Kui ma 23.-ndal veebruaril mõtlesin, et mida vabariigi aastapäeval peale hakata, kiskusid mõtted vägisi looduse suunas. Kuskilt sattusin nägema Eesti Terviseradade reklaami ürituse kohta Kõik koos ümber maailma. Kuna pidin nagunii Andreasele maale järele minema, otsustasime sõita teist kaudu ja teha Kõrvemaal mõned suusakilomeetrid, et oma distants ka üritusele juurde lisada.
23. õhtul aga kujunes välja niimoodi, et läksime ennast Erki juurde tünni leotama. Rabasime kaasa ka kogu oma suusavarustuse, et siis sealt hommikul otse Kõrvemaa poole startida. Hommikul helistas aga Erki ülemus, Indrek ning soojenduseks mängisin kainet autojuhti ja ühtlasi loopisime ka Indreku maja katuse Teletorni kõrval lumest puhtaks. Katuse lumest tühjendamine oli üleüldse 24.ndal populaarne ajaviide. 5-st majast nelja katusel käis vilgas tegevus. Julgestamistehnikaid oli näha mitmeid. Enamik neist olid niisugused, et kui julgestatav kukub, siis lendab ka julgestaja takkajärgi. Õnneks on aga kukkumine praegu pehme, eriti kui kogu katuselt maha kühveldatud lumi all hanges on. Meie tulimegi katuselt alla hange hüpates.
Igal juhul võttis see soojendusharjutus piisavalt aega. Nii et otsustasime peale seda Kõrvemaa asemel hoopis Valgehobusemäele minna. Pealegi sel aastal ei olnudki veel seal suusatamas käinud. Rada oli täitsa normaalne, aga 5 kilomeetrit. Pea hakkab ringi käima. Mulle meeldivad ikka Kõrvemaa pikemad ringid rohkem. Seekord tegin vähe kiirema trenni ka kui tavaliselt.
Kui peale suusatamist autosse istusime ja hakkasin käiku sisse panema, helistas põnn ja ütles, et ärge hakakegi tulema, ta tahab hoopis maal edasi olla. Mõningate läbirääkimiste tulemusena keerasimegi autonina Tallinna poole tagasi ja kogu lugu.
Kodus aga selgus, et oma kilomeetreid ümber maailma üritusele sai kirja panna kuni kella 18-ni, nii et ei saanudki ümbermaailmareisi oma kilomeetritega seekord toetada. Küll aga toetasime oma sportlikku vormi ja sisukat vaba aega.
Hiljem saime veel kõvasti naerda presidendi vastuvõtu halenaljakate kommentaaride üle :o)
reede, 26. veebruar 2010
teisipäev, 23. veebruar 2010
Treening ülakehale
Kui tavaliselt koosnevad minu treeningud eelkõige jooksmisest, suusatamisest, rattasõidust, rulluisutamisest, või vahel ka ujumisest, siis sel nädalavahetusel oli teisiti. Puht juhuslikult kujunes välja niimoodi, et kogu nädalavahetus möödus peamiselt ülakeha treenides. Aga lahe, sest eks need lihased peavadki tugevamaks saama.
Laupäeva hommikul läksin oma onule külla. Juba kaugelt paistis, et suure palgivirna tagant ei ole maja õieti nähagi. Kuna aga onu seda eelnevalt maininud ei olnud, ei olnud minul ka tööriideid kaasas. Sellest aga ei lasnud keegi ennast häirida. Peale mõningast hommikusööki ja niisama lobisemist otsiti mulle puhvaika välja ja läks mölluks. Soojendustreening koosnes palkide juppideks saagimisest ja siis nende juppide kuhjamisest ühte suurde hunnikusse. Väljas oli nii külm, et kui sae hingetõmbamise eesmärgil viieks minutiks seisma jätsime, oli esimene tähik juba kinni jäätunud. Natuke sooja vett ja see probleem sai lahendatud.
Kui puudevirn oli juba piisavalt kõrge, lõpetasime selleks korraks saagimise ära ja otsisime välja kirved. Sellise ilmaga oli puudelõhkumine jube lahe. Piisas ainult sellest, et kirves korra puupaku vastu toetasa, kui see juba tükkideks lendas. Noh mõned keerdus puud tegid meile omakorda tagasi, aga üldjoontes oli asi siiski lihtne. Ma ei tea, kas meesterahvastel on mingi sissekodeeritud vajadus vahetevahel laamendada, aga kuna ma eriline baarikakleja ei ole, siis mulle küll aeg-ajalt meeldib puid lõhkuda. Kõigest sellest hoolimata aga tõmbas puulõhkumine ikkagi otsaesise higiseks.
Aga ega sellega veel puudega ühelpool ei olnud. Kui lõhutud saime, siis tuli puud ka kuuri vedada, ja riita laduda. Sellega olid mõned inimesed juba meie lõhkumise ajal algust teinud, aga jätkasin siis ise seda va vedamise asja. Kui lõpetasime, siis hakkaski lumetuisk juba päris tugevaks minema.
Laupäevaõhtune viimane käelihasteharjutus oli kaseviha viibutamine, mida sai ka ikka kohe mitu korda tehtud. Vähemalt oli väljas lund nii palju et saunast hange hüpates ei tulnud seda ise endale peale kühveldama hakata.
Pühapäevahommik algas taas harjutustega ülakehale. Niisiis esimesed paar tundi möödusid, tänu öisele lumetuisule, lumme mattunud hoovi puhastades. Hanged said ikka nii kõrged, et mõnda aeda ei olnud enam üleüldse näha. Edasi läks natuke rahulikumalt ja vaatasime hoopis vahelduseks, kuidas teised ülakeha treenivad. Ehk siis paaristõugetega kulgevat Tartu maratoni teleülekannet.
Peale seda suundusin juba ema juurde, kus ootas pühapäeva viimane, aga mitte ka kõige kergem treeningharjutus. Nimelt tuli garaaži katusel olev lumi sealt alla lükata. Esimene ülesanne oli kuidagi sinna katusele saada. Kuna ma olen ikkagi ahvi aastal sündinud, siis sellega erilisi probleeme ei tekkinud. Lund oli katusel aga meeletu kogus. Ikka korralikult üle põlve. Vehkisin seal, mis ma vehkisin, aga ühel hetkel sai katus lumest tühjaks. Ei teagi kui kaua see aega võttis, aga eks mingi tund-poolteist läks vist rahulikult ära. Igal juhul katuselt alla lükatud lumekuhi ulatus garaaži taga täpselt katuse ääreni.
Aga täna on juba jälle päev otsa lund sadanud. Poolas kestab Poland Winter Challenge. Ja sel nädalavahetusel saab ka ise Lätti seiklema minna. Öelge teie mis tahate, aga ma olen endiselt talvega väga rahul.
Laupäeva hommikul läksin oma onule külla. Juba kaugelt paistis, et suure palgivirna tagant ei ole maja õieti nähagi. Kuna aga onu seda eelnevalt maininud ei olnud, ei olnud minul ka tööriideid kaasas. Sellest aga ei lasnud keegi ennast häirida. Peale mõningast hommikusööki ja niisama lobisemist otsiti mulle puhvaika välja ja läks mölluks. Soojendustreening koosnes palkide juppideks saagimisest ja siis nende juppide kuhjamisest ühte suurde hunnikusse. Väljas oli nii külm, et kui sae hingetõmbamise eesmärgil viieks minutiks seisma jätsime, oli esimene tähik juba kinni jäätunud. Natuke sooja vett ja see probleem sai lahendatud.
Kui puudevirn oli juba piisavalt kõrge, lõpetasime selleks korraks saagimise ära ja otsisime välja kirved. Sellise ilmaga oli puudelõhkumine jube lahe. Piisas ainult sellest, et kirves korra puupaku vastu toetasa, kui see juba tükkideks lendas. Noh mõned keerdus puud tegid meile omakorda tagasi, aga üldjoontes oli asi siiski lihtne. Ma ei tea, kas meesterahvastel on mingi sissekodeeritud vajadus vahetevahel laamendada, aga kuna ma eriline baarikakleja ei ole, siis mulle küll aeg-ajalt meeldib puid lõhkuda. Kõigest sellest hoolimata aga tõmbas puulõhkumine ikkagi otsaesise higiseks.
Aga ega sellega veel puudega ühelpool ei olnud. Kui lõhutud saime, siis tuli puud ka kuuri vedada, ja riita laduda. Sellega olid mõned inimesed juba meie lõhkumise ajal algust teinud, aga jätkasin siis ise seda va vedamise asja. Kui lõpetasime, siis hakkaski lumetuisk juba päris tugevaks minema.
Laupäevaõhtune viimane käelihasteharjutus oli kaseviha viibutamine, mida sai ka ikka kohe mitu korda tehtud. Vähemalt oli väljas lund nii palju et saunast hange hüpates ei tulnud seda ise endale peale kühveldama hakata.
Pühapäevahommik algas taas harjutustega ülakehale. Niisiis esimesed paar tundi möödusid, tänu öisele lumetuisule, lumme mattunud hoovi puhastades. Hanged said ikka nii kõrged, et mõnda aeda ei olnud enam üleüldse näha. Edasi läks natuke rahulikumalt ja vaatasime hoopis vahelduseks, kuidas teised ülakeha treenivad. Ehk siis paaristõugetega kulgevat Tartu maratoni teleülekannet.
Peale seda suundusin juba ema juurde, kus ootas pühapäeva viimane, aga mitte ka kõige kergem treeningharjutus. Nimelt tuli garaaži katusel olev lumi sealt alla lükata. Esimene ülesanne oli kuidagi sinna katusele saada. Kuna ma olen ikkagi ahvi aastal sündinud, siis sellega erilisi probleeme ei tekkinud. Lund oli katusel aga meeletu kogus. Ikka korralikult üle põlve. Vehkisin seal, mis ma vehkisin, aga ühel hetkel sai katus lumest tühjaks. Ei teagi kui kaua see aega võttis, aga eks mingi tund-poolteist läks vist rahulikult ära. Igal juhul katuselt alla lükatud lumekuhi ulatus garaaži taga täpselt katuse ääreni.
Aga täna on juba jälle päev otsa lund sadanud. Poolas kestab Poland Winter Challenge. Ja sel nädalavahetusel saab ka ise Lätti seiklema minna. Öelge teie mis tahate, aga ma olen endiselt talvega väga rahul.
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Ruka 2010
Kujunes välja kuidagi niimoodi, et nagu eelnevatelgi aastatel, läksime ka seekord Rukale suusatama. Lapimaa suusakeskused on lihtsalt suurepärased, kogu oma radade rohkuse, kvaliteedi ja looduse iluga. Rahvast kogunes sel korral muljetavaldav hulk, mistõttu juba vanale heale Vuosselin kruunu nimelisele häärberile oli meil sel korral võetud veel üks mökki. Lisaks sellele tõotas seekordne suusapuhkus tulla tibake sportlikum, kuna juba enne minekut oli ridamisi inimesi, kes põhirõhu lubasid panna murdmaale, lisaks veel mõni äss, kes soovis teha koguni 100 kilomeetrilise suusatreeningu.
Peale öist autosõitu jõudsime kolmapäeva hommikuks Rukale kohale. Tegime pisemas mökkis hommikusöögiga aega parajaks, kui kella 11 paiku saime loa siseneda ka suuremasse chatasse. Alustuseks viskasime oma kohvri-, suusa-, toidu- ja õllehunnikud tubadesse ja tegime kerge soojenduse suuski määrides. Pea oli veel autosõidust paks, kui suundusime Erki, Sveni ja Tomiga (kes oli juba teist päeva suusatamas) tavapärasele 13,5 kilomeetrilisele suusaringile. Värskelt sadanud lume tõttu oli rada veidi pehme, aga põhi tundus enam-vähem, eriti kui võrrelda meie viimase Kõrvemaa sõiduga. Rada oli endiselt mõnusa profiiliga. Lisaks porode aedadele oli poole raja peale seekord tehtud ka muljetavaldav huskyde kasvandus, kus siis sai koerarakendiga soovi korral mõned kiiremad ringid teha. Suusaring tõmbas olemise mõnusalt värskeks ja peale pisikest saunapausi suundusime juba mäesuusasammu katsetama. Oli veel eelmisest aastast täitsa meeles. Võtsime 1,5 tunniga mõned nõlvad ning suundusime taas saunapausile.
Seekordne suusapuhkuse eripärana võibki välja tuua just vaheldusrikkuse. Murdmaa ja korra ka räätsatripid vaheldusid mäesuusa/lumelaua nõlvadel kihutamisega. Selline variant sobis minule äärmiselt suurepäraselt. Lisaks sai tehtud veel üks omamoodi rekor. Nimelt umbes nädala aja keskmine saunaskäikude arv päevas jäi sinna kuhugi 3-4 korra vahele, millest iga kord sisaldas minul vähemalt 2-3 korda lavalkäiku. Jälle minu jaoks igati sobiv variant. Esimese päeva õhtupoolikul, enne väljateenitud õhtusööki ja und, tegime veel Sveniga 11 kilomeetrise murdmaaotsa Ruka keskusse ja tagasi. Rada oli kaetud juba päris paksu lumega. Sellega seoses tegime ka kiireimal laskumisel ka korraliku õhulennu, mis lõppes raja kõrval paksus lumes. Nagu tivoli tuur. Pimedas suusatamine oli samuti väga lahe. Kuna kogu loodus oli valge, siis pealampi põhimõtteliselt vaja ei läinud. Ma ei tea, kuidas teistel, aga vähemalt minule tundub pimedas suusatades, et tempo on kiirem, kui valges.
Teise päeva hommikul peale suusamäärimist võtsime Sveni, Erki, Ummi, Marge ja Jaaguga ette juba vähe äkilisema, musta 1,5 kilomeetrise tõusu ja laskumisega Pyhävaara raja. Rada oli traktoriga hommikul üle sõidetud. Libisemine ei olnud kõige parem, aga nagu siin tavaks, korvas selle suurepäraste vaadetega suusarada. Tõus oli küll raske ja laskumisel tuli olla ettevaatlik, aga muidu oli ka see 17 kilomeetrine rada mõnus. Edasi taaskord saun ja mäesuusk vaheldumisi ning õhtul Ruka keskuse 11 kilomeetrine murdmaaots peale.
Reede hommikut alustasime Sveniga hoopis väikese räätsamatkaga. Valisime välja ühe lähedal asuva 700-meetrise tipu ja asusime selle poole teele. Tänu eelmisel õhtul ära tarbitud jäägrile ja tugevalt ööni kulgenud Aliase mängimisele, kulutasime rohkelt aega ka lumehanges istumisele. Aga alla me ei andnud ja pärast kõva ronimist ja sumpamist ja enne kaljuronimismarsruuti pöördusime enam-vähem tipust alla tagasi. Taaskord traditsioonilised sauna ja mäetiirud, ning õhtuseks murdmaaringiks valisime Tomiga vana hea 13,5 kilomeetrise ringi, aga seekord vastupidises suunas. Õhtusest metsast avanesid suurepärased vaated Ruka suusamäele. Tagasi jõudes oli mökkis ka Ummi, kes oli hommikul läinud oma 100-kilomeetrisele ringile, aga jälle 85 kilomeetriga piirdunud. Kuna reede õhtu on tavapäraselt ka ilta-ski päev, siis läksime õhtul 9 ajal veel mäele ja tegime kuni kella poole 11-ni veel mõned laskumised. Jalalihased hakkasid kiirematel laskumistel juba tuld välja lööma, mistõttu päris kella 11-ni ei viitsinud olla. Pärast seda sai jälle poole ööni Aliast mängitud ja sellega seoses kõikvõimalike seletuste peale hoolega kõhulihaseid treenitud.
Laupäeva hommikul tegime Sveniga jälle tavapärase 13,5 km Vuosseli ringi. Pärastlõunal otse-loomulikult mäele. Erki, Kristjan, Marko ja Erik läksid aga laupäeval 4-tunnist mootorsaanirallit tegema. Kuna meie Sveniga olime eelmisel aastal seda juba päev otsa teinud, siis ei hakanud seekord nendega ühinema. Laupäeva õhtuse suusaringi jätsime tegemata ja võtsime veidi kergemalt, et ikka Aliast ka mängida jõuaks. Võtsime hoopis ära-tahmanud-paja-värvi varvastega Maku omale autojuhiks ja käisime poes Lapin Kulta varusid täiendamas.
Viimaseks päevaks otsustasime jätta veidi pikema ja rahulikuma suusaringi. Kuna Erki tahtis hirmsasti üksi suusatada, siis määrisime Sveni ja Margega oma suusad ära ja tormasime rajale. Et alguses kohe ikka soojaks saada, siis pöörasime suuna Valtavaara raja peale. Tegemist on superilusa rajaga, ainult et esimesed 3,3 kilomeetrit on järjepidev tõus. Peale seda saab veidi niisama sõita ja natuke isegi laskuda. Seejärel läheb rada välja meie vana-hea Vuosseli raja peale. Sealt keerasime vastassuunda kulgesime rahulikult edasi.
Kuna tegemist oli nädalavahetusega, oli rajal hulgaliselt inimesi. Palju oli pensioniealisi memmi-taate, kes olid juba nii palju aastaid koos suusatanud, et nende klassikasamm oli 110% identne. Nii et vabalt oleks nad võinud 1 paari suuskade peale ka 2 paari klambreid panna. Huvitav, et Soomes ei ole absoluutselt seda suhtumist, mida Eestis väga palju kohata võib. Nimelt siis ei pea inimestel olema kõige uuemat ja läikivamat suusavarustust, selleks, et ennast suusarajal hästi tunda. Enamus (ka noori) inimesi kulgevad rajal rahulikult 85-aasta Karhu suuskadega ja tunnevad ennast suurepäraselt.
Ühel järsema kurviga laskumisel proovis Sven järele ka oma sukeldumisoskused ja hüppas pea ees kraavi kaldasse lumme, nii, et lumest jäid välja paistma ainult 3 nina - Sveni ja tema 2 suusa omad. Tegime kiire pidurduse ja kui hakkasime Sveni välja kaevama, soovitas ta meil ainult suusad jalast ära võtta, et ta saaks ise pinnale ujuda. Lumest puhtaks klopitud, sõitsime edasi. Järgmise teepeatuse tegime Huskykasvanduse juures. Tutvusime koerarakendisõidu hindadega, mis ei olnud just liiga soodsad ja kihutasime taas edasi.
Järgmisel ristmikul pööras Marge suusaninad kodu poole, meie aga suundusime 17-kilomeetrilisele musta tõusuga ringile. Enesetunne oli pühapäeval jube mõnus ja isegi see must 1,5 kilomeetrine tõus oli päris hea. Esimest korda tundsin, et kui heas rütmis rahulikult tiksuda, siis võib tõusu päris pikalt sõita. Ainult üks viiekümnemeetrine kõige järsel tõusunukk enne lõppu ajas korra rütmi segamini. Mäetipus tegime väikse söögi-joogipausi ja kihutasime alla. Kuna olime seda ringi juba sõitnud, läks ka laskumine lihtsamalt ja sai kurvid lõdvemalt võtta. 1,5 kilomeetrit enne lõppu jõudsime järele ka Kristelile, kelle suusad ma olin suhteliselt kinni määrinud ja Petsile. Ka nemad olid sellesama karmi 17 km-se ringi läbinud. Kuna meil jäi natuke 30 kilomeetrist puudu, tegime veel 200-300 meetrise jupi edasi tagasi, et see pisike iluviga ära parandada. Lõpetasime niisiis 30 kilomeetri ja 20 meetri peal.
Seejärel tegime sauna söögi ja läks asjade pakkimiseks. Ausalt öeldes elaks niimoodi veel rahulikult mõned nädalad, aga mis teha. Liiga palju head asja ka korraga ei saa. Õhtul kella 7 paiku hakkasime taas Helsingi poole kihutama. Meie suurepärased autojuhid Priit ja Pets tegid head tööd ja 40 minutit enne laeva väljumist, hommikul kell 8, olimegi pardal. Tallinn oma tumepruunide lumehangedega nägi Helsingi kõrval välja nagu Moskvitš Lexuse kõrval, aga vähemalt on ka Eestis lund piisavalt, et Kõrvemaale suusatama minna ja veenduda, et tegelikult seal ei olegi eriti tõuse.
Soome suusarajad on mõnusad!
Peale öist autosõitu jõudsime kolmapäeva hommikuks Rukale kohale. Tegime pisemas mökkis hommikusöögiga aega parajaks, kui kella 11 paiku saime loa siseneda ka suuremasse chatasse. Alustuseks viskasime oma kohvri-, suusa-, toidu- ja õllehunnikud tubadesse ja tegime kerge soojenduse suuski määrides. Pea oli veel autosõidust paks, kui suundusime Erki, Sveni ja Tomiga (kes oli juba teist päeva suusatamas) tavapärasele 13,5 kilomeetrilisele suusaringile. Värskelt sadanud lume tõttu oli rada veidi pehme, aga põhi tundus enam-vähem, eriti kui võrrelda meie viimase Kõrvemaa sõiduga. Rada oli endiselt mõnusa profiiliga. Lisaks porode aedadele oli poole raja peale seekord tehtud ka muljetavaldav huskyde kasvandus, kus siis sai koerarakendiga soovi korral mõned kiiremad ringid teha. Suusaring tõmbas olemise mõnusalt värskeks ja peale pisikest saunapausi suundusime juba mäesuusasammu katsetama. Oli veel eelmisest aastast täitsa meeles. Võtsime 1,5 tunniga mõned nõlvad ning suundusime taas saunapausile.
Seekordne suusapuhkuse eripärana võibki välja tuua just vaheldusrikkuse. Murdmaa ja korra ka räätsatripid vaheldusid mäesuusa/lumelaua nõlvadel kihutamisega. Selline variant sobis minule äärmiselt suurepäraselt. Lisaks sai tehtud veel üks omamoodi rekor. Nimelt umbes nädala aja keskmine saunaskäikude arv päevas jäi sinna kuhugi 3-4 korra vahele, millest iga kord sisaldas minul vähemalt 2-3 korda lavalkäiku. Jälle minu jaoks igati sobiv variant. Esimese päeva õhtupoolikul, enne väljateenitud õhtusööki ja und, tegime veel Sveniga 11 kilomeetrise murdmaaotsa Ruka keskusse ja tagasi. Rada oli kaetud juba päris paksu lumega. Sellega seoses tegime ka kiireimal laskumisel ka korraliku õhulennu, mis lõppes raja kõrval paksus lumes. Nagu tivoli tuur. Pimedas suusatamine oli samuti väga lahe. Kuna kogu loodus oli valge, siis pealampi põhimõtteliselt vaja ei läinud. Ma ei tea, kuidas teistel, aga vähemalt minule tundub pimedas suusatades, et tempo on kiirem, kui valges.
Teise päeva hommikul peale suusamäärimist võtsime Sveni, Erki, Ummi, Marge ja Jaaguga ette juba vähe äkilisema, musta 1,5 kilomeetrise tõusu ja laskumisega Pyhävaara raja. Rada oli traktoriga hommikul üle sõidetud. Libisemine ei olnud kõige parem, aga nagu siin tavaks, korvas selle suurepäraste vaadetega suusarada. Tõus oli küll raske ja laskumisel tuli olla ettevaatlik, aga muidu oli ka see 17 kilomeetrine rada mõnus. Edasi taaskord saun ja mäesuusk vaheldumisi ning õhtul Ruka keskuse 11 kilomeetrine murdmaaots peale.
Reede hommikut alustasime Sveniga hoopis väikese räätsamatkaga. Valisime välja ühe lähedal asuva 700-meetrise tipu ja asusime selle poole teele. Tänu eelmisel õhtul ära tarbitud jäägrile ja tugevalt ööni kulgenud Aliase mängimisele, kulutasime rohkelt aega ka lumehanges istumisele. Aga alla me ei andnud ja pärast kõva ronimist ja sumpamist ja enne kaljuronimismarsruuti pöördusime enam-vähem tipust alla tagasi. Taaskord traditsioonilised sauna ja mäetiirud, ning õhtuseks murdmaaringiks valisime Tomiga vana hea 13,5 kilomeetrise ringi, aga seekord vastupidises suunas. Õhtusest metsast avanesid suurepärased vaated Ruka suusamäele. Tagasi jõudes oli mökkis ka Ummi, kes oli hommikul läinud oma 100-kilomeetrisele ringile, aga jälle 85 kilomeetriga piirdunud. Kuna reede õhtu on tavapäraselt ka ilta-ski päev, siis läksime õhtul 9 ajal veel mäele ja tegime kuni kella poole 11-ni veel mõned laskumised. Jalalihased hakkasid kiirematel laskumistel juba tuld välja lööma, mistõttu päris kella 11-ni ei viitsinud olla. Pärast seda sai jälle poole ööni Aliast mängitud ja sellega seoses kõikvõimalike seletuste peale hoolega kõhulihaseid treenitud.
Laupäeva hommikul tegime Sveniga jälle tavapärase 13,5 km Vuosseli ringi. Pärastlõunal otse-loomulikult mäele. Erki, Kristjan, Marko ja Erik läksid aga laupäeval 4-tunnist mootorsaanirallit tegema. Kuna meie Sveniga olime eelmisel aastal seda juba päev otsa teinud, siis ei hakanud seekord nendega ühinema. Laupäeva õhtuse suusaringi jätsime tegemata ja võtsime veidi kergemalt, et ikka Aliast ka mängida jõuaks. Võtsime hoopis ära-tahmanud-paja-värvi varvastega Maku omale autojuhiks ja käisime poes Lapin Kulta varusid täiendamas.
Viimaseks päevaks otsustasime jätta veidi pikema ja rahulikuma suusaringi. Kuna Erki tahtis hirmsasti üksi suusatada, siis määrisime Sveni ja Margega oma suusad ära ja tormasime rajale. Et alguses kohe ikka soojaks saada, siis pöörasime suuna Valtavaara raja peale. Tegemist on superilusa rajaga, ainult et esimesed 3,3 kilomeetrit on järjepidev tõus. Peale seda saab veidi niisama sõita ja natuke isegi laskuda. Seejärel läheb rada välja meie vana-hea Vuosseli raja peale. Sealt keerasime vastassuunda kulgesime rahulikult edasi.
Kuna tegemist oli nädalavahetusega, oli rajal hulgaliselt inimesi. Palju oli pensioniealisi memmi-taate, kes olid juba nii palju aastaid koos suusatanud, et nende klassikasamm oli 110% identne. Nii et vabalt oleks nad võinud 1 paari suuskade peale ka 2 paari klambreid panna. Huvitav, et Soomes ei ole absoluutselt seda suhtumist, mida Eestis väga palju kohata võib. Nimelt siis ei pea inimestel olema kõige uuemat ja läikivamat suusavarustust, selleks, et ennast suusarajal hästi tunda. Enamus (ka noori) inimesi kulgevad rajal rahulikult 85-aasta Karhu suuskadega ja tunnevad ennast suurepäraselt.
Ühel järsema kurviga laskumisel proovis Sven järele ka oma sukeldumisoskused ja hüppas pea ees kraavi kaldasse lumme, nii, et lumest jäid välja paistma ainult 3 nina - Sveni ja tema 2 suusa omad. Tegime kiire pidurduse ja kui hakkasime Sveni välja kaevama, soovitas ta meil ainult suusad jalast ära võtta, et ta saaks ise pinnale ujuda. Lumest puhtaks klopitud, sõitsime edasi. Järgmise teepeatuse tegime Huskykasvanduse juures. Tutvusime koerarakendisõidu hindadega, mis ei olnud just liiga soodsad ja kihutasime taas edasi.
Järgmisel ristmikul pööras Marge suusaninad kodu poole, meie aga suundusime 17-kilomeetrilisele musta tõusuga ringile. Enesetunne oli pühapäeval jube mõnus ja isegi see must 1,5 kilomeetrine tõus oli päris hea. Esimest korda tundsin, et kui heas rütmis rahulikult tiksuda, siis võib tõusu päris pikalt sõita. Ainult üks viiekümnemeetrine kõige järsel tõusunukk enne lõppu ajas korra rütmi segamini. Mäetipus tegime väikse söögi-joogipausi ja kihutasime alla. Kuna olime seda ringi juba sõitnud, läks ka laskumine lihtsamalt ja sai kurvid lõdvemalt võtta. 1,5 kilomeetrit enne lõppu jõudsime järele ka Kristelile, kelle suusad ma olin suhteliselt kinni määrinud ja Petsile. Ka nemad olid sellesama karmi 17 km-se ringi läbinud. Kuna meil jäi natuke 30 kilomeetrist puudu, tegime veel 200-300 meetrise jupi edasi tagasi, et see pisike iluviga ära parandada. Lõpetasime niisiis 30 kilomeetri ja 20 meetri peal.
Seejärel tegime sauna söögi ja läks asjade pakkimiseks. Ausalt öeldes elaks niimoodi veel rahulikult mõned nädalad, aga mis teha. Liiga palju head asja ka korraga ei saa. Õhtul kella 7 paiku hakkasime taas Helsingi poole kihutama. Meie suurepärased autojuhid Priit ja Pets tegid head tööd ja 40 minutit enne laeva väljumist, hommikul kell 8, olimegi pardal. Tallinn oma tumepruunide lumehangedega nägi Helsingi kõrval välja nagu Moskvitš Lexuse kõrval, aga vähemalt on ka Eestis lund piisavalt, et Kõrvemaale suusatama minna ja veenduda, et tegelikult seal ei olegi eriti tõuse.
Soome suusarajad on mõnusad!
pühapäev, 31. jaanuar 2010
Kõrvemaal
Sven pakkus nädalavahetuseks välja mõtte, et võiks Kõrvemaale suusatama minna. Kuna Nõmme suusarada nägi neljapäeval välja täpselt nii nagu ta nägi, siis sobis see variant loomulikult imehästi.
Laupäeva hommikul telefonitsi Margega vesteldes selgus, et Kõrvemaal on Harju MV suusatamises. Sven ei olnud seda infot küll veebist leidnud, aga otsustasime, et sõidame sealt nagunii mööda, kui Kõrvemaal suusatada ei saa, siis sõidame edasi ja läheme hoopis Valgehobusemäele või Aegviitu. Kõrvemaale jõudes selgus, et ongi Harju MV, aga rahvast ei olnudki eriti palju ja otsustasime ikkagi sinna jääda. Rajale minnes kohtasime Sirlit, kes oli Harju MV-l võistelnud, aga oma kohta ega aega ta ei teadnud. Tegi kolmekilomeetrise ringi ja sõitis koju ära. Pärast Sveniga rajal arutasime, et kas ikka on õige öelda, et käisin suusatamas, kui autoga sõita kaks ja pool tundi ning suuska kümme minutit. Kuna aga autoga sõitmine oli lume tõttu ka paras suusatamine, siis läks äkki ikka arvesse :o).
Igal juhul hoiatas Sirli meid, et rada on pehmevõitu. Ja eks ta nii muidugi oli ka. Eriti 24 km ringi Aegviidu viiekilomiitrine lõik. Sven harjus oma tuttuute Salomoni profisuuskadega ja oli esialgu jännis tempo leidmisega, aga laskumistel selgus, et libisemine on tal päris hea. panime 24-se ringi pealt vist kusagilt veidi valesti, kuna distants tuli kokku peaaegu 25 kilomeetrit. Ringi lõppedes hõikas mikrofoniga mees, et Sirli oli saanud Harjumaa meistriks. Nii et palju õnne! Muidu aga oli suusatada, nagu ikka, mõnus. Väike saun, õlu ja suur supp maitsesid pärast väga hästi.
Pühapäeval olid plaanid samasugused. seekord tulid kaasa ka Kristel ja Andreas. Öösel oli kõvasti lund sadanud, aga otsustasime valida ikkagi 24-se ringi. Sven oli netist vaadanud, et rajatraktor olla kõik rajad üle käinud. Juba esimesel kilomeetril selgus, et see rajatraktori jutt on küll täielik jama ja kui eile oli midagi juttu pehmest rajast, siis tänase kõrval oli eile ikka kivikõva rada. Lisaks sellele oli Sven oma supersuusad nüüd niimoodi ära määrinud, et peale iga laskumist olin temast 50 meetri kaugusel. Igal juhul oli mul kõvasti tegemist, et Sveni tempos püsida. Nii et kui Eesti suusakoondis, kes kõik oma paremad määrdemehed Poola on saatnud, uusi tegijaid vajab, siis mõistliku tasu eest on Sven valmis seda kaaluma.
Poole raja peal möödus meist ka "rajatraktor". Saime mõned kilomeetrid värskes saanijäljes rajalt süütust võtta. Kuna aga Kõrvemaa rajatraktori puhul on tegemist mootorsaani järelhaagisega, ei muutunud rada pärast seda absoluutselt kõvemaks. Lihtsalt pehmemad kohad olid nüüd paremini varjatud. Läbi vajusime ikka kogu aeg. Kuna lund sadas kogu aeg juurde, siis saime ühtäkki ka ühe väikese tormitreeningu osaliseks. Tuule tõttu hakkas puude otsast lumekamakaid lendama ja koos peenema ja värskema lumega oli nähtavus kadunud. Paaril kamakal õnnestus tabada ka küünarnukki, aga päris lagipähe siiski lumehange ei saanud. Sellele vaatamata olime korralikult lumised.
Mõnevõrra aeglasemalt, kui eile, kuid siiski, õnnestus meil suusaring lõpetada. Taaskord väike saun, õlu ja supp. Peale seda tegime tee ääres peatuse ka Jägala joa juures, kus millegipärast oli päris palju rahvast. Veendusime, et kajakiga praegu eriti sõita ei saa. Juga oli täielikult jääs, ainult ühest pisikesest august oli veel voolavat vett näha.
Järgmisel nädalal aga suundume teisipäeval selleaastasse Ruka suusalaagrisse. Seal saame siis juba suurepärases seisukorras ja veel suurepärasemas looduses kulgevatel suusaradadel mitusada kilomeetrit suusatada. Lisaks veel laskuda mäesuuskadel või lumelaual ja ilmselt ka räätsadega väikese tripi teha.
Laupäeva hommikul telefonitsi Margega vesteldes selgus, et Kõrvemaal on Harju MV suusatamises. Sven ei olnud seda infot küll veebist leidnud, aga otsustasime, et sõidame sealt nagunii mööda, kui Kõrvemaal suusatada ei saa, siis sõidame edasi ja läheme hoopis Valgehobusemäele või Aegviitu. Kõrvemaale jõudes selgus, et ongi Harju MV, aga rahvast ei olnudki eriti palju ja otsustasime ikkagi sinna jääda. Rajale minnes kohtasime Sirlit, kes oli Harju MV-l võistelnud, aga oma kohta ega aega ta ei teadnud. Tegi kolmekilomeetrise ringi ja sõitis koju ära. Pärast Sveniga rajal arutasime, et kas ikka on õige öelda, et käisin suusatamas, kui autoga sõita kaks ja pool tundi ning suuska kümme minutit. Kuna aga autoga sõitmine oli lume tõttu ka paras suusatamine, siis läks äkki ikka arvesse :o).
Igal juhul hoiatas Sirli meid, et rada on pehmevõitu. Ja eks ta nii muidugi oli ka. Eriti 24 km ringi Aegviidu viiekilomiitrine lõik. Sven harjus oma tuttuute Salomoni profisuuskadega ja oli esialgu jännis tempo leidmisega, aga laskumistel selgus, et libisemine on tal päris hea. panime 24-se ringi pealt vist kusagilt veidi valesti, kuna distants tuli kokku peaaegu 25 kilomeetrit. Ringi lõppedes hõikas mikrofoniga mees, et Sirli oli saanud Harjumaa meistriks. Nii et palju õnne! Muidu aga oli suusatada, nagu ikka, mõnus. Väike saun, õlu ja suur supp maitsesid pärast väga hästi.
Pühapäeval olid plaanid samasugused. seekord tulid kaasa ka Kristel ja Andreas. Öösel oli kõvasti lund sadanud, aga otsustasime valida ikkagi 24-se ringi. Sven oli netist vaadanud, et rajatraktor olla kõik rajad üle käinud. Juba esimesel kilomeetril selgus, et see rajatraktori jutt on küll täielik jama ja kui eile oli midagi juttu pehmest rajast, siis tänase kõrval oli eile ikka kivikõva rada. Lisaks sellele oli Sven oma supersuusad nüüd niimoodi ära määrinud, et peale iga laskumist olin temast 50 meetri kaugusel. Igal juhul oli mul kõvasti tegemist, et Sveni tempos püsida. Nii et kui Eesti suusakoondis, kes kõik oma paremad määrdemehed Poola on saatnud, uusi tegijaid vajab, siis mõistliku tasu eest on Sven valmis seda kaaluma.
Poole raja peal möödus meist ka "rajatraktor". Saime mõned kilomeetrid värskes saanijäljes rajalt süütust võtta. Kuna aga Kõrvemaa rajatraktori puhul on tegemist mootorsaani järelhaagisega, ei muutunud rada pärast seda absoluutselt kõvemaks. Lihtsalt pehmemad kohad olid nüüd paremini varjatud. Läbi vajusime ikka kogu aeg. Kuna lund sadas kogu aeg juurde, siis saime ühtäkki ka ühe väikese tormitreeningu osaliseks. Tuule tõttu hakkas puude otsast lumekamakaid lendama ja koos peenema ja värskema lumega oli nähtavus kadunud. Paaril kamakal õnnestus tabada ka küünarnukki, aga päris lagipähe siiski lumehange ei saanud. Sellele vaatamata olime korralikult lumised.
Mõnevõrra aeglasemalt, kui eile, kuid siiski, õnnestus meil suusaring lõpetada. Taaskord väike saun, õlu ja supp. Peale seda tegime tee ääres peatuse ka Jägala joa juures, kus millegipärast oli päris palju rahvast. Veendusime, et kajakiga praegu eriti sõita ei saa. Juga oli täielikult jääs, ainult ühest pisikesest august oli veel voolavat vett näha.
Järgmisel nädalal aga suundume teisipäeval selleaastasse Ruka suusalaagrisse. Seal saame siis juba suurepärases seisukorras ja veel suurepärasemas looduses kulgevatel suusaradadel mitusada kilomeetrit suusatada. Lisaks veel laskuda mäesuuskadel või lumelaual ja ilmselt ka räätsadega väikese tripi teha.
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Winter Xdream
Kuna seekord oli Winter Xdreami võistluskeskuseks Jõulumäe ja lund on sellel hooajal meeldivalt palju, tõotas liikumisvahendi valik soosida suusatajaid. Eriti just suusaorienteerujaid kuna neil on ka saanijäljes sõitmine hästi käpas. Lisaks sellele on kõikidel eelnevatel aastatel võidetud jooksuga, ning sellega seoses korraldajatel ilmselt väike salasoov teha rada rohkem suusatajatele või ka ratturitele sobivaks. Noh, kuna rattavariant langes sel korral seoses lume rohkusega ära, siis oligi tõenäoline suusatamine. Kuna meie võistkonnast keegi suusavõistlustel poodiumikohtadele ei ole pretendeerinud, arvasime, et läbime raja jooksuga. Siiski, jätsime endale võimaluse vajadusel ka suusad alla panna, viies need vahetusalasse.
Tundub, et ka Ummil on ilmataadiga head suhted, sest Winter Xdream on ikka ja alati toimunud suurepärase talvise ilmaga. Nii ka seekord. Lund on nagunii piisavalt, lisaks oli seekord organiseeritud ka üle -20 kraadine pakane. Kui Sakust hommikul sõitma hakkasime näitas auto -28 kraadi. Umbes samasse auku jäi temperatuur ka Jõulumäel.
Tegime oma ettevalmistused ära ja kella 10ks olime stardialas. Ma
ei tea, kas rahvas oli alles kuskil soojas, aga igal juhul stardiala tundus stardipaugu kõlades olevat alles pooltühi. Me ei lasnud ennast sellest muidugi häirida, tegime kiire plaani ja hakkasime kohe sörkima. Kõigepealt võtsime ära võistluskeskusest Põhja poole jäävad punktid ja seejärel suundusime juba Riia poole, suurele ringile. Juba paari minutilise jooksu järel küsis Erki, et mis ma omale nina peale olen määrinud, kuna nina on pealt täiesti valge. Kuna ma ei olnud sinna midagi määrinud, tundus asi kahtlane. Kerge puudutuse tulemusena selgus, et nina ots on tundetu. Tõmbasin omale suusamaski ette ja paari minutiga oli nina jälle täiesti olemas. Nii et seekord pääsesin Maikel Tsäksoniks saamisest ega pea pesema minnes nina riiulile panema. Sama lugu oli hiljem ka põskedega, nii et pidin suusamaski vahelduva eduga näo ette tõmbama.
Külmaga sai üleüldse nalja, inimeste näod olid rajal ikka päris head. Sven nägi välja nagu sneguurotska :o). Minul tekkisid ripsmetesse jäätükid, nii et päris kaua sain kaarti läbi lillede vaadata, jäälillede. Kui aga silmad enam lahti ei tahtnud püsida, siis pidin näppudega suuremad jäätükid lahti sulatama. Ühel vuntsidega lätlasel oli vuntside küljes, kummagi ninasõõrme all suur jääpurikas. Jumal tänatud, et Hendrik Normann veel seiklussporti ei tee, muidu oleks vist trahv ka välja kirjutatud.
Rajal oli aga superlahe. Juba suhteliselt kiiresti nägime, et lisaks suusaradadele, mis on Jõulumäel täiesti ideaalsed on saaniga ka enamus teid läbi sõidetud. Seoses sellega arvasime, et võitjad tulevad seekord suuskadel. Mina tegin pakkumise, et võidavad Pekk, Viitmaa, Aibast. Hiljem, kui neid aga paar korda metsa vahel kohtasime, siis mõtlesin ümber ja arvasin pigem Klaasimäe tiimi võitu.
Rada ise oli orienteerumise poole pealt muidugi sigalihtne. See ei olnud öeldud üldse etteheitvas kõneviisis. Minu arvates oli tegemist väga hea rajaga. Ilus loodus, männimets ja muidugi viimase peal raba, mis sa veel oskad tahta. Põhiline küsimus oli millises järjekorras punkte läbida. Seda ei juhtu ka just väga tihti, et multispordivõistlusel on üks punkt keset Via Balticat :o). Selles punktis oli ka näha üüt tüüpi termosvaate joogi soojana hoidmiseks, kus siis roostevabast terasest tünnid olid kaetud mõnelt külamehelt laenatud puhvaikaga.
Tiksusime rahuliku tempoga. Vahepeal oli tunne, et nii mõnigi b-raja tiim paneb meile pika puuga ära. Kaardi kõige lätipoolsemas servas tegin ka väikse idiootse vea, kui ei viitsinud kompassi vaadata. Õnneks tuletas Sven õigel ajal asukohta meelde, ja hullem sai sellega ära hoitud.
Huvitav oli rajal ka toitumine. Mina tarbisin seekord Snickersit. Pool ragistasin ära, siis läks keeruliseks. Ühtegi metsameest ei olnud ka läheduses, et oleks saanud mootorsaagi laenata, et Snickers suupärasteks tükkideks saagida. Nii ma siis panin selle hoopis kinda sisse sooja. See õnneks toimis ja nälga ei jäänud. Erki tarbis aga geeli, mis oli mõnevõrra tahkemas olekus kui tavaliselt. Joogiks oli meil Sveni seljakotis termosetäis teed.
Rabas tegid meie ees tempot Maret, Mariann ja Eleri. Päris mõnus oli nende taga tiksuda. Eleril aga oli jalg liiga kerge, nii et ta üritas imelikul moel asja natuke raskendada. Nimelt pani ta jalad põlvini kraavi. Nii tekkis jala ümber jääkuubik ja sai omale vajaliku koormuse ilusti kätte. Loodetavasti ei külmunud ta varbad ainult ära. Tegin ka väikese sülitamisetesti, mille tulemusena selgus, et kui 20 kraadise pakasega sülitada ümbes pooleteise meetri kõrguselt alla, siis maha jõuab jäätükk.
Lisaülesande jätsime meie kõige viimaseks. Kuna seda tohtis teha ainult ilma naelteta jalanõudes, aga meil olid kõigil naelad all, siis suundusin kurlingurajale põlvili. Esimene heide oli väike proov. Teise heitega tabasin aga täpselt ringi keskkohta. Ja seda ilma nende tüüpideta, kes seal ees harjaga nühivad. Nii et kui kellelgi on käsi puudu, siis ma olen nüüd üsna hea kurlinguäss ka veel :o).
Igal juhul kogu selle nelja ja poole tunnise jalutuskäigu tulemusena selgus, et saavutasime üllatavalt kõrge 17-nda koha. Ja võitjad olid ikkagi jooksuga liikunud orienteerumisässad, Olle, Andreas ja Lauri. Kõvad mehed! Suusakoondise kutid olid teised, umbes 3 minutilise kaotusega.
Peale seda võistlust saan vähemalt nüüd oma Icebugid rahuliku südamega prügikasti saata, sest neist ei jäänud enam midagi järgi. Aga ainsana ratastega raja läbinud Maku, Leivo ja Elo. Väärivad muidugi eraldi premeerimist. Eriti Maku, kes oma soos märjaks saanud jala täiesti ära külmetas ja seda nüüd haiglas parandama peab. See on ikka omaette tase. Loodame, et siis varsti saab jälle koos paar õlut juua. Sellest kirjutab igal juhul täpsemalt Leivo.
Ja Twisteri naistetiimi tegemistest kirjutab muidugi Kaja.
Tulemused.
Etapiajad.
ETV klipp.
Tundub, et ka Ummil on ilmataadiga head suhted, sest Winter Xdream on ikka ja alati toimunud suurepärase talvise ilmaga. Nii ka seekord. Lund on nagunii piisavalt, lisaks oli seekord organiseeritud ka üle -20 kraadine pakane. Kui Sakust hommikul sõitma hakkasime näitas auto -28 kraadi. Umbes samasse auku jäi temperatuur ka Jõulumäel.
Tegime oma ettevalmistused ära ja kella 10ks olime stardialas. Ma
ei tea, kas rahvas oli alles kuskil soojas, aga igal juhul stardiala tundus stardipaugu kõlades olevat alles pooltühi. Me ei lasnud ennast sellest muidugi häirida, tegime kiire plaani ja hakkasime kohe sörkima. Kõigepealt võtsime ära võistluskeskusest Põhja poole jäävad punktid ja seejärel suundusime juba Riia poole, suurele ringile. Juba paari minutilise jooksu järel küsis Erki, et mis ma omale nina peale olen määrinud, kuna nina on pealt täiesti valge. Kuna ma ei olnud sinna midagi määrinud, tundus asi kahtlane. Kerge puudutuse tulemusena selgus, et nina ots on tundetu. Tõmbasin omale suusamaski ette ja paari minutiga oli nina jälle täiesti olemas. Nii et seekord pääsesin Maikel Tsäksoniks saamisest ega pea pesema minnes nina riiulile panema. Sama lugu oli hiljem ka põskedega, nii et pidin suusamaski vahelduva eduga näo ette tõmbama.
Külmaga sai üleüldse nalja, inimeste näod olid rajal ikka päris head. Sven nägi välja nagu sneguurotska :o). Minul tekkisid ripsmetesse jäätükid, nii et päris kaua sain kaarti läbi lillede vaadata, jäälillede. Kui aga silmad enam lahti ei tahtnud püsida, siis pidin näppudega suuremad jäätükid lahti sulatama. Ühel vuntsidega lätlasel oli vuntside küljes, kummagi ninasõõrme all suur jääpurikas. Jumal tänatud, et Hendrik Normann veel seiklussporti ei tee, muidu oleks vist trahv ka välja kirjutatud.
Rajal oli aga superlahe. Juba suhteliselt kiiresti nägime, et lisaks suusaradadele, mis on Jõulumäel täiesti ideaalsed on saaniga ka enamus teid läbi sõidetud. Seoses sellega arvasime, et võitjad tulevad seekord suuskadel. Mina tegin pakkumise, et võidavad Pekk, Viitmaa, Aibast. Hiljem, kui neid aga paar korda metsa vahel kohtasime, siis mõtlesin ümber ja arvasin pigem Klaasimäe tiimi võitu.
Rada ise oli orienteerumise poole pealt muidugi sigalihtne. See ei olnud öeldud üldse etteheitvas kõneviisis. Minu arvates oli tegemist väga hea rajaga. Ilus loodus, männimets ja muidugi viimase peal raba, mis sa veel oskad tahta. Põhiline küsimus oli millises järjekorras punkte läbida. Seda ei juhtu ka just väga tihti, et multispordivõistlusel on üks punkt keset Via Balticat :o). Selles punktis oli ka näha üüt tüüpi termosvaate joogi soojana hoidmiseks, kus siis roostevabast terasest tünnid olid kaetud mõnelt külamehelt laenatud puhvaikaga.
Tiksusime rahuliku tempoga. Vahepeal oli tunne, et nii mõnigi b-raja tiim paneb meile pika puuga ära. Kaardi kõige lätipoolsemas servas tegin ka väikse idiootse vea, kui ei viitsinud kompassi vaadata. Õnneks tuletas Sven õigel ajal asukohta meelde, ja hullem sai sellega ära hoitud.
Huvitav oli rajal ka toitumine. Mina tarbisin seekord Snickersit. Pool ragistasin ära, siis läks keeruliseks. Ühtegi metsameest ei olnud ka läheduses, et oleks saanud mootorsaagi laenata, et Snickers suupärasteks tükkideks saagida. Nii ma siis panin selle hoopis kinda sisse sooja. See õnneks toimis ja nälga ei jäänud. Erki tarbis aga geeli, mis oli mõnevõrra tahkemas olekus kui tavaliselt. Joogiks oli meil Sveni seljakotis termosetäis teed.
Rabas tegid meie ees tempot Maret, Mariann ja Eleri. Päris mõnus oli nende taga tiksuda. Eleril aga oli jalg liiga kerge, nii et ta üritas imelikul moel asja natuke raskendada. Nimelt pani ta jalad põlvini kraavi. Nii tekkis jala ümber jääkuubik ja sai omale vajaliku koormuse ilusti kätte. Loodetavasti ei külmunud ta varbad ainult ära. Tegin ka väikese sülitamisetesti, mille tulemusena selgus, et kui 20 kraadise pakasega sülitada ümbes pooleteise meetri kõrguselt alla, siis maha jõuab jäätükk.
Lisaülesande jätsime meie kõige viimaseks. Kuna seda tohtis teha ainult ilma naelteta jalanõudes, aga meil olid kõigil naelad all, siis suundusin kurlingurajale põlvili. Esimene heide oli väike proov. Teise heitega tabasin aga täpselt ringi keskkohta. Ja seda ilma nende tüüpideta, kes seal ees harjaga nühivad. Nii et kui kellelgi on käsi puudu, siis ma olen nüüd üsna hea kurlinguäss ka veel :o).
Igal juhul kogu selle nelja ja poole tunnise jalutuskäigu tulemusena selgus, et saavutasime üllatavalt kõrge 17-nda koha. Ja võitjad olid ikkagi jooksuga liikunud orienteerumisässad, Olle, Andreas ja Lauri. Kõvad mehed! Suusakoondise kutid olid teised, umbes 3 minutilise kaotusega.
Peale seda võistlust saan vähemalt nüüd oma Icebugid rahuliku südamega prügikasti saata, sest neist ei jäänud enam midagi järgi. Aga ainsana ratastega raja läbinud Maku, Leivo ja Elo. Väärivad muidugi eraldi premeerimist. Eriti Maku, kes oma soos märjaks saanud jala täiesti ära külmetas ja seda nüüd haiglas parandama peab. See on ikka omaette tase. Loodame, et siis varsti saab jälle koos paar õlut juua. Sellest kirjutab igal juhul täpsemalt Leivo.
Ja Twisteri naistetiimi tegemistest kirjutab muidugi Kaja.
Tulemused.
Etapiajad.
ETV klipp.
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
Esmaspäevased suusarajad
Esmaspäeviti on tavaliselt väga mõnus suusatamas käia. Kuna enamik inimesi on ilmselt nädalavahetusel palju suusatanud, siis on esmaspäeval suusarajad meeldivalt tühjad ja suusatada väga mõnus. Sel korral ütleks, et nii ja naa.
Leppisime Sveniga suusatrenni kokku kella 19-ks. Enne seda aga pidin veel suusad ära määrima. Unustasin ennast kogemata liiga kauaks meili kirjutama ja siis läks päris kiireks. Kõigepealt tilgutasin esikus määret suuskadele niisuguse hooga, et suitsuandur pidas seda tulekahjuks. Siis ei leidnud õigeid kindaid üles ja muu säärane jama. Igal juhul jäin akadeemilise veerandtunni hiljaks.
Valisin omale suusatamiseks seekord käpikud, kuna laupäeval oleks õhukeste kinnastega näpud äärepealt ära külmetanud. Käpikutega oli aga jube nõme suusatada. Lisaks sellele oli nii palav, et käed hakkasid jubedalt higistama. Svenil oli aga täpselt vastupidime olukord, sõrmed olid täiesti jääs. Niisiis tegime kiire kindavahetuse ja lõpuni oli mõlemal suusatada täitsa OK.
Rajad olid tõepoolest meeldivalt inimtühjad, nagu esmaspäeviti ikka. Eks oma osa andis ka mõnevõrra külmenenud ilm. Aga erinevalt eelmisest esamaspäevast ei olnud seekord viitsitud rajatraktoriga välja sõita. Nii et libises küll looma moodi, aga rada oli nõmedalt jäine ja vaoliseks sõidetud. Vürtsi lisasid ka rohked puuoksakesed rajal. Nojah, eks niisuguse suurepärase talveilmaga arvatakse, et rajad on niigi lumised ja ei viitsita rohkem vaeva näha.
Siiski, ütleksin, et lõppkokkuvõttes kaalusid plussid miinused üle. Seda ilmselt seetõttu, et märgatava progressi oli läbi teinud ka lülitimees. Kui eelmisel aastal trennis käies kippusid vähe põduramad rajavalgustid meie saabudes ära kustuma, siis seekord oli olukord vastupidine. Meie saabudes läksid need valgustid hoopis iseenesest põlema.
Head talve!
Leppisime Sveniga suusatrenni kokku kella 19-ks. Enne seda aga pidin veel suusad ära määrima. Unustasin ennast kogemata liiga kauaks meili kirjutama ja siis läks päris kiireks. Kõigepealt tilgutasin esikus määret suuskadele niisuguse hooga, et suitsuandur pidas seda tulekahjuks. Siis ei leidnud õigeid kindaid üles ja muu säärane jama. Igal juhul jäin akadeemilise veerandtunni hiljaks.
Valisin omale suusatamiseks seekord käpikud, kuna laupäeval oleks õhukeste kinnastega näpud äärepealt ära külmetanud. Käpikutega oli aga jube nõme suusatada. Lisaks sellele oli nii palav, et käed hakkasid jubedalt higistama. Svenil oli aga täpselt vastupidime olukord, sõrmed olid täiesti jääs. Niisiis tegime kiire kindavahetuse ja lõpuni oli mõlemal suusatada täitsa OK.
Rajad olid tõepoolest meeldivalt inimtühjad, nagu esmaspäeviti ikka. Eks oma osa andis ka mõnevõrra külmenenud ilm. Aga erinevalt eelmisest esamaspäevast ei olnud seekord viitsitud rajatraktoriga välja sõita. Nii et libises küll looma moodi, aga rada oli nõmedalt jäine ja vaoliseks sõidetud. Vürtsi lisasid ka rohked puuoksakesed rajal. Nojah, eks niisuguse suurepärase talveilmaga arvatakse, et rajad on niigi lumised ja ei viitsita rohkem vaeva näha.
Siiski, ütleksin, et lõppkokkuvõttes kaalusid plussid miinused üle. Seda ilmselt seetõttu, et märgatava progressi oli läbi teinud ka lülitimees. Kui eelmisel aastal trennis käies kippusid vähe põduramad rajavalgustid meie saabudes ära kustuma, siis seekord oli olukord vastupidine. Meie saabudes läksid need valgustid hoopis iseenesest põlema.
Head talve!
neljapäev, 14. jaanuar 2010
Kellel on rohkem õigus?
Eestlastega on ikka see jama, et igaühel on kogu aeg õigus. Näiteks, sõites mööda kitsast tänavat, saavad kaks autot omavahel kokku, nii, et teineteisest mööda ei pääse. Mõlema auto juhid arvavad, et neil on rohkem õigus ja tagurdama ei hakka. Selle asemel signaalitatakse, vehitakse näppudega ja sõimatakse. Mis siis sellest, et ilma selle jamata oleks mõlemad juba ammu soovitud kohas. Tuleb tuttav ette?
Sarnane situatsioon valitseb loomulikult ka Tallinna tervisespordiradadel. Kui muudel aastaaegadel vaidlevad omavahel jooksjad, ratturid, kepikõndijad, rulluisutajad, jne, et kellel on rohkem õigust radadel liikuda, siis praegu on omavahel vastakuti erineva kategooria suusatajad.
Suures plaanis on Tallinna suusaradadel olemas kaht tüüpi "suusatajaid". Ühte gruppi kuuluvad sportlased ja inimesed, keda võib suusatamise alal liigitada edasijõudnute hulka. Teise aga algajad, või inimesed, kes üle mitmete aastate jälle esimest korda suusad alla on saanud. Otse loomulikult arvavad ühe grupi tegelased, et teise grupi vennad on jobud ja just nendel on rohkem õigus suusaradadel manööverdada. Aga millega siis kummatki gruppi iseloomustada?
Sportlaste gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et spordirajad on mõeldud sportlastele. Antud juhul siis suusatajatele. Ja et igasugused ülejäänud tropid võiksid minna ja metsavahel enne suusatamise selgeks õppida, kui raja peale kakerdama tullakse. Nende nägemuses on algajad ühed igavesed nuhtlused, kes alati, kui nendest mööda sõidetakse, oskavad oma laenatud, või ostetud kõige kallima profivarustuse niimoodi raja peale laiali laotada, et möödumiseks ei jää ainsatki sentimeetrit. Ja üleüldse võiks kõik, kes nendest aeglasemini sõidavad parem koju jääda ja lasta proffidel trenni teha.
Algajate gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et tervisespordirajad on mõeldud tervisesportlastele, ehk neile. Päris sportlased võivad minna nende jaoks sobivatesse kohtadesse, näiteks Otepääle, või veel parem, Ramsausse. Ei tea, kus nemad siis peaksid suusatama õppima, kui mitte terviseradadel. Pealegi peaksid sportlased ju oskama nii hästi suusatada, et nendest iga kell mööda sõita, ilma et nad peaksid kellelegi teed andma. Need algajad, kes aga juba vähemalt 3 korda suusatamas on käinud, arvavad, et nad on juba üsna staažikad tegijad. No kui mitte nii head, kui Andrus Veerpalu või Björn Dääli, siis vähemalt Kaspar Koka mõõdu annavad kindlasti välja. Ja seetõttu ei suuda nad kuidagi ette kujutada, et keegi neist veel kiirem on. Ja kui lähebki mööda, siis nad ei tahtnudki nii kiiresti tegelikult sõita. Vähemalt nii kaua, kui neist mööda hakatakse minema.
Noh, ega see asi nüüd muidugi nii must-valge ei ole ja eks ma panin muidugi omajagu juurde, aga suures plaanis ma arvan, et ma väga palju ei liialdanud. Ennast ma eriti suureks suusahundiks just ei pea. Ma toetan kahe käega inimesi, kes koni nurka viskavad, et hoopis suusakepp kätte võtta. Hüüan hurra nendele, kes viitsivad oma aegade jooksul 150 kilogrammini paisunud ahtrit või õllekõhtu Nõmme mägedest üles tõugata. Ma olen isegi valmis mõnele neist mõne hea julgustava lause kaasa ütlema. Eelpool toodud gruppide koha pealt aga olen pigem ühte meelt sportlaste seltskonnaga.
Miks? Vastus on lihtne. Ela ise ja lase teistel ka elada! Kui rajal on sinust kiiremaid inimesi, siis ole nii kena ja lase neil endast mööduda. Kedagi ei häiri, et rajal on ka aeglasemaid, vastupidi, kõik on kahe käega selle poolt. Aga kui pleier on kõrvas nii valjuks keeratud, et mööda saamiseks peab eesolijale õlale koputama, siis tuleks volüümi vähe maha keerata. Tõsi, Tallinna ümbruses on ainult mõned üksikud suusarajad. Aga ega ei ole vahendeid neid juurde ka teha. Ja kui me kõik natuke vähem individualistid oleksime, mahuksime ka nendele vähestele radadele kõrvuti ilusti ära.
Lõpetuseks sobib kõige paremini kunagisest multifilmist, oli vist Prostokvashino vms, võetud lause: "Deti, davaite budem zit druzna"
Ja muidugi elagu talv!
Sarnane situatsioon valitseb loomulikult ka Tallinna tervisespordiradadel. Kui muudel aastaaegadel vaidlevad omavahel jooksjad, ratturid, kepikõndijad, rulluisutajad, jne, et kellel on rohkem õigust radadel liikuda, siis praegu on omavahel vastakuti erineva kategooria suusatajad.
Suures plaanis on Tallinna suusaradadel olemas kaht tüüpi "suusatajaid". Ühte gruppi kuuluvad sportlased ja inimesed, keda võib suusatamise alal liigitada edasijõudnute hulka. Teise aga algajad, või inimesed, kes üle mitmete aastate jälle esimest korda suusad alla on saanud. Otse loomulikult arvavad ühe grupi tegelased, et teise grupi vennad on jobud ja just nendel on rohkem õigus suusaradadel manööverdada. Aga millega siis kummatki gruppi iseloomustada?
Sportlaste gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et spordirajad on mõeldud sportlastele. Antud juhul siis suusatajatele. Ja et igasugused ülejäänud tropid võiksid minna ja metsavahel enne suusatamise selgeks õppida, kui raja peale kakerdama tullakse. Nende nägemuses on algajad ühed igavesed nuhtlused, kes alati, kui nendest mööda sõidetakse, oskavad oma laenatud, või ostetud kõige kallima profivarustuse niimoodi raja peale laiali laotada, et möödumiseks ei jää ainsatki sentimeetrit. Ja üleüldse võiks kõik, kes nendest aeglasemini sõidavad parem koju jääda ja lasta proffidel trenni teha.
Algajate gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et tervisespordirajad on mõeldud tervisesportlastele, ehk neile. Päris sportlased võivad minna nende jaoks sobivatesse kohtadesse, näiteks Otepääle, või veel parem, Ramsausse. Ei tea, kus nemad siis peaksid suusatama õppima, kui mitte terviseradadel. Pealegi peaksid sportlased ju oskama nii hästi suusatada, et nendest iga kell mööda sõita, ilma et nad peaksid kellelegi teed andma. Need algajad, kes aga juba vähemalt 3 korda suusatamas on käinud, arvavad, et nad on juba üsna staažikad tegijad. No kui mitte nii head, kui Andrus Veerpalu või Björn Dääli, siis vähemalt Kaspar Koka mõõdu annavad kindlasti välja. Ja seetõttu ei suuda nad kuidagi ette kujutada, et keegi neist veel kiirem on. Ja kui lähebki mööda, siis nad ei tahtnudki nii kiiresti tegelikult sõita. Vähemalt nii kaua, kui neist mööda hakatakse minema.
Noh, ega see asi nüüd muidugi nii must-valge ei ole ja eks ma panin muidugi omajagu juurde, aga suures plaanis ma arvan, et ma väga palju ei liialdanud. Ennast ma eriti suureks suusahundiks just ei pea. Ma toetan kahe käega inimesi, kes koni nurka viskavad, et hoopis suusakepp kätte võtta. Hüüan hurra nendele, kes viitsivad oma aegade jooksul 150 kilogrammini paisunud ahtrit või õllekõhtu Nõmme mägedest üles tõugata. Ma olen isegi valmis mõnele neist mõne hea julgustava lause kaasa ütlema. Eelpool toodud gruppide koha pealt aga olen pigem ühte meelt sportlaste seltskonnaga.
Miks? Vastus on lihtne. Ela ise ja lase teistel ka elada! Kui rajal on sinust kiiremaid inimesi, siis ole nii kena ja lase neil endast mööduda. Kedagi ei häiri, et rajal on ka aeglasemaid, vastupidi, kõik on kahe käega selle poolt. Aga kui pleier on kõrvas nii valjuks keeratud, et mööda saamiseks peab eesolijale õlale koputama, siis tuleks volüümi vähe maha keerata. Tõsi, Tallinna ümbruses on ainult mõned üksikud suusarajad. Aga ega ei ole vahendeid neid juurde ka teha. Ja kui me kõik natuke vähem individualistid oleksime, mahuksime ka nendele vähestele radadele kõrvuti ilusti ära.
Lõpetuseks sobib kõige paremini kunagisest multifilmist, oli vist Prostokvashino vms, võetud lause: "Deti, davaite budem zit druzna"
Ja muidugi elagu talv!
Tellimine:
Postitused (Atom)
