Traditsiooniliselt jälgisime alustuseks päevast naiste võistlust. Ehkki naiste rajal oli protsentuaalselt suhteliselt palju mööda linti jooksmist, tehti raja orienteerutavates osades ikkagi arvestatavaid vigu. Seda ka maailma absoluutse tipu hulgas. See tähendas, et eriti lihtne see maastik olema ei saa. Seda siis ammugi veel öösel joostes. Ka meie klubi naiskonnal läks jooksmine eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikumalt ning nii vahetatigi aastatagune 142. koht seekord 234-nda koha vastu.
Jukola võistkond jooksis meil sel korral järgnevas koosseisus: 1. Kristjan Trossmann, 2. Tiit Tähnas, 3. Jaan Tarmak, 4. Raivo Pellja, 5. Andres Minn, 6. Johannes Ehala, 7. Kaarel Kallas. Kristjani ülesandeks oli esimeses vahetuses 1677-ndalt kohalt võimalikult ülespoole tõusta. Alguses see plaan toimis täitsa talutavalt ja esimeses kahes vaheajapunktis oli ta stabiilselt kohtadel natuke üle kolmesaja. See oleks olnud täiesti mõistlik stardipositsioon, et sealt veel mingid kohad teises vahetuses ülespoole tõusta. Paraku sellist võimalust mulle ei antud ning kolmandas vaheajapunktis, kui mul juba sooja tegemine täies hoos, oli Kristjan langenud umbes viie ja poole sajandale kohale. Ja vähe sellest, järgmises vaheajapunktis oli kohaks juba umbes 650. Niisiis teatavad punktid tegid oma töö ja metsa saingi minna 639. positsioonilt, tagapool üsna mitmeid Eesti klubide võistkondi.
Nagu juba eelnevalt teada oli, anti alustuseks aega natuke sörkida ja kaardipilti süveneda. K-punkti oli maad 1140 meetrit. Sai mõnusalt sooja sisse ning siis algas kohe ka orienteerumine. Juba esimeses punktis käis suuremat sorti mõtlemine. Kaldusin ka ise kergelt paremale, aga midagi hullu ei olnud. Kõik oli ilusti kontrolli all. Näitasin KEKRSK klubi jooksjale kaardil oma punkti asukohta ja jätkasin rahulikult teed teise punktini. Kuskil vahepeal möödusin ka Peko võistkonna esindajast, kes uuris, mis punkti ma lähen. Ma ei tea, kas ainult mulle tundus nii, aga seekord paistis olevat selline kahtlane pinnas, et jalad kippusid kole kergesti väänduma. Esimest korda väänasin kergelt jalga teisest punktist välja minnes. Aga seda juhtus rajal veel kahel korral. Ma olen elus ainult ühel korral tõsisemalt jalga väänanud, aga seekord tahtis vägisi jalg kuhugi valesse kohta minna. Õnneks olid mu väänamised suhteliselt kerged ja peale minutikest lonkamist mingeid tüsistusi nendega seoses hiljem ei järgnenud.
Üritasin hoida rajal oma rahulikku tempot, mitte kaasvõistlejatest ennast segada lasta ja veatult distants läbida. Punktid tulidki võrdlemisi hästi kätte. 5-ndast kuuendasse minekul jäin vahelduseks päris üksi. Mõnus rütm oli juba sisse saadud ja pähe lõi mõte, et orienteerumine on ikka jumala lahe spordiala. Kaifisin sel hetkel seda rada täiega ja oleksin südamerahuga veel võinud tunde niimoodi seal joosta. Ma ei tea kui hea see on, et keset rada, kui peaks orienteerumisega tegelema, sellised mõtted pähe tulevad, aga tundub, et esialgu mingeid jamasid sellest ei tekkinud. Ka järgnevad punktid tulid ilusti kätte. Orienteerumine sujus suures plaanis ilma tõrgeteta, aga tempo oli ka suhteliselt rahulik, nii et oli aega ümbrust jälgida. Punkti piirkondades, eriti keerulisemates kohtades, leidus hulgaliselt inimesi, kellel polnud õrna aimugi, kus nad on, miks nad seal on ja kuhu nad minema peaksid. Viga tehti seal metsas ikka korralikult ja pärast enda paika saamine tundus olevat äärmiselt keeruline.
Ega ma isegi ilma veata pääsenud, aga minu õnneks ma vähemalt sain aru, kui ma vea ära tegin, kuhu ma sattunud olin :). Esimene niisugune olukord oli pika etapi 16-17 lõpu lahendamisega, kui peale teise soo ületamist kaldusin liialt vasakule ja kaotasin, ma usun, minutikese. Aga see oli ka üks nendest kohtadest, kus paljudel orienteerujatel "pall käest läks". Teine niisugune olukord tuli kohe 19.-nda punktiga ja seal juba valusamalt. Ehkki jälgisin enda arvates üpris teraselt kompassi, kaldusin ikkagi tugevalt paremale ja lõpuks leidsin ennast ikka päris mitusada meetrit punktist paremal. Edasine oli peale lindijooksu juba vormistamise küsimus, kui viimane rajaosa tuli läbida võistluskeskuste lähedases suusaradadega osas. Vahetult enne lõppu õnnestus mööduda ka Rakvere OK esindajast. Koha number jäi esialgu kuidagi kahe silma vahele, aga hiljem selgus, et väljusin metsast 352. kohal. Oma vahetuse meestest jooksin 225-nda aja ning teise vahetuse eestlastest peale hirmkõva Timo Silda ja Rain Eensaart kolmanda aja. Kõige hullem selles kontekstis ei tundu.
Aga nagu ma juba enne mainisin, rada ise oli äärmiselt suurepärane. Oli tõsiselt nauditav orienteerumine, mitte mingi krossijooks. Sellele kõigele lisas oma vürtsi ka muidugi ööpimedus. Mina igal juhul nautisin seda orienteerumist seal Jukolal täiega ja loodan, et järgmisel aastal pakutakse sarnasel tasemel radu.
Edasi jätkas meie võistkond mõningate mõõnade, aga ka tõusudega ning lõppkokkuvõttes saavutasime seekord 370.-nda koha, mis ei ole just ülemäära suurt kiitmist väärt koht. Aga vähemalt on nüüd mille nimel aasta otsa jälle trenni teha.
Tulemused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar