Reede, 15. veebruar 2013

2. Tartu Teatemaraton 2013

Nagu juba eelnevalt juttu on olnud, oli Tartu Teatemaraton meie puntidele võistluseks seiklussportlaste võistkondade vahel. Seiklussportlaste arvestuses osalemiseks pidi võistkond sisaldama vähemalt üht naisliiget ja nelja vahetuse peale võis ühe vabalt valitud vahetuse sõita uisutehnikas, ülejäänud klassikas - vähemalt nii oli esialgselt plaanis. Kuna enamik eesti seiklussportlasi on ilmselgelt pehmod, siis ei järgnenud meie feisspuki üleskutsele mitte mingisugustki reaktsiooni ja osalesimegi enda väljamõeldud arvestuses vaid kahe tiimiga - Twister Adventure Team ning Mountain Loghome ISC. No OK, lisaks paar vanakeste tiimi, kelle põhiprobleemiks oli välja selgitada, milline võistkonna neljast meesliikmest on emane. Vähesest osalejate arvust oma masinaklassis ei lasnud me ennast loomulikult aga absoluutselt häirida.

Väike tagasilöök tabas meie võistkonda paar päeva enne võistlust, kui meie esisuusataja, Liisu, teatas, et on paraku haigestunud, ega saa seetõttu kuidagi võistkonnale rajal kasulik olla. Äärmiselt kahju. Õnneks oli aga varumeeste pingil ootamas vähemalt sama kõva suusataja Maret, kes suurima heameelega oli Mountain Loghome'i tiimile nõus näitama, kuidas tegelikult suusatatakse. Niisiis, tagasilöök ei halvanud sellest tulenevalt meie võitlusvaimu suuremal määral.

Põhilise vingerpussi enne starti mängis aga ilmataat, kes oli esile kutsunud klassikasuusatamiseks absoluutselt sobimatu ilma. Niisiis, kraapisime stardieelsel õhtul oma suusad puhtaks ja otsisime välja parimad "pidamismäärded" liivapaberi virnadest. Esimesed testsuusatajad saabusid prooviringilt tagasi naeratavate nägudega. Kommentaarid olid peamiselt ülivõrdes, ning väidetavalt võis kogu pidamismäärete ja kliistrite arsenali nüüd sujuva kaarega prügikasti saata, sest liivapaberi pidamine olla ikka super-lux. Sellise, mõnevõrra üllatava jutu peale ei suutnud minagi vastu panna ja suundusin samuti oma värskelt karestatud suuskadega testitõusule. No ma ei tea, kui seda asja, mis seal suusa all oli, võis nüüd kuidagi pidamiseks nimetada, siis olen mina järgmine Põhja-Korea peaminister.

Pikkade vaidluste tulemusena langetasime üksmeelse otsuse, et meie võistlusklassis sõidetakse kaks vahetust vabastiilis ja kaks vahetust klassikalises stiilis. Klassikat sõitsid meil esimeses vahetuses Reigo ja kolmandas Maret, ning Mountainil esimeses Pilvi ja viimases Randy. Vabastiilis siis vastavalt mina ja Urmo teises vahetuses ning Sven neljandas ja Minn kolmandas vahetuses. Järgmine küsimus oli selles, kuidas küll minu suurepäraselt liimitud vabastiili suusad eesootavale katsumusele vastu peavad. Et liimi kvaliteet oli ennast tõestanud juba eelneval nädalavahetusel suusaorienteerumise karmidel radadel, siis pikalt ma selle üle juurdlema ei jäänud ja rajale ma nendega suundusingi.

Hommikuse logistikaülesande lahendasime ära juba eelneval õhtul ja nii me siis suundusimegi, neljakesi, esimese ja teise vahetuse sõitjatega, alguses suusastaadionile ja seejärel Urmoga kahekesi, sealt edasi, Matu teeninduspunkti, esimest teatevahetust ootama. Tehvandi suusastaadionil olid põhilisteks staarideks sooja tegev Jaak Mae, ning Eesti esiblogija Priit Pullerits. Viimase võistkonnas astus üles ka vähemalt üks pehmetest Eesti seiklussportlastest, kes normaalses võistlusklassis rajale tulla ei söandanud. Matu vahetusalas hakkas esimesi vendi saabuma juba poole tunni möödudes. Haigelt kiiresti ikka läbiti neid kilomeetreid. Kuna Reigo sõitis klassikalises tehnikas, siis seisin sel ajal rahulikult vahetusala ainukese WC järjekorras. Sain teha enne rajale pääsemist ka mõned soojenduslõigud, et hakata ootama oma teatevahetust.

Mitte eriti palju enne mind sai Reporteri võistkonnas rajale Jaak Mae. Mõtlesin küll hetkeks, et lähen ja sõidan tast mööda, aga milleks ikka niimoodi inimestele piinlikkust valmistada. 45 minuti möödudes oli kohal ka Reigo. Urmo ergutussõnade saatel, jalgade töö kohta kihutasin rajale. Praktiliselt koos Tõnis Vaiksaarega, kelle suusatamisoskuste kohta mul küll vähimgi aimdus puudus, kuid kes inimesena on minu arvates vägagi mõistlik tüüp. Et mul sellise spordialaga, nagu kiiresti suusatamine, puudus kõige pisemgi kokkupuude, siis plaanisin suusatada lihtsalt niimoodi, nagu tavaliselt, lihtsalt mõnevõrra kiiremini. Seda, kui kiiresti see mõnevõrra kiiremini on, ma mõistagi ette ei kujutanud. Seetõttu haakisingi kohe Tõnisele sappa ja otsustasin liikuda umbes sarnase liikumiskiirusega. Natuke kahtlusi tekitas tema suusakannalt Fischer Carbon kirja nägemine, võrrelduna minu liimitud poolkõva Atomic'uca, aga esialgu tempo väga sildupõletav ei tundunud. Pealegi, mis see 20 kilomeetrit ikka siis nii väga sõita ei ole.

Esimestel laskumistel, Karu kausi suunas, selgus, et minu low fluor'iga töödeldud suusk liigub mäest alla mõnevõrra nobedamalt, kui Tõnise Fischer, isegi kõrval lumises jäljes liikudes. See tekitas küll mõnusa tunde, eriti ette kujutades, kuidas enamik rajal selja taha jäänud vendasi eelmisel õhtul high fluori, pulbri ja klotsiga oma suusapaari lippama üritasid panna (jah, kujutlusvõime üle ma kurta ei saa). Tõusudel aga võttis Tõnis tempo tegemise enda peale ja tema tuules oli väga mõnus inimestest mööda tuhiseda. Vaid ühel tõusul, suhteliselt alguses, sõitsid ulmekiiresti mööda kaks suusakombedes sportlast, kellest üks hiljem osutus Urmoks. Rohkem nagu ei mäletagi, et keegi mööda oleks läinud...

Peale Harimäe tõusu algas mõnus kolmekilomeetrine laskumine. Kuna mu suusk libises endiselt paremini, kui Tõnisel, siis sain väikese vahe sisse ja enam tal järgi tulla ei õnnestunud. Õige pea aga selgus, et ega see kiiresti suusatamine nii lihtne spordiala ei olegi. Suusad muutusid jala otsas ikka järjest raskemaks. Eriti see suusk, mida ma liiminud olin. Ehkki oleksin tahtnud rahulikult suusatamist nautida, liikusin ma võrreldes lähedalolevate inimestega rajal üldiselt veidi nobedamalt. Millegi pärast oli mõnusam sõita tõuse, kui tasasemat maad. Et eelmisel nädalal käisime samas tegemas klassikatrenni, siis teadsin suhteliselt täpselt, mida ees oodata. Ande teeninduspunktis jäin ka korra seisma ja võtsin tassist ühe lonksu sooja teed.

Umbes poole maa peal tabasin ennast mõttelt, et jõuan Kuutsemäe TP-sse, vahetusalasse, natuke enne seda, kui Arulast antakse lühikese distantsi start. Mis omakorda jälle tähendas seda, et mõte suuskadega Minni ja Pilvi juurde sauna kütma minna ei tundunud enam kõige mõistlikumate killast. Tegelikult oli see muidugi ilmselgelt ettekääne, selleks, et peale 20 kilomeetri läbimist, hing paelaga kaelas, enam jumala eest edasi sõitma ei oleks pidanud. Mida lähemale lõpule, seda raskemaks see sõitmine muutus. Õnneks tuli ka etapi finiš kogu aeg järjest lähemale. Juba paistiski päästev vahetusala. Sain kiibi Maretile üle anda ning veidi hinge tõmmata. Minu suureks rõõmuks ootasid ees ka Reigo ja Pilvi, kes mind lahkesti auto peale korjasid ja B-vitamiini doosini sõidutasid. Ei oskagi öelda, kas minu suusatatud aeg 1 tund ja 10 minutit on hea või halb, aga Urmo käest sain igal juhul 10 minutiga pähe nagu nalja.

Olles higised riided kuivade vastu vahetanud, suundusime edasi Elvasse, kus õige pea oli oodata meie võistkondade finišeerimist. Vahepeal sai Pilvi kõne segaduses Maretilt, kes puhtjuhuslikult oli Palu teeninduspunkti, meie teise rajaauto ekipaažist maha unustatud. Üsna omapärane vahejuhtum, mille üle sai nalja heidetud terve järelejäänud päeva. Natuke niisama jutustamist ja kaasvõistlejate tögamist Elvas ja juba võiski, läbi eriti laia lumesaju hakata ootama meie seiklusvõistkondade lõpetajaid. Eelviimasena, seiklusspordi võistkondade arvestuses, saabus klassikalises suusastiilis liikunud Randy. Samas vastava võistlusklassi teisel kohal "uisutas" finišisse meie ankrumees, Sven.

Otse loomulikult lõpetas suurepärase suusapäeva hästi kuumaks köetud suitsusaun, koos sinna juurde kuuluva jääaugu ja eriti laia lumesajuga. Nüüd ootab ees juba Tartu Maraton ise. Seekord avaneb mul võimalus startida seltskonnas, kus ahvid, jaanalinnud ja Barack Obamad ei ole mitte kõige haruldasem nähtus. Aga sellest ei ole midagi, kui ma peale tunniajast passimist juba liikuma saan, on kõik hästi.

Teatemaratoni tulemused.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Thanks , I've recently been searching for information about this subject for ages and yours is the best I've
discovered till now. However, what in regards to the conclusion?
Are you certain about the source?

My homepage; nail fungus treatment

Anonüümne ütles ...

I'm really enjoying the design and layout of your site. It's a very easy on the eyes which makes
it much more enjoyable for me to come here and visit more often.
Did you hire out a designer to create your theme? Exceptional work!


Visit my weblog; hardwood flooring

Anonüümne ütles ...

Truly no matter if someone doesn't be aware of afterward its up to other viewers that they will help, so here it takes place.
refinishing hardwood floors

my page; hardwood flooring
Also see my website > hardwood floor