Sloveenia - neljas päev.

Neljas treeningpäev oli planeeritud taaskord ühe pikema rattasõidu päevaks. Seekord oli mõttes teha umbes 5 tundi. Ideaalvariant nägi ette Velika Planina külastamist, mis on üks kaunis mägi, mida soovitab ka Lonely Planet, kui ühte kuuest Sloveenia kõige vingemast looduslikust vaatamisväärsusest. Talviti on mäel palju võimalusi mäesuusatamiseks ning suviti rattasõiduks ja matkamiseks. Samuti on mäel võimalus ööbida mitmetes sinna rajatud majakestes. Et aga ilma ei lubanud selleks päevaks just kõige kaunimat, siis jätsime endale võimaluse väga hullu ilma korral tiirutada natuke allpool, kui 1600 meetrit merepinnast.

Ehkki ilm ei olnud hommikul tõepoolest kõige teravam, otsustasime siiski võtta kavva Velika Planina külastamise. Tagantjärele tarkusena ei oleks äkki pidanud, aga mis vahet seal enam on. Igal juhul maja juurest taas nina mäkke. Oi kuidas mulle see tõus meeldib. Tund aega ehtsat naudingut. Seekord siiski pigem mitu tundi, kuna tee Velika Planinale läheb iseenesest mõistetavalt kogu aeg ülesmäge. Ümbrus oli aga seekord suhteliselt udune. Mingeid erilisi vaateid nautida ei olnud. Umbes tuhande meetri pealt mäe poole keerates tuli vihmajoped peale tõmmata, kuna hakkas sadama.

Mõnuga avastasime, et mäe otsa minev tee on väga mõnusa tõusunurgaga ning seda sõita on puhas nauding. Ei ole selline nina vastu seina toetamise tõus, vaid saab pikalt ja mõnusalt kerida. Ainuke jama oli selles, et kogu värk sai läbimärjaks, tuul oli ebameeldivalt tugev ning nähtavus oli üleval pool maksimaalselt paar meetrit. Õnneks kulges meie rada suures osas mäe tuulevarjulises küljes, nii et vähemalt üles minnes ei olnud eriti peale niiskuse viga midagi. Üles jõudes aga oli tuul päris raju ja kuna nähtavus oli nullilähedane ja eriti Manni suviselt riietatud näpud ning varbad jääpurikateks külmunud, otsustasime minna alla sama, tuulevaikset rada pidi. Laskumine oli aga sellest hoolimata kiire ja piduriheeblite vajutamine ei olnud lõpuks enam kõige lihtsam tegevus. Lisaks viskas igasugu jama näkku, nii et eriti ei näinud, kuhu sõita vaja on.

Õnneks on mäe otsa mineva tee alguses üks kõrts, mille uksed olid avatud. Porist tilkuvate ja läbikülmunutena vajusime härra juurde sisse ning lasime endale soojad teed valmistada. Kamina juures teed nautides hakkas juba päris mõnus, aga veel tuli läbimärjad riided selga tõmmata ning 11-12 kilomeetrit mäest alla, maja juurde kihutada. Kõige rõlgem hetk niisugustel juhtudel on see, kui tuleb sellise koerailmaga uksest välja astuda. Olles juba mõned vändaliigutused teinud, hakkas olemine paremaks muutuma ja laskumise tehnilisematel kohtadel ning paaril lühikesel tõusunukil sai korraks soojagi sisse. Sellise koerailmaga ei suutnud me aga kogu oma viietunnist treeningplaani ellu viia. Nelja ja poole tunniga läbisime seekord 46 kilomeetrit ja 1400 tõusumeetrit. Selle eest võtsime peale traditsioonilist spaas käiku välja köiejupid ning sisustasime suure osa järelejäänud õhtust sõlmede harjutamisega. Tuleb tunnistada, et lisaks vanadele teada-tuntud umbekale, topeltumbekale ning kolmekordsele umbekale olen aja jooksul selgeks saanud veel päris mitmeid vajalikke sõlmi, alates surmasõlmest ja lõpetades UIAA sõlmega. Meie sõlmeguru, Sven aga õpetas kõigile muidki olulisi sõlmi.

Sloveenia laager - päev 3.

Kolmanda päeva plaanides oli jällegi kaks treeningut, millest seekord üks trekking ja teine loomulikult rattasõit. Kuna hommikune ilm oli parajalt sombune, otsustasime Manni rõõmuks hommikul teha trekkingu. Väikese vahepalana võtsime kaasa ka köie, ronimisvööd ja hunniku metalli, et sobivas kohas teha ka üks väike ronimisetapp. Mööda lähimat matkarada võtsime suuna eelnevatel päevadel rattasõidul paistnud kiriku poole, mis asus ühe mäe tipus. Õige pea hakkas taas vihma udutama, nii et pidime koorikud peale tõmbama. Mööda matkarada tammumine oli küll tore, aga ühel hetkel hakkas meil natuke igav, nii et keerasime nina otse metsa ning läbisime kirikuni jääva osa peaaegu püstloodis seinast üles ronides. Neljapäevase IntervallVentti treeningu asemel sobis suurepäraselt. Isegi higi saime samamoodi lahti.

Kiriku juures tegime mõned pildid ning suundusime mööda teed tagasi, lootuses leida mõni sobiv koht, kus natuke köit mööda kõikuda saaks. Õige pea paistiski sobiv jahimeeste minibaar, kuhu sai köie ilusti puu külge siduda ja natuke rippuda. Peatähelepanu oli sellel, kuidas ennast köie otsas rippudes haaratsiga üles vinnata, kuskil poole peal ümber haakida Grigri peale ning siis uuesti alla laskuda. Peale mõningat mõtlemist tulid kõik nipid uuesti meelde, ning asi sujus, nii, nagu rajalgi olema peaks. Köied uuesti kokku korjatud ning kotti pandud, tegime kiire treki maja juurde ning hommikune treening oligi sellega lõppenud.

Õhtuse rattatreeningu võtmeküsimus oli selles, kuidas meeldib istmikule peale eelmise päeva umbes 120 kilomeetrit rattasadul. Esimeste meetrite järel tõdesime õnnetundega, et eelmise õhtu spaprotseduurid olid läinud asja ette ja sadulas istumine oli suhteliselt OK. Taaskord alustasime sellest, et kihutasime kohe maja juurest üles mäkke. Meie ööbimiskohast, Snoviku Spa juurest, võtab mäest üles minek aega umbes 50-60 minutit. Täpselt paras aeg selleks, et lihased soojaks saaksid ning siis võib juba hakata rattasõitu nautima. Ehkki, kui nüüd päris aus olla, siis mulle kuidagi istub tõusu võtmine rohkem, kui lihtsalt niisama mööda asfalti istmiku suretamine.

Selle trenni plaan oli minna vaatama, mismoodi Kamniku Alpid Kamniku poolt vaadates välja näevad. Ehk siis oli vaja sõita kohta, nimega Kamniška Bistrica. Et asi oleks natuke huvitavam, siis otsustasime minnes kasutada mööda mäeharja minevaid väiksemaid rattaradu. Ja asi oli tõepoolest märksa huvitavam. Mäeharja mööda tulek päädis pika ja kiire laskumisega mööda kitsast kruusateed, kus raputas nii kõvasti, et alla jõudes oli mul rattal kett maha tulnud. Aga lahe oli sellegi poolest. Tivoli tuuril sellist atraktsiooni juba ei ole. Edasi orgu mööda minnes, tegelesime aga väga tagasihoidliku tõusu võtmisega ja kaunite vaadete nautimisega. Need orud on siin üldse superilusad. Kui oleks vaja endale Sloveeniasse elukohta valida, siis mõni selline org oleks kindlasti kandidaatide esiviisikus.

Olles mäesuusakeskusse kohale jõudnud, tegi Sven mõned pildid ning tagasiteel arendasime juba kiiresti sõitmise lihaseid minnes mööda Asfalti allamäga Kamnikusse ning sealt juba kergelt ülesmäge Snovikusse tagasi. 2h ja 45 min jooksul läbisime seekord 50 km, 820 meetrit tõusu ning maksimaalseks kiiruseks saavutasime 67 km/h. Õhtul ootasid taas ees spaprotseduurid ning arutelu pikematel võistlustel vajaliku varustuse üle.

Treeninglaager Sloveenias - 2. päev

Järgmiseks päevaks oli planeeritud ainult üks treening. Seevastu oli see aga pikk, üle 100 kilomeetri. Nimelt käisime tutvumas Velenje vaatamisväärsuste ja Adventure Race Slovenia võistluskeskusega. Ilm oli seekord soe ja kuiv. Mõnus veeremine lühikese riietusega. Distantsi esimene kolmandik oli kõige lihtsam. Veeresime mõnusalt mööda asfalti ja harjutasime "karusselli" sõitmist. Tuli välja küll. Vahepeal väikese tagumiku tuulutamise peatusega teeäärse jõe ääres, olimegi jõudnud Valenjesse. Distantsi teine kolmandik kulgeski Valenjes lossihoovi külastades, võistluskeskuse järve ääres käies ning Reigo eelmise aasta laagri ööbimiskohta väisates. Et keegi ei saaks öelda, et me ainult enda peale mõtleme, siis tegime võistluskeskusest mõned pildid. Ning need on juba ka Silverile, Rainile, Indrekule ja Vifile tutvumiseks Vheisspukki üles laetud.

Trenni viimane kolmandik oli kõige raskem. Aga ka kõige huvitavam. Kui sõidetud oli 90 kilomeetrit, hakkas tagumik juba üpris tuimaks muutuma. Tuli vahepeal istmikku sadulast kergitada, et olemine inimlikum oleks. Tõusude alguses läks aga olemine taas mõnusaks. Peale selle on tõusudel muidugi veel üks hea omadus, peale tõusmist tuleb peaaegu alati laskumine. Niimoodi vaikselt kerides liikusime aina ülespoole. Ühel hetkel aga otsustas Mann tõusu veidi agressiivsemalt rünnata ja vajutas ratta keti pooleks. Niisiis kulutasime natuke aega, et see taas töökorda seada. Õnneks jõudsime aga õige pea 2009, aasta Sloveenia Adventure Race vahetusala baari, kus tegime kosutuseks ühe õlle. Trenni lõpetuseks tuli laskuda järsult ja kurviliselt teelt 500 meetrit allapoole. Seekord läbisime umbes kuue tunniga veidi alla 120 kilomeetri, tõusime 1500 meetrit ning rattaga kihutasime maksimaalselt 68,8 kilomeetrit tunnis. Õhtu lõpetuseks ligunesime poolteist tundi kohalikus spas, kus töötlesime oma väsinud lihaseid erinevate veejugadega.

Treeninglaager Sloveenias - 1. päev

Peale kohalejõudmispäeva sissejuhatavat treeningut ja pikast sõidust taastavat ööuinakut, oli aeg keskenduda tõsisematele igapäevastele treeningutele. Sellegi poolest planeerisime esimese päeva hommikuks veidi lihtsama rattaringi. Lihtsam tähendab Sloveenia kontekstis siis seda, et tõusumeetreid on keskmisest tagasihoidlikumalt. Niisiis, peale 2,7 kilomeetrist tõusu "meie külast", üles künka peale, rohkem mainimisväärseid tõuse tegelikult polnudki.

Ilm oli esimesel hommikupoolikul suhteliselt sombune, nii et eelmisel õhtul tehtud lühikese riietuse treening asendus pikkade pükste ja veidi veekindlama jakiga. Kohe esimesel tõusul hakkasid meile silma kollase-mustakirjud sisalikud, keda teedel liikus kümnete kaupa. Nimetasime nad salamandriteks ja tegime tulevastele põlvedele mälestuseks paar makrofotot. Jätkuvalt, kogu esimese päeva ringi jooksul ei väsinud ma imestamast selle üle, millistes kohtades inimesed siin elavad. Väikestesse küladesse, kuhu viivad suurematelt teedelt kitsad, ühe auto laiused asfaltteed, on ehitatud neljakümne viie ja suurema kraadise kaldega nõlvale, suuri ja veel suuremaid majapidamisi. Kusjuures kõik need majapidamised on ideaalses korras. Iga viimane kui oks aeda piiravast hekist on ühepikkune. Aed on ilusti siledaks riisutud, lilled õitsevad. Eriti hoolikalt on hoolitsetud pühakodade ümbruste eest ja neid on siin samuti igas külas, mitu tükki.

Mis eriti imetlusväärne, pisikestesse viie kuni kümne majaga külakestesse on rajatud oma väike koolimaja. Meis pannakse koolimajasid järjest kinni, siin on toimiv kool kasvõi kümnelapselises väikekülas. Sama lugu on tuletõrjedepoodega, mis on samuti peaaegu igas väiksemas külas. Esimese umbes 70 kilomeetrise ja ~700 tõusumeetriga ringi läbisime veidi üle kolme tunniga. Eeldatavasti oli see meie siin tehtud treeningutest ühe kiirema keskmise kiirusega, kuivõrd järgnevad treeningud on planeeritud ohtramate tõusumeetritega.

Niisiis otsustasimegi teha õhtuse treeningu pisut äkilisema. Peale mõnetunnist söögi- ja taastumispausi keerasime esiratta otse meie majutuspaigast paistva ~1000 meetrise mäe poole. Ilm oli läinud päikesepaisteliseks ja soojaks, mistõttu saime teha jälle lühikese riietuse treeningu. Hiljem selgus, et see oli viga, kuna üleval, 1400 meetri peal, kuhu treening meid lõpuks vedas, oli kohti, kus veel veidi lundki näha, ning tuuleõhk ei olnud ka just mitte kõige suurem. Tõusu võtmine võttis aga aega ja kohe maja juurest algav tõus võttis aega enam vähem tunni. Sellele järgnes veel väiksemaid, aga Eesti mõistes siiski suuri tõusuosasid. Vaatasin, et läbisime 5 kilomeetrit umbes 40 minutiga. Aga vaated olid see-eest mõnusad. Tõusu võtmine tasub ennast iga kell ära. Taas imestasin mina siinsete inimeste elukohtade/suvilate asukoha üle. Kuid seekord leidus kohati ka selliseid kohti, kus mäe kaldenurk oli alla 45 kraadi ja selle koha peal ei olnudki põllulappi :).

Igal juhul, olles jõudnud poolele rajale, oli möödunud juba 2,5 tundi treeningu algusest. Seetõttu otsustasime treeningu trajektoori sisse viia väikese muudatuse ja keerata nina allapoole. Laskumine oli muljetavaldavalt kiire, mistõttu 1400 meetri peal lühikeste riietega kogutud külmatunne süvenes. Aga asfaldiots "koduni" tegi asja taas natuke paremaks ning 40 kilomeetri jooksul kogusime seekord 1000 tõusumeetrit.

Twister ARWC tiimi treeninglaager Sloveenias - algus

Nagu juba vist kõigile teada, siis see aasta on seoses seiklusspordi MM-il osalemisega meile väga oluline. Lisaks MM-ile kuuluvad võistluskavva ka ARWS sarja võistlus Soomes - Endurance Quest ning ARES sarja võistlus Slovenian Adventure Race, aga ka kodune EXTAR 48h. Kuna aga meil kodus eriti suuri mägesid ei ole, kus saaks MMile hädavajalikke treeninguid läbi viia, siis tuleb kõiki võimalusi ära kasutada, et vajalikud treeningud siiski tehtud saaks. Niisiis, esimese niisuguse treeninguna õnnestus meie võistkonnal planeerida nädalane treeninglaager Sloveenia Alpides. Laager on ennekõike ratta suunitlusega, et saada tuttavamaks tõsisemate tõusudega ning muidugi mõnusamalt soojemas kliimas rattatrenni teha.

Esmaspäeva lõuna paiku, kui Tallinnast minema saime, oli öösel maha sadanud paks lumekiht. Termomeeter näitas mõnda miinuskraadi ja ilma paranemist ei olnud lähiajal ette näha. Niisuguse ilmaga oli ausalt öeldes väga mõnus tunne kodumaa tolm (loe: lörts) jalgadelt pühkida ja pooleteiseks nädalaks kevadet nautima minna. Algus väga paljutõotav ei olnud. Ehkki enne Riiat juba korraks tundus, et lumi hakkab vaikselt kaduma, oli mõnel pool rohkem, kohati veidi vähem lund maas kuni Poola alguseni välja. Tekkis juba küsimus, et kas ikka oli mõtet siia "soojemasse" sõita. Positiivsust ei lisanud ka termomeetri jälgimine. Viimase näit kõikus Tallinnast kuni Tšehhini välja -1 ja +1 vahel. Kui Tšehhi juba enam-vähem lõppema hakkas, hakkas ka puudelt paistma rohelisemat värvi lehepungade näol ning valget tooni, kirsiõite näol. Võis juba kergemalt hingata, ehkki termomeetri näit ei tahtnud esialgu ikkagi üle +3 soojakraadi tõusta.

Õnneks aga hakkas Tšehhi lõpuosas, kui kõige külmem, päikesetõusu hetk, möödas oli, seier jõudsasti kerkima. Ja Sloveeniasse jõudes kõikus kraad juba 16-19 vahel, nii et saime õues rahulikult lõunat süüa. Juba Sloveeniasse sisenedes olid esmamuljed head. Külad-linnad näevad välja suurepärased. Majad on värvilised, ilusad. Aiad ilusti korrastatud ja hekid peensusteni piiratud. Kõik on väga kena. Aga eriti meeldisid mulle serpentiinid, mis lainetaval maastikul igale poole suundusid. Väga hea paik treeningute läbiviimiseks.

Velenjes, kus muide toimub ka juunikuine Adventure Race Slovenia, tegime Pizzerias toekama toitumispeatuse, mille võitis kokkuleppe tulemusena Mann, kellel oli pitsa peal kõige rohkem oliive. Omavahel öeldes tegime tegelikult kõik veidi sohki ega söönud taldrikut päris lõpuni tühjaks. Peale söömist liikusime Snoviku veekeskuse juurde, kus meil oli broneeritud apartment, mis on meie koduks järgmised nädal aega. Kõik vajalikud asjad on olemas, alates internetist ja külmkapist, kuni kaabel TV-ni. Boonusena võime treeningute vahepeal, (või tegelikult kasvõi kogu aeg) vedeleda nii palju kui tahame veekeskuses.

Peale asjade lahti pakkimist tegime öise magamatuse kiuste ka väikese tutvumistreeningu läbides natuke rohkem kui pooleteise tunniga 27,5 kilomeetrit. Maastik on siin tõepoolest suurepärane ja Sloveenia üks vanimaid linnu - Kamnik, on ka väga kena. Põhimõtteliselt tegime esimese treeningu lühikeste rattapükstega :).

Varsti juba täpsemalt järgmistest treeningutest. Seniks ilusat kevadet!

Isostar XT Talverogain - Saku

Väikese sportliku vormi testina otsustasime osa võtta ka Isostar XT talverogainist. Seekord mõnusalt kodu lähedal, Sakus. Võistkonnas koos Sveni ja Makuga. Taktika oli niisugune, nagu ikka - alguses täiega minema, poole raja peal hoogu juurde ja lõpus on lõpuspurt. Väikeste logistiliste vangerduste tulemusena jõudsime võistluskeskusse umbes 40 minutit enne starti. Keegi pärast õhtul mainis, et Silveri sõnul oled juba ette kaotanud, kui tund enne starti kohal ei ole. Sinna see võit siis läks :). Igal juhul oli meil aega piisavalt, nii et enne starti jõudis juba vaikselt jahegi hakata.

Otsustasime alustuseks läbida mõned punktid Saku küla vahel. Et mitte kohe metsa jälgi tallama minna. Alustasime nr. 22 punktiga ning seejärel kohustuslik punkt 31 Minni kontori peaukse juures. Siis liikusime esimesse viiesesse punkti nr 56. 56-ndas otsustasime, et rohkem küla vahelt kaheseid ei nopi ning keerasime nina põhjasuunas. 58. punktis saime poseerida Maarele, kes seekord oli rajal Twister Female ihufotograafina. Kuna Maku on vähemalt sama ilus, kui enamik rajal olnud naised, siis saime ka pildi peale. 38-ndast keerasid paljud otse 57. poole. Meie liikusime otse üle põllu 46-ndasse. Eespool liikus üks võistkond, kelles Maku tundis juba kaugelt ära Tomi.

39- nda punktiga oli kaks varianti, kas minna kohe suuremat teed pidi itta ja punkti juures läbida lühike lõik läbi metsa, või minna otse mööda sihte. Otsustasime esimese variandi kasuks, kuna tee tundus paremini joostavaks. See oli aga vale otsus, kuna punkt asus veidi vale sihi peal. Lõikasime metsast läbi, täpselt punkti sihile. Kontrollisin, et isegi tiik oli sihi ääres olemas. Minnes mööda sihti edasi punkti poole, punkti aga ei paistnud. Olime juba võrdlemisi kaugele tulnud ning asi kiskus kahtlaseks. Sven jooksis veidi edasi ning leidis mingi diagonaalselt ristuva kraavi. Arvas, et äkki oleme järgmise sihi peal. Jooksime siis läbi metsa läänepoolsele sihile ja punkt paistis juba kaugelt. Lage tundus küll kahtlaselt lähedal, aga kuna need lagedad võisid seal kaardil olla nagu jumal juhatab, siis arvas Sven, et küllap sattusime ikka teel liialt hoogu ja jooksime järgmisele sihile. OK, eeldades, et punkt oli õige sihi peal, keerasime järgmisest vastu tulnud sihist vasakule, et minna järgmise parempöördega 30. punktile peale. Kuna punkti aga kraavi ristis ei paistnud tuli välja, et eelmine punkt oli ikkagi vale koha peal ja seetõttu saime ka selle punktiga tünga. Igal juhul olime selles punktis esimesed. Näha olid vaid rajameistri suusajäljed.

Järgmise, 37-nda punktini liikusime mööda kraave, sest seal oli tunduvalt kiirem liikuda, kui lumes sumbata. Suurel kiirusel lendasid mööda Erkki ja Alar. Õudne, kus vajutati ikka gaasi. Järgmine ala oli meile tuttav juba veebruarukuisest räätsatrennist -28 kraadiga. Liikusime peaaegu Sveni koduni välja. 44-57-55 olid mõnusalt väärtuslikud punktid. Ainsa tõsisema vea tegime 59-ndasse punkti minekuga. Tahtsime minna mööda Pääsküla jõest allapoole jäävat, ida-lääne suunalist kraavi 55-st rabani ja sealt mööda rada punkti, aga loode-kagu suunaline kraav, mis jõkke suubus oli lahti ja nii lai, et sealt ei olnud võimalik kuidagi ilma ujumata üle saada. Kuna me Pirita Openi taliujumise festivalil seda ala harjutamas ei käinud, siis tuli joosta ringi. Piisavalt suur lisa ajakulu, aga midagi polnud teha.

Otsustasime katsetada üle jõe minemist 59-ndast otse põhja minevat rada pidi. Seal on igasugu matkaradu ning lootsime, et äkki on keegi mingi purde tekitanud. Tundus, et enne meid oli sealt läinud vaid üks tiim, aga see oli jõe ääres ringi pööranud, kuna mingit purret ei olnud ja jää tundus nõrk olevat. Proovisime järele, veidi nagu ragises, aga saime kõik ilusti üle. Vedas. Sellegi poolest oli meil aga ajaga juba päris kriitiline. Otsustasime võtta kiirelt kaks viiest punkti, 54 ja 53 ning siis üle Tallinn-Saku maantee minna. Heigo oleks äärepealt joogipunktiga juba ajama pannud, aga saime siiski viimasel hetkel veel joogi kätte. Tagasitee möödus peamiselt kella vaadates ja arvutades. 34-43-52-25 tulid hästi vastu. Tundus, et nibin-nabin võiks isegi aega jõuda. Kuna 51 oli nii lähedal ja andis palju punkte, otsustasime selle ka ära võtta, kuna vähem kui viieminutilise hilinemise korral oleksime ikka plussis. 42 ja 33 olid juba tagasiteel.

Mida enam 33 punkti poole jooksime, seda enam sai selgeks, et aega me enam ei jõua. Teoreetiliselt oleks Tiidrek Nurmega sama staadioni 3000 meetri aega näidates olnud võimalik 33-ndast õigeks ajaks finišisse jõuda, aga niisuguseid mehi meist ei olnud. Hilinesime koguni veidi üle kümne minuti ja 11 miinuspunkti oli tõsiasi. Sellegi poolest on heameel tõdeda, et joosta oli täitsa mõnus ja korraliku treeningu saime kätte. Erkki ja Alari võit oli väga veenev, nii et respect! Nendest valikutest, mis mina näinud olen oli kõige parem valik tehtud Elol, kes suutis minu arvates planeerida vägagi õige liikumistrajektoori. Seda näitas ka Saavutatud tulemus. Twisteri lippu hoidis kõrgel seekord Twister Female, kes saavutas naistiimide seas teise resultaadi.

Peale õhtust, umbes kaheksat saunaskäiku on täna jalad, nagu uued, ning lasin kergel sörgil Saue vahel väikse lõdvestava treeningugi peale. Mõnus!

Tulemused.

Kisub Pakrite poole

WAR jäi seekord ära! Või tegelikult lükati see edasi maikuusse. Aga mis WAR see siis enam on, rohkem nagu SAR. Aga see selleks.

Kuidagi on niimoodi läinud, et viimasel ajal tõmbab pidevalt Pakrite poole. Alles veebruaris see oli, kui käisime Twister ARWC tiimi ühistreeningu raames Pakri saartel kolamas. Vaevalt kolme nädala pärast tuli Heiti sünnipäeva puhul ette võtta sama teekond, aga seekord siiski suuskadel. Esialgu oli plaan minna Paldiskist, aga kuna mina laitsin pikema avaveeujumise etapi tõttu selle mõtte maha, või siis vähemalt soovitasin eelmisel päeval Pirita Openil natuke sooja teha, siis tegi peakorraldaja plaani ringi ja startisime hoopis Kurksest. Aga esialgu ei olnud sealgi teab mis optimistlik pilt. Kurkse ja Väike-Pakri vahel, kust eelmisel korral rahulikult üle jalutasime, oli suuremat sorti lahvandus. Kirti, kes jooksusammul meie suusastarti vaatama tuli ei riskinud igal juhul jää peale minna. No mis seal siis ikka, mõtlesime, et kui saartele ei saa, siis suusatame niisama mööda kaldaäärt. Minu ainukeseks probleemiks sel juhul tundus olevalt asjaolu, et olin ühena kahest inimesest väikese kulbiga suusakeppidega.

Meie õnneks selgus aga, et Suur-Pakrile sai vägagi edukalt suuskadega sõita. Veel enam, jää oli täpselt nii sile ja kaetud piisava lumekihiga, et põhimõtteliselt suusatasime kui kilomeetri laiusel ideaalsel suusarajal. Oma osa mängis seegi, et ilm oli kogu päeva meeldivalt päikesepaisteline ja paraja temperatuuriga. Õnneks tegime eelmise korraga vastupidise ringi. Kui eelmisel korral käisime ringi peale kogu Väike-Pakrile ja Suur-Pakri keskosast keerasime nina kohe Lõuna suunas, siis seekord tegime täpselt vastupidi. Enne jala saarele panekut tegime Suur-Pakri ääres, jääl väikese libisemisvõistluse, mille Ahto pika edumaaga kinni pani. Õnneks mulgi polnud suusad kõige kehvemad, ehkki määrimisele väga rõhku ei pannud. Seejärel liikusime alustuseks juba vana tuttava, Suur-Pakri kiriku juurde. Fotograaf ja ühtlasi ka sünnipäevalaps, Heiti, tegi mõned pildid ning jätkasime juba saare läänekülje suunas. Eesmärk oli leida Heiti poolt kaardile märgitud suured pommiaugud.

Peale mõningaid pildistamise pause jõudsime aga kunagiste militaarehitistega hoovi, kust olevalt varjendi katuselt paistis hästi kätte saare loodetipus olev torn. Nii et võtsime suuna hoopiski sinna. Alustuseks sain oma suusakepi rihma puruks surutud, nii et edaspidi pidin suusakeppi tugevamalt käes hoidma. Peale kadakavõsast põtrade magamistuba tuli läbida ka looduslik kivilihv, mille sünnipäevalaps ainsana veatult tegi. Torni juures oli lund juba päris vähe ja olemine juba päris kevadine. Õige aeg oli suusaninad kahe saare vahelise silla suunas keerata ning üks väike lõunapaus teha. Alustuseks tegime aga võidu kahe kohaliku põdraga. Jõudsime neile peaaegu juba kandadele, aga seejärel otsustasime ikkagi oma suunda veidi korrigeerida ning kokkulepitud lõunasöögi asupaika minna.

Pirukad maitsesid, nagu alati õues, suurepäraselt ning peagi saime meeldivalt täis kõhuga juba Väike-Pakri poole suunduda. Enne seda aga tegime meie ARWC võistkonna kohustusliku pildi traktori kastis, mille nimi oli Mann :). Väike-Pakri teekond jäi seekord lühikeseks, aga läbisime ainsate saarte püsielanike hoovi, kus mees meil lahkelt oma valdusi läbida lubas. Tuleb öelda, et mehe saunast avanes küll suurepärane vaade kahe Pakri vahelisele lahele. Tagasitee Pakritelt Kurksesse oli aga eriti mõnus, kuna tuul oli tagant. Niimoodi suure hooga mööda kilomeetri laiust suusarada oli väga mõnus päikesepaistelisel merejääl liuelda.

Peaaegu nädal hiljem, ehk Sveni sünnipäeval, tõmbas miski jälle Pakrite suunas. Õnneks või kahjuks tõmme seekord väga tugev ei olnud, nii et alustasime oma retke seekord Paldiskist ja kulgesime Laagri poole. Kuna minu üsna sirgjoonelisi mõtteavaldusi rattasõidu vastumeelsuse kohta keegi kuulda ei võtnud, tuli vahemaa läbida nö kevadet kuulutades ehk jalgrattaga. Kuna mul olid naelkummid Erki ja Marge garaažis ning Erki ja Marge ei viitsinud omal ka kumme vahetada, olime kõik peale Sveni tavaliste rehvidega. Esialgu ei olnud vahet midagi. Kui aga pöörasime tuulegeneraatorite juurest väiksema kruusatee peale, oli olukord teine. Tempo langes hetkega ja nii mõnigi kord tuli jalg maha panna või halvimal juhul muudki kehaosad. Ilm oli samuti meeldivalt null kraadi ümber ja vihmasajune.

Minu õnneks asendus klaasjas tee varsti hoopis lumise rööbastega variandiga. Minu õnneks selle pärast, et see kiilasjää mulle eriti ei istunud, aga rööbastes läks pikapeale sõitmine päris huvitavaks. Kui ilusti ja hooga sõita, sai enamasti läbi, vaid vahetevahel tuli jalaga korra toetada. Mere äärse panga peal tegime ka väikese lõunapeatuse koos maitsvate pirukatega. Edasi jätkasime peagi aga asfalti mööda. Rattahooaja avamise auks vajutasime vahelduseks ka vähe kõvemini pedaale ja kiirusenumbrid näitasid kohati juba 30 km/h. Niimoodi jõudsime varsti, näost täpilised, nagu Pipi Pikksukk, Laulasmaale, kus tegime tenniseväljakute äärses Receti baaris pisikese peatuse. Sven lasi sauna kaugjuhtimissüsteemil nuppu vajutada ning seejärel kihutasime Keila-Joa suunas.

Igaks juhuks keerasime korra sisse ka Keila-Joa joa juurse, aga peale jää seal suurt midagi seekord näha ei olnud. Väiksema liiksule huvides keerasime otseteele, Keila-Joalt Vääna suunas. Svenil tuli sellel lõigul juba töö maitse suhu, kuna naelkummidega ei olnud veeremine päris sama ergas, kui meie tavarehvidega. Enne Keila-Tallinna vahelisele maanteele jõudmist tegime veel bussijaamas väikese teejoomise peatuse. Millegi pärast jäi aga viimasest peatusest niisugune külm sisse, et kui lõpuks Sveni juurde jõudsime, olid sõrmed/varbad juba päris kanged. Õnneks lahendas vahepeal kuumaks läinud saun selle probleemi kiirelt ja saime olukorra taas kontrolli alla.

Ei oska öelda, millal järgmine kord jälle Pakrite poole tõmbab, aga sel nädalavahetusel hakkab võistlushooaeg. Seekord Sakus, Isostar XT talverogainiga.