Endurance Quest 2012

Seiklusspordi MMiks ettevalmistavad võistlused on meil planeeritud sel aastal niimoodi, et oma kaalukuselt muutuvad need järjest pikemaks ja tähtsamaks. Ning lõppeb kogu see kompott septembri lõpus MMi endaga. Niisiis, kui eelmine võistlus Sloveenias kuulus Adventure Racing EuroSeries kavva, siis seekordne Endurance Quest Soomes, kuulus lisaks ARES-ile ka Adventure Racing World Series koosseisu. Soome võistlus tõotas tulla väga huvitav ja raske. Esiteks seetõttu, et Soome maastik on väga lahe ja teiseks seetõttu, et seoses ARWS-iga on konkurents kindlasti tihedam ja vägagi kõrgetasemeline. Seda näitas ka stardilist, kus osalejaid päris paljudest riikidest. Seoses kodulähedase maastikuga oli ka eestlaste konsentratsioon nimetet võistlusel tavapärasest tublisti kõrgem. Lisaks meile olid osalemas veel Mountain Loghome ISC, tavapärases koosseisus: Randy, Urmo, Minn ja Pilvi. Samuti Twister Myrakarude tiim, koosseisus Heiti, Taavi, Erki ja Marge. Veel oli rajal Eesti-Läti segavõistkond Ebike.lv ACE, kus Eesti poolt osalemas Silver ja Rain ning Läti poolt Andris ja Dace. Noh, kui varvaste arvu järgi võtta, siis oli tegemist pigem küll Läti, kui Eesti võistkonnaga, aga OK. Viimase eestlasena aga võis osalejate nimekirjast leida loomulikult Elo, kes seekord oli omale kaaslasteks valinud Prantsusmaa tugevad seiklussportlased.

Meie eesmärkideks antud võistlusel oli taas kord harjutada ARWC-ks tiimitööd ning võistlus korralikult läbida, ilma liigselt uimerdamata. Ja suures plaanis see meil ka õnnestus. Otse loomulikult oli Endurance'ile osalema minek seotud ka sellega, et nimetatud võistlusega tähistas Eesti seiklusspordi isa, Minn, oma sünnipäeva ja sellest ei saanud me, pidades ennast siiski väikest viisi seiklussportlasteks, kuidagi ilma jääda.

Niisiis, juuli lõpus, kui laadisime oma seiklusspordi kola jälle autodesse ja kihutasime koos pudelist viina rüüpavate Eesti ehitajatega pühapäevahommikuse Viking Line'iga Helsingi poole. Kuna võistluskeskus asus Soome pealinnast vaid 40 kilomeetri kaukgusel, jõudsime harjumatult kiirelt kohale. Mis muidugi oli suurepärane vaheldus tavapärastele 24h autosõitudele. Väike positiivne üllatus ootas meid ees võistluskeskuseks olevas KN Keskuses, kui selgus, et tegemist on Eesti ettevõttega ning kogu teenindus nii söögisaalis kui ka retseptsioonis oli meile emakeelne. Kui olime kogu oma kola ilusti tuppa tassinud, siis esimesel päeval põhimõtteliselt muud vaja teha ei olnudki. Mõned väiksemad asjad saime ette valmistada, aga kuna rada ja kõik sellesse puutuv pidi selguma alles järgmise päeva pealelõunal, siis mingeid vahetusaladesse minevat varustust ja toitu ette valmistada eriti ei saanud. Nii et siis lõime niisama aega surnuks, proovisime võistluseks toodud kajakiga väikese ringi teha ja jutustasime kaasvõistlejatega.

Esmaspäevane päev oli aga juba tegemisi täis. Hommikul ootasid meid testimised kajaki ja köitega, kus pidime siis tõestama kohtunikele, et me oskame kajaki ümber ajada, selle vees uuesti püsti keerata ja sinna sisse ronida. Samuti oli vaja veenda korraldajaid, et oskame korrektselt kasutada oma ronimisvarustust. Testide tulemusena selgus, et oleme kõlbulikud võistlusel osalema küll. Edasine päev kulges siis toitu ja muud varustust valmis pannes ning organiseerides, kuni algas koosolek, kus nägime esmakordselt rada ja saime kätte nii kaardid kui ka roadbook'id. Seejärel läks juba päris kiireks. Kaarte oli päris paras pakk ja nende kõigi läbitöötamine koos liikumisradade pealemärkimise, teevalikute tegemise, kiletamise ja muu sellisega võttis omajagu aega. Lisaks tuli nüüd orgunnida varustus ja toidud õigetesse vahetusaladesse ja kõik need varustusekastid ka õige ala juurde lohistada. Kui kogu selle organiseerimisega ühele poole saime, siis oli kell juba veidi üle südaöö. Mis tavapäraselt ei olegi ju teab mis imelik, kui mitte arvestada asjaolu, et "hommikusöök" oli meil ette nähtud juba öösel kella kolmest, peale mida pidime sõitma bussidega stardialasse.

Et siis juba võistlusele eelneval ööl oli meil unetunde veidi kesiselt. Aga mis seal ikka, sama lugu oli ju ka teiste osalevate tiimidega. Üles tõusmine kulges, nagu arvata oli, suhteliselt raskelt. Üllataval kombel oli kell kolm öösel hommikusöögi söömine täiesti tehtav toiming. Niisiis, bussidesse mineku ajaks oli kõht meeldivalt täis ja väike ärevus ees ootava raja osas hinges. Bussidega sõidutati meid Soome ühte lõunapoolsemasse maismaapunkti, kust siis peale kajakkide valimist ja stardipaika jalutamist mõningase ootamise järel pidi antama start. Ja antigi. Proloogi kaardi saime kätte vahetult enne starti. Alustuseks oli siis väike coastaleeringuetapp, kus võistlejaterivi liikus ühtlases rivis ja noppis punkte. Punkti noppimine tähendas esialgu tähise puudutamist. Kohe proloogis saime ära proovida ka merevee soojuse, kui kaljult tuli alla hüpata ja ujuda üle väikese sopi. Kõige hullem ei olnudki. Ehkki ilm oli pigem nigel ja vesi ka mitte just kõige soojem. Kalju peal turnimisega tekkisid tiimide vahel ka pisikesed vahed, nii et peale proloogi kajakietapile minnes ei olnudki kõik enam puntras koos.

Peale lühikest kajakiotsa ootas ees juba järgmine coastaleering, koos veidi pikemate ujumisotstega ning aerupaadi etapp. Kohtunikuna tegutsev Maare suunas meid esimesena coastaleeringule. Varem saabunud tiimid said aerupaadietapi enne teha. Kuna merevesi tundus seal mitte just kõige soojem, pumpasime täis ka ka kaasas olnud madratsid ja ujusime nendega. Pumpamine võttis veidi aega, aga ujumine oli mõnusam ja kiirem. Ehkki tuul tahtis millegi pärast kerget madratsit kogu aeg kuhugi poole minema lükata. Meiega enam-vähem samaaegselt coastaleeringut alustanud Eensaarte tiim tõmbas jooksuga veidi eest minema - loogiline. Meie kulgesime umbes samas tempos Twister Mürakarudega. Ainult et nad ei olnud arvestanud sellega, et meil oli aerupadi etapiks varrukast võtta trumpäss Reigo näol, kes kivinäoga tõmbas kogu etapi nii kõvasti aere, et äärepealt oleks lootsiku glissi saanud.

Nüüd ootas ees juba veidi pikem kajakietapp, mis tuulise ilma tõttu oli viidud avamerelt rohkem saarte vahele. Soome saarestikud on aga teada-tuntud oma superilusate vaadete poolest. Nii et aerutades võis vabalt unustada ennast suu lahti mõnda järjekordset külamehe majakese asukohta või kaljust saarekest imetlema. Kajakietapil tekkisid väiksemad pundid ja liikumiskiirused olid suhteliselt sarnased. Järgmine coastaleering ootas meid ees juba kuuendas kajakipunktis, ehk TA2-s. Seekord pidi tegemist olema juba vähe tõsisema etapiga, kus pikemad ujumisotsad ja ka kilometraaž vähe toekam. Alasse jõudes teatas kohtunik aga, et võtta tuleb vaid 5 punkti üheksast. Pikemad ujumisotsad olid üldse välja jäätud. Ilmselt siis oli avamere pool liiga suur laine vms. Seekord otsustasime madratseid mitte täis pumbata ja ujuda ilma nendeta. Ja see oli ka õige otsus. Metsastel kõndimisosadel oleks madratsite kaasa vedamine olnud suhteliselt tülikas. Sellel etapil tegime ka väga hea soorituse. Ujumine hakkas juba päris meeldima ja etapi lõppedes nägime vahetusalast lahkumas ka Mountain Loghome tiimi, kes vahepealsel osal oli meil eest ära saanud.

Viimasel kajakilõigul tõmbasid vanameistrid meiega aga väikese vahe taas sisse. See oli nende ala ka. Meie selja taga olev poolakate tiim üritas kajakis kasutada ka purjesid, aga meie hinnangul läks neil purjedega mässamisega nii kaua aega, et kokkuvõttes nad meile oluliselt lähemale küll ei saanud. Järgmisse vahetusalasse jõudes ja enne uisu-/trekietapile suundumist tuli läbida veel üks coastaleeringuring. Niisiis saime natuke veel krooli harjutada. Ees liikuvate Mountaini ja EST-LAT võistkondadega oli meil tekkinud selline mõnekümne minutiline vahe. Vahetusalas saime esimest korda ligi ka varustusekastile, et ampsata natuke banaani, haarata kaasa uisud ja suunduda juba järgmisele etapile. Eesti võistkondade fänniklubi Liisu, Venna ja Maare näol lasid meile autoaknast veel teeleminekuks meeleoluka muusikapala Heli Läätse repertuaarist. Pisikese jalutuskäigu järel saime aga juba uisud jalga siduda ja vähe nobedamalt edasi kulgeda. Ilm oli vahepeal muutunud päris mõnusaks. Asfalt kuivanud ja päike taevas. Mis nii viga sileda asfaldi peal mõnusalt uisku lasta.

Mõnusalt uisku lasta saime aga esialgu ainult umbes 10 kilomeetri jagu, kui peale Kirkonummit, kolmanda punkti kõrval, otsustas Sveni uisu raam saapa küljest eralduda. Raami kinnituspoldi otsingud ei andnud aga mingisuguseid tulemusi ja teibi ega nippon sidemega ei tundunud see asi ka parandatav. Õnneks juhtus aga mööda jalutama üks kohalik papi, kelle abiga saime teada, et 500 meetri pärast olla tee ääres üks autoremondi töökoda. Et äkki saab sealt mingisuguse poldi. Niisiis, jalutasime veidi maad edasi ja leidsimegi nimetatud töökoja. Õnneks saime 5 euro eest ka vajaliku poldi ning peale umbes pooletunnist ajakadu saime uisuteekonda jätkata. Kohe varsti aga tuli taas uisud jalast ära võtta ja keerata metsateele, et teekonda juba jalgsi astudes jätkata. Järgmine punkt asus järve keskel saarel. Korraldajate sõnul on lääne poolt lähenedes veetase umbes 1m. Tegelikkuses oli see muidugi kaenla alla ja pidime kotte ja uiske pea kohal hoidma. Teisele poole minnes aga panime varustuse prügikotti ja ujusime kotti ees lükates teisele kaldale. Nüüd ootas ees paar metsaetappi, mille lahendamisega saime edukalt hakkama. Viimane punkt enne võistluskeskuses olevat vahetusala oli flying fox, kus siis saime pealtvaatajate ergutuskisa saatel lennata köit mööda üle järve.

KN Keskusse sõites tulid vahetult enne kohale jõudmist vastu nii Ace kui ka ML. Leppisime kokku, et kulutame vahetusalas 20 minutit. Umbes nii vist läks kah. Järgmine etapp oli taas uisk/trek. Pidime uiskudega sõitma Nuuksia rahvusparki, läbima jalgsi Nuuksia maastikumaratoni rada kasutades umbes sarnase pikkusega trekkinguetapi ja seejärel uisutama tagasi. Uisuetapp kulges edukalt, ehkki ühe teelõigu, mille läbisime otse jalutades, oleksime võinud sõita uisuga ringi. Ning korraldajate poolt ära märgitud ohtlike tõusude ja laskumistega ning kurviline uisutee osutus ikkagi mitte niiväga ohtlikuks. Nuuksia vahetusalasse jõudsime täpselt selleks hetkeks, kui oli vaja pealambid pähe panna. Juba peale vaadates oli selge, et see trekkinguetapp tuleb pikk ja aeglane. Jäi üle vaid loota, et mingeid lolle vigu ei tee. Esimese kolme punktiga läkski päris sujuvalt. Aga siis oli korras. Nr 12 punkti minekul panin, vaatamata sellele, et kompass kogu aeg ees oli, radade lugemisega kuidagi täiesti pange. Nii et põhimõtteliselt ühel hetkel ei saanud sellest asjast enam üldse midagi aru. Üritasin liikuda suuna järgi, aga lõpuks kui ennast uuesti paika saime, oli tund aega rahulikult viga pandud. Nõme. Aga see ei olnud veel kõik.

Järgmisse punkti minnes, suutsin uuesti mingi idiootsusega hakkama saada, nii et kui järjekordselt pooletunnise vea panin, oli mul sellest asjast juba täiesti siiber. Õnneks võttis Mann juhtimise üle ja hakkasime vähemalt punktile lähenema. Aga oh õnne, punkti ei olnud. Olles seda mõnda aega otsinud, jõudis ka mingi teine tiim kohale ja helistas lõpuks korraldajale, kes teatas, et punkt on varastatud. No mis seal ikka, läksime siis edasi. Ja 100 meetrit järgmise punkti poole minnes, ennäe imet, punkt! Komposteerisime ta siis ära. Kolme punkti pärast julgesin kaardi uuesti kätte võtta. Ja seekord õnnestus isegi soovitud trajektooril püsida. Aga noh, väljas oli vahepeal ka valgeks läinud ja üks herilane otsustas ka teha väikese ergutava torke. Möödusime veel umbes 15-ndat korda venelaste võistkonnast (ei oskagi öelda, kus nad vahepeal käisid) ja peagi oligi trekkinguetapp läbi. Preemiaks jagas kohtunik igaühele lõkkel küpsetatud makkara - maitsev! Kohtunikul olevast ajatabelist oli näha, et viga olid teinud ka teised võistkonnad, kaasa arvatud Randy, küll aga veidi vähem, kui mina. Samas oli ka juba katkestajaid, kelle hulgas kahjuks ka Twister Myrakarud ja üks väga tugev Rootsi tiim Sweco.

Peale 10 minutilist vedelemist võtsime uisud kaasa ja liikusime maantee poole. Mõnda aega sai jälle vahelduseks uisutada. Väljas oli vahepeal jube palavaks läinud. Tegelikult oli öösel ka mõnusalt soe. Näe isegi aju kuumenes üle. Õnneks ootas aga 22. punktis ees väike õhulend ja karastav suplus. Kolm liiget pidid hüppama kaljult vette ja ujuma teisele kaldale, aga üks pidi koos kõigi asjadega suplema Finnfoam plaadiga. See on selline 10cm paks penoplasti sarnane pikk plaat. Mõtlesime, et läheb juba vaidluseks, et kes on nõus mitte hüppama, aga Sven arvas, et ta võib Finnfoamiga minna küll. Kalju oli päris kõrgel nii et äärepeal võttis ikka korra mõtlema. Samas Mann ei teinud teist nägugi, hüppas esimesena üle ääre, nii et silm ka ei pilkunud. Ma ikka kaks korda neelatasin enne. Aga hüpe ise oli lahe ja suplus värskendav. Nüüd astusime paar punktivahet niisama edasi, kuni jõudsime ronimispunkti.

Tuleb tunnistada et päris korraliku kalju olid korraldajad üles leidnud. 37 meetri kõrgune kolakas. Seekord tuli paari kaupa laskuda kaljust alla ja kui kogu tiim all, siis jälle paari kaupa haaratsitega üles. Läksime Manniga kõigepealt. Mannil võttis veel mitte kõige korralikumalt kinnistunud tegevus kergelt põlve värisema, aga alla me saime. Aga köied olid seal küll sellised, et ausalt öeldes võttis kukalt sügama. Lisaks sellele, et tegu oli päris korralikult kulunud eksemplaridega oli vähemalt minu köie sees ka üsna korralik sälk. Võttis nagu mõtlema... Üles minemine oli psühholoogiliselt lihtsam, aga nõudis selle eest rohkem tööd. Mõningase rippumise järel saime üle ääre ja seekord jäid köied terveks. Vahel kohe veab! Peale ronimist oli veel väike ots trekki ja jupp rulli võistluskeskusesse.

Taas võttis juba teada-tuntud fännclub meid vastu Heli Läätse lõõritamise saatel. Seekord lubasime endale veidi pikema puhkuse, vist oli pool tundi. Vahetusalas olnud lihapallid ja värske kurk maitsesid oivaliselt. Peale kehakinnitamist ja osade puhul ka kerget pesu ootas meid ees pikk rattaetapp. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli üle pika aja rattaga sõita. Kilomeetrid möödusid lennates........ Kuni vahetult enne esimest punkti mul meelde tuli, et kindlasse kohta pandud kompostrikaart jäi pükste vahetamise käigus endiselt kindlasse kohta, võistlusteskuses. Väike lisa edasi-tagasi sõiduke on ju ikka abiks, nii et tegin selle pool tundi kiirelt juurde. Edasi läks aga sujuvalt ainult et vahelduseks saime kaela vihmasabina. Koos vihma saabumisega jõudsime ka järgmisse vahetusalasse, kus oli rattaorienteerumise lisaülesanne.

Ehkki osad teeklassid olid ratta-o kaardil veidi kahtlased, oli rattaorienteerumine päris lahe vahepala niisama kruusal ja asfaldil sõitmisele. Kivistel ja kaljudel singlitel turnimine oli päris äge ja vaatamata vihmale saime täitsa korraliku aja. Ratta-o lõpuosas leidis meid üles üks võistluse fotograaf, kes oli metsavahele visanud teele mõned palgid ja siis ootas kui me mööda singlit kohale lendasime, et siis hüpetest häid kaadreid saada. Ma arvan, et tulid täitsa lahedad pildid. Mustikatele vahelduseks olid ühel raiesmikul ka vägagi maitsvad vaarikad. Nüüd tuli vahelduseks päris pikalt niisama ratast sõita, ilma lisaülesanneteta. Et vahemaad olid pikad, siis jagasime terve portsu kaarte Reigoga kaardialustele ära ja vahelduseks sai vähe silma puhata. Rattaetapp edenes meil aga jõudsalt ja nii valges kui pimedas liikusime täitsa hästi. Enne järgmist ujumisetappi aga hakkas aju nii ära väsima ja otsustasime tee ääres kiire uinaku teha. 15 minutit und kruusatee äärses kraavis mõjus vägagi kosutavalt ja enesetunne muutus hoopis teiseks. Vaatamata sellele, et samal ajal hakkas kergelt vihma tibama.

Järgmisena ootaski ees väike ujumisetapp Finnfoamidega. Fännklubi oli meil järve ääres ootamas, mõned tugevamad isegi täitsa üleval. laadisime ratta ja muu varustuse Finnfoam plaadile ja tundus, et asi meenutab täitsa veesõidukit. Vahelduseks oli see parvetamine täitsa mõnus, ehkki riideid seljast vähemaks võttes see esialgu nii ei tundunud. Peale kerget vaheldust tuli jälle pikalt ratast sõita. Taas hakkas uni peale tükkima. Meele erksana hoidmiseks tegin aeg-ajalt mäkke minnes väikseid vahespurte, et päris magama ei jääks. Sama probleem oli kõigil. Nii et peale mõnda aega kannatamist otsustasime jälle kraavis 15 minutit und lubada. Jälle toimis täitsa edukalt. Veel veidi ratast ja vastu hommikut jõudsime TA10-sse, kust algas nö. ultimate swimming. Taas tuli kogu tavaar Finnfoam plaadile mahutada ja seekord 5 kilomeetrit allavoolu parvetada. Kuna distants oli piisavalt pikk, võtsime seekord esirattad ära ja tegime selle parvetamise omale mugavamaks. Erinevait tehmikaid solberdamiseks kasutades ei olnudki see pikk ujumine eriti hull. Vahepeal hulpisime pea ees, siis jalad ees, siis selili, siis kõhuli - mõnus.

Otse loomulikult jätkus peale ujumist asi jälle rattasõiduga. Selle vastu ei olnud meil loomulikult midagi. Vahepeal ratast ka veidi tassides, jõudsime lõpuks Raasepori linna, kus enne ronima ja jooksma asumist lubasime teeäärsest poest endale külmad Coca-Colad ja jäätised. Torni juurde jõudes selgus, et ronida saame ainult trepist üles ja alla. Igaks juhuks lasti ikkagi ronimisvöö peale panna ja prussic külge, et trepist käik turvalisem oli. Peale seda üüratult keerulist ronimist oli umbes sama keeruline linnaorienteerumine. Sörkisime ja astusime linnas ja noppisime 4 lihtsat punkti. Ja siis jälle rattaga sõitma! Peale kiiret asfaldisõitu saime peagi teha aga karastava supluse saarele, kus oli kaks punkti pandud maa-alustesse punkritesse. Ja siis juba ootas ees vahetusala, kus oli kohustuslik 2 tunnine paus. Saab magada - jesss!

Peale korraldaja poolt pakutud roa ja enda kastis olnud hõrgutiste manustamist ning ML ja Eloga väikest muljetamist sain mina magada 1h15min. See oli küll äraütlemata mõnus ja vajalik uinak. Veel veidi kohmitsemist ning järgmiseks etapiks oli ette nähtud Kickbike. Eelmised mälestused sellest aparaadist olid juba ähmased, aga sõites oli täitsa mõnus ja tuli ka sõidutehnika meelde. Kuidagi sattusime jälle fotograafide ja kaamerameeste lemmikobjektideks ning terve tee jooksul esimesse punkti filmiti ja pildistati meid nii autoaknast, pakiruumist, kui ka tee äärest ja laudteelt. Peale esimest punkti kadusid kaamerad ära. Teise punkti jõudes ei hakanud tähist esialgu silma. Olles kõik kõrvalolevad põõsatagused läbi käinud, ei olnud ikka punktist mingit jälge. Võtsime kõne korraldajatele ja selgus, et Kickbike rada oli ümber tehtud ning kohtunik unustas seda meile mainida. Päris lahe. Saime telefoni teel peale paari kõne tegemist edasised juhtnöörid ja liikusime Kickbikega edasi Hanko linna, purjetamisetapi algusesse. Korraldaja oli meile toonud sinna osa kajakivarustusest. Õnneks toppisin enne Kickbike'i omale ka järgneva etapi söögi kotti. Aga joogikott oli küll tilgatumalt tühi. Ei osanud nagu arvestada, et peaks rohkem jooki võtma selleks väikseks tõukekaetapiks, aga näed siis. Õnneks saime kamba peale hakkama. Üks kohtunik tahtis veel pool tundi trahvi teha, kuna kajakil lipukesi polnud. Selgitasime talle natuke olukorda ja pääsesime. Kaotasime ajaliselt selle jamaga umbes tund aega.

Vahetusalas tuli aga ehitada kahest kajakist purjekas. Vajalikud prussid, nöörid ja muud materjalid olid olemas ja näidiski ees. Tuli välja täitsa viisakas sõiduriist. Ainult et ilm oli purjetamise jaoks absoluutselt sobimatu. Tuult oli täpselt 0 m/s ja meri nii plekksile, kui veel olla saab. Nii et peale purjeka valmimist kerisime purje ümber masti kokku ja kihutasime aerudega uhmerdades sadamast minema. Järgmisse punkti, kus purjeka jälle lahti sai monteerida, jõudsime just pimeduse saabumise ajaks. Edasi jätkasime juba kahe kajakiga, tavapärasel meetodil aerutades. Taas juba tuttavasse vahetusalasse, kus enne magada sai, jõudes, oli merele juba kerge laine peale kerinud. Aga enne ulmepikka kajakietappi tuli veel läbida ka orienteerumisetapp, mis ka omajagu aega nõudis.

Peale hea-parema söögi kerget manustamist panimegi kohe rajale. Kohe vahetusala lähistel tuli vastu ML, kes teatas, et tegid orienteerumist arvatava kahe tunni asemel kolm ja pool. Nii et kogu nende lisa Kickbike ringide ja asjadega olime neist nüüd umbes nii palju maas. Võtsime etappi rahulikult, aga ühe punktiga tegime ikka täitsa arvestatava vea. Ei saanud pimedas mingist kohast õigesti aru ja lugesin teid valesti. Etapi esimese kolmandiku peal hakkas aga juba vaikselt valgeks minema ja mõne aja pärast oli täitsa ilus päikeseline hommik. Etapi lõpuosas endale rohkem eksimusi ei lubanud ja peagi olime uuesti vahetusalas. Seekord siis selles vahetusalas viimast korda. Kuna Kickbike kogemus varasemast oli veel meeles, käisime enne järgmisele etapile suundumist korraldaja käest täpsustamas, et kuhu me nüüd kajakkidega ikkagi sõitma peame. Väitis, et minge kaardi järgi. Ainult et kaardi peal oli kaks marsruuti, hea ilmaga ja halva ilmaga. Küsisime siis igaks juhuks üle ka, et milline ilm siis hetkel on. Mitte eriti enesekindlalt teatati, et olla ikkagi hea ilm. Kui nii, siis nii. Viskasime kajaki kokpitid kokakoolat ja kaerahelbeküpsiseid täis ja sättisime ennast minekule.

Veidi aega tagasi tõusnud päike paistis otse näkku. Etteruttavalt võib öelda, et see jätkus nii terve päeva, mil kajakietapp kestis. Nii et kui kajakietapp õhtul lõppes, olime nagu grillbroilerid. Aga see selleks. Tegelikult hakkasid nüüd asjad õige imelikuks minema. Tõenäoliselt hakkas väsimus võimust võtma, ehkki ma ise seda sel hetkel küll ei tundnud. Anyway, aju (eeldusel, et mul selline asi siiski kuskil olemas on), hakkas genereerima eriti imelikke asju. Tegemist oli sürrealistlikuima olukorraga, milles ma kunagi olnud olen. Nimelt hakkasin ette nägema neid olukordi, millesse me kohe jõudma hakkasime. Täpsemalt siis nägin justkui oma vaimusilmas ette, nii kaardil, kui ka reaalselt, et hakkan viga tegema, kuidas ja kuhu ma seda viga teen, aga ometigi tegin täpselt selle sama vea. Nagu vaataks iseenda tegevust pealt kuskilt pilvepiirilt, aga muuta seda ei saa. Vägagi imelik. Igal juhul, nagu juba öeldud, siis ma ei tea kas seoses sellega, või mitte, ei tahtnud kaardi lugemine ka enam üldse sujuda. Kõik oli järsku idiootselt arusaamatu. Õnneks oli Sven koheselt valmis kaardilugemise enda peale võtma ja tegi seda ideaalselt, terve päev otsa, kajakietapi lõpuni. Nii et minu ülesandeks jäi ainult aerutada ja suurepäraseid vaateid nautida. Ja vaateid, mida seal nautida, oli tõepoolest mõnusalt palju.

Ilma liialdamata oli tegemist ühe maailma ilusaima arhipelaagiga, nagu peakorraldaja Petri Forsman ütles. Suu jäi lahti, vaadates, kui ilusate kohtade peal on inimestel majad, suvilad või muud puhkepaigad. Igal majal oma paadisild. Vahepeal oli tunne nagu sõidaksime mööda jõge, aga vesi oli soolane. Saared olid lihtsalt teineteisele niivõrd lähedal. Küll seal saaks kajakiga päevade kaupa mõnusalt matkata. Mida aeg edasi, seda tihedamaks läks saarte vahel laevaliiklus. Arusaadav, reedene päev ka. Pealelõunal ikka sõidad saarele oma mõnusasse majakesse. Eriti sellise suurepärase ilmaga. Sõideti igat tüüpi paatide, jahtide, purjekate, kajakide ja muude veesõidukitega. Õnneks olid liiklejad viisakad ja võtsid enamasti meid nähes hoo maha. Paar korda tuli aerutades uni ka peale, aga õnneks midagi väga hullu ei olnud. Kuna tegemist oli ikkagi väga pika kajakietapiga, hakkasid õlad ikka lõpuks kangeks jääma. Aga vaatamata sellele ja ka sellele, et kajak ei ole meil just kõige tugevam distsipliin oli tegemist kahtlemata selle võistluse ühe lahedaima etapiga.

Õhtupoolikul jõudsimegi kajakietapi lõppu. Finišisse ei olnudki enam teab kui palju maad, ent ometi piisavalt, selleks, et kogeda igasugu seiklusi. Alustuseks turnisime veidi silla konstruktsioonidel, et punkt kätte saada ja siis, peale garderoobi vahetust ja eriti maitsvate lihapallide söömist jätkasime imelühikese rattaetapiga kanuuetapi algusesse. Kanuuetapi eel anti vabalt valida, kas liigume kanuuga, jala või mõlemaga, peaasi, et kogu võistkond oleks koos. Valisime alustuseks veidi kanuusõitu ja siis veidi ka jalutamist ja nii edasi. Veidi läks aega ka selle peale, et läbi konstruktiivse kriitika saavutada kompromiss valitava liikumistehnika osas. Lõppkokkuvõttes võttis kanuuetapi läbimine päris piisavalt aega. Ning kui uuesti vahetusalasse jõudisme, oli läinud juba pimedaks. Niisiis tuli panna lambid pähe ja soojemad riided selga. Viimasega oli minul probleeme, kuna minu kott oli koos GPS-iga ja see oli vahepeal ujumas käies läbimärjaks saanud. Kaasa arvatud sooja pesu pluus "veekindlas kotis", mis oli samuti kergelt niiske. Nii et viimase rattaetapi alguses tuli aeg-ajalt teha erit kiireid liigutusi, et sooja saada. Vähemalt hoidis see ehk veidi paremini üleval.

Aga kauaks seda pidu ei jätkunud. Jäänud oli loodetavasti veel vaid paar tundi. Kuna ~50km mis veel lõpuni oli kulges valdavalt mööda asfaltteid või hästi sõidetavaid kruusateid ja kaardi lugemine polnud ka teab mis keeruline. Nii lihtsalt meil aga ei läinud. Unepuudus hakkas kõigi puhul oma erinevat palet näitama. Tagantjärele mõeldes sai nalja kõvasti. Alustuseks hakkas suhteliselt kiiresti peale sõitma hakkamist tee ääres elu käima. Minul olid tee ääres müügiletid, kus taga mutikesed müüsid kõikvõimalikke aiasaadusi. Täielik laat. Võtsin kohe kiirelt sisse guaraana ja õige pea muutus olemine igavamaks ja une probleemi kuni lõpuni ei olnud. Mis aga ei takistanud loomulikult ajul unepuudusest tingitud vigureid tegemast. Nii et kes ütles, et mehed ei suuda kahte asja korraga teha?? Mina tegin igal juhul vähemalt kolme. Samal ajal, kui kaarti lugesin ja vahelduseks teistega rääkisin, jooksis kõrvalkaadris unenägu. Päris huvitav - samaaegselt üleval olemisega vaadata, nagu televiisorist unenägu. Aga see polnud veel kõik. Uuesti, juba teist korda selle võistluse jooksul hakkasin ette nägema seda, mis kohe toimuma hakkab. Üsna täpselt nägin ette, kuidas Svenil uni tekkima hakkab, kuidas meil tempo aeglustub pea olematuks ja kuidas me lõpuks võistluskeskusse jõuame. Koos reaalse maailma ja unenäoga "televiisorist", oli olukord iiven moor sürrealistlik, kui kajakietapil.

Aga minu olukord ei olnud sugugi kõige huvitavam. Nagu juba öeldud, hakkas Sveni kimbutama selline uni, mille tulemusena liikumiskiirus kahanes nullilähedaseks. Aga vaatepilt iseenesest oli üsna huvitav. Sven oli füüsiliselt justkui meiega, aga tegelikkuses kuskil päris kaugel. Korduvalt leidis ennast tee kõrvalt pikali, aga ükski kukkumine ei suutnud üles ka äratada. Ja selline olukord muudkui kestis ja kestis. Mann vatras Sveniga, mis jõudis, aga kuidagi ei tahtnud pilt ette tagasi tulla. Kuna liikumiskiirus oli nii aeglane, olin kaardilugemisega mitu ristmikku tegelikust olukorrast ees. Reigo unepuudus väljendus seevastu mõnes täiesti kontekstivälises lauses, mis ta aeg-ajalt sekka viskas. Õnneks sai ta aga kohe ise aru ja hoiatas, et keegi seda tähele ei paneks. Mann tundus alguses õige reibas, aga kui Sven enne lõppu üles ärkas, tundus, et nüüd hakkab sarnane olukord jõudma Mannini. Enne jõudis õnneks aga kätte võistluskeskus.

Võistluskeskuses oli ette nähtud veel Finnfoamiga üle järve ja tagasi ujumine. Ootasime seda juba tükk aega, et oleks justkui värskendav asi enne finišeerimist ja väikest õllejoomist. Kui aga kohale jõudsime, võtsid meid vastu Liisu ja paar unist kohtunikku, kes teatasid, et ujumist ei olegi. Milline pettumus. Liisu väitis, et sellist pettumust ta küll kellegi näost rohkem ei näinud, teised olla ikka õnnelikud olnud. Seevastu loeti meie võistlus, umbes nelja paiku öösel, peale 92h 43min võistlust, finišeerituks ja jagati kätte pudel šampust ja Eestis toodetud õlled. Tuleb tunnistada, et olid küll hea maitsega. Üritasime veel peale kiiret pesu teha laua ääres mõned õlled. Aga peale 1 õlle, mille käigus me kõik korda mööda lõua rinnale toetasime ja üksteise üle seetõttu naersime, ning Liisu meie kõigi üle naeris, otsustasime, et vist on targem magama minna.

Oma võistluse eesmärgid sai kenasti täidetud. Võistlus sai lõpetatud ja palju kasulikku kõrva taha pandud. Loodame, et oleme teinud nüüd ära kogu vajaliku töö Edukaks ARWC-l osalemiseks. Aga 1h45min und on 93 tunnise võistluse jooksul ikka häbiväärselt vähe.

Tulemused.

Ja nüüd juba pöidlad pihku seiklusspordi MM-iks. Ärasõit 8-ndal septembril, start 15. septembri varahommikul. www.raidinfrance.fr.

Adventure Race Slovenia 2012

Sel aastal tuli jaanipäev teisiti. Tavapärase üle lõkke hüppamise ja muu sinna juurde kuuluva asemel oli meil seekord kavas sügisest ARWC-d silmas pidades esimene tõsisem treeningvõistlus - Adventure Race Slovenia. Nagu nimigi ütleb, siis oli tegemist Sloveenias toimuva ja Adventure Racing EuroSeries kavva kuuluva võistlusega. Ja ausalt öeldes ega väga kahetsema ei pidanud. Juba traditsioonilise jaanipäevase +10 kraadise ja vihmasajuse ilma asemel ootas meid Sloveenias päike, 30+ temperatuurid ja +26 kraadine vahemeri :). Aga see selleks. Sloveenia võistlus oli meil MMi ettevalmistuskavasse võetud seetõttu, et harjutada võistlemist natuke künklikumal maastikul kui seda on meie kodulähedased. Lisaks kannavad ARWC eelsed võistlused meil ka eesmärki täiustada tegutsemist ühtse tiimina, harjutada kiiresti tegutsemist vahetusalades ja tegeleda muude kitsaskohtadega.

Sel korral läks nii, et pidades silmas järgmiseid tähtsamaid võistlusi, tuli Mannil asjad natuke ringi mängida ja kodumaal vormi timmimisega tegeleda. Õnneks aitas meid hädast välja Elo. Selles osas meil vedas üsna mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et Eloga on lihtsalt lahe ühes tiimis olla. Ja teiseks sellepärast, et Elol on lisaks kõigele muule ka mitmekordne ARWC-l võistlemise kogemus. Nii et tema tähelepanekud ja õpetussõnad nii võistluse ajal, kui ka enne ja pärast seda kulusid meile igati marjaks ära. Reisivahendiks valisime Sloveeniasse minekul rendifirmast Renault Trafficu minibussi, kuhu mahtusid lahedasti ära nii meie võistluseks vajalik varustus, kui ka tagasihoidlikud magamisasemed sõidu ajal. 19-nda juuni lõunaajal pakkisimegi oma kola bussi ja hakkasime vaikselt lõuna poole liikuma.

Läbi Tartu ja Valga Riiani jõudmine võttis seekord kõvasti aega, aga sealt edasi hakkasid asjad juba vaikselt arenema. Kuna peagi hakkas öö, siis ei saanud temperatuuride tõusmisest esialgu aimu. Aga kui hommikukohvi asemel Tšehhi kiirteeäärses söögikohas prae tellisime oli temperatuur juba niisugune, et Elo näole tekkis eriti suur naeratus. Ja temperatuur jätkas tõusmist, olles kohalejõudmisel juba saavutanud 34 kraadi. Olles võistluskeskuses Leivolt laenuks saadud telgi püstitanud, vaatasin nõutult oma kotis ruumi raiskavat fliisi ja muid pikkade varrukatega riietusesemeid. Etteruttavalt võib öelda, et ühtegi pikkade varrukatega riietuseset ma sel võistlusel ei kasutanudki. Ehkki teise öö lõpupoole oleks mõnel laskumisel tahtnud korraks midagi peale tõmmata.

Igal juhul jõudsime Velenjesse kenasti kohale ja tegime alustuseks, peale telgi püstitamist, oma higist kleepuvate kehadega väikese ujumise võistluskeskuses olevas järves - mõnus. Seejärel oli juba võimalik võistkond registreerida ning kätte saada ka roadbook ja kaardimaterjal. Käisime veel ratastega korra linna vahel õhtust söömas, mille kõrvale oli mõnus roadbooki sirvida ja arutada esimesi strateegilisi plaane. Neljapäev läks põhiliselt raja planeerimise ja muude ettevalmistavate tegevuste tarbeks. Samas kulus palju aega ka ametlikule lõunasöögile ning avamistseremooniale, mis igasuguste kõnede ja kohaliku superstaarisaate esinejaga kippus jubedalt venima. Kohati tekkis juba tunne, et aega hakkab napiks jääma, kuna kõik vahetusala kastid ja kotid tuli veel õhtul kella 22-ks valmis saada ja ära anda. Õnneks sai tseremoonia siiski ühel hetkel läbi ja pooleliolevad tegevused võtsid ka veidi vähem aega kui kartsime. Nii et õhtuhämarusse jäi vaid mõne viimase kaardi kiletamine. Seejärel oli aega veel hetkeks mahagi istuda ja nautida sooja putukateta õhtut, et siis juba välja puhkama minna kella viieks planeeritud äratuseks. Äratus oli nii varajaseks pandud seetõttu, et juba 6st lahkusid bussid stardi suunas, mis seekord anti Sloveenia vahemereäärsest linnast - Piranist.

Olime omale hommikusöögiks ja stardieelseks laadimiseks hankinud eelmisel päeval kaks suurt pizzat, mida me siis bussisõidu ajal vahelduva eduga näost sisse ajasime. Kohale jõudes oli väljas juba nii palav, et kui seljakotid nr. 5 kajakipunkti maha jätsime, siis asetasime samasse ka kõik oma riided peale ujumispükste ja numbrivesti. Seejärel tuli läbi käia veel ujumise alguspunktist, kuhu jätsime oma madratsid ja muu ujumisvarustuse. Siis juba suundusime keskväljakule starti ootama. Parajasti sel hetkel tegid soojendusvõimlemist kõik Rover, ehk lühema raja võistlejad, kes pidid startima meist 20 minutit enne. Pikema raja võistlejate soojendavast aeroobikast, kohalike Riina Suhotskajate ergutuste ja ettenäitamise saatel võtsid osa vaid Rootsi naisvõistkond ja mõned kohalikud Sloveenia võistlejad. Ülejäänud võistkonnad vedelesid kuskil reklaamplakatite taga päikesevarjus.

Enne kella 10:45-t kogunesid aga vaikselt kõik võistlejad stardikaare alla ja kolmveerand üheteistkümnest kõlaski stardikäsklus. Esimeseks alaks pakuti linnaorienteerumist mõnusas Pirani linnakeses, mis kujutas endast vahemereäärset kitsaste tänavatega suvituslinna. Väga lahe koht. Ja lahe oli ka linnaorienteerumine. Eriti linnamüüri kõrgeimas tornis asuv punkt, kust avanes suurepärane vaade merele, kus minu viibimise ajal üks purjekas parajasti pautis. Kuna linnaorienteerumise kaarte oli 2 siis jagasime need sõbralikult ära, nii et meie Sveniga saime ühe osa ning Elo ja Reigo teise osa. Vaatamata pisikesele ringijooksule, mis seoses teetöödega tuli teha jõudsime peale linnaorienteerumist ujumisetapi algusesse ühena esimestest. Minu arust ainult üks tiim oligi just veele läinud.

Sellest polnud aga suuremat lugu, kuna peagi oli kogu võistlejate rivi korraga vees ja otsiti esimest ujumispunkti. Merevesi ise oli mõnusalt soe - 26 kraadi, aga natuke harjumatult soolane. Kuna võistluseelselt ei avaldanud keegi väga suurt soovi sukeldumisega tegeleda, sain selle ülesande seekord omale. Ujumispunktid ise asusid vee all ja kohati tuli neid päris pikalt otsida, maismaal olevate objektide ja hinnatava kauguse järgi. Esimese punkti leidmine oli päris keeruline. Kogu võistlejate kamp ujus suures parves ja kõik kiikasid vee alla. Paistis, et üks tiim liigub edasi järgmise punkti poole, aga ülejäänud tundusid olevat ühe koha peal. Lõpuks hakkas kuskilt kostuma hõikeid ja oli selge, et keegi leidis ka punkti. suhteliselt võistlejaterivi eesotsas õnnestus ka meil punkti lähedusse jõuda, aga esimene katse punktini sukelduda päädis ainult tähise kerge puudutamisega. Siis hakkas õhk juba otsa saama. Seejärel läks punkti juures suuremaks tunglemiseks ja lisaks viis tuul vee peale tõustes punktist kohe mitmed meetrid kaugemale. Mõninga tunglemise tagajärjel õnnestus siiski punkt komposteerida. Lipendava paberi kompostri vahele saamine mitmete meetrite sügavusel ei olnud sugugi kõige lihtsam ülesanne, ammugi siis õige lahtri juures. Lisaks oli uuesti vee peale tõustes seal juba mitu inimest vastas, nii et ka pea veest välja pistmine ei olnud kõige hõlpsam.

Esimene ujumispunkt oli ka selgelt kõige sügavamal. Ülejäänud läksid juba suhteliselt ladusalt. Lisaks hajus ka rahvas rohkem laiali. Peale esimest punkti panid enamik võistkondi madratsitega rannikut mööda jooksma. Kaasa arvatud eelmise aasta Euroopa meistrid jne. Ehkki alguses nagu tundus, et see ei olnud lubatud, paistis, et siiski on. Nii et siis võtsime ka suuna maa poole ja nudistide vahel slaalomit lastes kulgesime järgmise punkti poole. Viimasesse ujumispunkti jõudes selgus aga, et see on taas vähe korralikumalt "peidetud". Ehkki see oli maal olevate märkide järgi justkui kõige lihtsam punkt, ei õnnestunud seda kuidagi kellelgi leida. Kuna aeg tiksus armutult, siis ühel hetkel otsustasime selle pea vees "kammimise" lõpetada ja suunduda edasi rannikut mööda kulgevale lühikesele jooksuetapile kajaki alguspunkti. Jooksuetapp kulges taas nudistide vahel laveerides. Ei saanudki aru, kas siin ongi lihtsalt kombeks paljalt päikest nautida, või sattusime lihtsalt nudistide plaazile.

Kajaki alguses oli esimene otsustamise koht. Kuna ujumisega läks piisavalt aega, otsustasime kajakietappi distantsiliselt kolmekordistava ja vastutuult aerutamist tähendava nr. 4 kajakipunkti vahele jätta. Seda paistsid tegevat enamik võistkondi, välja arvatud soomlased, kes teada-tuntud kõvad aerutõmbajad. Ehkki suuna hoidmine tundus aeg-ajalt olevat veidi keeruline, möödus lühike kajakietapp siiski suhteliselt edukalt ja peagi olime jälle pisemal jooksuetapil, mis viis meid seekord rulluisuetapi algusesse, punkti nr. 8. Kuigi algselt tundus, et rulluisuetapil saame kõvasti mäge forsseerida, siis tegelikult algas uisuetapp hoopiski tunneli algusest, mis läks läbi mäe, nii et tõusud ja langused olid täiesti sõidetavad. Lisaks oli jahedas tunnelis vahelduseks päris mõnus päikesest taastuda ja vaikselt järgmise punkti poole veereda. Ka uisuetapp oli suhteliselt lühike ja peagi olime juba seda lõpetavas 10-ndas punktis. Sealt jäi veel lühike jooksuke jalgrattaetapi alguspunkti.

Vahetusalas jõudsime järele ACE võistkonnale, kes meiega uiske jalga pannes pisikese vahe sisse tegi. ACE vist pidi vahetama rattakummi. Mõnda aega oli võimalus nendega koos tšillida, aga peale Viffi väikest kukkumist saime ise kerge edu sisse. Esimene ülipalav päev kulgeski põhimõtteliselt tervenisti rattaga sõites. Alguses tegeles meelelahutusega põhiliselt Elo, kes olles esimest korda Sloveenias mängis hardcore turisti. Kihutas rattaga eest ära ja klõpsutas kõikvõimalikke asju pildile jäädvustada. Siis jäi natuke maha ja sõitis jälle järele. Ja nii pool päeva. Seejärel tekkis juba kerge "ma olen seda vist juba pildistanud" tunne ja nii huvitav enam ei olnud :). Rattaetapp ise oli päris mõnus, tõusude ja langustega, mis kõik ilusti sõidetavad, välja arvatud veidi enne vahetusala olev killertõus, kus tuli rattaid käekõrval lükata. Õnneks oli tõusu lõpuosas üks lahke perenaine, kelle hoovis olevast kraanist saime rattapudelid külma vett täis lasta. Kuuma vee ja rattapudelis oleva keeva spordijoogi joomine hakkaski juba kergelt ära tüütama.

Vahetusalas olime poolteist tundi planeeritud graafikust ees. Mõnus oli vahetusalas Coca-colat ja muud värskendavat rüübata. Ainult et järgmiseks 24 tunniks, mis me kastist eemal pidime olema, valmis pandud toidupakist tuli pool kasti jätta, kuna eelmisest toidumoonast oli nii palju veel alles. +35-ga toit just eriti hästi peale ei lähe. Geel on nagu Coca-Cola ja müslibatoonid on nagu geel. Vahetusalas üritasime kiiresti liigutada ja varsti jalutasimegi mäest üles esimese trekkingupunkti poole. Põhilise osa esimese punkti poole minevast teest üritasin teistele selgeks teha, et kuna me oleme 1,5 tundi graafikust ees, siis peaksime ära võtma ka algselt välja jääma pidanud 24 punkti, isegi kui selle väärtuseks on vaid 1 punkt. Nii kaua seletasin, kui punktis võtsime välja teise kaardi ja mõõtsime ära järelejäänud maa järgmisse vahetusalasse. Mõõtmistulemusena selgus, et seda punkti siiski võtma minna pole mõtet. Ja vähe sellest, seoses väikeste vigadega suuna hoidmisel, läks trekkinguetapiga koguni nii kaua, et jäime järgmisse vahetusalasse korralikult hiljaks.

Teel 25-ndasse punkti pidasime Eloga maha veel väikese vaidluse teemal, kas peaksime juba ära keerama või mitte. Ehkki ma surusin oma arvamuse lõpuks läbi, selgus 10 minuti pärast, et Elol oli ikkagi õigus, nii et tegimegi väikese vea. Peagi selgus ka et musta punktiirjoonega tähistatud teed ei ole seal eriti usaldusväärsed ja liikusime mööda neid kompassi järgi ja väikeste ringidega. Ühel hetkel ununes jutuhoos aga piisavalt tihti kompassi vaatamine ära ja tegime veel paarikilomeetrise lisakaare sisse. Etapi lõpuosa kulges seevastu suhteliselt edukalt ja tihti tegime ka jooksusamme. Viimasest trekipunktist vahetusalasse minnes tegime isegi eelmise aasta Euroopa meistritele Czech Adidas Terrexile mitme minutiga ära, ehkki tempo oli neil veidi kiirem.

Järgmisele rattaetapile minnes oli kohe selge, et tuleb teha olulisi kärpeid planeeritud teekonnas, et õigeks ajaks järgmisse vahetusalasse jõuda. Alustuseks otsustasime ära jätta 33-punkti, mis oli küll väga väärtuslik, aga asus eriti kõrgel mäe otsas. Enne aga kulutasime veidi aega 32 punktis, kus punkt oli "minema kõndinud" ja suur hulk rahvast seda otsis. Lõpuks saadi korraldajalt soovitus endast seal kohas pilti teha. Seda me tegimegi ja siis kohe edasi 34 punkti suunas. Tõus sellessegi punkti oli aga piisavalt pikk nii et väärtuslik aeg muudkui kulus. Edasi 34-st 35 poole minnes oli aga tegu jällegi punktiiriga tähistatud teega, kus kulus ohtralt aega. Lõpuks tuli teha karm otsus ja jätta vahele kõik punktid järgmisse vahetusalasse ja ka kerged lisaetapi, ehk GPS-orienteerumise punktid. Vastik otsus, aga mis teha. Tõmbasime kiiremat teed pidi maanteele ja kihutasime järgmise vahetusala poole, kus ajalimiidid ja etapid juba nii tihedad, et oli oht mitte jõudmise korral enamus punkte kaotada. Vahetult enne maanteele sõitma hakkamist läks väljas ka valgeks, nii et saime lambid peast ära võtta ja hommikuvalguses edasi kihutada.

Maanteel läks sõit kiirelt ja peagi olimegi vahetusalas, kus mitu lühemat lisaetappi - orienteerumine ja Skike. Enne kui suundusime aga nendele etappidele, oli korraldajal pakkuda igaühele üks pannkook maasikamoosiga. See maitses varahommikul küll äärmiselt suurepäraselt. Seejärel jagasime orienteerumispunktid laiali ja suundusime rajale. Ilma seljakotita oli vahelduseks väga mõnus joosta ja nautisin seda etappi täiega. Samuti oli maastik väga lahe. Rada oli samas lihtne ja juba vähem kui poole tunniga olid kõik punktid võetud. Seejärel ootas ees sõit Skike'dega. Skiked on sellised rulluiske või rullsuuski (ei teagi kumma moodi nad rohkem on) meenutavad asjandused, millega sõidetakse vist peamiselt maastikul, mitte asfaldil. Üldiselt, ega nad suuremad asjad liikumisvahendid ei ole. Parem siis sõitagi juba rulluisu või -suusaga. Samas kui on enam-vähem kõva pinnasega kruusatee, siis võib nendega sõitmine isegi päris OK olla. Enne oleks muidugi tark veidi pidurdamisega harjuda, muidu võib kiiresti võpsikus lõpetada. Aga niipea, kui tee muutub veidi pehmemaks, on Skike veerema lükkamine üks paras pein. Kuid poole tunniga oli meil seegi lisaülesanne tehtud. Ainult Reigol ei õnnestunud ühel keerulisemal laskumisel pidurdamine kõige efektiivsemalt, nii et ta sai ikka korra istuli kruusal maanduda.

Hommikul läks meil etappide kontrollaegadega juba päris tihedaks. Peale Skike'i ootas ees lühemat sorti trekkinguetapp paadi algusesse. Ühe kaugema punkti jätsime igaks juhuks vahelt ära, et ei tekiks ajaga probleeme. 48-ndas punktis aga ootas ees niiöelda tunneli orienteerumine, kus saime kaardi järgi läbida 1. maailmasõja ajal mäe sisse rajatud käike. Punkti kohale jõudes lubati seljakotid maha jätta. Kui hakkasin peale koti seljast võtmist uuesti kiivrit pähe panema, ütles kohtunik, et kiivrit küll vaja ei ole, ainult lampi. Esimene asi, mis ma koopa uksest sisse minnes, ja kaarti vaadates tegin, oli see, et panin oma peaga sellise laksu vastu lage, et silmist sädemeid lendas. Käigud ise olid lahedad, nagu lasnamäe kortermaja, ainult toad olid väiksemad. Peale katakombe sörkisime vaikselt mäest alla ja järg oli kajakietapi käes, mis seekord kulges mööda jõge. Peakorraldaja küsis, kas võib meile kaamera paadi ninale kinnitada. Niisiis saime terve selle etapi olla telekas :). Mingit osa meie paadisõidust saab näha siit. Esialgu oli jões vool päris kiire, aga etapi lõpupoole läks jõgi aeglaseks ja taimestik hakkas võimust võtma. Etapp ise oli siiski suhteliselt lühike, nii et tunniga olime juba lõpus.

Nüüd ootas jällegi ees pisike jalutuskäik koobaste juurde, kus oli võimalus natuke köit mööda laskuda. Köieülesanne oli päris lahe. Eriti lahe selle asja juures oli selle ülesande toimumiskoht. Koopasuu oli suur nagu Tallinna laulukaar. Nii et piltlikult laskusime siis laulukaare otsast alla ja läksime natuke koopasuust sisse, et punkt ära võtta. Kaugemal koopasügavuses liikusid lampidega ka mingid kollaste riietusega speleoloogid, aga meil edasi minna ei tulnud. Liikusime peale laskumist hoopis edasi järgmise koopa juurde, mis sellest veidi väiksem oli. Sealt jalutasime lihtsalt läbi ja võtsime kaks punkti. Peale seda tihedamat etappide vahetust oli nüüd järg pika trekkinguetapi käes, mis sisuliselt kestis terve teise päeva. Ilm oli jällegi palav ning selles suhtes oligi hea, et sai trekkida valdavalt puude all vilus olles. Alustuseks aga käisime ühe tädi juures vee raksus, kuna kõigi kotid olid tilgatumaks joodud. Kohalikud inimesed olid aga lahked ja pakkusid meile käterätikuid jne. Piirdusime siiski joogianumate täitmisega ja suundusime edasi trekkima.

Allamäge üritasime jälle teha sörgisamme, muul ajal astusime niisama. Mingil hetkel jõudsid meile järgi soomlased koos Terrexiga. Tulid üsna hoogsal sammul, aga kui meile järele jõudsid, siis arendasime nendega ikkagi enam-vähem sarnast tempot. Arutasime soomlastega, kes soome, kes inglise keeles eesootavaid etappe. Elole paistis, et soomlased peavad meid juba konkurentideks, ehkki meile tundus, neilt saadud info põhjal, et nad on ikka tunduvalt rohkem punkte võtnud. Igal juhul niimoodi vaikselt juttu puhudes ja mäest alla sörki lastes liikusime kohati isegi kiiremini, kui Terrex. Kõndides kippus Terrex küll eest vajuma, kuid allamäge oskasid kuidagi eriti aeglaselt joosta. No ei tea. Igal juhul Rakitna külla jõudes tegime kohalikus kõrtsis mõnusad külmad koka-koolad ja soojad võileivad. Seejärel jätkasime hea täiskõhu tundega teekonda järgmise punktini, kus ootas ees jällegi lühike orienteerumisetapp. Orienteerumine, ilma seljakotita, oli taas kord väga mõnus. Jagasime seekord Sveniga punktid ära ning vaatamata pisikesele veale ühe punkti leidmisel, oli see etapp igati mõnusaks vahepalaks.

Orienteerumisele oleks pidanud järgnema üks selle võistluse kõige lahedamaid etappe - kanjoneering. Oleks pidanud seetõttu, et tiheda ajagraafiku tõttu olime sunnitud selle etapi vahele jätma. Tagantjärele tark olles oleksime me tõenäoliselt muidugi jõudnud seal ära käia, aga kes seda teab, mitu punkti me siis pärast oleksime kuskil mujal kaotanud. Ja arvestades liikumiskiirusi mujal ei osanud kuidagi loota, et kanjoneering on võimalik selle ajaga ära teha. Aga see selleks. Tagantjärele oleme me kõik targad. Igal juhul tuli meil nüüd tund aega järjest mäest alla trampida ja etapi lõpuosa koguni eriti järsu nurga all downhilli radade võrgustiku vahel, kus meist ratastega ka paar vastava spordiala esindajat mööda vuhisesid, aeg ajalt kergemaid õhulende tehes. Päris vahe oli seda vaadata. Vahetusalas ootasid meid peale 24 tundi ees aga varustusekastid. Samuti oli selles punktis korraldajate poolt ette nähtud ka soe söök. Niisiis sõime kõhud makaronidest punni ja kulutasime natuke liigselt aegagi, enne kui rattaetapile kihutasime.

Peale sisuliselt päev otsa kestnud trekkimist oli üsna mõnus vahelduseks jalgrattaga sõita. Ja kui aus olla, siis saime sellega tegeleda nüüd päris kaua, kuna väikeste lisaülesannetega oli kuni lõpuni välja põhimõtteliselt üks pikk rattaetapp. Kohe-kohe läks väljas ka pimedaks. Rattaetapi algus oli võistluse kõige lihtsam, nii füüsiliselt, kui ka tehniliselt. Punktid olid lihtsates kohtades ja tõuse laskumisi ei olnud. See sai aga kiirelt otsa ja peagi pidime jälle hakkama tõuse võtma. Olime oma rajaga jõudnud Sloveenia pealinna, Ljubljana külje alla. Ljubljana külje all ootaski ees esimene selle etapi lisaülesanne - rattaorienteerumine. See oli selle võistluse kõige räigem etapp. Kui muidu läks orienteerumise ülesannetega nii umbes pool tundi, siis siin ikka üle tunni. Kuna, nagu orienteerumisetappidel ikka, oli kasutada kaks kompostritega kaarti, jagasime punktid Reigoga vennalikult ära. Kaardipilt oli üsna OK ja tõotasid taas tulla lihtsad punktid. Aga võta näpust. Mööda kaardi kõige suuremat teed esimese punkti poole minnes selgus, et see tee on buldooseriga nii üles küntud, et seal on meetri jagu muda ja sõitmisest ei tule seal mitte midagi välja. Lisaks oli seetõttu mujale sõidetud mitmeid lisateid mis kulgesid kaootiliselt vasakule ja paremale. Suuna järgi suutsin siiski hoida õiget kurssi, ehkki liikumine polnud ka just kõige kiirem.

Peale pikka müttamist jõudsin lõpuks esimese punktini. Asi tundus kaardi selles piirkonnas juba palju parem. Teed polnud enam sodiks sõidetud ja pilt paistis hea. Istusin ratta selga ja lootsin sõitma hakata, aga kaua see pidu ei kestnud. Kaardi selles osas olid tõusud ja laskumised nii järsud, et sõitmine oli päris keeruline. Lisaks tuli pimedas olla väga tähelepanelik, et lisaks kõigele veel mingit lolli viga ka sisse ei tuleks. Olles higist leemendades oma punktid kätte saanud tuli suunduda tagasi alguspunkti. Kuna sama teed mööda ei soovinud ma küll enam teist korda sõita, otsustasin tagasisõidul kasutada kaardi teisest servast minevat teed. Ja mis te arvate? Nii kui ma sellele keerasin, siis 100 meetri möödudes oli see jällegi üles küntud. Ei saagi aru, mida seal teha oli püütud. Õnneks olid kõrvalolevad teed siiski paremini sõidetavad, kui eelmisel korral. Väikese kaarega jõudsin lõpuks tagasi alguspunkti. Arvasin, et Reigo on ammu kohal, aga tal läks samuti aega ja jõudis kohale veel mõned minutid hiljem.

Nüüd saime jätkata oma tavapärast rattaetappi. Aga et elu liiga igavaks ei läheks, tegime 2 punkti hiljem ta omal ise huvitavamaks. 75-ndast 76-ndasse minnes tegime väikese teevaliku vea. Lisaks sellele ei viitsinud ka kompassi vaadata. Selle tulemusena saime Soveenias kogeda ka korralikku Lätit. Rattaid õlal kandes marssisime läbi rägase metsa nõlvast alla, mille kaldenurk oli kohati selline, et lihtsalt seista ei olnud võimalik, libisesid kogu aeg mööda pinnast allapoole. Selle pooletunnise vea tulemusena ei tulnud vähemalt uni peale. Edasi ootasid ees paar lihtsamat, aga ka piisavalt tõusude ja laskumiste rohket etappi, kuni ootas ees teine Skike etapp. Seekordne Skike toimus küll sellise pinnasega teel, et need liikumisvahendid ei abistanud kuidagi edasiliikumisel. Joostes oleks võinud 2 korda kiiremini järvele ringi peale teha. Aga punktid kätte me saime ja siis oli aeg teha järgmiseid otsuseid selle kohta, millised punktid võtta ja millised vahele jätta. Olles juba piisavalt kogenud siinseid kiirusi, otsustasime esialgu taas mööda asfalti teatud lõigu sirgeks tõmmata. ja õige otsus see kahtlemata oli.

Vahelduseks tegi Reigo Elo rattale väikese tuuningu kinnitades lahti tulnud sadula nippon sidemetega raami külge. Asi nägi välja nagu uus. Samal ajal kasutasin mina aga võimalust ja võitlesin pealetükkiva unega neelates alla ühe Shleha. Nüüd läks väljas aga juba uuesti valgeks, ainult et mõnel laskumisel oleks isegi võinud mingi pikkade varrukatega riietuseseme peale tõmmata. 87-ndas punktis tegime Reigoga väikese vaidlemispeatuse, laotades kaardid maha ja otsustades edasise trajektoori üle. 90-ndasse punkti minnes jõudsime aga oma aprilli alguse rattalaagri tee peale. Päris mõnus oli vahelduseks tuttavat teed mööda sõita. 91. punkti ootas ees viimane tõsisem tõus enne viimast ajalimiidiga punkti. Tõus osutus aga kardetust veidi kergemaks ja juba kihutasimegi serpentiini mööda allapoole. Ja taas olime tuttava tee peal, kus aprillis juba vändatud.

Veel mõni vändaring ja saime võimaluse viimast korda sellel võistlusel orienteerumiskaardiga metsa minna. Seekord tegime Eloga kahe peale 15 minutiga punktidele tiiru peale. Siis polnudki muud kui kihutada rattaga viimasesse lisaülesande punkti nr 93, kust tuli ennast rattaga, mööda köit, üle jõe vinnata. Ees ootas väike järjekord, nii et mõnda aega vaatasime seal niisama. Ülesanne ise oli suhteliselt lihtne ja võttis aega umbes minut per kärss. See asi ka korras, oli ees ainult viimase kahe punkti võtmine ja home run. Mingeid komplikatsioone ei tekkinud ja kolmekümnekraadises kuumuses tegime lõpuspurdiga Terrexile niimoodi ära, nagu oleks Taaramäe teise klassi poistest mööda sõitnud :). Lõpptulemusele see muidugi mingit mõju ei avaldanud, aga vahet polegi. Õhtul selgusid ka tulemused ja selgus, et olime saavutanud täiesti konkurentsivõimelise kuuenda koha. Tulemustega sai muidugi veel nalja ja peale mitmenädalast pingelist arvutamist sai selgeks, et olime ikkagi kuuendad, ainult ees ja taga toimusid mingid vangerdused. Treeningvõistluse kohta puhas boonus.

Järgmisena ootab ees juba Adventure Racing World Series  kavva kuuluv Soome võistlus Endurance Quest. 

Tulemused.

64. Valio-Jukola - Vantaa

Selleaastane orienteerujate suur "laulupidu" toimus kohe Helsingi külje all, Vantaas. JOKA asjaajamine jättis sel korral kõvasti soovida, nii registreerimise kui ka reisikorralduse osas. Seetõttu saime rajale enam-vähem viimasest reast numbri all 1677. Kui siia juurde lisada veel napilt paari päeva pärast toimuv reis Sloveenia Adventure Race'le, siis käis hetkeks peast läbi isegi seekordsest Jukolast loobumine. Kuna aga Jukola lihtsalt on nii äge sündmus ja erilist tungi kellelgi klubiliikmetest tiimi jooksma minna ei olnud, õnnestus mul siiski Jukolal ka sel korral osaleda. Ja pettuma igal juhul ei pidanud. Vahetuse osas valisin seekord omale kõige pimedama vahetuse, mis oli siis 12,8 kilomeetri pikkune teine vahetus. Eelmise aasta viimasele vahetusele väike vaheldus.

Traditsiooniliselt jälgisime alustuseks päevast naiste võistlust. Ehkki naiste rajal oli protsentuaalselt suhteliselt palju mööda linti jooksmist, tehti raja orienteerutavates osades ikkagi arvestatavaid vigu. Seda ka maailma absoluutse tipu hulgas. See tähendas, et eriti lihtne see maastik olema ei saa. Seda siis ammugi veel öösel joostes. Ka meie klubi naiskonnal läks jooksmine eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikumalt ning nii vahetatigi aastatagune 142. koht seekord 234-nda koha vastu.

Jukola võistkond jooksis meil sel korral järgnevas koosseisus: 1. Kristjan Trossmann, 2. Tiit Tähnas, 3. Jaan Tarmak, 4. Raivo Pellja, 5. Andres Minn, 6. Johannes Ehala, 7. Kaarel Kallas. Kristjani ülesandeks oli esimeses vahetuses 1677-ndalt kohalt võimalikult ülespoole tõusta. Alguses see plaan toimis täitsa talutavalt ja esimeses kahes vaheajapunktis oli ta stabiilselt kohtadel natuke üle kolmesaja. See oleks olnud täiesti mõistlik stardipositsioon, et sealt veel mingid kohad teises vahetuses ülespoole tõusta. Paraku sellist võimalust mulle ei antud ning kolmandas vaheajapunktis, kui mul juba sooja tegemine täies hoos, oli Kristjan langenud umbes viie ja poole sajandale kohale. Ja vähe sellest, järgmises vaheajapunktis oli kohaks juba umbes 650. Niisiis teatavad punktid tegid oma töö ja metsa saingi minna 639. positsioonilt, tagapool üsna mitmeid Eesti klubide võistkondi.

Nagu juba eelnevalt teada oli, anti alustuseks aega natuke sörkida ja kaardipilti süveneda. K-punkti oli maad 1140 meetrit. Sai mõnusalt sooja sisse ning siis algas kohe ka orienteerumine. Juba esimeses punktis käis suuremat sorti mõtlemine. Kaldusin ka ise kergelt paremale, aga midagi hullu ei olnud. Kõik oli ilusti kontrolli all. Näitasin KEKRSK klubi jooksjale kaardil oma punkti asukohta ja jätkasin rahulikult teed teise punktini. Kuskil vahepeal möödusin ka Peko võistkonna esindajast, kes uuris, mis punkti ma lähen. Ma ei tea, kas ainult mulle tundus nii, aga seekord paistis olevat selline kahtlane pinnas, et jalad kippusid kole kergesti väänduma. Esimest korda väänasin kergelt jalga teisest punktist välja minnes. Aga seda juhtus rajal veel kahel korral. Ma olen elus ainult ühel korral tõsisemalt jalga väänanud, aga seekord tahtis vägisi jalg kuhugi valesse kohta minna. Õnneks olid mu väänamised suhteliselt kerged ja peale minutikest lonkamist mingeid tüsistusi nendega seoses hiljem ei järgnenud.

Üritasin hoida rajal oma rahulikku tempot, mitte kaasvõistlejatest ennast segada lasta ja veatult distants läbida. Punktid tulidki võrdlemisi hästi kätte. 5-ndast kuuendasse minekul jäin vahelduseks päris üksi. Mõnus rütm oli juba sisse saadud ja pähe lõi mõte, et orienteerumine on ikka jumala lahe spordiala. Kaifisin sel hetkel seda rada täiega ja oleksin südamerahuga veel võinud tunde niimoodi seal joosta. Ma ei tea kui hea see on, et keset rada, kui peaks orienteerumisega tegelema, sellised mõtted pähe tulevad, aga tundub, et esialgu mingeid jamasid sellest ei tekkinud. Ka järgnevad punktid tulid ilusti kätte. Orienteerumine sujus suures plaanis ilma tõrgeteta, aga tempo oli ka suhteliselt rahulik, nii et oli aega ümbrust jälgida. Punkti piirkondades, eriti keerulisemates kohtades, leidus hulgaliselt inimesi, kellel polnud õrna aimugi, kus nad on, miks nad seal on ja kuhu nad minema peaksid. Viga tehti seal metsas ikka korralikult ja pärast enda paika saamine tundus olevat äärmiselt keeruline.

Ega ma isegi ilma veata pääsenud, aga minu õnneks ma vähemalt sain aru, kui ma vea ära tegin, kuhu ma sattunud olin :). Esimene niisugune olukord oli pika etapi 16-17 lõpu lahendamisega, kui peale teise soo ületamist kaldusin liialt vasakule ja kaotasin, ma usun, minutikese. Aga see oli ka üks nendest kohtadest, kus paljudel orienteerujatel "pall käest läks". Teine niisugune olukord tuli kohe 19.-nda punktiga ja seal juba valusamalt. Ehkki jälgisin enda arvates üpris teraselt kompassi, kaldusin ikkagi tugevalt paremale ja lõpuks leidsin ennast ikka päris mitusada meetrit punktist paremal. Edasine oli peale lindijooksu juba vormistamise küsimus, kui viimane rajaosa tuli läbida võistluskeskuste lähedases suusaradadega osas. Vahetult enne lõppu õnnestus mööduda ka Rakvere OK esindajast. Koha number jäi esialgu kuidagi kahe silma vahele, aga hiljem selgus, et väljusin metsast 352. kohal. Oma vahetuse meestest jooksin 225-nda aja ning teise vahetuse eestlastest peale hirmkõva Timo Silda ja Rain Eensaart kolmanda aja. Kõige hullem selles kontekstis ei tundu.

Aga nagu ma juba enne mainisin, rada ise oli äärmiselt suurepärane. Oli tõsiselt nauditav orienteerumine, mitte mingi krossijooks. Sellele kõigele lisas oma vürtsi ka muidugi ööpimedus. Mina igal juhul nautisin seda orienteerumist seal Jukolal täiega ja loodan, et järgmisel aastal pakutakse sarnasel tasemel radu.

Edasi jätkas meie võistkond mõningate mõõnade, aga ka tõusudega ning lõppkokkuvõttes saavutasime seekord 370.-nda koha, mis ei ole just ülemäära suurt kiitmist väärt koht. Aga vähemalt on nüüd mille nimel aasta otsa jälle trenni teha.

Tulemused.

EXTAR 48h - Kääriku

Njah, seda postitust ei tahaks ausalt öeldes kirjutadagi. Tükk aega juba võtan hoogu. Aga OK, üritan siis ennast kokku võtta. Miks ei tahaks? Aga sellepärast, et me katkestasime selle võistluse peale umbes 28-ndat rajal oldud tundi. Väga nõme lugu ausalt öeldes. Mulle käib siiamaani jubedalt närvidele, et me selle võistluse katkestasime. Kindlasti kõige vastikum nendest kordadest, mil mul seni tahtmatult lõpetada on tulnud. Olgu kohe alustuseks ära öeldud, et ühtegi etteheidet mul sellega seoses mitte kellelegi peale iseenda ei ole. Ma olen teinud sellest katkestamisest omad järeldused. Mõnes mõttes on need järeldused ristivastupidised sellele, mida võiks kõrvalt vaadates arvata. Küll aga jätan ma need järeldused enda teada. Ütleme lihtsalt seda, et tänu sellele katkestamisele jõudsin ma mitmes asjas selgusele. Loodetavasti on sellest kogemusest hulgaliselt abi nii selle hooaja kui ka tulevaste hooaegade suurte ja veel suuremate eesmärkide juures.

Aga hakkame siis algusest peale. EXTARi tavapäraseks lisaülesandeks enne starti, on võistkondade komplekteerimine. Erand ei olnud seegi aasta. Mul, aga ka väga paljudel teistel tiimidel, ei ole õnnestunud ühelgi aastal veel võistkonna segipaiskamisi vältida. Seekord siis samamoodi. Igal juhul kukkus välja niimoodi, et sel aastal osalesime, sarnaselt eelmise aastaga, koos Erki ja Margega. Muidu oli kõik OK, aga ilmateade mängis väikese vingerpussi ja lubas stardist, mis oli neljapäeva 17. mai õhtul kell 20:00 kuni järgmise päeva keskpäevani, lakkamatut vihma. Põhimõtteliselt, peaaegu niimoodi läkski. Tallinna külje alt saime liikuma juba suhteliselt varakult, nii et aega tundus jaguvat. Aga erinevate uimerdamiste ja söögipausiga Otepääl ei jõudnudki kõige varem võistluskeskusesse kohale. Õigupoolest ei jõudnud ka kõige hiljem, aga kuna ilm oli selline vastik, siis võttis asjade kokkupanekuga alustamine nii kaua aega, et lõpuks läks isegi päris kiireks. Nii et kui Sven enne starti helistas, oli veel nii palju teha, et ei jõudnudki ta'ga rääkida.

Ka stardihetkeks ei andnud vihmasadu järele, nii et starti ootavad seiklejad otsisid viimastel minutitel kõikvõimalikest kohtadest vihmavarju. Meie leidsime endale sobiva koha korraldajate telgist. Mõned minutid enne starti tuli siiski välja vihma kätte kobida. Enamik võistlejaid ootasid stardikäsklust kilekates, aga oli ka neid sportlasi, kes otsustasid lühikeste varrukatega vormi kasuks. Esimeseks etapiks anti kätte ilus lumehelbe kujuline kääriku orienteerumiskaart. Lumehelbe kujuline selles mõttes, et kaart oli nähtav ainult viie haru ulatuses, punktide piirkonnas ülejäänud piirkondades tuli liikuda muude asjade abil. Siiski ei olnud tegu ülemäära keerulise ülesandega, kuna punktid olid enamasti tuttavates kohtades ja rahvahulk liikus suhteliselt sarnast trajektoori pidi. Aga loomulikult oli ka neid, kes suutsid imevariante kasutada ja eiteakus vahepeal ära käia. Aga noh, tugevad võivad endale selliseid asju lubada. Ausalt öeldes sörkides ei olnudki vihm kõige häirivam.

Peale esimest sissejuhatavat orienteerumisetappi algas tõsisem võistlus pihta trekkinguetapiga. Selleks anti kätte ka selle võistluse konkurentsitult kõige lahedam kaart. 1:25000-ne venekeelne plaan, kus metsad ja lageda alad ei klappinud üldse, teed olid niisugused nagu nad olid, aga seevastu reljeef ja olemasolevad objektid olid võrdlemisi tõepärased. Välistasime kohe alguses alumised kolm punkti ja liikusime rahulikult omas tempos. Ja tuleb tunnistada, et saime sellega ka täiesti arvestatavalt hakkama, tehes enda jaoks vägagi jõukohase teevaliku ning viies selle täide põhimõtteliselt ilma vigadeta. Sama ei saa aga öelda paljude konkurentide kohta, kes tegid aeg-ajalt ikka väga imelikke lükkeid. Aga las see jääb nende enda analüüsida.


Peale trekkingut oli oodata esimest pikemat rattaetappi. Kui trekkingus ei ole suuremat vahet, kas sajab midagi või mitte, siis jalgrattaetapp ei tundunud sellise vihmaga just kõige kutsuvam tegevus. aga mis seal ikka. Ilm oli ju kõigil ühtemoodi jama. Kandsime punktid uuele 1:65000 mõõtkavaga kaardile ja keerasime rattad Harimäe suunas. Juba esimeste kilomeetritega olid kõik hammasrattad, kett ja muud vähegi olulised ja ebaolulised augud jalgrattal liiva ja muda paksult täis. Väntamisel kostis kõikjalt raginat ja kriginat. Õnneks oli mul vähemalt kaardialus peal, hoidis suuremad porikamakad suust eemal. Sõitmine ise ei olnudki kõige hullem. Loomulikult oli veidi külm, aga arvestades minu olematut kehakaalu ja mitte kõige teravamat tempot ei olnud minul küll eriti suuri probleeme külma ja märja talumisega. Ka teevaliku ja punktide kätte saamise mõttes õnnestus meil taas teha suhteliselt valutu valik. Eriti kui võrrelda nii mõnegi konkurendiga. Nr. 22 punkti otsimisega, mis oli mingi kaitsevalli nina vanas sõjaväeosas, õnnestus vaid kulutada mõned üleliigsed minutid. Aga võrreldes 48 tunniga oli see tühi-tähi. Etapp lõppes hommikuvalguses, kella kuue paiku vahetusalas, Valga lähedal, kust algas järgmine rulluisuetapp.

Rulluiskudel liikumine ei tundunud peale öö otsa sadanud lausvihma, lainetaval kergliiklusteel just parim võimalik alternatiiv, aga mis seal ikka, kui vaja, siis vaja. Randy Statoili saunapuudest tehtud lõke oli vahetusalas varahommiku vaieldamatu hitt. Mina ei saanud seda punktide kaardile kandmise tõttu küll nautida, aga vaadates osasid kaasvõistlejaid erinevatest tiimidest, siis mul ei olnud seda nii väga vaja ka. Nii et panime uisud jalga ja läksime, üritasime hoopis nendega sõita. Tuleb tunnistada, et vaatamata jõge meenutavale asfaldile ja sellele, et uisu laagrid olid peale esimest kümmet meetrit juba põhimõtteliselt prügikasti kaup, oli rulluisutamine päris meeldiv vaheldus. Kergelt veeresime kõik vajalikud punktid läbi ja saime soojagi mõnusalt sisse. Ja boonusena jäi järele ka vihmasadu ning oli lootust, et mõne tunni möödudes kuivavad ka riided enam-vähem ära.

Nüüd ootas ees hommikune trekkinguetapp kanuu algusesse. Et punkte oli kaardil päris palju, siis oli jällegi kohe selge, et nii mõnedki punktid jäävad võtmata. Meie tegime valiku alguses Väike-Emajõest lõunapoole jäävate punktide kasuks. Vilaski külast liikusime  uuesti teisele poole Väike-Emajõge. Alustuseks oli aga vaja ületada Pedali jõgi. Vahetult meie ees kümblevate soomlaste järgi nägime, et vesi ei olegi kõige sügavam. Niisiis otsustasime läbi vee kahlata. Kusjuures Erki, tõelise džentelmenina võttis Marge selga. Ehkki jah, tagumikuni õnnestus sellegipoolest märjaks saada. Trekking 1:65000-sel kaardil ei ole just ülemäära eduline tegevus, seetõttu hakkas paistma, et aega jõudmiseks tuleb teha natuke kiiremaid liigutusi. Niisiis lasime mööda teid vaikselt sörki ja umbes 15 minutilise varuga jõudsimegi kanuu algusesse.

Kanuuetapid olid sel korral meeldivalt lühikesed. Ja kuna päike vahelduva eduga paistis, ning oli ka väike tuuleõhk, kuivasid riidedki tasapisi selga ära. Erki on kanuus alati üks kõvemaid tüürimehi, nii et liikusime kanuus üldiselt päris nobedalt. Mitmed paadid eestpoolt lähenesid päris jõudsalt. Eriti kiiresti lähenes venelaste paatkond, mis liikus täiesti kaootiliselt ühest jõe servast teise. Venelastel oli üldse huvitav taktika. Tempo oli ulmeliselt tugev, eriti kahel nooremal kutil. Kõige vanem ja pikem vend rippus põhimõtteliselt 48 tundi järjest teistest teistest 100 meetrit tagapool ja murdis üksi tuult, valugrimass näol. Kanuuetapp oli tema jaoks siiski vist mõningane kergendus, kuna seal oli teistel eest ära sõitmine mõnevõrra keerulisem. Meist kiiremini liikus kanuus aga üks soomlaste võistkond, kelle ülikiire mõlamistehnika avaldas meile tõsiselt muljet. Üritasime seda tehnikat jäljendada ja tundus, et hakkasime kah kiiremini liikuma. Kanuuetapi lõpuks olime liikunid nii kiiresti, et olime mööda sõitnud enamikest paatkondadest ning koos Kaidu, Taavi ja Renega lõpetasime etapi teise-kolmandana. Kusjuures isegi nendest kiiretest soomlastest olime mingis punktis mööda saanud. Ah jaa, üks kanuupunktidest asus ka kõrgel jõe kohal asuval raudteesilla konstruktsioonil, kuhu tuli natuke aega turnida. Meil õnnestus turnida samaaegselt, kui üle silla sõitis väike rong.

Peale kanuuetappi ootas ees rattaetapp, mis viis meid lõpuks tagasi võistluskeskusse. Alguses aga tiirutasime lõunapool. Etapp oli iseenesest lihtne ja sõita sai ainult mööda asfaltkattega, või suuremaid kruusateid. Sellest hoolimata tegid meie läheduses liikuvad võistkonnad vägagi müstilisi teevalikuid ning vaatamata veidi tagasihoidlikumale sõidukiirusele ja 20 minutilisele peatusele liikusime nendega pidevalt koos. Selle rattaetapi eripäraks oli veel see, et peale eelmisel öösel olnud vihmast ja mudast rattasõitu olid rattad pool päeva kuivanud ja nüüd sõitma hakates, kostis kõikidest ratastest, mis ringi liikusid eriti karmi kriginat, raginat, sahinat ja kriuksumist. Meie teevalikud ja liikumiskiirus viisid meid jällegi suhteliselt optimaalse trajektooriga võistluskeskusse, kus oli oodata rulluisuetappi Otepää seiklusparki ja tagasi.

See rullietapp oli juba mõnevõrra äkilisem, kui varahommikune Valga külje all sõidetu. Nüüd olid rulluiskude laagrid need, mis kriuksusid ja sahisesid. Rullirajal oli kolm punkti, millest kaks olid vana rullitee otstes ja üks uuema kergliiklustee keskosas. Niisiis, otsustasime Otepääle liikuda mööda kergliiklusteed võttes rulliraja otstest edasi-tagasi punktid. See valik oli minu arust ka suhteliselt mõistlik. Seikluspargis oli valida kolme raja vahel. Üks sai lihtsalt rulliku peal mööda köit sõita, teine teha kõige raskema seiklusraja ja kolmas järgmise. Minul õnnestus loosi tahtel saada kõige raskem rada. See aga osutus pigem eesminejate järel ootamiseks kui karmiks turnimiseks. Tagasisõidu Otepäält Käärikule tegime teiseltpoolt Pühajärve, vana rullirada pidi. Alustuseks käisime aga Väikese Munamäe jalamil ühte punkti võtmas. Peale rullietappi oli aeg kaua oodatud ujumisetapi käes.

See oli ka koht, kust algasid meie võistkonna tagasilöögid. Järve ääres ootasid meid kolm lisaülesannet, millest üks oli tornist hüppamine, teine ujumine ja kolmas leiges sauna leiliruumis ootamine. Peale mõningast kõrvalt vaatamist võtsime vastu otsuse, et ujumist ja hüppamist seekord tegema ei hakka. Tagasi telgi juures järgmiseks etapiks valmistudes arvas Marge, et tema on omadega täiesti läbi ja mingu me Erkiga kahekesi edasi. See tuli nüüd nagu välk selgest taevast. Otsustasime, et võtame eriti rahulikult ja vaatame, mis saab. Asja iroonia oli veel selles, et vahepealse mahalugemise tulemusena selgus, et oleme vägagi heal positsioonil tulemustabelis.

Järgmine rattaetapp oligi rahulik. Tegemist oli väga kergelt tulevate punktidega, kuna kaart oli rattaorienteerumise oma ja  punktid ise suhteliselt lähedal ja nö odavalt kätte tulevad. Meie liikumiskiirus oli aga veelgi odavam. Peale kahte võetud punkti otsustasime minna võistluskeskusse ja teha hädavajalik uinak, et siis umbes pooleteise tunni möödudes korjata mõni lähedalasuvam trekkingupunkt ja suunduda järgmisele rattaetapile. See aga jäi ainult mõtteks. Panime Erkiga telgis oma kellad õigeks ajaks helisema. Kusjuures panin oma kella veel telgi riidest taskusse otse kõrva ääres, kuna teadsin, et vastasel korral ma seda tõenäoliselt ei kuule. Aga ei kuulnud ikkagi, mitte keegi meist, mitte ühtegi kella... Nii et kui lõpuks silma lahti tegin oli väljas juba hämar ja kell nelja paiku. Tõsiasi oli see, et üks etapp oli meil nüüd vahele jäänud ja sellega seoses edasivõistlemise variant ainult joone all. Marge, kes ikka veel ennast kuigi hästi ei tundnud ütles endiselt, et mingu me edasi kahekesi. Erki arvas seepeale, et kui me kõik koos ei lähe, siis ei lähe üldse. Ja nii meie võistlus siin lõppeski ....

Edasi saime juba jälgida teiste, tugevate tiimide võistlemist raja kõrvalt. Ehkki rajal oli vahepeal ka tunne, et mille kuradi pärast ma seda teen, siis raja kõrvalt teisi vaadates oli küll tunne, et mille kuradi pärast ma rajal ei ole. Seekord siis niimoodi.

Tulemused.
GPS teekonnad.

XT ÖÖ Rogain - Illuka

Xdreami esimesele etapile Tallinnas, sel korral erinevatel põhjustel ei jõudnudki. Peamiseks põhjuseks minu puhul oli samal päeval toimunud poja sünnipäev. Esimest kolmandikku võistlusest õnnestus siiski raja kõrvalt jälgida ja see oli päris huvitav. Polegi varem Xdreami niimoodi kõrvalt jälgida saanud. Aga see selleks. Millalgi muu arutelu käigus hakkas Reigo uurima, et kes temaga tahab Illukale XT ÖÖ Rogainile minna. Öö rogain toimus volbriööl, algusega kell 21:00 ja oli pikkusega 4 tundi. Liikumisviisiks oli ainuvõimalik jalgratas, kuna Reigo ei jätnud vaidlemiseks üldse mingit võimalust. Esialgu pani natuke mõtlema, kas on tahtmist nelja tunni pärast Teise Eesti otsa kimada, aga Sloveenias kogutud rattavormi oli ju kuskil vaja testida ka. Nii me siis sinna öörogainile ennast kirja panimegi.

Stardinimekiri liiga pikk just polnud aga konkurentidena olid kirjas Maku, Tom ja Kait ning ka kaks tugevat ratturite tiimi, keda Reigo teadis. Üks koguni nii kõva, et sõidavad Samsung Cupil 10 hulka jne. Meie strateegia oli mõnevõrra vastuoluline. Maku, Tomi ja Kaidu vastu plaanisime saada kiirusega ning rattameeste vastu orienteerumisoskusega. Niisiis, et olla konkurentsivõimeline, tuli liikuda kiiresti ja veatult. Ehk siis nagu tavaliselt, alguses täie hooga minema, poole peal hoogu juurde ja siis lõpuspurt :).

Kui kümme minutit enne starti kaardid kätte jagati, näitas esimene pilk kaardile, et kõige rohkem punkte on Kurtna järvistus, kuhu siis peab kindlasti jõudma. Et aga mingi loogiline ring tekiks, siis otsustasime alustada kaardi loodeosast ning seejärel liikuda Kurtna järvistu punktidesse. 52 punktis pidime otsustama, kas läheme edasi 33-47-53 või kui aega pole, siis 34-44 jne. Niisiis alustuseks, kui stardipauk kõlas suundusime nr 30 punkti. Meie üllatuseks, aga ka rõõmuks, olime ainsad, kes selle variandi valisid. Valisime omale sobiliku tempo ja kerisime mööda suurte kividega kruusateid marsruudil 30-59-58. Enne 58-ndat punkti paistis tee peal mingi mätas. Lähemale jõudes hakkas mätas aga äkitselt liikuma ja osutus mägraks. See on mulle teine kord looduses mäkra kohata. Suhteliselt omapärane elukas.

Esimene väike tagasilöök tekkis punktiga 39. Keerasime õigest teeotsast sisse ja kihutasime juba mööda metsasihti, kui hakkas tunduma, et oleme liiga kaugel. Pilk kaardile ja legendi näitas, et nii see oligi. Pöörasime kiirelt otsa ringi ja liikusime tagasi lagedani, mille kõrval, tee otsas punkt pidi olema, aga ei midagi. Tegime veel tiiru lagedale peale ja piilusime puude taha, aga endiselt tühi maa. Kuna koht ei saanud kaardi järgi olla mitte kusagil mujal, kui ainult seal, ei hakanud seal rohkem aega raiskama ja liikusime edasi, oletades, et ju siis on keegi selle punkti lihtsalt kaasa võtnud. Ehkki koht tundus selle jaoks olevat küll väga imelik, kes sinna ikka niisama satub. Igaljuhul edasised punktid 46-43-51 olid ainult sõitmise vaev. Hakkas ka vaikselt hämaramaks minema, aga kuna mul oli seekord halogeenlamp, siis ei tahtnud seda kohe põlema panna. Aga ei olnud vajadust ka, enne kui keerasime 43-st 51 punkti asfalttee pealt maha.

31-37 olid veel viimased punktid, mida sai võtta nö hoo pealt. Siis oli vaja keerata Pannjärve suusaradadele ning Kurtna järvistusse, kus kaardilugemist mõnevõrra rohkem. 37 punkt oli seal, kus me kunagi Maku ja Leivoga võisteldes avastasime, et Leivo on selles maakonnas ju hoopistükis gospodin Kuznetsov. 42 punkti minnes oli variant minna kas mööda sihti või mööda teed. Valisime viimase, ehkki sihile jõudes oli näha, et see on väga hästi sõidetav. Niisiis tagasi tulime mööda seda. Joogipunkt 55 oli lihtne mööda rollerirada sõitmine. Samuti oli algus 50-sse minnes. Ühel hetkel sai aga hea tee otsa ning see jätkus niisuguse kruusateega, mis tahtis kõik hambad suust lahti raputada. Õnneks lõppes see lõik suhteliselt kiiresti ära, täpselt sel hetkel, kui jõudsime punkti. Punktis proovisin üle pika aja geeli, oli päris hea maitsega. Enne punkti käis kõvem arutelu selle üle, kas võtta punkt 35 või mitte. Mina tahtsin selle vahele jätta, kuna asub väga halvasti ligipääsetavas kohas, aga Reigo kahtles natuke. Aega oli meil muidugi palju - rohkem, kui olime oodanud, aga endiselt oli palju punkte läbida ja XT-võistlused on tavaliselt niisugused, kus ollakse kaugel kõikide punktide võtmisest. Niisiis otsustasime selle punkti lõpuks ikkagi ära jätta. Õige otsus.

Vahetult enne 52 punkti hakkas järsku võistkondi vastu tulema. Hunnikute viisi. Kaasa arvatud Maku, Tom ja Kait. Ergutasime neid natuke, tundus, et see oli sel hetkel vajalik. Et aega oli palju otsustasime liikuda edasi 33-47-53. 47-ndasse minnes ei tahtnud hakata ringe sõitma ja leidsime sihi, mida mööda olin kunagi varemgi sõitnud. See tuli meelde alles siis, kui seal juba sõitsime. Igal juhul tasus otseminek ennast ilusti ära ja peagi olime punktis. 53-ndasse minnes tegime seoses suure hooga kaks pisikest viga. Esiteks sõitsime natuke mööda esimesest itta keeravast rajakesest ja pidime tagasi keerama. Teiseks pöörasime Martiska järve äärest liiga vara ära, nii et liikusime mööda järveäärset rada, mida polnud kaardil. Mõlemad vead olid aga suurusjärk 10-20 sekundit, nii et sellepärast väga muretsema ei hakanud. Tagasiteel 53-ndast punktist, tuli vastu Keset Loojangut võistkond, kellest ühel kutil oli lenks nii lahti, et keerles. Küsisid kuuskantvõtit. Reigo laenas neile nii et ma sain vahelduseks seistes kaarti uurida.

Järgmine 21 punkt oli tuttava koha peal. Sai kuni pioneerilaagrini vajutada. Pioneerilaager ei paistnud pimedas küll hästi välja, aga saime ikkagi õigest kohast keeratud. Järgnesid etapid 44-34-41-23. Vaatasime küll mingeid sihte, kust saaks osa nurki maha lõigata, aga ei hakanud silma, niisiis sõitsime kõik nurgad välja. 34-ndas punktis oli aeg teine geel sisse pigistada. Ei mäleta juba ammu millal sai viimati mõnel võistlusel nii palju geeli söödud. Reigo arvas, et sööb siis, kui jõuame asfaldile. 41-23 vaheline tee oli jube auklik ja imes kinni. Keegi oli vist liimi valanud. Samas aega oli nii palju, et oli lootust võtta ära isegi kõik järelejäänud punktid. Vähemalt nii meile sel hetkel tundus. Tegelikult olime kahe silma vahele jätnud Niinsaarel asuva 40 punkti. Seda märkasime mõlemad alles hiljem kodus kaarti uurides. Aga see selleks. Tagantjärele võib öelda, et me poleks sinna nagunii kuidagi jõudnud.

23-ndast 29-ndasse minnes arutlesin endamisi, et peale keeluala tuleb vasakule keerata. Poole tee peal tuli aga meelde, et see keeluala pole ju looduses ilmselt tähistatud. Tegelikkuses oli seal surnuaed, nii et arutluskäik osutus ikkagi õigeks. Öisest surnuaiast mööduda oli päris sürr. Kottpime ja hulgi küünlaid. Aega nüüd enam väga palju polnud punkte ka mitte. Tuli tempot tõsta. Õnneks ootas ees asfalt. 56 asus Kuremäe kloostri värava juures. Edasi olid jäänud veel 48-57-49-20. Tundus teostatav, aga mitte lihtne. Kõik sõltus eesootavatest teedest. Ja nendega meil ei vedanud. 48-sse minek oli mööda kruusateed, sellega polnud probleemi. Aga sealt edasi 57 poole minev väike tee hakkas kohe alguses kaduma. Keerasime kohe kiirelt otsa ringi ja sõitsime veidi altpoolt ringi. Alumine tee osutus küll olemasolevaks, aga kõige halvemini sõidetavaks kogu võistluse jooksul. Rattad olid rummuni sopased ja aega vähe. Lisaks ei töötanud ükski otsemineku variant, kuna sihid ei olnud mitte ainult sõidetamatud, vaid ka nähtamatud. Niisiis, ei olnud enam küsimust, kas jõuame 57-st 49-sse ja 20-sse vaid et kas me jõuame 57-st õigeks ajaks finišisse.

Meie õnneks oli 57-st lõppu minev tee asfalt. Vajutasime pedaale nii kiiresti kui jõudsime, tehes karuselli, aga sellele vaatamata jäime mõne minuti hiljaks. Reigo pakkus, et võtame vähemalt 20-ne ära, kuna see jääb põhimõtteliselt tee peale, ent ka sinna ei oleks me aja sees jõudnud. Finišisse jõudsime 2:44 peale ajalimiiti, mis tähendas 3 punkti kaotamist. Selgus aga, et see oli enam kui piisav selleks, et edestada teist kohta ikkagi 13 punktiga. Tundub, et rattalaagrist on natuke kasu olnud.

Tulemused.