pühapäev, 21. oktoober 2012

ARWC 2012 Prantsusmaal

Nonii, kõik sissejuhatavad treeningud, laagrid, pikemad ja lühemad võistlused ja muud sündmused olid läbi saanud ja hirmuäratava kiirusega jõudiski kätte selle aasta kulminatsioon - Seiklusspordi MM ehk Adventure Racing World Championships (ARWC) ehk Raid In France. Ausalt öeldes oligi juba tagumine aeg, sest see igasugune varustuse ostmine ja laenamine, ettevalmistuste tegemine ja muud olmemured olid juba oksendamiseni ära tüüdanud. Eks meie puhul ongi niimoodi, et kogu varustuse ja muu jama kokku saamiste ja muude asjaajamiste peale kulub nii palju ressurssi, et lõpuks, võistluse alguses on sellest jamast nii kõrini, et ei jõua ära oodata, millal rajale saaks, et keskenduda ei millelegi muule, kui ainult liikumisele, nii hästi ja kiirelt kui seda siis vähegi suudame. Teisest küljest jätab see tõenäoliselt muidugi oma jälje rajal kulgemise kiirusele ja kvaliteedile, kuivõrd arvestatav osa energiast on kulunud kuhugile mujale, kui kvaliteetsetele treeningutele ja enda võistlusteks vaimselt ettevalmistamisele. Aga midagi pole teha, nii see asi meil paraku on ja olemasolevate võimaluste piires püüame endast igal juhul parima anda. Aga see selleks.


Prantsusmaale sõiduks otsustasime mugavuse huvides valida matkabussi. See võimaldas sõidu ajal mõnusamalt puhata, kohapealseid ööbimis- ja toitumiskulusid kokku hoida ning üldse ennast mõnusamalt tunda. Ja tuleb tunnistada et see valik õigustas ennast üsna hästi. Kuna võistluse stardi ja finišikoht asusid erinevates linnades, siis oli vaja veel leida mõni inimene, kes sõidaks, sel ajal kui meie rajal oleme, autoga stardist finišisse. Ka selles osas läks meil vägagi hästi, kuna vanad head sõbrad, Erki ja Urmase näol, olid lahkesti nõus kaasa tulema. Teistele lihtsalt teadmiseks, et Erki on ju teada tuntud "rekkamees" ja Urmas lisaks sellele ka äärmiselt suurepärane kokk, nii et sõitmise ja toitumisega meil terve reisi jooksul küll kordagi mingit muret ei olnud. Suured tänud loomulikult nii Erkile kui Urmasele, et meie elu tuntavalt kergemaks tegite!! Ja lisaks õnnestus matkabuss rendile võtta Erki ja Marge tuttavatelt, nii et ka selle saime kätte äärmiselt sõbraliku hinnaga.

Igatahes, kui kaheksanda septembri hommikupoolikul ennast kogu tavaariga autosse pakkisime ja ukse enda järel kinni tõmbasime oli ilm Eestis kahtlaselt sombune. Mida tund edasi, seda soojemaks ja päikeselisemaks aga olukord muutus. Saksamaale jõudes oli väljas sooja juba 34 kraadi.Otsisime kotikuhjast välja vastavad pakid ja vahetasime juba vaikselt kleepuma hakkavad teksapüksid välja suvisemate riietusesemete vastu. Matkabussi üks hea omadus oli veel see, et erinevalt autost või väikebussist, kus istmetel ja istmete vahel magamine vähemalt minul kuidagi õnnestuda ei taha, on matkabussis võimalik magada voodis. Ja tuleb tunnistada, et isegi prantsusmaa poole sõites, kui unepuudusega veel pistmist polnud, magasin ma öösel juba üsna mitmeid minuteid. Peale neljakümnetunnist sõitu aga, esmaspäeva varahommikul, jõudsime kohale Prantsusmaa linna nimega L'Argentiere la Bessee, kus oli võistluskeskus kuni võistluste stardini.

Suurema vaevata leidsime üles vajaliku kämpingu, mis asus jalutuskäigu kaugusel võistluskeskuseks olevast kohalikust gümnaasiumist. Peale pisikest ootamist saime valida omale koha ning kasutada kõikvõimalikke saadaolevaid võimalusi, alates internetiühendusest ja soojast veest ning lõpetades karastava suplusega umbes 10 kraadises vahutavas jõevees. Viimase jätsime siiski proovimata, kuna kämpingu kõrval asus kohe kärestikusüstade treeningpaik. Seega nii vaikne järveke paadikuuri kõrval, kui ka sellest jalgrajaga eraldatud jõgi olid suurema osa päevast kaetud kõikvõimalike kujuga kärestikusüstade ja -kanuudega. Järvekeses ujumise proovisime siiski järele, ehkki vesi oli seal sama külm nagu kõrval olevas jões. Peale pesemas käimist, söömist, asjade mõningast lahtipakkimist ja päikese nautimist, tegime ka rahuliku 25km rattatreeningu, mööda orgu, 600 meetrit kõrgemale ja tagasi. Juba siin olid vaated päris meeldivad. Lisaks külastasime ka kämpingust paistvat kirikut linnakese kohal kaljuserval, millest hiljem rajal olles ka korra juttu tuleb.

Kuna olime kohale saabunud piisava ajavaruga, möödusid päevad suhteliselt rahulikult. Peamiselt tegelesime asjade valmispaneku ja varustuse kontrollide ja märgistamisega. Plaan oli aga aklimatiseerumise eesmärgil külastada ka mõnda kõrgemat kohta. Mida lähemal 3000 meetrile, seda parem. Kuna meie enda laager asus 1000 meetri kõrgusel merepinnast, siis pidasime seda vajalikuks, et võistluse ajal mingeid üllatusi ei tuleks. Ja Kolmapäeval see meil ka õnnestus, kui sombuse, kuid õnneks mitte väga hullusti vihma kallava ilma kuiste, käisime umbes 2750 meetri kõrgusel jalutamas. Sõbrad soomlased, Omjakoni võistkonnast, olid aga käinud 3000 peal ja ka lume ära näinud. Tuttavatest nägudest oli võistluskeskuses näha veel ka Elo ja Raini, kes viimasel hetkel kasutasid juhust ja ühinesid taanlaste seiklusspordivõistkonnaga. Meeldiv oli vahelduseks võistluste ajal näha ka tuttavaid nägusi ja kuulda tuttavat keelt.

Varustuse kontrollidega läks meil kõik ilusti õnneks. Kaasa võetud varustus sobis hästi ja erinevalt avaldatud täpsest ja üsna karmide nõuetega varustuse listist kontrolliti suurt osa varustusest küll ainult kaugelt vaatamise teel. Samas märgistati ära kõik rajal kaasas olema pidanud kohustuslikud riideesemed, nii et kui tahtsid näiteks rajal kaasas oleva fliisi või koorikpüksid teiste vastu vahetada, siis pidid ka nende vastavust laskma kontrollida ja märgi peale laskma panna. Kõige pikem list oli meditsiinivarustuse osas, kus erinevaid ravimeid ja muid vahendeid oli kaasas suure kilekoti täis. Tõsi küll, suurem osa neist ravimitest oli kahes vahetusala tünnis, mida nägime rajal kumbagi ühe korra, nii et vajajduse korral ei olnud võimalik neid ravimeid ikka kiirelt kuskilt kätte saada. Aga eeldatavasti pidid need asjad nagunii 99,9% ulatuses kõik kasutamata jääma. Loodetavasti. Igal juhul sarnaselt paljude teiste tiimidega saime meiegi oma ravimivarusid veidi kohalikust apteegist täiendamas käia, kuna kõike vajalikku ei olnud Eesti apteegist saadaval või ei saanud keegi aru, millega tegemist on. Meditsiinivarustust kontrollivates arstides tekitasid kõige suuremat elevust aga meie tumerohelist värvi iivelduse vastased preparaadid, kuhu toimeainete ja muu jura asemel oli peale kirjutatud lihtsalt Bon Vojage. Tegelikult oli siis tegemist lihtsalt ingveri tablettidega. Aga läbi läksid :).

Varustusekontrollidest rohkem tegemist oli kogu varustusekastide sisu kaalupiirides hoidmisega. Piirid olid kohati üsna madalad, nii et tuli hoolega mõelda, mida kasti panna ja mida mitte. Nii mõnegi kasti sisu tuli tunduvalt ümber mängida, et kogu vajalik varustus ikka vajalikku kasti ära õnnestuks panna. Peale peaaegu kogu mineraalvee koguse eemaldamist kõikidest varustusekastidest õnnestus kastid lõpuks siiski nõuetekohaselt ära pakkida. Lisaks kastide kaalule tuli hoolega jälgida ka seda, kuhu miski varustus mingiks ajaks jõudma peab. Varustuse liigutamise skeem oli suhteliselt muljetavaldav, nii et üsna palju oli tegemist sellega, et õige varustus õigel ajal õiges kohas oleks. Meie näiteks hoidsime kogu ronimisvarustust (välja arvatud ronimise lisariided) kogu aeg koos vaatamata sellele, et osadel etappidel ei olnud näiteks šumaari vaja kaasa võtta. Lihtsalt seetõttu et endal elu lihtsam oleks ning et midagi kogemata kuskile kaasa võtmata ei ununeks. Logistiku austusväärilise ameti sai endale Mann, kes vastavalt enne võistlust läbi töötatud ja kirja pandud varustuse nimekirjale, pidi igas vahetusalas teatama, mida sealt kaasa on vaja võtta ja mis omakorda maha võib jääda.

Võistkondade tervitustseremoonia, briifing ja numbrisärkide kättejagamine toimus linnavalitsuse saalis. Muljetavaldav kogus tugevaid ja veel tugevamaid seiklussportlasi istus saalis ja kuulas, mida võistluste direktoril öelda on. Väga pikaks õnneks asi ei veninudki, aga vahepeal unustas mõni härra ennast prantsuse keeles rääkima, ilma, et muretseks tõlkimise pärast. Seletati lühidalt ära ka raja ülesehitus. Põhiline mure tundus olevat selles, et keegi rahvuspargis olles, mida rajale jäi 3 tk ei astuks sammugi kõrvale sissetallatud radadest ega "lõikaks" ühtegi nurka maha. Selle kohta pidime andma ka oma allkirja. Võistluse eripäraks võis lugeda seda, et kaardid jagati kätte alles stardihetkel, nii et mingit eelnevat rajaplaneerimist, nagu enamikel teistel pikematel seiklusspordivõistlustel, ei toimunud. Särkide kättejagajatel oli raskusi Eesti lipu ära tundmisega. Avamise patrooniks olev noor aerutamisneiu pakkus meie lipu olevat Soome omaks, ent hiljem pakkus sama ka Rootsi lipu kohta. Tegime talle esialgu kerge hoiatuse ja andsime nädala aega asi selgeks õppida. Tseremooniale ja briifingule järgnes väike tikuvõileibade voor, kust peale paari taldriku ampsude välja võitlemist, suundusime hoopis pitsat ostma, et enne võistlust ikka korralikult kõhu täis saaks süüa.

Reedel, 14. septembri õhtupoolikul, peale riikide kaupa paraadil marssimist algas võistlus lühikese, 45 minutilise proloogiga L'Argentiere la Bessee linnatänavatel ja linnaäärse künka otsas. 45 minuti jooksul tuli koguda võimalikult palju punkte kahekümne kuuest võimalikust. Väidetavalt oli kogu rada läbitav umbes poole tunniga. Ja seda ta ka oli. Võrdselt läbitud punktide korral otsustas paremusjärjestuse aeg. Proloogi tulemuste põhjal pidi toimuma järgmisel varahommikul start 30 sekundiliste vahedega. Nii et kuna stardilistis oli 75 võistkonda, oli võimalik juba stardis liidrile kaotadapeaegu 40 minutiga. Mis nii pika võistluse puhul muidugi ei tähenda eriti midagi. Kui sa just esikohale muidugi ei konkureeri.

Proloogi eredaimateks hetkedeks võib lugeda suuremat tunglemist ühes kontrollpunktis, kus kohtunik, kelle käes oli SI-jaam, üritati rahvamassi all konkreetselt lömastada. Osad võistlejad, nagu näiteks Chris Forne Seagatest, veetsid selles punktis palju aega, paludes kohtunikult, et see laseks punkti ära võtta, aga niipea, kui kohtunik käe jaama pealt ära võttis, suruti ta uuesti enam-vähem jalge alla. Minul õnnestus punkt suhteliselt kiiresti komposteerida, ehkki rahvamassis ei olnud võimalik üheselt aru saada, kas see oli ikka minu pulk mis auku läks ja kas ta mõne heli- või valgussignaali ka andis. Hiljem selgus, et kõik oli OK. Teine hetk proloogist, mis meelde jäi oli seotud kurjade herilastega künkal. Meie võistkonnast õnnestus paar torget korjata Reigol, aga üks naisterahvas karjus mäest alla joostes ja kätega vehkides: "Help!" Nii et tal õnnestus vist vähe rohkem omale torkeid kirja saada. Proloog õnnestus meil läbi sörkida 13.-nda tulemusega, mida võib lugeda üsna edukaks lähtepositsiooniks järgmiseks hommikuks.

Ja laupäeva varahommikul kella neljaks koguneski terve võistlejate armee jalgratastega kesklinna, et vändata üheskoos umbes 25 km eemale ja 600 meetrit kõrgemale. Kohe esimene uudis, mis jagati, teatas, et tulenevalt ilmastikuoludest ei ole võimalik esimest, liustikkudega trekkinguetappi täies ulatuses läbi viia. No hakkab peale... Selle asemel oli aga tekitatud lisa trekinguetapp, nagu hiljem selgus. Ehkki öises jaheduses olid paljud starti tulnud koorikutega, hakkasid kõrguse kerides need järjest seljast lendama. Vaatamata sellele, mingit ulmetempot keegi ei arendanud. Õiget starti polnud ju veel antud. Olles õigesse stardikohta kohale jõudnud parkisime oma jalgrattad lagendikule ja avasime nii ronimise kui ka kõrgmäestiku varustusekastid, mis meid seal juba ees ootasid. Esimeseks etapiks oli vaja pakkida kogu võistluse kõige raskem kott, koos ronimisvarustuse, köie, kirkade, mäesaabaste, kasside ja palju muuga. Kott sai päris raske, aga asjad mahtusid ilusti ära. Need Salomoni 38 liitrised Sky kotid, mis me omale selleks võistluseks soetasime, on selliseks asjaks täiesti supertooted. Mida päev edasi, seda rohkem mulle see kott meeldima hakkas.

Igal juhul hakkas kell juba kuuele lähenema ja stardiaeg vaikselt kätte jõudma. Väikene segadus oli GPS seadmete kättesaamisega, kuna info justkui meieni ei jõudnud, kust need kätte pidi saama. Aga mõned hetked enne starti me selle siiski kätte saime ja võistlus oligi alanud. Stardihetkel saime kätte ka esimese paki kaarte ning roadbooki. Ka viimane oli esmapilgul suhteliselt segase ülesehitusega ja väga raske oli alustuseks aru saada, kuhukohta me siis nüüd ikkagi minema peame hakkama. Pool esimesest etapist tuvastasimegi, mis nüüd siis saama hakkab. Õnneks liikus kogu võistlejate rivi mööda ühte kitsast orgu ülespoole. Aga oli ka neid, kes sellest segadusest tingituna täiesti valesse kohta läksid ja sellega kohe alguses, esimesse punkti minnes, oma 3-4 tundi kaotasid - näiteks Tšehhi Adidas-Terrex.

Õige pea hakkas väljas valgeks minema ja kohe alustuseks avanesid meile maalilised vaated orule mida mööda jõgi alla nirises ning ümbritsevatele mäetippudele. Üldiselt oligi nii, et kui väljas valge oli, siis oli pidevalt vaja ringi vaadata ja kauneid vaateid nautida. Pimedas aga oli justkui tegemist lihtsalt mööda kivist teed järjekordse kruusahunniku otsa astumisega. Üldiselt oli rada muidugi aga vapustavalt ilus. Enivei, kui olime juba piisavalt mööda orgu ülespoole trekkinud jõudsime kohani, kus matkaraja kaldenurk muutus tuntavalt ja äärde tekkisid julgestustrossid. Kõik pidid oma ronimisvööd selga tõmbama ja niiviisi teekonda jätkama. Ehkki muidugi ma ei näinud ühtegi inimest, kes sellel rajalõigul ennast mõne trossi küljes julgestanud oleks. Õige pea jõudsime aga juba liustiku serva ja seal tuli tossud juba mäesaabaste ja kasside vastu vahetada ja ennast köide kinni sõlmida. Kaks võistkonna liiget said ka matkakeppid kirkade vastu vahetada. Tuleb tunnistada, et mäesaapad ei ole just kõige harjumuspärasemad liikumisvahendid seiklusspordivõistlusel, aga kassidega liikumine tuliu meil kõigil siiski kuidagi moodi välja. Ässad arendasid ka nendega muidugi päris korralikku liikumiskiirust. Meie aga liikusime oma rahuliku tempoga. Peale liustiku, mõne lõhe ja ka kiviklibusemate kohtade ületamist jõudsimegi esimesse punkti, mis asus umbes-täpselt kümme korda kõrgemal, kui meie kauni kodumaa kõige kõrgem tipp, Suur-Munamägi.

Põhimõtteliselt tähendaski modifitseeritud esimene etapp liikumist sellesse punkti ja sealt tagasi alla, vahetusalasse, kust oli antud start. Niisiis, liikusime tuldud teed mööda alla tagasi. Vahetusalas pakkisime oma kõrgmäestikuvarustuse kasti tagasi ja seda meil selle võistluse jooksul rohkem vaja minema ei pidanudki. Kott sai igal juhul kohe palju kergem. Nüüd ootas ees lühike transpordietapp jalgrattal, kohta, kust algas esimese trekkinguetapi teine osa. Ehk asendus sellele osale esimesest etapist, mis ilmastikutingimuste tõttu ära jäeti. Nagu arvatagi võib, hakkasime kohe jälle üles mäkke liikuma. Üleüldse oli terve võistluse jooksul kaks varianti, kas liikusime mööda järsku nõlva üles või siis alla. Aga kuna oli veel päev, siis olid vaated loomulikult vägagi muljetavaldavad. See etapp läks meil üldiselt päris hästi. Teise punkti minnes nägime teel vist selle võistluse ainsat improviseeritud nüügikohta. Soovitud Coca-Colat ei õnnestunud kahjuks küll hankida, aga ainukese Coca-Cola Light asemel valisime 5 euro eest ühe pisikese purgi õunamahla ja teise jääteed.

Kolmanda punkti juures läks pimedaks ja jätkasime liikumist pealampide valgel. Selle etapi võtmeküsimuseks oli B3bis-B4bis punktivahe läbimine. Valisime otsema variandi kaljudevahelisel järsemal nõlval ja võitsime sellega eelmises punktis veidi enne meid olevate tiimidega võrreldes veidi aega. Ehkki tõusunurk oli kohati eriti järsk ja tuli kõrgust hoida kiviklibusel nõlval, mille kalle umbes 80 kraadi. Ei tahtnud eriti hästi õnnestuda, aga ometi vedasime välja. Aga ilma vigadeta ikka kuidagi ei saanud. Viimase punkti poole minnes, enne vahetusala jäin ühe ristmiku peal veits ebamäärases kohas mõtlema ja tegin vale otsuse. Selle tulemusena liikusime veel 500 meetrit, külla välja ja pidime punktini uuesti tõusu võtma. Siis jäi vaid laskumine vahetusalasse.

Järgmisena ootas ees lühike rattaetapp. Lühike muidugi on kogu selle võistluse kontekstis vägagi suhteline mõiste. Distantsiliselt vägagi lühikeste etappide (millel isegi tõusu väga palju ei ole) läbimine võib siin võtta vägagi mitneid tunde. Aga siiski, antud rattaetapi näol oli tegemist pigem lühemapoolse etapiga. Rattaetappide eripäraks võib siin lugeda seda, et kõik vähegi suuremad teed, millel on asfaltkate ja kus kohati kaks autot kõrvuti ära mahub, on siin punaste ristikestega maha tõmmatud. Ehk siis nendel sõitmine on keelatud. Niisiis läheb päris korralik aeg singlite forsseerimiseks või niisama nikerdamiseks ja seda me rattaetapil ka tegime. Lõpuks tegime pisikese vea ka stardi võistluskeskuse linnakeses ühe lihtsa punktiga, mille arvasime olevat kirikus, mida enne võistlust rattatreeningul külastasime. Tegelikkuses asus ta aga sama tee ääres, aga lihtsalt mõnisada meetrit edasi. Nii et võtsime jälle ilmaasjata mõnekümnemeetrise tõusu. Aga no see paar minutit ei mõjutanud loomulikult midagi.

Järgmisesse vahetusalasse jõudsime juba hommikuvalguses. Just äsja olid oma väidetavalt kahetunnisest unest tõusnud Elo ja Rain. Meil ei olnud siiani veel mõtet tulnud, et võiks magada. Üldiselt me seda esimesel ööl ka sisse planeerinud kunagi ei ole. Ehkki raja raskusaste oli muidugi muljetavaldav. Mida aeg edasi, seda rohkem tõusis austus Minni, Pilvi, Randy, Urmo ja Elo vastu, kes MMi rada juba mitu korda edukalt läbinud on. Tekkis arusaamine, mida see asi tegelikult tähendab. Selle raskusastme tõttu on esimesel ööl magamine ehk isegi päris OK mõte. Meie seda esialgu siiski ei teinud, vaid pakkisime oma jalgrattad kastidesse ja jätkasime teekonda järjekordse pikema trekkinguetapiga. Algusesse oli neid pandud päris korralikult. Kohe pärast meid alustasid sellega ka Elo ja Rain, kes meist reipal sammul kiirelt mööda marssisid, vahetades tee peal mõtteid eelneva raja kohta.

Õige pea jõudsime kohta, kus tuli ronimisvöö selga tõmmata ja jätkata teekonda mööda ojaäärset kanjonit liikudes edasi mööda köisi, kohati šumaaride abiga. Kogu see asi lõppes korraliku inimtropiga, kus 4-5 võistkonda ootas järjekorras, et veejoa alt trossredeli ja šumaari abil ennast kuskilt august üles vinnata. Peale pikka järjekorras ootamist saime seda aga isegi proovida ja tuleb tunnistada et vaatamata pikale õpinguperioodile vaatamise teel, veetsime seal isegi päris korralikult aega. Lisaks oli seal mitte just kõige soojema veejoa all seistes lõpuks piisavalt külm, sest kogu protseduur võttis kohutavalt palju aega. Juba ronima hakates olid lihased külmast krampis. Peale ronimist tuli kuskilt soov teha pisike uinak. Niisiis, peatusime pooleks tunniks. Kuna ma külmas vees ronimisest alles värisesin, siis tegelesin selle aja peamiselt riiete kuivatamise ja söömisega. Õnneks jätkus peale pausi tee pidevalt tõustes, nii et sai sooja suhteliselt kiiresti sisse.

Nagu juba tavaks saanud, siis tähendas päevavalgus taas ilusaid vaateid maastikule. Lisaks sellele lendas mägede vahel ringi ka helikopter ning mitmeid purilennukeid, kes tuhisesid õhu sahisedes meist kohati päris lähedalt mööda, tehes viimasel hetkel enne kaljuni jõudmist järsu pöörde oru suunas. Tõusude ja laskumiste kaldenurk oli taas kord vägagi muljetavaldav. Kohati oli päris kõvasti tegemist, et mitte alla libiseda. Esimene tõsisem tagasilöök tabas meid mehitatud punktis CP6, kus oli osaline varustuse kontroll. Selgus, et olime roadbooki ja logistikapabereid kuidagi valesti lugenud ja nelja magamiskoti asemel on meil kaasas ainult 1. Peale väikest loengut, sellest, kuidas ilma nelja magamiskotita me sellise külma ilmaga (umbes +10 Celsiust) mägede vahel ära surra võime, saime tunni trahvi, mille sealsamas ära kandma pidime. Meile sobis see väike peatus isegi hästi. Saime teha endale mõne isesoojeneva söögi, mis muide on sellisteks ürituseks täiesti asendamatud asjad. Suurepäraste maitsetega ja kergesti valmistatavad. Samuti saime üritada magamist. Korraldaja ajas meid aga juba veidi enne õiget aega ilusti üles ja jätkasime teekonda järgmise punkti suunas.

Varsti aga hakkasid ilmnema ka järgmised tagasilöögid, seekord vigade näol. Olles mööda püstloodis, kiviklibust nõlva ennast sammhaaval üles, punkti B13 poole vinnanud, sealjuures iga sammu järel jälle pool sammu tagasi vajudes, panin ennast paika enda arvatavas asukohas. Kallasime kiviklibu jalanõudest välja ja liikusime arvatava punkti asukoha poole. Kõik klappis, aga punkti ei olnud. Enne lõppes nõlv otsa. Tegime siis uued oletused enda asukoha suhtes, aga ükski liikumine ei viinud sihile. Kõik uued proovimised lõppesid järgmise tupikuga. Lõpuks istusime maha ja Reigo arvas, et läheme veel viimast korda sinna, kus ma arvan, et võiks õige koht olla, ja siis sealt suunaga järgmise punkti suunas. Kuna ainuke minu jaoks mõistlik koht tundus see, kuhu nõlvast üles jõudes kohe suundusime, läksime uuesti sinna, aga nõlva lõppedes liikusime lihtsalt sealt edasi allapoole. Ja ennäe imet, seal see punkt oligi. Lihtsalt kuna nõlv tundus nii järsk ja kõrge, siis ei julgenud me sealt alguses alla minna. Tundus jube vähe kõrgusjooni ja pealegi pidi kohe punkti taga olema teine küngas, mida loomulikult ei olnud näha. Jah, 20 meetrise kõrgusjoone puhul on juba ühe joonega mägi ikka korralik lahmakas, mitte mingi küngas. Aga selle asjaga ei harjunud ma kuni lõpuni ära. Pidev nõlva kõrguse alahindamine saatis mind ilusti kogu võistluse lõpuni välja.

Enivei, peale pooleteise tunnist müttamist saime punkti siiski kätte ja liikusime järgmise punkti ja järgmise vea suunas. Seekord pääsesime siiski vaid poole tunniga ja seda pigem tänu kauguse valele hindamisele. Aga siin oli tegemist juba peaaegu täiesti 90 kraadise nõlvaga ja seda kohati mingis okkalises taimestikus. Lisaks sain väikese jupi tegeleda ka kaljuronimisega, seekord ilma julgestuseta. Omaette elamus oli aga sellest punktist allatulek. Põhimõtteliselt võib seda lugeda eraldi alaks. Tegemist oli siis justnagu off-piste suusatamisega mööda 70...90 kraadist nõlva. Lihtsalt selle väikese vahega, et suuski ja lund ei olnud. Väga suureks abiks oli aga matkakeppidest. Niisiis paremale ja vasakule slaalomit "sõites", libisedes liikusime sealt järjest allapoole - ikka väga kaua aega. Ennast aeg-ajalt keppidega ja puude abil pidurdades, et valida järgmine natuke ohutum trajektoor. Ühel sellisel pidurdamisel õnnestus mul matkakepp jätta käe ja puu vahele, niimoodi, et sain kepi keskosaga täpselt lapiti vastu nina keskosa. Hetkega purskas kahest ninasõõrmest verd, nagu kraanist vett. Sellisel nõlval on enda ja eriti verejooksu pidama saamine suhteliselt keeruline. Niisiis aeg-ajalt verd sülitades ja nina nuusates jõudsime siiski alla, tee peale välja. Seal sain verejooksu õnneks selleks korraks pidama, aga jama oli sellest kuni võistluse lõpuni, kuna iga väikese nuuskamise peale hakkas verd jälle tulema, nii et kinni seda lõpuks enne ei saanud, kui tuli sidemetropp ninna lükata.

Teele välja jõudes oli väljas aga valgeks läinud ja külavahele jõudes ootas ees via ferrata, peale mida omakorda vähe vesisem etapp, kui tuli liikuda mööda jõge, kus vesi oli mägiselt karge. Via ferrata oli ausalt öeldes suhteliselt lihtne. jõe kohal seinal liikudes olid seina sisse paigaldatud astmed. Elemendid küll vaheldusid, aga kuna rada oli pea 500 meetrit pikk, siis need kordusid pidevalt ja lõpuks hakkas see pidev karabiinide ümber tõstmine juba tüütuks muutuma. Mööda jõge liikumine kulges kord madalamas, kord sügavamas vees, aga esialgu päris ujumisest pääsesime. Sellise veetemperatuuri juures oleks see olnud ka üsna karastav elamus. Eriti kui arvestada asjaolu, et voolu kiirus oli selline, et sisse kukkudes oleks jõest väljumine tähendanud enne ikka päris mitmesaja meetrist "sõitu" mööda jõde edasi. Ehkki kaenlaalused said lõpuks ikkagi märjaks, jõudsime järgmisse vahetusalasse siiski ilma päris ujumata. Suureks rõõmuks ootasid vahetusalas ees aga kajakivarustuse kotid ning söök-jook ja muud head paremat. Samas saime ka kalipsod selga ajada ja valmistuda järgmiseks etapiks.

Sedakorda ootas ees raftinguetapp, mis tõotas tulla eriti huvitav, kuna tegemist oli neljanda kategooria jõega. Ja seda ta kahtlemata ka oli. Kes ei tea, milline näeb välja neljanda kategooria jõgi, siis seda kirjeldab vast kõige paremini kõrvalolev pilt. Põhimõtteliselt on tegemest siis veekoguga, kus vett lendab nii ülevalt kui alt ühtemoodi ja paadi juhtimine on suhteliselt keeruline protseduur. Ka kõige kõvemate võistkondade paadid liikusid nii nägu kui selg ees. Minul olid juba esimese kilomeetri järel näpud tõmbamisest ümber aeru krampis, nii et kangutasin neid teise käega lahti. Aga las ta jääb. Mulle see etapp tegelikult väga meeldis, kuni ühe teatud hetkeni, mis otsustas selle võistluse saatuse meie jaoks. Nimelt õnnestus meil ühes suurepärases kärestikus oma kummipaat üle kaela keerata. Aga, mis kõige hullem, selle tulemusena juhtus see, et Manni õlg tuli liigesest välja. Ausalt öeldes üsna sitt lugu.

Tegelikult on seda va rafti suhteliselt keeruline kummuli saada, aga neljanda kategoori jõe, lolli juhuse ja minu saamatuse koostöös see siiski õnnestus. Nimelt oli kalda ääres üks spetsialist, kes näitas, kust kaudu tuleb seal kohas sõita. Neid spetsialiste seal paari kõige keerulisema koha peal oli. Igal juhul surus jõgi ennast peale, ja minul, kes ma parasjagu tüüris olin, ei olnud piisavalt oskusi, et paat õigesse kohta juhtida, nii et jäime ühe kivi otsa kinni. No ja siis kohe, kui ma paadi sealt lahti lükkasin, lendas see valest kohast alla ja ümber see oligi, nii et ma ei jõudnud isegi kivilt paati hüpata. Edasi hakkasime vaatama, mis selle õlaga nüüd siis saab. Esialgu üritas doktor Liivand Manni juhtnööride abiga seitsmel eri moel õlga oma õigesse kohta tagasi saada. Mann, omal valugrimass näol, andis järjest uusi juhtnööre, kuidas oleks lootust õlg tagasi panna. Aga mida aeg edasi, seda lootusetumaks asi muutus. Ja lõpuks oli juba päris selge, et jätkamine ei ole niimoodi Mannil võimalik. Ja ehkki Mann oleks ilmselt nõus olnud ka ühe jala peal võistluse lõpetama, ei jäänud siiski muud üle kui arst kutsuda. Niisiis, võistlus oli läbi, aga mis edasi.


Mina tundsin ennast samal ajal päris sitasti. Ausalt öeldes tundsin ma siis ja tunnen ka praegu ennast natuke nagu süüdi, et see jama üldse juhtus. Esiteks, olin ju mina see, kes selle kuradi parve sinna kivi otsa juhtis. Ja teiseks olin mina ka see, kes selle sealt kivi pealt minema lükkas. Ütleme nii, et ei ole just kõige meeldivam tunne, kui sinu süül nelja inimese aasta eesmärgid paari sekundiga pauguga pilbasteks lendavad. Jah, OK, siin oli tegu mitmete halbade asjaolude kokkulangemisega, aga siiski.

Arst, koos võistluste direkrotiga tuli üllatavalt kiiresti. Uuris olukorda ja küsis Mannilt, kas see on võimeline paarisaja meetri kaugusele autoni kõndima. "Ei" vastuse korral oleks pidanud kutsuma helikopteri, aga see võtvat esmaspäeva õhtupoolikul kaua aega. Seekord seda siiski teha ei tulnud. Vahepeal jäi aga küsimus, mis meie, ülejäänud edasi teeme. Sven ja mina tahtsime igal juhul võistlust jätkata. Põhimõtteliselt oleks mind sellest plaanist loobuma sundinud ainult Mann, kui ta oleks öelnud, et ta tahab oma õlga nüüd koju ravima sõita. Mann aga ütles, et ta tuleb kohe kui õlg uuesti paigas meile kaasa elama ja võimalusel tahaks veel mõne etapi kaasa teha. Niisiis, tegime otsuse edasi minna. Noh, esialgu raftinguetapi lõppu, et helistada mõne korraldaja telefoniga ja veenduda, et Manniga kõik korda saaks ja et Erki ja Urmas, kes parasjagu kuskil Prantsusmaa Avarustes puhkavad, Manni kuskilt kätte saaks ja talle riideid ja muid vajalikke asju tooks.

Niisiis jälle rafting. Korraldaja sõnul oli õnnetuskohalt lõpuni veel umbes tund aega. Peale suuremate ja veel suuremate kärestike läbimist jõuame lõpuni siiski umbes poole kuni kolmveerand tunniga. Ei tea, kas kolme inimesega raft liigub kiiremini või mulle lihtsalt tundus nii. Esimene katse korraldajalt telefoni laenata läks igal juhul luhta. Punktis olev kohtunik väitis, et tema telefonil seal mägede vahel levi puudub. Veidi aja pärast saabus aga uus vend, kes tegeles raftide minema vedamisega. Tema telefonile saime küüned taha, aga selgus, et sellega ei olnud võimalik helistada mujale, kui ainult Prantsusmaa kohalikele numbritele. Niisiis liikusime teadmatuses edasi trekkides kajakietappi algusesse. Vahepealse suure ajakao tõttu, seoses õnnetusega, tuli meil kajakietapp cut-offi jäämise pärast küll vahele jätta, aga sealt pidi meid transporditama kajaki lõppu, kus oli esimene suure varustusetünniga ja kohustusliku neljatunnise peatusega vahetusala. Trekking möödus jalutades, ehhki väike deja-vu tunne hakkas endast tasapisi märku andma. Vahetult enne kajaki algusse jõudmist läks väljas pimedaks, nii et lõpu liikusime pimedas, kuna me ei viitsinud selle mõne meetri pärast lampi hakata otsima. Tuli välja küll, ainult et vahetusalas olevatele neidudele ilmusime välja ootamatult.

Õige pea selgus, et ka nende telefoniga ei olnud võimalik teha kõnesid Prantsusmaalt väljapoole. Küll aga saime teada, et Mann olla viidud esialgu võistluskeskuse haiglasse ja siis sinna samma vahetusalasse, kus meidki kohe viiakse. Lubati, et küll talle antakse riided ja süüa jne, et ärgu me muretsegu, kui tahame jätkata, siis andku me ainult minna. Transporti oodates selgus, et vahetusala kohtunik on võistluse direktori tütar. Saime temalt põhjaliku ülevaate sellest, kes on liidrid, kes on katkestanud, mis põhjustel jne. Samuti avalikustas ta, miks võistluse finiš ei ole algselt välja reklaamitud Monacos, vaid selle kõrval asuvas Prantsusmaa linnakeses. Peale piisava infoga varustamist saabuski meie minibuss. Selgus, et sohver oli suuremat sorti ralliäss. Tema kiired ja äkilised sõiduvõtted päästsid meid õnneks bussis sügavasse unne vajumast ja sellevõrra kiiremini jõudsime ka vahetusalasse kohale. Nüüd ootas ees kosutav uni. Pärast telgi ülespanekut ja hea parema toidu manustamist otsustasime magada hommikuvalguseni. Kuna me olime nagunii väljaspool arvestust, otsustasime magada kohustusliku 4 tunni asemel 8. Manni me siiski vahetusalas ei näinud, aga märke sellest, et ta oma asju varustuse tünnist on võtnud, nägime küll.

Mõnusa ja kosutava une, hommikuvalguses, esimeses assistant areas üles ärgates, sagis platsi peal veel üksainus võistkond, kellel tundus ka olevat plaan kohe rajale minna. No ja siis veel osa soomlaste Omjakonist, kus Heikki sõnul kahel võistkonna liikmel oli tõsisemaid probleeme kõhuga ning sellest tulenevalt olid nad otsustanud võistluse lõpetada. Meie aga pakkisime oma kodinad uuesti kokku, surusime nii palju head-paremat söögimaterjali sisse, kui mahtus ja suudusime lühemapoolsele jalgsietapile ülejäänud võistkondi jälitama. Etapp oli tõepoolest lühike, aga selle eest jälle üle 45 kraadise tõusunurgaga, millest osa tuli võtta ka üsna tihedas võsas. Poleks tegemist olnud nii pika ja järsu tõusuga, oleks kohati see asi isegi tavalist Eesti võsa meenutanud. No näiteks niisugust, nagu on paljudel orienteerujatel meeles Pariisi orienteerumiskaardilt Lääne-Virumaal.

Ehkki esimese punktiga õnnestus mul teha ka väike kaareke, läks selle lühietapiga kõik siiski hästi ja peagi olime mõnusas hommikupäikeses juba järgmises vahetusalas, kust algas kauaoodatud pikem rattaetapp. Kauaoodatud sellepärast, et kogu alguse osa olime põhimõtteliselt saanud trekkida ja vahelduseks tundus mõte rattaga sõitmisest päris ahvatlev. Seda vaatamata tõsiasjale, et vähemalt etapi esimene pool pidime ainult tõusu võtma. Niisiis, panime kiirelt rattad kokku ja sättisimegi ennast minekule.

Alguses tõusime mõned tunnid umbes 1300 meetri pealt 2000-le meetrile, võttes sealjuures ka ühe tee äärde jääva punkti. Seejärel laskusime kiirelt uuesti 1800-le meetrile. Aga nüüd algas tõus. Kolm tundi järjepidevat tõusmist mööda kitsast kruusateed viisid meid 2700 meetri kõrgusele, kus kaardi järgi ootas ees veel umbes 100 meetrit järsku tõusu üle harja. Tagantjärele mõeldes oli see jumala suurepärane rattaetapp, kus saime terves ulatuses ilusti sõita. Peale marmot'ite, ehk alpiümisejate (selline kopra moodi väike, loom kes elab mägedes urus) kisa saatel kolme tundi, väikeste puhkepeatustega tõusmist saime aga meeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt oli sinna 2700 peale kaevatud paari kunagise väejuhi poolt tunnel, nii et viimane 100 meetrit tõusu mööda kiviklibu jäi ära. Kohustuslikud fotod maasturi meeste poolt kleepekaid täis pandud tunneli uste juures tehtud, liikusime kohe peale kolme offroad autot läbi 300-400 meetri pikkuse tunneli. Rehvid said veits poriseks.

Nüüd algas aga tõsisem laskumine. Reigo pakkus, et oleme seal laskumisel maasturimeestest kordades kiiremad. Ja seda algus ka näitas. Kiire laskumine mööda kivist serpentiini oli mõnusalt adrenaliinitekitav elamus. Kõik sujus hästi, kuni järsku ...... Sveni pole enam seljataga. Väike ootamine, aga ikka ei ühtegi märki. Maasturimehed, kes ülevalt poolt vaikselt lähenesid, jäid ühe nuki taha seisma. Oli selge, et Sveniga oli midagi juhtunud, aga mis. Alles paar pöörangut tagasi olime kõik ilusti üksteise tuules. Aga sellise kiiruse pealt on väga keeruline pidevalt tagasi vaadata. Ja iga vääratus võib olla sõna otseses mõttes fataalsete tagajärgedega. Väike värin sees liikusime Reigoga uuesti ülespoole, lootes, et midagi hullu ei juhtunud. Ehkki see, et maasturimehed seisma jäid ei sisendanud erilist optimismi. Peagi hakkas kogu kupatus paistma. Paistis, et maasturimehed otsisid midagi autost - kahtlane.

Õnneks selgus, et Svenil oli küll kumm suure hoo pealt laksuga katki läinud, aga midagi hullu siiski ei olnud. Lihtsalt 2 kaasas olnud pumpa olid minu ja Reigo rataste küljes, nii et ta pidi laenama maasturivendadelt nende pumpa. Ja juba saigi kumm vahetatud. Selleks korraks. Olles veel mingi viis minutit kiirelt laskunud, seekord hoolikamalt tagasi vaadates, läks minu esikumm valju susina saatel tühjaks. Mis seal siis ikka, sain ka väikese kummivahetuse operatsiooni läbi viia. Järgmine insident toimus vaevalt paar minutit hiljem, kui mu tagaratas sai sellise obaduse, et suure pauguga oli kumm lõhki. Sedakorda oli olukord niisugune, kus sisekumm ja väliskumm, mõlemad olid katki kahe koha pealt ja velg oli samuti saanud kõvema kolaka, nii et oli päris korralikult kõver. Samal ajal kui Reigo tee äärest võetud kividega velge sirgemaks toksis, sain mina 3-4 korda erinevaid kumme lappida ja väliskummi halli teibiga parandada, et nendest mingi töökorras komplekt leiutada. Peale mõningat kombineerimist saime asja õhukindlaks, aga edasist laskumist tuli võtta vägagi ettevaatlikult.

Ettevaatlikkus tasus ennast seekord ära ja kuni järgmise vahetusalani õnnestus vähemalt kummi purunemist vältida. Seevastu läks asi järgmisest, B22 punktist alates päris singliks kätte ära. Esialgu olid singlid suhteliselt sõidetavad, aga õige pea muutusid pöörded teravamaks ja nurk (seekord allasuunas) järsemaks, nii et aeg-ajalt tuli ikka rattalt maha ka astuda. Samas midagi hullu ka ei olnud. Punkti B25 juures muutus singel aga selliseks, kus 15 cm laiuse rajakese paremast servast läks nõlv alla ja vasakus ääres kõrgus miski püstisemat sorti positiivne pinnavorm. No päris kalju oleks nende kohta vast palju öelda, kuna tõenäoliselt oleks väikese vääratuse korral läinud õnneks isegi ellu jääda, aga järsud seinad sellegi poolest. Üles alla ei kannatanud seal liikuda.

Sedasi saime liikuda mõned kilomeetrid, kusjuures punkti enda juures läks ka pimedaks, nii et edasist teekonda saime jätkata lampide valgel. Mõnes mõttes muidugi hea, ei näinud väga, mis seal all toimub ja sellevõrra sai asja kergemalt võtta. Kuni vahetusalani oli jäänud veel 1 punkt ja seal erilisi sündmusi ei toimunud. Vahetusalas millegi pärast korraldaja nõudis, et me liiguks kohe edasi järgmise punkti suunas, kuna enamik kohtunikke on juba järgmisel rajalõigul. Jäi tunne, nagu me oleks teistest mitmete tundide kaugusel ja nad peavad siin nüüd meid ootama. Natuke imelik, samal ajal kui vahetusalas oli veel vähemalt 3-4 teist võistkonda, kes samuti hakkasid ennast trekkinguetapile sättima.

Võtsime igal-juhul korraldaja tungivaid soovitusi kuulda, pakkisime rattad kastidesse ja liikusime edasi. Ehkki saladuskatte all võin ma öelda, et kohe pärast liikuma hakkamist tegime väikese 15 minutilise unepeatuse. Aga unepaus mõjus seevastu väga hästi ja edasise trekkingu käigus hakkas võistkondi üha enam selg ees vastu tulema. See trekkinguetapp pidi kaardile vaadates kindlasti olema väga ilusate vaadete nautimise koht. Aga kuna väljas oli pime, siis tundus vähemalt algus küll nagu mingi kruusahunniku otsa astumine. 2000 meetrist allapoole me sellel etapil vist ei jõudnudki.

Enne järjekordse 2750 meetrise harja ületamist, kui olime läheduses olnud võistkonnad väikese õnnestunud teevaliku tõttu paarisaja meetri kaugusele selja taha jätnud, hakkas esimest korda selle võistluse jooksul vihma sadama. Juba hakkas tunduma, et niisuguseks see asi jääbki, aga õnneks siiski jätkus vihmasadu lühikeseks ajaks. Selle eest mattus mägi ise aga väga paksu, piimjasse uttu. Reigol läks oma suurema lambiga tee otsimine aga enamasti nagu piirivalvekoeral, nii et korra harja peal mõttepeatust tehes jõudsime üsna valutult õigele teele. Punkti B27 juures aga oli vaja loomulikult jälle viga teha. Seekord oli vaja kaasa minna karjainstinktiga. Üsna suur hulk rahvast sattus koos seda punkti otsima. Ja olgugi, et tahtsin alguses kohe õigesse kohta suunduda, ei suutnud ma taas kord kohaneda mõõtkava ja 20h kõrgusjoonte vahega ja sellest tulenevalt oli vaja kogu selle karjaga ronida mingi suvalise mäe otsa, mis isegi ei olnud õiges suunas.

Igal juhul läks seal kammimisega üsna palju aega kaotsi ja punkti saime kätte alles siis, kui väljas valgeks läks. Aga ei ole halba ilma heata. Seal kahe ja poole kilomeetri kõrgusel avanesid päikesetõusul suurepärased vaated mäetippudele. Nii kaugele, kui silm ulatus, ükskõik kuhupoole vaadata, võis näha erinevaid mäetippe. Mõni natuke kõrgem, mõni madalam. Enamus siiski natuke kõrgemad :). Ütleme nii, et see oli lihtsalt üks äraütlemata kaunis hommik. Arutasime Sveniga, kuidas me siia kunagi puhkama tuleme, mägedes matkame, vaateid naudime, veini rüüpame ja juustu peale hammustame. Samal ajal hakkasime juba ootama seda, millal ükskord vahemerele lähemale jõuame, et saaks puu otsast haarata mõne apelsini, virsiku või viinamarja. Sven rääkis, kuidas ta eelmise unepausi ajal oli unes näinud, et me leidsime arbuusipõllu ja siis tsiviliseeritud inimese kombel selle ilusti noaga viiludeks lõikasime ja lasime hea maitsta.

Olles jõudnud alla minnes juba 1982 meetri kõrgusele, tegime selle peale veel ühe 15 minutilise unepeatuse, lootuses, et näeb veel midagi nii mõnusat unes. Ei läinud õnneks, tuli edasi minna. Enne järgmist vahetusala saime veel natuke harjutada varasemast juba tuttavat off-piste laskumistehnikat. Ka seekord õnnestus 80 kraadisest nõlvast elusana alla pääseda ja veel mõne kilomeetri pärast paistis juba vahetusala, kus ootasid meie suureks rõõmuks ka Erki, Urmas ja Mann. Mannil käsi ilusti kaela seotud, aga muidu kõik OK.

Peale söömist, rataste kokkupanekut ja enne järgmisele rattaetapile suundumist sain loomulikult veel korra harjutada juba selgeks õpitud rehvivahetust. Selle käigus vahetasin ühtlasi ära ka tagumise välisrehvi, kuna praegusel olid augud sees. Järgmine rattaetapp oli see, kus eelinfo põhjal sai kaks korda ka ratast tassida. Üks kord neist 700 meetrit ja teise korra kohta info puudus. Hiljem selgus, et teine kord oli põhimõtteliselt peaaegu kogu ülejäänud etapp. Taaskord sai selgeks, et etapi kilomeetriline pikkus ja isegi tõusumeetrid ei pruugi siin ajalisi prognoose tehes midagi tähendada.

Etapi alguses kohe saime lõõskava päikese käes, mööda rusikasuuruste kividega kaetud kruusateed ülespoole sõita vast mingi 6-7 kilomeetrit. Seejärel algas rattaetapp, mis oli rattaetapp ainult seetõttu, et ratas oli meiega seal kaasas. Muus osas oli tegemist siiski trekkinguga. Paar kohta siiski oli, kust sai rattaga ka mäest alla sõita, aga see omakorda tähendas minule muidugi rehvivahetust. Aga miks mitte teha midagi, milles sa hea oled?! ja peale niisugust harjutamist ma kahtlemata rehvivahetuses hea olin. Ühesõnaga sai kogu seniste ja ka ilmselt suure osa järgmiste võistluste rehvivahetused ühel võistlusel ära teha. Aga see selleks, läheme siis etapi juurde tagasi.

Niisiis peale esimest tõusu võtmist saime esialgu ratast mööda kaljuservi ja serpentiini ülespoole vedada. Seejärel tuli see 700 meetrine lubatud vedamise lõik, kus muidu isegi oleks sõita saanud, aga kuna tegu oli rahvuspargiga, siis ei tohtinud ükski ratta osa maadki puudutada. Siis läks õnneks vahelduva eduga isegi sõita, aga nii üles kui alla nurgad olid päris tugevad. Alla minnes tuli tagumik kõvasti sadulast tagapool hoida, et mitte üle leistangi lennata. No ja üles polnud muud teha, kui ratas kaasa võtta ja astuda. Sinna vahele ka mööda mäekülge minekud ja mööda kiviklibuseid nõlvi tassimised. Peale B31 punkti läks taas kord pimedaks. Ja kuna minul hakkas pilt ees juba vaikselt virvendama ning deja-vu tunne võimust võtma, andsin kaardi lugemise mõneks ajaks Reiksile üle.

Koos sellega aga saabus ka rajalõik kus koos väga mitmeid võistkondi, kes ei suutnud kuidagi sellel imelikul poollagedal alal õiget teeotsa leida. Meie loomulikult nende hulgas. Tegemist oli alaga, mis oli kaetud väga paljude samasuguste teerajakestega, millest enamus lõppes kuskil suvalise koha peal keset sedasama poollagedat ala. Ühtlasi sai siin ka selgeks, et minu eelmisel korral Endurance Questil välja arendatud selgeltnägijavõimed ei võimalda siiski vastavasisulist teenust pakkuma hakata. Ei võime ise ei olnud veel kuhugi kadunud, aga selle tõepärasus jättis lihtsalt nii kõvasti soovida. Samas aga teatas sama võime tekkimisest seekord ka Sven, nii et mine tea, äkki on uus nõia-Ints tulemas hoopis sealt.

Enivei, saime peale õige teeotsa ülesleidmist ja otse loomulikult minu rehvivahetust, jätkata ratta tassimist. Sedakorda tuli seda teha jõesängis, kohati põlvini vees, kus rusikasuurused kivid olid asendunud peasuurustega. Või pigem olid nad seal kõik koos. Lisaks sellele tassisime rattaid ka jõeäärses võsas üles-alla. Ning juba päris etapi lõpus ka kaljudest köite abil üles ja alla. Igal juhul suheldes nii rajal olles kui ka peale seda erinevatest rahvustest inimestega, siis oli see ratta tassimine enamusele põhiliseks negatiivseks elemendiks seoses rajaga. No kui tegemist just prantslasega ei olnud. Tegelikult oli see, et rattaid kõvasti tassida saab, ju eelnevalt teada. Isegi kui uskuda eelnevate aastatega rattatassimise poolest kuulsaks saanud rajameistri sõnu, et sel aastal rattatassimist eriti ei ole, võis arvata, et see eriti ei ole tähendab ikkagi korralikku vastavat kilometraazi. Aru võib ju saada mõnekilomeetrisest tassimislõigust, mõnest teravamast künkast üles, aga et kilomeetrite kaupa ja kõikvõimalikes kohtades.... No ma ei tea. Kes nendest härgadest ikka ostab endale korraliku auto hinna maksva, full-suspension, karbonist twenty-nineri selleks, et seda kilomeetrite kaupa kuskil võsas või jõesängis kaasa vedada või köiega kaljust üles lohistada. Ikka eeldad ju, et see asi on ikkagi mõeldud sõitmiseks.

Peale seda "rattaetappi" jõudsime aga teise assistant areasse, kus ootas ees ka teine kohustuslik neljatunnine peatus. Mis tähendab, et sai taas kord telgis magada. Kuna kell 6 pidime olema alast lahkunud, jäi koos rataste pakkimisega, söömisega, riiete vahetuse, telgi püstitamise ja maha võtmisega ja muude asjatamistega uneaega umbes 2 tunni jagu. Aga kuna sel korral oli telgis imelikult külm, siis rohkem väga ei tahtnudki. Enne magama minekut teatas, aga Reigo, et tal puudub igasugune motivatsioon niiöelda joone all võisteldes edasi minna. Niisiis tuli Sveniga kahekesi jätkata. Kuna me tahtsime kohutavalt teada, et mida huvitavat üks MM-i rada veel pakkuda võib, siis ei tekkinud meil küll kordagi mõtet, et aitab. Kella kuue ajal, hommikuses pimeduses, nagu ikka assistant areas, uut kaardipakki võtma minnes selgus, et kahekesi ei tohigi turvalisuse huvides rajale minna. Et seal ei olnud parasjagu ka kedagi, kellega kopereeruda, tuli välja mõelda mingi muu variant. Asi läks aga palju lihtsamalt, kui me lootsime. Tsekkisime ennast lihtsalt alast välja ja tegime näo, nagu meid oleks täitsa õige arv ja pimedas ei saanud keegi aru ka, et me tegelikult oleme kahekesi. Lootsime, et äkki enne järgmist ala või alas õnnestub mõne sama kiire võistkonnaga kopereeruda. See tähendab siis liikuda nendega silmsides.

Õige pea, vammuste vähendamise peatust tegevast Rootsi naiskonnast möödudes, väitsid nood, et samuti kahekesi jäänud sakslaste võistkond, keda eelnevalt ka mõnel korral kohanud olime, oli meid sarnase eesmärgiga vahetusalas taga otsinud. Kahju, et ei trehvanud. Lootsime, et ehk nad siis liiguvad natuke eespool ja vahetusalas, kust algab kanjoneering, saame koos edasi minna. Tegelikkuses aga sakslased kahekesi ei jätkanud. Samas aga kuni kõige viimase vahetusalani ei takistanud ükski korraldaja meil ka kahekesi liikumast, nii et mingeid probleeme selles osas polnud. Teekond kanjoneeringu alguspunkti oli lühike, aga otse loomulikult mägine. Noh, tuli võtta üks tõus ja üks laskumine. Esimene punkt oli mahajäätud külas minega Amen. Võite ise arvata, miks külal selline nimi oli. Veel umbes kilomeeter laskumist ja olimegi kanjoneeringu alguses. Väljas oli vahepeal ka ilusti valgeks läinud, nii et tõotas tulla väga ägedaid vaateid pakkuv etapp.

Kalipsod ja ronimisvööd selga ajanud, hakkasime veidi aega peale Ducati naiskonda, kes vahepealse riiete vähendamise peatuse ajal meist uuesti möödusid, liikuma. Kalipsosid selga ajades, teatas kohtunik, et vesi on ainult umbes 15 kraadi, nii et võiks kalipsole kooriku ka peale tõmmata. Noh, kui kuskilt kose alt laskuda, siis sadavat muidu pähe. Väitsime talle küll, et meil Eestis on 15 kraadi jumala normaalne suvine suplemistemperatuur, aga peale ei mäletagi enam kui mitme päeva pikkust võistlemist tõenäoliselt hakkab kiiremini külm. Kuna mul oli pikkade varrukatega kalipso, siis seekord jätsin kooriku siiski peale tõmbamata. Aga kanjoneeringu etapp ise oli muidugi vägagi lahe. Liikusime mööda kohati 4-5 meetri laiust ja kohati mööda 20-30 cm laiust kanjonit järjest allapoole. Kõrgematesse või siis järsematesse kohtadesse olid paigaldatud köied, kus me siis jugade ja koskede all, pidime laskuma. Hüppamisest soovitati hoiduda, ja üleüldse soovitati vett võimalusel vältida, kuna märjana olid need kaljud sigalibedad. Ja seda nad kahtlemata ka olid. Paar korda õnnestus ikka jalad alt ära kaotada. Kiivrist oli seekord ikka kasu ka. Sedakorda toimus kogu tegevus siis punakat tooni kaljude vahel. Samas kui eelnevatel päevadel olime liikunid valdavalt mööda valgeid, halle ja musti.

Õige pea, pikematel laskumistel jõudsime järele ka naiskonnale, kelle kapten uuris, kas me kuskil omale kohvi ka tegime. Minu "ei" vastuse peale teatas ta, et jube uni on ja õudsalt tahaks kohvi juua. Ausalt öeldes ei oleks isegi ühest heast hommikukohvist ära öelnud. Natuke peale seda vestlust, kusagil poole kanjoni peal oli järsku üks kohtunik telklaagris. Minu küsimuse peale, et mis nüüd saama hakkab, küsis ta, et kas meile kohvi meeldib. Saanud jaatava vastuse, valati topsid sooja kohvi täis :). Ausalt, see on vist kõige parem hommikukohvi, mida ma kunagi saanud olen. Peale seda mõnusat kulinaarset elamust oli jäänud veel umbes pool kanjonist minna. Ikka samamoodi, vahel köite abil, vahel ilma, allapoole laskudes ja supeldes.

Kanjoneeringu lõpp-punktis pidime veidi ülespoole ronima ning selle etapi ilusaks lõppakordiks oli vägagi muljetavaldav laskumine. Mööda köit esialgu 30 meetrit ja siis kohe järele umbes 100 meetrit. Viimane oli konkurentsitult ka kõige kõrgem laskumine, mida me kunagi teinud olime. Dünaamiline köis venis ikka päris korralikult. Enne meid oskas aga üks Rootsi naistest, kuskil pikema laskumise keskel, enda prussiku nii korralikult ümber köie kinni tõmmata, et tema päästeaktsioon võttis päris korralikult aega. Samas kiiret meil väga ei olnud. Aga seal üleval tuule käes olles hakkas märjas kalipsos lihtsalt külm. Tegime ka ise kusagil poole laskumise peal väikese peatuse, et fotokaga paar klõpsu teha. Peale kanjoneeringut ja laskumist ootas veel umbes viiekilomeetsine etapp mööda jõeäärt, et jõuda kajakietapi alguspunkti.

Ees ootas umbes 50 kilomeetri pikkune aerutamine. Olles korduvalt kogenud juba korraldajate raja tegemise eripärasid, ja arvestades, et kasutatavad kajakid on parajad plastmassist sit-on-top kamakad, eeldasime et kajakietapi läbimine võiks aega võtta äkki umbes 10 tunni ringis. Noh olenevalt sellest kui palju tassima peab. Ja selles, et kõvasti tassima peab, me üldse ei kahelnudki. Kogemused olid sellised, noh. Aga otse loomulikult me jälle eksisime. Meie suureks üllatuseks oli jõgi täitsa sõidetav, Prantsusmaa mõistes muidugi. Alustuseks pidime lahendama ära ühe korraldajate poolse jama. Nimelt olid nad jätnud meile päästevesti toomata. Õnneks saime aga umkeelsete korraldajatega peagi käte ja jalgade abil ühisele keelele ning sain enda kasutusse mingi eriti tugeva aerutamise maailmameistri vesti. Loeti ainult sõnad peale, et seda vesti pärast jumala eest kellegi vale inimese kätte ei annaks.

Peale seda väikest sündmust ja loomulikult kehakinnitamist ladusime oma asjad kajakki, tõmbasime rihmaga kinni ja lohistasime kogu selle kaadervärgi vette. Kohe oli näha, et jõgi vahutab päris korralikult. Alguses, kui eelmisel aastal saadud Tšehhi kärestikuaerutamise võtted veel korralikult meelde polnud tulnud, tundsime ennast vägagi ebakindlalt. Ootasime kogu aeg, millal me jõuame umbes neljandikule distantsile, kus antud jõgi suubub teise, lootuses, et seal on ehk aeglasem vool. Ja ühes kiiremas kurvis, kus vool meid ilusti negatiivse kaljuga kaldasse vedas saime ka väikese supluse tehtud. See karastav elamus tõi aga vanad sõiduvõtted kusagilt mälusopist meie teadvusesse tagasi ning kiirevoolulisel jõel sõitmine hakkas juba päris hästi välja tulema. Nüüd olid lootused pigem selle peal, et jõgi jumala eest aeglasemaks ei läheks. Selgus, et tegelikult on selle plastikust kamaka ümber ajamine ikkagi väga keeruline protseduur, eriti kui aer õigel ajal ka õigele poole vette panna. Ja meile hakkas juba tunduma, et meil tuleb see sõitmine hiiglama hästi välja. Eriti võrreldes meiega samal ajal jõel olnud paatkondadega. Noh, tõenäoliselt, kui mingi kajakitehnika guru oleks seda asja vaadanud, siis ta näeks seda asja oma vaatevinklist, aga me liikusime vähemalt kiiremini ja erinevalt teistest, ümber me seda asja rohkem ajada ei suutnud. Ja ausalt öeldes muutus see etapp järjest nauditavamaks.

Ilmnedes, et jõgi on mõnusalt kiirevooluline ja tassima paati eriti ei pea, nägime, et oletatud 10 tunni abil on etapp võimalik läbida mingi 6 tunniga, mis tähendas seda, et enamiku etapist saime sõita koguni valges. Et kuuma ja päikselise ilmaga seoses, olime kajakietapil loobunud kalipso selga panemisest, tuli tee peal teha üks peatus ja seda siiski teha. Kuivõrd vesi oli külm ja seda pidevalt igast suunast pritsis, siis läks ilma kalipsota olemine päris jahedaks.  Paar tundi enne etapi lõppu läks väljas aga pimedaks ja siis tuli kasutusele võtta hoopis teistsugused sõiduvõtted. Esialgu tundus lambiga sõitmine päris imelik. Ei olnud võimalik aru saada, kuskohas on madalamad kohad ja kus sügavamad. Õige pea aga saime sellegi tehnika kätte. Ja seda koguni nii profilt, et meie taha kogunes päris mitmest paatkonnast kogunev rivi, kes sõitis täpselt nii järgi, nagu meie ees tegime. Nii et kui meie istusime oma mingi vea tõttu kuskil vahepeal põhja peal kinni, siis istus kogu see rivi kinni täpselt samas kohas.

Tehnika ise nägi siis välja niisugune, et mina, eesistujana "lugesin" oma lambiga jõge. Noh seda, kustpoolt vool läheb, et õiges kohas sõita. Ja karjusin Svenile kogu aja "vasak", "parem" ja "otse". Karjusin seetõttu, et läbi vee kohina ei olnud rääkimist lihtsalt kuulda. Ja Sven siis tagant tüüris meid filigraanselt läbi kõikide kärestike. Noh, eks paari koha peal läks ikka veidi nihu, aga, nagu juba öeldud, läks seal sama nihu ka kõigil neil, kes meie selja taga uhmerdasid. See eesistuja roll omakorda tähendas ka seda, et ma pidin ees kogu selle aja hirmsat moodi tõmbama, nii et juba tükk maad enne lõppu olid õlad aeru üleval hoidmisest päris väsinud. Kella kümne-üheteistkümne vahel, õhtul jõudsime aga järgmisse vahetusalasse kohale, kus meie suureks rõõmuks ja üllatuseks olid muude lõkke ääres olesklejate vahel ka paar tuttavat nägu - Elo ja Rain. Nende vastusest, meie küsimusele, mis nad seal teevad, tuli välja, et võistkonna taanlastest osa ei ole liikumiskiiruse poolest just kõige teravam ja neil käib seal pigem ekspeditsioon, kui võistlus. Ometi hakkasid nad õige pea edasi liikuma ja loovutasid meile oma kohad lõkke ääres, kus me saime oma läbimärgasi riideid kuivatada ning nautida oivalist isesoojenevat toitu, seekord lihapallide ja kartuli näol.

Järgmine etapp oli taaskord selline, kus ei tohtinud ennast absoluutselt häirida lasta väikesest kilometraazist. Nimelt läbisime seda kuuekilomeetrist etappi natuke alla seitsme tunni. Ehk siis vähem kui üks kilomeeter tunnis. Vahetusalast lahkudes küsis luba ennast meie külge haakida üks kolmeliikmeline võistkond, kes oli kuskilt unustanud kaasa võtta oma kaardid. See muidugi on päris huvitav variant, kuna kajakietapp, kust nad eelnevalt just olid tulnud oli täpselt sama kaardi peal. Aga OK. Üllatuslikult kadusid nad vaatamata kaardi puudumisele aga kohe silmist ja läksidki oma teed. Etapi algus ise oli jällegi üks karmimaid. Taas tuli üles ronida püstloodis nõlvast. Seekord toimus see ülesminek täielikus võpsikus. Aeg ajalt oli ka veidi helgemaid momente, aga üldiselt tuli ennast mööda rohututte vaikselt ülespoole vinnata. Lisaks jäi tee peale veel piirkondi, mis olid kaetud mingite okkaliste taimedega nii et korduvalt sain endal käest okkaid välja tirida, kuna kinni võetav oks osutus okastaimeks. Lisaks muutus auguliseks ka seljas olnud koorikjope. Ühel hetkel jäin sinna tihedasse okastaime võsasse täiesti kinni. Välja saamise tehnika nägi välja umbes niisugune, et ronid mööda peenikest puutüve paar meetrit ülespoole ja siis kallutad koos tüvega ennast alla, umbes meetri jagu edasi eelmisest kohast. Ja nii palju kordi järjest.

Ühel hetkel õnnestus meil siiski tee peale välja jõuda ja seal tuli liikumine juba palju paremini välja. Peale esimest punkti linnakesse jõudes kohtasime taas kord Elo ja Raini tiimi, kes väitsid, et olid jälle kuskil metsa vahel maganud. Aga etapp ise läks aina huvitavamaks. Suures osas ilma teedeta etapi järgmiseks katsumuseks oli üllatuslikult kanjoneering. Võrreldes eelmise, ametliku kanjoneeringu etapiga, oli erinevuseks see, et see tuli väikese üllatusena, kulges altpoolt ülespoole, oli keset ööd ja ujumisosad külmas vees tuli teha ilma kalipsota. Huvitav mis nüüd sellest ohtlikkuse jutust sai :). Kui me ükskord nende ujumislõikude lõppedes punkti jõudsime, siis oli nii kuradi külm, et kaarti ei saanud vappuvate käte vahel lugeda. Õnneks olid kotis veel kuivaks jäänud fliis ja koorikjope, nii et natuke sai see olukord leevendust. Samas kaardi järgi tundus järgmine punktivahe kohe samamoodi jätkuvat. Et aga meile nendest ujumisetappidest, keset ööd, juba aitas, otsustasin teha veidi otsema variandi mööda hirmjärsku nõlva.

Kõik läks väga hästi. Kõrguse võtmine ja enda mäe küljes kinni hoidmine andsid peale suplusi vähemalt mõnusasti sooja. Liikusime täpselt sealt, kust olin planeerinud, kuni ühel hetkel oli olukord, kus üles vaadates oli kalju, alla vaadates oli kalju, ette vaadates oli kalju jne. Sentimeetrine vääratus oleks tähendanud väikest vabalangemist. Mitte et sellest ühiskonnale väga suur kahju oleks sündinud, aga otsustasime siiski tuldud teed pidi natuke tagasi minna ja etapi veidi teistmoodi lahendada. Kaldenurk sellest oluliselt ei muutunud, aga vähemalt vabalangemise asemel oleks vääratuse korral, enne alla jõudmist, olnud paar kokkupuutepunkti nõlvaga. Niisiis tuli jällegi ennast mööda rohututte ja oksakesi tasapisi ülespoole vinnata. Paar korda ikka mõni mätas jalge alt kadus, aga üldiselt olime jällegi oma liikumises edukad. Etapi lõpuosa kulges juba mööda matkarada. Kirsiks tordi peal oli vahetusala ise, mis asus väga looduskaunis kohas ja hommikul kella kaheksa paiku sinna jõudes saime koos päikesekiirte nautimisega pista suhu ka esimesed teeäärse puu otsas kasvavad viinamarjad. Oi kui magusad need olid. Neid ei olnud seal küll palju ja nad olid kole pisikesed, aga asi seegi. Tekkis lootus, et edasise raja käigus võib sarnaseid kogemusi veel tulla. Silme ette kerkis taas see Sveni unes nähtud arbuusipõld.

Vahetusala kõrval seisis ka tuttav, Eesti registreerimisnumbriga matkabuss. Meie support crew oli kasvanud juba neljaliikmeliseks. Järgneva rattaetapi esimesse punkti jõudmiseks oli aega antud minimaalselt 10 tundi. See tähendas siis et, kõik kes sinna varem jõudsid, pidid seal ootama, kuni 10 tundi täis saab. Ilmselt seetõttu, et eespool olevad võistkonnad ikka varem lõpetaksid, kui need, kes seal vahetusalas cut-offi jäid. Neid, kes seal cut-offi ei jäänud oli kokku 15 võistkonda. Väidetavalt pidi muidu järgmisse punkti sõit aega võtma umbes 5 tundi. Seetõttu uimerdasime oma uimerdamised ära, sõime kõhu täis, tsekkisime ennast välja ja otsustasime teha enne liikuma hakkamist kahetunnise unepausi. Mul õnnestus magada 1 tund - palav hakkas. Uuesti rattakingi jalga pannes ilmnes, et jalad on vahepeal kahtlaselt tüsedaks muutunud. Rattakingad ei tahtnud hästi pealt kinni mahtuda. Õnneks see muutus peale natukest aega väntamist.

Kuna tegu oli suhteliselt pika minekuga joonistasin omale järgmise etapi kaardile. See tähendas kohe alustuseks jälle loomulikult üsna muljetavaldava tõusu võtmist 600 pealt 1700 peale. Mitmed tiimid lahendasid selle etapi altpoolt minnes. Olles poole tõusu peal, vandusin ennast, et kuidas kuradi moodi ma ise seda varianti ei näinud ja nüüd siin tundide kaupa tõusu võtame. Hiljem kaarte uurides selgus, et nägin küll, aga esimese kaardi jupikesel, mis mul sel hetkel ette ei olnud keeratud, oli see variant keelatud, ehk siis punaste ristikestega maha tõmmatud. See ristikeste ja kohtunike juhtnööride teema oli üleüldse kahtlane teema. Kord nendest justkui peeti kinni ja kord mitte. No ei tea.

Kui oma 1100 meetrise tõusuga lõpuks ühele poole saime algas otse loomulikult taas laskumine. Mida allapoole jõudsime ja majad juba tee äärde tekkima hakkasid, seda rohkem hakkasid silmad viinamarja puid otsima. Kuskil õunapuu all vissi nosides teatas Sven, et viinamarju kasvatatakse hoopiski 800-st meetrist allpool, kuna üleval pool olevat päike liiga intensiivne. Kiire pilk altimeetrile näitas, et paarsada meetrit on veel minna. Mis seal siis ikka, jälle sadulasse ja tuld. Kusagil allpool 800-t meetrit, tuul kõrvus vihisedes, allapoole sööstes, seal see järsku oligi. Terve rivi viinamarju, otse tee ääres, suured kah veel. Pidurdus oli nii kiire, et Sven oleks äärepealt mulle tagant sisse sõitnud. Aga ega üle nelja viie kobara korraga sisse läinudki. Head olid nad küll. No see on nagu poest ostetud hollandi tomatite ja oma kasvuhoones kasvanud tomatite vahe.

Peale viinamarja peatust ja järgmist linnakest algas taas tõus. Sedakorda siis 400 meetri pealt 1500-le. Sellest 850 meetrini sõites ja edasi, üllatus-üllatus, ratast käekõrval vedades. Vedamisetapiga algas ka see osa, kus tuli jälle lambid pähe panna - väljas läks pimedas. Üsna pea oli selge ka see, et kontrollaega jõudmiseks me rattaetapi punkte küll läbida ei jõua. Pilk etapi kaartidele näitas, et kui sõita üldse kannatab, siis väga tihti tuleb seda teha singlitel. Seetõttu hakkasime kohe üles jõudes pilku vahemere poole suunama ja otsima kohta, kust kõige mõistlikumalt saaks viimasesse vahetusalasse jõuda. Enda arvates leidsime päris mõistliku variandi. Ülevalt mägedest allatulekuga tekkis kaks põhilist probleemi. Esimene neist kandis nime uni ja teine külm. Jah, ma tean küll, et klassikute väitel on tegu ainult emotsioonidega, aga ütleme siis nii, et me ei suutnud oma emotsioone väga vaos hoida :). Väntama jälle eriti ei pidanud, istusime lihtsalt sadulas ja veeresime allapoole.

Huvitav oli see, et olgugi, et kell oli alla tulema hakates reede õhtul kuskil poole kaheteistkümne ringis, aga teele jäävates linnakestes ei olnud liikumas ainsatki hingelist. Tee ääres vedelesid tänavakohvikute tühjad lauad ja kõik oli nagu välja surnud. Ja seda põhimõtteliselt kuni Monaconi välja. Igal-juhul olles esirehvi lõunapoole keeranud veeresime väikeste riietumispeatustega järjest allapoole. Panime pähe ja kaela buffe juurde, selga sooja pesu, fliisi, koorikud. Lõpuks oli seljas nii palju riideid, nagu tuleksime me otse suusatamast, aga ikkagi oli külm. Võiks ju arvata, et külm ajab vähemalt une pealt ära, aga ei. Pidevalt avastasin ennast pidurdamast viimasel sekundil, enne serpentiini kurvist välja sõitu. Nüüd tegime juba peatusi, et virvendama hakanud pilt taas sirgeks saada. Mingit abi ei olnud kaasas olnud guaranast, Shlehast ega millestki muust. Guarana vast mingi pool minutit aitas, ei enamat. Kui organism tahab ikka magada, siis tahab ta magada. Vahemeri oli kaardi järgi juba päris lähedal, aga kuidagi ei tahtnud väljas soojemaks minna. Räägitakse, et siin olla soojad ööd...

Ühele probleemile leidus mõne aja pärast aga lahendus. Laskumine asendus ühel hetkel tõusuga - viimase tõsisema tõusuga, ja sellega seoses oli üsna varsti kadunud ka külmaprobleem. Veel veidi ja üritasime leevendada ka teist probleemi, seda va une oma. Peale seda, kui tee äärest haaratud viinamarja kobarast oli ükshaaval süües ka viimane viinamari otsa saanud ja sellega seoses aju jälle une peale mõtlema hakkas, otsustasime, et teeme ühe 15 minutit. Miski ime läbi õnnestus mul, erinevalt Svenist, isegi kella kuulda ja sõitmist jätkates tuli tunnistada, et vähemalt minul tõmbas olemise mõnusamaks küll. Svenil veel vist nii hea ei olnud. Seevastu hakkasime sihtpunktile juba päris lähedale jõudma. Ühtegi hingelist küll kuskil veel ei liikunud, aga tänavate äärde tekkisid Monaco numbrimärkidega autod. Kui üks käimasolev aiapidu välja arvata, siis mingit elu me seal kuskil ei täheldanudki. Okei, paar autot vist ikka tuli ka seal mingi linna vahel vastu.

Alles siis kui jõudsime nii kaugele, et mäeveerelt Monaco tuled paistma hakkasid, tõdesime, et vähemalt seal käib korralik elu. Linnavahel toimus korralik tulede liikumine ja sama võib öelda sealse lahe kohta, mis oli täis edevamaid ja natuke veel edevamaid jahte ja kaatreid, kus nii mõnegi peal oli näha ka liikumist. Vähemalt tulede järgi otsustades. Muidu tundus vahemeri sile nagu plekk. Veel mõnda aega tagasi väljas olnud karge, mägine õhk asendus vahemereäärse, tüüpilise, magusa jasmiiniaroomiga. Mida rohkem me seal linnavahel seda ninasõõrmetesse tõmbasime, seda rohkem see meeldima hakkas. Finiši lõhn. Peale väikest seiklust linna vahel jõudsime ka viimasesse vahetusalasse, kus kohtunikud autos magasid. Loomulikult ajasime nad üles ja hakkasime rattaid kastidesse panema, et võimalikult kiirelt kahele viimasele lühietapile suunduda. Aga korraldajatel oli meile varuks veel üks väike üllatus. Olles siiralt imestunud selle üle, kuidas me sinna kahekesi saime, teatati, et selleks, et vahemerele, viimasele kajakietapile saada, tuleb ära oodata veel mõni võistkond, kuna kahekesi meid turvalisuse huvides sinna ei lasta. Põhimõtteliselt arusaadav, ehkki etapp oli kalda ääres, imelühike ja meri peegelsile. Igatahes leppisime me kohaliku kohtunikuga kokku, et kui mõni võistkond tuleb, siis ajagu ta meid üles. Arutasime omavahel, et see oleks küll lahe, kui see tiim, kes esimesena tuleb, oleks Elo ja Raini oma.

Viskasime telgipõhja peale ennast siruli tegime väikese uinaku. Umbes kahe tunni pärast ärataski meid korraldaja, küsimusega, et üks tiim hakkab juba ära minema, kas soovite ka minna, või ootate järgmist. Hea tüüp, muidugi tahtsime minna, miks ta meid varem ei äratanud. Väljas oli vahepeal juba valgeks läinud. Ülikiirelt panime oma tavaari kokku, kotid selga ja hakkasime koos Tsehhi Adidas Terrex tiimiga linnaplaani järgi mere äärde liikuma. Samal ajal olid vahetusalasse jõudnud juba ka Elo ja Rain. Napilt läks. Otsustasime siiski koos Terrexiga minema liikuda. Nende jäsemed ei olnud ka enam kõige teravamas seisukorras, aga kõik neljakesi olid rivis. Naisliige ütles, et peale Sloveenia 50h võistlust oli see talle üldse alles teiseks võistluseks. Kapten kurtis samamoodi ratta tassimise üle.

Mööda kitsaid linnatänavaid ja valdavalt treppe liikusime vaikselt alla ranna poole, kus ootasid meid kajakid. Nüüd oli jäänud veel vaid viimane 40 minutit aerutamist mööda siledat ja selget vahemerd. Monaco laht oli endiselt täis eiteamitmemiljonilisi ujuvvahendeid ja kalda ääres paistis veel rohkemate miljonite eest villasid. Tere tulemast! Meile oli aga kõigest sellest täiesti ükskõik, sest finiš oli nii lähedal. 37 minutit aerutamist ja olimegi finišis, Roquebrune-Cap-Martin'i linna rannas. Mõnus! Koos esimese kahetunnise rattasõiduga stardipaika läks aega 172 ja pool tundi.

Tulemused.

Nüüd võis alustada logelemisega, aga mitte kauaks. Alustuseks nautisime korraldajate pakutud õlut ja suupisteid. Siis ajasin mööda linna meie support crew'd taga. Seejärel kohe kiire pesu. Asjade kokkupakkimine võttis üüratu aja, aga selle pidime ka ära tegema. Loomulikult kohustuslik veinipoe külastus. Ja enne pidu saime isegi tunnikese magada ja teha väikese supluse vahemeres, sest ilm oli jube palav. Siis juba pidu. Pidu oli kindlasti lahe, aga jube unine. Õnneks pakuti normaalses koguses süüa. Aga video näitamise ajal hakkas pea juba rinnale vajuma. Nii et tuli minna autosse, kus sohvrid juba rooli taga ootasid, et saaks kodumaa poole ajama panna. Ja kes ütles, et ma sõitvas autos magada ei saa? Mitte mingit probleemi ei olnud. Olete kunagi käinud Euroopas autoga reisimas, nii et Itaaliat ja Poolat nagu ei olekski olemas, olgugi, et te neist läbi sõitsite. Mina nüüd olen.

Aga igal juhul õnnestus minul, erinevalt näiteks Svenist, Elost ja Mannist suhteliselt normaalsete jalgadega see asi lõpetada. Mingeid olulisi ville ei täheldanud ja paistetus hakkas ka juba teisel päeval ära minema. Peale võistlust umbes nädal-poolteist läks peamiselt süües ja magades. Absoluutselt mitte mingit probleemi ei olnud kogu aeg süüa. Ja üheksa ajal õhtul magama minna. 

Mida siis kokkuvõtteks öelda.
MM rada on ikka raske - sigaraske. (kuuldavasti oli tegemist ühe raskeima MM rajaga üldse).
Ratta tassimine on nõme!
Ettevalmistusega võib üldjoontes rahule jääda.
Kahekesi lõpetada ei ole ikka päris see.
Kaarditöö minu puhul - jama.
Ratta tassimine on nõme! 
Võistkonna liikmetele suur tänu! Teiega läheks alati luurele.
Varustus - enam-vähem, ehkki finantsid panevad omad piirid.
Peale neljandat ööpäeva ei ole vahet, kas võistlus kestab kuus, kaheksa või kümme päeva.
Saime väga palju kogemusi, mida järgmistel kordadel kindlasti teistmoodi teha. (Ehkki pikki võistlusi on juba läbitud justkui omajagu).
Kas ma juba ütlesin, et ratta tassimine on nõme?

Eriti suured tänud:
Erki & Marge
Urmas & Laidi
Minn & Mountain Loghome OÜ
Indrek & Spetselektroodi AS
Mart & Sparta spordiklubi
Randy
Maku
Ja otse loomulikult kõik ülejäänud pöidlahoidjad, toetajad, sõbrad, tuttavad
PS! vabandust, kui kellegi ära unustasin.


Järgmise niisuguse mastaabiga projektiga läheb nüüd natuke aega.

kolmapäev, 5. september 2012

Endurance Quest 2012

Seiklusspordi MMiks ettevalmistavad võistlused on meil planeeritud sel aastal niimoodi, et oma kaalukuselt muutuvad need järjest pikemaks ja tähtsamaks. Ning lõppeb kogu see kompott septembri lõpus MMi endaga. Niisiis, kui eelmine võistlus Sloveenias kuulus Adventure Racing EuroSeries kavva, siis seekordne Endurance Quest Soomes, kuulus lisaks ARES-ile ka Adventure Racing World Series koosseisu. Soome võistlus tõotas tulla väga huvitav ja raske. Esiteks seetõttu, et Soome maastik on väga lahe ja teiseks seetõttu, et seoses ARWS-iga on konkurents kindlasti tihedam ja vägagi kõrgetasemeline. Seda näitas ka stardilist, kus osalejaid päris paljudest riikidest. Seoses kodulähedase maastikuga oli ka eestlaste konsentratsioon nimetet võistlusel tavapärasest tublisti kõrgem. Lisaks meile olid osalemas veel Mountain Loghome ISC, tavapärases koosseisus: Randy, Urmo, Minn ja Pilvi. Samuti Twister Myrakarude tiim, koosseisus Heiti, Taavi, Erki ja Marge. Veel oli rajal Eesti-Läti segavõistkond Ebike.lv ACE, kus Eesti poolt osalemas Silver ja Rain ning Läti poolt Andris ja Dace. Noh, kui varvaste arvu järgi võtta, siis oli tegemist pigem küll Läti, kui Eesti võistkonnaga, aga OK. Viimase eestlasena aga võis osalejate nimekirjast leida loomulikult Elo, kes seekord oli omale kaaslasteks valinud Prantsusmaa tugevad seiklussportlased.


Meie eesmärkideks antud võistlusel oli taas kord harjutada ARWC-ks tiimitööd ning võistlus korralikult läbida, ilma liigselt uimerdamata. Ja suures plaanis see meil ka õnnestus. Otse loomulikult oli Endurance'ile osalema minek seotud ka sellega, et nimetatud võistlusega tähistas Eesti seiklusspordi isa, Minn, oma sünnipäeva ja sellest ei saanud me, pidades ennast siiski väikest viisi seiklussportlasteks, kuidagi ilma jääda.

Niisiis, juuli lõpus, kui laadisime oma seiklusspordi kola jälle autodesse ja kihutasime koos pudelist viina rüüpavate Eesti ehitajatega pühapäevahommikuse Viking Line'iga Helsingi poole. Kuna võistluskeskus asus Soome pealinnast vaid 40 kilomeetri kaukgusel, jõudsime harjumatult kiirelt kohale. Mis muidugi oli suurepärane vaheldus tavapärastele 24h autosõitudele. Väike positiivne üllatus ootas meid ees võistluskeskuseks olevas KN Keskuses, kui selgus, et tegemist on Eesti ettevõttega ning kogu teenindus nii söögisaalis kui ka retseptsioonis oli meile emakeelne. Kui olime kogu oma kola ilusti tuppa tassinud, siis esimesel päeval põhimõtteliselt muud vaja teha ei olnudki. Mõned väiksemad asjad saime ette valmistada, aga kuna rada ja kõik sellesse puutuv pidi selguma alles järgmise päeva pealelõunal, siis mingeid vahetusaladesse minevat varustust ja toitu ette valmistada eriti ei saanud. Nii et siis lõime niisama aega surnuks, proovisime võistluseks toodud kajakiga väikese ringi teha ja jutustasime kaasvõistlejatega.




Esmaspäevane päev oli aga juba tegemisi täis. Hommikul ootasid meid testimised kajaki ja köitega, kus pidime siis tõestama kohtunikele, et me oskame kajaki ümber ajada, selle vees uuesti püsti keerata ja sinna sisse ronida. Samuti oli vaja veenda korraldajaid, et oskame korrektselt kasutada oma ronimisvarustust. Testide tulemusena selgus, et oleme kõlbulikud võistlusel osalema küll. Edasine päev kulges siis toitu ja muud varustust valmis pannes ning organiseerides, kuni algas koosolek, kus nägime esmakordselt rada ja saime kätte nii kaardid kui ka roadbook'id. Seejärel läks juba päris kiireks. Kaarte oli päris paras pakk ja nende kõigi läbitöötamine koos liikumisradade pealemärkimise, teevalikute tegemise, kiletamise ja muu sellisega võttis omajagu aega. Lisaks tuli nüüd orgunnida varustus ja toidud õigetesse vahetusaladesse ja kõik need varustusekastid ka õige ala juurde lohistada. Kui kogu selle organiseerimisega ühele poole saime, siis oli kell juba veidi üle südaöö. Mis tavapäraselt ei olegi ju teab mis imelik, kui mitte arvestada asjaolu, et "hommikusöök" oli meil ette nähtud juba öösel kella kolmest, peale mida pidime sõitma bussidega stardialasse.

Et siis juba võistlusele eelneval ööl oli meil unetunde veidi kesiselt. Aga mis seal ikka, sama lugu oli ju ka teiste osalevate tiimidega. Üles tõusmine kulges, nagu arvata oli, suhteliselt raskelt. Üllataval kombel oli kell kolm öösel hommikusöögi söömine täiesti tehtav toiming. Niisiis, bussidesse mineku ajaks oli kõht meeldivalt täis ja väike ärevus ees ootava raja osas hinges. Bussidega sõidutati meid Soome ühte lõunapoolsemasse maismaapunkti, kust siis peale kajakkide valimist ja stardipaika jalutamist mõningase ootamise järel pidi antama start. Ja antigi. Proloogi kaardi saime kätte vahetult enne starti. Alustuseks oli siis väike coastaleeringuetapp, kus võistlejaterivi liikus ühtlases rivis ja noppis punkte. Punkti noppimine tähendas esialgu tähise puudutamist. Kohe proloogis saime ära proovida ka merevee soojuse, kui kaljult tuli alla hüpata ja ujuda üle väikese sopi. Kõige hullem ei olnudki. Ehkki ilm oli pigem nigel ja vesi ka mitte just kõige soojem. Kalju peal turnimisega tekkisid tiimide vahel ka pisikesed vahed, nii et peale proloogi kajakietapile minnes ei olnudki kõik enam puntras koos.

Peale lühikest kajakiotsa ootas ees juba järgmine coastaleering, koos veidi pikemate ujumisotstega ning aerupaadi etapp. Kohtunikuna tegutsev Maare suunas meid esimesena coastaleeringule. Varem saabunud tiimid said aerupaadietapi enne teha. Kuna merevesi tundus seal mitte just kõige soojem, pumpasime täis ka ka kaasas olnud madratsid ja ujusime nendega. Pumpamine võttis veidi aega, aga ujumine oli mõnusam ja kiirem. Ehkki tuul tahtis millegi pärast kerget madratsit kogu aeg kuhugi poole minema lükata. Meiega enam-vähem samaaegselt coastaleeringut alustanud Eensaarte tiim tõmbas jooksuga veidi eest minema - loogiline. Meie kulgesime umbes samas tempos Twister Mürakarudega. Ainult et nad ei olnud arvestanud sellega, et meil oli aerupadi etapiks varrukast võtta trumpäss Reigo näol, kes kivinäoga tõmbas kogu etapi nii kõvasti aere, et äärepealt oleks lootsiku glissi saanud.

Nüüd ootas ees juba veidi pikem kajakietapp, mis tuulise ilma tõttu oli viidud avamerelt rohkem saarte vahele. Soome saarestikud on aga teada-tuntud oma superilusate vaadete poolest. Nii et aerutades võis vabalt unustada ennast suu lahti mõnda järjekordset külamehe majakese asukohta või kaljust saarekest imetlema. Kajakietapil tekkisid väiksemad pundid ja liikumiskiirused olid suhteliselt sarnased. Järgmine coastaleering ootas meid ees juba kuuendas kajakipunktis, ehk TA2-s. Seekord pidi tegemist olema juba vähe tõsisema etapiga, kus pikemad ujumisotsad ja ka kilometraaž vähe toekam. Alasse jõudes teatas kohtunik aga, et võtta tuleb vaid 5 punkti üheksast. Pikemad ujumisotsad olid üldse välja jäätud. Ilmselt siis oli avamere pool liiga suur laine vms. Seekord otsustasime madratseid mitte täis pumbata ja ujuda ilma nendeta. Ja see oli ka õige otsus. Metsastel kõndimisosadel oleks madratsite kaasa vedamine olnud suhteliselt tülikas. Sellel etapil tegime ka väga hea soorituse. Ujumine hakkas juba päris meeldima ja etapi lõppedes nägime vahetusalast lahkumas ka Mountain Loghome tiimi, kes vahepealsel osal oli meil eest ära saanud.

Viimasel kajakilõigul tõmbasid vanameistrid meiega aga väikese vahe taas sisse. See oli nende ala ka. Meie selja taga olev poolakate tiim üritas kajakis kasutada ka purjesid, aga meie hinnangul läks neil purjedega mässamisega nii kaua aega, et kokkuvõttes nad meile oluliselt lähemale küll ei saanud. Järgmisse vahetusalasse jõudes ja enne uisu-/trekietapile suundumist tuli läbida veel üks coastaleeringuring. Niisiis saime natuke veel krooli harjutada. Ees liikuvate Mountaini ja EST-LAT võistkondadega oli meil tekkinud selline mõnekümne minutiline vahe. Vahetusalas saime esimest korda ligi ka varustusekastile, et ampsata natuke banaani, haarata kaasa uisud ja suunduda juba järgmisele etapile. Eesti võistkondade fänniklubi Liisu, Venna ja Maare näol lasid meile autoaknast veel teeleminekuks meeleoluka muusikapala Heli Läätse repertuaarist. Pisikese jalutuskäigu järel saime aga juba uisud jalga siduda ja vähe nobedamalt edasi kulgeda. Ilm oli vahepeal muutunud päris mõnusaks. Asfalt kuivanud ja päike taevas. Mis nii viga sileda asfaldi peal mõnusalt uisku lasta.

Mõnusalt uisku lasta saime aga esialgu ainult umbes 10 kilomeetri jagu, kui peale Kirkonummit, kolmanda punkti kõrval, otsustas Sveni uisu raam saapa küljest eralduda. Raami kinnituspoldi otsingud ei andnud aga mingisuguseid tulemusi ja teibi ega nippon sidemega ei tundunud see asi ka parandatav. Õnneks juhtus aga mööda jalutama üks kohalik papi, kelle abiga saime teada, et 500 meetri pärast olla tee ääres üks autoremondi töökoda. Et äkki saab sealt mingisuguse poldi. Niisiis, jalutasime veidi maad edasi ja leidsimegi nimetatud töökoja. Õnneks saime 5 euro eest ka vajaliku poldi ning peale umbes pooletunnist ajakadu saime uisuteekonda jätkata. Kohe varsti aga tuli taas uisud jalast ära võtta ja keerata metsateele, et teekonda juba jalgsi astudes jätkata. Järgmine punkt asus järve keskel saarel. Korraldajate sõnul on lääne poolt lähenedes veetase umbes 1m. Tegelikkuses oli see muidugi kaenla alla ja pidime kotte ja uiske pea kohal hoidma. Teisele poole minnes aga panime varustuse prügikotti ja ujusime kotti ees lükates teisele kaldale. Nüüd ootas ees paar metsaetappi, mille lahendamisega saime edukalt hakkama. Viimane punkt enne võistluskeskuses olevat vahetusala oli flying fox, kus siis saime pealtvaatajate ergutuskisa saatel lennata köit mööda üle järve.

KN Keskusse sõites tulid vahetult enne kohale jõudmist vastu nii Ace kui ka ML. Leppisime kokku, et kulutame vahetusalas 20 minutit. Umbes nii vist läks kah. Järgmine etapp oli taas uisk/trek. Pidime uiskudega sõitma Nuuksia rahvusparki, läbima jalgsi Nuuksia maastikumaratoni rada kasutades umbes sarnase pikkusega trekkinguetapi ja seejärel uisutama tagasi. Uisuetapp kulges edukalt, ehkki ühe teelõigu, mille läbisime otse jalutades, oleksime võinud sõita uisuga ringi. Ning korraldajate poolt ära märgitud ohtlike tõusude ja laskumistega ning kurviline uisutee osutus ikkagi mitte niiväga ohtlikuks. Nuuksia vahetusalasse jõudsime täpselt selleks hetkeks, kui oli vaja pealambid pähe panna. Juba peale vaadates oli selge, et see trekkinguetapp tuleb pikk ja aeglane. Jäi üle vaid loota, et mingeid lolle vigu ei tee. Esimese kolme punktiga läkski päris sujuvalt. Aga siis oli korras. Nr 12 punkti minekul panin, vaatamata sellele, et kompass kogu aeg ees oli, radade lugemisega kuidagi täiesti pange. Nii et põhimõtteliselt ühel hetkel ei saanud sellest asjast enam üldse midagi aru. Üritasin liikuda suuna järgi, aga lõpuks kui ennast uuesti paika saime, oli tund aega rahulikult viga pandud. Nõme. Aga see ei olnud veel kõik.

Järgmisse punkti minnes, suutsin uuesti mingi idiootsusega hakkama saada, nii et kui järjekordselt pooletunnise vea panin, oli mul sellest asjast juba täiesti siiber. Õnneks võttis Mann juhtimise üle ja hakkasime vähemalt punktile lähenema. Aga oh õnne, punkti ei olnud. Olles seda mõnda aega otsinud, jõudis ka mingi teine tiim kohale ja helistas lõpuks korraldajale, kes teatas, et punkt on varastatud. No mis seal ikka, läksime siis edasi. Ja 100 meetrit järgmise punkti poole minnes, ennäe imet, punkt! Komposteerisime ta siis ära. Kolme punkti pärast julgesin kaardi uuesti kätte võtta. Ja seekord õnnestus isegi soovitud trajektooril püsida. Aga noh, väljas oli vahepeal ka valgeks läinud ja üks herilane otsustas ka teha väikese ergutava torke. Möödusime veel umbes 15-ndat korda venelaste võistkonnast (ei oskagi öelda, kus nad vahepeal käisid) ja peagi oligi trekkinguetapp läbi. Preemiaks jagas kohtunik igaühele lõkkel küpsetatud makkara - maitsev! Kohtunikul olevast ajatabelist oli näha, et viga olid teinud ka teised võistkonnad, kaasa arvatud Randy, küll aga veidi vähem, kui mina. Samas oli ka juba katkestajaid, kelle hulgas kahjuks ka Twister Myrakarud ja üks väga tugev Rootsi tiim Sweco.

Peale 10 minutilist vedelemist võtsime uisud kaasa ja liikusime maantee poole. Mõnda aega sai jälle vahelduseks uisutada. Väljas oli vahepeal jube palavaks läinud. Tegelikult oli öösel ka mõnusalt soe. Näe isegi aju kuumenes üle. Õnneks ootas aga 22. punktis ees väike õhulend ja karastav suplus. Kolm liiget pidid hüppama kaljult vette ja ujuma teisele kaldale, aga üks pidi koos kõigi asjadega suplema Finnfoam plaadiga. See on selline 10cm paks penoplasti sarnane pikk plaat. Mõtlesime, et läheb juba vaidluseks, et kes on nõus mitte hüppama, aga Sven arvas, et ta võib Finnfoamiga minna küll. Kalju oli päris kõrgel nii et äärepeal võttis ikka korra mõtlema. Samas Mann ei teinud teist nägugi, hüppas esimesena üle ääre, nii et silm ka ei pilkunud. Ma ikka kaks korda neelatasin enne. Aga hüpe ise oli lahe ja suplus värskendav. Nüüd astusime paar punktivahet niisama edasi, kuni jõudsime ronimispunkti.

Tuleb tunnistada et päris korraliku kalju olid korraldajad üles leidnud. 37 meetri kõrgune kolakas. Seekord tuli paari kaupa laskuda kaljust alla ja kui kogu tiim all, siis jälle paari kaupa haaratsitega üles. Läksime Manniga kõigepealt. Mannil võttis veel mitte kõige korralikumalt kinnistunud tegevus kergelt põlve värisema, aga alla me saime. Aga köied olid seal küll sellised, et ausalt öeldes võttis kukalt sügama. Lisaks sellele, et tegu oli päris korralikult kulunud eksemplaridega oli vähemalt minu köie sees ka üsna korralik sälk. Võttis nagu mõtlema... Üles minemine oli psühholoogiliselt lihtsam, aga nõudis selle eest rohkem tööd. Mõningase rippumise järel saime üle ääre ja seekord jäid köied terveks. Vahel kohe veab! Peale ronimist oli veel väike ots trekki ja jupp rulli võistluskeskusesse.

Taas võttis juba teada-tuntud fännclub meid vastu Heli Läätse lõõritamise saatel. Seekord lubasime endale veidi pikema puhkuse, vist oli pool tundi. Vahetusalas olnud lihapallid ja värske kurk maitsesid oivaliselt. Peale kehakinnitamist ja osade puhul ka kerget pesu ootas meid ees pikk rattaetapp. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli üle pika aja rattaga sõita. Kilomeetrid möödusid lennates........ Kuni vahetult enne esimest punkti mul meelde tuli, et kindlasse kohta pandud kompostrikaart jäi pükste vahetamise käigus endiselt kindlasse kohta, võistlusteskuses. Väike lisa edasi-tagasi sõiduke on ju ikka abiks, nii et tegin selle pool tundi kiirelt juurde. Edasi läks aga sujuvalt ainult et vahelduseks saime kaela vihmasabina. Koos vihma saabumisega jõudsime ka järgmisse vahetusalasse, kus oli rattaorienteerumise lisaülesanne.

Ehkki osad teeklassid olid ratta-o kaardil veidi kahtlased, oli rattaorienteerumine päris lahe vahepala niisama kruusal ja asfaldil sõitmisele. Kivistel ja kaljudel singlitel turnimine oli päris äge ja vaatamata vihmale saime täitsa korraliku aja. Ratta-o lõpuosas leidis meid üles üks võistluse fotograaf, kes oli metsavahele visanud teele mõned palgid ja siis ootas kui me mööda singlit kohale lendasime, et siis hüpetest häid kaadreid saada. Ma arvan, et tulid täitsa lahedad pildid. Mustikatele vahelduseks olid ühel raiesmikul ka vägagi maitsvad vaarikad. Nüüd tuli vahelduseks päris pikalt niisama ratast sõita, ilma lisaülesanneteta. Et vahemaad olid pikad, siis jagasime terve portsu kaarte Reigoga kaardialustele ära ja vahelduseks sai vähe silma puhata. Rattaetapp edenes meil aga jõudsalt ja nii valges kui pimedas liikusime täitsa hästi. Enne järgmist ujumisetappi aga hakkas aju nii ära väsima ja otsustasime tee ääres kiire uinaku teha. 15 minutit und kruusatee äärses kraavis mõjus vägagi kosutavalt ja enesetunne muutus hoopis teiseks. Vaatamata sellele, et samal ajal hakkas kergelt vihma tibama.

Järgmisena ootaski ees väike ujumisetapp Finnfoamidega. Fännklubi oli meil järve ääres ootamas, mõned tugevamad isegi täitsa üleval. laadisime ratta ja muu varustuse Finnfoam plaadile ja tundus, et asi meenutab täitsa veesõidukit. Vahelduseks oli see parvetamine täitsa mõnus, ehkki riideid seljast vähemaks võttes see esialgu nii ei tundunud. Peale kerget vaheldust tuli jälle pikalt ratast sõita. Taas hakkas uni peale tükkima. Meele erksana hoidmiseks tegin aeg-ajalt mäkke minnes väikseid vahespurte, et päris magama ei jääks. Sama probleem oli kõigil. Nii et peale mõnda aega kannatamist otsustasime jälle kraavis 15 minutit und lubada. Jälle toimis täitsa edukalt. Veel veidi ratast ja vastu hommikut jõudsime TA10-sse, kust algas nö. ultimate swimming. Taas tuli kogu tavaar Finnfoam plaadile mahutada ja seekord 5 kilomeetrit allavoolu parvetada. Kuna distants oli piisavalt pikk, võtsime seekord esirattad ära ja tegime selle parvetamise omale mugavamaks. Erinevait tehmikaid solberdamiseks kasutades ei olnudki see pikk ujumine eriti hull. Vahepeal hulpisime pea ees, siis jalad ees, siis selili, siis kõhuli - mõnus.

Otse loomulikult jätkus peale ujumist asi jälle rattasõiduga. Selle vastu ei olnud meil loomulikult midagi. Vahepeal ratast ka veidi tassides, jõudsime lõpuks Raasepori linna, kus enne ronima ja jooksma asumist lubasime teeäärsest poest endale külmad Coca-Colad ja jäätised. Torni juurde jõudes selgus, et ronida saame ainult trepist üles ja alla. Igaks juhuks lasti ikkagi ronimisvöö peale panna ja prussic külge, et trepist käik turvalisem oli. Peale seda üüratult keerulist ronimist oli umbes sama keeruline linnaorienteerumine. Sörkisime ja astusime linnas ja noppisime 4 lihtsat punkti. Ja siis jälle rattaga sõitma! Peale kiiret asfaldisõitu saime peagi teha aga karastava supluse saarele, kus oli kaks punkti pandud maa-alustesse punkritesse. Ja siis juba ootas ees vahetusala, kus oli kohustuslik 2 tunnine paus. Saab magada - jesss!

Peale korraldaja poolt pakutud roa ja enda kastis olnud hõrgutiste manustamist ning ML ja Eloga väikest muljetamist sain mina magada 1h15min. See oli küll äraütlemata mõnus ja vajalik uinak. Veel veidi kohmitsemist ning järgmiseks etapiks oli ette nähtud Kickbike. Eelmised mälestused sellest aparaadist olid juba ähmased, aga sõites oli täitsa mõnus ja tuli ka sõidutehnika meelde. Kuidagi sattusime jälle fotograafide ja kaamerameeste lemmikobjektideks ning terve tee jooksul esimesse punkti filmiti ja pildistati meid nii autoaknast, pakiruumist, kui ka tee äärest ja laudteelt. Peale esimest punkti kadusid kaamerad ära. Teise punkti jõudes ei hakanud tähist esialgu silma. Olles kõik kõrvalolevad põõsatagused läbi käinud, ei olnud ikka punktist mingit jälge. Võtsime kõne korraldajatele ja selgus, et Kickbike rada oli ümber tehtud ning kohtunik unustas seda meile mainida. Päris lahe. Saime telefoni teel peale paari kõne tegemist edasised juhtnöörid ja liikusime Kickbikega edasi Hanko linna, purjetamisetapi algusesse. Korraldaja oli meile toonud sinna osa kajakivarustusest. Õnneks toppisin enne Kickbike'i omale ka järgneva etapi söögi kotti. Aga joogikott oli küll tilgatumalt tühi. Ei osanud nagu arvestada, et peaks rohkem jooki võtma selleks väikseks tõukekaetapiks, aga näed siis. Õnneks saime kamba peale hakkama. Üks kohtunik tahtis veel pool tundi trahvi teha, kuna kajakil lipukesi polnud. Selgitasime talle natuke olukorda ja pääsesime. Kaotasime ajaliselt selle jamaga umbes tund aega.

Vahetusalas tuli aga ehitada kahest kajakist purjekas. Vajalikud prussid, nöörid ja muud materjalid olid olemas ja näidiski ees. Tuli välja täitsa viisakas sõiduriist. Ainult et ilm oli purjetamise jaoks absoluutselt sobimatu. Tuult oli täpselt 0 m/s ja meri nii plekksile, kui veel olla saab. Nii et peale purjeka valmimist kerisime purje ümber masti kokku ja kihutasime aerudega uhmerdades sadamast minema. Järgmisse punkti, kus purjeka jälle lahti sai monteerida, jõudsime just pimeduse saabumise ajaks. Edasi jätkasime juba kahe kajakiga, tavapärasel meetodil aerutades. Taas juba tuttavasse vahetusalasse, kus enne magada sai, jõudes, oli merele juba kerge laine peale kerinud. Aga enne ulmepikka kajakietappi tuli veel läbida ka orienteerumisetapp, mis ka omajagu aega nõudis.

Peale hea-parema söögi kerget manustamist panimegi kohe rajale. Kohe vahetusala lähistel tuli vastu ML, kes teatas, et tegid orienteerumist arvatava kahe tunni asemel kolm ja pool. Nii et kogu nende lisa Kickbike ringide ja asjadega olime neist nüüd umbes nii palju maas. Võtsime etappi rahulikult, aga ühe punktiga tegime ikka täitsa arvestatava vea. Ei saanud pimedas mingist kohast õigesti aru ja lugesin teid valesti. Etapi esimese kolmandiku peal hakkas aga juba vaikselt valgeks minema ja mõne aja pärast oli täitsa ilus päikeseline hommik. Etapi lõpuosas endale rohkem eksimusi ei lubanud ja peagi olime uuesti vahetusalas. Seekord siis selles vahetusalas viimast korda. Kuna Kickbike kogemus varasemast oli veel meeles, käisime enne järgmisele etapile suundumist korraldaja käest täpsustamas, et kuhu me nüüd kajakkidega ikkagi sõitma peame. Väitis, et minge kaardi järgi. Ainult et kaardi peal oli kaks marsruuti, hea ilmaga ja halva ilmaga. Küsisime siis igaks juhuks üle ka, et milline ilm siis hetkel on. Mitte eriti enesekindlalt teatati, et olla ikkagi hea ilm. Kui nii, siis nii. Viskasime kajaki kokpitid kokakoolat ja kaerahelbeküpsiseid täis ja sättisime ennast minekule.

Veidi aega tagasi tõusnud päike paistis otse näkku. Etteruttavalt võib öelda, et see jätkus nii terve päeva, mil kajakietapp kestis. Nii et kui kajakietapp õhtul lõppes, olime nagu grillbroilerid. Aga see selleks. Tegelikult hakkasid nüüd asjad õige imelikuks minema. Tõenäoliselt hakkas väsimus võimust võtma, ehkki ma ise seda sel hetkel küll ei tundnud. Anyway, aju (eeldusel, et mul selline asi siiski kuskil olemas on), hakkas genereerima eriti imelikke asju. Tegemist oli sürrealistlikuima olukorraga, milles ma kunagi olnud olen. Nimelt hakkasin ette nägema neid olukordi, millesse me kohe jõudma hakkasime. Täpsemalt siis nägin justkui oma vaimusilmas ette, nii kaardil, kui ka reaalselt, et hakkan viga tegema, kuidas ja kuhu ma seda viga teen, aga ometigi tegin täpselt selle sama vea. Nagu vaataks iseenda tegevust pealt kuskilt pilvepiirilt, aga muuta seda ei saa. Vägagi imelik. Igal juhul, nagu juba öeldud, siis ma ei tea kas seoses sellega, või mitte, ei tahtnud kaardi lugemine ka enam üldse sujuda. Kõik oli järsku idiootselt arusaamatu. Õnneks oli Sven koheselt valmis kaardilugemise enda peale võtma ja tegi seda ideaalselt, terve päev otsa, kajakietapi lõpuni. Nii et minu ülesandeks jäi ainult aerutada ja suurepäraseid vaateid nautida. Ja vaateid, mida seal nautida, oli tõepoolest mõnusalt palju.

Ilma liialdamata oli tegemist ühe maailma ilusaima arhipelaagiga, nagu peakorraldaja Petri Forsman ütles. Suu jäi lahti, vaadates, kui ilusate kohtade peal on inimestel majad, suvilad või muud puhkepaigad. Igal majal oma paadisild. Vahepeal oli tunne nagu sõidaksime mööda jõge, aga vesi oli soolane. Saared olid lihtsalt teineteisele niivõrd lähedal. Küll seal saaks kajakiga päevade kaupa mõnusalt matkata. Mida aeg edasi, seda tihedamaks läks saarte vahel laevaliiklus. Arusaadav, reedene päev ka. Pealelõunal ikka sõidad saarele oma mõnusasse majakesse. Eriti sellise suurepärase ilmaga. Sõideti igat tüüpi paatide, jahtide, purjekate, kajakide ja muude veesõidukitega. Õnneks olid liiklejad viisakad ja võtsid enamasti meid nähes hoo maha. Paar korda tuli aerutades uni ka peale, aga õnneks midagi väga hullu ei olnud. Kuna tegemist oli ikkagi väga pika kajakietapiga, hakkasid õlad ikka lõpuks kangeks jääma. Aga vaatamata sellele ja ka sellele, et kajak ei ole meil just kõige tugevam distsipliin oli tegemist kahtlemata selle võistluse ühe lahedaima etapiga.

Õhtupoolikul jõudsimegi kajakietapi lõppu. Finišisse ei olnudki enam teab kui palju maad, ent ometi piisavalt, selleks, et kogeda igasugu seiklusi. Alustuseks turnisime veidi silla konstruktsioonidel, et punkt kätte saada ja siis, peale garderoobi vahetust ja eriti maitsvate lihapallide söömist jätkasime imelühikese rattaetapiga kanuuetapi algusesse. Kanuuetapi eel anti vabalt valida, kas liigume kanuuga, jala või mõlemaga, peaasi, et kogu võistkond oleks koos. Valisime alustuseks veidi kanuusõitu ja siis veidi ka jalutamist ja nii edasi. Veidi läks aega ka selle peale, et läbi konstruktiivse kriitika saavutada kompromiss valitava liikumistehnika osas. Lõppkokkuvõttes võttis kanuuetapi läbimine päris piisavalt aega. Ning kui uuesti vahetusalasse jõudisme, oli läinud juba pimedaks. Niisiis tuli panna lambid pähe ja soojemad riided selga. Viimasega oli minul probleeme, kuna minu kott oli koos GPS-iga ja see oli vahepeal ujumas käies läbimärjaks saanud. Kaasa arvatud sooja pesu pluus "veekindlas kotis", mis oli samuti kergelt niiske. Nii et viimase rattaetapi alguses tuli aeg-ajalt teha erit kiireid liigutusi, et sooja saada. Vähemalt hoidis see ehk veidi paremini üleval.

Aga kauaks seda pidu ei jätkunud. Jäänud oli loodetavasti veel vaid paar tundi. Kuna ~50km mis veel lõpuni oli kulges valdavalt mööda asfaltteid või hästi sõidetavaid kruusateid ja kaardi lugemine polnud ka teab mis keeruline. Nii lihtsalt meil aga ei läinud. Unepuudus hakkas kõigi puhul oma erinevat palet näitama. Tagantjärele mõeldes sai nalja kõvasti. Alustuseks hakkas suhteliselt kiiresti peale sõitma hakkamist tee ääres elu käima. Minul olid tee ääres müügiletid, kus taga mutikesed müüsid kõikvõimalikke aiasaadusi. Täielik laat. Võtsin kohe kiirelt sisse guaraana ja õige pea muutus olemine igavamaks ja une probleemi kuni lõpuni ei olnud. Mis aga ei takistanud loomulikult ajul unepuudusest tingitud vigureid tegemast. Nii et kes ütles, et mehed ei suuda kahte asja korraga teha?? Mina tegin igal juhul vähemalt kolme. Samal ajal, kui kaarti lugesin ja vahelduseks teistega rääkisin, jooksis kõrvalkaadris unenägu. Päris huvitav - samaaegselt üleval olemisega vaadata, nagu televiisorist unenägu. Aga see polnud veel kõik. Uuesti, juba teist korda selle võistluse jooksul hakkasin ette nägema seda, mis kohe toimuma hakkab. Üsna täpselt nägin ette, kuidas Svenil uni tekkima hakkab, kuidas meil tempo aeglustub pea olematuks ja kuidas me lõpuks võistluskeskusse jõuame. Koos reaalse maailma ja unenäoga "televiisorist", oli olukord iiven moor sürrealistlik, kui kajakietapil.

Aga minu olukord ei olnud sugugi kõige huvitavam. Nagu juba öeldud, hakkas Sveni kimbutama selline uni, mille tulemusena liikumiskiirus kahanes nullilähedaseks. Aga vaatepilt iseenesest oli üsna huvitav. Sven oli füüsiliselt justkui meiega, aga tegelikkuses kuskil päris kaugel. Korduvalt leidis ennast tee kõrvalt pikali, aga ükski kukkumine ei suutnud üles ka äratada. Ja selline olukord muudkui kestis ja kestis. Mann vatras Sveniga, mis jõudis, aga kuidagi ei tahtnud pilt ette tagasi tulla. Kuna liikumiskiirus oli nii aeglane, olin kaardilugemisega mitu ristmikku tegelikust olukorrast ees. Reigo unepuudus väljendus seevastu mõnes täiesti kontekstivälises lauses, mis ta aeg-ajalt sekka viskas. Õnneks sai ta aga kohe ise aru ja hoiatas, et keegi seda tähele ei paneks. Mann tundus alguses õige reibas, aga kui Sven enne lõppu üles ärkas, tundus, et nüüd hakkab sarnane olukord jõudma Mannini. Enne jõudis õnneks aga kätte võistluskeskus.

Võistluskeskuses oli ette nähtud veel Finnfoamiga üle järve ja tagasi ujumine. Ootasime seda juba tükk aega, et oleks justkui värskendav asi enne finišeerimist ja väikest õllejoomist. Kui aga kohale jõudsime, võtsid meid vastu Liisu ja paar unist kohtunikku, kes teatasid, et ujumist ei olegi. Milline pettumus. Liisu väitis, et sellist pettumust ta küll kellegi näost rohkem ei näinud, teised olla ikka õnnelikud olnud. Seevastu loeti meie võistlus, umbes nelja paiku öösel, peale 92h 43min võistlust, finišeerituks ja jagati kätte pudel šampust ja Eestis toodetud õlled. Tuleb tunnistada, et olid küll hea maitsega. Üritasime veel peale kiiret pesu teha laua ääres mõned õlled. Aga peale 1 õlle, mille käigus me kõik korda mööda lõua rinnale toetasime ja üksteise üle seetõttu naersime, ning Liisu meie kõigi üle naeris, otsustasime, et vist on targem magama minna.

Oma võistluse eesmärgid sai kenasti täidetud. Võistlus sai lõpetatud ja palju kasulikku kõrva taha pandud. Loodame, et oleme teinud nüüd ära kogu vajaliku töö Edukaks ARWC-l osalemiseks. Aga 1h45min und on 93 tunnise võistluse jooksul ikka häbiväärselt vähe.

Tulemused.

Ja nüüd juba pöidlad pihku seiklusspordi MM-iks. Ärasõit 8-ndal septembril, start 15. septembri varahommikul. www.raidinfrance.fr.

laupäev, 21. juuli 2012

Adventure Race Slovenia 2012

Sel aastal tuli jaanipäev teisiti. Tavapärase üle lõkke hüppamise ja muu sinna juurde kuuluva asemel oli meil seekord kavas sügisest ARWC-d silmas pidades esimene tõsisem treeningvõistlus - Adventure Race Slovenia. Nagu nimigi ütleb, siis oli tegemist Sloveenias toimuva ja Adventure Racing EuroSeries kavva kuuluva võistlusega. Ja ausalt öeldes ega väga kahetsema ei pidanud. Juba traditsioonilise jaanipäevase +10 kraadise ja vihmasajuse ilma asemel ootas meid Sloveenias päike, 30+ temperatuurid ja +26 kraadine vahemeri :). Aga see selleks. Sloveenia võistlus oli meil MMi ettevalmistuskavasse võetud seetõttu, et harjutada võistlemist natuke künklikumal maastikul kui seda on meie kodulähedased. Lisaks kannavad ARWC eelsed võistlused meil ka eesmärki täiustada tegutsemist ühtse tiimina, harjutada kiiresti tegutsemist vahetusalades ja tegeleda muude kitsaskohtadega.

Sel korral läks nii, et pidades silmas järgmiseid tähtsamaid võistlusi, tuli Mannil asjad natuke ringi mängida ja kodumaal vormi timmimisega tegeleda. Õnneks aitas meid hädast välja Elo. Selles osas meil vedas üsna mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et Eloga on lihtsalt lahe ühes tiimis olla. Ja teiseks sellepärast, et Elol on lisaks kõigele muule ka mitmekordne ARWC-l võistlemise kogemus. Nii et tema tähelepanekud ja õpetussõnad nii võistluse ajal, kui ka enne ja pärast seda kulusid meile igati marjaks ära. Reisivahendiks valisime Sloveeniasse minekul rendifirmast Renault Trafficu minibussi, kuhu mahtusid lahedasti ära nii meie võistluseks vajalik varustus, kui ka tagasihoidlikud magamisasemed sõidu ajal. 19-nda juuni lõunaajal pakkisimegi oma kola bussi ja hakkasime vaikselt lõuna poole liikuma.

Läbi Tartu ja Valga Riiani jõudmine võttis seekord kõvasti aega, aga sealt edasi hakkasid asjad juba vaikselt arenema. Kuna peagi hakkas öö, siis ei saanud temperatuuride tõusmisest esialgu aimu. Aga kui hommikukohvi asemel Tšehhi kiirteeäärses söögikohas prae tellisime oli temperatuur juba niisugune, et Elo näole tekkis eriti suur naeratus. Ja temperatuur jätkas tõusmist, olles kohalejõudmisel juba saavutanud 34 kraadi. Olles võistluskeskuses Leivolt laenuks saadud telgi püstitanud, vaatasin nõutult oma kotis ruumi raiskavat fliisi ja muid pikkade varrukatega riietusesemeid. Etteruttavalt võib öelda, et ühtegi pikkade varrukatega riietuseset ma sel võistlusel ei kasutanudki. Ehkki teise öö lõpupoole oleks mõnel laskumisel tahtnud korraks midagi peale tõmmata.

Igal juhul jõudsime Velenjesse kenasti kohale ja tegime alustuseks, peale telgi püstitamist, oma higist kleepuvate kehadega väikese ujumise võistluskeskuses olevas järves - mõnus. Seejärel oli juba võimalik võistkond registreerida ning kätte saada ka roadbook ja kaardimaterjal. Käisime veel ratastega korra linna vahel õhtust söömas, mille kõrvale oli mõnus roadbooki sirvida ja arutada esimesi strateegilisi plaane. Neljapäev läks põhiliselt raja planeerimise ja muude ettevalmistavate tegevuste tarbeks. Samas kulus palju aega ka ametlikule lõunasöögile ning avamistseremooniale, mis igasuguste kõnede ja kohaliku superstaarisaate esinejaga kippus jubedalt venima. Kohati tekkis juba tunne, et aega hakkab napiks jääma, kuna kõik vahetusala kastid ja kotid tuli veel õhtul kella 22-ks valmis saada ja ära anda. Õnneks sai tseremoonia siiski ühel hetkel läbi ja pooleliolevad tegevused võtsid ka veidi vähem aega kui kartsime. Nii et õhtuhämarusse jäi vaid mõne viimase kaardi kiletamine. Seejärel oli aega veel hetkeks mahagi istuda ja nautida sooja putukateta õhtut, et siis juba välja puhkama minna kella viieks planeeritud äratuseks. Äratus oli nii varajaseks pandud seetõttu, et juba 6st lahkusid bussid stardi suunas, mis seekord anti Sloveenia vahemereäärsest linnast - Piranist.

Olime omale hommikusöögiks ja stardieelseks laadimiseks hankinud eelmisel päeval kaks suurt pizzat, mida me siis bussisõidu ajal vahelduva eduga näost sisse ajasime. Kohale jõudes oli väljas juba nii palav, et kui seljakotid nr. 5 kajakipunkti maha jätsime, siis asetasime samasse ka kõik oma riided peale ujumispükste ja numbrivesti. Seejärel tuli läbi käia veel ujumise alguspunktist, kuhu jätsime oma madratsid ja muu ujumisvarustuse. Siis juba suundusime keskväljakule starti ootama. Parajasti sel hetkel tegid soojendusvõimlemist kõik Rover, ehk lühema raja võistlejad, kes pidid startima meist 20 minutit enne. Pikema raja võistlejate soojendavast aeroobikast, kohalike Riina Suhotskajate ergutuste ja ettenäitamise saatel võtsid osa vaid Rootsi naisvõistkond ja mõned kohalikud Sloveenia võistlejad. Ülejäänud võistkonnad vedelesid kuskil reklaamplakatite taga päikesevarjus.

Enne kella 10:45-t kogunesid aga vaikselt kõik võistlejad stardikaare alla ja kolmveerand üheteistkümnest kõlaski stardikäsklus. Esimeseks alaks pakuti linnaorienteerumist mõnusas Pirani linnakeses, mis kujutas endast vahemereäärset kitsaste tänavatega suvituslinna. Väga lahe koht. Ja lahe oli ka linnaorienteerumine. Eriti linnamüüri kõrgeimas tornis asuv punkt, kust avanes suurepärane vaade merele, kus minu viibimise ajal üks purjekas parajasti pautis. Kuna linnaorienteerumise kaarte oli 2 siis jagasime need sõbralikult ära, nii et meie Sveniga saime ühe osa ning Elo ja Reigo teise osa. Vaatamata pisikesele ringijooksule, mis seoses teetöödega tuli teha jõudsime peale linnaorienteerumist ujumisetapi algusesse ühena esimestest. Minu arust ainult üks tiim oligi just veele läinud.

Sellest polnud aga suuremat lugu, kuna peagi oli kogu võistlejate rivi korraga vees ja otsiti esimest ujumispunkti. Merevesi ise oli mõnusalt soe - 26 kraadi, aga natuke harjumatult soolane. Kuna võistluseelselt ei avaldanud keegi väga suurt soovi sukeldumisega tegeleda, sain selle ülesande seekord omale. Ujumispunktid ise asusid vee all ja kohati tuli neid päris pikalt otsida, maismaal olevate objektide ja hinnatava kauguse järgi. Esimese punkti leidmine oli päris keeruline. Kogu võistlejate kamp ujus suures parves ja kõik kiikasid vee alla. Paistis, et üks tiim liigub edasi järgmise punkti poole, aga ülejäänud tundusid olevat ühe koha peal. Lõpuks hakkas kuskilt kostuma hõikeid ja oli selge, et keegi leidis ka punkti. suhteliselt võistlejaterivi eesotsas õnnestus ka meil punkti lähedusse jõuda, aga esimene katse punktini sukelduda päädis ainult tähise kerge puudutamisega. Siis hakkas õhk juba otsa saama. Seejärel läks punkti juures suuremaks tunglemiseks ja lisaks viis tuul vee peale tõustes punktist kohe mitmed meetrid kaugemale. Mõninga tunglemise tagajärjel õnnestus siiski punkt komposteerida. Lipendava paberi kompostri vahele saamine mitmete meetrite sügavusel ei olnud sugugi kõige lihtsam ülesanne, ammugi siis õige lahtri juures. Lisaks oli uuesti vee peale tõustes seal juba mitu inimest vastas, nii et ka pea veest välja pistmine ei olnud kõige hõlpsam.

Esimene ujumispunkt oli ka selgelt kõige sügavamal. Ülejäänud läksid juba suhteliselt ladusalt. Lisaks hajus ka rahvas rohkem laiali. Peale esimest punkti panid enamik võistkondi madratsitega rannikut mööda jooksma. Kaasa arvatud eelmise aasta Euroopa meistrid jne. Ehkki alguses nagu tundus, et see ei olnud lubatud, paistis, et siiski on. Nii et siis võtsime ka suuna maa poole ja nudistide vahel slaalomit lastes kulgesime järgmise punkti poole. Viimasesse ujumispunkti jõudes selgus aga, et see on taas vähe korralikumalt "peidetud". Ehkki see oli maal olevate märkide järgi justkui kõige lihtsam punkt, ei õnnestunud seda kuidagi kellelgi leida. Kuna aeg tiksus armutult, siis ühel hetkel otsustasime selle pea vees "kammimise" lõpetada ja suunduda edasi rannikut mööda kulgevale lühikesele jooksuetapile kajaki alguspunkti. Jooksuetapp kulges taas nudistide vahel laveerides. Ei saanudki aru, kas siin ongi lihtsalt kombeks paljalt päikest nautida, või sattusime lihtsalt nudistide plaazile.

Kajaki alguses oli esimene otsustamise koht. Kuna ujumisega läks piisavalt aega, otsustasime kajakietappi distantsiliselt kolmekordistava ja vastutuult aerutamist tähendava nr. 4 kajakipunkti vahele jätta. Seda paistsid tegevat enamik võistkondi, välja arvatud soomlased, kes teada-tuntud kõvad aerutõmbajad. Ehkki suuna hoidmine tundus aeg-ajalt olevat veidi keeruline, möödus lühike kajakietapp siiski suhteliselt edukalt ja peagi olime jälle pisemal jooksuetapil, mis viis meid seekord rulluisuetapi algusesse, punkti nr. 8. Kuigi algselt tundus, et rulluisuetapil saame kõvasti mäge forsseerida, siis tegelikult algas uisuetapp hoopiski tunneli algusest, mis läks läbi mäe, nii et tõusud ja langused olid täiesti sõidetavad. Lisaks oli jahedas tunnelis vahelduseks päris mõnus päikesest taastuda ja vaikselt järgmise punkti poole veereda. Ka uisuetapp oli suhteliselt lühike ja peagi olime juba seda lõpetavas 10-ndas punktis. Sealt jäi veel lühike jooksuke jalgrattaetapi alguspunkti.

Vahetusalas jõudsime järele ACE võistkonnale, kes meiega uiske jalga pannes pisikese vahe sisse tegi. ACE vist pidi vahetama rattakummi. Mõnda aega oli võimalus nendega koos tšillida, aga peale Viffi väikest kukkumist saime ise kerge edu sisse. Esimene ülipalav päev kulgeski põhimõtteliselt tervenisti rattaga sõites. Alguses tegeles meelelahutusega põhiliselt Elo, kes olles esimest korda Sloveenias mängis hardcore turisti. Kihutas rattaga eest ära ja klõpsutas kõikvõimalikke asju pildile jäädvustada. Siis jäi natuke maha ja sõitis jälle järele. Ja nii pool päeva. Seejärel tekkis juba kerge "ma olen seda vist juba pildistanud" tunne ja nii huvitav enam ei olnud :). Rattaetapp ise oli päris mõnus, tõusude ja langustega, mis kõik ilusti sõidetavad, välja arvatud veidi enne vahetusala olev killertõus, kus tuli rattaid käekõrval lükata. Õnneks oli tõusu lõpuosas üks lahke perenaine, kelle hoovis olevast kraanist saime rattapudelid külma vett täis lasta. Kuuma vee ja rattapudelis oleva keeva spordijoogi joomine hakkaski juba kergelt ära tüütama.

Vahetusalas olime poolteist tundi planeeritud graafikust ees. Mõnus oli vahetusalas Coca-colat ja muud värskendavat rüübata. Ainult et järgmiseks 24 tunniks, mis me kastist eemal pidime olema, valmis pandud toidupakist tuli pool kasti jätta, kuna eelmisest toidumoonast oli nii palju veel alles. +35-ga toit just eriti hästi peale ei lähe. Geel on nagu Coca-Cola ja müslibatoonid on nagu geel. Vahetusalas üritasime kiiresti liigutada ja varsti jalutasimegi mäest üles esimese trekkingupunkti poole. Põhilise osa esimese punkti poole minevast teest üritasin teistele selgeks teha, et kuna me oleme 1,5 tundi graafikust ees, siis peaksime ära võtma ka algselt välja jääma pidanud 24 punkti, isegi kui selle väärtuseks on vaid 1 punkt. Nii kaua seletasin, kui punktis võtsime välja teise kaardi ja mõõtsime ära järelejäänud maa järgmisse vahetusalasse. Mõõtmistulemusena selgus, et seda punkti siiski võtma minna pole mõtet. Ja vähe sellest, seoses väikeste vigadega suuna hoidmisel, läks trekkinguetapiga koguni nii kaua, et jäime järgmisse vahetusalasse korralikult hiljaks.

Teel 25-ndasse punkti pidasime Eloga maha veel väikese vaidluse teemal, kas peaksime juba ära keerama või mitte. Ehkki ma surusin oma arvamuse lõpuks läbi, selgus 10 minuti pärast, et Elol oli ikkagi õigus, nii et tegimegi väikese vea. Peagi selgus ka et musta punktiirjoonega tähistatud teed ei ole seal eriti usaldusväärsed ja liikusime mööda neid kompassi järgi ja väikeste ringidega. Ühel hetkel ununes jutuhoos aga piisavalt tihti kompassi vaatamine ära ja tegime veel paarikilomeetrise lisakaare sisse. Etapi lõpuosa kulges seevastu suhteliselt edukalt ja tihti tegime ka jooksusamme. Viimasest trekipunktist vahetusalasse minnes tegime isegi eelmise aasta Euroopa meistritele Czech Adidas Terrexile mitme minutiga ära, ehkki tempo oli neil veidi kiirem.

Järgmisele rattaetapile minnes oli kohe selge, et tuleb teha olulisi kärpeid planeeritud teekonnas, et õigeks ajaks järgmisse vahetusalasse jõuda. Alustuseks otsustasime ära jätta 33-punkti, mis oli küll väga väärtuslik, aga asus eriti kõrgel mäe otsas. Enne aga kulutasime veidi aega 32 punktis, kus punkt oli "minema kõndinud" ja suur hulk rahvast seda otsis. Lõpuks saadi korraldajalt soovitus endast seal kohas pilti teha. Seda me tegimegi ja siis kohe edasi 34 punkti suunas. Tõus sellessegi punkti oli aga piisavalt pikk nii et väärtuslik aeg muudkui kulus. Edasi 34-st 35 poole minnes oli aga tegu jällegi punktiiriga tähistatud teega, kus kulus ohtralt aega. Lõpuks tuli teha karm otsus ja jätta vahele kõik punktid järgmisse vahetusalasse ja ka kerged lisaetapi, ehk GPS-orienteerumise punktid. Vastik otsus, aga mis teha. Tõmbasime kiiremat teed pidi maanteele ja kihutasime järgmise vahetusala poole, kus ajalimiidid ja etapid juba nii tihedad, et oli oht mitte jõudmise korral enamus punkte kaotada. Vahetult enne maanteele sõitma hakkamist läks väljas ka valgeks, nii et saime lambid peast ära võtta ja hommikuvalguses edasi kihutada.

Maanteel läks sõit kiirelt ja peagi olimegi vahetusalas, kus mitu lühemat lisaetappi - orienteerumine ja Skike. Enne kui suundusime aga nendele etappidele, oli korraldajal pakkuda igaühele üks pannkook maasikamoosiga. See maitses varahommikul küll äärmiselt suurepäraselt. Seejärel jagasime orienteerumispunktid laiali ja suundusime rajale. Ilma seljakotita oli vahelduseks väga mõnus joosta ja nautisin seda etappi täiega. Samuti oli maastik väga lahe. Rada oli samas lihtne ja juba vähem kui poole tunniga olid kõik punktid võetud. Seejärel ootas ees sõit Skike'dega. Skiked on sellised rulluiske või rullsuuski (ei teagi kumma moodi nad rohkem on) meenutavad asjandused, millega sõidetakse vist peamiselt maastikul, mitte asfaldil. Üldiselt, ega nad suuremad asjad liikumisvahendid ei ole. Parem siis sõitagi juba rulluisu või -suusaga. Samas kui on enam-vähem kõva pinnasega kruusatee, siis võib nendega sõitmine isegi päris OK olla. Enne oleks muidugi tark veidi pidurdamisega harjuda, muidu võib kiiresti võpsikus lõpetada. Aga niipea, kui tee muutub veidi pehmemaks, on Skike veerema lükkamine üks paras pein. Kuid poole tunniga oli meil seegi lisaülesanne tehtud. Ainult Reigol ei õnnestunud ühel keerulisemal laskumisel pidurdamine kõige efektiivsemalt, nii et ta sai ikka korra istuli kruusal maanduda.

Hommikul läks meil etappide kontrollaegadega juba päris tihedaks. Peale Skike'i ootas ees lühemat sorti trekkinguetapp paadi algusesse. Ühe kaugema punkti jätsime igaks juhuks vahelt ära, et ei tekiks ajaga probleeme. 48-ndas punktis aga ootas ees niiöelda tunneli orienteerumine, kus saime kaardi järgi läbida 1. maailmasõja ajal mäe sisse rajatud käike. Punkti kohale jõudes lubati seljakotid maha jätta. Kui hakkasin peale koti seljast võtmist uuesti kiivrit pähe panema, ütles kohtunik, et kiivrit küll vaja ei ole, ainult lampi. Esimene asi, mis ma koopa uksest sisse minnes, ja kaarti vaadates tegin, oli see, et panin oma peaga sellise laksu vastu lage, et silmist sädemeid lendas. Käigud ise olid lahedad, nagu lasnamäe kortermaja, ainult toad olid väiksemad. Peale katakombe sörkisime vaikselt mäest alla ja järg oli kajakietapi käes, mis seekord kulges mööda jõge. Peakorraldaja küsis, kas võib meile kaamera paadi ninale kinnitada. Niisiis saime terve selle etapi olla telekas :). Mingit osa meie paadisõidust saab näha siit. Esialgu oli jões vool päris kiire, aga etapi lõpupoole läks jõgi aeglaseks ja taimestik hakkas võimust võtma. Etapp ise oli siiski suhteliselt lühike, nii et tunniga olime juba lõpus.

Nüüd ootas jällegi ees pisike jalutuskäik koobaste juurde, kus oli võimalus natuke köit mööda laskuda. Köieülesanne oli päris lahe. Eriti lahe selle asja juures oli selle ülesande toimumiskoht. Koopasuu oli suur nagu Tallinna laulukaar. Nii et piltlikult laskusime siis laulukaare otsast alla ja läksime natuke koopasuust sisse, et punkt ära võtta. Kaugemal koopasügavuses liikusid lampidega ka mingid kollaste riietusega speleoloogid, aga meil edasi minna ei tulnud. Liikusime peale laskumist hoopis edasi järgmise koopa juurde, mis sellest veidi väiksem oli. Sealt jalutasime lihtsalt läbi ja võtsime kaks punkti. Peale seda tihedamat etappide vahetust oli nüüd järg pika trekkinguetapi käes, mis sisuliselt kestis terve teise päeva. Ilm oli jällegi palav ning selles suhtes oligi hea, et sai trekkida valdavalt puude all vilus olles. Alustuseks aga käisime ühe tädi juures vee raksus, kuna kõigi kotid olid tilgatumaks joodud. Kohalikud inimesed olid aga lahked ja pakkusid meile käterätikuid jne. Piirdusime siiski joogianumate täitmisega ja suundusime edasi trekkima.

Allamäge üritasime jälle teha sörgisamme, muul ajal astusime niisama. Mingil hetkel jõudsid meile järgi soomlased koos Terrexiga. Tulid üsna hoogsal sammul, aga kui meile järele jõudsid, siis arendasime nendega ikkagi enam-vähem sarnast tempot. Arutasime soomlastega, kes soome, kes inglise keeles eesootavaid etappe. Elole paistis, et soomlased peavad meid juba konkurentideks, ehkki meile tundus, neilt saadud info põhjal, et nad on ikka tunduvalt rohkem punkte võtnud. Igal juhul niimoodi vaikselt juttu puhudes ja mäest alla sörki lastes liikusime kohati isegi kiiremini, kui Terrex. Kõndides kippus Terrex küll eest vajuma, kuid allamäge oskasid kuidagi eriti aeglaselt joosta. No ei tea. Igal juhul Rakitna külla jõudes tegime kohalikus kõrtsis mõnusad külmad koka-koolad ja soojad võileivad. Seejärel jätkasime hea täiskõhu tundega teekonda järgmise punktini, kus ootas ees jällegi lühike orienteerumisetapp. Orienteerumine, ilma seljakotita, oli taas kord väga mõnus. Jagasime seekord Sveniga punktid ära ning vaatamata pisikesele veale ühe punkti leidmisel, oli see etapp igati mõnusaks vahepalaks.

Orienteerumisele oleks pidanud järgnema üks selle võistluse kõige lahedamaid etappe - kanjoneering. Oleks pidanud seetõttu, et tiheda ajagraafiku tõttu olime sunnitud selle etapi vahele jätma. Tagantjärele tark olles oleksime me tõenäoliselt muidugi jõudnud seal ära käia, aga kes seda teab, mitu punkti me siis pärast oleksime kuskil mujal kaotanud. Ja arvestades liikumiskiirusi mujal ei osanud kuidagi loota, et kanjoneering on võimalik selle ajaga ära teha. Aga see selleks. Tagantjärele oleme me kõik targad. Igal juhul tuli meil nüüd tund aega järjest mäest alla trampida ja etapi lõpuosa koguni eriti järsu nurga all downhilli radade võrgustiku vahel, kus meist ratastega ka paar vastava spordiala esindajat mööda vuhisesid, aeg ajalt kergemaid õhulende tehes. Päris vahe oli seda vaadata. Vahetusalas ootasid meid peale 24 tundi ees aga varustusekastid. Samuti oli selles punktis korraldajate poolt ette nähtud ka soe söök. Niisiis sõime kõhud makaronidest punni ja kulutasime natuke liigselt aegagi, enne kui rattaetapile kihutasime.

Peale sisuliselt päev otsa kestnud trekkimist oli üsna mõnus vahelduseks jalgrattaga sõita. Ja kui aus olla, siis saime sellega tegeleda nüüd päris kaua, kuna väikeste lisaülesannetega oli kuni lõpuni välja põhimõtteliselt üks pikk rattaetapp. Kohe-kohe läks väljas ka pimedaks. Rattaetapi algus oli võistluse kõige lihtsam, nii füüsiliselt, kui ka tehniliselt. Punktid olid lihtsates kohtades ja tõuse laskumisi ei olnud. See sai aga kiirelt otsa ja peagi pidime jälle hakkama tõuse võtma. Olime oma rajaga jõudnud Sloveenia pealinna, Ljubljana külje alla. Ljubljana külje all ootaski ees esimene selle etapi lisaülesanne - rattaorienteerumine. See oli selle võistluse kõige räigem etapp. Kui muidu läks orienteerumise ülesannetega nii umbes pool tundi, siis siin ikka üle tunni. Kuna, nagu orienteerumisetappidel ikka, oli kasutada kaks kompostritega kaarti, jagasime punktid Reigoga vennalikult ära. Kaardipilt oli üsna OK ja tõotasid taas tulla lihtsad punktid. Aga võta näpust. Mööda kaardi kõige suuremat teed esimese punkti poole minnes selgus, et see tee on buldooseriga nii üles küntud, et seal on meetri jagu muda ja sõitmisest ei tule seal mitte midagi välja. Lisaks oli seetõttu mujale sõidetud mitmeid lisateid mis kulgesid kaootiliselt vasakule ja paremale. Suuna järgi suutsin siiski hoida õiget kurssi, ehkki liikumine polnud ka just kõige kiirem.

Peale pikka müttamist jõudsin lõpuks esimese punktini. Asi tundus kaardi selles piirkonnas juba palju parem. Teed polnud enam sodiks sõidetud ja pilt paistis hea. Istusin ratta selga ja lootsin sõitma hakata, aga kaua see pidu ei kestnud. Kaardi selles osas olid tõusud ja laskumised nii järsud, et sõitmine oli päris keeruline. Lisaks tuli pimedas olla väga tähelepanelik, et lisaks kõigele veel mingit lolli viga ka sisse ei tuleks. Olles higist leemendades oma punktid kätte saanud tuli suunduda tagasi alguspunkti. Kuna sama teed mööda ei soovinud ma küll enam teist korda sõita, otsustasin tagasisõidul kasutada kaardi teisest servast minevat teed. Ja mis te arvate? Nii kui ma sellele keerasin, siis 100 meetri möödudes oli see jällegi üles küntud. Ei saagi aru, mida seal teha oli püütud. Õnneks olid kõrvalolevad teed siiski paremini sõidetavad, kui eelmisel korral. Väikese kaarega jõudsin lõpuks tagasi alguspunkti. Arvasin, et Reigo on ammu kohal, aga tal läks samuti aega ja jõudis kohale veel mõned minutid hiljem.

Nüüd saime jätkata oma tavapärast rattaetappi. Aga et elu liiga igavaks ei läheks, tegime 2 punkti hiljem ta omal ise huvitavamaks. 75-ndast 76-ndasse minnes tegime väikese teevaliku vea. Lisaks sellele ei viitsinud ka kompassi vaadata. Selle tulemusena saime Soveenias kogeda ka korralikku Lätit. Rattaid õlal kandes marssisime läbi rägase metsa nõlvast alla, mille kaldenurk oli kohati selline, et lihtsalt seista ei olnud võimalik, libisesid kogu aeg mööda pinnast allapoole. Selle pooletunnise vea tulemusena ei tulnud vähemalt uni peale. Edasi ootasid ees paar lihtsamat, aga ka piisavalt tõusude ja laskumiste rohket etappi, kuni ootas ees teine Skike etapp. Seekordne Skike toimus küll sellise pinnasega teel, et need liikumisvahendid ei abistanud kuidagi edasiliikumisel. Joostes oleks võinud 2 korda kiiremini järvele ringi peale teha. Aga punktid kätte me saime ja siis oli aeg teha järgmiseid otsuseid selle kohta, millised punktid võtta ja millised vahele jätta. Olles juba piisavalt kogenud siinseid kiirusi, otsustasime esialgu taas mööda asfalti teatud lõigu sirgeks tõmmata. ja õige otsus see kahtlemata oli.

Vahelduseks tegi Reigo Elo rattale väikese tuuningu kinnitades lahti tulnud sadula nippon sidemetega raami külge. Asi nägi välja nagu uus. Samal ajal kasutasin mina aga võimalust ja võitlesin pealetükkiva unega neelates alla ühe Shleha. Nüüd läks väljas aga juba uuesti valgeks, ainult et mõnel laskumisel oleks isegi võinud mingi pikkade varrukatega riietuseseme peale tõmmata. 87-ndas punktis tegime Reigoga väikese vaidlemispeatuse, laotades kaardid maha ja otsustades edasise trajektoori üle. 90-ndasse punkti minnes jõudsime aga oma aprilli alguse rattalaagri tee peale. Päris mõnus oli vahelduseks tuttavat teed mööda sõita. 91. punkti ootas ees viimane tõsisem tõus enne viimast ajalimiidiga punkti. Tõus osutus aga kardetust veidi kergemaks ja juba kihutasimegi serpentiini mööda allapoole. Ja taas olime tuttava tee peal, kus aprillis juba vändatud.

Veel mõni vändaring ja saime võimaluse viimast korda sellel võistlusel orienteerumiskaardiga metsa minna. Seekord tegime Eloga kahe peale 15 minutiga punktidele tiiru peale. Siis polnudki muud kui kihutada rattaga viimasesse lisaülesande punkti nr 93, kust tuli ennast rattaga, mööda köit, üle jõe vinnata. Ees ootas väike järjekord, nii et mõnda aega vaatasime seal niisama. Ülesanne ise oli suhteliselt lihtne ja võttis aega umbes minut per kärss. See asi ka korras, oli ees ainult viimase kahe punkti võtmine ja home run. Mingeid komplikatsioone ei tekkinud ja kolmekümnekraadises kuumuses tegime lõpuspurdiga Terrexile niimoodi ära, nagu oleks Taaramäe teise klassi poistest mööda sõitnud :). Lõpptulemusele see muidugi mingit mõju ei avaldanud, aga vahet polegi. Õhtul selgusid ka tulemused ja selgus, et olime saavutanud täiesti konkurentsivõimelise kuuenda koha. Tulemustega sai muidugi veel nalja ja peale mitmenädalast pingelist arvutamist sai selgeks, et olime ikkagi kuuendad, ainult ees ja taga toimusid mingid vangerdused. Treeningvõistluse kohta puhas boonus.

Järgmisena ootab ees juba Adventure Racing World Series  kavva kuuluv Soome võistlus Endurance Quest. 

Tulemused.

esmaspäev, 2. juuli 2012

64. Valio-Jukola - Vantaa

Selleaastane orienteerujate suur "laulupidu" toimus kohe Helsingi külje all, Vantaas. JOKA asjaajamine jättis sel korral kõvasti soovida, nii registreerimise kui ka reisikorralduse osas. Seetõttu saime rajale enam-vähem viimasest reast numbri all 1677. Kui siia juurde lisada veel napilt paari päeva pärast toimuv reis Sloveenia Adventure Race'le, siis käis hetkeks peast läbi isegi seekordsest Jukolast loobumine. Kuna aga Jukola lihtsalt on nii äge sündmus ja erilist tungi kellelgi klubiliikmetest tiimi jooksma minna ei olnud, õnnestus mul siiski Jukolal ka sel korral osaleda. Ja pettuma igal juhul ei pidanud. Vahetuse osas valisin seekord omale kõige pimedama vahetuse, mis oli siis 12,8 kilomeetri pikkune teine vahetus. Eelmise aasta viimasele vahetusele väike vaheldus.

Traditsiooniliselt jälgisime alustuseks päevast naiste võistlust. Ehkki naiste rajal oli protsentuaalselt suhteliselt palju mööda linti jooksmist, tehti raja orienteerutavates osades ikkagi arvestatavaid vigu. Seda ka maailma absoluutse tipu hulgas. See tähendas, et eriti lihtne see maastik olema ei saa. Seda siis ammugi veel öösel joostes. Ka meie klubi naiskonnal läks jooksmine eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikumalt ning nii vahetatigi aastatagune 142. koht seekord 234-nda koha vastu.

Jukola võistkond jooksis meil sel korral järgnevas koosseisus: 1. Kristjan Trossmann, 2. Tiit Tähnas, 3. Jaan Tarmak, 4. Raivo Pellja, 5. Andres Minn, 6. Johannes Ehala, 7. Kaarel Kallas. Kristjani ülesandeks oli esimeses vahetuses 1677-ndalt kohalt võimalikult ülespoole tõusta. Alguses see plaan toimis täitsa talutavalt ja esimeses kahes vaheajapunktis oli ta stabiilselt kohtadel natuke üle kolmesaja. See oleks olnud täiesti mõistlik stardipositsioon, et sealt veel mingid kohad teises vahetuses ülespoole tõusta. Paraku sellist võimalust mulle ei antud ning kolmandas vaheajapunktis, kui mul juba sooja tegemine täies hoos, oli Kristjan langenud umbes viie ja poole sajandale kohale. Ja vähe sellest, järgmises vaheajapunktis oli kohaks juba umbes 650. Niisiis teatavad punktid tegid oma töö ja metsa saingi minna 639. positsioonilt, tagapool üsna mitmeid Eesti klubide võistkondi.

Nagu juba eelnevalt teada oli, anti alustuseks aega natuke sörkida ja kaardipilti süveneda. K-punkti oli maad 1140 meetrit. Sai mõnusalt sooja sisse ning siis algas kohe ka orienteerumine. Juba esimeses punktis käis suuremat sorti mõtlemine. Kaldusin ka ise kergelt paremale, aga midagi hullu ei olnud. Kõik oli ilusti kontrolli all. Näitasin KEKRSK klubi jooksjale kaardil oma punkti asukohta ja jätkasin rahulikult teed teise punktini. Kuskil vahepeal möödusin ka Peko võistkonna esindajast, kes uuris, mis punkti ma lähen. Ma ei tea, kas ainult mulle tundus nii, aga seekord paistis olevat selline kahtlane pinnas, et jalad kippusid kole kergesti väänduma. Esimest korda väänasin kergelt jalga teisest punktist välja minnes. Aga seda juhtus rajal veel kahel korral. Ma olen elus ainult ühel korral tõsisemalt jalga väänanud, aga seekord tahtis vägisi jalg kuhugi valesse kohta minna. Õnneks olid mu väänamised suhteliselt kerged ja peale minutikest lonkamist mingeid tüsistusi nendega seoses hiljem ei järgnenud.

Üritasin hoida rajal oma rahulikku tempot, mitte kaasvõistlejatest ennast segada lasta ja veatult distants läbida. Punktid tulidki võrdlemisi hästi kätte. 5-ndast kuuendasse minekul jäin vahelduseks päris üksi. Mõnus rütm oli juba sisse saadud ja pähe lõi mõte, et orienteerumine on ikka jumala lahe spordiala. Kaifisin sel hetkel seda rada täiega ja oleksin südamerahuga veel võinud tunde niimoodi seal joosta. Ma ei tea kui hea see on, et keset rada, kui peaks orienteerumisega tegelema, sellised mõtted pähe tulevad, aga tundub, et esialgu mingeid jamasid sellest ei tekkinud. Ka järgnevad punktid tulid ilusti kätte. Orienteerumine sujus suures plaanis ilma tõrgeteta, aga tempo oli ka suhteliselt rahulik, nii et oli aega ümbrust jälgida. Punkti piirkondades, eriti keerulisemates kohtades, leidus hulgaliselt inimesi, kellel polnud õrna aimugi, kus nad on, miks nad seal on ja kuhu nad minema peaksid. Viga tehti seal metsas ikka korralikult ja pärast enda paika saamine tundus olevat äärmiselt keeruline.

Ega ma isegi ilma veata pääsenud, aga minu õnneks ma vähemalt sain aru, kui ma vea ära tegin, kuhu ma sattunud olin :). Esimene niisugune olukord oli pika etapi 16-17 lõpu lahendamisega, kui peale teise soo ületamist kaldusin liialt vasakule ja kaotasin, ma usun, minutikese. Aga see oli ka üks nendest kohtadest, kus paljudel orienteerujatel "pall käest läks". Teine niisugune olukord tuli kohe 19.-nda punktiga ja seal juba valusamalt. Ehkki jälgisin enda arvates üpris teraselt kompassi, kaldusin ikkagi tugevalt paremale ja lõpuks leidsin ennast ikka päris mitusada meetrit punktist paremal. Edasine oli peale lindijooksu juba vormistamise küsimus, kui viimane rajaosa tuli läbida võistluskeskuste lähedases suusaradadega osas. Vahetult enne lõppu õnnestus mööduda ka Rakvere OK esindajast. Koha number jäi esialgu kuidagi kahe silma vahele, aga hiljem selgus, et väljusin metsast 352. kohal. Oma vahetuse meestest jooksin 225-nda aja ning teise vahetuse eestlastest peale hirmkõva Timo Silda ja Rain Eensaart kolmanda aja. Kõige hullem selles kontekstis ei tundu.

Aga nagu ma juba enne mainisin, rada ise oli äärmiselt suurepärane. Oli tõsiselt nauditav orienteerumine, mitte mingi krossijooks. Sellele kõigele lisas oma vürtsi ka muidugi ööpimedus. Mina igal juhul nautisin seda orienteerumist seal Jukolal täiega ja loodan, et järgmisel aastal pakutakse sarnasel tasemel radu.

Edasi jätkas meie võistkond mõningate mõõnade, aga ka tõusudega ning lõppkokkuvõttes saavutasime seekord 370.-nda koha, mis ei ole just ülemäära suurt kiitmist väärt koht. Aga vähemalt on nüüd mille nimel aasta otsa jälle trenni teha.

Tulemused.









































pühapäev, 3. juuni 2012

EXTAR 48h - Kääriku

Njah, seda postitust ei tahaks ausalt öeldes kirjutadagi. Tükk aega juba võtan hoogu. Aga OK, üritan siis ennast kokku võtta. Miks ei tahaks? Aga sellepärast, et me katkestasime selle võistluse peale umbes 28-ndat rajal oldud tundi. Väga nõme lugu ausalt öeldes. Mulle käib siiamaani jubedalt närvidele, et me selle võistluse katkestasime. Kindlasti kõige vastikum nendest kordadest, mil mul seni tahtmatult lõpetada on tulnud. Olgu kohe alustuseks ära öeldud, et ühtegi etteheidet mul sellega seoses mitte kellelegi peale iseenda ei ole. Ma olen teinud sellest katkestamisest omad järeldused. Mõnes mõttes on need järeldused ristivastupidised sellele, mida võiks kõrvalt vaadates arvata. Küll aga jätan ma need järeldused enda teada. Ütleme lihtsalt seda, et tänu sellele katkestamisele jõudsin ma mitmes asjas selgusele. Loodetavasti on sellest kogemusest hulgaliselt abi nii selle hooaja kui ka tulevaste hooaegade suurte ja veel suuremate eesmärkide juures.

Aga hakkame siis algusest peale. EXTARi tavapäraseks lisaülesandeks enne starti, on võistkondade komplekteerimine. Erand ei olnud seegi aasta. Mul, aga ka väga paljudel teistel tiimidel, ei ole õnnestunud ühelgi aastal veel võistkonna segipaiskamisi vältida. Seekord siis samamoodi. Igal juhul kukkus välja niimoodi, et sel aastal osalesime, sarnaselt eelmise aastaga, koos Erki ja Margega. Muidu oli kõik OK, aga ilmateade mängis väikese vingerpussi ja lubas stardist, mis oli neljapäeva 17. mai õhtul kell 20:00 kuni järgmise päeva keskpäevani, lakkamatut vihma. Põhimõtteliselt, peaaegu niimoodi läkski. Tallinna külje alt saime liikuma juba suhteliselt varakult, nii et aega tundus jaguvat. Aga erinevate uimerdamiste ja söögipausiga Otepääl ei jõudnudki kõige varem võistluskeskusesse kohale. Õigupoolest ei jõudnud ka kõige hiljem, aga kuna ilm oli selline vastik, siis võttis asjade kokkupanekuga alustamine nii kaua aega, et lõpuks läks isegi päris kiireks. Nii et kui Sven enne starti helistas, oli veel nii palju teha, et ei jõudnudki ta'ga rääkida.

Ka stardihetkeks ei andnud vihmasadu järele, nii et starti ootavad seiklejad otsisid viimastel minutitel kõikvõimalikest kohtadest vihmavarju. Meie leidsime endale sobiva koha korraldajate telgist. Mõned minutid enne starti tuli siiski välja vihma kätte kobida. Enamik võistlejaid ootasid stardikäsklust kilekates, aga oli ka neid sportlasi, kes otsustasid lühikeste varrukatega vormi kasuks. Esimeseks etapiks anti kätte ilus lumehelbe kujuline kääriku orienteerumiskaart. Lumehelbe kujuline selles mõttes, et kaart oli nähtav ainult viie haru ulatuses, punktide piirkonnas ülejäänud piirkondades tuli liikuda muude asjade abil. Siiski ei olnud tegu ülemäära keerulise ülesandega, kuna punktid olid enamasti tuttavates kohtades ja rahvahulk liikus suhteliselt sarnast trajektoori pidi. Aga loomulikult oli ka neid, kes suutsid imevariante kasutada ja eiteakus vahepeal ära käia. Aga noh, tugevad võivad endale selliseid asju lubada. Ausalt öeldes sörkides ei olnudki vihm kõige häirivam.

Peale esimest sissejuhatavat orienteerumisetappi algas tõsisem võistlus pihta trekkinguetapiga. Selleks anti kätte ka selle võistluse konkurentsitult kõige lahedam kaart. 1:25000-ne venekeelne plaan, kus metsad ja lageda alad ei klappinud üldse, teed olid niisugused nagu nad olid, aga seevastu reljeef ja olemasolevad objektid olid võrdlemisi tõepärased. Välistasime kohe alguses alumised kolm punkti ja liikusime rahulikult omas tempos. Ja tuleb tunnistada, et saime sellega ka täiesti arvestatavalt hakkama, tehes enda jaoks vägagi jõukohase teevaliku ning viies selle täide põhimõtteliselt ilma vigadeta. Sama ei saa aga öelda paljude konkurentide kohta, kes tegid aeg-ajalt ikka väga imelikke lükkeid. Aga las see jääb nende enda analüüsida.


Peale trekkingut oli oodata esimest pikemat rattaetappi. Kui trekkingus ei ole suuremat vahet, kas sajab midagi või mitte, siis jalgrattaetapp ei tundunud sellise vihmaga just kõige kutsuvam tegevus. aga mis seal ikka. Ilm oli ju kõigil ühtemoodi jama. Kandsime punktid uuele 1:65000 mõõtkavaga kaardile ja keerasime rattad Harimäe suunas. Juba esimeste kilomeetritega olid kõik hammasrattad, kett ja muud vähegi olulised ja ebaolulised augud jalgrattal liiva ja muda paksult täis. Väntamisel kostis kõikjalt raginat ja kriginat. Õnneks oli mul vähemalt kaardialus peal, hoidis suuremad porikamakad suust eemal. Sõitmine ise ei olnudki kõige hullem. Loomulikult oli veidi külm, aga arvestades minu olematut kehakaalu ja mitte kõige teravamat tempot ei olnud minul küll eriti suuri probleeme külma ja märja talumisega. Ka teevaliku ja punktide kätte saamise mõttes õnnestus meil taas teha suhteliselt valutu valik. Eriti kui võrrelda nii mõnegi konkurendiga. Nr. 22 punkti otsimisega, mis oli mingi kaitsevalli nina vanas sõjaväeosas, õnnestus vaid kulutada mõned üleliigsed minutid. Aga võrreldes 48 tunniga oli see tühi-tähi. Etapp lõppes hommikuvalguses, kella kuue paiku vahetusalas, Valga lähedal, kust algas järgmine rulluisuetapp.

Rulluiskudel liikumine ei tundunud peale öö otsa sadanud lausvihma, lainetaval kergliiklusteel just parim võimalik alternatiiv, aga mis seal ikka, kui vaja, siis vaja. Randy Statoili saunapuudest tehtud lõke oli vahetusalas varahommiku vaieldamatu hitt. Mina ei saanud seda punktide kaardile kandmise tõttu küll nautida, aga vaadates osasid kaasvõistlejaid erinevatest tiimidest, siis mul ei olnud seda nii väga vaja ka. Nii et panime uisud jalga ja läksime, üritasime hoopis nendega sõita. Tuleb tunnistada, et vaatamata jõge meenutavale asfaldile ja sellele, et uisu laagrid olid peale esimest kümmet meetrit juba põhimõtteliselt prügikasti kaup, oli rulluisutamine päris meeldiv vaheldus. Kergelt veeresime kõik vajalikud punktid läbi ja saime soojagi mõnusalt sisse. Ja boonusena jäi järele ka vihmasadu ning oli lootust, et mõne tunni möödudes kuivavad ka riided enam-vähem ära.

Nüüd ootas ees hommikune trekkinguetapp kanuu algusesse. Et punkte oli kaardil päris palju, siis oli jällegi kohe selge, et nii mõnedki punktid jäävad võtmata. Meie tegime valiku alguses Väike-Emajõest lõunapoole jäävate punktide kasuks. Vilaski külast liikusime  uuesti teisele poole Väike-Emajõge. Alustuseks oli aga vaja ületada Pedali jõgi. Vahetult meie ees kümblevate soomlaste järgi nägime, et vesi ei olegi kõige sügavam. Niisiis otsustasime läbi vee kahlata. Kusjuures Erki, tõelise džentelmenina võttis Marge selga. Ehkki jah, tagumikuni õnnestus sellegipoolest märjaks saada. Trekking 1:65000-sel kaardil ei ole just ülemäära eduline tegevus, seetõttu hakkas paistma, et aega jõudmiseks tuleb teha natuke kiiremaid liigutusi. Niisiis lasime mööda teid vaikselt sörki ja umbes 15 minutilise varuga jõudsimegi kanuu algusesse.

Kanuuetapid olid sel korral meeldivalt lühikesed. Ja kuna päike vahelduva eduga paistis, ning oli ka väike tuuleõhk, kuivasid riidedki tasapisi selga ära. Erki on kanuus alati üks kõvemaid tüürimehi, nii et liikusime kanuus üldiselt päris nobedalt. Mitmed paadid eestpoolt lähenesid päris jõudsalt. Eriti kiiresti lähenes venelaste paatkond, mis liikus täiesti kaootiliselt ühest jõe servast teise. Venelastel oli üldse huvitav taktika. Tempo oli ulmeliselt tugev, eriti kahel nooremal kutil. Kõige vanem ja pikem vend rippus põhimõtteliselt 48 tundi järjest teistest teistest 100 meetrit tagapool ja murdis üksi tuult, valugrimass näol. Kanuuetapp oli tema jaoks siiski vist mõningane kergendus, kuna seal oli teistel eest ära sõitmine mõnevõrra keerulisem. Meist kiiremini liikus kanuus aga üks soomlaste võistkond, kelle ülikiire mõlamistehnika avaldas meile tõsiselt muljet. Üritasime seda tehnikat jäljendada ja tundus, et hakkasime kah kiiremini liikuma. Kanuuetapi lõpuks olime liikunid nii kiiresti, et olime mööda sõitnud enamikest paatkondadest ning koos Kaidu, Taavi ja Renega lõpetasime etapi teise-kolmandana. Kusjuures isegi nendest kiiretest soomlastest olime mingis punktis mööda saanud. Ah jaa, üks kanuupunktidest asus ka kõrgel jõe kohal asuval raudteesilla konstruktsioonil, kuhu tuli natuke aega turnida. Meil õnnestus turnida samaaegselt, kui üle silla sõitis väike rong.

Peale kanuuetappi ootas ees rattaetapp, mis viis meid lõpuks tagasi võistluskeskusse. Alguses aga tiirutasime lõunapool. Etapp oli iseenesest lihtne ja sõita sai ainult mööda asfaltkattega, või suuremaid kruusateid. Sellest hoolimata tegid meie läheduses liikuvad võistkonnad vägagi müstilisi teevalikuid ning vaatamata veidi tagasihoidlikumale sõidukiirusele ja 20 minutilisele peatusele liikusime nendega pidevalt koos. Selle rattaetapi eripäraks oli veel see, et peale eelmisel öösel olnud vihmast ja mudast rattasõitu olid rattad pool päeva kuivanud ja nüüd sõitma hakates, kostis kõikidest ratastest, mis ringi liikusid eriti karmi kriginat, raginat, sahinat ja kriuksumist. Meie teevalikud ja liikumiskiirus viisid meid jällegi suhteliselt optimaalse trajektooriga võistluskeskusse, kus oli oodata rulluisuetappi Otepää seiklusparki ja tagasi.

See rullietapp oli juba mõnevõrra äkilisem, kui varahommikune Valga külje all sõidetu. Nüüd olid rulluiskude laagrid need, mis kriuksusid ja sahisesid. Rullirajal oli kolm punkti, millest kaks olid vana rullitee otstes ja üks uuema kergliiklustee keskosas. Niisiis, otsustasime Otepääle liikuda mööda kergliiklusteed võttes rulliraja otstest edasi-tagasi punktid. See valik oli minu arust ka suhteliselt mõistlik. Seikluspargis oli valida kolme raja vahel. Üks sai lihtsalt rulliku peal mööda köit sõita, teine teha kõige raskema seiklusraja ja kolmas järgmise. Minul õnnestus loosi tahtel saada kõige raskem rada. See aga osutus pigem eesminejate järel ootamiseks kui karmiks turnimiseks. Tagasisõidu Otepäält Käärikule tegime teiseltpoolt Pühajärve, vana rullirada pidi. Alustuseks käisime aga Väikese Munamäe jalamil ühte punkti võtmas. Peale rullietappi oli aeg kaua oodatud ujumisetapi käes.

See oli ka koht, kust algasid meie võistkonna tagasilöögid. Järve ääres ootasid meid kolm lisaülesannet, millest üks oli tornist hüppamine, teine ujumine ja kolmas leiges sauna leiliruumis ootamine. Peale mõningast kõrvalt vaatamist võtsime vastu otsuse, et ujumist ja hüppamist seekord tegema ei hakka. Tagasi telgi juures järgmiseks etapiks valmistudes arvas Marge, et tema on omadega täiesti läbi ja mingu me Erkiga kahekesi edasi. See tuli nüüd nagu välk selgest taevast. Otsustasime, et võtame eriti rahulikult ja vaatame, mis saab. Asja iroonia oli veel selles, et vahepealse mahalugemise tulemusena selgus, et oleme vägagi heal positsioonil tulemustabelis.

Järgmine rattaetapp oligi rahulik. Tegemist oli väga kergelt tulevate punktidega, kuna kaart oli rattaorienteerumise oma ja  punktid ise suhteliselt lähedal ja nö odavalt kätte tulevad. Meie liikumiskiirus oli aga veelgi odavam. Peale kahte võetud punkti otsustasime minna võistluskeskusse ja teha hädavajalik uinak, et siis umbes pooleteise tunni möödudes korjata mõni lähedalasuvam trekkingupunkt ja suunduda järgmisele rattaetapile. See aga jäi ainult mõtteks. Panime Erkiga telgis oma kellad õigeks ajaks helisema. Kusjuures panin oma kella veel telgi riidest taskusse otse kõrva ääres, kuna teadsin, et vastasel korral ma seda tõenäoliselt ei kuule. Aga ei kuulnud ikkagi, mitte keegi meist, mitte ühtegi kella... Nii et kui lõpuks silma lahti tegin oli väljas juba hämar ja kell nelja paiku. Tõsiasi oli see, et üks etapp oli meil nüüd vahele jäänud ja sellega seoses edasivõistlemise variant ainult joone all. Marge, kes ikka veel ennast kuigi hästi ei tundnud ütles endiselt, et mingu me edasi kahekesi. Erki arvas seepeale, et kui me kõik koos ei lähe, siis ei lähe üldse. Ja nii meie võistlus siin lõppeski ....

Edasi saime juba jälgida teiste, tugevate tiimide võistlemist raja kõrvalt. Ehkki rajal oli vahepeal ka tunne, et mille kuradi pärast ma seda teen, siis raja kõrvalt teisi vaadates oli küll tunne, et mille kuradi pärast ma rajal ei ole. Seekord siis niimoodi.

Tulemused.
GPS teekonnad.