Neljapäev, 7. veebruar 2013

SO EMV Sprinditeade - Saverna

Nüüd, kus ma suusaorienteerumises juba vana kala olen, tuli loomulikult kavva võtta ka Eesti meistrivõistluste sprinditeade. Yeah right! Tegelikult helistas Paul mulle esmaspäeva õhtul ja küsis, kas ma oleksin käsi Valloga koos sprinditeadet sõitma. Kuna mu uisusuuskadega juhtus aga see, mida eelmisest postitusest näha võib, võtsin omale ööpäeva mõtlemisaega. Järgmisel päeval teatasin Paulile, et kui keegi mulle ühe suusa kuskilt leiab, siis olen valmis sõitma küll. Samal ajal aga panin oma lõhkisele suusale vahele hunniku eriti karmi liimi ja jätsin selle järgnevaks ööpäevaks pressi alla seisma. Seejärel liimisin sama liimiga kinni ka suusaklambri. Jälle ööpäev möödas ja suusa otsas paindeliigutusi tehes ja seda niisama vajutades, tundus, et võib vastu pidada küll.

Nüüd aga jõudis kätte kõige raskem osa. Et liimitud suusale lootma jäämine ei olnud kõige mõistlikum tegu, otsisin igaks juhuks keldrist välja ka teenekad Visu Racer isetormajad. Juba peale vaadates hakkas valus ette kujutada, kuidas ma nendega suusatada üritan. Aga see ei olnud veel mitte midagi selle kõrval, kui ma üritasin neid parafiiniga natuke töödelda. Alguses ei andnud messingharjaga nühkimine mittemingisugust tulemust. Seejärel ei jäänud parafiin sinna kuidagi alla, keera triikrauale mis temperatuur iganes pähe tuleb. Ja pärast ei saanud seda parafiini sealt sikliga loomulikult kätte ka. No ei ole muidugi ka ime, kuna eelpool mainitud suusad ei ole parafiini näinud juba ligemale kümme aastat.

Igaljuhul võistluskeskusesse saabusin kahe paari ettevalmistatud suuskadega, mille kumbagiga tegelikult kõige parema meelega sõitma ei oleks tahtnud minna. Sellegi poolest vedasin nad mõlemad soojendusraja äärde ja hakkasin aegsasti testima. Liimitud suuska igat pidi ühe jala peal koormates ja muud moodi ruinates tundus, et ei olegi hullu midagi, võib täitsa võistluse vastu pidada küll. Niisiis otsustasin nendega rajale minna ja vahetusalasse jätta teised eksemplarid, et vahepeal oleks võimalus purunemise korral välja vahetada. Õnneks on sprinditeate vahetused piisavalt lühikesed (1,8 km), et kui midagi juhtub, kannatab kasvõi ühe suusa peal vahetuse lõpetada ning siis saab järgmiseks vahetuseks võtta juba uued suusad.

Meie esimese vahetuse mees oli Vallo, mulle jäi niisiis ankrumehe roll. Liidrid tulid esimesest vahetusest muidugi ulme kiiresti. Aga ka Vallo sõitis täiesti viisakalt ja nii ma peale eriti kiireid mehi, oma rahulikus seltskonnas rajale tuiskasingi. Erinevalt eelnenud nädalavahetusest suutsin hoida tempo mõistlikumana ja sellest tulenevalt kulgesin enda kohta täiesti talutavalt. Ehkki mõned kiired ja kitsad laskumised olid metsavahel üsna äkilised, ei olnud asi sugui nii hull, kui Sixteni öeldud võistluseelsest kommentaarist alguses mulje jäi. Ja olgugi, et mulle tundus, et olin rajal terve igaviku, siis muni esimese ringi aeg oli tegelikult täiesti konkurentsivõimeline.

Väike puhkus ja Vallo järjekordse metsasoleku ajal sain konkurentidega veidi juttu puhuda. Seejärel tuli ette võtta enda teine vahetus. Teises vahetuses läks kõik enam-vähem välja arvatud üks olukord. Nimelt otsustasin ühe algselt ringisõiduna mõeldud etapi viimasel hetkel ikka otseks lõigata. Kitsas buraanijälg oli aga nii halvasti läbitav, et kaotasin sealt minekuga kindlasti üle minuti. Sellest tulenevalt ka minu vahetuste kõige kehvem aeg. Jälle pisike puhkus ja juba tuli taas startida võistluse viimasele vahetusele. Vallo oli vahepeal head tööd teinud ja sain rajale nägemisulatuses klubi esindusvõistkonnaga, kus sõitsid Ilmar ja Kaarel. Ehkki esimesse punkti minnes olid kõik võimalused mul veel olemas, lahendasin olukorra ikkagi valesti. Vastupidiselt oma eelmisele vahetusele otsustasin otsemineku asemel ringi variandi kasuks. See aga osutus seekord aeganõudvamaks, kuna ring oli liiga pikk. Niisiis kaotasin taas Kaarlile umbes minuti.

Aga sellest ei ole midagi. Üsna hea meel on tunnistada, et selle ühe ja veerandi võistlusega oli minu sooritus juba märksa mõistlikum, kui esimesel korral. Aga uskumatu selle spordiala juures tundub see, kui kiiresti ässad nendel kitsastel radadel ikkagi liikuda suudavad. Tahaks teada, mismoodi nad selleks asjaks treenivad, et niisuguseid aegu välja sõidetakse.

Uudis tulemuste kohta.

Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees seiklussportlaste võistkondade arvestuses Tartu Teatemaraton, siis kujunesid käigu pealt plaanid minna Arulasse, Tartu Maratoni rajale klassikat suusatama ja ühtlasi luurama, kuidas konkurentvõistkond vastavat treeningut teeb. Üritasin oma olemasolu õigustada sellega, et valmistasin vastasvõistkonna staarsuusataja klassikasuusad ette nii suurepäraselt, et suusk pidas nagu kännu taga. Ka mäest alla minnes. Et asi kahtlasena ei tunduks, siis enda suuskadele kandsin peale täpselt identse paketi. Tuleb tunnistada, et konkurentide tühjendustreeningu luure tuli välja suhteliselt eeskujulikult. Poole vastasvõistkonna koosseisu strateegia luurasime välja üsna kerge vaevaga. Ühel võtmefiguuril õnnestus meie pilgu alt küll üsna kärmelt minema lipsata, kuid ometi suutsime enne ka tema stiilinäitele pilgu peale heita.

Treeningu käigus trehvasime lugematul hulgal orienteerujaid salatreeninguid tegemas. Samuti ei puudunud suusarajalt meie palavalt armastatud peaminister koos saatjatega. Et kogu treening asja ette läheks, lihvisime Liisuga täiuslikkuseni säravaks ka meie teatevahetuse Kuutsemäe teeninduspunktis, kus mina oma teise vahetuse lõpetan ja Liisu siis vastavalt kolmandat alustab. Väsitava, kuid efektiivse päeva lõpetas suurepärane suitsusaun ja mitmetunnine tagasisõit pealinna poole.

Lahinguväljal näeme!

2 kommentaari:

Ats Sõnajalg ütles ...

Seda postitust soovitaks algajatel lugeda, sest see isegi võiks nendes tekitada tunde, et see spordiala polegi nii hull ja keeruline nagu välja paistab.

Tiit Tähnas ütles ...

On küll, usu mind :D