Neljapäev, 20. august 2009

Rogaini EM Ylläsel

Rogaini EMile läksime nagu ikka Makuga. Kuna Ylläs asub Helsingist piisavalt kaugel, ei olnud mõtet sinna kahekesi sõitma hakata. Seetõttu võtsime kampa ka Arvo ja Siimu ning kihutasime kolmekesi. Võistlus algas laupäeval kell 12, meie pressisime ennast Maku Focusesse neljapäeva varahommikul ja kihutasime sadamasse. Paar tundi Tallinki Stari pardal ja olimegi Helsingis. Keerasime autonina põhja ja hakkasime kihutama. Ilm oli ilus. Mida rohkem kilomeetreid põhja poole, seda ilusamaks läks ka maastik. Ma ei tea, miks, aga iga korraga, mil ma Lapimaal käin, hakkab seal mulle järjest rohkem meeldima.

Kui sõitmine hakkas juba vaikselt ära tüütama, nägime järsku maantee ääres orienteerumise tähist. Selge, päevak. Keerasime kohe autonina sinnapoole ja mõne kilomeetri pärast jõudsimegi mingi koolimaja juurde, kus olid päevaku start ja finiš. Vaatasime natuke kaarti, aga kuna suurepäraste maastikute vahel oli päevaku korraldamiseks valitud mingi kooli äärne soine kahe kõrgusjoonega maastik, siis otsustasime, et pigem võib selle nelja euro eest paar õlut osta. Kihutasime siis edasi ja ennäe imet. Ei läinudki palju mööda, kui jälle rasti teeääres. Katsetasime siis teist korda õnne. Seekord läks palju paremini. Võistluskeskus oli keset metsa. Rada ise lühike, aga selle eest ilusal Soome maastikul ja väga mõnus. Küsisime korraldaja käest, et mitu eurot vaja on. Onu aga saatis meid kohe pikalt. Surus kaardi ühte ja emiti teise kätte ja saatis metsa. Sörkisimegi siis paraja 4,6 km pikkuse raja läbi. Arvo ja Siim võitsid meie rogainitiimi mitmete minutitega, aga oli päris mõnus. Pärast tegime veel ühes suurepärases järves, sama o-kaardi peal supluse. Vesi oli üllatavat soe, arvestades seda, et olime juba päris palju põhja poole sõitnud. Veel saime natuke sõita, enne kui vaikselt hämarduma hakkas. Siis valisime endale sobiva jõeäärse telkimiskoha. Tiimi kokk, Arvo valmistas ette suurepärase pastaroa. Nautisime siis õhtust pastat ja õlut ning õige pea tuli ka magus uni.

Hommik algas taas päikesepaisteliselt. Tegin jões väikse supluse ja juba oli kokal maitsev roog auramas. Kõht täis, telgid koos, ning viimased kolm tundi võistluskeskusse oli veel sõita. Paaris kohas kohtasime ka maailma kõige loogilisemaid loomi, põhjapõtru. Minu arvates, on põhjapõdrad lisaks sellele, et nad kahtlemata jube loogilised on, ka enneolematult kavalad ja laisad. Absoluutselt ei huvita neid mingisugune rekka ega kes iganes, miks nad peaksid kõndima metsas kõrge sambla sees, kui on võimalik kõndida rahulikult mööda asfaltteed. Sama tendentsi oli märgata ka metsas, kus nad harrastasid kõndimist laudteedel. Ja otse loomulikult oli siis ju vaja ka oma väljaheited täpselt laudteele jätta.

Igal juhul varasel pealelõunal jõudsime Ylläsele kohale. Võtsime välja materjalid, sõime ja leppisime kokku õhtuse sauna Team Vaude suursuguses mökkis. Väike lõunasöök ja niisama logelemine ning tegime pisikese tiiru ka model eventi pisikesel kaardil. Lihtsalt, et natuke vaadata, kuidas metsa all on. Oli päris tore. Ilus maastik, palju mustikaid ja puust põder, kellel oli vänt p....s, millest sai kerida sisse 43 meetrise tuletõrjevooliku, mis sümboliseeris mingisugust sama pikka põdra soolestikku vms. Õhtul külastasime rõvedat homoajalehte lugevat mökkieestlaste seltskonda Team Vaudest ja tegime väikese grilli ka Minni külalislahkes häärberis.

Järgmisel hommikul sai kaardid kätte juba kella 9 ajal, mis tähendas, et planeerimiseks oli harjumatult palju aega - 3 tundi. Esimesed pilgud kaardile ei loonud mingit loogilist pilti. Aga kuna ida ja kagukülg pidid võistlusinfo kohaselt olema märjad, jätsime kagunurga välja ja idaserva viimaseks. Seekord planeerisime esineda kindlasti paremini, kui eelmisel aastal Eestis MM-il. Ise lootsin vaikselt kohta esikümne piirimail. Ja rääkisin Makule kogu tee, et olgu mis on, kogu aeg liigume-liigume-liigume. Kuna kaardi järgi oli selge, et kõiki punkte ei võta keegi, tegime enda arvates normaalse plaani. Tagantjärele analüüsides arvan, et plaan oli täitsa OK. Kui oleksime selle täies mahus ellu viinud, mis meie normaalse tempo juures oleks ilmselt olnud ka võimalik, oleksime kogunud 308 punkti ja platseerunud sellega 5-ndale kohale. Aga need on muidugi oleksid. Tegelikult meil väga hullusti ei läinudki. Ainult tempo oli suures osas liiga aeglane.

Igal juhul tegime plaanid valmis, tankisime ennast kurguauguni pastat täis ja veeresime kella 12ks stardialasse. Kohalik jahilaskja pani püssi palgele ja täpselt kell 12 tuiskasime rajale. Esimesed punktid 79-81-32-84-77 lasime rahulikku sörki. Kohe alguses sai selgeks, et kaart oli kõike muud kui teada tuntud hea Soome tasemega. Eelinfo kohaselt pidi kaart olema 50000-se kaardi suurendus mõõtkavas 1:40000, aga pigem oli tegemist hoopis halva 20000-se kaardi vähendusega. Isegi teed olid täiesti üle käimata. Tundus, et mingi kohaliku matkakaardi pealt oli kaardimeister peale tõmmanud ka saanirajad ja oligi kogu lugu. Aga vahet pole, kõigil oli sama kaart. Tavaliselt mulle sellised jamad kaardid istuvad, eriti Lätis. Kuna olime ennast stardis täiesti täis õginud, jätsime esimese tunni söögikorra vahele. Järgmistel tundidel üritasime ikka kogu aeg kohustuslikest söögiaegadest kinni pidada. Arvan, et see oli ka väga õige.

33-ndasse punkti minnes kaotasimegi ühe sellise kunagi teerada olnud asja silmist. Aga hullu eriti polnud ja suunaga jõudisme ikkagi õigesse kohta välja. 54 punkt oli vingete kämpingukohtadega ääristatud järve ääres. Sealt edasi 70-41-92-89-62-94 läks meil juba tempo käest ära. Mida punkt edasi, seda aeglasemalt liikuma hakkasime. Lisaks 66-nda punktiga tegime võistluse ainsa korraliku pooletunnise vea. Ei saanud maastikku ja kaarti kuidagi klappima. Liikusime küll alguses õige suunaga, aga mäkke minnes loomulikult samme ka ei lugenud ja hakkasime punkti sõna otseses mõttes otsima tunduvalt varem, kui vaja oleks olnud. Sama punktiga olid kuuldavasti hädas ka mitmed teised samast suunast lähenenud võistkonnad.

87-45-76 liikusime kindlalt, aga endiselt aeglaselt. 76-ndas punktis olime õhtul kella 8 ajal. Nüüd pidime selga panema ka kilejoped, kuna 20-st 21-ni sadas korralikku vihma. 74-52-47 liikusime ka kindlaid variante mööda. 60-ndasse liikusime otse, suuna järgi. Vahetult enne punkti kohtasime hilisemaid hõbemedalivõitjaid Silverit ja Raini, kellega koos tegime ka kaheminutilise vea. 85-ndas punktis läks hämaraks, ning poole tee peal 51 punkti panime lambid pähe. Pimedas 51-83-75-91 tegime taas väga kindlaid valikuid. Arvan, et see osa läks meil hästi, kui taas välja arvata väga madal kiirus. Peale 91 punkti tegime mingis teeäärses kämpingukohas väikese peatuse, kus panime selga soojema särgi ning kindad. Edasi kulges teekond 63 punkti poole minu arvates eriti aeglaselt. Peale 63 punkti läks ka väljas valgeks. 53-82 jalutasime. Enne 40 punkti otsustasime, et 97-64-43-65 jäävad vahele. 40 punkti minnes hakkas tempo tõusma. Saime normaalselt hoo üles ja kuni lõpuni jooksime päris palju.

93 punktis tegime taas plaani ümber. Selle asemel et minna 61-88-80-99 võtsime hoopis 71-46-95-73-42-30-21-96-F. Tegin umbkaudse ajaplaani 93-st kuni lõpuni. Tundus, et sobib täpselt. Viimasesse mäepunkti (96) minnes pidi eelmisest punktist (21) umbes tunni jagu aega jääma. Graafik osutus enam-vähem täpseks. Vahepeal jäime küll umbes 15 minutit maha, aga siis võtsime jälle järele, nii et 21 punkti jõudes oli aega 55 minutit. Mägi osutus aga kardetust kergemaks ja lõppu jõudsime 18 minutit enne 24 tunni täitumist.

Kogusime 252 punkti ja läbisime 115 kilomeetrit, mis tagas EM-i 328 kirja pandud tiimi hulgas 26-nda koha. Ei midagi eriliselt rõõmustama panevat, samas ka ei midagi eriti hullu. Selline keskmine tulemus.

Tulemused.
Vaheajad.
Meie tulemused ja kaart.

Peale võistlust tegime kiire pesu kohaliku külma dušši all. Kuna Jägermeistrit ei olnud, mis sellise külma tuulega oleks olnud üle kõige, jõime väikse õlle. Seejärel õgisime põhjapõdralihast kõhud punni ja läksime Minni juurde sauna. Oi saun oli mõnus. Minni juures selgus, et Liisu ja Siku olid tulnud Euroopa Meistriteks. Palju Õnne! Kella kuuest kobisime telki magama ja väikese pausiga umbes kella kümnest, magasime rahulikult hommikuni välja.

Hommikul oli olemine juba päris hea, aga väljas oli endiselt külm põhjamaa tuul. Niisiis sõitsime autoga sealt lageda välja pealt metsa alla varju ja tegime hommikusöögi seal. Siis auto nina lõuna poole ja rallima, et järgmiseks lõunaks Helsingisse laevale jõuda. Pellos tegime kiire põike üle jõe Rootsi poolele. See oli minule eriti tähtis hetk, kuna millegi pärast ei ole ma kunagi oma senise elu jooksul Rootsi sattunud. Imelik, aga nii see on. Niisiis panime jala Rootsi pinnal maha, viskasime oma hommikuse prügi prügikasti ja sõitsime Soome tagasi. Õhtul enne pimedat hakkasime jälle ööbimiskohta otsima, aga kuna lõunapool on nendega kitsam, leidsime koha, kui väljas oli juba pime. Aga sellest ei olnud midagi, tundus, et oli lahe koht. Hommikul võisime selles ka veenduda. Leivo auks oli koha nimi Leivonmäki. Koht oli suurepärase järve ääres, mämminetsa ja liivarannaga. Super!

Kerge söök, kerge suplus ja lõunaks Helsingisse. Teel kuulasime veel Soome Rock raadiot, kus saime nii mõnegi eluks vajaliku killu kõrva taha panna. Näiteks: "Jennilla on ihan hyvät tissit!". Teine hea kild kõlas umbes nii, et kas teate, mis on vahet Britney Spears'i videol ja pornofilmil? Pornofilmis on parem muusika! Soome keeles kõlas see muidugi kordades paremini :o) Tagasi Tallinna saime katseteda Tallinki Superstari. Ma ütleks, et see on küll üks äraütlemata lahe laev. Igal juhul seni parim, millega olen seda vahet sõitnud.

2 kommentaari:

Meelis M. ütles ...

Mis tingis siis sellise aeglase tempo?

Tiit Tähnas ütles ...

Eks ikka ebapiisav treenitus :o)