üle 100 kilomeetri. Nimelt käisime tutvumas Velenje vaatamisväärsuste ja Adventure Race Slovenia võistluskeskusega. Ilm oli seekord soe ja kuiv. Mõnus veeremine lühikese riietusega. Distantsi esimene kolmandik oli kõige lihtsam. Veeresime mõnusalt mööda asfalti ja harjutasime "karusselli" sõitmist. Tuli välja küll. Vahepeal väikese tagumiku tuulutamise peatusega teeäärse jõe ääres, olimegi jõudnud Valenjesse. Distantsi teine kolmandik kulgeski Valenjes lossihoovi külastades, võistluskeskuse järve ääres käies ning Reigo eelmise aasta laagri ööbimiskohta väisates. Et keegi ei saaks öelda, et me ainult enda peale mõtleme, siis tegime võistluskeskusest mõned pildid. Ning need on juba ka Silverile, Rainile, Indrekule ja Vifile tutvumiseks Vheisspukki üles laetud.Trenni viimane kolmandik oli kõige raskem. Aga ka kõige huvitavam. Kui sõidetud oli 90 kilomeetrit, hakkas tagumik juba üpris tuimaks muutuma. Tuli vahepeal istmikku sadulast kergitada, et olemine inimlikum oleks. Tõusude alguses läks aga olemine taas mõnusaks. Peale selle on tõusudel muidugi veel üks hea omadus, peale tõusmist tuleb peaaegu
alati laskumine. Niimoodi vaikselt kerides liikusime aina ülespoole. Ühel hetkel aga otsustas Mann tõusu veidi agressiivsemalt rünnata ja vajutas ratta keti pooleks. Niisiis kulutasime natuke aega, et see taas töökorda seada. Õnneks jõudsime aga õige pea 2009, aasta Sloveenia Adventure Race vahetusala baari, kus tegime kosutuseks ühe õlle. Trenni lõpetuseks tuli laskuda järsult ja kurviliselt teelt 500 meetrit allapoole. Seekord läbisime umbes kuue tunniga veidi alla 120 kilomeetri, tõusime 1500 meetrit ning rattaga kihutasime maksimaalselt 68,8 kilomeetrit tunnis. Õhtu lõpetuseks ligunesime poolteist tundi kohalikus spas, kus töötlesime oma väsinud lihaseid erinevate veejugadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar