Võhandu maraton

Millalgi ARWC koosolekul tuli jutuks, et treeningu mõttes oleks vaja sel aastal läbida ka Võhandu Maraton. Mõeldud, tehtud. Telefonikõne Randyle tagas meile kahe kiire kahese kajaki kasutusõiguse maratoni ajaks. Järgmisel päeval võtsime ühendust ka korraldajatega ja stardinimekirjas me olimegi. Kuna Reigo on meie võistkonna kõige kõvem kajakiguru ja Mann ei olnud veel varem kajakiga sõitu teinud, panime nemad istuma ühte paati. Meie Sveniga, kui natuke kajakiga tuttavad jäime teise. Niimoodi tundusid moodustuvat kõige võrdsemad paatkonnad.

Mõned päevad enne starti korjasime küla pealt kajakid ja muu sinna juurde kuuluva kokku. Tegemist oli tõepoolest aukartustäratavalt pikkade ja kitsaste alustega. Eriti kui vaadata auto katusel olevat paati. Sellevõrra on Tahe Reval Duod aga jälle ebastabiilsemad, eriti alguses ja mitte kõige teravamatele kajakimeestele. Kolmapäevane paadiproovimise käik jäi varase pimeduse saabumisel samuti tegemata, nii et nendesse paatidesse istusime esimest korda Võhandu Maratoni stardis.

Reede õhtul, kella viie paiku, kihutasime, hiigelpikk meresüst katusel, Võru suunas. Vaja oli viia kajakid Tamula äärsesse parklasse, lunastada ööbimine kohalikus spordikoolis ning viia ka üks auto Võõpsu sadamasse, et järgmisel päeval ei peaks 100 km vastuvoolu, tagasi aerutama. Asjad võtsid piisavalt aega, nii et lõpuks jõudsime uuesti spordikooli vaid veidi enne kella 12 öösel. Aga ega ausalt öeldes varem poleks tahtnud magama minna ka. Kui ma mõne varasema kogemuse põhjal, seoses hommikuse varase ärkamisega varakult magama olen läinud, siis tavaliselt und ei tule ja vähkren tundide kaupa voodis ning olen hommikul hoopis väsinum, kui ma oleksin normaalsel ajal magama minnes. Niisiis kui natuke peale keskööd magama saime, panime omale äratuskellad helisema 5:30-ks, kuna start pidi olema kell 7.

Enne äratuskella helinat käis aga võimlas, kus me ööbisime, selline melu, et kella helinat ei olnud vaja ära oodata. Üritasime pigistada sisse midagi söödavat, aga nii varasel kellaajal ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Niisiis kraamisime oma kodinad kokku ja läksime järve äärde starti, et asjad paati ja selle külge installeerida ning pedaalid jms paika seadistada. Et suuremat osa Tamulast kattis veel viimaseid päevi jääkiht, siis selgus, et start antakse hoopis 5 km kaugemal olevalt Kirumpää sillalt ja kell 7:30. Umbes-täpselt pool tundi pidi võtma Tamulalt rahulikult Kirumpää sillale aerutamine.

Umbes seitsme paiku tõstsimegi Sveniga oma kajaki järvele, istusime ise ka sisse ja hakkasime vaikselt stardipaiga poole kulgema. Esimesed liigutused olid suhteliselt ettevaatlikud ning tunne vägagi ebakindel. Selles suhtes oli hea, et saime viis kilomeetrit rahulikult kulgeda ja aerutamisega natukenegi harjuda. Oli ju läinud suhteliselt palju aega, ilma selliseid liigutusi tegemata. Ma ei kujuta ette, kui oleksime pidanud oma selleaastased esimesed kajakiliigutused tegema üle neljasaja paadiga koos rüseledes ja paadiga, millega me varem polnud sõitnud. Paat tundus aga tõepoolest kiire. Liikusime rahulikult koos mitmete kaasvõistlejatega stardi suunas. Kell hakkas juba lähenema stardiajale ning õige sildki lõpuks paistma. Jõudsime starti suhteliselt õigeaegselt ja pidime stardipauku ootama vaid paar minutikest. Valisime omale sobiva koha ja ootesime õiget aega. Paljud alused jäid aga starti veidi hiljaks, mis oli jällegi hea variant, kuna stardis oli rüsinat sellevõrra vähem. Mitte et seda vähe oleks olnud, aga vast parem ikka.

Ühel hetkel antigi stardikäsklus ja hirmus mulin läks lahti. Vesi vahutas, nagu keev vesi potis. Paate liikus igasuguseid, õnneks valdavalt õiges suunas. Kohe peale starti üritas üks ühene kajak suhteliselt meie ees veidi suunda muuta, aga kuna jõgi oli paate tuugalt täis, sõideti talle paratamatult sisse ja nii jäi vennike, paadinina peaaegu kaldas risti ette. Üks paat sõitis tüübile tagumise otsa peale ja sinnasamma vajusime tagant tulevate paatide mõjul kohe ka meie. Vahetult enne oli tüüp juba jões ujumas. Esimene reaktsioon oli haarata meie paadininast. Jõudsin veel mõelda, et nüüd on korras ja kohe oleme sealsamas härra kõrval vees. Õnneks lasi vend ikkagi kohe ninast lahti ja midagi ei juhtunud. Tõmbasime paar korda aeruga ja olime juba läinud.

Alguses oli asi närviline, aga juba mõne kilomeetriga olukord rahunes ning hakkasid välja kujunema omad tempod. Vaikselt hakkasime aerutamise ja paadiga äragi harjuma. Suhtlesime mööduvate paatide ja nende paatide sõitjatega, kellest ise mööda sõitsime. Kõik olid rõõmsad ja viskasid nalja eesootava distantsi teemal. Esimene vaatepunkt ootas meid Kääpa sillal. Sinna oli stardist 5 km. Vaatasime et liigume umbes tempoga 10 km tunnis. Kääpa sild oli rahvast paksult täis. Kõik ergutasid. Aga mida aeg edasi, seda vähem rahvast sildadel oli. Kui suhtlesime ühe möödaläinud kahese kajaki meeskonnaga eesootavate tammide teemal, arvas arusaadavalt asjatundlik tüüp, et meil saab allasõitudel olema "huvitav". Meie kasutada olev paat olla nimelt V-põhjaga, mis tähendab, et alus on tehtud merel sõitmiseks ja tahab kogu aeg minna otse. Sven tagumiselt istmelt kinnitas, et tõepoolest, nii see on ja pööramine on selle paadiga keerulisem, kui tavaliselt. Samas, nagu hilem nägime, siis laine alust oluliselt ei mõjutanud. Niivõrd kuivõrd seda lainemoodi asja seal jõel üldse tekkida sai.

Esimest korda tuli paadist välja tulla ja alus üle tõsta Paidra veskipaisu juures. Täpselt õigel hetkel, oligi mõnus vahelduseks veidi jalgu sirutada. Kohe maabudes võttis meid vastu Elo, kes pakkus ka lahkesti oma abi varustuse tassimisel. Tänud! Sama tegi ka Anniki, kellelt saime aga ka noomituse naeratuse puudumise kohta. Vabandasime ennast välja sellega, et ootame naeratusega sinnani, kui jõgi muutub veidi huvitavamaks. Kohe peale tammi ta natuke huvitavamaks läkski, kui vool mõnevõrra kiirenes ning jõgi muutus oluliselt käänulisemaks. Siin tuli kohe hästi välja ka seesama tõsiasi, et selle paadi keeramiseks on vaja natuke rohkem asju ette näha. Aga ütleme nii, et meil oli ees veel piisavalt palju kilomeetreid, et asja harjutada. Samas jõe huvitavam ja kärestikerikkam osa algas juba järgmisest, Leevi punktist, nii et mida varem me asja käppa saame seda parem meile. Või siis vähemalt kuivem.

Vahetult enne Leevi punkti möödusid meist rõõmsalt tervitades Soome seiklussportlased Outi ja Heikki. Kohe oli näha, et Soomlased teavad, kuidas kajakiga sõita. Nende tehnikat oli mõnus vaadata, silm kohe puhkas. Üritasin edaspidi nende liigutusi matkida. Vähemalt mulle tundus, et sellest oli ka kasu. Ehkki Elo finišis mainis, et vahe oli ikka sees, oli minu arvates asjast ikkagi abi. Ega see tehnika nii kiirelt saagi kohe sama veatu olla. Leevil oli esimene toitlustuspunkt ning taas kajaki ületõstmine. Kasutasin alustuseks tualettruumi ning sellega seoses tunnen kaasa kõikidele naisterahvastele, kes igapäevaselt seelikuga WC-s peavad käima. Taas tuli fotoaparaadiga Anniki, kes seekord avaldas kiitust, et naeratus vahepeal tekkinud oli ja ütles, et eelmises tassimiskohas olid Reigo ja Mann vaid veidi peale meid olnud. Otsustasime Sveniga nad ära oodata ning koos edasi sõita. Sisustasime aega hernesupi söömisega, aga selgus, et tuli oodata 20 minutit. Tuli välja, et selle sama pööramisega seoses olid Mann ja Reiks viitnud natuke aega ühe puutüvega maadeldes. Õnneks seekord siiski võitjana väljudes.

Edasi ootas meid Jõe kõige huvitavam, kärestikurohkem osa, mida olime juba korra tegelikult sõitnud ka 48 tunni võistlusel kanuuga. Reigo ja Mann panid oma paadi veidi enne meid vette, nii et alustuseks pidime neile järele sõitma. Allasõidud olid tõepoolest lahedad ja sõit muutus kohe tunduvalt huvitavamaks. Paar allasõitu, millele järgnes kurv, eriti Süvahavva, olid paksult täis fotoaparaatide ja kaameratega inimesi, kes lootsid, millal saab aga järgmistest ümberminevast paatkonnast pilti teha. Ütleme nii, et pildistamist ja filmimist neil seal jätkus, aga seekord siiski mitte meie tõttu. Saime kõik allasõidud tehtud suhteliselt valutult ja kahju oli vaid sellest, et nad läbi said, ja algas taas igavam tõmbamine. Nüüd tegi jõgi aga hoolega haake, nii et saime tublisti harjutada ka pööramise tehnikat. Tuleb tunnistada, et saime selle tehnika lõpuks päris käppa, aga pööretes on see alus endiselt suhteliselt aeglane sõiduriist. Isegi läheduses kohatud kanuud liikusid pööretel kiiremini. Samas muidugi sirgetel osadel meie sõidukitele palju vastaseid ei leidunud.

Enne järgmist ületõstmiskohta ja söögipunkti Leevakul oli vastikult pikk aerutamine. Lõpuks muutus istumine juba üsna ebamugavaks. Asendi vahetamiseks istusin vahepeal paadis üks ja siis jälle teine jalg pedaalilt maas. Nii oli veidi halvem kehaga tõmmata, aga vähemalt muutus olemine vahelduseks mõnusamaks. Meenutades, kui ebameeldiv oli Leevilt  Nulgani kanuuga sõita tundsime Sveniga kaasa nendele tugevatele, kes olid otsustanud selle maratoni kanuuga läbi teha. Need on ikka tõsiselt kõvad tegijad. Lõpuks, kui Leevakul paadist välja pidime astuma, oli püsti saada juba päris keeruline. Samas, kui kõndimine juba vaikselt jälle meelde hakkas tulema, oli seda vahelduseks päris mõnus teha. Tegime ka Leevakul kiire supi ning suundusime järelejäänud 24 kilomeetri läbimiseks uuesti paati. Kerge seismispeatus tegi imet ja uuesti paadis istudes oli tõmmata juba päris mõnus. Saime jälle normaalselt tempot arendada. Ehkki Enne Leevakut tundus meile, et tempo on tunduvalt langenud, siis hiljem vaheaegu vaadates tuli välja, et sõitsime kogu distantsi suhteliselt stabiilselt ühe tempoga, vaid 10-20 minutit kilomeetrile langes tempo mõned kilomeetrid enne Leevakut.

Liikusime meie läheduses olevatest paatkondadest üldiselt natuke kiiremini, aga nemad ei teinud jälle supipeatustes erilisi pause. Niisiis mõnest paatkonnast möödusime seoses sellega peale Leevaku punkti uuesti. Arutasime, et jube mõnus oleks, kui Räpinas saaks veel korra paati üle tõsta ja sellega seoses veidi jalgu sirutada. See tundus olevat täpselt õige koha peal, et siis lõpuni hooga ära tõmmata. Sven ei mäletanud eelmisest korrast, kas Räpinas oli vaja paat üle tõsta või mitte. Ja õnneks oli. Anti veel purk Red Bulligi pihku, aga selle jätsime finišis joomiseks. Kaameramees, kes Räpinas aitas meil veidi paati tassida, ütles, et oli kolm tundi Süvahavval filminud ning selle aja jooksul näinud 10 paadi ümberminemist. Põhiliselt olla olnud kanuud.

Üks kaptenimütsiga mehega meeskond, kes meile tasapisi kogu aeg selg ees enne Räpinat vastu tuli, sai Räpinas vahetult enne meid paadi vette panna. Mõtlesime, neist lõpuga mööda tõmmata, aga paadi vette saanud, panid tüübid niisuguse tempo peale, et peale kahte kurvi polnud neid enam nähagi. Mis seal siis ikka, liikusime ikkagi oma tempoga edasi. Ehk veidi kiiremaga kui varem, kuna finiš oli ju ikka lähedal ning olemas võimalus lõpetada Tamulast arvestades alla 10 tunni. Millalgi umbes 6 km enne finišit istus jõeääres üks vanapaar, kus naine ütles meile, et lõpuni 3 kilomeetrit. Selle peale läks meil nägu särama ja tõmme tugevamaks. Püüdsime veel kinni ühe väga väsinud olemisega Leedu ühese kajakiga tüübi. Selgus aga, et 3 kilomeetrit ei olegi nii väga 3. Aga ei hakanud enam tagasi tädile ütlema ka minema. Lõpuks hakkas sild aga paistma ja mõned minutid enne 10 tunni täistiksumist ületasimegi finišijoone.

Tehtud!

Kokkuvõtteks võib öelda, et sai tehtud väga vajalik ettevalmistus selleaastasteks tähtsamateks seiklusspordivõistlusteks. Tehnika arenes kõvasti edasi. Kui nüüd jätkame teatud aja tagant kajakitreeningute läbiviimist on meil seiklustel edasipidi tunduvalt mõnusam. Suured tänud Hillarile suurepärase ürituse eest.

Tulemused.