Pühapäev, 29. aprill 2012

Twisteri seiklusspordi laager Otepääl

Seiklusspordi, kui kõige huvitavama spordiala tutvustamise poole pealt, oli seikluslaagri korraldamine Twisteri selle hooaja peaeesmärk. Ja see on nüüd tehtud! Paistab, et sai tehtud vägagi edukalt. Vähemalt mulle tundus, et kõik jäid rahule. Me ise jäime küll. Nüüd saab keskenduda võistlemise poole peaeesmärgile ja seda veel suurema entusiasmiga.

Seiklusspordi laagri korraldamise idee käisid tegelikult välja Sten-Eric ja Tõnis Xdreamist. Millalgi sügise lõpu poole helistas Sten-Eric ja küsis, kas oleksime põhimõtteliselt nõus niisuguse asja korraldamise ette võtma. Suurte seiklusspordi fännidena liiga pikalt mõtlema ei hakanud ja peale koosviibimist Xdreami meestega sai põhimõtteline otsus tehtud ning esialgne kavagi paika. Mingit päris suvalist jama korraldada ei tahtnud, mõte oli, et kui teha, siis väga korralik üritus. Tahtsime ju ikka ise ka sellest üritusest uusi teadmisi saada. Seega konseptsioon oli niisugune, kus praktilised treeningud vahelduvad harivate teemakohaste loengutega. Kuna seiklussport koosneb väga mitmetest spordialadest, siis oli kohe alguses selge, et kava tuleb tihe. Aga ühtegi nö põhiala ei saanud kuidagi välja ka jätta. Ahjaa, enne igasuguste muude asjade tuli paika panna kuupäevad. Et osad esinejad olid juba algusest peale paigas, panime kuupäevad paika niimoodi, kuidas neile sobis. Seetõttu ka kuupäevad, mis kattusid Peko Kevade orienteerumisvõistlusega. Peko Kevad on tegelikult väga lahe võistlus, kus oleks tahtnud isegi osaleda. Aga kuna kalender on tänapäeval rohkem, kui tihe, siis asjade organiseerimisel tuleb mõnikord lihtsalt vastu võtta karme otsuseid. Muidu jäävadki asjad tegemata.

Peale kuupäevade ja kondikava paika saamist hakkasime tegelema esinejate ja toimumiskoha otsingutega. Need asjad lahenesid kuidagi hästi ja esinejatena saime "paati" tõelised oma ala tipud. Samuti saime kohe tehtud kokkulepped Veski Spordi- ja Puhkelaagriga nii majutuse kui ka toitlustuse osas. Oldi isegi natuke hämmingus, et nii kaua aega ette soovitakse keskust broneerida. Igal juhul liikusid asjad hästi ja meie reklaamiguru tekitas ka vastava info kodulehele, Facebook'i ning flaierite ja plakatite kujul. Peagi avasime kodulehel  ka laagri registreerimise.

Registreerimine liikus alguses suhteliselt vaevaliselt, nagu Eestis ikka kombeks. Kasutasime promomiseks mitmeid kanaleid ja saime selles osas korraliku koolituse. Nagu ikka viib kõige paremini sihile koostöö ja seda me kogu selle laagri osas ka palju üritasime teha. Lõpuks õnnestus siiski kokku saada piisav hulk osalejaid, et osadest ööbimiseks broneeritud majadest loobudes me miinustesse ei jooksnud. Plussi ka muidugi mitte, aga see ei olnud ka selle ürituse eesmärk. Tutvusringkonnast jooksis läbi info, et laagri hind oli liiga kõrge. 92€ välja käimine ühe nädalavahetuse eest ei ole tõepoolest just liiga odav hind, eriti kui arvestada, et ka kodust saab ju ratast sõita, joosta ning internetist teoreetilist infot daunlõudida. Aga kui võtta arvesse seda, et selle raha eest sai kaks ööd linade vahel ööbida, peale iga trenni saunas käia, kuus korda korralikult süüa, kaardid treeningute jaoks, kuulata tõelisi oma ala tegijaid, kelle loenguid muidu kuulates on tunnihind keskmiselt 30-40€ jpm, siis oli selle 92€ investeerimine vast palju talutavam. Igal juhul tagasiside põhjal võib öelda, et osalejad pidasid investeeringut tulusaks, väites, et said rohkem, kui kulutasid. Ja seda me oma tegemistes alati üritamegi saavutada. Aga mis osalejate lõplikku arvu puutub, siis tagantjärele võib öelda, et oli täpselt paras hulk inimesi. Piisavalt palju selleks, et oleks tõeline spordilaagri/-seminari fiiling ning piisavalt vähe, selleks, et oleks mõnusalt hubane ja tekiks nö meie tunne.

Olgugi, et asjad olid kokku lepitud, kokkulepped pidasid paika ja kõik oli justkui väga hea, läks lõpuks ikkagi päris kiireks. Peale Sloveeniast Twisteri ARWC tiimi laagrist tulles oli viimaste asjade organiseerimiseks aega 2 päeva. Neist üks suhteliselt uimane, öö läbi kestnud autosõidu ja muude tegemiste tõttu. Lisaks tekkisid veel mitmed küsimused alates kõikide vajalike inimeste transpordist, kanuusõiduks sobimatutest järvedest, mis olid kõik veel tugeva jääkatte all ning ilmast, mis ähvardas oma mõju avaldada rulluisutamise treeningule. Aga tuletades meelde ühe targa mehe mõttetera, mis mul kunagi kontori laua küljes oli (Kui asjad lähevad halvasti, aga sa saad midagi ette võtta, siis pole mõtet muretseda, kui asjad lähevad halvasti, aga sa ei saa midagi ette võtta, pole samuti mõtet muretseda), suutsime asjad reede hommikuks siiski nii kontrolli alla saada, et otepää poole saime sõita juba enam-vähem rahulikuna, teades, et kõik asjad toimuvad enam-vähem nii, nagu planeeritud.

Kohale saabudes oli, sel ajal, kui osalejad järgemööda laekusid, meie esimene ülesanne, panna maha esimese jooksutreeningu punktid. Selle ülesande jagasime nelja pundi vahel laiali ja mõnekümne minutiga olid punktid maastikul. Seejärel võtsin ka ise ette kerge sörgi. Marge, kes navigaatorina rajavaliku tegi vedas meid veatult punktist punkti, nii et jõudsime ilusti õhtusöögiks tagasi. Kahjuks oli keegi külamees ühe punkti tähise kaasa võtnud, mille üks tähelepanelik osaleja järgmisel päeval Otepää poe ees külamehe ratta korvist leidis. Suuremat arutelu tekitas üks "koht metsas" punkt mis ujuva reljeefi ja lume alla peitunud teerajakese tõttu oli sattunud veidi õigest asukohast eemale.

Peale õhtusööki oli järg esimese esineja käes, kelleks oli Randy. Randy, kui Eesti esinavigaator rääkis mõistagi navigeerimisest. Kaasa võetud kaartide näitel võis kuulda mitmeid vihjeid, kuidas seiklusspordis kiirelt punktist A punkti B liikuda. Peale Randy esinemist astus erikülalisena üles Paul Lumi, kes on viimasel ajal tegelenud sellega, et arendanud välja päris oma pealambi brändi. Selgitused luumenite ja muude parameetrite kohta olid veenvad ning nii Lupine, kui ka Magicshine'ga võrdlusedki sai õues läbi viidud. Heameel on tõdeda, et Pauli lambiprojektil on tõepoolest jumet. Ehkki mõni üksik küsimärk siiski tekkis (millele testijad kindlasti kohe-kohe vastused leiavad), on üldmulje lampidest hea. Valgusvihk on võimas ja lahendused korralikult läbi mõeldud. Igal juhul on tegemist täiesti arvestatava konkurendiga mitmetele kodumaal saadaolevatele lambibrändidele. Kui plaanis omale hakata pealampi soetama, siis tasub kindlasti kaaluda ka mõne Lumi pealambi ostmist. Peale pealambi esitlust oli vabakava, mille suuremad fännid veetsid Eriku uut ja läikivat 29 tollist jalgratast uudistades.

Laupäeva hommik algas meile Erkiga juba päris varakult. Nimelt oli vaja käia ära Tartus (see on see linn, kus minut on 90 sekundit) Elo juures ning tuua kohale Petri, kes oli meil selle õhtu peaesineja. Ühtlasi kasutasin juhust ja valisin omale uued ja edevad maastikujooksu papud Elo lõputust, värskelt saabunud kuhjast. Tagasi baasi jõudsime täpselt hommikusöögi ajaks. Peale hommikusööki oli järg kanuutreeningu käes. Alustuseks tassis Vahur, kes on Eesti vaieldamatult üks tugevamaid kanuuspetsialiste, sisse tahvli ja kanuumõla ning tegi teoorias selgeks, kuidas kanuu tegelikult vee peal liigub. Vähemalt mina sain sealt küll teada hulgaliselt uusi ja vajalikke nippe, kuidas selle sõiduvahendiga liigelda tuleks. Edasi liikus peaaegu kogu seltskond Hellenurme, kus olla nähtud vaba vett, et kanuudega kogu teoorias kuuldu ka praktikasse panna. Meie Sveni ja Reigoga suundusime aga ratastega sõitma, et maastikule viia õhtuse rattatreeningu punktid.

Tõnis oli planeerinud üsna huvitava ja mitmete teevaliku ülesannetega rattaraja. Lisaks tegi asja veel keerulisemaks ilm ja lumi, mis väiksematel teedel veel metsavahel üle pahkluu ulatus. Juba lumeta teed olid aga märjad ja mõnusalt pehmed ning rattaga sõites tekkis seal tunne, nagu sõidaks liimi sees. Koos mõningate eelmise õhtu jooksupunktide toomisega jõudsime taas tagasi alles siis, kui lõunasöök juba alanud oli. Pärastlõunane tegevus sisaldas, nagu juba öeldud, rattaga liikumist. Taas oli alustuseks kavas 45 minutiline teoreetiline osa, kus Eesti rattaorienteerumise esinumber, Tõnis, rääkis mida peaks arvestama rattaorienteerumisel ning seiklusspordi rattaetappidel. Rohkete näidetega illustreeritud esitlus oli huvitav ning andis jällegi mitmeid vajalikke näpunäiteid. Ning endiselt sai peale teooriat kohe asja praktikas proovida. Õnneks oli ka ilm selleks ajaks päikesepaisteliseks ja teed kuivemaks muutunud, nii et roosade kostüümidega neiude autfit oli peale rattaringigi veel täiesti viisakas. Meie tegime rattatrenni ajal Sveniga väikese jooksuringi, et pühapäeva hommikuks ka mõned punktid maha viia.

Peale õhtusööki oli laupäevaks planeeritud veel meie ainsa väliskülalise esinemine, kelleks oli seiklusspordi 2001. aasta maailmameister ning veel mitme orienteerumise MMi medaliomanik Petri Forsman. Petri rääkis seiklusspordi rahvusvahelisest poolest, olles ise osalenud vägagi paljudel välisvõistlustel üle terve maailma. Jutt oli väga huvitav ning hariv ja tuletas meelde miks me selle suurepärase spordialaga tegeleme. Lahedad olid ka kaasavõetud kaardid ja omapärased juhtumised mitmetelt eksootilistelt võistlustelt. Küsimusi jätkus Petrile kauemaks, nii et ühel hetkel kolisime jutuajamise sauna ümber, et plaanis olnud saunaõhtu samuti toimumata ei jääks. Saunanaine oli sauna tulikuumaks kütnud ja tugevamad said ka jääaugus ennast vahepeal natuke jahutada. Peale meeleolukat saunaõhtut aga jätkus spordijutt taas toas, mis sportlastele kohaselt läks öötundidel sujuvalt üle intervall ventti treeninguks. Tugevaimad on vist siiani Veski spordibaasis planguasendis, nii et kui keegi ei ole tööle saabunud, siis tööandjad võiks otsida sealt :).

Pühapäeva hommik algas peale hommikusööki Sparta toitumisspetsialisti, Margus Silbaumi loenguga toitumise kohta. Marguse loeng osutus samuti väga harivaks ja selle kinnituseks jätkus küsimusi väga pikaks ajaks. Juba poole loengu ajal pidime sellega seoses lõunasöögi kellaaega hilisemaks nihutama, et rulluisu treeninguks ka piisavalt aega jääks. Kohe peale toitumisalast juttu alustaski Eesti rulluisutamise guru Jaanus Ritson teoreetilise osaga rulluisutamisest. Lagedale toodi erinevat tüüpi rulluisud ja räägiti erinevatest nüanssidest, mida rulluisutamise juures silmas tuleb pidada. Rulluisu osa ootasin ma ise erilise põnevusega, sest vaatamata sellele, et ma olen enda arvates aastate jooksul suhteliselt palju uisutanud ja pean ennast sellel alal seiklussportlaste seas ka enam-vähem konkurentsivõimeliseks, siis mingeid tehnilisi nõuandeid ma kunagi varem selle ala kohta kuulnud ei ole.

Nagu juba laagris heaks tavaks oli saanud, peale rulluisu teoreetilist osa järgnes praktika, seekord Tehvandi staadioni parkimisplatsil. Natuke lühikeseks see küll jäi, aga selle eest oli suurepäraselt ilus ilm. Nagu rulluisutamiseks loodud. Ja vajalikud näpunäited saime ilusti kätte, koos Jaanuse poolt ette näidatud stiilinäidetega. Olles ka edasilükatud lõunasöögile natuke hilinenud, jäi veel laagri otsad kokku tõmmata ja maastikul olnud punktid tagasi tuua. Kuna väljas oli suurepärane, päikseline ilm, otsustasime Erkiga osad punktid võtta rattaga. Eelmise päeva imevate, mudaste teede asemel olid teed tunduvalt kuivemad ja sõita väga mõnus. Teise poole punktidest võtsime kiiruse huvides siiski autoga. Tore laager oli, aga otsa ta sai ja selle tähistamiseks tegime veel kiire sauna, enne kui alustasime kojusõitu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et laager kujunes väga mõnusaks. Äärmiselt suured tänud kõigile esinejatele, kes oma hindamatuid teadmisi ja kogemusi olid meiega nõus jagama. Suur tänu ka kõikidele teistele, kes mistahes moodi laagri õnnestumisele kaasa aitasid. Ning loomulikult suur aitäh kõikidele osalejatelele. Teie tegite sellest laagrist mõnusa ja meenutamisväärse sündmise. Järgmiste kohtumisteni!

Laagri pilte saab vaadata siit.

Esmaspäev, 16. aprill 2012

Sloveenia laagri viimane päev

Laagri viimaseks päevaks jätsime kõige raskema, mõnusama aga ka kõige kaunima pika rattatreeningu. Seda ühest küljest seetõttu, et selleks päevaks lubas ilusat, päikesepaistelist ilma, aga, teisest küljest, kuidas oleks veel sobivam niisugust treeninglaagrit lõpetada. Algselt oli plaanis ühendada rattasõit ka trekkimisega üle 2000 meetrise mäeaheliku, vedades rattaid seljas, aga viimaste päevade lumesajud ja olud kõrgemal pool pani meid siiski sellest plaanist loobuma ja otsustama peaaegu ainult rattasõidu kasuks. Sellegi poolest võtsime seljakottidega kaasa ka tossud ja veidi muudki varustust.

Plaanis oli külastada Logarska Dolina nimelist orgu, mida samuti Lonely Planet soovitab, kui üht Sloveenia parimat looduslikku sihtkohta. Ja tuleb tunnistada, et olen selle soovitusega täielikult päri. Logarska Dolina on tõepoolest igakülgselt seda soovitust väärt. Oma kaljuste mägede, kivitornide, allikate, koskede, aga ka mäekotkaste ja mistahes sorti orhideedega, nagu LP kirjutab, on vaatamist küll ja veel. Olles nüüd seda ise vaadanud, siis soovitan, kes iganes sinnakanti satub, seda suurepärast paika külastada. Mine tea, võib-olla ütleksin sama ka LP soovitatud Velika Planina mäe kohta, aga kuna kahemeetrise nähtavusega on keeruline selle koha ilu adekvaatselt hinnata, ei julge esialgu pead pakule panna.

Enivei, meie rattasõit sellesse orgu algas juba tuntuks saanud pooleteisetunnise tõusuga tuttava teejoomise baari juurde. Ilm oli tõepoolest ilus ja päikeseline, aga eelmisel päeval maha sadanud lumi oli üleval pool veel maas. Nii et baari juurest algava pikema laskumise esimesed lõigud olid üpriski libedad ja jäised. Niisiis hoidsime pidurid peal ja alguse läbisime eriti ettevaatikult. Allpool sai aga juba vabamalt võtta ja laskumist nautida. Tee ülevalt baari juurest alla, Luce külla, läks vägagi kiirelt ning keerasime rattad Logarska Dolina oru suunas.

Põhimõtteliselt võib öelda, et juba Luce'st alates on tee oru suunas päris muljetavaldav ja ilus. Jätsime mitmed pildistamiskohad aga parimate ootuses, ilma peatumata, selja taha. Oru otsa juurde jõudes selgus, et mitte asjata. Juba vaade orgu sisse paneb hetkeks suud lahti hoidma. Ja võin kinnitada, et mida edasi orgu sissepoole sõita seda paremaks läheb. Meie plaaniks oli külastada oru lõpus olevat koske ja sealt tagasi pöörata. Tee ääres kulgev jõesäng oli aga kuiv, nii et matkajad said rahulikult mööda seda oma matkatrassi planeerida. Seega eeldasime, et koske hetkel olemas ei ole. Loomulikult pidime me selles ikkagi oma silmaga veenduma. Ja ennäe imet, kosk oli sellegi poolest täiesti olemas ja väike ojagi kose alt allapoole voolamas, nii et saime oma 45 kilomeetrise rattasõidu eest siiski ilusate vaadetega premeeritud.

Vaated nauditud ja kohustuslikud ning vabatahtlikud fotod tehtud, keerasime rattaid 180 kraadi ning hakkasime uuesti tagasi väntama. Tee peal, mõned kilomeetrid enne Luce küla, otsustasime aga teha paarikilomeetrise põike mäkke, et külastada ühte koobast, mis pidi olema 2009. aasta Slovenia Adventure Race üks punktidest, enne kui võistlus karmi äikese tõttu enne mäeetappe katkestati. Enne koobast olevas külakeses testisime kiirelt ka vahetusalas tegutsemise kiirust ja panime lühikeseks, kilomeetriseks, trekiks korra jooksutossugi jalga. Koopa juures sai aga selgeks, et koopa sissekäigu ette on ehitatud trellid ja värav on tabalukuga kinni. Seetõttu jäid, vaatamata pealampide kaasa võtmisele, koopad siiski seestpoolt nägemata.

Peale koobast saime veel paar kilomeetrit allapoole sõita, et siis juba jätkata 10 kilomeetrise tõusuga tuttava baarini. Tõusu viimased 5 kilomeetrit on päris järsu tõusunurgaga. Seda meeldivam oli baarikeses teha üks kosutav õlu, enne 25 minutilist kiiret laskumist tagasi apartmendi juurde. Viimase päeva numbriteks lugesime kokku 93 kilomeetrit, peaaegu 7 tundi, 2100 meetrit tõusu ja max kiiruse umbes 62 km/h. Väike mulisev taastus, äratestitud atraktsioonidega spas ning mõned kohalikud õlled tõid meie nägudele rahulolevad naeratused ning loodetavasti jalgadesse rohkelt rattasõidu teravust, järgnevateks mõõduvõtmisteks.

Pühapäev, 15. aprill 2012

Sloveenia laagri 5. päev

Kuna viimaseks treeningpäevaks oli meil ette nähtud pikem ja tõsisem treening, siis viiendal päeval oli taas kavas teha kaks veidi lühemat sutsakat. Hommikupoolikul tegime rattaringi, võttes alustuseks veidi tõusu lõunapool Kamnikusse minevat maanteed ning seejärel suunduda Menina Planina otsa. Ilmaga meid taaskord eriti ei õnnistatud. Ilmselt tulid läbi Eestis viibivate kaaskodanike esimestel päevadel saadetud lumised tervitused, aga suur osa hommikusest rattatreeningutest möödus lumesajus. Tõusud on aga hakanud mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima, nii et tõusust üles kerida on ka niisuguse ilmaga päris hea. Seevastu kiired laskumised märgadel teedel külmutavad sõrmed päris korralikult läbi.

Olles esimesed tõusud ära võtnud ja suundudes põhjapoole maanteed, Menina Planina nõlvadele, hakkas vägisi tunduma, et selle mäe otsa me seegi kord ei jõua. Esiteks oli aega kulunud juba päris palju ning teiseks oli lumekiht üleval, mäe otsas juba päris arvestava paksusega. Seega piirdusime seekord 1100 meetri peale mineva rajakesega ja läbi sahiseva lume "kodu" poole väntamisega. Laskumised lumistel teedel tuli võtta veidi ettevaatlikumat, kui eelnevatel päevadel. Maja juurde jõudes tõdesime, et seal siiski lund maas ei ole, aga õitsevate tulpide, muude lillede ja põõsaste taustal lumesaju vaatamine on muidugi ka üpris omapärane nähtus. 3,5 tunniga sai läbitud 41 km ja 1300 meetrit tõusu.

Juba vaikselt valmistudes järgmise päeva pikemaks treeninguks, tegime õhtul katse ka joosta. Mõnusa 1 tunni ja mõne minutiga saime juba päikesepaistelises ilmas nautida kauneid vaateid lumistele mägedele ning harjutada nii mäest üles, kui ka alla jooksmist. Läbitud sai 10 kilomeetrit ja 375 meetrit tõusu.

Neljapäev, 12. aprill 2012

Sloveenia - neljas päev.

Neljas treeningpäev oli planeeritud taaskord ühe pikema rattasõidu päevaks. Seekord oli mõttes teha umbes 5 tundi. Ideaalvariant nägi ette Velika Planina külastamist, mis on üks kaunis mägi, mida soovitab ka Lonely Planet, kui ühte kuuest Sloveenia kõige vingemast looduslikust vaatamisväärsusest. Talviti on mäel palju võimalusi mäesuusatamiseks ning suviti rattasõiduks ja matkamiseks. Samuti on mäel võimalus ööbida mitmetes sinna rajatud majakestes. Et aga ilma ei lubanud selleks päevaks just kõige kaunimat, siis jätsime endale võimaluse väga hullu ilma korral tiirutada natuke allpool, kui 1600 meetrit merepinnast.

Ehkki ilm ei olnud hommikul tõepoolest kõige teravam, otsustasime siiski võtta kavva Velika Planina külastamise. Tagantjärele tarkusena ei oleks äkki pidanud, aga mis vahet seal enam on. Igal juhul maja juurest taas nina mäkke. Oi kuidas mulle see tõus meeldib. Tund aega ehtsat naudingut. Seekord siiski pigem mitu tundi, kuna tee Velika Planinale läheb iseenesest mõistetavalt kogu aeg ülesmäge. Ümbrus oli aga seekord suhteliselt udune. Mingeid erilisi vaateid nautida ei olnud. Umbes tuhande meetri pealt mäe poole keerates tuli vihmajoped peale tõmmata, kuna hakkas sadama.

Mõnuga avastasime, et mäe otsa minev tee on väga mõnusa tõusunurgaga ning seda sõita on puhas nauding. Ei ole selline nina vastu seina toetamise tõus, vaid saab pikalt ja mõnusalt kerida. Ainuke jama oli selles, et kogu värk sai läbimärjaks, tuul oli ebameeldivalt tugev ning nähtavus oli üleval pool maksimaalselt paar meetrit. Õnneks kulges meie rada suures osas mäe tuulevarjulises küljes, nii et vähemalt üles minnes ei olnud eriti peale niiskuse viga midagi. Üles jõudes aga oli tuul päris raju ja kuna nähtavus oli nullilähedane ja eriti Manni suviselt riietatud näpud ning varbad jääpurikateks külmunud, otsustasime minna alla sama, tuulevaikset rada pidi. Laskumine oli aga sellest hoolimata kiire ja piduriheeblite vajutamine ei olnud lõpuks enam kõige lihtsam tegevus. Lisaks viskas igasugu jama näkku, nii et eriti ei näinud, kuhu sõita vaja on.

Õnneks on mäe otsa mineva tee alguses üks kõrts, mille uksed olid avatud. Porist tilkuvate ja läbikülmunutena vajusime härra juurde sisse ning lasime endale soojad teed valmistada. Kamina juures teed nautides hakkas juba päris mõnus, aga veel tuli läbimärjad riided selga tõmmata ning 11-12 kilomeetrit mäest alla, maja juurde kihutada. Kõige rõlgem hetk niisugustel juhtudel on see, kui tuleb sellise koerailmaga uksest välja astuda. Olles juba mõned vändaliigutused teinud, hakkas olemine paremaks muutuma ja laskumise tehnilisematel kohtadel ning paaril lühikesel tõusunukil sai korraks soojagi sisse. Sellise koerailmaga ei suutnud me aga kogu oma viietunnist treeningplaani ellu viia. Nelja ja poole tunniga läbisime seekord 46 kilomeetrit ja 1400 tõusumeetrit. Selle eest võtsime peale traditsioonilist spaas käiku välja köiejupid ning sisustasime suure osa järelejäänud õhtust sõlmede harjutamisega. Tuleb tunnistada, et lisaks vanadele teada-tuntud umbekale, topeltumbekale ning kolmekordsele umbekale olen aja jooksul selgeks saanud veel päris mitmeid vajalikke sõlmi, alates surmasõlmest ja lõpetades UIAA sõlmega. Meie sõlmeguru, Sven aga õpetas kõigile muidki olulisi sõlmi.

Kolmapäev, 11. aprill 2012

Sloveenia laager - päev 3.

Kolmanda päeva plaanides oli jällegi kaks treeningut, millest seekord üks trekking ja teine loomulikult rattasõit. Kuna hommikune ilm oli parajalt sombune, otsustasime Manni rõõmuks hommikul teha trekkingu. Väikese vahepalana võtsime kaasa ka köie, ronimisvööd ja hunniku metalli, et sobivas kohas teha ka üks väike ronimisetapp. Mööda lähimat matkarada võtsime suuna eelnevatel päevadel rattasõidul paistnud kiriku poole, mis asus ühe mäe tipus. Õige pea hakkas taas vihma udutama, nii et pidime koorikud peale tõmbama. Mööda matkarada tammumine oli küll tore, aga ühel hetkel hakkas meil natuke igav, nii et keerasime nina otse metsa ning läbisime kirikuni jääva osa peaaegu püstloodis seinast üles ronides. Neljapäevase IntervallVentti treeningu asemel sobis suurepäraselt. Isegi higi saime samamoodi lahti.

Kiriku juures tegime mõned pildid ning suundusime mööda teed tagasi, lootuses leida mõni sobiv koht, kus natuke köit mööda kõikuda saaks. Õige pea paistiski sobiv jahimeeste minibaar, kuhu sai köie ilusti puu külge siduda ja natuke rippuda. Peatähelepanu oli sellel, kuidas ennast köie otsas rippudes haaratsiga üles vinnata, kuskil poole peal ümber haakida Grigri peale ning siis uuesti alla laskuda. Peale mõningat mõtlemist tulid kõik nipid uuesti meelde, ning asi sujus, nii, nagu rajalgi olema peaks. Köied uuesti kokku korjatud ning kotti pandud, tegime kiire treki maja juurde ning hommikune treening oligi sellega lõppenud.

Õhtuse rattatreeningu võtmeküsimus oli selles, kuidas meeldib istmikule peale eelmise päeva umbes 120 kilomeetrit rattasadul. Esimeste meetrite järel tõdesime õnnetundega, et eelmise õhtu spaprotseduurid olid läinud asja ette ja sadulas istumine oli suhteliselt OK. Taaskord alustasime sellest, et kihutasime kohe maja juurest üles mäkke. Meie ööbimiskohast, Snoviku Spa juurest, võtab mäest üles minek aega umbes 50-60 minutit. Täpselt paras aeg selleks, et lihased soojaks saaksid ning siis võib juba hakata rattasõitu nautima. Ehkki, kui nüüd päris aus olla, siis mulle kuidagi istub tõusu võtmine rohkem, kui lihtsalt niisama mööda asfalti istmiku suretamine.

Selle trenni plaan oli minna vaatama, mismoodi Kamniku Alpid Kamniku poolt vaadates välja näevad. Ehk siis oli vaja sõita kohta, nimega Kamniška Bistrica. Et asi oleks natuke huvitavam, siis otsustasime minnes kasutada mööda mäeharja minevaid väiksemaid rattaradu. Ja asi oli tõepoolest märksa huvitavam. Mäeharja mööda tulek päädis pika ja kiire laskumisega mööda kitsast kruusateed, kus raputas nii kõvasti, et alla jõudes oli mul rattal kett maha tulnud. Aga lahe oli sellegi poolest. Tivoli tuuril sellist atraktsiooni juba ei ole. Edasi orgu mööda minnes, tegelesime aga väga tagasihoidliku tõusu võtmisega ja kaunite vaadete nautimisega. Need orud on siin üldse superilusad. Kui oleks vaja endale Sloveeniasse elukohta valida, siis mõni selline org oleks kindlasti kandidaatide esiviisikus.

Olles mäesuusakeskusse kohale jõudnud, tegi Sven mõned pildid ning tagasiteel arendasime juba kiiresti sõitmise lihaseid minnes mööda Asfalti allamäga Kamnikusse ning sealt juba kergelt ülesmäge Snovikusse tagasi. 2h ja 45 min jooksul läbisime seekord 50 km, 820 meetrit tõusu ning maksimaalseks kiiruseks saavutasime 67 km/h. Õhtul ootasid taas ees spaprotseduurid ning arutelu pikematel võistlustel vajaliku varustuse üle.

Pühapäev, 8. aprill 2012

Treeninglaager Sloveenias - 2. päev

Järgmiseks päevaks oli planeeritud ainult üks treening. Seevastu oli see aga pikk, üle 100 kilomeetri. Nimelt käisime tutvumas Velenje vaatamisväärsuste ja Adventure Race Slovenia võistluskeskusega. Ilm oli seekord soe ja kuiv. Mõnus veeremine lühikese riietusega. Distantsi esimene kolmandik oli kõige lihtsam. Veeresime mõnusalt mööda asfalti ja harjutasime "karusselli" sõitmist. Tuli välja küll. Vahepeal väikese tagumiku tuulutamise peatusega teeäärse jõe ääres, olimegi jõudnud Valenjesse. Distantsi teine kolmandik kulgeski Valenjes lossihoovi külastades, võistluskeskuse järve ääres käies ning Reigo eelmise aasta laagri ööbimiskohta väisates. Et keegi ei saaks öelda, et me ainult enda peale mõtleme, siis tegime võistluskeskusest mõned pildid. Ning need on juba ka Silverile, Rainile, Indrekule ja Vifile tutvumiseks Vheisspukki üles laetud.

Trenni viimane kolmandik oli kõige raskem. Aga ka kõige huvitavam. Kui sõidetud oli 90 kilomeetrit, hakkas tagumik juba üpris tuimaks muutuma. Tuli vahepeal istmikku sadulast kergitada, et olemine inimlikum oleks. Tõusude alguses läks aga olemine taas mõnusaks. Peale selle on tõusudel muidugi veel üks hea omadus, peale tõusmist tuleb peaaegu alati laskumine. Niimoodi vaikselt kerides liikusime aina ülespoole. Ühel hetkel aga otsustas Mann tõusu veidi agressiivsemalt rünnata ja vajutas ratta keti pooleks. Niisiis kulutasime natuke aega, et see taas töökorda seada. Õnneks jõudsime aga õige pea 2009, aasta Sloveenia Adventure Race vahetusala baari, kus tegime kosutuseks ühe õlle. Trenni lõpetuseks tuli laskuda järsult ja kurviliselt teelt 500 meetrit allapoole. Seekord läbisime umbes kuue tunniga veidi alla 120 kilomeetri, tõusime 1500 meetrit ning rattaga kihutasime maksimaalselt 68,8 kilomeetrit tunnis. Õhtu lõpetuseks ligunesime poolteist tundi kohalikus spas, kus töötlesime oma väsinud lihaseid erinevate veejugadega.

Treeninglaager Sloveenias - 1. päev

Peale kohalejõudmispäeva sissejuhatavat treeningut ja pikast sõidust taastavat ööuinakut, oli aeg keskenduda tõsisematele igapäevastele treeningutele. Sellegi poolest planeerisime esimese päeva hommikuks veidi lihtsama rattaringi. Lihtsam tähendab Sloveenia kontekstis siis seda, et tõusumeetreid on keskmisest tagasihoidlikumalt. Niisiis, peale 2,7 kilomeetrist tõusu "meie külast", üles künka peale, rohkem mainimisväärseid tõuse tegelikult polnudki.

Ilm oli esimesel hommikupoolikul suhteliselt sombune, nii et eelmisel õhtul tehtud lühikese riietuse treening asendus pikkade pükste ja veidi veekindlama jakiga. Kohe esimesel tõusul hakkasid meile silma kollase-mustakirjud sisalikud, keda teedel liikus kümnete kaupa. Nimetasime nad salamandriteks ja tegime tulevastele põlvedele mälestuseks paar makrofotot. Jätkuvalt, kogu esimese päeva ringi jooksul ei väsinud ma imestamast selle üle, millistes kohtades inimesed siin elavad. Väikestesse küladesse, kuhu viivad suurematelt teedelt kitsad, ühe auto laiused asfaltteed, on ehitatud neljakümne viie ja suurema kraadise kaldega nõlvale, suuri ja veel suuremaid majapidamisi. Kusjuures kõik need majapidamised on ideaalses korras. Iga viimane kui oks aeda piiravast hekist on ühepikkune. Aed on ilusti siledaks riisutud, lilled õitsevad. Eriti hoolikalt on hoolitsetud pühakodade ümbruste eest ja neid on siin samuti igas külas, mitu tükki.

Mis eriti imetlusväärne, pisikestesse viie kuni kümne majaga külakestesse on rajatud oma väike koolimaja. Meis pannakse koolimajasid järjest kinni, siin on toimiv kool kasvõi kümnelapselises väikekülas. Sama lugu on tuletõrjedepoodega, mis on samuti peaaegu igas väiksemas külas. Esimese umbes 70 kilomeetrise ja ~700 tõusumeetriga ringi läbisime veidi üle kolme tunniga. Eeldatavasti oli see meie siin tehtud treeningutest ühe kiirema keskmise kiirusega, kuivõrd järgnevad treeningud on planeeritud ohtramate tõusumeetritega.

Niisiis otsustasimegi teha õhtuse treeningu pisut äkilisema. Peale mõnetunnist söögi- ja taastumispausi keerasime esiratta otse meie majutuspaigast paistva ~1000 meetrise mäe poole. Ilm oli läinud päikesepaisteliseks ja soojaks, mistõttu saime teha jälle lühikese riietuse treeningu. Hiljem selgus, et see oli viga, kuna üleval, 1400 meetri peal, kuhu treening meid lõpuks vedas, oli kohti, kus veel veidi lundki näha, ning tuuleõhk ei olnud ka just mitte kõige suurem. Tõusu võtmine võttis aga aega ja kohe maja juurest algav tõus võttis aega enam vähem tunni. Sellele järgnes veel väiksemaid, aga Eesti mõistes siiski suuri tõusuosasid. Vaatasin, et läbisime 5 kilomeetrit umbes 40 minutiga. Aga vaated olid see-eest mõnusad. Tõusu võtmine tasub ennast iga kell ära. Taas imestasin mina siinsete inimeste elukohtade/suvilate asukoha üle. Kuid seekord leidus kohati ka selliseid kohti, kus mäe kaldenurk oli alla 45 kraadi ja selle koha peal ei olnudki põllulappi :).

Igal juhul, olles jõudnud poolele rajale, oli möödunud juba 2,5 tundi treeningu algusest. Seetõttu otsustasime treeningu trajektoori sisse viia väikese muudatuse ja keerata nina allapoole. Laskumine oli muljetavaldavalt kiire, mistõttu 1400 meetri peal lühikeste riietega kogutud külmatunne süvenes. Aga asfaldiots "koduni" tegi asja taas natuke paremaks ning 40 kilomeetri jooksul kogusime seekord 1000 tõusumeetrit.

Kolmapäev, 4. aprill 2012

Twister ARWC tiimi treeninglaager Sloveenias - algus

Nagu juba vist kõigile teada, siis see aasta on seoses seiklusspordi MM-il osalemisega meile väga oluline. Lisaks MM-ile kuuluvad võistluskavva ka ARWS sarja võistlus Soomes - Endurance Quest ning ARES sarja võistlus Slovenian Adventure Race, aga ka kodune EXTAR 48h. Kuna aga meil kodus eriti suuri mägesid ei ole, kus saaks MMile hädavajalikke treeninguid läbi viia, siis tuleb kõiki võimalusi ära kasutada, et vajalikud treeningud siiski tehtud saaks. Niisiis, esimese niisuguse treeninguna õnnestus meie võistkonnal planeerida nädalane treeninglaager Sloveenia Alpides. Laager on ennekõike ratta suunitlusega, et saada tuttavamaks tõsisemate tõusudega ning muidugi mõnusamalt soojemas kliimas rattatrenni teha.

Esmaspäeva lõuna paiku, kui Tallinnast minema saime, oli öösel maha sadanud paks lumekiht. Termomeeter näitas mõnda miinuskraadi ja ilma paranemist ei olnud lähiajal ette näha. Niisuguse ilmaga oli ausalt öeldes väga mõnus tunne kodumaa tolm (loe: lörts) jalgadelt pühkida ja pooleteiseks nädalaks kevadet nautima minna. Algus väga paljutõotav ei olnud. Ehkki enne Riiat juba korraks tundus, et lumi hakkab vaikselt kaduma, oli mõnel pool rohkem, kohati veidi vähem lund maas kuni Poola alguseni välja. Tekkis juba küsimus, et kas ikka oli mõtet siia "soojemasse" sõita. Positiivsust ei lisanud ka termomeetri jälgimine. Viimase näit kõikus Tallinnast kuni Tšehhini välja -1 ja +1 vahel. Kui Tšehhi juba enam-vähem lõppema hakkas, hakkas ka puudelt paistma rohelisemat värvi lehepungade näol ning valget tooni, kirsiõite näol. Võis juba kergemalt hingata, ehkki termomeetri näit ei tahtnud esialgu ikkagi üle +3 soojakraadi tõusta.

Õnneks aga hakkas Tšehhi lõpuosas, kui kõige külmem, päikesetõusu hetk, möödas oli, seier jõudsasti kerkima. Ja Sloveeniasse jõudes kõikus kraad juba 16-19 vahel, nii et saime õues rahulikult lõunat süüa. Juba Sloveeniasse sisenedes olid esmamuljed head. Külad-linnad näevad välja suurepärased. Majad on värvilised, ilusad. Aiad ilusti korrastatud ja hekid peensusteni piiratud. Kõik on väga kena. Aga eriti meeldisid mulle serpentiinid, mis lainetaval maastikul igale poole suundusid. Väga hea paik treeningute läbiviimiseks.

Velenjes, kus muide toimub ka juunikuine Adventure Race Slovenia, tegime Pizzerias toekama toitumispeatuse, mille võitis kokkuleppe tulemusena Mann, kellel oli pitsa peal kõige rohkem oliive. Omavahel öeldes tegime tegelikult kõik veidi sohki ega söönud taldrikut päris lõpuni tühjaks. Peale söömist liikusime Snoviku veekeskuse juurde, kus meil oli broneeritud apartment, mis on meie koduks järgmised nädal aega. Kõik vajalikud asjad on olemas, alates internetist ja külmkapist, kuni kaabel TV-ni. Boonusena võime treeningute vahepeal, (või tegelikult kasvõi kogu aeg) vedeleda nii palju kui tahame veekeskuses.

Peale asjade lahti pakkimist tegime öise magamatuse kiuste ka väikese tutvumistreeningu läbides natuke rohkem kui pooleteise tunniga 27,5 kilomeetrit. Maastik on siin tõepoolest suurepärane ja Sloveenia üks vanimaid linnu - Kamnik, on ka väga kena. Põhimõtteliselt tegime esimese treeningu lühikeste rattapükstega :).

Varsti juba täpsemalt järgmistest treeningutest. Seniks ilusat kevadet!