XT ÖÖ Rogain - Illuka

Xdreami esimesele etapile Tallinnas, sel korral erinevatel põhjustel ei jõudnudki. Peamiseks põhjuseks minu puhul oli samal päeval toimunud poja sünnipäev. Esimest kolmandikku võistlusest õnnestus siiski raja kõrvalt jälgida ja see oli päris huvitav. Polegi varem Xdreami niimoodi kõrvalt jälgida saanud. Aga see selleks. Millalgi muu arutelu käigus hakkas Reigo uurima, et kes temaga tahab Illukale XT ÖÖ Rogainile minna. Öö rogain toimus volbriööl, algusega kell 21:00 ja oli pikkusega 4 tundi. Liikumisviisiks oli ainuvõimalik jalgratas, kuna Reigo ei jätnud vaidlemiseks üldse mingit võimalust. Esialgu pani natuke mõtlema, kas on tahtmist nelja tunni pärast Teise Eesti otsa kimada, aga Sloveenias kogutud rattavormi oli ju kuskil vaja testida ka. Nii me siis sinna öörogainile ennast kirja panimegi.

Stardinimekiri liiga pikk just polnud aga konkurentidena olid kirjas Maku, Tom ja Kait ning ka kaks tugevat ratturite tiimi, keda Reigo teadis. Üks koguni nii kõva, et sõidavad Samsung Cupil 10 hulka jne. Meie strateegia oli mõnevõrra vastuoluline. Maku, Tomi ja Kaidu vastu plaanisime saada kiirusega ning rattameeste vastu orienteerumisoskusega. Niisiis, et olla konkurentsivõimeline, tuli liikuda kiiresti ja veatult. Ehk siis nagu tavaliselt, alguses täie hooga minema, poole peal hoogu juurde ja siis lõpuspurt :).

Kui kümme minutit enne starti kaardid kätte jagati, näitas esimene pilk kaardile, et kõige rohkem punkte on Kurtna järvistus, kuhu siis peab kindlasti jõudma. Et aga mingi loogiline ring tekiks, siis otsustasime alustada kaardi loodeosast ning seejärel liikuda Kurtna järvistu punktidesse. 52 punktis pidime otsustama, kas läheme edasi 33-47-53 või kui aega pole, siis 34-44 jne. Niisiis alustuseks, kui stardipauk kõlas suundusime nr 30 punkti. Meie üllatuseks, aga ka rõõmuks, olime ainsad, kes selle variandi valisid. Valisime omale sobiliku tempo ja kerisime mööda suurte kividega kruusateid marsruudil 30-59-58. Enne 58-ndat punkti paistis tee peal mingi mätas. Lähemale jõudes hakkas mätas aga äkitselt liikuma ja osutus mägraks. See on mulle teine kord looduses mäkra kohata. Suhteliselt omapärane elukas.

Esimene väike tagasilöök tekkis punktiga 39. Keerasime õigest teeotsast sisse ja kihutasime juba mööda metsasihti, kui hakkas tunduma, et oleme liiga kaugel. Pilk kaardile ja legendi näitas, et nii see oligi. Pöörasime kiirelt otsa ringi ja liikusime tagasi lagedani, mille kõrval, tee otsas punkt pidi olema, aga ei midagi. Tegime veel tiiru lagedale peale ja piilusime puude taha, aga endiselt tühi maa. Kuna koht ei saanud kaardi järgi olla mitte kusagil mujal, kui ainult seal, ei hakanud seal rohkem aega raiskama ja liikusime edasi, oletades, et ju siis on keegi selle punkti lihtsalt kaasa võtnud. Ehkki koht tundus selle jaoks olevat küll väga imelik, kes sinna ikka niisama satub. Igaljuhul edasised punktid 46-43-51 olid ainult sõitmise vaev. Hakkas ka vaikselt hämaramaks minema, aga kuna mul oli seekord halogeenlamp, siis ei tahtnud seda kohe põlema panna. Aga ei olnud vajadust ka, enne kui keerasime 43-st 51 punkti asfalttee pealt maha.

31-37 olid veel viimased punktid, mida sai võtta nö hoo pealt. Siis oli vaja keerata Pannjärve suusaradadele ning Kurtna järvistusse, kus kaardilugemist mõnevõrra rohkem. 37 punkt oli seal, kus me kunagi Maku ja Leivoga võisteldes avastasime, et Leivo on selles maakonnas ju hoopistükis gospodin Kuznetsov. 42 punkti minnes oli variant minna kas mööda sihti või mööda teed. Valisime viimase, ehkki sihile jõudes oli näha, et see on väga hästi sõidetav. Niisiis tagasi tulime mööda seda. Joogipunkt 55 oli lihtne mööda rollerirada sõitmine. Samuti oli algus 50-sse minnes. Ühel hetkel sai aga hea tee otsa ning see jätkus niisuguse kruusateega, mis tahtis kõik hambad suust lahti raputada. Õnneks lõppes see lõik suhteliselt kiiresti ära, täpselt sel hetkel, kui jõudsime punkti. Punktis proovisin üle pika aja geeli, oli päris hea maitsega. Enne punkti käis kõvem arutelu selle üle, kas võtta punkt 35 või mitte. Mina tahtsin selle vahele jätta, kuna asub väga halvasti ligipääsetavas kohas, aga Reigo kahtles natuke. Aega oli meil muidugi palju - rohkem, kui olime oodanud, aga endiselt oli palju punkte läbida ja XT-võistlused on tavaliselt niisugused, kus ollakse kaugel kõikide punktide võtmisest. Niisiis otsustasime selle punkti lõpuks ikkagi ära jätta. Õige otsus.

Vahetult enne 52 punkti hakkas järsku võistkondi vastu tulema. Hunnikute viisi. Kaasa arvatud Maku, Tom ja Kait. Ergutasime neid natuke, tundus, et see oli sel hetkel vajalik. Et aega oli palju otsustasime liikuda edasi 33-47-53. 47-ndasse minnes ei tahtnud hakata ringe sõitma ja leidsime sihi, mida mööda olin kunagi varemgi sõitnud. See tuli meelde alles siis, kui seal juba sõitsime. Igal juhul tasus otseminek ennast ilusti ära ja peagi olime punktis. 53-ndasse minnes tegime seoses suure hooga kaks pisikest viga. Esiteks sõitsime natuke mööda esimesest itta keeravast rajakesest ja pidime tagasi keerama. Teiseks pöörasime Martiska järve äärest liiga vara ära, nii et liikusime mööda järveäärset rada, mida polnud kaardil. Mõlemad vead olid aga suurusjärk 10-20 sekundit, nii et sellepärast väga muretsema ei hakanud. Tagasiteel 53-ndast punktist, tuli vastu Keset Loojangut võistkond, kellest ühel kutil oli lenks nii lahti, et keerles. Küsisid kuuskantvõtit. Reigo laenas neile nii et ma sain vahelduseks seistes kaarti uurida.

Järgmine 21 punkt oli tuttava koha peal. Sai kuni pioneerilaagrini vajutada. Pioneerilaager ei paistnud pimedas küll hästi välja, aga saime ikkagi õigest kohast keeratud. Järgnesid etapid 44-34-41-23. Vaatasime küll mingeid sihte, kust saaks osa nurki maha lõigata, aga ei hakanud silma, niisiis sõitsime kõik nurgad välja. 34-ndas punktis oli aeg teine geel sisse pigistada. Ei mäleta juba ammu millal sai viimati mõnel võistlusel nii palju geeli söödud. Reigo arvas, et sööb siis, kui jõuame asfaldile. 41-23 vaheline tee oli jube auklik ja imes kinni. Keegi oli vist liimi valanud. Samas aega oli nii palju, et oli lootust võtta ära isegi kõik järelejäänud punktid. Vähemalt nii meile sel hetkel tundus. Tegelikult olime kahe silma vahele jätnud Niinsaarel asuva 40 punkti. Seda märkasime mõlemad alles hiljem kodus kaarti uurides. Aga see selleks. Tagantjärele võib öelda, et me poleks sinna nagunii kuidagi jõudnud.

23-ndast 29-ndasse minnes arutlesin endamisi, et peale keeluala tuleb vasakule keerata. Poole tee peal tuli aga meelde, et see keeluala pole ju looduses ilmselt tähistatud. Tegelikkuses oli seal surnuaed, nii et arutluskäik osutus ikkagi õigeks. Öisest surnuaiast mööduda oli päris sürr. Kottpime ja hulgi küünlaid. Aega nüüd enam väga palju polnud punkte ka mitte. Tuli tempot tõsta. Õnneks ootas ees asfalt. 56 asus Kuremäe kloostri värava juures. Edasi olid jäänud veel 48-57-49-20. Tundus teostatav, aga mitte lihtne. Kõik sõltus eesootavatest teedest. Ja nendega meil ei vedanud. 48-sse minek oli mööda kruusateed, sellega polnud probleemi. Aga sealt edasi 57 poole minev väike tee hakkas kohe alguses kaduma. Keerasime kohe kiirelt otsa ringi ja sõitsime veidi altpoolt ringi. Alumine tee osutus küll olemasolevaks, aga kõige halvemini sõidetavaks kogu võistluse jooksul. Rattad olid rummuni sopased ja aega vähe. Lisaks ei töötanud ükski otsemineku variant, kuna sihid ei olnud mitte ainult sõidetamatud, vaid ka nähtamatud. Niisiis, ei olnud enam küsimust, kas jõuame 57-st 49-sse ja 20-sse vaid et kas me jõuame 57-st õigeks ajaks finišisse.

Meie õnneks oli 57-st lõppu minev tee asfalt. Vajutasime pedaale nii kiiresti kui jõudsime, tehes karuselli, aga sellele vaatamata jäime mõne minuti hiljaks. Reigo pakkus, et võtame vähemalt 20-ne ära, kuna see jääb põhimõtteliselt tee peale, ent ka sinna ei oleks me aja sees jõudnud. Finišisse jõudsime 2:44 peale ajalimiiti, mis tähendas 3 punkti kaotamist. Selgus aga, et see oli enam kui piisav selleks, et edestada teist kohta ikkagi 13 punktiga. Tundub, et rattalaagrist on natuke kasu olnud.

Tulemused.

53. Jüriöö jooks - Vastseliina

Võhandu Maraton ei olnud 21. aprillil päeva ainuke sportlik sündmus. Kuna oma klubi tuleb aeg-ajalt ikka esindada, siis andsin nõusoleku osaleda ka Jüriöö jooksul. Seda enam, et selle toimumiskoht oli Võhandu Maratoni omale sedavõrd lähedal. Aga kuna ma ei olnud peale 100 kilomeetri paadiga läbimist oma sportlikus vormis sugugi kindel, teavitasin kohe et ei ole seekord valmis jooksma päris kõige teravamas võistkonnas. Niisiis pandi mind JOKA 2 võistkonda koos Johannese, Helle, Tiidu ja Liisuga. Arvestades Pauli viimast e-kirja teadsin, et jooksen võistkonna kolmandat vahetust. Algselt pidin jooksma viiendat, aga kuna Maku arvas, et peale põllumeestega konjaki joomist ei ole ta suurem asi jooksumees, siis tema mitteosalemisel avastasin, et mind on pandud siiski kolmandasse. Noh ongi vast parem, 8,5 km asemel 6,5. Mitte et sellel peale 100 kilomeetri aerutamist enam mingit tähtsust oleks, aga siiski. Võistluskeskuses selgus, et olen ikkagi ankrumees. No mis seal ikka, sel juhul pidin ennast alustuseks täitma tugeva seljanka ja lihapirukaga, et siis asuda juba võistlust koolimaja seinale paigaldatud suurelt ekraanilt jälgima.

Ekraanilt jälgimine oli tehtud päris lahedaks. Võistkondade liikumist võis näha aerofoto pealt, tõsi küll ilma punkti asukohtadeta. Muidu ei oleks minusugustel viimase vahetuse meestel vist enam metsas kaarti vajagi. Tõsi küll GPS-id olid peal vaid 10-l eeldataval parimal võistkonnal, mille hulgast meie II võistkond napilt välja jäi, aga sellegi poolest näidati võistkondade aegu ka SI tabelist, kus olid näha kõik tiimid. Esimeses vahetuses jooksis meie võistkonnas Johannes, kes tegi väga hea soorituse. Oma üheksanda aja ja alla kolmeminutilise kaotusega klubi esindusmeeskonnale olime selgelt pildis.

Huvitavaks läks asi aga alles teises, naistevahetuses. Niisugust komöödiat ja põnevust üheskoos pole teleekraanidelt küll ammu näidatud. Sisuliselt vahetus liider iga paari punkti järel. Ja seda mitte niimoodi, et keegi jooksis kellestki natuke mööda, vaid et vahed olid nii mõne minuti ringis. Ja paari punkti pärast võis seis olla jälle selline, kus eelmises punktis 3 minutiga kaotanud naine oli järgmises punktis esimene. Isegi viimasel kilomeetril, kus oli üks augupunkt ja mööda põldu krossijooks, tehti naiste liidrite hulgas sisse kaheminutiline vahe. Kõige stiilipuhtama soorituse tegi vaieldamatult meie esindusvõistkonna esindaja Evely, kes praktiliselt pool rajal oldud ajast eksles mitu kilomeetrit õigest kohast eemal. Sellega langes ta vahepeal meie võistkonna teise vahetuse jooksjast, Hellest mööda, aga oma jooksuvõime tõttu, mis oli ekraanilt vaadates umbes 2 korda kiirem, kui teistel selle vahetuse jooksjatel, oli ta vahetuse lõpuks meist siiski umbes sama palju ees, kui enne - veidi alla kolme minuti.

Meeste vahetuses olukord päris nii põnev polnud, kuid umbes sarnaseid trikke tehti samades piirkondades sealgi. Kusjuures imelik oli sealjuures see, et neid kilomeetrilisi kõrvalekaldumisi tehti aerofoto järgi vägagi lihtsates kohtades. Meil oli kolmandasse vahetusse välja panna Tiit, kes väidetavalt füüsilise poole pealt ei olnud seekord kõige kirkam kriit pakis. Seevastu on ta jälle kaardilugemises piisavalt kompetentne, et selles osas võib talle alati kindel olla. Sooritus oligi täiesti konkurentsivõimeline ning Tiit tõstis meid 15-ndalt kohalt 12-ndaks. Ajaliselt ta siiski Jaani vastu ei saanud, nii et esindusvõistkonnale kaotasime veidi üle 10 minuti.

Neljas vahetus oli jälle naiste päralt, nii et tõotas minna taas huvitavaks. Kahjuks ei saanud ma seda vahetust väga pikalt nautida, kuni tuli riietuda oma vahetuseks ja teha soojenduseks ka mõned sörgisammud. Meil jooksis 4. vahetust Liisu, kes jookseb öises metsas tavaliselt vägagi kindlalt. Midagi ei saanud ette heita ka seekord ja oma vahetuse kümnenda ajaga tõstiski ta meid ilusti kümnendale positsioonile. Kahjuks oma klubi esindustiimile kaotasime selleks ajaks umbes 17 minutiga, mis on enam kui piisav selleks, et mul Kaarli vastu enam mingisuguseid shansse ei oleks.

Enne starti küsisin mitmetelt inimeselt infot metsas ootava kohta. Sain üsna vastuolulisi soovitusi. Jaan soovitas joosta pigem ringivariante ja Raivo jällegi pigem otse. Tuli ikkagi otsuseid teha vastavalt oma senistele kogemustele. Üldiselt meeldib mulle öösel metsas pigem ringi variante kasutada, kuna sel puhul on võimalik vähem kaotada, kui otse minnes võita. Seevastu kui otse minek peaks ebaõnnestuma võib kaotus pimedas metsas osutuda vägagi suureks. Ja arvestades nii mõndagi aerofotolt nähtud haaki, ei tahtnud niisuguste asjadega hakata riskima.

Meie vahetuse rada läbis alustuseks kilomeetrise ringi Vastseliina küla vahel. Seejärel läbisime sarnase ringi metsas, mis läbiti ka teistes vahetustes. Peale kaardivahetust oli veel väike kilomeetrine ringike staadioni kõrval parkmetsas ja põllul. Võtsin oma vahetuse algust võrdlemisi rahulikult ja üritasik kaarti sisse elada. Peale maeiteakuipikka orienteerumispausi tundus see hädavajalik. Aga vaid mõnesajameetrise jooksu järel K-punktist hakkas selja taga kostuma hingeldamist. Noored kutid KEK RSK-st ja SRD-st tõmbasid hirmsasti tempot. Hoidsin ennast enam-vähem nende järgi, ehkki tempo oli mul mõnevõrra siiski aeglasem. Vaatasin külateedel järgmiste etappide valikuid ning pidutsevate kohalike elanike valju lämina saatel üritasin kõrvale põigata ühest purjus jalgratturist, kes mind suhteliselt osavalt oma sõiduvahendiga rammida üritas. KEK RSK vend saatis ratturi sujuvalt p.... :).

Peale kilomeetrise ringi läbimist küla vahel oli üks punkt veel staadioniäärses pargis ning seejärel suundusime juba üle tee metsa. SRD kutt kallutas kohe pargis ennast kuhugi vasakule ära ja rohkem teda ei näinudki. KEKi tüübi selg paistis aga veel ilusti üle tee minnes. Üle tee järgmisse punkti oli kohe valikuvõimalus, kas minna mööda teed ringi või otse. KEKi mees valis otsevariandi ja mina ringi. Kaardiga oli seekord niisugune lugu, et seda väga palju vaja ei olnud, kuna olles nelja vahetust juba aerofotolt jälginud, olid paljud asjad juba pähe jäänud. Punkti jõudes oli aga kohe seal ka konkurent. Tuli nats imelikust suunast aga väitis, et viga ei teinud. Järgmisse punkti tuli minna mööda soo äärt, aga see oli selline ebamäärane, nii et jooksime palju jalgupidi vees. Lagedale elektriposti punkti minnes oli jällegi valikuvõimalus. Lahendasime selle sarnaselt eelmise korraga. Mina jooksin otse põhja tee peale, KEKi kutt otse. Kuna enne punkti nägin mingeid tulukesi paremal metsas, eeldasin, et sain eest ära. Tõenäoliselt siiski mitte.

Kuna ei tahtnud jalgu soos uuesti märjaks teha läksin ka järgmise variandi ilusti teed mööda ringi. Orienteeruda seal vaja ei olnud, tuli lihtsalt joosta. Keegi läks otse läbi metsa ja jõudis enne mind punkti, ei tea kes see oli. Järgmine punkt oli kivi nõlval. Tahtsin seal natuke liiga idasse ära vajuda, aga õnneks mitte väga palju, nii et punkt paistis ja sain selle valutult kätte. Järgmisse punkti võtsin hoo natuke maha. Kõik klappis ja punkt tuli ilusti vastu. Raiesmiku punkti otsustasim minna lõuna poolt sood ringi. Jooksin sihi peale välja ja mõtlesin ringi ning panin otse mööda sihti. Raiesmikul lähenes vasakult taas endine konkurent. Nüüd tuli see koht, kus aerofoto pealt vaadates kõvasti nalja tehti. Tuli tähelepanelikult olukorda jälgida. Õnneks nägin ära mismoodi seal enne viga tehti ja kasutasin nende meeste variante, kes seal viga ei teinud. Kõik klappis väga ilusti ja ausalt öeldes ma ei saa hästi aru, kuidas nad niisuguseid prohmakaid seal teha said ...

Peale punkti tuli joosta asfaldile ja sai mõnda aega joosta mööda seda. Kasutasin seda aega teisel pool teed oleva kurikuulsa augupunkti etapi lahendamiseks, millega enamik räigelt viga pani. KEKi mees vajus vaikselt kaugemale, aga siin oli mul temast tõepoolest kasu ka. Lahendasin niimoodi eesootavaid etappe, et oleksin ilmselt mööda teed liiga kaugele jooksnu, kui ta ei oleks veidi eemal metsa keeranud. Vedas. Soo oli aga kaardil hästi nähtav ja punktiga probleeme ei olnud. Edasi oli kõik juba suhteliselt lihtne. Lihtsalt jooksmise vaev. KEKi tüüp vajus kiirematel etappidel muudkui eest ära. Augupunktile lähenesin veidi idapoolt kui konkurent ja jooksin sellele otse pähe. Sellega jõudsin talle jälle järele. Nüüd oli lihtsalt kiirjooks mööda põllu äärt kaardivahetusse.

Aja järgi vaatasin, et peale kaardivahetust on veel väga lühike ring. Nii oligi. Tuli staadionilt uuesti sinnasamasse parkmetsa tagasi keerata. Mõtlesin, mis variandid mul on konkurent selle ringiga seljatada. Ega palju polnud. Ta jooksis ilmselgelt kiiremini kui mina. Ja viga ta ka ei tahtnud teha. Esimesse ja teise punkti peale kaardivahetust jooksime sama varianti. Siis jooksin mina tee peale, tema aga läks pikemalt otse. Mingit vahet polnud. Mõtlesin, et vaatan, mis ta viimasesse minnes teeb. Ehkki tema läks päripäeva mööda põllu äärt ja see tundus mulle parem, mida ta ka kahtlemata oli, läksin ikkagi vastupäeva. Variante poleks nagunii vastu saada olnud.

Igal juhul oli päris meeldiv üle pika aja taas orienteerumas käia. Oma vahetuse seitsmes aeg peale Võhandut oli täiesti talutav ning ma arvan, et tänu sellele jooksule olid lihased järgmisel päeval kindlasti mõnusamas seisundis, kui ilma selle jooksuta. Heameelt tegi veel seegi, et sain klubi esindusmeeskonna eest jooksvast Kaarlist jagu viie ja poole minutiga. Igaühel omad võidud :)

Tulemused.
Oma raja joonistasin siia kaardile.

Võhandu maraton

Millalgi ARWC koosolekul tuli jutuks, et treeningu mõttes oleks vaja sel aastal läbida ka Võhandu Maraton. Mõeldud, tehtud. Telefonikõne Randyle tagas meile kahe kiire kahese kajaki kasutusõiguse maratoni ajaks. Järgmisel päeval võtsime ühendust ka korraldajatega ja stardinimekirjas me olimegi. Kuna Reigo on meie võistkonna kõige kõvem kajakiguru ja Mann ei olnud veel varem kajakiga sõitu teinud, panime nemad istuma ühte paati. Meie Sveniga, kui natuke kajakiga tuttavad jäime teise. Niimoodi tundusid moodustuvat kõige võrdsemad paatkonnad.

Mõned päevad enne starti korjasime küla pealt kajakid ja muu sinna juurde kuuluva kokku. Tegemist oli tõepoolest aukartustäratavalt pikkade ja kitsaste alustega. Eriti kui vaadata auto katusel olevat paati. Sellevõrra on Tahe Reval Duod aga jälle ebastabiilsemad, eriti alguses ja mitte kõige teravamatele kajakimeestele. Kolmapäevane paadiproovimise käik jäi varase pimeduse saabumisel samuti tegemata, nii et nendesse paatidesse istusime esimest korda Võhandu Maratoni stardis.

Reede õhtul, kella viie paiku, kihutasime, hiigelpikk meresüst katusel, Võru suunas. Vaja oli viia kajakid Tamula äärsesse parklasse, lunastada ööbimine kohalikus spordikoolis ning viia ka üks auto Võõpsu sadamasse, et järgmisel päeval ei peaks 100 km vastuvoolu, tagasi aerutama. Asjad võtsid piisavalt aega, nii et lõpuks jõudsime uuesti spordikooli vaid veidi enne kella 12 öösel. Aga ega ausalt öeldes varem poleks tahtnud magama minna ka. Kui ma mõne varasema kogemuse põhjal, seoses hommikuse varase ärkamisega varakult magama olen läinud, siis tavaliselt und ei tule ja vähkren tundide kaupa voodis ning olen hommikul hoopis väsinum, kui ma oleksin normaalsel ajal magama minnes. Niisiis kui natuke peale keskööd magama saime, panime omale äratuskellad helisema 5:30-ks, kuna start pidi olema kell 7.

Enne äratuskella helinat käis aga võimlas, kus me ööbisime, selline melu, et kella helinat ei olnud vaja ära oodata. Üritasime pigistada sisse midagi söödavat, aga nii varasel kellaajal ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Niisiis kraamisime oma kodinad kokku ja läksime järve äärde starti, et asjad paati ja selle külge installeerida ning pedaalid jms paika seadistada. Et suuremat osa Tamulast kattis veel viimaseid päevi jääkiht, siis selgus, et start antakse hoopis 5 km kaugemal olevalt Kirumpää sillalt ja kell 7:30. Umbes-täpselt pool tundi pidi võtma Tamulalt rahulikult Kirumpää sillale aerutamine.

Umbes seitsme paiku tõstsimegi Sveniga oma kajaki järvele, istusime ise ka sisse ja hakkasime vaikselt stardipaiga poole kulgema. Esimesed liigutused olid suhteliselt ettevaatlikud ning tunne vägagi ebakindel. Selles suhtes oli hea, et saime viis kilomeetrit rahulikult kulgeda ja aerutamisega natukenegi harjuda. Oli ju läinud suhteliselt palju aega, ilma selliseid liigutusi tegemata. Ma ei kujuta ette, kui oleksime pidanud oma selleaastased esimesed kajakiliigutused tegema üle neljasaja paadiga koos rüseledes ja paadiga, millega me varem polnud sõitnud. Paat tundus aga tõepoolest kiire. Liikusime rahulikult koos mitmete kaasvõistlejatega stardi suunas. Kell hakkas juba lähenema stardiajale ning õige sildki lõpuks paistma. Jõudsime starti suhteliselt õigeaegselt ja pidime stardipauku ootama vaid paar minutikest. Valisime omale sobiva koha ja ootesime õiget aega. Paljud alused jäid aga starti veidi hiljaks, mis oli jällegi hea variant, kuna stardis oli rüsinat sellevõrra vähem. Mitte et seda vähe oleks olnud, aga vast parem ikka.

Ühel hetkel antigi stardikäsklus ja hirmus mulin läks lahti. Vesi vahutas, nagu keev vesi potis. Paate liikus igasuguseid, õnneks valdavalt õiges suunas. Kohe peale starti üritas üks ühene kajak suhteliselt meie ees veidi suunda muuta, aga kuna jõgi oli paate tuugalt täis, sõideti talle paratamatult sisse ja nii jäi vennike, paadinina peaaegu kaldas risti ette. Üks paat sõitis tüübile tagumise otsa peale ja sinnasamma vajusime tagant tulevate paatide mõjul kohe ka meie. Vahetult enne oli tüüp juba jões ujumas. Esimene reaktsioon oli haarata meie paadininast. Jõudsin veel mõelda, et nüüd on korras ja kohe oleme sealsamas härra kõrval vees. Õnneks lasi vend ikkagi kohe ninast lahti ja midagi ei juhtunud. Tõmbasime paar korda aeruga ja olime juba läinud.

Alguses oli asi närviline, aga juba mõne kilomeetriga olukord rahunes ning hakkasid välja kujunema omad tempod. Vaikselt hakkasime aerutamise ja paadiga äragi harjuma. Suhtlesime mööduvate paatide ja nende paatide sõitjatega, kellest ise mööda sõitsime. Kõik olid rõõmsad ja viskasid nalja eesootava distantsi teemal. Esimene vaatepunkt ootas meid Kääpa sillal. Sinna oli stardist 5 km. Vaatasime et liigume umbes tempoga 10 km tunnis. Kääpa sild oli rahvast paksult täis. Kõik ergutasid. Aga mida aeg edasi, seda vähem rahvast sildadel oli. Kui suhtlesime ühe möödaläinud kahese kajaki meeskonnaga eesootavate tammide teemal, arvas arusaadavalt asjatundlik tüüp, et meil saab allasõitudel olema "huvitav". Meie kasutada olev paat olla nimelt V-põhjaga, mis tähendab, et alus on tehtud merel sõitmiseks ja tahab kogu aeg minna otse. Sven tagumiselt istmelt kinnitas, et tõepoolest, nii see on ja pööramine on selle paadiga keerulisem, kui tavaliselt. Samas, nagu hilem nägime, siis laine alust oluliselt ei mõjutanud. Niivõrd kuivõrd seda lainemoodi asja seal jõel üldse tekkida sai.

Esimest korda tuli paadist välja tulla ja alus üle tõsta Paidra veskipaisu juures. Täpselt õigel hetkel, oligi mõnus vahelduseks veidi jalgu sirutada. Kohe maabudes võttis meid vastu Elo, kes pakkus ka lahkesti oma abi varustuse tassimisel. Tänud! Sama tegi ka Anniki, kellelt saime aga ka noomituse naeratuse puudumise kohta. Vabandasime ennast välja sellega, et ootame naeratusega sinnani, kui jõgi muutub veidi huvitavamaks. Kohe peale tammi ta natuke huvitavamaks läkski, kui vool mõnevõrra kiirenes ning jõgi muutus oluliselt käänulisemaks. Siin tuli kohe hästi välja ka seesama tõsiasi, et selle paadi keeramiseks on vaja natuke rohkem asju ette näha. Aga ütleme nii, et meil oli ees veel piisavalt palju kilomeetreid, et asja harjutada. Samas jõe huvitavam ja kärestikerikkam osa algas juba järgmisest, Leevi punktist, nii et mida varem me asja käppa saame seda parem meile. Või siis vähemalt kuivem.

Vahetult enne Leevi punkti möödusid meist rõõmsalt tervitades Soome seiklussportlased Outi ja Heikki. Kohe oli näha, et Soomlased teavad, kuidas kajakiga sõita. Nende tehnikat oli mõnus vaadata, silm kohe puhkas. Üritasin edaspidi nende liigutusi matkida. Vähemalt mulle tundus, et sellest oli ka kasu. Ehkki Elo finišis mainis, et vahe oli ikka sees, oli minu arvates asjast ikkagi abi. Ega see tehnika nii kiirelt saagi kohe sama veatu olla. Leevil oli esimene toitlustuspunkt ning taas kajaki ületõstmine. Kasutasin alustuseks tualettruumi ning sellega seoses tunnen kaasa kõikidele naisterahvastele, kes igapäevaselt seelikuga WC-s peavad käima. Taas tuli fotoaparaadiga Anniki, kes seekord avaldas kiitust, et naeratus vahepeal tekkinud oli ja ütles, et eelmises tassimiskohas olid Reigo ja Mann vaid veidi peale meid olnud. Otsustasime Sveniga nad ära oodata ning koos edasi sõita. Sisustasime aega hernesupi söömisega, aga selgus, et tuli oodata 20 minutit. Tuli välja, et selle sama pööramisega seoses olid Mann ja Reiks viitnud natuke aega ühe puutüvega maadeldes. Õnneks seekord siiski võitjana väljudes.

Edasi ootas meid Jõe kõige huvitavam, kärestikurohkem osa, mida olime juba korra tegelikult sõitnud ka 48 tunni võistlusel kanuuga. Reigo ja Mann panid oma paadi veidi enne meid vette, nii et alustuseks pidime neile järele sõitma. Allasõidud olid tõepoolest lahedad ja sõit muutus kohe tunduvalt huvitavamaks. Paar allasõitu, millele järgnes kurv, eriti Süvahavva, olid paksult täis fotoaparaatide ja kaameratega inimesi, kes lootsid, millal saab aga järgmistest ümberminevast paatkonnast pilti teha. Ütleme nii, et pildistamist ja filmimist neil seal jätkus, aga seekord siiski mitte meie tõttu. Saime kõik allasõidud tehtud suhteliselt valutult ja kahju oli vaid sellest, et nad läbi said, ja algas taas igavam tõmbamine. Nüüd tegi jõgi aga hoolega haake, nii et saime tublisti harjutada ka pööramise tehnikat. Tuleb tunnistada, et saime selle tehnika lõpuks päris käppa, aga pööretes on see alus endiselt suhteliselt aeglane sõiduriist. Isegi läheduses kohatud kanuud liikusid pööretel kiiremini. Samas muidugi sirgetel osadel meie sõidukitele palju vastaseid ei leidunud.

Enne järgmist ületõstmiskohta ja söögipunkti Leevakul oli vastikult pikk aerutamine. Lõpuks muutus istumine juba üsna ebamugavaks. Asendi vahetamiseks istusin vahepeal paadis üks ja siis jälle teine jalg pedaalilt maas. Nii oli veidi halvem kehaga tõmmata, aga vähemalt muutus olemine vahelduseks mõnusamaks. Meenutades, kui ebameeldiv oli Leevilt  Nulgani kanuuga sõita tundsime Sveniga kaasa nendele tugevatele, kes olid otsustanud selle maratoni kanuuga läbi teha. Need on ikka tõsiselt kõvad tegijad. Lõpuks, kui Leevakul paadist välja pidime astuma, oli püsti saada juba päris keeruline. Samas, kui kõndimine juba vaikselt jälle meelde hakkas tulema, oli seda vahelduseks päris mõnus teha. Tegime ka Leevakul kiire supi ning suundusime järelejäänud 24 kilomeetri läbimiseks uuesti paati. Kerge seismispeatus tegi imet ja uuesti paadis istudes oli tõmmata juba päris mõnus. Saime jälle normaalselt tempot arendada. Ehkki Enne Leevakut tundus meile, et tempo on tunduvalt langenud, siis hiljem vaheaegu vaadates tuli välja, et sõitsime kogu distantsi suhteliselt stabiilselt ühe tempoga, vaid 10-20 minutit kilomeetrile langes tempo mõned kilomeetrid enne Leevakut.

Liikusime meie läheduses olevatest paatkondadest üldiselt natuke kiiremini, aga nemad ei teinud jälle supipeatustes erilisi pause. Niisiis mõnest paatkonnast möödusime seoses sellega peale Leevaku punkti uuesti. Arutasime, et jube mõnus oleks, kui Räpinas saaks veel korra paati üle tõsta ja sellega seoses veidi jalgu sirutada. See tundus olevat täpselt õige koha peal, et siis lõpuni hooga ära tõmmata. Sven ei mäletanud eelmisest korrast, kas Räpinas oli vaja paat üle tõsta või mitte. Ja õnneks oli. Anti veel purk Red Bulligi pihku, aga selle jätsime finišis joomiseks. Kaameramees, kes Räpinas aitas meil veidi paati tassida, ütles, et oli kolm tundi Süvahavval filminud ning selle aja jooksul näinud 10 paadi ümberminemist. Põhiliselt olla olnud kanuud.

Üks kaptenimütsiga mehega meeskond, kes meile tasapisi kogu aeg selg ees enne Räpinat vastu tuli, sai Räpinas vahetult enne meid paadi vette panna. Mõtlesime, neist lõpuga mööda tõmmata, aga paadi vette saanud, panid tüübid niisuguse tempo peale, et peale kahte kurvi polnud neid enam nähagi. Mis seal siis ikka, liikusime ikkagi oma tempoga edasi. Ehk veidi kiiremaga kui varem, kuna finiš oli ju ikka lähedal ning olemas võimalus lõpetada Tamulast arvestades alla 10 tunni. Millalgi umbes 6 km enne finišit istus jõeääres üks vanapaar, kus naine ütles meile, et lõpuni 3 kilomeetrit. Selle peale läks meil nägu särama ja tõmme tugevamaks. Püüdsime veel kinni ühe väga väsinud olemisega Leedu ühese kajakiga tüübi. Selgus aga, et 3 kilomeetrit ei olegi nii väga 3. Aga ei hakanud enam tagasi tädile ütlema ka minema. Lõpuks hakkas sild aga paistma ja mõned minutid enne 10 tunni täistiksumist ületasimegi finišijoone.

Tehtud!

Kokkuvõtteks võib öelda, et sai tehtud väga vajalik ettevalmistus selleaastasteks tähtsamateks seiklusspordivõistlusteks. Tehnika arenes kõvasti edasi. Kui nüüd jätkame teatud aja tagant kajakitreeningute läbiviimist on meil seiklustel edasipidi tunduvalt mõnusam. Suured tänud Hillarile suurepärase ürituse eest.

Tulemused.

Twisteri seiklusspordi laager Otepääl

Seiklusspordi, kui kõige huvitavama spordiala tutvustamise poole pealt, oli seikluslaagri korraldamine Twisteri selle hooaja peaeesmärk. Ja see on nüüd tehtud! Paistab, et sai tehtud vägagi edukalt. Vähemalt mulle tundus, et kõik jäid rahule. Me ise jäime küll. Nüüd saab keskenduda võistlemise poole peaeesmärgile ja seda veel suurema entusiasmiga.

Seiklusspordi laagri korraldamise idee käisid tegelikult välja Sten-Eric ja Tõnis Xdreamist. Millalgi sügise lõpu poole helistas Sten-Eric ja küsis, kas oleksime põhimõtteliselt nõus niisuguse asja korraldamise ette võtma. Suurte seiklusspordi fännidena liiga pikalt mõtlema ei hakanud ja peale koosviibimist Xdreami meestega sai põhimõtteline otsus tehtud ning esialgne kavagi paika. Mingit päris suvalist jama korraldada ei tahtnud, mõte oli, et kui teha, siis väga korralik üritus. Tahtsime ju ikka ise ka sellest üritusest uusi teadmisi saada. Seega konseptsioon oli niisugune, kus praktilised treeningud vahelduvad harivate teemakohaste loengutega. Kuna seiklussport koosneb väga mitmetest spordialadest, siis oli kohe alguses selge, et kava tuleb tihe. Aga ühtegi nö põhiala ei saanud kuidagi välja ka jätta. Ahjaa, enne igasuguste muude asjade tuli paika panna kuupäevad. Et osad esinejad olid juba algusest peale paigas, panime kuupäevad paika niimoodi, kuidas neile sobis. Seetõttu ka kuupäevad, mis kattusid Peko Kevade orienteerumisvõistlusega. Peko Kevad on tegelikult väga lahe võistlus, kus oleks tahtnud isegi osaleda. Aga kuna kalender on tänapäeval rohkem, kui tihe, siis asjade organiseerimisel tuleb mõnikord lihtsalt vastu võtta karme otsuseid. Muidu jäävadki asjad tegemata.

Peale kuupäevade ja kondikava paika saamist hakkasime tegelema esinejate ja toimumiskoha otsingutega. Need asjad lahenesid kuidagi hästi ja esinejatena saime "paati" tõelised oma ala tipud. Samuti saime kohe tehtud kokkulepped Veski Spordi- ja Puhkelaagriga nii majutuse kui ka toitlustuse osas. Oldi isegi natuke hämmingus, et nii kaua aega ette soovitakse keskust broneerida. Igal juhul liikusid asjad hästi ja meie reklaamiguru tekitas ka vastava info kodulehele, Facebook'i ning flaierite ja plakatite kujul. Peagi avasime kodulehel  ka laagri registreerimise.

Registreerimine liikus alguses suhteliselt vaevaliselt, nagu Eestis ikka kombeks. Kasutasime promomiseks mitmeid kanaleid ja saime selles osas korraliku koolituse. Nagu ikka viib kõige paremini sihile koostöö ja seda me kogu selle laagri osas ka palju üritasime teha. Lõpuks õnnestus siiski kokku saada piisav hulk osalejaid, et osadest ööbimiseks broneeritud majadest loobudes me miinustesse ei jooksnud. Plussi ka muidugi mitte, aga see ei olnud ka selle ürituse eesmärk. Tutvusringkonnast jooksis läbi info, et laagri hind oli liiga kõrge. 92€ välja käimine ühe nädalavahetuse eest ei ole tõepoolest just liiga odav hind, eriti kui arvestada, et ka kodust saab ju ratast sõita, joosta ning internetist teoreetilist infot daunlõudida. Aga kui võtta arvesse seda, et selle raha eest sai kaks ööd linade vahel ööbida, peale iga trenni saunas käia, kuus korda korralikult süüa, kaardid treeningute jaoks, kuulata tõelisi oma ala tegijaid, kelle loenguid muidu kuulates on tunnihind keskmiselt 30-40€ jpm, siis oli selle 92€ investeerimine vast palju talutavam. Igal juhul tagasiside põhjal võib öelda, et osalejad pidasid investeeringut tulusaks, väites, et said rohkem, kui kulutasid. Ja seda me oma tegemistes alati üritamegi saavutada. Aga mis osalejate lõplikku arvu puutub, siis tagantjärele võib öelda, et oli täpselt paras hulk inimesi. Piisavalt palju selleks, et oleks tõeline spordilaagri/-seminari fiiling ning piisavalt vähe, selleks, et oleks mõnusalt hubane ja tekiks nö meie tunne.

Olgugi, et asjad olid kokku lepitud, kokkulepped pidasid paika ja kõik oli justkui väga hea, läks lõpuks ikkagi päris kiireks. Peale Sloveeniast Twisteri ARWC tiimi laagrist tulles oli viimaste asjade organiseerimiseks aega 2 päeva. Neist üks suhteliselt uimane, öö läbi kestnud autosõidu ja muude tegemiste tõttu. Lisaks tekkisid veel mitmed küsimused alates kõikide vajalike inimeste transpordist, kanuusõiduks sobimatutest järvedest, mis olid kõik veel tugeva jääkatte all ning ilmast, mis ähvardas oma mõju avaldada rulluisutamise treeningule. Aga tuletades meelde ühe targa mehe mõttetera, mis mul kunagi kontori laua küljes oli (Kui asjad lähevad halvasti, aga sa saad midagi ette võtta, siis pole mõtet muretseda, kui asjad lähevad halvasti, aga sa ei saa midagi ette võtta, pole samuti mõtet muretseda), suutsime asjad reede hommikuks siiski nii kontrolli alla saada, et otepää poole saime sõita juba enam-vähem rahulikuna, teades, et kõik asjad toimuvad enam-vähem nii, nagu planeeritud.

Kohale saabudes oli, sel ajal, kui osalejad järgemööda laekusid, meie esimene ülesanne, panna maha esimese jooksutreeningu punktid. Selle ülesande jagasime nelja pundi vahel laiali ja mõnekümne minutiga olid punktid maastikul. Seejärel võtsin ka ise ette kerge sörgi. Marge, kes navigaatorina rajavaliku tegi vedas meid veatult punktist punkti, nii et jõudsime ilusti õhtusöögiks tagasi. Kahjuks oli keegi külamees ühe punkti tähise kaasa võtnud, mille üks tähelepanelik osaleja järgmisel päeval Otepää poe ees külamehe ratta korvist leidis. Suuremat arutelu tekitas üks "koht metsas" punkt mis ujuva reljeefi ja lume alla peitunud teerajakese tõttu oli sattunud veidi õigest asukohast eemale.

Peale õhtusööki oli järg esimese esineja käes, kelleks oli Randy. Randy, kui Eesti esinavigaator rääkis mõistagi navigeerimisest. Kaasa võetud kaartide näitel võis kuulda mitmeid vihjeid, kuidas seiklusspordis kiirelt punktist A punkti B liikuda. Peale Randy esinemist astus erikülalisena üles Paul Lumi, kes on viimasel ajal tegelenud sellega, et arendanud välja päris oma pealambi brändi. Selgitused luumenite ja muude parameetrite kohta olid veenvad ning nii Lupine, kui ka Magicshine'ga võrdlusedki sai õues läbi viidud. Heameel on tõdeda, et Pauli lambiprojektil on tõepoolest jumet. Ehkki mõni üksik küsimärk siiski tekkis (millele testijad kindlasti kohe-kohe vastused leiavad), on üldmulje lampidest hea. Valgusvihk on võimas ja lahendused korralikult läbi mõeldud. Igal juhul on tegemist täiesti arvestatava konkurendiga mitmetele kodumaal saadaolevatele lambibrändidele. Kui plaanis omale hakata pealampi soetama, siis tasub kindlasti kaaluda ka mõne Lumi pealambi ostmist. Peale pealambi esitlust oli vabakava, mille suuremad fännid veetsid Eriku uut ja läikivat 29 tollist jalgratast uudistades.

Laupäeva hommik algas meile Erkiga juba päris varakult. Nimelt oli vaja käia ära Tartus (see on see linn, kus minut on 90 sekundit) Elo juures ning tuua kohale Petri, kes oli meil selle õhtu peaesineja. Ühtlasi kasutasin juhust ja valisin omale uued ja edevad maastikujooksu papud Elo lõputust, värskelt saabunud kuhjast. Tagasi baasi jõudsime täpselt hommikusöögi ajaks. Peale hommikusööki oli järg kanuutreeningu käes. Alustuseks tassis Vahur, kes on Eesti vaieldamatult üks tugevamaid kanuuspetsialiste, sisse tahvli ja kanuumõla ning tegi teoorias selgeks, kuidas kanuu tegelikult vee peal liigub. Vähemalt mina sain sealt küll teada hulgaliselt uusi ja vajalikke nippe, kuidas selle sõiduvahendiga liigelda tuleks. Edasi liikus peaaegu kogu seltskond Hellenurme, kus olla nähtud vaba vett, et kanuudega kogu teoorias kuuldu ka praktikasse panna. Meie Sveni ja Reigoga suundusime aga ratastega sõitma, et maastikule viia õhtuse rattatreeningu punktid.

Tõnis oli planeerinud üsna huvitava ja mitmete teevaliku ülesannetega rattaraja. Lisaks tegi asja veel keerulisemaks ilm ja lumi, mis väiksematel teedel veel metsavahel üle pahkluu ulatus. Juba lumeta teed olid aga märjad ja mõnusalt pehmed ning rattaga sõites tekkis seal tunne, nagu sõidaks liimi sees. Koos mõningate eelmise õhtu jooksupunktide toomisega jõudsime taas tagasi alles siis, kui lõunasöök juba alanud oli. Pärastlõunane tegevus sisaldas, nagu juba öeldud, rattaga liikumist. Taas oli alustuseks kavas 45 minutiline teoreetiline osa, kus Eesti rattaorienteerumise esinumber, Tõnis, rääkis mida peaks arvestama rattaorienteerumisel ning seiklusspordi rattaetappidel. Rohkete näidetega illustreeritud esitlus oli huvitav ning andis jällegi mitmeid vajalikke näpunäiteid. Ning endiselt sai peale teooriat kohe asja praktikas proovida. Õnneks oli ka ilm selleks ajaks päikesepaisteliseks ja teed kuivemaks muutunud, nii et roosade kostüümidega neiude autfit oli peale rattaringigi veel täiesti viisakas. Meie tegime rattatrenni ajal Sveniga väikese jooksuringi, et pühapäeva hommikuks ka mõned punktid maha viia.

Peale õhtusööki oli laupäevaks planeeritud veel meie ainsa väliskülalise esinemine, kelleks oli seiklusspordi 2001. aasta maailmameister ning veel mitme orienteerumise MMi medaliomanik Petri Forsman. Petri rääkis seiklusspordi rahvusvahelisest poolest, olles ise osalenud vägagi paljudel välisvõistlustel üle terve maailma. Jutt oli väga huvitav ning hariv ja tuletas meelde miks me selle suurepärase spordialaga tegeleme. Lahedad olid ka kaasavõetud kaardid ja omapärased juhtumised mitmetelt eksootilistelt võistlustelt. Küsimusi jätkus Petrile kauemaks, nii et ühel hetkel kolisime jutuajamise sauna ümber, et plaanis olnud saunaõhtu samuti toimumata ei jääks. Saunanaine oli sauna tulikuumaks kütnud ja tugevamad said ka jääaugus ennast vahepeal natuke jahutada. Peale meeleolukat saunaõhtut aga jätkus spordijutt taas toas, mis sportlastele kohaselt läks öötundidel sujuvalt üle intervall ventti treeninguks. Tugevaimad on vist siiani Veski spordibaasis planguasendis, nii et kui keegi ei ole tööle saabunud, siis tööandjad võiks otsida sealt :).

Pühapäeva hommik algas peale hommikusööki Sparta toitumisspetsialisti, Margus Silbaumi loenguga toitumise kohta. Marguse loeng osutus samuti väga harivaks ja selle kinnituseks jätkus küsimusi väga pikaks ajaks. Juba poole loengu ajal pidime sellega seoses lõunasöögi kellaaega hilisemaks nihutama, et rulluisu treeninguks ka piisavalt aega jääks. Kohe peale toitumisalast juttu alustaski Eesti rulluisutamise guru Jaanus Ritson teoreetilise osaga rulluisutamisest. Lagedale toodi erinevat tüüpi rulluisud ja räägiti erinevatest nüanssidest, mida rulluisutamise juures silmas tuleb pidada. Rulluisu osa ootasin ma ise erilise põnevusega, sest vaatamata sellele, et ma olen enda arvates aastate jooksul suhteliselt palju uisutanud ja pean ennast sellel alal seiklussportlaste seas ka enam-vähem konkurentsivõimeliseks, siis mingeid tehnilisi nõuandeid ma kunagi varem selle ala kohta kuulnud ei ole.

Nagu juba laagris heaks tavaks oli saanud, peale rulluisu teoreetilist osa järgnes praktika, seekord Tehvandi staadioni parkimisplatsil. Natuke lühikeseks see küll jäi, aga selle eest oli suurepäraselt ilus ilm. Nagu rulluisutamiseks loodud. Ja vajalikud näpunäited saime ilusti kätte, koos Jaanuse poolt ette näidatud stiilinäidetega. Olles ka edasilükatud lõunasöögile natuke hilinenud, jäi veel laagri otsad kokku tõmmata ja maastikul olnud punktid tagasi tuua. Kuna väljas oli suurepärane, päikseline ilm, otsustasime Erkiga osad punktid võtta rattaga. Eelmise päeva imevate, mudaste teede asemel olid teed tunduvalt kuivemad ja sõita väga mõnus. Teise poole punktidest võtsime kiiruse huvides siiski autoga. Tore laager oli, aga otsa ta sai ja selle tähistamiseks tegime veel kiire sauna, enne kui alustasime kojusõitu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et laager kujunes väga mõnusaks. Äärmiselt suured tänud kõigile esinejatele, kes oma hindamatuid teadmisi ja kogemusi olid meiega nõus jagama. Suur tänu ka kõikidele teistele, kes mistahes moodi laagri õnnestumisele kaasa aitasid. Ning loomulikult suur aitäh kõikidele osalejatelele. Teie tegite sellest laagrist mõnusa ja meenutamisväärse sündmise. Järgmiste kohtumisteni!

Laagri pilte saab vaadata siit.

Sloveenia laagri viimane päev

Laagri viimaseks päevaks jätsime kõige raskema, mõnusama aga ka kõige kaunima pika rattatreeningu. Seda ühest küljest seetõttu, et selleks päevaks lubas ilusat, päikesepaistelist ilma, aga, teisest küljest, kuidas oleks veel sobivam niisugust treeninglaagrit lõpetada. Algselt oli plaanis ühendada rattasõit ka trekkimisega üle 2000 meetrise mäeaheliku, vedades rattaid seljas, aga viimaste päevade lumesajud ja olud kõrgemal pool pani meid siiski sellest plaanist loobuma ja otsustama peaaegu ainult rattasõidu kasuks. Sellegi poolest võtsime seljakottidega kaasa ka tossud ja veidi muudki varustust.

Plaanis oli külastada Logarska Dolina nimelist orgu, mida samuti Lonely Planet soovitab, kui üht Sloveenia parimat looduslikku sihtkohta. Ja tuleb tunnistada, et olen selle soovitusega täielikult päri. Logarska Dolina on tõepoolest igakülgselt seda soovitust väärt. Oma kaljuste mägede, kivitornide, allikate, koskede, aga ka mäekotkaste ja mistahes sorti orhideedega, nagu LP kirjutab, on vaatamist küll ja veel. Olles nüüd seda ise vaadanud, siis soovitan, kes iganes sinnakanti satub, seda suurepärast paika külastada. Mine tea, võib-olla ütleksin sama ka LP soovitatud Velika Planina mäe kohta, aga kuna kahemeetrise nähtavusega on keeruline selle koha ilu adekvaatselt hinnata, ei julge esialgu pead pakule panna.

Enivei, meie rattasõit sellesse orgu algas juba tuntuks saanud pooleteisetunnise tõusuga tuttava teejoomise baari juurde. Ilm oli tõepoolest ilus ja päikeseline, aga eelmisel päeval maha sadanud lumi oli üleval pool veel maas. Nii et baari juurest algava pikema laskumise esimesed lõigud olid üpriski libedad ja jäised. Niisiis hoidsime pidurid peal ja alguse läbisime eriti ettevaatikult. Allpool sai aga juba vabamalt võtta ja laskumist nautida. Tee ülevalt baari juurest alla, Luce külla, läks vägagi kiirelt ning keerasime rattad Logarska Dolina oru suunas.

Põhimõtteliselt võib öelda, et juba Luce'st alates on tee oru suunas päris muljetavaldav ja ilus. Jätsime mitmed pildistamiskohad aga parimate ootuses, ilma peatumata, selja taha. Oru otsa juurde jõudes selgus, et mitte asjata. Juba vaade orgu sisse paneb hetkeks suud lahti hoidma. Ja võin kinnitada, et mida edasi orgu sissepoole sõita seda paremaks läheb. Meie plaaniks oli külastada oru lõpus olevat koske ja sealt tagasi pöörata. Tee ääres kulgev jõesäng oli aga kuiv, nii et matkajad said rahulikult mööda seda oma matkatrassi planeerida. Seega eeldasime, et koske hetkel olemas ei ole. Loomulikult pidime me selles ikkagi oma silmaga veenduma. Ja ennäe imet, kosk oli sellegi poolest täiesti olemas ja väike ojagi kose alt allapoole voolamas, nii et saime oma 45 kilomeetrise rattasõidu eest siiski ilusate vaadetega premeeritud.

Vaated nauditud ja kohustuslikud ning vabatahtlikud fotod tehtud, keerasime rattaid 180 kraadi ning hakkasime uuesti tagasi väntama. Tee peal, mõned kilomeetrid enne Luce küla, otsustasime aga teha paarikilomeetrise põike mäkke, et külastada ühte koobast, mis pidi olema 2009. aasta Slovenia Adventure Race üks punktidest, enne kui võistlus karmi äikese tõttu enne mäeetappe katkestati. Enne koobast olevas külakeses testisime kiirelt ka vahetusalas tegutsemise kiirust ja panime lühikeseks, kilomeetriseks, trekiks korra jooksutossugi jalga. Koopa juures sai aga selgeks, et koopa sissekäigu ette on ehitatud trellid ja värav on tabalukuga kinni. Seetõttu jäid, vaatamata pealampide kaasa võtmisele, koopad siiski seestpoolt nägemata.

Peale koobast saime veel paar kilomeetrit allapoole sõita, et siis juba jätkata 10 kilomeetrise tõusuga tuttava baarini. Tõusu viimased 5 kilomeetrit on päris järsu tõusunurgaga. Seda meeldivam oli baarikeses teha üks kosutav õlu, enne 25 minutilist kiiret laskumist tagasi apartmendi juurde. Viimase päeva numbriteks lugesime kokku 93 kilomeetrit, peaaegu 7 tundi, 2100 meetrit tõusu ja max kiiruse umbes 62 km/h. Väike mulisev taastus, äratestitud atraktsioonidega spas ning mõned kohalikud õlled tõid meie nägudele rahulolevad naeratused ning loodetavasti jalgadesse rohkelt rattasõidu teravust, järgnevateks mõõduvõtmisteks.

Sloveenia laagri 5. päev

Kuna viimaseks treeningpäevaks oli meil ette nähtud pikem ja tõsisem treening, siis viiendal päeval oli taas kavas teha kaks veidi lühemat sutsakat. Hommikupoolikul tegime rattaringi, võttes alustuseks veidi tõusu lõunapool Kamnikusse minevat maanteed ning seejärel suunduda Menina Planina otsa. Ilmaga meid taaskord eriti ei õnnistatud. Ilmselt tulid läbi Eestis viibivate kaaskodanike esimestel päevadel saadetud lumised tervitused, aga suur osa hommikusest rattatreeningutest möödus lumesajus. Tõusud on aga hakanud mulle iga päevaga järjest rohkem meeldima, nii et tõusust üles kerida on ka niisuguse ilmaga päris hea. Seevastu kiired laskumised märgadel teedel külmutavad sõrmed päris korralikult läbi.

Olles esimesed tõusud ära võtnud ja suundudes põhjapoole maanteed, Menina Planina nõlvadele, hakkas vägisi tunduma, et selle mäe otsa me seegi kord ei jõua. Esiteks oli aega kulunud juba päris palju ning teiseks oli lumekiht üleval, mäe otsas juba päris arvestava paksusega. Seega piirdusime seekord 1100 meetri peale mineva rajakesega ja läbi sahiseva lume "kodu" poole väntamisega. Laskumised lumistel teedel tuli võtta veidi ettevaatlikumat, kui eelnevatel päevadel. Maja juurde jõudes tõdesime, et seal siiski lund maas ei ole, aga õitsevate tulpide, muude lillede ja põõsaste taustal lumesaju vaatamine on muidugi ka üpris omapärane nähtus. 3,5 tunniga sai läbitud 41 km ja 1300 meetrit tõusu.

Juba vaikselt valmistudes järgmise päeva pikemaks treeninguks, tegime õhtul katse ka joosta. Mõnusa 1 tunni ja mõne minutiga saime juba päikesepaistelises ilmas nautida kauneid vaateid lumistele mägedele ning harjutada nii mäest üles, kui ka alla jooksmist. Läbitud sai 10 kilomeetrit ja 375 meetrit tõusu.

Sloveenia - neljas päev.

Neljas treeningpäev oli planeeritud taaskord ühe pikema rattasõidu päevaks. Seekord oli mõttes teha umbes 5 tundi. Ideaalvariant nägi ette Velika Planina külastamist, mis on üks kaunis mägi, mida soovitab ka Lonely Planet, kui ühte kuuest Sloveenia kõige vingemast looduslikust vaatamisväärsusest. Talviti on mäel palju võimalusi mäesuusatamiseks ning suviti rattasõiduks ja matkamiseks. Samuti on mäel võimalus ööbida mitmetes sinna rajatud majakestes. Et aga ilma ei lubanud selleks päevaks just kõige kaunimat, siis jätsime endale võimaluse väga hullu ilma korral tiirutada natuke allpool, kui 1600 meetrit merepinnast.

Ehkki ilm ei olnud hommikul tõepoolest kõige teravam, otsustasime siiski võtta kavva Velika Planina külastamise. Tagantjärele tarkusena ei oleks äkki pidanud, aga mis vahet seal enam on. Igal juhul maja juurest taas nina mäkke. Oi kuidas mulle see tõus meeldib. Tund aega ehtsat naudingut. Seekord siiski pigem mitu tundi, kuna tee Velika Planinale läheb iseenesest mõistetavalt kogu aeg ülesmäge. Ümbrus oli aga seekord suhteliselt udune. Mingeid erilisi vaateid nautida ei olnud. Umbes tuhande meetri pealt mäe poole keerates tuli vihmajoped peale tõmmata, kuna hakkas sadama.

Mõnuga avastasime, et mäe otsa minev tee on väga mõnusa tõusunurgaga ning seda sõita on puhas nauding. Ei ole selline nina vastu seina toetamise tõus, vaid saab pikalt ja mõnusalt kerida. Ainuke jama oli selles, et kogu värk sai läbimärjaks, tuul oli ebameeldivalt tugev ning nähtavus oli üleval pool maksimaalselt paar meetrit. Õnneks kulges meie rada suures osas mäe tuulevarjulises küljes, nii et vähemalt üles minnes ei olnud eriti peale niiskuse viga midagi. Üles jõudes aga oli tuul päris raju ja kuna nähtavus oli nullilähedane ja eriti Manni suviselt riietatud näpud ning varbad jääpurikateks külmunud, otsustasime minna alla sama, tuulevaikset rada pidi. Laskumine oli aga sellest hoolimata kiire ja piduriheeblite vajutamine ei olnud lõpuks enam kõige lihtsam tegevus. Lisaks viskas igasugu jama näkku, nii et eriti ei näinud, kuhu sõita vaja on.

Õnneks on mäe otsa mineva tee alguses üks kõrts, mille uksed olid avatud. Porist tilkuvate ja läbikülmunutena vajusime härra juurde sisse ning lasime endale soojad teed valmistada. Kamina juures teed nautides hakkas juba päris mõnus, aga veel tuli läbimärjad riided selga tõmmata ning 11-12 kilomeetrit mäest alla, maja juurde kihutada. Kõige rõlgem hetk niisugustel juhtudel on see, kui tuleb sellise koerailmaga uksest välja astuda. Olles juba mõned vändaliigutused teinud, hakkas olemine paremaks muutuma ja laskumise tehnilisematel kohtadel ning paaril lühikesel tõusunukil sai korraks soojagi sisse. Sellise koerailmaga ei suutnud me aga kogu oma viietunnist treeningplaani ellu viia. Nelja ja poole tunniga läbisime seekord 46 kilomeetrit ja 1400 tõusumeetrit. Selle eest võtsime peale traditsioonilist spaas käiku välja köiejupid ning sisustasime suure osa järelejäänud õhtust sõlmede harjutamisega. Tuleb tunnistada, et lisaks vanadele teada-tuntud umbekale, topeltumbekale ning kolmekordsele umbekale olen aja jooksul selgeks saanud veel päris mitmeid vajalikke sõlmi, alates surmasõlmest ja lõpetades UIAA sõlmega. Meie sõlmeguru, Sven aga õpetas kõigile muidki olulisi sõlmi.