53. Jüriöö jooks - Vastseliina

Võhandu Maraton ei olnud 21. aprillil päeva ainuke sportlik sündmus. Kuna oma klubi tuleb aeg-ajalt ikka esindada, siis andsin nõusoleku osaleda ka Jüriöö jooksul. Seda enam, et selle toimumiskoht oli Võhandu Maratoni omale sedavõrd lähedal. Aga kuna ma ei olnud peale 100 kilomeetri paadiga läbimist oma sportlikus vormis sugugi kindel, teavitasin kohe et ei ole seekord valmis jooksma päris kõige teravamas võistkonnas. Niisiis pandi mind JOKA 2 võistkonda koos Johannese, Helle, Tiidu ja Liisuga. Arvestades Pauli viimast e-kirja teadsin, et jooksen võistkonna kolmandat vahetust. Algselt pidin jooksma viiendat, aga kuna Maku arvas, et peale põllumeestega konjaki joomist ei ole ta suurem asi jooksumees, siis tema mitteosalemisel avastasin, et mind on pandud siiski kolmandasse. Noh ongi vast parem, 8,5 km asemel 6,5. Mitte et sellel peale 100 kilomeetri aerutamist enam mingit tähtsust oleks, aga siiski. Võistluskeskuses selgus, et olen ikkagi ankrumees. No mis seal ikka, sel juhul pidin ennast alustuseks täitma tugeva seljanka ja lihapirukaga, et siis asuda juba võistlust koolimaja seinale paigaldatud suurelt ekraanilt jälgima.

Ekraanilt jälgimine oli tehtud päris lahedaks. Võistkondade liikumist võis näha aerofoto pealt, tõsi küll ilma punkti asukohtadeta. Muidu ei oleks minusugustel viimase vahetuse meestel vist enam metsas kaarti vajagi. Tõsi küll GPS-id olid peal vaid 10-l eeldataval parimal võistkonnal, mille hulgast meie II võistkond napilt välja jäi, aga sellegi poolest näidati võistkondade aegu ka SI tabelist, kus olid näha kõik tiimid. Esimeses vahetuses jooksis meie võistkonnas Johannes, kes tegi väga hea soorituse. Oma üheksanda aja ja alla kolmeminutilise kaotusega klubi esindusmeeskonnale olime selgelt pildis.

Huvitavaks läks asi aga alles teises, naistevahetuses. Niisugust komöödiat ja põnevust üheskoos pole teleekraanidelt küll ammu näidatud. Sisuliselt vahetus liider iga paari punkti järel. Ja seda mitte niimoodi, et keegi jooksis kellestki natuke mööda, vaid et vahed olid nii mõne minuti ringis. Ja paari punkti pärast võis seis olla jälle selline, kus eelmises punktis 3 minutiga kaotanud naine oli järgmises punktis esimene. Isegi viimasel kilomeetril, kus oli üks augupunkt ja mööda põldu krossijooks, tehti naiste liidrite hulgas sisse kaheminutiline vahe. Kõige stiilipuhtama soorituse tegi vaieldamatult meie esindusvõistkonna esindaja Evely, kes praktiliselt pool rajal oldud ajast eksles mitu kilomeetrit õigest kohast eemal. Sellega langes ta vahepeal meie võistkonna teise vahetuse jooksjast, Hellest mööda, aga oma jooksuvõime tõttu, mis oli ekraanilt vaadates umbes 2 korda kiirem, kui teistel selle vahetuse jooksjatel, oli ta vahetuse lõpuks meist siiski umbes sama palju ees, kui enne - veidi alla kolme minuti.

Meeste vahetuses olukord päris nii põnev polnud, kuid umbes sarnaseid trikke tehti samades piirkondades sealgi. Kusjuures imelik oli sealjuures see, et neid kilomeetrilisi kõrvalekaldumisi tehti aerofoto järgi vägagi lihtsates kohtades. Meil oli kolmandasse vahetusse välja panna Tiit, kes väidetavalt füüsilise poole pealt ei olnud seekord kõige kirkam kriit pakis. Seevastu on ta jälle kaardilugemises piisavalt kompetentne, et selles osas võib talle alati kindel olla. Sooritus oligi täiesti konkurentsivõimeline ning Tiit tõstis meid 15-ndalt kohalt 12-ndaks. Ajaliselt ta siiski Jaani vastu ei saanud, nii et esindusvõistkonnale kaotasime veidi üle 10 minuti.

Neljas vahetus oli jälle naiste päralt, nii et tõotas minna taas huvitavaks. Kahjuks ei saanud ma seda vahetust väga pikalt nautida, kuni tuli riietuda oma vahetuseks ja teha soojenduseks ka mõned sörgisammud. Meil jooksis 4. vahetust Liisu, kes jookseb öises metsas tavaliselt vägagi kindlalt. Midagi ei saanud ette heita ka seekord ja oma vahetuse kümnenda ajaga tõstiski ta meid ilusti kümnendale positsioonile. Kahjuks oma klubi esindustiimile kaotasime selleks ajaks umbes 17 minutiga, mis on enam kui piisav selleks, et mul Kaarli vastu enam mingisuguseid shansse ei oleks.

Enne starti küsisin mitmetelt inimeselt infot metsas ootava kohta. Sain üsna vastuolulisi soovitusi. Jaan soovitas joosta pigem ringivariante ja Raivo jällegi pigem otse. Tuli ikkagi otsuseid teha vastavalt oma senistele kogemustele. Üldiselt meeldib mulle öösel metsas pigem ringi variante kasutada, kuna sel puhul on võimalik vähem kaotada, kui otse minnes võita. Seevastu kui otse minek peaks ebaõnnestuma võib kaotus pimedas metsas osutuda vägagi suureks. Ja arvestades nii mõndagi aerofotolt nähtud haaki, ei tahtnud niisuguste asjadega hakata riskima.

Meie vahetuse rada läbis alustuseks kilomeetrise ringi Vastseliina küla vahel. Seejärel läbisime sarnase ringi metsas, mis läbiti ka teistes vahetustes. Peale kaardivahetust oli veel väike kilomeetrine ringike staadioni kõrval parkmetsas ja põllul. Võtsin oma vahetuse algust võrdlemisi rahulikult ja üritasik kaarti sisse elada. Peale maeiteakuipikka orienteerumispausi tundus see hädavajalik. Aga vaid mõnesajameetrise jooksu järel K-punktist hakkas selja taga kostuma hingeldamist. Noored kutid KEK RSK-st ja SRD-st tõmbasid hirmsasti tempot. Hoidsin ennast enam-vähem nende järgi, ehkki tempo oli mul mõnevõrra siiski aeglasem. Vaatasin külateedel järgmiste etappide valikuid ning pidutsevate kohalike elanike valju lämina saatel üritasin kõrvale põigata ühest purjus jalgratturist, kes mind suhteliselt osavalt oma sõiduvahendiga rammida üritas. KEK RSK vend saatis ratturi sujuvalt p.... :).

Peale kilomeetrise ringi läbimist küla vahel oli üks punkt veel staadioniäärses pargis ning seejärel suundusime juba üle tee metsa. SRD kutt kallutas kohe pargis ennast kuhugi vasakule ära ja rohkem teda ei näinudki. KEKi tüübi selg paistis aga veel ilusti üle tee minnes. Üle tee järgmisse punkti oli kohe valikuvõimalus, kas minna mööda teed ringi või otse. KEKi mees valis otsevariandi ja mina ringi. Kaardiga oli seekord niisugune lugu, et seda väga palju vaja ei olnud, kuna olles nelja vahetust juba aerofotolt jälginud, olid paljud asjad juba pähe jäänud. Punkti jõudes oli aga kohe seal ka konkurent. Tuli nats imelikust suunast aga väitis, et viga ei teinud. Järgmisse punkti tuli minna mööda soo äärt, aga see oli selline ebamäärane, nii et jooksime palju jalgupidi vees. Lagedale elektriposti punkti minnes oli jällegi valikuvõimalus. Lahendasime selle sarnaselt eelmise korraga. Mina jooksin otse põhja tee peale, KEKi kutt otse. Kuna enne punkti nägin mingeid tulukesi paremal metsas, eeldasin, et sain eest ära. Tõenäoliselt siiski mitte.

Kuna ei tahtnud jalgu soos uuesti märjaks teha läksin ka järgmise variandi ilusti teed mööda ringi. Orienteeruda seal vaja ei olnud, tuli lihtsalt joosta. Keegi läks otse läbi metsa ja jõudis enne mind punkti, ei tea kes see oli. Järgmine punkt oli kivi nõlval. Tahtsin seal natuke liiga idasse ära vajuda, aga õnneks mitte väga palju, nii et punkt paistis ja sain selle valutult kätte. Järgmisse punkti võtsin hoo natuke maha. Kõik klappis ja punkt tuli ilusti vastu. Raiesmiku punkti otsustasim minna lõuna poolt sood ringi. Jooksin sihi peale välja ja mõtlesin ringi ning panin otse mööda sihti. Raiesmikul lähenes vasakult taas endine konkurent. Nüüd tuli see koht, kus aerofoto pealt vaadates kõvasti nalja tehti. Tuli tähelepanelikult olukorda jälgida. Õnneks nägin ära mismoodi seal enne viga tehti ja kasutasin nende meeste variante, kes seal viga ei teinud. Kõik klappis väga ilusti ja ausalt öeldes ma ei saa hästi aru, kuidas nad niisuguseid prohmakaid seal teha said ...

Peale punkti tuli joosta asfaldile ja sai mõnda aega joosta mööda seda. Kasutasin seda aega teisel pool teed oleva kurikuulsa augupunkti etapi lahendamiseks, millega enamik räigelt viga pani. KEKi mees vajus vaikselt kaugemale, aga siin oli mul temast tõepoolest kasu ka. Lahendasin niimoodi eesootavaid etappe, et oleksin ilmselt mööda teed liiga kaugele jooksnu, kui ta ei oleks veidi eemal metsa keeranud. Vedas. Soo oli aga kaardil hästi nähtav ja punktiga probleeme ei olnud. Edasi oli kõik juba suhteliselt lihtne. Lihtsalt jooksmise vaev. KEKi tüüp vajus kiirematel etappidel muudkui eest ära. Augupunktile lähenesin veidi idapoolt kui konkurent ja jooksin sellele otse pähe. Sellega jõudsin talle jälle järele. Nüüd oli lihtsalt kiirjooks mööda põllu äärt kaardivahetusse.

Aja järgi vaatasin, et peale kaardivahetust on veel väga lühike ring. Nii oligi. Tuli staadionilt uuesti sinnasamasse parkmetsa tagasi keerata. Mõtlesin, mis variandid mul on konkurent selle ringiga seljatada. Ega palju polnud. Ta jooksis ilmselgelt kiiremini kui mina. Ja viga ta ka ei tahtnud teha. Esimesse ja teise punkti peale kaardivahetust jooksime sama varianti. Siis jooksin mina tee peale, tema aga läks pikemalt otse. Mingit vahet polnud. Mõtlesin, et vaatan, mis ta viimasesse minnes teeb. Ehkki tema läks päripäeva mööda põllu äärt ja see tundus mulle parem, mida ta ka kahtlemata oli, läksin ikkagi vastupäeva. Variante poleks nagunii vastu saada olnud.

Igal juhul oli päris meeldiv üle pika aja taas orienteerumas käia. Oma vahetuse seitsmes aeg peale Võhandut oli täiesti talutav ning ma arvan, et tänu sellele jooksule olid lihased järgmisel päeval kindlasti mõnusamas seisundis, kui ilma selle jooksuta. Heameelt tegi veel seegi, et sain klubi esindusmeeskonna eest jooksvast Kaarlist jagu viie ja poole minutiga. Igaühel omad võidud :)

Tulemused.
Oma raja joonistasin siia kaardile.