Aga hakkame siis algusest peale. EXTARi tavapäraseks lisaülesandeks enne starti, on võistkondade komplekteerimine. Erand ei olnud seegi aasta. Mul, aga ka väga paljudel teistel tiimidel, ei ole õnnestunud ühelgi aastal veel võistkonna segipaiskamisi vältida. Seekord siis samamoodi. Igal juhul kukkus välja niimoodi, et sel aastal osalesime, sarnaselt eelmise aastaga, koos Erki ja Margega. Muidu oli kõik OK, aga ilmateade mängis väikese vingerpussi ja lubas stardist, mis oli neljapäeva 17. mai õhtul kell 20:00 kuni järgmise päeva keskpäevani, lakkamatut vihma. Põhimõtteliselt, peaaegu niimoodi läkski. Tallinna külje alt saime liikuma juba suhteliselt varakult, nii et aega tundus jaguvat. Aga erinevate uimerdamiste ja söögipausiga Otepääl ei jõudnudki kõige varem võistluskeskusesse kohale. Õigupoolest ei jõudnud ka kõige hiljem, aga kuna ilm oli selline vastik, siis võttis asjade kokkupanekuga alustamine nii kaua aega, et lõpuks läks isegi päris kiireks. Nii et kui Sven enne starti helistas, oli veel nii palju teha, et ei jõudnudki ta'ga rääkida.
Ka stardihetkeks ei andnud vihmasadu järele, nii et starti ootavad seiklejad otsisid viimastel minutitel kõikvõimalikest kohtadest vihmavarju. Meie leidsime endale sobiva koha korraldajate telgist. Mõned minutid enne starti tuli siiski välja vihma kätte kobida. Enamik võistlejaid ootasid stardikäsklust kilekates, aga oli ka neid sportlasi, kes otsustasid lühikeste varrukatega vormi kasuks. Esimeseks etapiks anti kätte ilus lumehelbe kujuline kääriku orienteerumiskaart. Lumehelbe kujuline selles mõttes, et kaart oli nähtav ainult viie haru ulatuses, punktide piirkonnas ülejäänud piirkondades tuli liikuda muude asjade abil. Siiski ei olnud tegu ülemäära keerulise ülesandega, kuna punktid olid enamasti tuttavates kohtades ja rahvahulk liikus suhteliselt sarnast trajektoori pidi. Aga loomulikult oli ka neid, kes suutsid imevariante kasutada ja eiteakus vahepeal ära käia. Aga noh, tugevad võivad endale selliseid asju lubada. Ausalt öeldes sörkides ei olnudki vihm kõige häirivam.
Peale esimest sissejuhatavat orienteerumisetappi algas tõsisem võistlus pihta trekkinguetapiga. Selleks anti kätte ka selle võistluse konkurentsitult kõige lahedam kaart. 1:25000-ne venekeelne plaan, kus metsad ja lageda alad ei klappinud üldse, teed olid niisugused nagu nad olid, aga seevastu reljeef ja olemasolevad objektid olid võrdlemisi tõepärased. Välistasime kohe alguses alumised kolm punkti ja liikusime rahulikult omas tempos. Ja tuleb tunnistada, et saime sellega ka täiesti arvestatavalt hakkama, tehes enda jaoks vägagi jõukohase teevaliku ning viies selle täide põhimõtteliselt ilma vigadeta. Sama ei saa aga öelda paljude konkurentide kohta, kes tegid aeg-ajalt ikka väga imelikke lükkeid. Aga las see jääb nende enda analüüsida.
Peale trekkingut oli oodata esimest pikemat rattaetappi. Kui trekkingus ei ole suuremat vahet, kas sajab midagi või mitte, siis jalgrattaetapp ei tundunud sellise vihmaga just kõige kutsuvam tegevus. aga mis seal ikka. Ilm oli ju kõigil ühtemoodi jama. Kandsime punktid uuele 1:65000 mõõtkavaga kaardile ja keerasime rattad Harimäe suunas. Juba esimeste kilomeetritega olid kõik hammasrattad, kett ja muud vähegi olulised ja ebaolulised augud jalgrattal liiva ja muda paksult täis. Väntamisel kostis kõikjalt raginat ja kriginat. Õnneks oli mul vähemalt kaardialus peal, hoidis suuremad porikamakad suust eemal. Sõitmine ise ei olnudki kõige hullem. Loomulikult oli veidi külm, aga arvestades minu olematut kehakaalu ja mitte kõige teravamat tempot ei olnud minul küll eriti suuri probleeme külma ja märja talumisega. Ka teevaliku ja punktide kätte saamise mõttes õnnestus meil taas teha suhteliselt valutu valik. Eriti kui võrrelda nii mõnegi konkurendiga. Nr. 22 punkti otsimisega, mis oli mingi kaitsevalli nina vanas sõjaväeosas, õnnestus vaid kulutada mõned üleliigsed minutid. Aga võrreldes 48 tunniga oli see tühi-tähi. Etapp lõppes hommikuvalguses, kella kuue paiku vahetusalas, Valga lähedal, kust algas järgmine rulluisuetapp.Rulluiskudel liikumine ei tundunud peale öö otsa sadanud lausvihma, lainetaval kergliiklusteel just parim võimalik alternatiiv, aga mis seal ikka, kui vaja, siis vaja. Randy Statoili saunapuudest tehtud lõke oli vahetusalas varahommiku vaieldamatu hitt. Mina ei saanud seda punktide kaardile kandmise tõttu küll nautida, aga vaadates osasid kaasvõistlejaid erinevatest tiimidest, siis mul ei olnud seda nii väga vaja ka. Nii et panime uisud jalga ja läksime, üritasime hoopis nendega sõita. Tuleb tunnistada, et vaatamata jõge meenutavale asfaldile ja sellele, et uisu laagrid olid peale esimest kümmet meetrit juba põhimõtteliselt prügikasti kaup, oli rulluisutamine päris meeldiv vaheldus. Kergelt veeresime kõik vajalikud punktid läbi ja saime soojagi mõnusalt sisse. Ja boonusena jäi järele ka vihmasadu ning oli lootust, et mõne tunni möödudes kuivavad ka riided enam-vähem ära.
Nüüd ootas ees hommikune trekkinguetapp kanuu algusesse. Et punkte oli kaardil päris palju, siis oli jällegi kohe selge, et nii mõnedki punktid jäävad võtmata. Meie tegime valiku alguses Väike-Emajõest lõunapoole jäävate punktide kasuks. Vilaski külast liikusime uuesti teisele poole Väike-Emajõge. Alustuseks oli aga vaja ületada Pedali jõgi. Vahetult meie ees kümblevate soomlaste järgi nägime, et vesi ei olegi kõige sügavam. Niisiis otsustasime läbi vee kahlata. Kusjuures Erki, tõelise džentelmenina võttis Marge selga. Ehkki jah, tagumikuni õnnestus sellegipoolest märjaks saada. Trekking 1:65000-sel kaardil ei ole just ülemäära eduline tegevus, seetõttu hakkas paistma, et aega jõudmiseks tuleb teha natuke kiiremaid liigutusi. Niisiis lasime mööda teid vaikselt sörki ja umbes 15 minutilise varuga jõudsimegi kanuu algusesse.
Kanuuetapid olid sel korral meeldivalt lühikesed. Ja kuna päike vahelduva eduga paistis, ning oli ka väike tuuleõhk, kuivasid riidedki tasapisi selga ära. Erki on kanuus alati üks kõvemaid tüürimehi, nii et liikusime kanuus üldiselt päris nobedalt. Mitmed paadid eestpoolt lähenesid päris jõudsalt. Eriti kiiresti lähenes venelaste paatkond, mis liikus täiesti kaootiliselt ühest jõe servast teise. Venelastel oli üldse huvitav taktika. Tempo oli ulmeliselt tugev, eriti kahel nooremal kutil. Kõige vanem ja pikem vend rippus põhimõtteliselt 48 tundi järjest teistest teistest 100 meetrit tagapool ja murdis üksi tuult, valugrimass näol. Kanuuetapp oli tema jaoks siiski vist mõningane kergendus, kuna seal oli teistel eest ära sõitmine mõnevõrra keerulisem. Meist kiiremini liikus kanuus aga üks soomlaste võistkond, kelle ülikiire mõlamistehnika avaldas meile tõsiselt muljet. Üritasime seda tehnikat jäljendada ja tundus, et hakkasime kah kiiremini liikuma. Kanuuetapi lõpuks olime liikunid nii kiiresti, et olime mööda sõitnud enamikest paatkondadest ning koos Kaidu, Taavi ja Renega lõpetasime etapi teise-kolmandana. Kusjuures isegi nendest kiiretest soomlastest olime mingis punktis mööda saanud. Ah jaa, üks kanuupunktidest asus ka kõrgel jõe kohal asuval raudteesilla konstruktsioonil, kuhu tuli natuke aega turnida. Meil õnnestus turnida samaaegselt, kui üle silla sõitis väike rong.
Peale kanuuetappi ootas ees rattaetapp, mis viis meid lõpuks tagasi võistluskeskusse. Alguses aga tiirutasime lõunapool. Etapp oli iseenesest lihtne ja sõita sai ainult mööda asfaltkattega, või suuremaid kruusateid. Sellest hoolimata tegid meie läheduses liikuvad võistkonnad vägagi müstilisi teevalikuid ning vaatamata veidi tagasihoidlikumale sõidukiirusele ja 20 minutilisele peatusele liikusime nendega pidevalt koos. Selle rattaetapi eripäraks oli veel see, et peale eelmisel öösel olnud vihmast ja mudast rattasõitu olid rattad pool päeva kuivanud ja nüüd sõitma hakates, kostis kõikidest ratastest, mis ringi liikusid eriti karmi kriginat, raginat, sahinat ja kriuksumist. Meie teevalikud ja liikumiskiirus viisid meid jällegi suhteliselt optimaalse trajektooriga võistluskeskusse, kus oli oodata rulluisuetappi Otepää seiklusparki ja tagasi.
See rullietapp oli juba mõnevõrra äkilisem, kui varahommikune Valga külje all sõidetu. Nüüd olid rulluiskude laagrid need, mis kriuksusid ja sahisesid. Rullirajal oli kolm punkti, millest kaks olid vana rullitee otstes ja üks uuema kergliiklustee keskosas. Niisiis, otsustasime Otepääle liikuda mööda kergliiklusteed võttes rulliraja otstest edasi-tagasi punktid. See valik oli minu arust ka suhteliselt mõistlik. Seikluspargis oli valida kolme raja vahel. Üks sai lihtsalt rulliku peal mööda köit sõita, teine teha kõige raskema seiklusraja ja kolmas järgmise. Minul õnnestus loosi tahtel saada kõige raskem rada. See aga osutus pigem eesminejate järel ootamiseks kui karmiks turnimiseks. Tagasisõidu Otepäält Käärikule tegime teiseltpoolt Pühajärve, vana rullirada pidi. Alustuseks käisime aga Väikese Munamäe jalamil ühte punkti võtmas. Peale rullietappi oli aeg kaua oodatud ujumisetapi käes.
See oli ka koht, kust algasid meie võistkonna tagasilöögid. Järve ääres ootasid meid kolm lisaülesannet, millest üks oli tornist hüppamine, teine ujumine ja kolmas leiges sauna leiliruumis ootamine. Peale mõningast kõrvalt vaatamist võtsime vastu otsuse, et ujumist ja hüppamist seekord tegema ei hakka. Tagasi telgi juures järgmiseks etapiks valmistudes arvas Marge, et tema on omadega täiesti läbi ja mingu me Erkiga kahekesi edasi. See tuli nüüd nagu välk selgest taevast. Otsustasime, et võtame eriti rahulikult ja vaatame, mis saab. Asja iroonia oli veel selles, et vahepealse mahalugemise tulemusena selgus, et oleme vägagi heal positsioonil tulemustabelis.
Järgmine rattaetapp oligi rahulik. Tegemist oli väga kergelt tulevate punktidega, kuna kaart oli rattaorienteerumise oma ja punktid ise suhteliselt lähedal ja nö odavalt kätte tulevad. Meie liikumiskiirus oli aga veelgi odavam. Peale kahte võetud punkti otsustasime minna võistluskeskusse ja teha hädavajalik uinak, et siis umbes pooleteise tunni möödudes korjata mõni lähedalasuvam trekkingupunkt ja suunduda järgmisele rattaetapile. See aga jäi ainult mõtteks. Panime Erkiga telgis oma kellad õigeks ajaks helisema. Kusjuures panin oma kella veel telgi riidest taskusse otse kõrva ääres, kuna teadsin, et vastasel korral ma seda tõenäoliselt ei kuule. Aga ei kuulnud ikkagi, mitte keegi meist, mitte ühtegi kella... Nii et kui lõpuks silma lahti tegin oli väljas juba hämar ja kell nelja paiku. Tõsiasi oli see, et üks etapp oli meil nüüd vahele jäänud ja sellega seoses edasivõistlemise variant ainult joone all. Marge, kes ikka veel ennast kuigi hästi ei tundnud ütles endiselt, et mingu me edasi kahekesi. Erki arvas seepeale, et kui me kõik koos ei lähe, siis ei lähe üldse. Ja nii meie võistlus siin lõppeski ....Edasi saime juba jälgida teiste, tugevate tiimide võistlemist raja kõrvalt. Ehkki rajal oli vahepeal ka tunne, et mille kuradi pärast ma seda teen, siis raja kõrvalt teisi vaadates oli küll tunne, et mille kuradi pärast ma rajal ei ole. Seekord siis niimoodi.
Tulemused.
GPS teekonnad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar