Sloveenia laager - päev 3.

Kolmanda päeva plaanides oli jällegi kaks treeningut, millest seekord üks trekking ja teine loomulikult rattasõit. Kuna hommikune ilm oli parajalt sombune, otsustasime Manni rõõmuks hommikul teha trekkingu. Väikese vahepalana võtsime kaasa ka köie, ronimisvööd ja hunniku metalli, et sobivas kohas teha ka üks väike ronimisetapp. Mööda lähimat matkarada võtsime suuna eelnevatel päevadel rattasõidul paistnud kiriku poole, mis asus ühe mäe tipus. Õige pea hakkas taas vihma udutama, nii et pidime koorikud peale tõmbama. Mööda matkarada tammumine oli küll tore, aga ühel hetkel hakkas meil natuke igav, nii et keerasime nina otse metsa ning läbisime kirikuni jääva osa peaaegu püstloodis seinast üles ronides. Neljapäevase IntervallVentti treeningu asemel sobis suurepäraselt. Isegi higi saime samamoodi lahti.

Kiriku juures tegime mõned pildid ning suundusime mööda teed tagasi, lootuses leida mõni sobiv koht, kus natuke köit mööda kõikuda saaks. Õige pea paistiski sobiv jahimeeste minibaar, kuhu sai köie ilusti puu külge siduda ja natuke rippuda. Peatähelepanu oli sellel, kuidas ennast köie otsas rippudes haaratsiga üles vinnata, kuskil poole peal ümber haakida Grigri peale ning siis uuesti alla laskuda. Peale mõningat mõtlemist tulid kõik nipid uuesti meelde, ning asi sujus, nii, nagu rajalgi olema peaks. Köied uuesti kokku korjatud ning kotti pandud, tegime kiire treki maja juurde ning hommikune treening oligi sellega lõppenud.

Õhtuse rattatreeningu võtmeküsimus oli selles, kuidas meeldib istmikule peale eelmise päeva umbes 120 kilomeetrit rattasadul. Esimeste meetrite järel tõdesime õnnetundega, et eelmise õhtu spaprotseduurid olid läinud asja ette ja sadulas istumine oli suhteliselt OK. Taaskord alustasime sellest, et kihutasime kohe maja juurest üles mäkke. Meie ööbimiskohast, Snoviku Spa juurest, võtab mäest üles minek aega umbes 50-60 minutit. Täpselt paras aeg selleks, et lihased soojaks saaksid ning siis võib juba hakata rattasõitu nautima. Ehkki, kui nüüd päris aus olla, siis mulle kuidagi istub tõusu võtmine rohkem, kui lihtsalt niisama mööda asfalti istmiku suretamine.

Selle trenni plaan oli minna vaatama, mismoodi Kamniku Alpid Kamniku poolt vaadates välja näevad. Ehk siis oli vaja sõita kohta, nimega Kamniška Bistrica. Et asi oleks natuke huvitavam, siis otsustasime minnes kasutada mööda mäeharja minevaid väiksemaid rattaradu. Ja asi oli tõepoolest märksa huvitavam. Mäeharja mööda tulek päädis pika ja kiire laskumisega mööda kitsast kruusateed, kus raputas nii kõvasti, et alla jõudes oli mul rattal kett maha tulnud. Aga lahe oli sellegi poolest. Tivoli tuuril sellist atraktsiooni juba ei ole. Edasi orgu mööda minnes, tegelesime aga väga tagasihoidliku tõusu võtmisega ja kaunite vaadete nautimisega. Need orud on siin üldse superilusad. Kui oleks vaja endale Sloveeniasse elukohta valida, siis mõni selline org oleks kindlasti kandidaatide esiviisikus.

Olles mäesuusakeskusse kohale jõudnud, tegi Sven mõned pildid ning tagasiteel arendasime juba kiiresti sõitmise lihaseid minnes mööda Asfalti allamäga Kamnikusse ning sealt juba kergelt ülesmäge Snovikusse tagasi. 2h ja 45 min jooksul läbisime seekord 50 km, 820 meetrit tõusu ning maksimaalseks kiiruseks saavutasime 67 km/h. Õhtul ootasid taas ees spaprotseduurid ning arutelu pikematel võistlustel vajaliku varustuse üle.