Teisipäev, 31. mai 2011

EXTAR 48h

Paistab, et seekord olid meie tiimi sünnitusvalud vägagi õigel ajal ära. Nii et enne võistlust oli meil võistkond koos ja muret selles osas ei olnud. Sama ei saa öelda aga paljude teiste võistkondade kohta. Nädal enne 48h võistlust vahetusid ja muutusid võistkondade liikmed niisuguse hooga, et kui oleks sama hooga võistlusele peale läinud, siis oleks esimese kahe tunni jooksul surnud. Küll aga on kuidagi juhtunud sedamoodi, et enne pikemaid võistlusi on alati see jama, et muude asjadega läheb nii kohutavalt kiireks, et võistlusele minnes ei ole eelnevad ööd olnud just kõige unerohkemad ja tööd on tehtud nii et silmist pisaraid lendab. Nii läks otse loomulikult ka seekord. Õnneks aga leppisime Erki ja Margega kokku, et teeme endale sobiliku kiirusega ja tõmbama ei hakka. Varustusega mingeid komplikatsioone ei tekkinud. Õnneks tuli Erkil viimasel hetkel pähe, et võiks tossude asemel siiski rattakingadega ratast sõita. See oli küll väga väärt idee, nii et viimasel hetkel surusin ka rattakingad ja klipid kotti.

Ma ei tea, kas see on kuidagi seotud sellega, et Randy tegeleb ehituseks ja remondiks vajalike tööriistade müügiga, aga võistluskeskuses anti igale võistkonnale kätte nelja ruutmeetri ulatuses spetsiaalse seiklusspordi disainiga tapeeti (loe ruutmeetrised võistluskaardid). Lisaks pidime alla kirjutama paberile, et oleme oma surmas täielikult ise süüdi. Veel mõned rutiinsed stardieelsed ettevalmistused ja juba tuligi suunduda stardikaare alla, et saaks metsa suunduda.

Stardipaugu kõlades oli esimeseks ülesandeks leida tunniajase proloogi kaardid. See ei osutunud eriti kaelamurdvaks ja peagi oli kogu võistlejate rivi juba, kaardid käes, rajale suundumas. Valisime omale meelepärase ringi ja lasime tagasihoidlikku sörki. Üllataval kombel olid ka teised tiimid proloogis rahulikud ja keegi ennast kohe pooleks tõmbama ei kukkunud. Et veidi huvitavam oleks, siis võtsin enda kohustuseks juhtida kaasvõistlejate tähelepanu võistluse lõpuni jäänud ajale. Aga ikka ei hakanud keegi ennast kiiremini liigutama. Ühtses rongis liikusime punktidesse 32-35-36-34-33-31. Kui alguses tundus, et 33 võib jääda võtmata, siis tegelikkuses tulid punktid kiirelt vastu ja võtsime ka 33 rahulikult ära.

Ka vahetusalas jätkus sama tagasihoidlik toimetamine, nagu proloogiski. Ka kaardijoonistamise laua juurde õnnestus kuidagi üsna valusalt imbuda ja peagi polnudki enam muud peale hakata, kui tuli rajale kihutada. Esimeseks lisaülesandeks, mis kujunes igas ratta vahetusalas ka võistluse raskeimaks, oli kaardi mahutamine mu suurepärasele poolimproviseeritud kaardialusele. Kui välja arvata asjaolu, et see sealt treppis kruusatee korral paar korda täiskiiruse pealt üle õla lendas, siis sain sellega üldiselt üsna talutavalt hakkama. Esimesed kilomeetrid ratast tulid millegipärast üsna vaevaliselt - ülesmäge, noh. Esimene rattapunkt (40) oli üsna kaugel, aga kuidagi ta lõpuks vastu tuli. Edasised vahemaad olid juba tunduvalt mõistlikumad. Teise punkti minekul tekkis väike dilemma selles osas, et kas punktini viib mingi teerada, või mitte. Kaardi pealt, eriti ratast sõites, seda välja ei olnud võimalik lugeda. Tee pealt läks aga metsa täiesti talutav metsarada. Sama ei saa aga öelda minu sõiduoskuse kohta. Kuidagi suutsin oma keti hammakate taha kinni sõita ja selle väljakoukimise protseduuri ajal ajada ka käiguvahetaja trossi hammakate vahele. Edasine võistlus ratta seljas oli minu jaoks neljakäigulise rattaga, kui hästi meelitada, õnnestus kasutada ka kuut käiku. Hiljem tõmbas Erki kaasasolnud elektrikuteibiga trossi rohkem pingule, nii et sain kasutada lausa kuut käiku ja meelitades kohati isegi kaheksat. Mis nii viga! Paar punkti hiljem oli selle võistluse kõige romantilisem hetk. Nimelt sattus kuidagi niimoodi, et täpselt kella 12 ajal öösel olime Eesti kõige kõrgemas punktis. Kas pole romantiline. Munamäel hakkas aga tunduma, et ajaga läheb natukene kitsaks, nii et kõiki punkte me enam võtta ei jõua. Niisiis jätsime 42 punkti välja ja kimasime mööda asfalti lõuna poole. Järgmiste punktide võtmine oli vormistamise küsimus. Ainult üks liblikas arvas mäest täiel kiirusel alla sõites, et ta ei viitsi enam ise lennata, ning et minu suus istudes on palju mõnusam liigelda. Ma aga ei olnud paraku samal arvamusel, nii et sülitasin ta sama kiiresti jälle välja.

Nopri talu juures olevas vahetusalas ootas Sixten meid juba trekingu kaartidega. Kui alguses tundus, et kõikide punktide võtmine ei ole väga keeruline, siis tegelikult, mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et mõni jääb ikka võtmata. No ega me muidugi väga ei jooksnud kah. Tee äärde paigaldatud vanast õlikanistrist ehitatud postkasti peale hakkas Marge diskuteerima teemal, kui lahe oleks kui televiisorist loetakse, et perekond Õli on võitnud selle ja selle asja. Mina aga arvasin selle peale, et perekond õli ei ole küll kellegi perekond, härra Õli on ilmselgelt poissmees. Mõned punktid edasi hakkas juba väljas vaikselt valgenema. Meie aga pidime minema järve äärde, et kaldal ootava paadiga käia ära saare punktis. Järve ääres oli aga juba mitu võistkonda paadi järjekorras ootamas. Mis seal ikka, võtsime ennast ka sappa. Et ootamine lõbusamalt läheks otsustasin ära juua kotis kaasas olnud õlle. Peale seda, kui selle suurepärase plaani Minniga kahepeale realiseerisime, läks olemine kohe väga heaks. Ja seda enesetunnet jätkus mõnusalt kuni võistluse lõpuni. Millegipärast kuni sinnamaani oli olemine selline imelik. Mitte otseselt halb, aga just imelik. Peale õlle joomist aga andis organism ilmselt selle magusa söömise andeks ja edasi oli lust ja lillepidu. Peale õlle joomist saime oma tiiru selle suurepärase disainiga paadiga tehtud, pärast mida selgus, et kahjuks rohkem punkte enam sellel etapil võtta ei jõua. Jalutasime rahulikult Nopri talu juurde tagasi. Suureks rõõmuks oli võistlejatel enne järgmise etapi avamist võimalus tarbida Nopri talu kohukest, mis oli tõeliselt mõnus.

Järgmine etapp algas lisaülesandega, mis tähendas 10 sekundilise aja jooksul lehmade ära lugemist. Loomulikult saatsime sellele lisaülesandele oma võistkonna raamatupidaja, kes luges kiirelt jalad kokku, jagas neljaga ja andis piisavalt täpse vastuse. Naksti ja punkt käes. Kuna kell oli hommikul 5 paiku, siis selle etapi kahte ujumispunkti otsustasime seekord mitte minna. Kuidagi niisamagi tundus jahedavõitu. Ehkki järve äärde jooksmisega saime juba enam-vähem soojaks, otsustasime oma otsusele kindlaks jääda ja ujuma mitte minna. Tagantjärele vaadates võib muidugi öelda, et see võttis meilt võimaluse võidelda üldarvestuse esikoha eest, aga kuna hetkel me ennast erilisteks favoriitideks ei pidanud, siis läks seekord niimoodi. Uuesti kerge sörk Nopri talu juurde tagasi ja edasi jätkasime juba jalgratastega.

Rattaetapp oli tehniliselt suhteliselt lihtne, aga oma suurepärase neljakäigulise rattaga, oleks äärepealt lühtrikujulise puuni sõites, haamri saanud. Altpoolt lugedes teise hammakaga tahtis mäkke pressimine ikka ühel hetkel saatuslikuks hakata saama. Probleemi tunnetades kihutasin kiiresti sisse geeli, võiku ja hunniku glükoosi, nii et pilt tuli ette õnneks kiiremini, kui ta päris ära jõudis vajuda. Rattaetapi lõpp viis meid aga juba kunagisest 36-tunni võistlusest tuttavasse kohta - Kirikumäele.

Kirikumäelt edasi tuli, samuti rattaga, minna mööda orienteerumiskaardile kantud joonorienteerumisrada. Alguses oli joonorienteerumise rada vägagi mõnus. Mööda pisikesi singleid oli tõeliselt mõnus kerida ja tahtsin juba teisi teavitama hakata kuidas mulle selline asi meeldib, kui asi läks pisut keerulisemaks. Peale esimest punkti, kus hunnik rahvast koos oli ja igaüks mingit oma taktikat üritas välja mõelda, läksime meie ikka mööda joonorienteerumise rada edasi. Nüüd aga ei olnud rattaga sõitmine enam eriti lihtne, pigem tuli vaadata, et selle üldse rägast läbi saaks surutud. Olles mõnda aega juba seda võsa forsseerinud, hakkasime mõtlema alternatiivsete võimaluste peale, sellel rajaosal rohkem kontrollpunkte saada. Niisiis üritasin rajameistrit üle kavaldada, arvates ära, kuhu ta oma laiskuse juures ja autoga ringi sõites, punktid võis paigutada. Selline taktika tasus aga hoopis kiiremini ära ja mõned edasi-tagasi otsad eeldatavatesse punkti asukohtadesse andsid õige pea ka soovitud tulemusi. Meie kuuest punktist saadud viis oli ilmselgelt suurepärane tulemus, ning olles teada saanud ka saamata jäänud punkti asukoha, tuleb tunnistada, et ka selle oleks ma peaaegu kätte saanud, kui vaid oleks aega olnud natuke kaugemale seda teed mööda sisse sõita.

Järgmiseks ja lausa eraldi etapiks oli Vastseliina külje all ette nähtud laskmine. Laskmine oli siis laskesuusatamise relvade ja märkidega. Mina ei olnudki ausalt öeldes enne niisuguse asjaga tulistanud. Iga tiimiliige sai kasutada kolme padrunit ja nendega pidi alla saama 5 laskesuuusatamise märki. Alustuseks saime niisama vedeleda ja vaadata eelmise vahetuse tulistamist, kuna koos sai lasta vist umbes 6 võistkonda. Peale instruktaaži saime aga ka ise püssi palgele suruda ja kõmmutama asuda. Ütleme nii et sihik oli natuke harjumatu, aga esimene märk tuli alla suhteliselt valutult. Teise märgi juures tundsin juba ise, et hingasin veits vale koha peal, nii et selle kõmmutasin tühja. Kolmas tabas aga jällegi märki. Erki aga oli juba nagu vana laskesuusataja ja kõmmutas suurema vaevata maha kõik 3 allesjäänud märki. Marge sai juba pingevabalt tulistada uuesti üles tõmmatud märke, millese ta samuti kõigist kolmest jagu sai. Nii et vaadetes laskesuusatajate esinemist olümpiamängudel, ei ole sugugi ime, et meie 9-st 8 tulemuse korral instruktor soovitas laskesuusatamisega tegelema hakata. Eriti muidugi Margel, sest Eveli aastase pausi ajal on ju suurepärane võimalus ise koht üle võtta :o). Peale laskmist oli aga paljude jaoks selle võistluse saatuslikem moment, kui suures tuhinas ei pööratud piisavalt tähelepanu roadbookile ja jäeti võtmata laskmisetapi lõpupunkt. Oleksime ka ise äärepealt sellega hakkama saanud, aga viimasel hetkel karjusin Erkile, et ta roadbookist selle järele vaataks ja pöörasime otsa ringi, ning läksime tagasi punkti võtma.

Järgneva rattaetapi alustuseks külastasime Vastseliinas tanklat ja tegime burgeri ja kokakoola peatuse. Burgerid olid jube suured ja kuumad, nii et alustuseks kõrvetasime Erkiga mõlemad suulae ära. Suure pingutamise peale saime aga burksi sisse aetud. Margel õnnestus küll hakkama saada vaid kahe kolmandikuga oma burksist. Silmini kokakoolat ja burksi täis, aga selle eest ülimalt meeldiva enesetundega veeresime vaikselt järgmiste punktide poole. Üks meeldivamaid kohti oli Kütioru suusakeskus, kust siis alguses tuli ühele poole üles minna. Olles juba peaaegu üleval, tuli välja, et sinna ei pidanud rattaid tegelikult viima, aga selle eest saime terve nõlva alla kihutada. Ja siis muidugi teiselt poolt jälle üles. Uue-Saalusel oli aga ette nähtud Red Bulli köiehüppamise ülesanne. Et seda pidi sooritama ainult 1 liige, kes alustuseks tuli köiega puu otsa vinnata, valisime selleks Marge, kuna tema jättis kolmandiku burksi söömata ja oli seetõttu ilmselgelt kõige kergem. Kuigi jubedalt oleksin tahtnud tegelikult ise ka seda ülesannet teha. Margel aga tuli see väga hästi välja ja saime kihutada edasi, võistluskeskuse suunas. Viimane punkt enne seda oli veel Eesti suurima mäe, ehk siis Vällamäe otsas. Kuna me tugevad ei ole, siis sõitsime asfalti pidi ilusti teisele poole mäge ja käisime jalgsi punktis ära, selle asemel, et ratast üle mäe vedada. Ilmselgelt võitsime selle lükkega, hoolimata sellest, et osad pärast uhkustasid, et nad said rattaga downhilli teha.

Nüüd tundus, et enne järgmisele, trekkingu/rulluisu etapile minekut on aega väga palju käes. Ajasime võistluskeskuses lõbusalt kaasvõistlejatega juttu, sõime ja jõime, aga ikka tundus, et aega jääb üle. Mingil hetkel hakkasime siiski liikuma ka. Olles esimesse punkti jõudnud, hakkas aga tunduma, et oleme selle etapi pikkust tõsiselt alahinnanud. Nii et siis läks äkitselt väga kiireks. Rulluiskude juures olevad kohtunikud imestasid, et me nii kiiresti uiske vahetasime, kuna aga oli nii kiire, siis eriti muud võimalust ei olnud. Uisuetapp läks aga meil selle eest päris kiiresti, arvan, et tõmbasime seal ühe parematest aegadest. Ainult 78. punkt jäi meil ajapuudusel võtmata. Käisime küll punkti juures kohal ja tükk maad kaugemalgi, aga kuna ma ei pannud rollerirada korralikult kaardile, ja aega kippus nappima, siis ei jäänud meil enam aega seda rada otsima hakata, nii et pöörasime otsa ringi ja kihutasime tagasi vahetusalasse. Viimane punkt jäi õnneks võistluskeskusesse minnes tee peale, nii et tänu Margele saime veel selle punktigi kätte ja jõudisme vahetusalasse 15 minutilise varuga.

Enne järgmist, pikka trekkinguetappi oli jälle aega palju. Sõime makarone, ajasime juttu, jõime õlut. Küll oli meeldiv. Trekkingul otsustasime mitte mitte liiga suurt tükki taga ajama minna. Tahtsime jätta omale varuks ühe tunnikese aega, et enne öist rattaetappi tunnike magada. Kuna ei viitsinud kohe etapi alguses põlvini kloaaki ronida jätsime 85 punkti etapi lõppu ja suundusime väikesele Vällakale. Üritasime 85 punktist tulnud kaasvõistlejatega jutujärjele saada, aga isegi Tiit oli kuidagi kurnatud väljanägemisega ja ei tahtnud minu mölaga kuidagi kaasa tulla. Selle eest aga saime Kaido ja Eleriga jutu peale ja järgmine punktivahe möödus meeldivalt ühtlase möla saatel. Järgmised kaks tee-etappi olid lihtsalt liikumise vaev, aga peale Munakat metsavahet panin sujuvalt suunaga punktist mööda. Õnneks aga tulid teiselt poolt jälle Medisofti omad ja Eleri viis kogu seltskonna sujuvalt punktini. Jäänud olid veel üks punkt Haanja suusaradade ääres ja vesine rabapunkt, mille olime meelega lõppu jätnud. Nüüd oli veel vaid jalutamise vaev ja juba saimegi tunnikese magada.

Pikka sissejuhatust vahetusalas ei teinud. Valisime uue garderoobi välja ja suundusime magamiskottidega majja magama. Erki ülesandeks sai olla kellapoiss, aga igaksjuhuks panin ka omale kella helisema. Erinevalt eelmisest aastast sain ma sel korral terve kolmveerand tundi ka magada, mis meil muudest toimetustest üle jäi. Seejärel tuli juba riided, õnneks kuivad ja puhtad, uuesti selga ajada, ja rattaga öhe kihutada. Kuna me olime veidi kallist etapi läbimise aega juba veidi puhkamiseks kulutanud, ei hakanud seekord väga pikka ringi planeerima. Sai sõita mõnusalt mööda kiireid asfalti ja kruusateid. Esimene punkt, Rõugest põhjapool oli kergeks soojenduseks. Järgmine oli juba pikk asfaldietapp. Tundus, et magamine on meie tiimile eriti värskendavalt mõjunud. Andsin asfaldil minna niisuguse hooga, et silmist tahtis juba sädemeid pritsima hakata, kogu aeg kontrollides, kas kõik on järgi. Kõik oli korras ja hoog aina kasvas. Punkti juurde jõudes pidi Erki aga äärepealt kopsu välja hingeldama. Selgus, et ta oli terve tee Marget tagant lükanud. Olles sihti mööda, edasi-tagasi, punkti juures ära käinud, seisis tee ääres muidu täiesti töökorras pulpulaator, aga kaardi lugemise mehhanism oli mingi pisikese rikke külge saanud. Aitasime rikke kiirelt likvideerida, nii et pulpulaator hakkas uuesti sihtimööda punkti poole liikuma. Veel mõned punktid väntamist ja hommikuhämaruses jõudsime vahetusalasse Varstu külas.

Enne kanuusse saamist ootas ees veel lühike etapp jalgsi liikudes. Lasime koos Mountain Loghome võistkonnaga kerget kõndi ja arutasime kohaliku tiigi ääres magavaid läikivaid kogusid nähes, et kas kuldsed kiled võiksid kuuluda isastele isenditele ja hõbedane emastele või vastupidi. Hiljem, peale võistlust tuli välja, et hõbedane oli Riho ja kuldsed Sven ja Ummi. Kuna meil hetkel kasutada olnud kaart oli 50 000-ne ja võistluskell ei käinud Tartu aja järgi (ehk siis minut ei olnud 90 sekundit), siis hakkas ühel hetkel tunduma, et veidi läheb äkki kiireks. Seetõttu tegime kanuusillani jõudes ka mõningased sörgisammud.

Eelmise aasta kurbade kogemuste tõttu olid meil seekord Tartust kaasa ostetud ka istumisalused, mis me kanuusse kaasa võtsime, nii et päris mõnus oli alustuseks tõmmata. Ehk isegi liigagi mõnus, sest vaatamata sellele, et Erki on parim tüürimees, kellega ma kanuus koos sõitnud olen, kippus meil kiirust nappima. Pea hakkas kolks ja kolks rinnale vajuma. Profülaktika mõttes pani Erki sisse ühe Sleha ja kolmekesi lasime ka kaasa võetud kokakoolal heamaitsta. Seniks aga, kui kõik kofeiinid ja muud vajalikud ained, mida see keemia sisaldab, toimima hakkasid, möödusid meist alustuseks Maku, Tom ja Leivo ning veidi aja pärast ka juba Koomaklubi. Õnneks aga hakkas keemialaks varsti tööle ja siis oli paadil hoopis teine minek. Alustuseks möödusime omakorda kahest eelnevalt nimetatud võistkonnast ning siis juba mitmest teisest ees olnud paatkonnast, nii et paadi vöörist vett pritsis. Üleval olles tuleb sõudmine ikka hoopis paremini välja. Mõne aja pärast Ergutas Sixten meid sillalt ning möödusime ka kummipaadiga spinningut loopivast Eesti sõudmiskoondise mehest (vist oli Allar Raja). Kerge peataolek oli ärakeeramiskohas, kui nägemisulatusse tekkinud Maret sellest tuima näoga mööda sõitis. Olles kerges hämmingus niisugusest lihtsast veast, nii suure orienteerumisspetsialisti poolt, pidin ikka peaaegu minuti kaarti vaatama, enne kui otsustasin, et meie keerame ikkagi õigest kohast ära. Nüüd polnud aga asi enam nii roosiline, kuna järgmine jõgi tuli läbida vastuvoolu sõudes. Üritasime nägemisulatuses olevatest tiimidest kõige kauem vooluga rinda pista, aga lõpuks tõmbasime ikka paati heinamaa peal järel.

Kohe peale keeramiskohta ootas ees lühem jooksuetapp. Meile oli ta veel eriti lühike, kuna otsustasime koos Minni, Pilvi ja Reigoga, et ei hakka üle ühe punkti võtma, sest sellise vastuvooluga kilomeetrite kaupa jõge läbides, läheb meil järgmisse vahetusalasse jõudmine ikka eriti keeruliseks. Raske südamega loobusime tegelikult ajaliselt väga lihtsatest kolmest punktist ja suundusime tagasi paati tassima.

Esialgu saimegi seda teha, kuna jõeäärseid karjamaid mööda oli see vägagi mõistlik. Hiljem, kui karjamaade asemel laiutas mets, me seda enam teha ei saanud. Alguses panime naisliikmed jõeääres võimalikke ettejäävaid punkte otsima, aga hiljem loobusime ka sellest plaanist, kuna see võttis päris palju kallist aega. Üritasime veel jõega rinda pista, aga ühel hetkel tegime otsuse, et tuleb paratamatult veest välja minna ja kanuusid tassida, et mingigi variant oleks kohale jõuda. Ega meile see variant alustuseks kellelegi ei meeldinud, kuna kanuuga on parem siiski vett mööda liikuda. Ja kui arvestada asjaolu, et me olime jõe peal esimesed tiimid ja aega jõudmine oleks olnud väga napp, hakkasime juba kahtlema etapi loogilisuses. Mööda sõitnud ja hetkeks peatunud Sixten ütles aga, et ta teab kindlalt ühte tiimi, kes aega jõuab ning meilgi olevat see suhteliselt tõenäoline. Niisiis, tuli kanuu kaasa võtta ja reipal sammul vahetusala poole marssima hakata. Peale kilomeetreid tassimist hakkaski juba õige koht taamal paistma ja jõudsime aega koguni 15 minutilise varuga. Enne meid olid kohal juba Tiit, Tanel ja Riivo. Kõige parema soorituse tegid sellel etapil aga Maku, Tom ja Leivo, kes lisaks kõikide punktide võtmisele jooksuetapil, jõudsid ka mõne sekundiga aega.

Järgmine lühem etapp sisaldas aga Vastse-Roosa Metsavenna talu ümbrusest legendi järgi punktide otsimist. Raskemateks punktideks osutusid alustuseks peidetud punkt Lehola talu aidas, mida koos vähemalt kolme võistkonnaga otsisime ja mille leidmise järel mulle suure häälega lubati liitrite kaupa õlut :). Veel keerulisem oli aga olukord punktiga "silla all", mida tänu paljude sildade olemasolule ja hiljem ka aja vähesusele vist ükski tiim üles ei leidnudki. Vahetusalas, enne järgmisele trekkinguetapile minekut, tegime Buduaari neiudele teatavaks, ka nime, mille me neile järgmiseks aastaks vahepeal välja olime mõelnud, kuna nad nii kiirelt rajal liiguvad. Ise olime selle nimega küll ülimalt rahul, aga millegi pärast ei tundunud "Ige paljaks" neile endile just eriti õnnestunud nimevariandina.

Järgmiseks trekkinguetapiks valisin esialgu jälle liialt palju punkte. Viiekümnetuhandene kaart ei olnud mulle sel hetkel trekkinguks ikka piisavalt hinnatav ja noh tempo oli ka rahulik jalutamine. Asfalti mööda jalutades ja tortilla maisikrõpse näost sisse ajades, arutasime, kui imelik niisugune "sporditegemine" ikka kõrvaltvaatajale paista võib. Jalatallad ei olnud ka enam kõige värskemad ja väikese puhkepausi ajal kotist une ajamiseks otsitud Sleha, mida ma peale viiekordset koti läbivaatamist ei leidnudki, oli esimene asi, mis mulle peale võistlust kodus kotti avades vastu vaatas. Osadele inimestele me siiski mingi külje pealt meenutasime vist sportlasi, sest kui me kohalikust memmest, kes põllul tööd tegi, juba mööduma hakkasime, siis ilmselt koti küljes olevaid numbreid nähes teatas: "te olete ikka pika jooksuringi valinud". Ehkki jooksuga ei olnud siin ammu enam midagi pistmist. Kuna ajaga hakkas taas asi hapuks kiskuma, tuli ka päris tee äärde jäänud 60. punkt valikust välja jätta. Selle asemel käisime aga hoopis Mõnistes poes, jäätist ja kokakoolat ostmas. Oli see vast mõnus ja värskendav elamus. Peale pikemat asfalti mööda marssimist jõudsime lõpuks tagasi Varstu vahetusalasse, kus millegipärast hunnik tiime lihtsalt päikest võttis ja niisama jutustas.

Vahetasime ka Heigoga ja läheduses olevate ilusaimate neidudega paar sõna, täitsime joogipudelid veega ja vahetasime tossud rattakingade vastu. Viimane osutus taas äärmiselt meeldivaks kogemuseks, mida ei saa jällegi öelda selle tunde kohta, mis tekkis peale rattaga sõitmist jalgu maha pannes ja kõndida üritades. Vahepeal trekinguetapil olime ajaviiteks ära õppinud ka selle, kuidas käib konstruktiivne kriitika Eesti moodi ja demonstreerisime seda lahkelt vahetusalas olnud kohtunikele. Põhimõtteliselt kõlab see siis umbes nii: "K...di j..u, mida p....t sa r...k vahid seal, hakkame juba liikuma", või midagi seesugust. Eesootav pikem rattaetapp andis võimaluse külastada ka Lätimaad, aga just piiripunktis ja Lätis asuvad 2 punkti jäid seekord meie trajektooriga mittesobivateks, nii et ei hakanud seekord riigipiiri ületama. Ratas ise oli aga vahelduseks päris mõnus. Punktid asusid kõik kenasti looduskaunites kohtades, kuhu nii mõnessegi kohta võiks veel tagasi minna. Luhasoo RMK majakeses käimine mööda pikka laudteed osutus aga jälle ilusaks, aga ka meeletult aeganõudvaks, nii et kohati tekkis päevakorda uuesti mõte aja nappusest. Kuna ma aga punktidest ka loobuda ei tahtnud, siis suundusin salaja järgmise punkti poole, lootes, et äkki Erki ei küsi, kui palju meil järgmisse punkti minna on ja siis punktis ei ole meil enam võimalust midagi vahele jätta. Erki aga loomulikult küsis, aga õnneks jätkasime selle peale ikkagi teed punkti poole :o). Viitinas tahtis üks suuremat sorti noor neiu, kes ennast läbi Audi 80 katuseluugi välja oli pressinud, meid oma läbilõikava kriiskamisega poolsurnuks ehmatada. Aga üldjoontes läks rattaetapi lõpp sujuvalt ja peagi laiutas meie ees suur karjäär, kus ootas ees eelviimane etapp - fotoorienteerumine.

Kohtunike käest saadud pildikeste abil pidime leidma karjääri ümbrusest 5 punkti. Üldiselt sujus meil see värk vägagi sujuvalt, kui välja arvata kaskede vahel asuv punkt, mille sarnaseid kohti asus selles piirkonnas sadu ja nad kõik tundusid olevat ainuõiged. Minu kasepunkti otsimise rituaalide vahel jälgis Marge aga hoolega ringi liikuvat rahvast ja selle tulemusena saime kätte 75-nda punkti. Ülejäänud olid juba vormistamise küsimus ja rõõmsal meelel saine suunduda paari kilomeeetri kaugusel asuvasse võistluskeskusse, kust algas ja lõppes viimane tunniajane orienteerumisetapp.

Viimase etapi kaardiks oli kasutada 96-nda aasta põhikaart, mis sellel maastikul ja sellise väsimusastme juures osutus minu jaoks liiga detailidevaeseks. Mitte et mulle meeldiks ülidetailne kaart, aga selle peal ei olnud justkui midagi vajalikku kirjas. Kõik need kubemeni mülkad mida me läbisime, neid ei olnud tegelikult olemas. Õnneks oli tegu viimase etapiga ja mingi vesi ja muda enam eriti ei huvitanud. Esimese kloaagi peale tekkis Erkil korra nutuvõru ümber suu, kui ta äsja võistluskeskuses pandud kuivade ja puhaste jalatsitega sooserval vaatas, et ma kavatsen sealt läbi astuda, aga peale esimest kahte sammu ei olnud enam mitte mingisugust vahet. Ehkki viimase kaardiga ma väga hästi hakkama ei saanud, töötas kompass jällegi viimasel etapil suurepäraselt ja seetõttu erilisi vigu me tegelikult ei teinud. Lihtsalt olles juba mõnda aega jalutanud, vaatasime, et 48 tundi on kuidagi märkamatult hakanud mööduma ja aeg oleks suunduda finiši poole. Mõeldud tehtud.

Õlu maitses peale sellist võistlust loomulikult suurepäraselt, samamoodi loomulikult ka saun. Hiljem selgus, et olime saanud oma kategoorias auhinnalise teise ja üldkokkuvõttes neljanda koha, kaotades üldliidrile vaid 2 punktiga. Igal juhul oli tegemist äärmiselt suurepärase võistlusega. Afterparty kestis minul vähemalt hommikuvalguseni. Ning peale kosutavat uinakut hommikul kella 10 paiku Marge äratamise peale ärgates, tahtsin esialgu kohe rajale kihutada, arvates, et oleme sisse maganud ja küsides, kui palju järgmise cut-offini aega on. Mõne sekundiga saabus aga selgus, et ei olegi vaja kuhugi minna. Tunne oli igal juhul äärmiselt meeldiv ja autoga Tallinna poole sõites istusime suud kõrvuni, nagu äsja doosi kätte saanud narkomaanid ja arutasime omavahel, kui mõnus on ikka olla.

Muidugi suurimad tänusõnad korraldajatele ja muudele asjassepuutuvatele inimestele.

Tulemused
.

Pühapäev, 29. mai 2011

EMV lühirada ja teade Piigandis

Jüriööl selgus, et orienteeruda ma ei oska. Seda viga saab parandada ainult ühte moodi - tuleb kaardiga metsas käia. Erinevatel põhjustel on see viimasel ajal mõnevõrra unarusse jäänud, aga vaikselt üritan seda viga parandada. Ehkki lühirada ei ole konkureerimise mõttes kunagi minu tugevam külg olnud, sobib see treeninguks suurepäraselt, eriti kui arvestada asjaolu, et lühiraja maastikud on valdavalt mõnusalt tehnilised. Niisiis loomulikult panin ka ennast kirja. Eesmärk oli teha rahulik sooritus, eriti alguses ja joosta ilma suuremate vigadeta nö oma jooks.

Esimene pilk autoaknast maastikule ei olnudki väga hull. Võrreldes nädal varasemalt, kostüümiproovi järgselt läbitud, ilma punktideta orienteerumisrajaga Mägestiku kaardil, oli metsaalune meeldivalt lage. Ettevalmistused stardiks olid varasemast veel täiesti meeles. Tegin kerget soojendusjooksu, venitusi ja lõpuks võiski juba suunduda stardialasse. Metsa minna oli päris mõnus. Alguses võtsin rahulikult. Punktid tulid hästi vastu - esimene, teine, kolmas. Mulle tundus juba, et olen vahepeal jälle orienteerumise ära õppinud. Ka neljandas kõik klappis, olin juba punkti kohas, aga tähist ei näinud. Hetkeks juba ehmatasin, aga veel üks samm ja tähis paistis täpselt puu taga. Enesekindlus aina kasvas. Kasvas aga paraku nii kiiresti, et järgmist punktivahet läbides jooksin ennast Gueorgiou'ks ja kihutasin sujuvalt mättasse. Järgmisel hetkel leidsin ennast juba tee pealt, kus õnnestus paika saada. Hetkeks tõi see laks maa peale tagasi, aga mitte kauaks. Seitsmenda punktiga vajusin samuti natuke punktist mööda, aga see oli juba selline normaalne viga.

Teel kaheksandasse punkti sai tee peal kokku üsna mitmepealine seltskond. Tagant järgi jõudnud Tanel ja Pets, aga ka 2 minutit eespool startinud Karli. Tee peal selgus, et jooksu tempol mul väga viga ei olegi. Pets libises küll vaikselt eest, aga Tanel ja karli liikusid talutava kiirusega. Kaheksandaga midagi keerulist ei olnud, aga üheksandaga tõmbasin jälle viga. Uskumatu kui idiootselt enesekindel võib üks inimene ikka olla. Üle ühe punkti teed viga ja ikka veel mõtled, et oled lõpp suurepärane orienteeruja. Tegelikult peaks sellist sõna olema samas lauses keelatud kasutada. Aga las ta jääb. Järgnevad punktid, kuni 14-ndani läbisime põhimõtteliselt sama trajektoori pidi Karli ja Taneliga. Mõningad väikesed variatsioonid, aga muidu enam-vähem koos. 14-ndas jõudis järele Olle. Huvitaval kombel läks ta kuhugi orbiidile. Aga tähelepanu sellele pöörama ei hakanud. 15-ndasse minnes valisime erinevad teevalikud. Meie taneliga läksime põhja poolt ümber soo, Karli müttas Ollega otse. Vaatasin, et Tanel kaldub liiga vasakule ära ja hoidsin ise paremale. Punkti piirkonda jõudes tuli otse ragistanud Karli, aga Olle ja Tanel olid kadunud. Lõpuga jäi Karli veel vaatama ühte hajutuspunkti ja sain natuke eest ära. Mõne aja pärast laekusid finišisse ka Olle ja Tanel. Peale muidu täiesti ebakindlat jooksu on natukenegi hea mõelda sellele, et olid mingis lõigus kiirem, kui Eesti parim orienteeruja :o)

Tulemused.
Etapiajad.

Laupäeva õhtul käis tõsine konkureerimine JOKA teise tiimi. Makul seekord loosiõnne ei olnud ja ta pidi jooksma esindusvõistkonnas. Meie Tiidu ja Tomiga saime esindada siis II tiimi. Peale sooja tünni ja mitmeid Alexandreid ei olnud enesetunne hommikul pehmelt öeldes just kõige teravam. Õnneks aga olin esimeses vahetuses, nii et neljandaks punktiks oli lootust organism käima saada. Tempo ei olnudki alguses kõige hullem, aga esimese hajutuspunktiga vajus kogu grupp kuidagi sujuvalt laiali. Teise punkti minnes, tee peal paistsid esimeste meeste seljad juba aukartust äratavas kauguses. Aga sellisest pisiasjast ei lasnud ma ennast loomulikult häirida. Tekkis mingisugune tagasihoidlikum grupp, kuhu kuulusid lisaks mulle veel Mati Korrol, Ott Rakkaselg, noor JOKAkas Martin Sulg.

Oodatult ei olnud mu jalg just kõige teravam ja valdavalt tiksusin rahulikult grupis. Õnneks ei tulnud sisse suuremaid vigu. Väiksemaid kaldumisi siiski oli, nii et Mati pääses meil mõnevõrra eest minema. Pikemal etapil, 8-9, lõpu eel saime ta siiski uuesti kätte ja eestki minema. Punkti eel hakkasid inimesed kuidagi edasi-tagasi tõmblema. Õnneks ei lasnud ma ennast sellest suuremat häirida ja pääsesin suht väikeste kadudeta. Pressis olime koos Oti ja kah meie gruppi vajunud Peep Otstaveliga. Sama teema jätkus põhimõtteliselt kuni 15-nda punktini. Tee peal kippus Ott ja üks noorem Võru poiss eest ära vajuma, üllatuslikult jäi aga Peep jällegi maha. Metsas vajus grupp rohkem kokku. Peale 15. punkti hakkas aga Ott kuhugi imelikku kohta minema ja ka teised vajusid kuhugi laiali. Ainult Võru kuti selg paistis veel selle etapi lõpuni. Järgmiste lühikeste etappidega kuni lõpuni jäin kuidagi liiga ukerdama ja vajusin läbi võsa vist liiga valest kohast, nii et olin seal nagu natuke kinni.

Võrreldes päev varasema lühirajaga võib öelda, et tehniliselt oli jooks veidi parem ja suutsin ikkagi enam-vähem oma sooritust kontrollida. Füüsiline pool aga ei kannatanud paraku mingit kriitikat. Aga oli tore sellegi poolest.

Tulemused
.
Etapiajad.