Kuidagi on niimoodi läinud, et viimasel ajal tõmbab pidevalt Pakrite poole. Alles veebruaris see oli, kui käisime Twister ARWC tiimi ühistreeningu raames Pakri saartel kolamas. Vaevalt kolme nädala pärast tuli Heiti sünnipäeva puhul ette võtta sama teekond, aga seekord siiski suuskadel. Esialgu oli plaan minna Paldiskist, aga kuna mina laitsin pikema avaveeujumise etapi tõttu selle mõtte maha, või siis vähemalt soovitasin eelmisel päeval Pirita Openil natuke sooja teha, siis tegi peakorraldaja plaani ringi ja startisime hoopis Kurksest. Aga esialgu ei olnud sealgi teab mis optimistlik pilt. Kurkse ja Väike-Pakri vahel, kust eelmisel korral rahulikult üle jalutasime, oli suuremat sorti lahvandus. Kirti, kes jooksusammul meie suusastarti vaatama tuli ei riskinud igal juhul jää peale minna. No mis seal siis ikka, mõtlesime, et kui saartele ei saa, siis suusatame niisama mööda kaldaäärt. Minu ainukeseks probleemiks sel juhul tundus olevalt asjaolu, et olin ühena kahest inimesest väikese kulbiga suusakeppidega.
Meie õnneks selgus aga, et Suur-Pakrile sai vägagi edukalt suuskadega sõita
. Veel enam, jää oli täpselt nii sile ja kaetud piisava lumekihiga, et põhimõtteliselt suusatasime kui kilomeetri laiusel ideaalsel suusarajal. Oma osa mängis seegi, et ilm oli kogu päeva meeldivalt päikesepaisteline ja paraja temperatuuriga. Õnneks tegime eelmise korraga vastupidise ringi. Kui eelmisel korral käisime ringi peale kogu Väike-Pakrile ja Suur-Pakri keskosast keerasime nina kohe Lõuna suunas, siis seekord tegime täpselt vastupidi. Enne jala saarele panekut tegime Suur-Pakri ääres, jääl väikese libisemisvõistluse, mille Ahto pika edumaaga kinni pani. Õnneks mulgi polnud suusad kõige kehvemad, ehkki määrimisele väga rõhku ei pannud. Seejärel liikusime alustuseks juba vana tuttava, Suur-Pakri kiriku juurde. Fotograaf ja ühtlasi ka sünnipäevalaps, Heiti, tegi mõned pildid ning jätkasime juba saare läänekülje suunas. Eesmärk oli leida Heiti poolt kaardile märgitud suured pommiaugud.Peale mõningaid pildistamise pause jõudsime aga kunagiste militaarehitistega hoovi, kust olevalt varjendi katuselt paistis hästi kätte saare loodetipus olev torn. Nii et võtsime suuna hoopiski sinna. Alustuseks sain oma suusakepi rihma puruks surutud, nii et edaspidi pidin suusakeppi tugevamalt käes hoidma. Peale kadakavõsast põtrade magamistuba tuli läbida ka looduslik kivilihv, mille sünnipäevalaps ainsana veatult tegi. Torni juures oli lund juba päris vähe ja olemine juba päris kevadine. Õige aeg oli suusaninad kahe saare vahelise silla suunas keerata ning üks väike lõunapaus teha. Alustuseks tegime aga võidu kahe kohaliku põdraga. Jõudsime neile peaaegu juba kandadele, aga seejärel otsustasime ikkagi oma suunda veidi korrigeerida ning kokkulepitud lõunasöögi asupaika minna.
Pirukad maitsesid, nagu alati õues, suurepäraselt ning peagi saime meeldivalt täis kõhuga juba Väike-Pakri poole suunduda. Enne seda aga tegime meie ARWC võistkonna kohustusliku pildi traktori kastis, mille nimi oli Mann :). Väike-Pakri teekond jäi seekord lühikeseks, aga läbisime ainsate saarte püsielanike hoovi, kus mees meil lahkelt oma valdusi läbida lubas. Tuleb öelda, et mehe saunast avanes küll suurepärane vaade kahe Pakri vahelisele lahele. Tagasitee Pakritelt Kurksesse oli aga eriti mõnus, kuna tuul oli tagant. Niimoodi suure hooga mööda kilomeetri laiust suusarada oli väga mõnus päikesepaistelisel merejääl liuelda.
Peaaegu nädal hiljem, ehk Sveni sünnipäeval, tõmbas miski jälle Pakrite suunas. Õnneks või kahjuks tõmme seekord väga tugev ei olnud, nii et alustasime oma retke seekord Paldiskist ja kulgesime Laagri poole. Kuna minu üsna sirgjoonelisi mõtteavaldusi rattasõidu vastumeelsuse kohta keegi kuulda ei võtnud, tuli vahemaa läbida nö kevadet kuulutades ehk jalgrattaga. Kuna mul olid naelkummid Erki ja Marge garaažis ning Erki ja Marge ei viitsinud omal ka kumme vahetada, olime kõik peale Sveni tavaliste rehvidega. Esialgu ei olnud vahet midagi. Kui aga pöörasime tuulegeneraatorite juurest väiksema kruusatee peale, oli olukord teine. Tempo langes hetkega ja nii mõnigi kord tuli jalg maha panna või halvimal juhul muudki kehaosad. Ilm oli samuti meeldivalt null kraadi ümber ja vihmasajune.
Minu õnneks asendus klaasjas tee varsti hoopis lumise rööbastega variandiga. Minu õnneks selle pärast, et see kiilasjää mulle eriti ei istunud, aga rööbastes läks pikapeale sõitmine päris huvitavaks. Kui ilusti ja hooga sõita, sai enamasti läbi, vaid vahetevahel tuli jalaga korra toetada. Mere äärse panga peal tegime ka väikese lõunapeatuse koos maitsvate pirukatega. Edasi jätkasime peagi aga asfalti mööda. Rattahooaja avamise auks vajutasime vahelduseks ka vähe kõvemini pedaale ja kiirusenumbrid näitasid kohati juba 30 km/h. Niimoodi jõudsime varsti, näost täpilised, nagu Pipi Pikksukk, Laulasmaale, kus tegime tenniseväljakute äärses Receti baaris pisikese peatuse. Sven lasi sauna kaugjuhtimissüsteemil nuppu vajutada ning seejärel kihutasime Keila-Joa suunas.
Igaks juhuks keerasime korra sisse ka Keila-Joa joa juurse, aga peale jää seal suurt midagi seekord näha ei olnud. Väiksema liiksule huvides keerasime otseteele, Keila-Joalt Vääna suunas. Svenil tuli sellel lõigul juba töö maitse suhu, kuna naelkummidega ei olnud veeremine päris sama ergas, kui meie tavarehvidega. Enne Keila-Tallinna vahelisele maanteele jõudmist tegime veel bussijaamas väikese teejoomise peatuse. Millegi pärast jäi aga viimasest peatusest niisugune külm sisse, et kui lõpuks Sveni juurde jõudsime, olid sõrmed/varbad juba päris kanged. Õnneks lahendas vahepeal kuumaks läinud saun selle probleemi kiirelt ja saime olukorra taas kontrolli alla.
Ei oska öelda, millal järgmine kord jälle Pakrite poole tõmbab, aga sel nädalavahetusel hakkab võistlushooaeg. Seekord Sakus, Isostar XT talverogainiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar