Laupäev, 21. juuli 2012

Adventure Race Slovenia 2012

Sel aastal tuli jaanipäev teisiti. Tavapärase üle lõkke hüppamise ja muu sinna juurde kuuluva asemel oli meil seekord kavas sügisest ARWC-d silmas pidades esimene tõsisem treeningvõistlus - Adventure Race Slovenia. Nagu nimigi ütleb, siis oli tegemist Sloveenias toimuva ja Adventure Racing EuroSeries kavva kuuluva võistlusega. Ja ausalt öeldes ega väga kahetsema ei pidanud. Juba traditsioonilise jaanipäevase +10 kraadise ja vihmasajuse ilma asemel ootas meid Sloveenias päike, 30+ temperatuurid ja +26 kraadine vahemeri :). Aga see selleks. Sloveenia võistlus oli meil MMi ettevalmistuskavasse võetud seetõttu, et harjutada võistlemist natuke künklikumal maastikul kui seda on meie kodulähedased. Lisaks kannavad ARWC eelsed võistlused meil ka eesmärki täiustada tegutsemist ühtse tiimina, harjutada kiiresti tegutsemist vahetusalades ja tegeleda muude kitsaskohtadega.

Sel korral läks nii, et pidades silmas järgmiseid tähtsamaid võistlusi, tuli Mannil asjad natuke ringi mängida ja kodumaal vormi timmimisega tegeleda. Õnneks aitas meid hädast välja Elo. Selles osas meil vedas üsna mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et Eloga on lihtsalt lahe ühes tiimis olla. Ja teiseks sellepärast, et Elol on lisaks kõigele muule ka mitmekordne ARWC-l võistlemise kogemus. Nii et tema tähelepanekud ja õpetussõnad nii võistluse ajal, kui ka enne ja pärast seda kulusid meile igati marjaks ära. Reisivahendiks valisime Sloveeniasse minekul rendifirmast Renault Trafficu minibussi, kuhu mahtusid lahedasti ära nii meie võistluseks vajalik varustus, kui ka tagasihoidlikud magamisasemed sõidu ajal. 19-nda juuni lõunaajal pakkisimegi oma kola bussi ja hakkasime vaikselt lõuna poole liikuma.

Läbi Tartu ja Valga Riiani jõudmine võttis seekord kõvasti aega, aga sealt edasi hakkasid asjad juba vaikselt arenema. Kuna peagi hakkas öö, siis ei saanud temperatuuride tõusmisest esialgu aimu. Aga kui hommikukohvi asemel Tšehhi kiirteeäärses söögikohas prae tellisime oli temperatuur juba niisugune, et Elo näole tekkis eriti suur naeratus. Ja temperatuur jätkas tõusmist, olles kohalejõudmisel juba saavutanud 34 kraadi. Olles võistluskeskuses Leivolt laenuks saadud telgi püstitanud, vaatasin nõutult oma kotis ruumi raiskavat fliisi ja muid pikkade varrukatega riietusesemeid. Etteruttavalt võib öelda, et ühtegi pikkade varrukatega riietuseset ma sel võistlusel ei kasutanudki. Ehkki teise öö lõpupoole oleks mõnel laskumisel tahtnud korraks midagi peale tõmmata.

Igal juhul jõudsime Velenjesse kenasti kohale ja tegime alustuseks, peale telgi püstitamist, oma higist kleepuvate kehadega väikese ujumise võistluskeskuses olevas järves - mõnus. Seejärel oli juba võimalik võistkond registreerida ning kätte saada ka roadbook ja kaardimaterjal. Käisime veel ratastega korra linna vahel õhtust söömas, mille kõrvale oli mõnus roadbooki sirvida ja arutada esimesi strateegilisi plaane. Neljapäev läks põhiliselt raja planeerimise ja muude ettevalmistavate tegevuste tarbeks. Samas kulus palju aega ka ametlikule lõunasöögile ning avamistseremooniale, mis igasuguste kõnede ja kohaliku superstaarisaate esinejaga kippus jubedalt venima. Kohati tekkis juba tunne, et aega hakkab napiks jääma, kuna kõik vahetusala kastid ja kotid tuli veel õhtul kella 22-ks valmis saada ja ära anda. Õnneks sai tseremoonia siiski ühel hetkel läbi ja pooleliolevad tegevused võtsid ka veidi vähem aega kui kartsime. Nii et õhtuhämarusse jäi vaid mõne viimase kaardi kiletamine. Seejärel oli aega veel hetkeks mahagi istuda ja nautida sooja putukateta õhtut, et siis juba välja puhkama minna kella viieks planeeritud äratuseks. Äratus oli nii varajaseks pandud seetõttu, et juba 6st lahkusid bussid stardi suunas, mis seekord anti Sloveenia vahemereäärsest linnast - Piranist.

Olime omale hommikusöögiks ja stardieelseks laadimiseks hankinud eelmisel päeval kaks suurt pizzat, mida me siis bussisõidu ajal vahelduva eduga näost sisse ajasime. Kohale jõudes oli väljas juba nii palav, et kui seljakotid nr. 5 kajakipunkti maha jätsime, siis asetasime samasse ka kõik oma riided peale ujumispükste ja numbrivesti. Seejärel tuli läbi käia veel ujumise alguspunktist, kuhu jätsime oma madratsid ja muu ujumisvarustuse. Siis juba suundusime keskväljakule starti ootama. Parajasti sel hetkel tegid soojendusvõimlemist kõik Rover, ehk lühema raja võistlejad, kes pidid startima meist 20 minutit enne. Pikema raja võistlejate soojendavast aeroobikast, kohalike Riina Suhotskajate ergutuste ja ettenäitamise saatel võtsid osa vaid Rootsi naisvõistkond ja mõned kohalikud Sloveenia võistlejad. Ülejäänud võistkonnad vedelesid kuskil reklaamplakatite taga päikesevarjus.

Enne kella 10:45-t kogunesid aga vaikselt kõik võistlejad stardikaare alla ja kolmveerand üheteistkümnest kõlaski stardikäsklus. Esimeseks alaks pakuti linnaorienteerumist mõnusas Pirani linnakeses, mis kujutas endast vahemereäärset kitsaste tänavatega suvituslinna. Väga lahe koht. Ja lahe oli ka linnaorienteerumine. Eriti linnamüüri kõrgeimas tornis asuv punkt, kust avanes suurepärane vaade merele, kus minu viibimise ajal üks purjekas parajasti pautis. Kuna linnaorienteerumise kaarte oli 2 siis jagasime need sõbralikult ära, nii et meie Sveniga saime ühe osa ning Elo ja Reigo teise osa. Vaatamata pisikesele ringijooksule, mis seoses teetöödega tuli teha jõudsime peale linnaorienteerumist ujumisetapi algusesse ühena esimestest. Minu arust ainult üks tiim oligi just veele läinud.

Sellest polnud aga suuremat lugu, kuna peagi oli kogu võistlejate rivi korraga vees ja otsiti esimest ujumispunkti. Merevesi ise oli mõnusalt soe - 26 kraadi, aga natuke harjumatult soolane. Kuna võistluseelselt ei avaldanud keegi väga suurt soovi sukeldumisega tegeleda, sain selle ülesande seekord omale. Ujumispunktid ise asusid vee all ja kohati tuli neid päris pikalt otsida, maismaal olevate objektide ja hinnatava kauguse järgi. Esimese punkti leidmine oli päris keeruline. Kogu võistlejate kamp ujus suures parves ja kõik kiikasid vee alla. Paistis, et üks tiim liigub edasi järgmise punkti poole, aga ülejäänud tundusid olevat ühe koha peal. Lõpuks hakkas kuskilt kostuma hõikeid ja oli selge, et keegi leidis ka punkti. suhteliselt võistlejaterivi eesotsas õnnestus ka meil punkti lähedusse jõuda, aga esimene katse punktini sukelduda päädis ainult tähise kerge puudutamisega. Siis hakkas õhk juba otsa saama. Seejärel läks punkti juures suuremaks tunglemiseks ja lisaks viis tuul vee peale tõustes punktist kohe mitmed meetrid kaugemale. Mõninga tunglemise tagajärjel õnnestus siiski punkt komposteerida. Lipendava paberi kompostri vahele saamine mitmete meetrite sügavusel ei olnud sugugi kõige lihtsam ülesanne, ammugi siis õige lahtri juures. Lisaks oli uuesti vee peale tõustes seal juba mitu inimest vastas, nii et ka pea veest välja pistmine ei olnud kõige hõlpsam.

Esimene ujumispunkt oli ka selgelt kõige sügavamal. Ülejäänud läksid juba suhteliselt ladusalt. Lisaks hajus ka rahvas rohkem laiali. Peale esimest punkti panid enamik võistkondi madratsitega rannikut mööda jooksma. Kaasa arvatud eelmise aasta Euroopa meistrid jne. Ehkki alguses nagu tundus, et see ei olnud lubatud, paistis, et siiski on. Nii et siis võtsime ka suuna maa poole ja nudistide vahel slaalomit lastes kulgesime järgmise punkti poole. Viimasesse ujumispunkti jõudes selgus aga, et see on taas vähe korralikumalt "peidetud". Ehkki see oli maal olevate märkide järgi justkui kõige lihtsam punkt, ei õnnestunud seda kuidagi kellelgi leida. Kuna aeg tiksus armutult, siis ühel hetkel otsustasime selle pea vees "kammimise" lõpetada ja suunduda edasi rannikut mööda kulgevale lühikesele jooksuetapile kajaki alguspunkti. Jooksuetapp kulges taas nudistide vahel laveerides. Ei saanudki aru, kas siin ongi lihtsalt kombeks paljalt päikest nautida, või sattusime lihtsalt nudistide plaazile.

Kajaki alguses oli esimene otsustamise koht. Kuna ujumisega läks piisavalt aega, otsustasime kajakietappi distantsiliselt kolmekordistava ja vastutuult aerutamist tähendava nr. 4 kajakipunkti vahele jätta. Seda paistsid tegevat enamik võistkondi, välja arvatud soomlased, kes teada-tuntud kõvad aerutõmbajad. Ehkki suuna hoidmine tundus aeg-ajalt olevat veidi keeruline, möödus lühike kajakietapp siiski suhteliselt edukalt ja peagi olime jälle pisemal jooksuetapil, mis viis meid seekord rulluisuetapi algusesse, punkti nr. 8. Kuigi algselt tundus, et rulluisuetapil saame kõvasti mäge forsseerida, siis tegelikult algas uisuetapp hoopiski tunneli algusest, mis läks läbi mäe, nii et tõusud ja langused olid täiesti sõidetavad. Lisaks oli jahedas tunnelis vahelduseks päris mõnus päikesest taastuda ja vaikselt järgmise punkti poole veereda. Ka uisuetapp oli suhteliselt lühike ja peagi olime juba seda lõpetavas 10-ndas punktis. Sealt jäi veel lühike jooksuke jalgrattaetapi alguspunkti.

Vahetusalas jõudsime järele ACE võistkonnale, kes meiega uiske jalga pannes pisikese vahe sisse tegi. ACE vist pidi vahetama rattakummi. Mõnda aega oli võimalus nendega koos tšillida, aga peale Viffi väikest kukkumist saime ise kerge edu sisse. Esimene ülipalav päev kulgeski põhimõtteliselt tervenisti rattaga sõites. Alguses tegeles meelelahutusega põhiliselt Elo, kes olles esimest korda Sloveenias mängis hardcore turisti. Kihutas rattaga eest ära ja klõpsutas kõikvõimalikke asju pildile jäädvustada. Siis jäi natuke maha ja sõitis jälle järele. Ja nii pool päeva. Seejärel tekkis juba kerge "ma olen seda vist juba pildistanud" tunne ja nii huvitav enam ei olnud :). Rattaetapp ise oli päris mõnus, tõusude ja langustega, mis kõik ilusti sõidetavad, välja arvatud veidi enne vahetusala olev killertõus, kus tuli rattaid käekõrval lükata. Õnneks oli tõusu lõpuosas üks lahke perenaine, kelle hoovis olevast kraanist saime rattapudelid külma vett täis lasta. Kuuma vee ja rattapudelis oleva keeva spordijoogi joomine hakkaski juba kergelt ära tüütama.

Vahetusalas olime poolteist tundi planeeritud graafikust ees. Mõnus oli vahetusalas Coca-colat ja muud värskendavat rüübata. Ainult et järgmiseks 24 tunniks, mis me kastist eemal pidime olema, valmis pandud toidupakist tuli pool kasti jätta, kuna eelmisest toidumoonast oli nii palju veel alles. +35-ga toit just eriti hästi peale ei lähe. Geel on nagu Coca-Cola ja müslibatoonid on nagu geel. Vahetusalas üritasime kiiresti liigutada ja varsti jalutasimegi mäest üles esimese trekkingupunkti poole. Põhilise osa esimese punkti poole minevast teest üritasin teistele selgeks teha, et kuna me oleme 1,5 tundi graafikust ees, siis peaksime ära võtma ka algselt välja jääma pidanud 24 punkti, isegi kui selle väärtuseks on vaid 1 punkt. Nii kaua seletasin, kui punktis võtsime välja teise kaardi ja mõõtsime ära järelejäänud maa järgmisse vahetusalasse. Mõõtmistulemusena selgus, et seda punkti siiski võtma minna pole mõtet. Ja vähe sellest, seoses väikeste vigadega suuna hoidmisel, läks trekkinguetapiga koguni nii kaua, et jäime järgmisse vahetusalasse korralikult hiljaks.

Teel 25-ndasse punkti pidasime Eloga maha veel väikese vaidluse teemal, kas peaksime juba ära keerama või mitte. Ehkki ma surusin oma arvamuse lõpuks läbi, selgus 10 minuti pärast, et Elol oli ikkagi õigus, nii et tegimegi väikese vea. Peagi selgus ka et musta punktiirjoonega tähistatud teed ei ole seal eriti usaldusväärsed ja liikusime mööda neid kompassi järgi ja väikeste ringidega. Ühel hetkel ununes jutuhoos aga piisavalt tihti kompassi vaatamine ära ja tegime veel paarikilomeetrise lisakaare sisse. Etapi lõpuosa kulges seevastu suhteliselt edukalt ja tihti tegime ka jooksusamme. Viimasest trekipunktist vahetusalasse minnes tegime isegi eelmise aasta Euroopa meistritele Czech Adidas Terrexile mitme minutiga ära, ehkki tempo oli neil veidi kiirem.

Järgmisele rattaetapile minnes oli kohe selge, et tuleb teha olulisi kärpeid planeeritud teekonnas, et õigeks ajaks järgmisse vahetusalasse jõuda. Alustuseks otsustasime ära jätta 33-punkti, mis oli küll väga väärtuslik, aga asus eriti kõrgel mäe otsas. Enne aga kulutasime veidi aega 32 punktis, kus punkt oli "minema kõndinud" ja suur hulk rahvast seda otsis. Lõpuks saadi korraldajalt soovitus endast seal kohas pilti teha. Seda me tegimegi ja siis kohe edasi 34 punkti suunas. Tõus sellessegi punkti oli aga piisavalt pikk nii et väärtuslik aeg muudkui kulus. Edasi 34-st 35 poole minnes oli aga tegu jällegi punktiiriga tähistatud teega, kus kulus ohtralt aega. Lõpuks tuli teha karm otsus ja jätta vahele kõik punktid järgmisse vahetusalasse ja ka kerged lisaetapi, ehk GPS-orienteerumise punktid. Vastik otsus, aga mis teha. Tõmbasime kiiremat teed pidi maanteele ja kihutasime järgmise vahetusala poole, kus ajalimiidid ja etapid juba nii tihedad, et oli oht mitte jõudmise korral enamus punkte kaotada. Vahetult enne maanteele sõitma hakkamist läks väljas ka valgeks, nii et saime lambid peast ära võtta ja hommikuvalguses edasi kihutada.

Maanteel läks sõit kiirelt ja peagi olimegi vahetusalas, kus mitu lühemat lisaetappi - orienteerumine ja Skike. Enne kui suundusime aga nendele etappidele, oli korraldajal pakkuda igaühele üks pannkook maasikamoosiga. See maitses varahommikul küll äärmiselt suurepäraselt. Seejärel jagasime orienteerumispunktid laiali ja suundusime rajale. Ilma seljakotita oli vahelduseks väga mõnus joosta ja nautisin seda etappi täiega. Samuti oli maastik väga lahe. Rada oli samas lihtne ja juba vähem kui poole tunniga olid kõik punktid võetud. Seejärel ootas ees sõit Skike'dega. Skiked on sellised rulluiske või rullsuuski (ei teagi kumma moodi nad rohkem on) meenutavad asjandused, millega sõidetakse vist peamiselt maastikul, mitte asfaldil. Üldiselt, ega nad suuremad asjad liikumisvahendid ei ole. Parem siis sõitagi juba rulluisu või -suusaga. Samas kui on enam-vähem kõva pinnasega kruusatee, siis võib nendega sõitmine isegi päris OK olla. Enne oleks muidugi tark veidi pidurdamisega harjuda, muidu võib kiiresti võpsikus lõpetada. Aga niipea, kui tee muutub veidi pehmemaks, on Skike veerema lükkamine üks paras pein. Kuid poole tunniga oli meil seegi lisaülesanne tehtud. Ainult Reigol ei õnnestunud ühel keerulisemal laskumisel pidurdamine kõige efektiivsemalt, nii et ta sai ikka korra istuli kruusal maanduda.

Hommikul läks meil etappide kontrollaegadega juba päris tihedaks. Peale Skike'i ootas ees lühemat sorti trekkinguetapp paadi algusesse. Ühe kaugema punkti jätsime igaks juhuks vahelt ära, et ei tekiks ajaga probleeme. 48-ndas punktis aga ootas ees niiöelda tunneli orienteerumine, kus saime kaardi järgi läbida 1. maailmasõja ajal mäe sisse rajatud käike. Punkti kohale jõudes lubati seljakotid maha jätta. Kui hakkasin peale koti seljast võtmist uuesti kiivrit pähe panema, ütles kohtunik, et kiivrit küll vaja ei ole, ainult lampi. Esimene asi, mis ma koopa uksest sisse minnes, ja kaarti vaadates tegin, oli see, et panin oma peaga sellise laksu vastu lage, et silmist sädemeid lendas. Käigud ise olid lahedad, nagu lasnamäe kortermaja, ainult toad olid väiksemad. Peale katakombe sörkisime vaikselt mäest alla ja järg oli kajakietapi käes, mis seekord kulges mööda jõge. Peakorraldaja küsis, kas võib meile kaamera paadi ninale kinnitada. Niisiis saime terve selle etapi olla telekas :). Mingit osa meie paadisõidust saab näha siit. Esialgu oli jões vool päris kiire, aga etapi lõpupoole läks jõgi aeglaseks ja taimestik hakkas võimust võtma. Etapp ise oli siiski suhteliselt lühike, nii et tunniga olime juba lõpus.

Nüüd ootas jällegi ees pisike jalutuskäik koobaste juurde, kus oli võimalus natuke köit mööda laskuda. Köieülesanne oli päris lahe. Eriti lahe selle asja juures oli selle ülesande toimumiskoht. Koopasuu oli suur nagu Tallinna laulukaar. Nii et piltlikult laskusime siis laulukaare otsast alla ja läksime natuke koopasuust sisse, et punkt ära võtta. Kaugemal koopasügavuses liikusid lampidega ka mingid kollaste riietusega speleoloogid, aga meil edasi minna ei tulnud. Liikusime peale laskumist hoopis edasi järgmise koopa juurde, mis sellest veidi väiksem oli. Sealt jalutasime lihtsalt läbi ja võtsime kaks punkti. Peale seda tihedamat etappide vahetust oli nüüd järg pika trekkinguetapi käes, mis sisuliselt kestis terve teise päeva. Ilm oli jällegi palav ning selles suhtes oligi hea, et sai trekkida valdavalt puude all vilus olles. Alustuseks aga käisime ühe tädi juures vee raksus, kuna kõigi kotid olid tilgatumaks joodud. Kohalikud inimesed olid aga lahked ja pakkusid meile käterätikuid jne. Piirdusime siiski joogianumate täitmisega ja suundusime edasi trekkima.

Allamäge üritasime jälle teha sörgisamme, muul ajal astusime niisama. Mingil hetkel jõudsid meile järgi soomlased koos Terrexiga. Tulid üsna hoogsal sammul, aga kui meile järele jõudsid, siis arendasime nendega ikkagi enam-vähem sarnast tempot. Arutasime soomlastega, kes soome, kes inglise keeles eesootavaid etappe. Elole paistis, et soomlased peavad meid juba konkurentideks, ehkki meile tundus, neilt saadud info põhjal, et nad on ikka tunduvalt rohkem punkte võtnud. Igal juhul niimoodi vaikselt juttu puhudes ja mäest alla sörki lastes liikusime kohati isegi kiiremini, kui Terrex. Kõndides kippus Terrex küll eest vajuma, kuid allamäge oskasid kuidagi eriti aeglaselt joosta. No ei tea. Igal juhul Rakitna külla jõudes tegime kohalikus kõrtsis mõnusad külmad koka-koolad ja soojad võileivad. Seejärel jätkasime hea täiskõhu tundega teekonda järgmise punktini, kus ootas ees jällegi lühike orienteerumisetapp. Orienteerumine, ilma seljakotita, oli taas kord väga mõnus. Jagasime seekord Sveniga punktid ära ning vaatamata pisikesele veale ühe punkti leidmisel, oli see etapp igati mõnusaks vahepalaks.

Orienteerumisele oleks pidanud järgnema üks selle võistluse kõige lahedamaid etappe - kanjoneering. Oleks pidanud seetõttu, et tiheda ajagraafiku tõttu olime sunnitud selle etapi vahele jätma. Tagantjärele tark olles oleksime me tõenäoliselt muidugi jõudnud seal ära käia, aga kes seda teab, mitu punkti me siis pärast oleksime kuskil mujal kaotanud. Ja arvestades liikumiskiirusi mujal ei osanud kuidagi loota, et kanjoneering on võimalik selle ajaga ära teha. Aga see selleks. Tagantjärele oleme me kõik targad. Igal juhul tuli meil nüüd tund aega järjest mäest alla trampida ja etapi lõpuosa koguni eriti järsu nurga all downhilli radade võrgustiku vahel, kus meist ratastega ka paar vastava spordiala esindajat mööda vuhisesid, aeg ajalt kergemaid õhulende tehes. Päris vahe oli seda vaadata. Vahetusalas ootasid meid peale 24 tundi ees aga varustusekastid. Samuti oli selles punktis korraldajate poolt ette nähtud ka soe söök. Niisiis sõime kõhud makaronidest punni ja kulutasime natuke liigselt aegagi, enne kui rattaetapile kihutasime.

Peale sisuliselt päev otsa kestnud trekkimist oli üsna mõnus vahelduseks jalgrattaga sõita. Ja kui aus olla, siis saime sellega tegeleda nüüd päris kaua, kuna väikeste lisaülesannetega oli kuni lõpuni välja põhimõtteliselt üks pikk rattaetapp. Kohe-kohe läks väljas ka pimedaks. Rattaetapi algus oli võistluse kõige lihtsam, nii füüsiliselt, kui ka tehniliselt. Punktid olid lihtsates kohtades ja tõuse laskumisi ei olnud. See sai aga kiirelt otsa ja peagi pidime jälle hakkama tõuse võtma. Olime oma rajaga jõudnud Sloveenia pealinna, Ljubljana külje alla. Ljubljana külje all ootaski ees esimene selle etapi lisaülesanne - rattaorienteerumine. See oli selle võistluse kõige räigem etapp. Kui muidu läks orienteerumise ülesannetega nii umbes pool tundi, siis siin ikka üle tunni. Kuna, nagu orienteerumisetappidel ikka, oli kasutada kaks kompostritega kaarti, jagasime punktid Reigoga vennalikult ära. Kaardipilt oli üsna OK ja tõotasid taas tulla lihtsad punktid. Aga võta näpust. Mööda kaardi kõige suuremat teed esimese punkti poole minnes selgus, et see tee on buldooseriga nii üles küntud, et seal on meetri jagu muda ja sõitmisest ei tule seal mitte midagi välja. Lisaks oli seetõttu mujale sõidetud mitmeid lisateid mis kulgesid kaootiliselt vasakule ja paremale. Suuna järgi suutsin siiski hoida õiget kurssi, ehkki liikumine polnud ka just kõige kiirem.

Peale pikka müttamist jõudsin lõpuks esimese punktini. Asi tundus kaardi selles piirkonnas juba palju parem. Teed polnud enam sodiks sõidetud ja pilt paistis hea. Istusin ratta selga ja lootsin sõitma hakata, aga kaua see pidu ei kestnud. Kaardi selles osas olid tõusud ja laskumised nii järsud, et sõitmine oli päris keeruline. Lisaks tuli pimedas olla väga tähelepanelik, et lisaks kõigele veel mingit lolli viga ka sisse ei tuleks. Olles higist leemendades oma punktid kätte saanud tuli suunduda tagasi alguspunkti. Kuna sama teed mööda ei soovinud ma küll enam teist korda sõita, otsustasin tagasisõidul kasutada kaardi teisest servast minevat teed. Ja mis te arvate? Nii kui ma sellele keerasin, siis 100 meetri möödudes oli see jällegi üles küntud. Ei saagi aru, mida seal teha oli püütud. Õnneks olid kõrvalolevad teed siiski paremini sõidetavad, kui eelmisel korral. Väikese kaarega jõudsin lõpuks tagasi alguspunkti. Arvasin, et Reigo on ammu kohal, aga tal läks samuti aega ja jõudis kohale veel mõned minutid hiljem.

Nüüd saime jätkata oma tavapärast rattaetappi. Aga et elu liiga igavaks ei läheks, tegime 2 punkti hiljem ta omal ise huvitavamaks. 75-ndast 76-ndasse minnes tegime väikese teevaliku vea. Lisaks sellele ei viitsinud ka kompassi vaadata. Selle tulemusena saime Soveenias kogeda ka korralikku Lätit. Rattaid õlal kandes marssisime läbi rägase metsa nõlvast alla, mille kaldenurk oli kohati selline, et lihtsalt seista ei olnud võimalik, libisesid kogu aeg mööda pinnast allapoole. Selle pooletunnise vea tulemusena ei tulnud vähemalt uni peale. Edasi ootasid ees paar lihtsamat, aga ka piisavalt tõusude ja laskumiste rohket etappi, kuni ootas ees teine Skike etapp. Seekordne Skike toimus küll sellise pinnasega teel, et need liikumisvahendid ei abistanud kuidagi edasiliikumisel. Joostes oleks võinud 2 korda kiiremini järvele ringi peale teha. Aga punktid kätte me saime ja siis oli aeg teha järgmiseid otsuseid selle kohta, millised punktid võtta ja millised vahele jätta. Olles juba piisavalt kogenud siinseid kiirusi, otsustasime esialgu taas mööda asfalti teatud lõigu sirgeks tõmmata. ja õige otsus see kahtlemata oli.

Vahelduseks tegi Reigo Elo rattale väikese tuuningu kinnitades lahti tulnud sadula nippon sidemetega raami külge. Asi nägi välja nagu uus. Samal ajal kasutasin mina aga võimalust ja võitlesin pealetükkiva unega neelates alla ühe Shleha. Nüüd läks väljas aga juba uuesti valgeks, ainult et mõnel laskumisel oleks isegi võinud mingi pikkade varrukatega riietuseseme peale tõmmata. 87-ndas punktis tegime Reigoga väikese vaidlemispeatuse, laotades kaardid maha ja otsustades edasise trajektoori üle. 90-ndasse punkti minnes jõudsime aga oma aprilli alguse rattalaagri tee peale. Päris mõnus oli vahelduseks tuttavat teed mööda sõita. 91. punkti ootas ees viimane tõsisem tõus enne viimast ajalimiidiga punkti. Tõus osutus aga kardetust veidi kergemaks ja juba kihutasimegi serpentiini mööda allapoole. Ja taas olime tuttava tee peal, kus aprillis juba vändatud.

Veel mõni vändaring ja saime võimaluse viimast korda sellel võistlusel orienteerumiskaardiga metsa minna. Seekord tegime Eloga kahe peale 15 minutiga punktidele tiiru peale. Siis polnudki muud kui kihutada rattaga viimasesse lisaülesande punkti nr 93, kust tuli ennast rattaga, mööda köit, üle jõe vinnata. Ees ootas väike järjekord, nii et mõnda aega vaatasime seal niisama. Ülesanne ise oli suhteliselt lihtne ja võttis aega umbes minut per kärss. See asi ka korras, oli ees ainult viimase kahe punkti võtmine ja home run. Mingeid komplikatsioone ei tekkinud ja kolmekümnekraadises kuumuses tegime lõpuspurdiga Terrexile niimoodi ära, nagu oleks Taaramäe teise klassi poistest mööda sõitnud :). Lõpptulemusele see muidugi mingit mõju ei avaldanud, aga vahet polegi. Õhtul selgusid ka tulemused ja selgus, et olime saavutanud täiesti konkurentsivõimelise kuuenda koha. Tulemustega sai muidugi veel nalja ja peale mitmenädalast pingelist arvutamist sai selgeks, et olime ikkagi kuuendad, ainult ees ja taga toimusid mingid vangerdused. Treeningvõistluse kohta puhas boonus.

Järgmisena ootab ees juba Adventure Racing World Series  kavva kuuluv Soome võistlus Endurance Quest

Tulemused.

Esmaspäev, 2. juuli 2012

64. Valio-Jukola - Vantaa

Selleaastane orienteerujate suur "laulupidu" toimus kohe Helsingi külje all, Vantaas. JOKA asjaajamine jättis sel korral kõvasti soovida, nii registreerimise kui ka reisikorralduse osas. Seetõttu saime rajale enam-vähem viimasest reast numbri all 1677. Kui siia juurde lisada veel napilt paari päeva pärast toimuv reis Sloveenia Adventure Race'le, siis käis hetkeks peast läbi isegi seekordsest Jukolast loobumine. Kuna aga Jukola lihtsalt on nii äge sündmus ja erilist tungi kellelgi klubiliikmetest tiimi jooksma minna ei olnud, õnnestus mul siiski Jukolal ka sel korral osaleda. Ja pettuma igal juhul ei pidanud. Vahetuse osas valisin seekord omale kõige pimedama vahetuse, mis oli siis 12,8 kilomeetri pikkune teine vahetus. Eelmise aasta viimasele vahetusele väike vaheldus.

Traditsiooniliselt jälgisime alustuseks päevast naiste võistlust. Ehkki naiste rajal oli protsentuaalselt suhteliselt palju mööda linti jooksmist, tehti raja orienteerutavates osades ikkagi arvestatavaid vigu. Seda ka maailma absoluutse tipu hulgas. See tähendas, et eriti lihtne see maastik olema ei saa. Seda siis ammugi veel öösel joostes. Ka meie klubi naiskonnal läks jooksmine eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikumalt ning nii vahetatigi aastatagune 142. koht seekord 234-nda koha vastu.

Jukola võistkond jooksis meil sel korral järgnevas koosseisus: 1. Kristjan Trossmann, 2. Tiit Tähnas, 3. Jaan Tarmak, 4. Raivo Pellja, 5. Andres Minn, 6. Johannes Ehala, 7. Kaarel Kallas. Kristjani ülesandeks oli esimeses vahetuses 1677-ndalt kohalt võimalikult ülespoole tõusta. Alguses see plaan toimis täitsa talutavalt ja esimeses kahes vaheajapunktis oli ta stabiilselt kohtadel natuke üle kolmesaja. See oleks olnud täiesti mõistlik stardipositsioon, et sealt veel mingid kohad teises vahetuses ülespoole tõusta. Paraku sellist võimalust mulle ei antud ning kolmandas vaheajapunktis, kui mul juba sooja tegemine täies hoos, oli Kristjan langenud umbes viie ja poole sajandale kohale. Ja vähe sellest, järgmises vaheajapunktis oli kohaks juba umbes 650. Niisiis teatavad punktid tegid oma töö ja metsa saingi minna 639. positsioonilt, tagapool üsna mitmeid Eesti klubide võistkondi.

Nagu juba eelnevalt teada oli, anti alustuseks aega natuke sörkida ja kaardipilti süveneda. K-punkti oli maad 1140 meetrit. Sai mõnusalt sooja sisse ning siis algas kohe ka orienteerumine. Juba esimeses punktis käis suuremat sorti mõtlemine. Kaldusin ka ise kergelt paremale, aga midagi hullu ei olnud. Kõik oli ilusti kontrolli all. Näitasin KEKRSK klubi jooksjale kaardil oma punkti asukohta ja jätkasin rahulikult teed teise punktini. Kuskil vahepeal möödusin ka Peko võistkonna esindajast, kes uuris, mis punkti ma lähen. Ma ei tea, kas ainult mulle tundus nii, aga seekord paistis olevat selline kahtlane pinnas, et jalad kippusid kole kergesti väänduma. Esimest korda väänasin kergelt jalga teisest punktist välja minnes. Aga seda juhtus rajal veel kahel korral. Ma olen elus ainult ühel korral tõsisemalt jalga väänanud, aga seekord tahtis vägisi jalg kuhugi valesse kohta minna. Õnneks olid mu väänamised suhteliselt kerged ja peale minutikest lonkamist mingeid tüsistusi nendega seoses hiljem ei järgnenud.

Üritasin hoida rajal oma rahulikku tempot, mitte kaasvõistlejatest ennast segada lasta ja veatult distants läbida. Punktid tulidki võrdlemisi hästi kätte. 5-ndast kuuendasse minekul jäin vahelduseks päris üksi. Mõnus rütm oli juba sisse saadud ja pähe lõi mõte, et orienteerumine on ikka jumala lahe spordiala. Kaifisin sel hetkel seda rada täiega ja oleksin südamerahuga veel võinud tunde niimoodi seal joosta. Ma ei tea kui hea see on, et keset rada, kui peaks orienteerumisega tegelema, sellised mõtted pähe tulevad, aga tundub, et esialgu mingeid jamasid sellest ei tekkinud. Ka järgnevad punktid tulid ilusti kätte. Orienteerumine sujus suures plaanis ilma tõrgeteta, aga tempo oli ka suhteliselt rahulik, nii et oli aega ümbrust jälgida. Punkti piirkondades, eriti keerulisemates kohtades, leidus hulgaliselt inimesi, kellel polnud õrna aimugi, kus nad on, miks nad seal on ja kuhu nad minema peaksid. Viga tehti seal metsas ikka korralikult ja pärast enda paika saamine tundus olevat äärmiselt keeruline.

Ega ma isegi ilma veata pääsenud, aga minu õnneks ma vähemalt sain aru, kui ma vea ära tegin, kuhu ma sattunud olin :). Esimene niisugune olukord oli pika etapi 16-17 lõpu lahendamisega, kui peale teise soo ületamist kaldusin liialt vasakule ja kaotasin, ma usun, minutikese. Aga see oli ka üks nendest kohtadest, kus paljudel orienteerujatel "pall käest läks". Teine niisugune olukord tuli kohe 19.-nda punktiga ja seal juba valusamalt. Ehkki jälgisin enda arvates üpris teraselt kompassi, kaldusin ikkagi tugevalt paremale ja lõpuks leidsin ennast ikka päris mitusada meetrit punktist paremal. Edasine oli peale lindijooksu juba vormistamise küsimus, kui viimane rajaosa tuli läbida võistluskeskuste lähedases suusaradadega osas. Vahetult enne lõppu õnnestus mööduda ka Rakvere OK esindajast. Koha number jäi esialgu kuidagi kahe silma vahele, aga hiljem selgus, et väljusin metsast 352. kohal. Oma vahetuse meestest jooksin 225-nda aja ning teise vahetuse eestlastest peale hirmkõva Timo Silda ja Rain Eensaart kolmanda aja. Kõige hullem selles kontekstis ei tundu.

Aga nagu ma juba enne mainisin, rada ise oli äärmiselt suurepärane. Oli tõsiselt nauditav orienteerumine, mitte mingi krossijooks. Sellele kõigele lisas oma vürtsi ka muidugi ööpimedus. Mina igal juhul nautisin seda orienteerumist seal Jukolal täiega ja loodan, et järgmisel aastal pakutakse sarnasel tasemel radu.

Edasi jätkas meie võistkond mõningate mõõnade, aga ka tõusudega ning lõppkokkuvõttes saavutasime seekord 370.-nda koha, mis ei ole just ülemäära suurt kiitmist väärt koht. Aga vähemalt on nüüd mille nimel aasta otsa jälle trenni teha.

Tulemused.