laupäev, 19. veebruar 2011

Jooksmas

Jajah, käisime Sveniga üle pika aja täna Nõmmel jooksmas. Lisaks sellele, et peale eelmise nädalavahetuse TM avatud rada tuli külmetanud põselt nahk maha ja käisin pool nädalat ringi, nagu oleksin kuskil kaklemas käinud, hakkas nädala alguses jama ka vasaku käega. Ei saanudki aru, mis tal viga hakkas, aga randme juurde tekkis niisugune jube valu, et hakka või nutma. Kui hommikul oli kõik juba selline enam-vähem, siis õhtuks oli valu jälle olemas. kui teatud viisil kätt koormata, tekkis selline valu, et otsaesine oli higine. Ei saanudki kohe aru, et mis värk on. Peale teisipäevast spini ei julgenud igaks juhuks suusatama minna. Panin veidi külma peale ja tasapisi on hakanud valu väiksemaks jääma. Seetõttu pakkusin ka välja, kui Sven eile suusatama minekust rääkima hakkas, et läheks hoopis jooksma. Mõeldud, tehtud.

Kui mina Nõmme spordibaasi kohale jõudsin jutustas Sven parajasti ühe purupurjus ja katkise näoga endise maadlejaga. Ma ei tea, äkki oli tal ka nägu külma saanud ja selle pärast katki. Seisundi põhjal oletades, aga oli ta käinud oma vanu maadlusnippe kuskil proovile panemas, aga vorm vist ei olnud enam see. Igal juhul avanes nüüd Svenil suurepärane võimalus jalga lasta. Läbi noorte suusatajate hordide, kellel parasjagu suusavõistlused olid, suundusime harku metsa ringile. Olles mõned-sajad meetrid ära jooksnud, selgus, mu käevalu põhjus. Nimelt kui mul kell käel on (ja seal ta põhimõtteliselt kogu aeg on), siis jääb kinda ja dressipluusi vahele üks ala, kus väevars on enam-vähem paljas. No ja selline olukord oli ka eelmisel nädalavahetusel, kui sõitsime neli ja pool tundi -20 kraadise pakasega TM avatud rada. Ja täpselt selle koha pealt käsi valutaski. Ja mina loll panin veel külma peale. Igal juhul tõmbasin kiiresti dressika kella peale ja olukord oli kohe etem.

Tegime Harku ringi tagurpidi. Arvasime, et niipidi on parem suusatajatel jalust ära hoida. Pealegi meeldib mulle joosta niipidi nagunii rohkem, kuna siis saavad need nõmedad sirged lõigud trenni alguses ära joostud ja lõppu jääb huvitavam mägisem osa. Niimoodi oli ka parem jälgida vastutulevate suusatajate stiili. Nagu Sven märkis, siis mõni vend suusatas päris ilusa sammuga. Samas oli aga ka selliseid meie suguseid vendi, kes kõiguvad veidi rohkem, aga ise arvavad, et tulevad hullult kena sammuga. Kõige lahedamad olid aga need tüübid, kes sõitsid käed-jalad laiali, nagu Marko Kaljuveer ühes ETV saatelõigus, mida mööda minnes nägema juhtusin.

No igal juhul oli üle pika aja joosta ka täitsa mõnus. Aga lõpupoole limpsasime ikkagi keelt suusatamise järele. Kui ikka väga heal talvel saab suusatada novembri keskelt, märtsi lõpuni, mis teeb umbes neli ja pool kuud, tavaliselt aga pigem kaks korda vähem, siis tuleb ikka iga võimalust suusatamiseks ära kasutada, sest ülejäänud ajal saab joosta küll. Niisiis, homme on ikkagi järjekordne suusatamise päev. Ja otse loomulikult ei saa mainimata jätta ka seda, et juba mitmendat päeva paistab päike. Selline talv on ikka mõnus!

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Tartu Maratoni avatud rada

Suusatada on viimasel kahel aastal saanud mõnusalt palju. Sellega seoses tekkisid juba mõni aeg tagasi mõtted, et äkki võtaks mõne maratoni ka päevakorda. Kuna ma ei ole endiselt nii kaugele jõudnud, et omale klassikasuusad oleksin ostnud, ning samuti ei ole ma väga suures vaimustuses koos 10 000 inimesega mingisuguses järjekorras seismisest, et saaks tõusukesest üles sõita, siis otsustasime Sveniga, et äkki läheks TM avatud rajale. Vahepeal käis läbi küll ka mõte, et sõidaks raja läbi päev varem, kuna äkki on avatud rajal ka nõmedalt palju rahvast. Aga kuna Sven arvas, et kogeks siiski natukene ka seda va maratonifiilingut, siis sai ikka õigel päeval asi ära tehtud.

Eelmisel õhtul Arulasse, Minni juurde jõudes saime teada veel hunniku nippe suuskade määrimise kohta. Tuleb välja, et ma tegin enamus asju valesti. Lisaks üritasid Minn ja Randy meid veenda, et niisuguse -20se ilmaga on vabatehnikasõit täiesti mõttetu, suusad ei libisevat üldse. Ma ei osanud selle pärast eriti muretseda. Ei libise, siis ei libise, siis läheb lihtsalt rohkem aega. Hommikul ei osanudki peale pudru söömise midagi teha. Kuidagi ei tekkinud mõtet, et mingi hirmus võistlus on tulemas. Rohkem selline lõbu pärast suusatama mineku tunne. Eks see tunne oli muidugi õige kah.

Otepää uuele staadionile starti minnes jäime veidi hilja peale ja kuna meie katuseboxi lukk oskas selle kümnekonna kilomeetriga ära jäätuda, jäime päris starti minut-paar hiljaks. No aga ega ausalt öeldes vahet ei olnud. Esimesed lükked näitasid, et libisemine oli tõepoolest nullilähedane. Aga mis seal ikka, see-eest pidas täitsa hästi. Peale munakat saime enamikest päris rahulikult sõitjatest mööda ning Hobusemäe juures oli juba täiesti ilus lage rada, enam ei olnud mingit küsimust kellestki möödumisega. Sven pani alguses sellise tempoga, et kahtlustasin, et ta ründab mingit aega, aga õnneks varsti saime mingi mõistliku tempo valitud. Esimesse, Matu teeninduspunkti, 12 kilomeetri peal jõudsime mingis pisikeses seltskonnas. jõin ühe topsi teed, vahetasin Volliga, kes oli selle punkti pealik, paar sõna ja rühkisime edasi.

Meiega enam-vähem sama tempoga sattusid suusatama kolm klassikameest. Paistis, et neil pidas täitsa hästi, nii et tõusudel rühkisid nad meist mööda, laskumistel aga jäid jälle natuke maha. Natuke enne Harimäe tippu jõudsime järele ühele neiule, kes hakkas seejärel aga kohe veidi kiiremat tempot arendama. Peale Harimäge vajusin ta'st küll korra mööda, aga jäin ühe klassikamehe taha karpi, nii et neiu läks uuesti mööda. Paistis, et tal oli soov tempot teha. Aga mis meil saigi selle vastu olla, lasime tal seda siis ilusti teha, viisakad nagu me oleme. Kui laskumised aga enam vähem otsa olid saanud ja jälle paar tõusu moodi asja tulid, siis väsis tempomeister aga ära ja lasi meid mööda. Teise, Ande TP-sse, 23 km peal jõudsime veel koos enam-vähem koos klassikameestega. Punkt aga ajas meeskonna kuidagi sassi. Jõin igaks juhuks topsi mustikasuppi ja ampsu juustusaiagi.

Peale Ande punkti hakkasid mõnes kohas rajal juba silma geeli pakid. See tundus küll jube imelik vaatepilt. Ei tea, kas keegi tuli siia võistlema või? Mina nautisin sõitu igal juhul täiega. Vaatamata sellele, et suusk ei libisenud, oli ilm täiesti super. Päike paistis kogu aeg ja nagu Sven hiljem ütles, siis nagu postkaart oli terve aja mõlemal pool. Õnneks libisesid suusad ka teistel, keda rajal kohtasime, samamoodi. Pigem oli mul isegi siis osadest parem libisemine. Enne Kuutseka TP-d vajusid juba paar venda ära. Ühel läks vist suusa side katki, teine aga väsis lihtsalt ära. Need toimetati siis saaniga Kuutseka juurde. Svenil vist oli ka veidi veel tagasihoidlikum lipe, nii et enne Kuutsekat vajusin tal veidi eest ära. Võtsin aga jälle lonksu mustikasuppi, nagu ka kõigis ülejäänud TP-des ja edasi liikusime jälle koos.

Natuke peale Kuutsekat, mis asub poolel maal tuli sisse poolmaratoni rada. Esialgu oli see enam-vähem tühi, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ka lühikese raja omi ette jääma. Tiksusin vaikselt omas tempos ja Sven jättis jälle mingi mõnekümne sekundilise vahe sisse. Peale Meegaste mäge algas rohkem allamäge minev lõik. Peebu TP-sse jõudes ütles mustikasuppi jagav tädi mulle, et põsk on veits valge, tuleks lumega hõõruda. Hõõrusin hoopis niisama, kindaga. Töötas küll, põsk läks uuesti punaseks. Kordasin seda protseduuri veel edaspidigi, lihtsalt profülaktika mõttes. Peebul oli ka Kaido, kes ütles, et oli päev varem sõitnud Alutaguse maratoni. No mis seal ikka, mõni mees lihtsalt on kõvem, kui mõni teine.

Järgnev punktivahe läks kuidagi eriti kiiresti. Seal oli vist ka kilomeetritega natuke puusse pandud. Igal juhul Palusse jõudsime väga ruttu. Nojah, eks seal on palju laskumist muidugi ka. Palus paistis, et nüüd oli Sveni põsk valgeks läinud. Tegi sama protseduuri, mis mina. Jälle töötas. Peale Palut läks maastik nagu natuke igavamaks. Ei olnud enam eriti tõuse laskumisi. Paaristõukeid ilmselt kühveldaksin praeguseni. Hea, et uisku sõitsime. Palust edasi võis aga juba mõningate mööndustega öelda, et suusk nagu natuke libiseb. Ühest küljest oli see muidugi seetõttu, et hakkasime mööduma Palult alustanud naistesõidu sõitjatest, kalle libisemine oli nagunii niisugune nagu ta oli. Lihtsalt kontrast oli suurem. Teisest küljest oli neid rajal nii palju sõitnud, et libisemine oligi seetõttu paremaks läinud.

Kui Hellenurme TP-sse jõudsime, siis oli veel ainult vormistamise küsimus. Klassikameestel, kellest enne olin vaid enne teeninduspunkti möödunud, et siis TP-s uuesti maha jääda, oli paaristõugete osas selgelt raskeks läinud ja enam nad meie tempos ei püsinud. Ette hakkasid jääma veel mõned väsinumad mehed. Eriti mõnus oli mööduda "auguga" Fischeri meestest. Lisaks oli veel rajal igasugu imelikke inimesi. Kahjuks zaajatseid ja volke, nagu tavaliselt päris Tartu Maratonil, seekord ei olnud. See eest oli aga üks kümnepealine punt rahvariietes tegelasi. Ühel neiul aga oli libisemine nii võimas, et pani mingi 50 meetrit minu ees igati efektse õhulennu, maandudes otse tagumikul, nii et suusad olid pea kohal. Lõpuga vajusin kuidagi märkamatult Svenil eest ära, nii et lõpetasin 2 minutit enne teda, ajaga 4:34. Ütleksin, et niisuguse libisemisega isegi suhteliselt mõistlik aeg.

Igal juhul oli äärmiselt mõnus sõit, suurepärase ilmaga. Lasime Urmasel, kes oli ennast kuidagi tubasele tööle suutnud rääkida, diplomid välja printida ja suundusime Arula bussi peale.

Ajad.