XT ÖÖ Rogain - Illuka

Xdreami esimesele etapile Tallinnas, sel korral erinevatel põhjustel ei jõudnudki. Peamiseks põhjuseks minu puhul oli samal päeval toimunud poja sünnipäev. Esimest kolmandikku võistlusest õnnestus siiski raja kõrvalt jälgida ja see oli päris huvitav. Polegi varem Xdreami niimoodi kõrvalt jälgida saanud. Aga see selleks. Millalgi muu arutelu käigus hakkas Reigo uurima, et kes temaga tahab Illukale XT ÖÖ Rogainile minna. Öö rogain toimus volbriööl, algusega kell 21:00 ja oli pikkusega 4 tundi. Liikumisviisiks oli ainuvõimalik jalgratas, kuna Reigo ei jätnud vaidlemiseks üldse mingit võimalust. Esialgu pani natuke mõtlema, kas on tahtmist nelja tunni pärast Teise Eesti otsa kimada, aga Sloveenias kogutud rattavormi oli ju kuskil vaja testida ka. Nii me siis sinna öörogainile ennast kirja panimegi.

Stardinimekiri liiga pikk just polnud aga konkurentidena olid kirjas Maku, Tom ja Kait ning ka kaks tugevat ratturite tiimi, keda Reigo teadis. Üks koguni nii kõva, et sõidavad Samsung Cupil 10 hulka jne. Meie strateegia oli mõnevõrra vastuoluline. Maku, Tomi ja Kaidu vastu plaanisime saada kiirusega ning rattameeste vastu orienteerumisoskusega. Niisiis, et olla konkurentsivõimeline, tuli liikuda kiiresti ja veatult. Ehk siis nagu tavaliselt, alguses täie hooga minema, poole peal hoogu juurde ja siis lõpuspurt :).

Kui kümme minutit enne starti kaardid kätte jagati, näitas esimene pilk kaardile, et kõige rohkem punkte on Kurtna järvistus, kuhu siis peab kindlasti jõudma. Et aga mingi loogiline ring tekiks, siis otsustasime alustada kaardi loodeosast ning seejärel liikuda Kurtna järvistu punktidesse. 52 punktis pidime otsustama, kas läheme edasi 33-47-53 või kui aega pole, siis 34-44 jne. Niisiis alustuseks, kui stardipauk kõlas suundusime nr 30 punkti. Meie üllatuseks, aga ka rõõmuks, olime ainsad, kes selle variandi valisid. Valisime omale sobiliku tempo ja kerisime mööda suurte kividega kruusateid marsruudil 30-59-58. Enne 58-ndat punkti paistis tee peal mingi mätas. Lähemale jõudes hakkas mätas aga äkitselt liikuma ja osutus mägraks. See on mulle teine kord looduses mäkra kohata. Suhteliselt omapärane elukas.

Esimene väike tagasilöök tekkis punktiga 39. Keerasime õigest teeotsast sisse ja kihutasime juba mööda metsasihti, kui hakkas tunduma, et oleme liiga kaugel. Pilk kaardile ja legendi näitas, et nii see oligi. Pöörasime kiirelt otsa ringi ja liikusime tagasi lagedani, mille kõrval, tee otsas punkt pidi olema, aga ei midagi. Tegime veel tiiru lagedale peale ja piilusime puude taha, aga endiselt tühi maa. Kuna koht ei saanud kaardi järgi olla mitte kusagil mujal, kui ainult seal, ei hakanud seal rohkem aega raiskama ja liikusime edasi, oletades, et ju siis on keegi selle punkti lihtsalt kaasa võtnud. Ehkki koht tundus selle jaoks olevat küll väga imelik, kes sinna ikka niisama satub. Igaljuhul edasised punktid 46-43-51 olid ainult sõitmise vaev. Hakkas ka vaikselt hämaramaks minema, aga kuna mul oli seekord halogeenlamp, siis ei tahtnud seda kohe põlema panna. Aga ei olnud vajadust ka, enne kui keerasime 43-st 51 punkti asfalttee pealt maha.

31-37 olid veel viimased punktid, mida sai võtta nö hoo pealt. Siis oli vaja keerata Pannjärve suusaradadele ning Kurtna järvistusse, kus kaardilugemist mõnevõrra rohkem. 37 punkt oli seal, kus me kunagi Maku ja Leivoga võisteldes avastasime, et Leivo on selles maakonnas ju hoopistükis gospodin Kuznetsov. 42 punkti minnes oli variant minna kas mööda sihti või mööda teed. Valisime viimase, ehkki sihile jõudes oli näha, et see on väga hästi sõidetav. Niisiis tagasi tulime mööda seda. Joogipunkt 55 oli lihtne mööda rollerirada sõitmine. Samuti oli algus 50-sse minnes. Ühel hetkel sai aga hea tee otsa ning see jätkus niisuguse kruusateega, mis tahtis kõik hambad suust lahti raputada. Õnneks lõppes see lõik suhteliselt kiiresti ära, täpselt sel hetkel, kui jõudsime punkti. Punktis proovisin üle pika aja geeli, oli päris hea maitsega. Enne punkti käis kõvem arutelu selle üle, kas võtta punkt 35 või mitte. Mina tahtsin selle vahele jätta, kuna asub väga halvasti ligipääsetavas kohas, aga Reigo kahtles natuke. Aega oli meil muidugi palju - rohkem, kui olime oodanud, aga endiselt oli palju punkte läbida ja XT-võistlused on tavaliselt niisugused, kus ollakse kaugel kõikide punktide võtmisest. Niisiis otsustasime selle punkti lõpuks ikkagi ära jätta. Õige otsus.

Vahetult enne 52 punkti hakkas järsku võistkondi vastu tulema. Hunnikute viisi. Kaasa arvatud Maku, Tom ja Kait. Ergutasime neid natuke, tundus, et see oli sel hetkel vajalik. Et aega oli palju otsustasime liikuda edasi 33-47-53. 47-ndasse minnes ei tahtnud hakata ringe sõitma ja leidsime sihi, mida mööda olin kunagi varemgi sõitnud. See tuli meelde alles siis, kui seal juba sõitsime. Igal juhul tasus otseminek ennast ilusti ära ja peagi olime punktis. 53-ndasse minnes tegime seoses suure hooga kaks pisikest viga. Esiteks sõitsime natuke mööda esimesest itta keeravast rajakesest ja pidime tagasi keerama. Teiseks pöörasime Martiska järve äärest liiga vara ära, nii et liikusime mööda järveäärset rada, mida polnud kaardil. Mõlemad vead olid aga suurusjärk 10-20 sekundit, nii et sellepärast väga muretsema ei hakanud. Tagasiteel 53-ndast punktist, tuli vastu Keset Loojangut võistkond, kellest ühel kutil oli lenks nii lahti, et keerles. Küsisid kuuskantvõtit. Reigo laenas neile nii et ma sain vahelduseks seistes kaarti uurida.

Järgmine 21 punkt oli tuttava koha peal. Sai kuni pioneerilaagrini vajutada. Pioneerilaager ei paistnud pimedas küll hästi välja, aga saime ikkagi õigest kohast keeratud. Järgnesid etapid 44-34-41-23. Vaatasime küll mingeid sihte, kust saaks osa nurki maha lõigata, aga ei hakanud silma, niisiis sõitsime kõik nurgad välja. 34-ndas punktis oli aeg teine geel sisse pigistada. Ei mäleta juba ammu millal sai viimati mõnel võistlusel nii palju geeli söödud. Reigo arvas, et sööb siis, kui jõuame asfaldile. 41-23 vaheline tee oli jube auklik ja imes kinni. Keegi oli vist liimi valanud. Samas aega oli nii palju, et oli lootust võtta ära isegi kõik järelejäänud punktid. Vähemalt nii meile sel hetkel tundus. Tegelikult olime kahe silma vahele jätnud Niinsaarel asuva 40 punkti. Seda märkasime mõlemad alles hiljem kodus kaarti uurides. Aga see selleks. Tagantjärele võib öelda, et me poleks sinna nagunii kuidagi jõudnud.

23-ndast 29-ndasse minnes arutlesin endamisi, et peale keeluala tuleb vasakule keerata. Poole tee peal tuli aga meelde, et see keeluala pole ju looduses ilmselt tähistatud. Tegelikkuses oli seal surnuaed, nii et arutluskäik osutus ikkagi õigeks. Öisest surnuaiast mööduda oli päris sürr. Kottpime ja hulgi küünlaid. Aega nüüd enam väga palju polnud punkte ka mitte. Tuli tempot tõsta. Õnneks ootas ees asfalt. 56 asus Kuremäe kloostri värava juures. Edasi olid jäänud veel 48-57-49-20. Tundus teostatav, aga mitte lihtne. Kõik sõltus eesootavatest teedest. Ja nendega meil ei vedanud. 48-sse minek oli mööda kruusateed, sellega polnud probleemi. Aga sealt edasi 57 poole minev väike tee hakkas kohe alguses kaduma. Keerasime kohe kiirelt otsa ringi ja sõitsime veidi altpoolt ringi. Alumine tee osutus küll olemasolevaks, aga kõige halvemini sõidetavaks kogu võistluse jooksul. Rattad olid rummuni sopased ja aega vähe. Lisaks ei töötanud ükski otsemineku variant, kuna sihid ei olnud mitte ainult sõidetamatud, vaid ka nähtamatud. Niisiis, ei olnud enam küsimust, kas jõuame 57-st 49-sse ja 20-sse vaid et kas me jõuame 57-st õigeks ajaks finišisse.

Meie õnneks oli 57-st lõppu minev tee asfalt. Vajutasime pedaale nii kiiresti kui jõudsime, tehes karuselli, aga sellele vaatamata jäime mõne minuti hiljaks. Reigo pakkus, et võtame vähemalt 20-ne ära, kuna see jääb põhimõtteliselt tee peale, ent ka sinna ei oleks me aja sees jõudnud. Finišisse jõudsime 2:44 peale ajalimiiti, mis tähendas 3 punkti kaotamist. Selgus aga, et see oli enam kui piisav selleks, et edestada teist kohta ikkagi 13 punktiga. Tundub, et rattalaagrist on natuke kasu olnud.

Tulemused.