Meie eesmärkideks antud võistlusel oli taas kord harjutada ARWC-ks tiimitööd ning võistlus korralikult läbida, ilma liigselt uimerdamata. Ja suures plaanis see meil ka õnnestus. Otse loomulikult oli Endurance'ile osalema minek seotud ka sellega, et nimetatud võistlusega tähistas Eesti seiklusspordi isa, Minn, oma sünnipäeva ja sellest ei saanud me, pidades ennast siiski väikest viisi seiklussportlasteks, kuidagi ilma jääda.
Niisiis, juuli lõpus, kui laadisime oma seiklusspordi kola jälle autodesse ja kihutasime koos pudelist viina rüüpavate Eesti ehitajatega pühapäevahommikuse Viking Line'iga Helsingi poole. Kuna võistluskeskus asus Soome pealinnast vaid 40 kilomeetri kaukgusel, jõudsime harjumatult kiirelt kohale. Mis muidugi oli suurepärane vaheldus tavapärastele 24h autosõitudele. Väike positiivne üllatus ootas meid ees võistluskeskuseks olevas KN Keskuses, kui selgus, et tegemist on Eesti ettevõttega ning kogu teenindus nii söögisaalis kui ka retseptsioonis oli meile emakeelne. Kui olime kogu oma kola ilusti tuppa tassinud, siis esimesel päeval põhimõtteliselt muud vaja teha ei olnudki. Mõned väiksemad asjad saime ette valmistada, aga kuna rada ja kõik sellesse puutuv pidi selguma alles järgmise päeva pealelõunal, siis mingeid vahetusaladesse minevat varustust ja toitu ette valmistada eriti ei saanud. Nii et siis lõime niisama aega surnuks, proovisime võistluseks toodud kajakiga väikese ringi teha ja jutustasime kaasvõistlejatega.
Esmaspäevane päev oli aga juba tegemisi täis. Hommikul ootasid meid testimised kajaki ja köitega, kus pidime siis tõestama kohtunikele, et me oskame kajaki ümber ajada, selle vees uuesti püsti keerata ja sinna sisse ronida. Samuti oli vaja veenda korraldajaid, et oskame korrektselt kasutada oma ronimisvarustust. Testide tulemusena selgus, et oleme kõlbulikud võistlusel osalema küll. Edasine päev kulges siis toitu ja muud varustust valmis pannes ning organiseerides, kuni algas koosolek, kus nägime esmakordselt rada ja saime kätte nii kaardid kui ka roadbook'id. Seejärel läks juba päris kiireks. Kaarte oli päris paras pakk ja nende kõigi läbitöötamine koos liikumisradade pealemärkimise, teevalikute tegemise, kiletamise ja muu sellisega võttis omajagu aega. Lisaks tuli nüüd orgunnida varustus ja toidud õigetesse vahetusaladesse ja kõik need varustusekastid ka õige ala juurde lohistada. Kui kogu selle organiseerimisega ühele poole saime, siis oli kell juba veidi üle südaöö. Mis tavapäraselt ei olegi ju teab mis imelik, kui mitte arvestada asjaolu, et "hommikusöök" oli meil ette nähtud juba öösel kella kolmest, peale mida pidime sõitma bussidega stardialasse.
Et siis juba võistlusele eelneval ööl oli meil unetunde veidi kesiselt. Aga mis seal ikka, sama lugu oli ju ka teiste osalevate tiimidega. Üles tõusmine kulges, nagu arvata oli, suhteliselt raskelt. Üllataval kombel oli kell kolm öösel hommikusöögi söömine täiesti tehtav toiming. Niisiis, bussidesse mineku ajaks oli kõht meeldivalt täis ja väike ärevus ees ootava raja osas hinges. Bussidega sõidutati meid Soome ühte lõunapoolsemasse maismaapunkti, kust siis peale kajakkide valimist ja stardipaika jalutamist mõningase ootamise järel pidi antama start. Ja antigi. Proloogi kaardi saime kätte vahetult enne starti. Alustuseks oli siis väike coastaleeringuetapp, kus võistlejaterivi liikus ühtlases rivis ja noppis punkte. Punkti noppimine tähendas esialgu tähise puudutamist. Kohe proloogis saime ära proovida ka merevee soojuse, kui kaljult tuli alla hüpata ja ujuda üle väikese sopi. Kõige hullem ei olnudki. Ehkki ilm oli pigem nigel ja vesi ka mitte just kõige soojem. Kalju peal turnimisega tekkisid tiimide vahel ka pisikesed vahed, nii et peale proloogi kajakietapile minnes ei olnudki kõik enam puntras koos.
Peale lühikest kajakiotsa ootas ees juba järgmine coastaleering, koos veidi pikemate ujumisotstega ning aerupaadi etapp. Kohtunikuna tegutsev Maare suunas meid esimesena coastaleeringule. Varem saabunud tiimid said aerupaadietapi enne teha. Kuna merevesi tundus seal mitte just kõige soojem, pumpasime täis ka ka kaasas olnud madratsid ja ujusime nendega. Pumpamine võttis veidi aega, aga ujumine oli mõnusam ja kiirem. Ehkki tuul tahtis millegi pärast kerget madratsit kogu aeg kuhugi poole minema lükata. Meiega enam-vähem samaaegselt coastaleeringut alustanud Eensaarte tiim tõmbas jooksuga veidi eest minema - loogiline. Meie kulgesime umbes samas tempos Twister Mürakarudega. Ainult et nad ei olnud arvestanud sellega, et meil oli aerupadi etapiks varrukast võtta trumpäss Reigo näol, kes kivinäoga tõmbas kogu etapi nii kõvasti aere, et äärepealt oleks lootsiku glissi saanud.
Nüüd ootas ees juba veidi pikem kajakietapp, mis tuulise ilma tõttu oli viidud avamerelt rohkem saarte vahele. Soome saarestikud on aga teada-tuntud oma superilusate vaadete poolest. Nii et aerutades võis vabalt unustada ennast suu lahti mõnda järjekordset külamehe majakese asukohta või kaljust saarekest imetlema. Kajakietapil tekkisid väiksemad pundid ja liikumiskiirused olid suhteliselt sarnased. Järgmine coastaleering ootas meid ees juba kuuendas kajakipunktis, ehk TA2-s. Seekord pidi tegemist olema juba vähe tõsisema etapiga, kus pikemad ujumisotsad ja ka kilometraaž vähe toekam. Alasse jõudes teatas kohtunik aga, et võtta tuleb vaid 5 punkti üheksast. Pikemad ujumisotsad olid üldse välja jäätud. Ilmselt siis oli avamere pool liiga suur laine vms. Seekord otsustasime madratseid mitte täis pumbata ja ujuda ilma nendeta. Ja see oli ka õige otsus. Metsastel kõndimisosadel oleks madratsite kaasa vedamine olnud suhteliselt tülikas. Sellel etapil tegime ka väga hea soorituse. Ujumine hakkas juba päris meeldima ja etapi lõppedes nägime vahetusalast lahkumas ka Mountain Loghome tiimi, kes vahepealsel osal oli meil eest ära saanud.
Viimasel kajakilõigul tõmbasid vanameistrid meiega aga väikese vahe taas sisse. See oli nende ala ka. Meie selja taga olev poolakate tiim üritas kajakis kasutada ka purjesid, aga meie hinnangul läks neil purjedega mässamisega nii kaua aega, et kokkuvõttes nad meile oluliselt lähemale küll ei saanud. Järgmisse vahetusalasse jõudes ja enne uisu-/trekietapile suundumist tuli läbida veel üks coastaleeringuring. Niisiis saime natuke veel krooli harjutada. Ees liikuvate Mountaini ja EST-LAT võistkondadega oli meil tekkinud selline mõnekümne minutiline vahe. Vahetusalas saime esimest korda ligi ka varustusekastile, et ampsata natuke banaani, haarata kaasa uisud ja suunduda juba järgmisele etapile. Eesti võistkondade fänniklubi Liisu, Venna ja Maare näol lasid meile autoaknast veel teeleminekuks meeleoluka muusikapala Heli Läätse repertuaarist. Pisikese jalutuskäigu järel saime aga juba uisud jalga siduda ja vähe nobedamalt edasi kulgeda. Ilm oli vahepeal muutunud päris mõnusaks. Asfalt kuivanud ja päike taevas. Mis nii viga sileda asfaldi peal mõnusalt uisku lasta.
Mõnusalt uisku lasta saime aga esialgu ainult umbes 10 kilomeetri jagu, kui peale Kirkonummit, kolmanda punkti kõrval, otsustas Sveni uisu raam saapa küljest eralduda. Raami kinnituspoldi otsingud ei andnud aga mingisuguseid tulemusi ja teibi ega nippon sidemega ei tundunud see asi ka parandatav. Õnneks juhtus aga mööda jalutama üks kohalik papi, kelle abiga saime teada, et 500 meetri pärast olla tee ääres üks autoremondi töökoda. Et äkki saab sealt mingisuguse poldi. Niisiis, jalutasime veidi maad edasi ja leidsimegi nimetatud töökoja. Õnneks saime 5 euro eest ka vajaliku poldi ning peale umbes pooletunnist ajakadu saime uisuteekonda jätkata. Kohe varsti aga tuli taas uisud jalast ära võtta ja keerata metsateele, et teekonda juba jalgsi astudes jätkata. Järgmine punkt asus järve keskel saarel. Korraldajate sõnul on lääne poolt lähenedes veetase umbes 1m. Tegelikkuses oli see muidugi kaenla alla ja pidime kotte ja uiske pea kohal hoidma. Teisele poole minnes aga panime varustuse prügikotti ja ujusime kotti ees lükates teisele kaldale. Nüüd ootas ees paar metsaetappi, mille lahendamisega saime edukalt hakkama. Viimane punkt enne võistluskeskuses olevat vahetusala oli flying fox, kus siis saime pealtvaatajate ergutuskisa saatel lennata köit mööda üle järve.
KN Keskusse sõites tulid vahetult enne kohale jõudmist vastu nii Ace kui ka ML. Leppisime kokku, et kulutame vahetusalas 20 minutit. Umbes nii vist läks kah. Järgmine etapp oli taas uisk/trek. Pidime uiskudega sõitma Nuuksia rahvusparki, läbima jalgsi Nuuksia maastikumaratoni rada kasutades umbes sarnase pikkusega trekkinguetapi ja seejärel uisutama tagasi. Uisuetapp kulges edukalt, ehkki ühe teelõigu, mille läbisime otse jalutades, oleksime võinud sõita uisuga ringi. Ning korraldajate poolt ära märgitud ohtlike tõusude ja laskumistega ning kurviline uisutee osutus ikkagi mitte niiväga ohtlikuks. Nuuksia vahetusalasse jõudsime täpselt selleks hetkeks, kui oli vaja pealambid pähe panna. Juba peale vaadates oli selge, et see trekkinguetapp tuleb pikk ja aeglane. Jäi üle vaid loota, et mingeid lolle vigu ei tee. Esimese kolme punktiga läkski päris sujuvalt. Aga siis oli korras. Nr 12 punkti minekul panin, vaatamata sellele, et kompass kogu aeg ees oli, radade lugemisega kuidagi täiesti pange. Nii et põhimõtteliselt ühel hetkel ei saanud sellest asjast enam üldse midagi aru. Üritasin liikuda suuna järgi, aga lõpuks kui ennast uuesti paika saime, oli tund aega rahulikult viga pandud. Nõme. Aga see ei olnud veel kõik.Järgmisse punkti minnes, suutsin uuesti mingi idiootsusega hakkama saada, nii et kui järjekordselt pooletunnise vea panin, oli mul sellest asjast juba täiesti siiber. Õnneks võttis Mann juhtimise üle ja hakkasime vähemalt punktile lähenema. Aga oh õnne, punkti ei olnud. Olles seda mõnda aega otsinud, jõudis ka mingi teine tiim kohale ja helistas lõpuks korraldajale, kes teatas, et punkt on varastatud. No mis seal ikka, läksime siis edasi. Ja 100 meetrit järgmise punkti poole minnes, ennäe imet, punkt! Komposteerisime ta siis ära. Kolme punkti pärast julgesin kaardi uuesti kätte võtta. Ja seekord õnnestus isegi soovitud trajektooril püsida. Aga noh, väljas oli vahepeal ka valgeks läinud ja üks herilane otsustas ka teha väikese ergutava torke. Möödusime veel umbes 15-ndat korda venelaste võistkonnast (ei oskagi öelda, kus nad vahepeal käisid) ja peagi oligi trekkinguetapp läbi. Preemiaks jagas kohtunik igaühele lõkkel küpsetatud makkara - maitsev! Kohtunikul olevast ajatabelist oli näha, et viga olid teinud ka teised võistkonnad, kaasa arvatud Randy, küll aga veidi vähem, kui mina. Samas oli ka juba katkestajaid, kelle hulgas kahjuks ka Twister Myrakarud ja üks väga tugev Rootsi tiim Sweco.
Peale 10 minutilist vedelemist võtsime uisud kaasa ja liikusime maantee poole. Mõnda aega sai jälle vahelduseks uisutada. Väljas oli vahepeal jube palavaks läinud. Tegelikult oli öösel ka mõnusalt soe. Näe isegi aju kuumenes üle. Õnneks ootas aga 22. punktis ees väike õhulend ja karastav suplus. Kolm liiget pidid hüppama kaljult vette ja ujuma teisele kaldale, aga üks pidi koos kõigi asjadega suplema Finnfoam plaadiga. See on selline 10cm paks penoplasti sarnane pikk plaat. Mõtlesime, et läheb juba vaidluseks, et kes on nõus mitte hüppama, aga Sven arvas, et ta võib Finnfoamiga minna küll. Kalju oli päris kõrgel nii et äärepeal võttis ikka korra mõtlema. Samas Mann ei teinud teist nägugi, hüppas esimesena üle ääre, nii et silm ka ei pilkunud. Ma ikka kaks korda neelatasin enne. Aga hüpe ise oli lahe ja suplus värskendav. Nüüd astusime paar punktivahet niisama edasi, kuni jõudsime ronimispunkti.
Tuleb tunnistada et päris korraliku kalju olid korraldajad üles leidnud. 37 meetri kõrgune kolakas. Seekord tuli paari kaupa laskuda kaljust alla ja kui kogu tiim all, siis jälle paari kaupa haaratsitega üles. Läksime Manniga kõigepealt. Mannil võttis veel mitte kõige korralikumalt kinnistunud tegevus kergelt põlve värisema, aga alla me saime. Aga köied olid seal küll sellised, et ausalt öeldes võttis kukalt sügama. Lisaks sellele, et tegu oli päris korralikult kulunud eksemplaridega oli vähemalt minu köie sees ka üsna korralik sälk. Võttis nagu mõtlema... Üles minemine oli psühholoogiliselt lihtsam, aga nõudis selle eest rohkem tööd. Mõningase rippumise järel saime üle ääre ja seekord jäid köied terveks. Vahel kohe veab! Peale ronimist oli veel väike ots trekki ja jupp rulli võistluskeskusesse.
Taas võttis juba teada-tuntud fännclub meid vastu Heli Läätse lõõritamise saatel. Seekord lubasime endale veidi pikema puhkuse, vist oli pool tundi. Vahetusalas olnud lihapallid ja värske kurk maitsesid oivaliselt. Peale kehakinnitamist ja osade puhul ka kerget pesu ootas meid ees pikk rattaetapp. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli üle pika aja rattaga sõita. Kilomeetrid möödusid lennates........ Kuni vahetult enne esimest punkti mul meelde tuli, et kindlasse kohta pandud kompostrikaart jäi pükste vahetamise käigus endiselt kindlasse kohta, võistlusteskuses. Väike lisa edasi-tagasi sõiduke on ju ikka abiks, nii et tegin selle pool tundi kiirelt juurde. Edasi läks aga sujuvalt ainult et vahelduseks saime kaela vihmasabina. Koos vihma saabumisega jõudsime ka järgmisse vahetusalasse, kus oli rattaorienteerumise lisaülesanne.
Ehkki osad teeklassid olid ratta-o kaardil veidi kahtlased, oli rattaorienteerumine päris lahe vahepala niisama kruusal ja asfaldil sõitmisele. Kivistel ja kaljudel singlitel turnimine oli päris äge ja vaatamata vihmale saime täitsa korraliku aja. Ratta-o lõpuosas leidis meid üles üks võistluse fotograaf, kes oli metsavahele visanud teele mõned palgid ja siis ootas kui me mööda singlit kohale lendasime, et siis hüpetest häid kaadreid saada. Ma arvan, et tulid täitsa lahedad pildid. Mustikatele vahelduseks olid ühel raiesmikul ka vägagi maitsvad vaarikad. Nüüd tuli vahelduseks päris pikalt niisama ratast sõita, ilma lisaülesanneteta. Et vahemaad olid pikad, siis jagasime terve portsu kaarte Reigoga kaardialustele ära ja vahelduseks sai vähe silma puhata. Rattaetapp edenes meil aga jõudsalt ja nii valges kui pimedas liikusime täitsa hästi. Enne järgmist ujumisetappi aga hakkas aju nii ära väsima ja otsustasime tee ääres kiire uinaku teha. 15 minutit und kruusatee äärses kraavis mõjus vägagi kosutavalt ja enesetunne muutus hoopis teiseks. Vaatamata sellele, et samal ajal hakkas kergelt vihma tibama.
Järgmisena ootaski ees väike ujumisetapp Finnfoamidega. Fännklubi oli meil järve ääres ootamas, mõned tugevamad isegi täitsa üleval. laadisime ratta ja muu varustuse Finnfoam plaadile ja tundus, et asi meenutab täitsa veesõidukit. Vahelduseks oli see parvetamine täitsa mõnus, ehkki riideid seljast vähemaks võttes see esialgu nii ei tundunud. Peale kerget vaheldust tuli jälle pikalt ratast sõita. Taas hakkas uni peale tükkima. Meele erksana hoidmiseks tegin aeg-ajalt mäkke minnes väikseid vahespurte, et päris magama ei jääks. Sama probleem oli kõigil. Nii et peale mõnda aega kannatamist otsustasime jälle kraavis 15 minutit und lubada. Jälle toimis täitsa edukalt. Veel veidi ratast ja vastu hommikut jõudsime TA10-sse, kust algas nö. ultimate swimming. Taas tuli kogu tavaar Finnfoam plaadile mahutada ja seekord 5 kilomeetrit allavoolu parvetada. Kuna distants oli piisavalt pikk, võtsime seekord esirattad ära ja tegime selle parvetamise omale mugavamaks. Erinevait tehmikaid solberdamiseks kasutades ei olnudki see pikk ujumine eriti hull. Vahepeal hulpisime pea ees, siis jalad ees, siis selili, siis kõhuli - mõnus.
Otse loomulikult jätkus peale ujumist asi jälle rattasõiduga. Selle vastu ei olnud meil loomulikult midagi. Vahepeal ratast ka veidi tassides, jõudsime lõpuks Raasepori linna, kus enne ronima ja jooksma asumist lubasime teeäärsest poest endale külmad Coca-Colad ja jäätised. Torni juurde jõudes selgus, et ronida saame ainult trepist üles ja alla. Igaks juhuks lasti ikkagi ronimisvöö peale panna ja prussic külge, et trepist käik turvalisem oli. Peale seda üüratult keerulist ronimist oli umbes sama keeruline linnaorienteerumine. Sörkisime ja astusime linnas ja noppisime 4 lihtsat punkti. Ja siis jälle rattaga sõitma! Peale kiiret asfaldisõitu saime peagi teha aga karastava supluse saarele, kus oli kaks punkti pandud maa-alustesse punkritesse. Ja siis juba ootas ees vahetusala, kus oli kohustuslik 2 tunnine paus. Saab magada - jesss!
Peale korraldaja poolt pakutud roa ja enda kastis olnud hõrgutiste manustamist ning ML ja Eloga väikest muljetamist sain mina magada 1h15min. See oli küll äraütlemata mõnus ja vajalik uinak. Veel veidi kohmitsemist ning järgmiseks etapiks oli ette nähtud Kickbike. Eelmised mälestused sellest aparaadist olid juba ähmased, aga sõites oli täitsa mõnus ja tuli ka sõidutehnika meelde. Kuidagi sattusime jälle fotograafide ja kaamerameeste lemmikobjektideks ning terve tee jooksul esimesse punkti filmiti ja pildistati meid nii autoaknast, pakiruumist, kui ka tee äärest ja laudteelt. Peale esimest punkti kadusid kaamerad ära. Teise punkti jõudes ei hakanud tähist esialgu silma. Olles kõik kõrvalolevad põõsatagused läbi käinud, ei olnud ikka punktist mingit jälge. Võtsime kõne korraldajatele ja selgus, et Kickbike rada oli ümber tehtud ning kohtunik unustas seda meile mainida. Päris lahe. Saime telefoni teel peale paari kõne tegemist edasised juhtnöörid ja liikusime Kickbikega edasi Hanko linna, purjetamisetapi algusesse. Korraldaja oli meile toonud sinna osa kajakivarustusest. Õnneks toppisin enne Kickbike'i omale ka järgneva etapi söögi kotti. Aga joogikott oli küll tilgatumalt tühi. Ei osanud nagu arvestada, et peaks rohkem jooki võtma selleks väikseks tõukekaetapiks, aga näed siis. Õnneks saime kamba peale hakkama. Üks kohtunik tahtis veel pool tundi trahvi teha, kuna kajakil lipukesi polnud. Selgitasime talle natuke olukorda ja pääsesime. Kaotasime ajaliselt selle jamaga umbes tund aega.
Vahetusalas tuli aga ehitada kahest kajakist purjekas. Vajalikud prussid, nöörid ja muud materjalid olid olemas ja näidiski ees. Tuli välja täitsa viisakas sõiduriist. Ainult et ilm oli purjetamise jaoks absoluutselt sobimatu. Tuult oli täpselt 0 m/s ja meri nii plekksile, kui veel olla saab. Nii et peale purjeka valmimist kerisime purje ümber masti kokku ja kihutasime aerudega uhmerdades sadamast minema. Järgmisse punkti, kus purjeka jälle lahti sai monteerida, jõudsime just pimeduse saabumise ajaks. Edasi jätkasime juba kahe kajakiga, tavapärasel meetodil aerutades. Taas juba tuttavasse vahetusalasse, kus enne magada sai, jõudes, oli merele juba kerge laine peale kerinud. Aga enne ulmepikka kajakietappi tuli veel läbida ka orienteerumisetapp, mis ka omajagu aega nõudis.
Peale hea-parema söögi kerget manustamist panimegi kohe rajale. Kohe vahetusala lähistel tuli vastu ML, kes teatas, et tegid orienteerumist arvatava kahe tunni asemel kolm ja pool. Nii et kogu nende lisa Kickbike ringide ja asjadega olime neist nüüd umbes nii palju maas. Võtsime etappi rahulikult, aga ühe punktiga tegime ikka täitsa arvestatava vea. Ei saanud pimedas mingist kohast õigesti aru ja lugesin teid valesti. Etapi esimese kolmandiku peal hakkas aga juba vaikselt valgeks minema ja mõne aja pärast oli täitsa ilus päikeseline hommik. Etapi lõpuosas endale rohkem eksimusi ei lubanud ja peagi olime uuesti vahetusalas. Seekord siis selles vahetusalas viimast korda. Kuna Kickbike kogemus varasemast oli veel meeles, käisime enne järgmisele etapile suundumist korraldaja käest täpsustamas, et kuhu me nüüd kajakkidega ikkagi sõitma peame. Väitis, et minge kaardi järgi. Ainult et kaardi peal oli kaks marsruuti, hea ilmaga ja halva ilmaga. Küsisime siis igaks juhuks üle ka, et milline ilm siis hetkel on. Mitte eriti enesekindlalt teatati, et olla ikkagi hea ilm. Kui nii, siis nii. Viskasime kajaki kokpitid kokakoolat ja kaerahelbeküpsiseid täis ja sättisime ennast minekule.
Veidi aega tagasi tõusnud päike paistis otse näkku. Etteruttavalt võib öelda, et see jätkus nii terve päeva, mil kajakietapp kestis. Nii et kui kajakietapp õhtul lõppes, olime nagu grillbroilerid. Aga see selleks. Tegelikult hakkasid nüüd asjad õige imelikuks minema. Tõenäoliselt hakkas väsimus võimust võtma, ehkki ma ise seda sel hetkel küll ei tundnud. Anyway, aju (eeldusel, et mul selline asi siiski kuskil olemas on), hakkas genereerima eriti imelikke asju. Tegemist oli sürrealistlikuima olukorraga, milles ma kunagi olnud olen. Nimelt hakkasin ette nägema neid olukordi, millesse me kohe jõudma hakkasime. Täpsemalt siis nägin justkui oma vaimusilmas ette, nii kaardil, kui ka reaalselt, et hakkan viga tegema, kuidas ja kuhu ma seda viga teen, aga ometigi tegin täpselt selle sama vea. Nagu vaataks iseenda tegevust pealt kuskilt pilvepiirilt, aga muuta seda ei saa. Vägagi imelik. Igal juhul, nagu juba öeldud, siis ma ei tea kas seoses sellega, või mitte, ei tahtnud kaardi lugemine ka enam üldse sujuda. Kõik oli järsku idiootselt arusaamatu. Õnneks oli Sven koheselt valmis kaardilugemise enda peale võtma ja tegi seda ideaalselt, terve päev otsa, kajakietapi lõpuni. Nii et minu ülesandeks jäi ainult aerutada ja suurepäraseid vaateid nautida. Ja vaateid, mida seal nautida, oli tõepoolest mõnusalt palju.
Ilma liialdamata oli tegemist ühe maailma ilusaima arhipelaagiga, nagu peakorraldaja Petri Forsman ütles. Suu jäi lahti, vaadates, kui ilusate kohtade peal on inimestel majad, suvilad või muud puhkepaigad. Igal majal oma paadisild. Vahepeal oli tunne nagu sõidaksime mööda jõge, aga vesi oli soolane. Saared olid lihtsalt teineteisele niivõrd lähedal. Küll seal saaks kajakiga päevade kaupa mõnusalt matkata. Mida aeg edasi, seda tihedamaks läks saarte vahel laevaliiklus. Arusaadav, reedene päev ka. Pealelõunal ikka sõidad saarele oma mõnusasse majakesse. Eriti sellise suurepärase ilmaga. Sõideti igat tüüpi paatide, jahtide, purjekate, kajakide ja muude veesõidukitega. Õnneks olid liiklejad viisakad ja võtsid enamasti meid nähes hoo maha. Paar korda tuli aerutades uni ka peale, aga õnneks midagi väga hullu ei olnud. Kuna tegemist oli ikkagi väga pika kajakietapiga, hakkasid õlad ikka lõpuks kangeks jääma. Aga vaatamata sellele ja ka sellele, et kajak ei ole meil just kõige tugevam distsipliin oli tegemist kahtlemata selle võistluse ühe lahedaima etapiga.
Õhtupoolikul jõudsimegi kajakietapi lõppu. Finišisse ei olnudki enam teab kui palju maad, ent ometi piisavalt, selleks, et kogeda igasugu seiklusi. Alustuseks turnisime veidi silla konstruktsioonidel, et punkt kätte saada ja siis, peale garderoobi vahetust ja eriti maitsvate lihapallide söömist jätkasime imelühikese rattaetapiga kanuuetapi algusesse. Kanuuetapi eel anti vabalt valida, kas liigume kanuuga, jala või mõlemaga, peaasi, et kogu võistkond oleks koos. Valisime alustuseks veidi kanuusõitu ja siis veidi ka jalutamist ja nii edasi. Veidi läks aega ka selle peale, et läbi konstruktiivse kriitika saavutada kompromiss valitava liikumistehnika osas. Lõppkokkuvõttes võttis kanuuetapi läbimine päris piisavalt aega. Ning kui uuesti vahetusalasse jõudisme, oli läinud juba pimedaks. Niisiis tuli panna lambid pähe ja soojemad riided selga. Viimasega oli minul probleeme, kuna minu kott oli koos GPS-iga ja see oli vahepeal ujumas käies läbimärjaks saanud. Kaasa arvatud sooja pesu pluus "veekindlas kotis", mis oli samuti kergelt niiske. Nii et viimase rattaetapi alguses tuli aeg-ajalt teha erit kiireid liigutusi, et sooja saada. Vähemalt hoidis see ehk veidi paremini üleval.
Aga kauaks seda pidu ei jätkunud. Jäänud oli loodetavasti veel vaid paar tundi. Kuna ~50km mis veel lõpuni oli kulges valdavalt mööda asfaltteid või hästi sõidetavaid kruusateid ja kaardi lugemine polnud ka teab mis keeruline. Nii lihtsalt meil aga ei läinud. Unepuudus hakkas kõigi puhul oma erinevat palet näitama. Tagantjärele mõeldes sai nalja kõvasti. Alustuseks hakkas suhteliselt kiiresti peale sõitma hakkamist tee ääres elu käima. Minul olid tee ääres müügiletid, kus taga mutikesed müüsid kõikvõimalikke aiasaadusi. Täielik laat. Võtsin kohe kiirelt sisse guaraana ja õige pea muutus olemine igavamaks ja une probleemi kuni lõpuni ei olnud. Mis aga ei takistanud loomulikult ajul unepuudusest tingitud vigureid tegemast. Nii et kes ütles, et mehed ei suuda kahte asja korraga teha?? Mina tegin igal juhul vähemalt kolme. Samal ajal, kui kaarti lugesin ja vahelduseks teistega rääkisin, jooksis kõrvalkaadris unenägu. Päris huvitav - samaaegselt üleval olemisega vaadata, nagu televiisorist unenägu. Aga see polnud veel kõik. Uuesti, juba teist korda selle võistluse jooksul hakkasin ette nägema seda, mis kohe toimuma hakkab. Üsna täpselt nägin ette, kuidas Svenil uni tekkima hakkab, kuidas meil tempo aeglustub pea olematuks ja kuidas me lõpuks võistluskeskusse jõuame. Koos reaalse maailma ja unenäoga "televiisorist", oli olukord iiven moor sürrealistlik, kui kajakietapil.
Aga minu olukord ei olnud sugugi kõige huvitavam. Nagu juba öeldud, hakkas Sveni kimbutama selline uni, mille tulemusena liikumiskiirus kahanes nullilähedaseks. Aga vaatepilt iseenesest oli üsna huvitav. Sven oli füüsiliselt justkui meiega, aga tegelikkuses kuskil päris kaugel. Korduvalt leidis ennast tee kõrvalt pikali, aga ükski kukkumine ei suutnud üles ka äratada. Ja selline olukord muudkui kestis ja kestis. Mann vatras Sveniga, mis jõudis, aga kuidagi ei tahtnud pilt ette tagasi tulla. Kuna liikumiskiirus oli nii aeglane, olin kaardilugemisega mitu ristmikku tegelikust olukorrast ees. Reigo unepuudus väljendus seevastu mõnes täiesti kontekstivälises lauses, mis ta aeg-ajalt sekka viskas. Õnneks sai ta aga kohe ise aru ja hoiatas, et keegi seda tähele ei paneks. Mann tundus alguses õige reibas, aga kui Sven enne lõppu üles ärkas, tundus, et nüüd hakkab sarnane olukord jõudma Mannini. Enne jõudis õnneks aga kätte võistluskeskus.
Võistluskeskuses oli ette nähtud veel Finnfoamiga üle järve ja tagasi ujumine. Ootasime seda juba tükk aega, et oleks justkui värskendav asi enne finišeerimist ja väikest õllejoomist. Kui aga kohale jõudsime, võtsid meid vastu Liisu ja paar unist kohtunikku, kes teatasid, et ujumist ei olegi. Milline pettumus. Liisu väitis, et sellist pettumust ta küll kellegi näost rohkem ei näinud, teised olla ikka õnnelikud olnud. Seevastu loeti meie võistlus, umbes nelja paiku öösel, peale 92h 43min võistlust, finišeerituks ja jagati kätte pudel šampust ja Eestis toodetud õlled. Tuleb tunnistada, et olid küll hea maitsega. Üritasime veel peale kiiret pesu teha laua ääres mõned õlled. Aga peale 1 õlle, mille käigus me kõik korda mööda lõua rinnale toetasime ja üksteise üle seetõttu naersime, ning Liisu meie kõigi üle naeris, otsustasime, et vist on targem magama minna.Oma võistluse eesmärgid sai kenasti täidetud. Võistlus sai lõpetatud ja palju kasulikku kõrva taha pandud. Loodame, et oleme teinud nüüd ära kogu vajaliku töö Edukaks ARWC-l osalemiseks. Aga 1h45min und on 93 tunnise võistluse jooksul ikka häbiväärselt vähe.
Tulemused.
Ja nüüd juba pöidlad pihku seiklusspordi MM-iks. Ärasõit 8-ndal septembril, start 15. septembri varahommikul. www.raidinfrance.fr.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar