Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Spin

Kui aega natuke rohkem käes on, siis on võimalik ikka igasuguste imelike asjadega tegeleda. Nüüd siis veensid sõbrad mind osalema Sparta intervallspin'i trennis. No ja kuna ratast nagunii ammu sõitnud ei ole ja väga praeguse ilmaga ei kisu ka, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Seekord sain isegi õigel ajal internetis broneeringu tehtud ja polnudki muud, kui mine aga kohale. Enne trenni küsisin igaks juhuks Svenilt veel üle, kas saab ikka rattakingaga sõita või tuleb tossud võtta. Sai kingaga.

Spartasse sisenesin juba nagu vana kala, noh ikkagi korra juba käinud ju :o). Trenni alguses kogunes pisike kogus spinnereid rataste juurde ja algas suurem rataste seadistamine. Panin sadulad ja lenksud ka enda jaoks paika, aga rattakingad ei tahtnud pedaali külge kuidagi kinni jääda. Pika uurimise tulemusena jõudsime Erkiga järeldusele, et minu Time'i klotsid on selle pedaali jaoks liiga kitsad. Mis siis ikka, tuli korviga sõita. Jälle uus kogemus.

Treeningu alguses küsis treener, Maris, kohe üle, et kes on spin'is esimest korda. Erki ja Sveni näpud olid muidugi kohe pikalt minu poole suunatud. Treener ei tahtnud seda alguses kohe eriti uskuda, aga suutsime teda Erkiga selles siiski veenda, öeldes, et välitingimustes olen siiski ratast enne näinud, lihtsalt toas ei meeldi mulle eriti sõita. Selle peale arvas Maris, et ei ole hullu, temal on samuti üks tuttav, kes spinis ei taha käia, kuna see on nagu onaneerimine :o). Ütleksin, et üsna tabav võrdlus.

Siis aga rohkem enam aega niisama logeleda ei olnud, muusika pandi mängima ja läks väntamiseks. Üritasin igasugu püstitõuse ja tempomuutusi tabada, aga osa magasin ikka maha. Ka koormuse valimisega oli mõningaid probleeme, arvan, et pigem sõitsin teatud ajal suurema koormusega kui vaja oli. Nagu arvatagi oli, siis juba 10 minutilise sõitmise järel pritsis higi igasse ilmakaarde. See on üks põhjustest, miks mulle toas väntamine eriti ei meeldi. Aga teha polnud midagi, tuli vajutada, hea et rätiku kaasa võtsin. Pikemad ja lühemad kiirendused, "tõusud" ja muud harjutused vaheldusid väikeste puhkustega. Kõige hullemad olid korrad, kus koormust tuli nii palju juurde keerata, et pedaali alla vajutamiseks kippus kehakaalust nappima. Vähemalt treener oli Spartas taas kord tasemel, selline rõõmsameelne ja energiline. Kusjuures terve treeningu tegi Maris ise kaasa, sealjuures terve aja mikrofoni rääkides. Väga muljetavaldav. Oleks meil selline naisterahvas Lätis kasutada, siis ei jõuaks isegi Peki Tiit meile rattaetapil järele :o).

Peale tunni ja 15 minuti pikkust väntamist, kui seljas olnud riided olid juba oluliselt märjemad, kui samal ajal ujulas aega veetnud Kristelil ja Andreasel, võis lõpuks ratta seljast maha astuda. Väike arutelu toimus veel Marisega, treeningu osas. Noh ega jah, mulle see toas väntamine endiselt eriti ei istu. Üle tunni aja lihtsalt seina vaadata ei ole just kõige lõbusam kogemus. Väljas oleksin selle ajaga Vääna-Jõesuus ära käinud. Samas niisugune hea treener tegi selle kogemuse palju meeldivamaks. Ma saan nüüd täiesti aru, miks seiklussportlastest sõpradele esimene Sparta poolt välja pakutud padusportlasest treener ei meeldinud. Nagunii tuleb üle tunni aja seda seina vahtida, ja kui siis veel treener ka eriti mingit nalja eio viska, vaid lihtsalt tuimalt väntab, ... no andke andeks.

Üks asi veel, millega natuke harjuda tuleb, on selle ratta sadul. See on nii lai, et jalad tahavad sõites ära surra. Pulsi poole pealt nägin üle Sveni õla, et tal oli stabiilselt minust umbes 20 lööki madalam pulss, nii et siin veel arenguruumi on. Väntamissagedus oli Erki omast veidi kõrgem. Alguses jäin mingi 5-ga alla, aga trenni lõpuks sain keskmise ühega ette :o). Krt aga vahepeal oleks tahtnud kellestki mööda sõita näiteks, või midagi niisugust. Leppisime Erkiga kokku, et järgmisel korral võtan vedamiskummi kaasa.

Igal juhul täna ostsin omale laiemad klotsid rattakinga alla, nii et järgmisel korral saan juba paremini sõita. Marise sõnul vajun ma püsti tõustes kohe käte peale, aga tuleks jääda sadula kohale. Ta ei hakanud mulle seda tunni ajal ütlema, vaid ütles pärast. Järgmisel korral sõlmin ta'ga kokkuleppe, et kui ma midagi valesti teen, siis kohe öelgu. Äkki siis on asjast rohkem kasu.

Aga nüüd suusatama!

Esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Winter Xdream 2011

Nagu juba eelnevalt on juttu olnud, algas tänavune võistlushooaeg Winter Xdreamiga, Käärikul. Võistkonnaks ikka Twister Adventure Team koosseisus Sven, Erki ja mina. Liikumisviisi osas meil 100%-list kindlust ei olnud kuni lõpuni välja. Võistluspaika jõudsime umbes tund enne starti ja üritasime konkurentidelt ja korraldajatelt välja pinnida vihjeid lume olukorra kohta. Mõningase luure tulemusena saimegi teada, et koorik eriti ei kanna. Sellest tulenevalt otsustasime kaartide jagamise ajaks tossud jalga panna ja suusad vahetusalasse paigutada, et siis kaardi vaatamise ajal 10 minuti jooksul vajadusel tossud suuskade vastu vahetada.

Kui kell hakkas 11-le lähenema, koguneski enamik võistlejaid stardikaare alla. Kes oli pohmellis, kes seletas niisama, nagu ikka. Kõige lahedamad olid, nagu ikka, lätlased oma superägeda varustusega. Seekordse tunnustuse varustuse originaalsuse eest annaks mina ühele lätlasele, kes bahhillide puudumisel ei lasnud pead norgu vaid valmistas omale bahillid orienteerumistähistest.

Kell 10:50 lubatigi kaardid kätte võtta. Esimese arutelu tulemusena otsustasime, et teeme põhjapoolse ringi, kuni Lutsu taluni ja tagasi, jalgsi, edasi aga suuskadega. Sellise valiku tingis muuhulgas ka see, et ma ei olnud taibanud kaasa võtta kaardialust, ega -kotti, kuhu suusatamise ajal kaart panna. Kell 11 kõlaski stardipauk ja suundusime kerget sörki lastes esimeste 43-40-42 punktide poole. Tee peal oli joosta, nagu arvatagi võis, päris OK, aga nr. 40 juures selgus, et metsas jälje lükkamine ei ole sugugi nii lõbus tegevus. Siiski püsisime (vähemalt mina ja Sven) rohkem samme lume peal, kui et läbi vajusime. Kolmas punkt oli juba seinamäel. Nagu enne autos arutasime, ei suutnudki Markus vastu panna kiusatusele, viia üks punkt ka seinamäe otsa. Järgmised punktid, 39-36-34 läksid rahulikult lumes ja vahepeal ka veidi teepeal kahlates. Siis tekkis tunne, et oleksime ikka vist võinud räätsad jalga panna. Eriti tekkis see tunne Erkil, kes enamus samme läbi kooriku vajus. Meil Sveniga oli mõnevõrra lõbusam. Vahepeal kulgesime ka koos Heiti, Tiidu ja Erkoga, kes muidu meist suuskadega suurel kiirusel möödusid, aga metsas puude vahel enam-vähem sama tempot suutsid arendada.

Järgmine punkt oli Lutsu talu hoovi peal, kus oli ka ainuke lisaülesanne. Loodetud tõukekelguga sõitmise asemel oli tehtud hoopis mingi takistusriba, kus tuli ronida üle Volli traktorikärude, maja varemete, jne. 33-35-37-36 tulid lihtsalt. Sai palju teid ja mootorsaaniradu ära kasutada, lihtsalt kõndimise vaev. 36-41 oli esimene läbi metsa minev etapp. Olin vahepeal kompassi ja kaardi vaatamise juba jõudnud unarusse jätta, mistõttu tegime ka paariminutilise vea. Järgnev etapp viis aga juba võistluskeskusesse, kus vahetasime oma tossud suuskade vastu.

Võitja aeg pidi olema 3 tundi, aga kui meie ülemise, ehk lühema, osa läbinud olime, oli stardist kulunud juba 2 tundi ja 45 minutit. Lõunapoolne osa rajast oli põhimõtteliselt Kekkose ring väikeste lisadega. Alguses 44-47 kütsimegi mööda Kekkost, kuni Tartu maratoni rajani. Svenil olid seekord kasutada vanad Visu suusad, nii et tal läks päris raskeks. Lisaks tekkisid probleemid vedeliku puuduse ja käte külmumisega. Kuna mul olid käes paksud labakud ja pulss väga kõrge ei olnud, siis mul erilisi muresid ei olnud. Kui Kekkos ja TM rada kokku said, suundusime korraks metsa vahele, et noppida punktid 50-53. Metsa vahel nikerdamine oli päris OK, ja Sveni jäsemed sulasid enam-vähem üles. Kui tagasi Kekkosele jõudsime, siis jäi veel võtta 2 punkti raja ääres, kuni jõudsime Harimäe torni juures olevasse vahetusalasse. Peale torni otsa ronimist saime korra käia veel paarisaja meetri kaugusel metsas ning TM rada pidi edasi-tagasi. Kuna siis hakkas Antsu poolt pakutav soe Carbococ'i jook juba ära tüütama, kihutasime mööda Kekkost edasi.

Suusatamine läks kiiresti, aga raja äärest libedate saabastega punkti ja tagasi minek võttis natuke aega. Seetõttu kippus juba aega nappima, et kontrollaja sees kõik punktid kätte saada. nr. 59 jätsimegi võtmata, kuna vastasel korral oleksime kas hiljaks jäänud või pimeduse tõttu pidanud osa punkte vahele jätma. 54-52-49 olid suhteliselt raja ääres, lihtsalt sõitmise vaev. 49-st 48-sse tegime mööda teid lõike TM rajale. Punktis tegi Erki päeva parima nalja, kui küsis, et kuhu nüüd läheme, kas edasi või tagasi. Saanud vastuse, et tagasi, kõlas kohe küsimus, et kumbale poole tagasi. Nüüd läks juba päris hämaraks, aga õnneks oli jäänud veel vaid 2 punkti. Esimese saime veel suht hämaras kätte. Viivase jaoks lugesin enne kaardii pealt sisse keeramise koha välja, punkti ise saime kätte enam-vähem käsikaudu. Nüüd oli vaid veel lõpuni minek. Eeldatud umbes 4 tunni asemel veetsime metsas 6 tundi ja 1 punkt jäi ikka võtmata. Aga õnneks võisime nüüd vähemalt tõdeda, et ei sõitnud päeva jooksul rohkem autoga, kui rajal olime.

Lõpetuseks väike mõttetera kõigile, kellel varvaste külmumisega probleeme oli. Mõelge selle peale, et lätlastel on kahe jala peale vähemalt 2 probleemi rohkem.

Tulemused.

Laupäev, 15. jaanuar 2011

2011

Eelmine aasta jäi sportlikus ja ka seikluslikus mõttes suhteliselt tagasihoidlikuks. Ühtegi pikemat (loe lahedamat) võistlust seekord kavas ei olnudki. See aasta tõotab tulla tunduvalt seikluslikum. Esialgsed plaanid on juba välja kujunenud. Kindlasti on palju ka niisugust, mis veel selge ei ole, aga nii ongi põnevam. Mis siis 2011 aasta toob?

Jaanuar
16. jaanuaril on selle aasta esimene võistlus - Winter Xdream. Twister lendab peale koosseisus Erki, Sven ja mina. Mingeid erilisi eesmärke endale seadnud ei ole. Aga niisama lonkima ka ei lähe. Teeme, mis meie võimuses. Liikumisvahendis veel päris 100% kindel ka ei ole. Vaatame stardis "õunte pealt". Variandid on kas suusaga jalgsi, või räätsadega.

Ja ausalt öeldes ega rohkem midagi erilist jaanuaris ei olegi. Väike mõte on katsetada sel aastal ka suusaorienteerumisega. Niisiis ei ole välistatud ka see, et stardin näiteks Tallinna MV-l märkes, 29. jaanuaril Harkus.

Veebruar
Veebruaris võib juhtuda, et panen ennast kirja 12.-13. kuupäevadel toimuvatele suusa-O eestikatele, mis toimuvad Holstre-Polli suusaradadel. Kunagi, kui ma, vist põhikoolis käies, tegin oma debüüdi suusaorienteerumises, toimusid märke-O võistlused samuti sealsamas. Nii et vägagi nostalgiline koht. Ega ma vist väga rohkem suusaorienteerumisega tegelenud ei olegi. Nii et viimane aeg on ära proovida.

Veebruari põnevaim võistlus tõotab tulla otse loomulikult Lätis. WAR ehk Winter Adventure Raid toimub 26.-27. Zemgales. Kuna võistkonnad on kolmeliikmelised, kus üks peab olema naisterahvas, aga meid on neli, siis tekkis kerge mure võistkonna komplekteerimisel. Erki aga oli juba soovi avaldanud võistelda "võõra" naisega, nii et suure tõenäosusega osaleme Lätis Marge ja Sveniga. Eesmärkide poole pealt ei ole veel koosolekut olnud, aga lätlasi võiks võita küll, ... no ja eestlasi ka :o).

Ei ole välistatud, et osalen sel talvel ka mingil suusamaratonil. Sel juhul saab see siis olema vabatehnikas. Aga see on rohkem selline plaaniväline lõbustus.

Kuna Pawlik ei ole siiani meie kirjadele vastanud ja ka WEBis mingit infot ei ole, siis jääb kahjuks vist ära esialgu kavas olnud Bergson. Kahju, sest jube tahtmine on teha mingi tõsisem pikk võistlus.

Märts
Esimene märtsivõistlus on Elo korraldatav Talveseiklus II, mis toimub kusagil salapärases kohas, Tartu ja Jõgeva vahel. Eelmisel aastal osalesime seal Leivo ja Erkiga. Sel aastal registreerisin ennast justkui juba ära, aga võistkonnaliikmeid veel ei ole.

XT kalendrist on võimalik leida, et miski talverogain toimub 19. märtsil Võsul. Sinna on samamoodi plaanis minna, aga ei oska veel öelda kellega. Tavaliselt olen rogaine teinud Makuga. Tõenäesus on suur, et siis on veel meeter lund maas, nii et mängu tulevad igasugu imelikud taktikalised nüansid.

Aprill
Nüüd hakkab asi juba mõnevõrra tihedamaks kiskuma. Kohe aprilli alguses, 2.-3.-ndal on (või vähemalt peaks olema) Karjalaskevõistlus ja Lihavõttesprint Võrumaal. Kohe nädal peale seda on Värskas Peko Kevad, mis on alati väga lahe orienteerumisvõistlus.

Veel nädal ja juba toimub XT-seikluse esimene etapp, XT-kevadseiklus. See toimub sedakorda eelmise aasta 48-tunni toimumiskohas Saarjärvel. Eelmisel kahel aastal oleme XT-sarjas osalenud koos Makuga. Ei näe põhjust seda muuta, eriti kui arvestada asjaolu, et oleme mõlemad aastad olnud võidukad. Ühtlasi ei saa ka kuidagi selleks aastaks väiksemaid eesmärke püstitada kui võit. Aga ega me kedagi ei karda ka ;o)

Järjekordne nädal ja siis toimub Keilas selleaastane Jüriööjooks. Jüriööl on meil kaitsta eelmise aasta poodiumikoht. Eks mul natuke keeruliseks läheb, et pääseda JOKA esindustiimi, aga ega ma kellelegi lihtsaks ka seda ei tee enda asemel sinna saamist.

Kohe järgmisel hommikul peale Jüriööd on algamas ka XDreami hooaeg. Selle hooaja esimene võistlus algab Tallinnast, Vabaduse väljakult. Päris hästi ette ei kujuta, kuidas nad selle logistika siin korraldavad, aga raja saab kindlasti teha vinge. Nojah, ega radadega ei olegi ju Xdreamil probleeme olnud, need on olnud päris head. Minu jaoks on probleemiks pigem rahvarohkus, aga mis teha. Igal juhul on minu kindel plaan sellel aastal Xdreamil TIRIDA. Jubedalt tahaks olla võistkonnas näiteks nõrgim lüli. Tõmbaks nii et veri ninast väljas.

29-ndast esimese maini toimuv Ilves-3 on viimastel aastatel olnud võistlus, kuhu ma jõudnud ei ole. Tõenäoliselt on see nii ka sellel aastal, kuna Andrease sünnipäeva programm pannakse ilmselt samale nädalavahetusele.

Mai
Selle kuu tõsisemad võistlused hakkavad pihta 14.-15 toimuvate Eestikatega lühirajal ja teates. Viimastel aastatel on samal ajal olnud ka Mona-X Lätis. Kui taas nende vahel valida antakse, siis tõenäoliselt langeb valik taas Läti kasuks. Mona-X on läbi ajaloo olnud üks lahedamaid Läti võistlusi, samas kui lühirada ei ole kindlasti minu ala.

19-ndast 21-ni toimub aga sellel aastal Eestis toimuvatest võistlustest kõige lahedam. Estonian XT-Adventure race. Maakeeli on see siis Eesti 48-tunni võistlus, mis sel aastal leiab aset Haanjas. Seal oleme kindlasti jälle väljas. Eelmisel aastal osalesime võistlusel Sveni ja Rihoga. Saavutasime normaalse teise koha. Mul ei oleks kindlasti midagi selle vastu, et taas sama võistkonnaga välja minna, aga eks näis, kuidas graafikud klapivad. Aga loomulikult lähen sinna võitma :o).

Kui jõudu üle jääb, siis vaatab, mis saab 28.-29. Suvejooksust, aga see on veel kauge tulevik.

Juuni
Juunikuu algab viiendal kuupäeval Rõuges, kui toimub Xdreami teine etapp. Taas õnnistatakse meid väga mägise piirkonnaga. Õnneks on aga suure tõenäosusega see maastik 48-l juba läbi kammitud. Otse loomulikult lähen ikstriimile jälle tõmbama.

Nädal hiljem, kaheteistkümnendal toimub Valgehobusemäel Salomon Ekstreem Maraton. Eelmisel aastal läbisin saiavormi pealt poolmaratoni. Nüüd võiks ikka maratoniga hakkama saada. Kus siis veel joosta oma esimest maratoni, kui mitte maastikul.

18.-19 on Soome sõit. Siis leiab aset suurim orienteerujate teatevõistlus Jukola. Eesmärk on loomulikult jälle olla eestlaste parim võistkond. Sel aastal toimub Jukola kohas nimega Salpa. Näis, kas rajad pakuvad konkurentsi eelmise aasta omadele, kus enamik kogenenumaidki Eesti orienteerujaid jänni jäid.

26. juuni on Emajõel Tartu paadimaraton, mida Randy ja Heigo teevad. Ilus oleks ju sinna ka minna, aga eks näis. Paati oleks vaja harjutada küll ja vesi mulle ka meeldib.

Juuli
Kui juuni lõppes XT üritusega, siis juuli sellega ka kohe algab. 3-ndal on Käärikul Salomon Superman. Millega täpsemalt tegu on, ei ole veel avalikkusele teada. Mõnda vihjet olen kuulnud, aga ei hakka seda siin lähemalt kommenteerima.

Ja samas vaimus jätkame ka nädal aega hiljem. Ehk siis 9.-10. on taas XT üritus, sedakorda Eesti Karikas 24h Seiklusspordis. Kui eelnevad kaks XT-üritust on minu jaoks veel küsimärgid, siis sellest asjast tahaks kindlasti osa võtta. Võistkonda veel ei tea, aega on ju ka piisavalt palju.

15.-17. on Eesti orienteerumise suurim teatevõistlus Ilvesteade, kus JOKA-l on kaitsta esikoht. Mind küll paraku eelmisel aastal võistkonnas ei olnud, eks vaatab siis kuidas sel aastal õnnestub. Igal-juhul koht on seekord Kärgandi, Tartumaal.

23.-24. on selleaastane põhieesmärk. Nagu ikka, Makuga, osaleme Rogaini Euroopa Meistrivõistlustel, Vidzemes, Lätis. See on nüüd koht, kuhu me kellelegi kaotama ei lähe. Isegi Silverile ja Rainile :o) Ühtlasi on see ka treening järgmise aasta põhieesmärgiks, Rogaini MMiks Tšehhis.

Juulikuu lõppeb 30.-31. toimuva Xdreami öise etapiga, mis seekord toimub Orissaares. Taaskord tõotab tulla huvitav logistikaülesanne korraldajatele, aga ka väga omapärane etapp võistlejatele. Kindlasti saame oksendamiseni kloaake ja pilliroovõsa mööda kahlata, aga ka ohtralt kadakaokkaid jäsemetest välja kiskuda.

August
6.-7. toimub üle pikema aja taaskord Läti võistlus. Normunds korraldab LAR, ehk siis Latvian Adventure Raid 2011. Otse loomulikult üritab ka Twister kohal olla, et Läti võsa forsseerida.

Kaheteistkümnendast kuni neljateistkümnendani on veel üks lahedamaid orienteerumisüritusi - Koprakarikas. Üks väheseid kolmepäevaseid orienteerumisjookse, mis Eestisse veel alles on jäänud. Kui vähegi võimalik, siis üritaks osa võtta, kuigi hetkel tundub, et sel ajal võib olla muid kohustusi/lõbustusi.

20. augustil on XT-seikluse teine etapp, ehk siis suveseiklus. Sellel võistlusel peab Kristjan vist jälle jalad kõhu alt välja võtma ja mind asendama, sest Twister Adventure Team on sellel ajal osalemas ilmselt selle aasta ühel lahedaimal seiklusspordi võistlusel, mis kirjas kohe järgmises lõigus.

Niisiis 17.-21. tõotavad tulla äärmiselt huvitavad päevad, kuna siis leiab aset Czech Adventure race 2011. Sel aastal on see võistlus ka üks osa AR European Championchips seeriast, nii et sellega seoses on oodata äärmiselt huvitavat, mitmekesist, aga ka nõudlikku rada. Igal juhul meie ootame huviga. Tõenäoliselt tõmbama ei lähe, vaid läbima ja nautima kuuma ilma ja kaunist maastikku. Czech Adventure Race was chosen to be AR European Championship 2011. This is the fourth country after Poland, Slovenia and Sweden, which may welcome this more and more prestigious sporting event. The winner will get FREE ENTRY to ARWC 2011 in Tasmania!

27. augustil on O-jooksu Eesti meistrikad tavarajal. Üle pika aja saab orienteeruda Põlula kaardil. Kui ma õigesti mäletan, siis oma esimesi samme päris orienteerumiskaardil tegin just Põlula I ja Põlula II nimelistel kaartidel.

September
September algab eriti tihedalt, kuna kolmandal kuupäeval on kohe kolm võistlust korraga. Xdreami viimane etapp valgehobusemäel, EMV sprint Raplas ja EMV öine Mädaral. Tuleb teha omad valikud. Teoreetiliselt on võimalik osaleda kahel võistlusel kolmest, aga kui valik langeb Xdreami kasuks, siis tõenäoliselt jääb ka öine ära. Suure tõenäosusega just niimoodi see valik kujunebki.

Järgmine üritus, kuhu ka ilmselt minna soovin on 17.-ndal Hiiumaal, Kõpus, kui toimub EMV pikk rada. Pikk rada on ikka niisugune, millel võimalusel oma konkurentidega mõõtu võtta ja heal päeval endast kõvematelegi kanna peale astuda. Selleks on vaja muidugi korralikult trenni teha.

Nädal hiljem - 24.-25. on Suunto Games Võru kandis, Sõmerpalus. Hooaja viimane tõsisem O-jooksu pingutus, kus lisak eestlastele tavaliselt ka lätlased ja Soomlased mõõtu võtmas.

Oktoober
Kohe esimesel on võimalus startida TA OK rogainil Lääne-Virumaal. Olenevalt sellest, kuidas hooaeg kujuneb, tekivad ka plaanid rogainiks. Kui on tirimisest puudus, siis on ilmselt minek koos kellegagi, kellega esikoha pärast konkureerida. Kui tirimisest juba kõrini, siis lähen koos kristeliga sügisvihma nautima ja piknikukorvi tassima :o).

9.-ndal on kusagil Harjumaal Bike Xdream. Eelmisel aastal ma seal eriti konkurentsivõimeline ei olnud, see viga on vaja ära parandada. Eks siis vaatab, kuidas Soome kõvemate rattaorienteerujatega konkureerimine välja tuleb. Kui palju kloaake läbida ei tule, siis läheb vist keeruliseks.

Üllatavalt vara toimub sel aastal Bike Adventure Raid Lätis. Juba 15.-16. oktoobril. See võistlus on ikka tuntud selle poolest, et varbad kipuvad ära külmuma ja muud sellised probleemid. Nüüd aga juba oktoobri keskel, tavapärase novembri asemel. Ei tea, kas lätlastel on mingit infot eriti varajase lumesaju kohta, või on kavas ka ujumisetapp BARile lisada.

29. oktoobril on Taevaskojas XT-seikluse viimane etapp - XT-sügisseiklus. Siin tuleb nüüd esikoht kaitsta ja siis võib puhkusega pihta hakata.

November
Kuna BAR on oktoobris, siis midagi kindlat novembriks jäänud ei ole. Siiski on tavaliselt umbes novembri teisel või kolmandal nädalavahetusel toimunud Ruusal JOKA Jukola Camp, mille raames on laupäeva õhtul ka Minni Multispordi nimeline üritus. See on tavaliselt kujunenud vägagi põnevaks ja niiskeks ettevõtmiseks.

Ka 2011 ARWC, ehk siis seiklusspordi maailmameistsivõistlused toimuvad novembris. Täpsemalt 31. oktoober - 11. november. Kohaks on seekord Austraalia, mis on nii kaugel, et sinna paraku ei jõua. Üks Eesti võistkond aga, koosseisus, Elo, Silver, Rain ja Tõnu on ilmselt osalemas, nii et on, kellele pöialt hoida. Järgmisel aastal aga, kui ARWC on Prantsusmaal, tahaks küll juba osa võtta.

Detsember
Detsember on järgmiseks hooajaks treeningutundide kogumise kuu. Loodetavasti tuleb lumi jälle varakult maha ja saab kõvasti suusatada.

Tavapäraselt on ka aastavahetuseks tekkinud mingisugused plaanid, mis on väga suurel määral orienteerumise ja multispordiga seotud. Näis, kuidas sel aastal kujuneb.


Vot niisuguseks see aasta suures plaanis kujunebki. Eks väiksemaid või suuremaid muudatusi tuleb aasta jooksul kindlasti sisse, sinna pole midagi teha. Kõige rohkem sooviks kavva võtta veel mõne pikema võistluse, nagu näiteks Sloveenia AR või Explore Sweden, aga miks mitte ka näiteks Terra Incognita Horvaatias.

Reede, 14. jaanuar 2011

IntervallVentti

Juba mõnda aega olen kuulnud hirmuäratavaid jutte selle kohta, kuidas peale venttis käimist on nii mõnedki päevad igasugused imelikud lihased hakanud enda olemasolust märku andma. Olen täiesti kindel, et sellised üldkehalised harjutused kord nädalas on igati kasulikud, aga nii või teisiti ei viitsi ma üksinda neid eriti teha. Kui vahel tulebki meelde, siis piirduvad harjutused mõne kõhu- ja seljalihase seeriaga või teen mõned hüpped. Venttisse on Erki, Marge ja Sven mind korduvalt üritanud värvata, aga siiamaani on peamiselt kooligraafik need plaanid juba eos maha matnud. No jah, olgem ausad, ega ma eriline ruumis sees treenija ei ole ka. Rohkem kisub ikka õue. Ka eile pidime algselt hoopis suusatama minema, aga kui Kristel arvas, et ilm on liiga tuuline ja ta ei viitsi tulla, siis mõtlesime, et läheme siis hoopis ventti. Noja Sven muidugi just juhuslikult küsis ka, et kas tuled.

Vaatamata sellele, et internetis näitas treeningule veel 28 vaba kohta, ei saanud ma seal kohti broneerida, kuna alguseni oli jäänud liiga vähe aega. Niisiis läksime piisavalt vara Spartasse kohale ja ennäe imet, õnnestuski lunastada kohad treeningule. Meeste riietusruumi sisenedes oli esiplaanil kohe üks millegipärast üleni punane "lihamägi". Vägisi hakkas meelde tulema eelmine kord, kui ma spordiklubis käisin. Kui riided vahetatud üritasin leida õiget kohta, kus treening toimuma hakkab. Heiti, Tiit, Marge ja Erki ei varjanudki imestust, nähes mind ka spordiklubi ruumides. Enne trenni algust saime ukse taga veel natuke hinge tõmmata. Selgus, et just täna oli see päev, kus treeningul osaleb ka ajakirja Jooksja fotograaf. Einoh, hakkab peale. Õnneks ta saab ilmselt ise ka aru, et neid pilte, kus mina peal olen ei ole küll mõtet ajakirja panna. Vähemalt siis mitte, kui on soov ajakirja lugejaskonda ikka samal tasemel hoida või hoopistükis kasvatada. Aga see selleks.

Igal juhul ühel hetkel saime ruumi sisse ja peale mati ja jõusaali ketaste võtmist valisime omale kohad. Ma ei hakanud igaks juhuks kõige suuremat ketast valima vaid piirdusin vist viiekilosega. Igaks juhuks :o). Ettenägelikult olin omale kaasa võtnud ka käteräti ja joogipudeli. Ja siis ta peale hakkaski. Esimesed harjutused ei tundunudki eriti hullud. Hüppeharjutused mulle sobisid täitsa hästi, aga kõhulihaste ja käte harjutused olid seevastu päris keerulised. Aga õnneks ei olnud olukord sugugi nii keeruline, kui ma kartsin. Vanad venttihundid, Erki, Sven ja Heiti "viilisid" mõnel harjutusel isegi rohkem, kui mina. No mõnel teisel muidugi jälle mitte. Eks see oleneb sellest, mis kellelegi sobib. Aga kartus sellest, et esimene kord oleks kohe eriti raske ja jõuan teistest palju vähem, küll paika ei pidanud. Minu jaoks oli kõige raskem hoopis harjutuste aimamine. Mitte et harjutused oleks keerulised olnud, aga ma lihtsalt tõesti ei tea, mis harjutus on näiteks Erki Nool või kõikide meeste lemmik jne. Aga kui treeneril ikka silm peal hoida, siis ei olnud hullu midagi ja arvan, et sain enam-vähem normaalselt hakkama. Hea küll, teatud harjutuste jaoks tundusid mu jalad liiga pikad ja painduvus liiga kesine, aga see kõik on deela tehniki.

Tereener Marius muide oli täiesti tasemel. Viskas nalja ja lobises niisama, mitte ei olnud selline kuiv jõusaalis suureks pumbatud jorss. Näiteks pidi tema sõnul venelastel olema selline ütlus, et kui raskeks läheb, siis karjutakse: "Maama, radii menjaa abratna" :o). Keegi meil saalis üritas seda ühe raskema harjutuse ajal ka karjuda, aga jõudis öelda ainult mama. Ühel hetkel treeningu arenedes läks muidugi raskeks. Pulsil, nagu pärast selgus, ei olnudki midagi väga viga, aga selle eest jäsemed värisesid ikka päris korralikult. Ja eks sai ikka natuke viilida ka. Ja higi voolas ikka ojadena. Kaasas olnud käterätt oli täiesti läbimärg ja mitte ainult minul, ka kõikidel vanadel kaladel. Mitu kordi pidin ikka kella vaatama, et kui palju lõpuni jäänud on.

Lõpuks saime asjaga ühele poole. Tegime "Jooksja" ajakirja jaoks grupipildi ja liikusime sauna. Saali ukse taga oma treeningujärge ootavad neiud pidid südamerabanduse saama, kui nägid higist tilkuvaid (noh mõnel see muidugi lausa voolas) inimesi saalist välja tulemas. "Mis trenn seal oli", kõlas mitmel pool rahva seas. Jah, eks jalgades ja kätes oli päris kõva värin sees. Trepist alla oleks ka tõenäoliselt lihtsam veeredes minna olnud. Isegi mina, kes ma võin tundide kaupa saunas istuda, ei viitsinud väga kaua laval istuda. Aga peale sauna ja külma vee all käimist oli juba enam-vähem OK riideid selga ajada. Ja muidugi äärmiselt suure sõbrana tundus see vend, kes kunagi auto roolivõimu leiutas.

Juhuks kui järgmisel päeval mingil põhjusel jalad arvutini ei kõnni, või käsi klaviatuurile ei jõua tõsta, kirjutasin kohe teistele feisspukki ära, et kõik on ikka korras, käisin ainult venttis. Aga üllataval kombel on täna päris normaalne tunne. Noh, eks väike kangus ikka on tunda, aga ei midagi erilist. Targemad teavad rääkida, et täna ongi veel OK, homme alles läheb hulluks. No ei tea, eks siis näis. Püüan täna väheke venitusharjutusi teha. Igal juhul praegu paistab, et järgmine nädal jälle. Kokkuvõttes mulle väga meeldis.

Pühapäev, 2. jaanuar 2011

30

Seoses sellega, et majanduslik olukord oli aasta lõpul teatud põhjustel saanud tagasihoidliku põntsu, arvasin, et ei hakka sellel aastal oma juubelit väga suurejooneliselt tähistama. Või siis tegelikult ei hakka seda nagu eriti üldse tähistama. Aga nagu mõned nädalad enne aastanumbri vahetumist pooljuhuslikult selgus, siis selle plaani olid mu head sõbrad juba eos lämmatanud. Nimelt olid nad aastavahetuseks broneerinud vana tuttava koha - Lutsu talu. Eriline feimi ja sulli fänn ei ole ma ausalt öeldes mitte kunagi olnud, seevastu niisuguse kingituse üle oli mul juba kaks nädalat varem äärmiselt hea meel. Mis saab veel paremat olla, kui mõned päevad koos heade sõpradega natuke looduses ringi mütata ja seejärel õlleklaasi taga või saunakerise ääres (veel parem, kui mõlemad koos) maailma (loe seiklusspordi) asju arutada. Ja veel sellise ilmaga ... No ja saladuskatte all võib öelda, et lisaks sellele kingitusele õnnistati mind käesoleva vanuse saabumise puhul veel mitme äärmiselt vajaliku kingitusega, mille üle mul samuti jube hea meel on. Niimoodi võib see kingituste saamine veel meeldimagi hakata. AITÄH SÕBRAD!!! (muide kellel kollast ohutusvesti autosse vaja on, siis ma võin mõne rendile anda :o)

Kohale saabumine oli planeeritud 30. detsembri õhtuks. Kell 19:00 pidime alustama õhtuse suusatreeninguga pealambi valguses. Et enamik inimesi saabusid olude sunnil pigem hiljem, kui varem, siis plaanisime algselt teha Kekkose ringi. Vahetult enne starti Minniga konsulteerides aga selgus, et Kekkose rada ei ole veel sisse aetud, seevastu on aga värske jälg tõmmatud Tartu Maratoni rajale. Niisiis võtsime suuna hoopis Meegaste mäe poole, kust keerasime suusaninad Palu teeninduspunkti suunas, et teha edasi-tagasi üks tunni kuni pooleteise tunni pikkune ots. Ilm oli küll külm, aga selle eest superilus ja pealambi valges suusatamine oli äärmiselt mõnus. Eriti muidugi minnes, sest siis ei olnud vaja tõusu võtta :o). Tagasi tulles pani Heiti järsku peale niisuguse tempo, et kui ma ühel hetkel pilgu pulsikellale heitsin ja seejärel selja taga olema pidanud Sveni pealampi poole kilomeetri kaugusel märkasin, oli selge, et viimane aeg on käik korraks välja tõmmata. Nüüd läks olukord tunduvalt paremaks ja tõusu võtmine hakkas mulle juba jälle meeldima, nagu eelmisel aastal Rukal, kui tõenäoliselt hakkasin omandama mingeid elementaarsemaid tehnikanippe. Kokkuvõttes on pealambiga suusatamas käimine üks päris lahe spordiala ning arvan, et seda tuleks teinekordki praktiseerida.

Et õhtune suusatreening oli olnud mõnus, planeerisime omale sujuvalt ka 31. detsembri hommikuks suusasõidu. Ehkki Minn üritas pool õhtut meelitada kaasa suusatajaid trassile Otepäält Meegastele, ei andnud keegi peale Heiti kohest nõusolekut. Samas hommikul olid enamus inimesi nõus juba rajale minema, kui Minn ise arvas, et maratonitrass on sisse ajamata, nii et tuleb minna hoopis Kekkost sõitma. Mõeldud tehtud. Ei läinudki enam kaua aega, kui kihutasime Sveni, Marge, Heiti ja Kristjaniga suuskade sahisedes mööda Kekkose mõnusat suusarada. Maare ja treener Anniki olid harjutamas natuke tagapool ja Erki lastega kelgutamas, et siis pärast meid väike suusaring teha. Hämmastav, et kuigi ma olen Kekkose raja erinevaid lõike läbinud mitmete spordiriistadega ja ilma korduvalt, nii ühte, kui ka teistpidi, siis suusatamas ei olnud ma Kekkose rajal küll kordagi käinud. Aga olles nüüd selle ringi ära teinud, julgen selle paigutada oma isikliku lemmikradade nimekirja väga kõrgele positsioonile. Suusailm oli muidugi ka üks paremaid, mida üldse on võimalik ette kujutada. Päike paistis ja meile avanesid ühed maalilisemad vaated, mida nautima jäädes kohati suusatamine ära ununes. Meie piirdusime Sveni ja Margega ühe ringiga, arvestades asjaolu, et peale räätsamatka tuleb mul ilmselt õhtul veel miskit salapärast rada läbida. Tugevamad nagu Heiti ja Kristjan, läksid aga teisele ringile.

Peale väikest saunatamist ja lõunasööki, oli umbes kella kolme ajal järgmiseks kavas räätsamatk koos lõkke peal vorstide küpsetamisega. Ka see tegevus oli lumises metsas vägagi nauditav. Ehkki suurepäraselt valmistatud lõke vajus lume sisse järjest sügavamale, andis ta piisavalt sooja, et kaasasolnud grillvorstikesed ja viinerid valmis saaksid. Kuna Elo ja Anniki nõudsid tungivalt, et neil on vaja hirmsasti romantikat, siis tagasi Lutsu talu juurde pidime marssima ilma et kaasas olnud pealampe põlema oleks tohtinud panna. Maare küll korra üritas lahti tulnud räätsa taaskinnitamiseks kasutada lambivalguse abi. Selle peale sai ta aga koheselt kuulda äärmiselt kurja mõminat, mille peale otsustas räätsa kinnitamist pimedas jätkata.

Peale räätsamas käimist algas üritus, mida juba eelnevalt veidi "kartnud" olin. Ma arvasin juba enne, et nii lihtsalt ma ei pääse ja mingid atraktsioonid on mulle välja mõeldud. Kartes kõige hullemat, olin juba eelnevalt omale taskusse ära peitnud kompassi ja pealambi. Seda, et mul räätsasid kasutada lubatakse, ma ei julgenud üldse lootagi, nii et läksin iseseisvalt rajale ilma räätsadeta. Raja ülesehitus oli siis selline, et tuli leida üles punktid ja punktis olev võti koos kõige sinna juurde kuuluvaga tuli kaasa võtta. Iga järgneva punkti kaardi pidi leidma eelnevast punktist. Sõbrad näitasid üles ülimat solidaarsust ja tulid seda show'd õue vaatama. Olin ennast ette valmistanud kuni paaritunniseks müttamiseks. Esimene punkt asus aga veel tagasihoidlikult lähedal. Eeldasin, et see on selline lühike soojendusetapp. Teine oli aga minu imestuseks ka suhteliselt lähedal, teisel pool Lutsu talu.

Enne teist punkti aga keeras Elo punktide panemise käigus tekkinud räätsarada paremale poole. Otsustasin, et kui ma juba siin pool olen, siis lähen mööda räätsarada edasi ja nopin ära mõned teele jäävad punktid, et mitte nagu loll pendeldada ühele poole ja siis jälle teisele poole maja. Ühe punkti saingi kohe kätte. Oi küll ma tundsin ennast õnnelikuna, sain rajameistrile "ära panna". Samas edasine teekond nii hästi ei läinud ja räätsarada viis pisikese ringiga tagasi esimese punktini. Kusjuures vahepeal sain isegi natuke alla põlve kraavis vees käidud. No mis seal siis ikka läksin uuesti maja juurde tagasi, kus pidi olema punkt, mille kaardi pealt lugesin välja vihmane. Seetõttu eeldasin, et punkti asub silla all, kus kosk kohises ja seetõttu oli niiöelda vihmane. Tegelikult muidugi selgus, hiljem, et kaardile oli hoopis kirjutatud viimane. Aga sellegi poolest ei lubatud mul seda punkti enne ära võtta, kui olin ka teised punktid kätte saanud.

Niisiis tuli minna uuesti teise punkti. Nagu arvatagi võis oli kolmas punkt täpselt teisel pool maja. Minu ergutamiseks oli kaartidele peale kirjutatud iroonilisi lauseid, mis valdavalt vihjasid minu värskelt saavutatud vanusele. Järgmine punkt oli taas loomulikult teisel pool maja, aga kuna see oligi see, mille ma enne teist punkti kätte olin saanud, siis sinna ma uuesti minema ei pidanud ja sain kohe asuda viimase punkti kallale. Peale selle vihmase/viimase probleemi lahendamist enam raskusi ei tekkinud ja mõnevõrra üllatununa selle üle, et ma ei pidanudki kuskil Madsa spordibaasi tihnikutes tundide kaupa ragistama, oli rada ühtäkki läbi saanud. Tuli veel kasutada punktides olnud võtmeid, et lahti harutada "päästerõnga" külge kinnitatud lukud ja lunastada välja kuuris peidus olnud kingikott. Sellega edukalt toime tulnuna võis juba minna saunamõnusid nautima ja hiljem pidurooga maitsma.

Ühesõnaga oli meeldiv aastavahetus. Veelkord SUURIMAD TÄNUD kõigile, kes selle õnnestumisele kaasa aitasid ja ka neile, kes muul viisil meeles pidasid.