Treeninglaager Sloveenias - 1. päev

Peale kohalejõudmispäeva sissejuhatavat treeningut ja pikast sõidust taastavat ööuinakut, oli aeg keskenduda tõsisematele igapäevastele treeningutele. Sellegi poolest planeerisime esimese päeva hommikuks veidi lihtsama rattaringi. Lihtsam tähendab Sloveenia kontekstis siis seda, et tõusumeetreid on keskmisest tagasihoidlikumalt. Niisiis, peale 2,7 kilomeetrist tõusu "meie külast", üles künka peale, rohkem mainimisväärseid tõuse tegelikult polnudki.

Ilm oli esimesel hommikupoolikul suhteliselt sombune, nii et eelmisel õhtul tehtud lühikese riietuse treening asendus pikkade pükste ja veidi veekindlama jakiga. Kohe esimesel tõusul hakkasid meile silma kollase-mustakirjud sisalikud, keda teedel liikus kümnete kaupa. Nimetasime nad salamandriteks ja tegime tulevastele põlvedele mälestuseks paar makrofotot. Jätkuvalt, kogu esimese päeva ringi jooksul ei väsinud ma imestamast selle üle, millistes kohtades inimesed siin elavad. Väikestesse küladesse, kuhu viivad suurematelt teedelt kitsad, ühe auto laiused asfaltteed, on ehitatud neljakümne viie ja suurema kraadise kaldega nõlvale, suuri ja veel suuremaid majapidamisi. Kusjuures kõik need majapidamised on ideaalses korras. Iga viimane kui oks aeda piiravast hekist on ühepikkune. Aed on ilusti siledaks riisutud, lilled õitsevad. Eriti hoolikalt on hoolitsetud pühakodade ümbruste eest ja neid on siin samuti igas külas, mitu tükki.

Mis eriti imetlusväärne, pisikestesse viie kuni kümne majaga külakestesse on rajatud oma väike koolimaja. Meis pannakse koolimajasid järjest kinni, siin on toimiv kool kasvõi kümnelapselises väikekülas. Sama lugu on tuletõrjedepoodega, mis on samuti peaaegu igas väiksemas külas. Esimese umbes 70 kilomeetrise ja ~700 tõusumeetriga ringi läbisime veidi üle kolme tunniga. Eeldatavasti oli see meie siin tehtud treeningutest ühe kiirema keskmise kiirusega, kuivõrd järgnevad treeningud on planeeritud ohtramate tõusumeetritega.

Niisiis otsustasimegi teha õhtuse treeningu pisut äkilisema. Peale mõnetunnist söögi- ja taastumispausi keerasime esiratta otse meie majutuspaigast paistva ~1000 meetrise mäe poole. Ilm oli läinud päikesepaisteliseks ja soojaks, mistõttu saime teha jälle lühikese riietuse treeningu. Hiljem selgus, et see oli viga, kuna üleval, 1400 meetri peal, kuhu treening meid lõpuks vedas, oli kohti, kus veel veidi lundki näha, ning tuuleõhk ei olnud ka just mitte kõige suurem. Tõusu võtmine võttis aga aega ja kohe maja juurest algav tõus võttis aega enam vähem tunni. Sellele järgnes veel väiksemaid, aga Eesti mõistes siiski suuri tõusuosasid. Vaatasin, et läbisime 5 kilomeetrit umbes 40 minutiga. Aga vaated olid see-eest mõnusad. Tõusu võtmine tasub ennast iga kell ära. Taas imestasin mina siinsete inimeste elukohtade/suvilate asukoha üle. Kuid seekord leidus kohati ka selliseid kohti, kus mäe kaldenurk oli alla 45 kraadi ja selle koha peal ei olnudki põllulappi :).

Igal juhul, olles jõudnud poolele rajale, oli möödunud juba 2,5 tundi treeningu algusest. Seetõttu otsustasime treeningu trajektoori sisse viia väikese muudatuse ja keerata nina allapoole. Laskumine oli muljetavaldavalt kiire, mistõttu 1400 meetri peal lühikeste riietega kogutud külmatunne süvenes. Aga asfaldiots "koduni" tegi asja taas natuke paremaks ning 40 kilomeetri jooksul kogusime seekord 1000 tõusumeetrit.