Suusaorienteerumise EMV - Pannjärve

Ja saigi EMV-l suusaorienteerumises käidud. Oma "tase" sellel spordialal on nüüd väljaselgitatud ning üks uisusuusk vähem. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, siis millegi pärast sai oma nimi sellele võistlusele üles antud. Ei oskagi öelda miks. Õigemini oskan küll, aga ei ütle. Igal juhul tehtud-mõeldud :). Paul lubas mulle klubi kaardialuse kaasa võtta, suusad valmistasin ise ette ja kogenud suusaorienteerumishuntidelt pressisin välja mõned vihjed, kuidas seda spordiala harrastatakse. Ja nii see minek kätte jõudiski.

Laupäeva hommikupoolikul Pannjärvele jõudes oli hunnik sportlasi juba suuskadega soojendusalas. Tehti niisuguseid liigutusi, et hirm tuli peale. Kontrollisin kohe järgi, kas ma sattusin ikka õigesse kohta, või on tegemist mingisuguse suusavõistluse stardiga. Selgus, et asi on ikka õige ja suusaorienteerujad peavadki tippsuusatajate moodi liigutusi tegema. Suurest kurvastusest võtsin ühe saiakese ja hommikukohvi. Kuna minu start oli suhteliselt hilja võrreldes meie auto seltskonnaga, siis aega oli piisavalt. Täiesti iseseisvalt õnnestus rinnale kinnitada ka suusaorienteerumiseks vajalik kaardialus. Väga ebameeldiv ei tundunudki, täiesti samasugune, nagu mu ratta kaardialus. Hüppasin ja kargasin ning tundus, et on ka parajalt kõvasti kinni, et mitte sõidu ajal üles-alla liikuma hakata.

Kui aeg sinnamaani jõudis, et minu start juba suhteliselt lähedale oli jõudnud, panin suusad jalga ja üritasin ka soojendusalas oma kõige stiilipuhtamaid uisuliigutusi teha. Oma arust tuli lõpp hästi välja. Äkki pettis mõne äragi veel. Soojendusalas avastasin, et ümber käe käiva kompassi, mille ma plaanisin rajale kaasa võtta, olin ikkagi autosse jätnud. Aga kuna nii Randy, kui ka Liisu väitsid enne, et põhimõtteliselt ei ole suusaorienteerumisel kompassi vaja, kui ma just päris ära ei kavatse eksida, siis mõtlesin, et olgu pealegi, ei hakka uuesti autosse ka minema. Ehkki suhteliselt ebakindel tunne on ilma kompassita orienteerumisrajale minna, isegi kui tegu on suusaorienteerumisega.

Igal juhul minut enne stardiaega võtsin järgneva soorituse kaardi. Ees ootas 2,9 kilomeetrit suusaorienteerumist. Sain nibin-nabin kaardi alusele asetatud ja uuritud veidi esimese etapi valikut, kui juba kõlasidki stardipiiksud. Lõpuks rajale saada oli päris mõnus ja suusk libises ka väga normaalselt. Ainult et harjumuspäraselt 1:50 000 mõõtkavaga kaardilt minna üle 1:5 000-le on mõnevõrra ootamatu. Eriti kui selle kaardi peal tuleb liikuda suuskadel, mis võrreldes jooksmisega on üle kahe korra kiirem liikumisviis. Nii oligi, et kogu raja alguseosa jäin ma reageerimisega veidi hiljaks. Ja reageerida tuleb suusaorienteerumises kiiresti. Pidevalt läheb mingi tee vasakule või paremale.

Nii oligi, et olles esimesse punkti minnes juba mõned sekundid ristmikul "mõelnud", tuli minut minu järel startinud sportlane juba punkti, kui mina sealt järgmise poole startisin. Ei mina aru saa, mismoodi nad seda asja nii kiiresti teevad. Järgnevatel etappidel võtsin hoo veidi rahulikumaks ja asi hakkas juba sujuma. Kuni enne viiendat punkti järve peale lõiget tegema minnes tegin hoopis juurdelõike. Väidetavalt maksis see tühine "lõige" mulle umbes 4 minutit. Ja see oli nüüd ka see koht, kus oleks vaja olnud kompassi, mis samal ajal rahulikult autos kotis vedeles. Edasi jälle veidi rahulikumalt kulgedes olukord stabiliseerus, kui tihedas radadevõrgus mööda suusatanud klubikaaslane Kaarel minu ees vale punkti võttis. Veidi aega läks, enne kui ma aru sain, et ta ei kavatsegi õiget punkti võtta, aga öelda talle seda enam ei jõudnud. Natuke endaga aru pidades, liikusin väikese viivituse järel ise õige punkti poole ja siis oli juba järg lõpuspurdi käes.

Kui võitja kulutas raja läbimisele 12 minutit millegagi, siis minu aeg oli sellest täpselt kaks korda pikem. Ja selline "suurepärane" sooritus tagas otse loomulikult ka vastava koha finišiprotokollis. Seekord oli selleks siis kolmas koht. Tagantpoolt vaadates.

Tulemused.
Etapiajad.

Enne järgmise päeva tavarajaks valmistumist oli aga vaja veel läbida Jõhvi kontserdimajas rahva siseorienteerumisrada, mis vaatamata meie rahulikule kõnnitempole ei olnudki teab mis lihtne ülesanne. Õnneks sattus meie võistkonnas olema ka tippsportlane Jete, kes sõrmeviibutuse peale lippas kerge jalaga esimeselt korruselt kolmandale punkti võtma.

Eriti hästi läks meil seekord ööbimiskoha valikuga. Tänu Heigo tutvustele idapoolsetes regioonides, saime peaaegu ilma rahata öö veeta üsna mõnusas ja hubases Motovilla puhkemajas.

Suuremad ootused minu suusaorienteerumise debüütvõistlusel olid seotud pühapäevase tavaraja võistlusega. Ei, ärge saage valesti aru, mingit kohta ma sinna taga ajama ei läinud. Lihtsalt kuna distants oli selline mõistlikuma pikkusega, siis oli lootust, et saab vahepeal suusatada ka ja ei pea kogu aeg ainult reageerima. Ja sellega seonduvalt ehk ei saa liidrite käest ära kahekordse ajaga. Pealegi mõtlesin seekord seda suusatamise asja natuke rahulikumalt võtta, et oleks aega ikka kaarti ka vaadata.

Algus oligi täiesti talutav. Natukene sattusin segadusse teise punkti piirkonnas, ühe sealkandis asunud vale KP tõttu, aga midagi hullu ei olnud. Avastasin, et metsa vahel täiesti ilma jäljeta on ka täiesti talutav liikuda. Ka pisikese kulbiga suusakepiga. Vaatamata sellele, et leedukas Ambrazas mind natuke enne neljandat punkti kahe minutiga kätte sai, ei osanud endale midagi eriti olulist küll ette heita.

Kuni ühtäkki, suuremalt suusarajalt, enne viiendat punkti väikesele kurvilisele laskumisele keerates, jäi jalg saanijälje kõrval, lume all oleva kuuseoksa taha kinni. Selle peale leidsin ennast loomulikult kõhuli lumest. Olles jalad sõlmest lahti harutanud ja ennast uuesti jalgade peale saanud, plaanisin edasi punkti poole liikuma hakata. Suusk tundus jalas aga eriti imelik ja eriti minu liigutamisele alluda ei tahtnud. Kerge visuaalse kontrolli tulemusena sain teada, mis täpselt Atomicu suusa sees on. Nimelt oli klamber nii kõvasti suusa peal kinni, et olles hoo pealt oksa taha kinni jäänud andis järele suusk ise. Otsisin lume seest üles ka osa oma klambrit ja kakerdasin uuesti laiema suusaraja peale, et teha kindlaks oma võimalused võistlust jätkata. Üsna pea selgus, et kui just ühe jala peal ei viitsi suusatada, siis ei ole erilist mõtet lolli mängida. Niisiis üritasingi vaikselt võistluskeskusse tagasi manööverdada.

Niimoodi, mitte just eriti optimistlikult, lõppeski minu debüüt suusaorienteerumine. Vaatamata sellele ei ole mul suusaorienteerumise, kui spordiala vastu mitte midagi. Ja hea meelega läheksin reaktsioonikiiruse arendamiseks uuesti rajale. Nii et kui keegi tahab hea hinnaga ära anda niisugused uisusuusad, mida ei ole kahju suusaorienteerumisel kasutada ja mis ikkagi suuski meenutavad, siis olete lahkesti palutud omapoolseid pakkumisi esitama. Oma keldris paiknevate Visu Fiibrite peale ma eriti loota ei julge.

Tulemused.

Etapiajad.