XT-Sügisseiklus / Hooaja lõpetamine

Selle aasta viimasele võistlusele Pannjärvele, läksime koos Leivo ja Makuga. Kuna hooaeg oli juba sisuliselt läbi, siis erilist eesmärki endale sportliku poole pealt ei seadnud. Võtsime seda võistlust lihtsalt kui mõnusat sissejuhatust õhtusele hooaja lõpu peole.

Nagu sel hooajal juba tavaks saanud, oli ka seekord stardis kohe lisaülesanne. Sel korral tuli kirjelduste järgi kohalikudele järvedele nimed külge panna. Kuna me ei ole keegi Ida-Virumaal kaugeltki mitte kohalik (pigem on see maakond mulle Eesti maakondadest kõige tundmatum), siis oli see asi meile veidi keeruline. Tuli leida mingi teistsugune variant. Esimese hooga jooksime kohe esimese etapi kaartide juurde, et äkki saab sealt mingeid vihjeid. Kahjuks, või siis tegelikult õnneks ei saanud, sest kõik teised võistkonnad lootsid sedasama. seejärel tiirutasime niisama ümber kompleksi, et äkki leiame mingi kohaliku infotahvli, kus järvede nimed kirjas. Ja ennäe imet, leidsimegi puhtjuhuslikult ühe võistkonna, kes oli leidnud vajaliku abivahendi. Nüüd oli juba lihtne järved paika saada.

Esimeseks etapiks oli trekking. Ainult et asi liiga lihtne ei oleks, tuli olemasolevat varustust kasutades suunduda etapile ilma kaardita, ainukesed kaardid olid võistluskeskuses. Selge, siin oli nüüd see koht, kus läks vaja fotokaameraga telefoni. Maku tegigi oma hi-tech telefoniga pildid ära ja tuiskasime rajale. Aega oli 1 tund. Tegime omaarvates suhteliselt mõistliku plaani. Kõiki punkte võtta ei planeerinud. Jube nüri on ikka metsas joosta, kui endal kaarti ei ole. Õnneks Maku juhatas meid oma mobiiliga üsna hästi ja vigu me ei teinud. Kui jõudsime võistluskeskuse läheduses olevasse snowtubingu lisaülesande punkti, vaatasime, et kell näitab juba kolmveerandit rajal oldud tundi. Kuna tahtsime järgneval rulluisuetapil võtta ikka kõik 3 punkti, ei hakanud enam kahte punkti võtma, mis algselt plaanis olid. Jooksime hoopis otse vahetusalasse, rulluiske jalga panema.

Kahjuks ei olnud meil aga õnnestunud käia nädal varem Pannjärvel laagris, nagu paljudel, mistõttu ei teadnud me päris täpselt, kui pikk see kohalik, uus rullirada on. Nüüd selgus aga, et koos uiskude jalgapanemise ja äravõtmisega võttis see aega maksimaalselt 15 minutit. See tähendas seda, et pidime enne rattarajale lubamist passima hulk aega võistluskeskuses, mille käigus jõudsid meile järele väga paljud tiimid, kes aga olid korjanud trekinguetapil oluliselt rohkem punkti. Ehk siis võis arvata, et võistluse sportlik pool on meie jaoks sisuliselt otsustatud.

Rattaetapp oli suhteliselt mõistlik, kolm punkti ja vahetusalasse. Etapi alguses pääsesime juhtima, aga lõpuosas tegime väikese vea ning lasime mõne võistkonna mööda. Aga seal ei olnud mingit vahet. Vahetusalas selgus, milleks oli vaja rajale 2 telefoni kaasa võtta. Nagu enne juba arvasin, oli nüüd kavas mobiilorienteerumine. Üks liige pidi jääma starti ja kaardi järgi juhendama, teised kaks aga pidid minema punkte võtma. Valisime Maku juhendajaks ja läksime Leivoga punkte korjama. Midagi väga keerulist ette ei antud ja punktid saime enam-vähem ilusti kätte, ehkki korraks tekkis küsimus, kas Maku on ikka ilmakaarte asukohtade suhtes endale kõik selgeks teinud.

Peale mobiilO-d tuli pisike kanuuetapp Kurtna-Suurjärvel. Jube mõnus on ikka kanuuetapile minna, kui B-rada ei ole enne kanuusid ära lagastanud. Kuna kanuu oli päris lühike, siis ei jõudnud seekord sellest isegi ära tüdineda, kui tuli juba minna trekkingule. Ka seekord jätsime kohe eos kaugemad punktid valikust välja. Kui alguses tundus, et oleks ikka pidanud minema kaugemale ka, muidu jõuame liiga vara tagasi, siis töö käigus tuli välja, et olime siiski teinud vajalikud kärped ja tagasi vahetusalasse jõudsime vägagi õigel ajal. Trekkingul hakkas õige pea ilmnema tõsiasi, et Leivol ei ole seekord kõige parem päev. Poolhaigena võistlema tulnuna kippus ta ikka natuke maha jääma. Aga arvestades seda, kuidas ta hommikul telefonitorusse köhis, siis liikus ta isegi kiiresti.

Kuna olin kuhugi kaotanud ühe meil kaasas olnud pliiatsitest, siis sai Maku joonistada viimased rattapunktid ainult oma kaardile. Meie Leivoga tegelesime vahepeal märksa mõnusamate tegevustega. Ehkki taaskord oli veidi nüri ilma kaardita sõita, sain oma kaardialust kasutada vähemalt legendi lugemiseks. Ka rattaringi tegime omale täiesti piisava pikkusega, nii et viimasele trekkinguetapile, kus tuli läbida juba eelnevalt külastatud KP-sid saime väga normaalsel ajal. Kuigi olime algselt teinud omale veidi optimistlikuma ringi, tulime siiski suhteliselt varakult võistluskeskusesse tagasi, kuna Leivo hakkas juba ilmutama suremise märke. Haigena niisuguse sügisese ilmaga 5 tundi pingutada on ikka midagi muud, kui kodus kummeliteed kaanida. Niisiis otsustasime 15 minutit varem võistluskeskusse naasta ja Leivole rummikuuri määrata.

Peale umbes üheksat õlut ja esimest saunaskäiku saime peolauas kõhud täis söönuna teada, et meie kollektiiv oli miskil imekombel saavutanud II koha! Rajal oli meile pigem tundunud, et liigume seal kuskil 12. koha peal. Hiljem aga tuli välja, et olime, nagu ette nähtud, liikunud kogu aeg ikka seal neljanda koha peal, aga kuna esimese lisaülesande panime sajaprotsendiliselt täppi, siis tõusime mulle broneeritud koha pealt sujuvalt teiseks. Vot see oli selle hooaja kõige üllatavam lahendus. Aga noh, Leivo on arvutite osas üsna kodus ka, vähe sellest, ta töötab ju Microsoftis, eks ta ikka teab, kuidas seal Excelis neid asju tehakse :o).

Tulemused.

Peale võistlust algas muidugi päeva mõnusaim osa, hooajalõpu pidu. Esinesid mitmed vägagi lootustandvad uued talendid, küll tantsijate ja DJ-dena, aga ka muude etteastetega. Saime kuulda ka kommentaare Mountain Loghome ISC MM-il käigust. See tekitas taas kord suure isu minna pikale seiklusvõistlusele. Noh, ega ei ole ammu käinud ka. Nii et järgmisel aastal võtame plaani ka mõned pikemad seiklused.