Red Fox Adventure Race - Karjalas, Venemaal

Red Fox Adventure Race Venemaal sattus Twisteri plaanidesse eelkõige seetõttu, et Ukrainlased, kelle võistlusele me esialgu pidime võistlema minema, ei viitsinud oma kodulehele õigeaegselt adekvaatset infot panna ja tuli otsida mingi mõistlik alternatiiv. AR Euroseries lehelt jäi aga silma Red Foxi võistlus ja kuna asi toimus meile ka võrdlemisi lähedal, oligi otsus tehtud. Venelastega asjaajamine kulges ladusalt ja registreerimise saime tehtud sujuvalt. Viisadega läks asi mõnevõrra keerulisemalt, nii et viisad saime kätte täpselt eelmisel päeval enne ärasõitu. Seetõttu olid kõik otsused ja laevapiletite ostmised jäänud viimasele hetkele. Laevapiletite siis seetõttu, et kohale läksime Soome kaudu, kuna Soomes on tunduvalt paremad teed ja kohalesaamine seetõttu tunduvalt kiirem, kui Narva kaudu sõites.

Nii mõneski mõttes oli Red Foxi näol tegemist meile pigem kogemuste hankimise ja niisama rahuliku üritusega, kui veri ninast välja võistlusega. Ehkki muidugi kaotama me ka ei läinud. Niisugust formaati, et kõiki punkte saab võtta ükskõik millega, kas kajakiga, rattaga või jala, ei olnud keegi meist varem proovinud. Kuna kajakid, või mis iganes paadid, pidi soovi korral ise kaasa võtma ja Irina väitis meile, et paadi punktid saab tegelikult maad mööda, rattaga, ka ära võtta, siis otsustasime minna kergema vastupanu teed ja paate seekord mitte kaasa võtta. Ka ei olnud võistlusel ette nähtud põhimõtteliselt mitte mingisugust kohustuslikku varustust, välja arvatud muidugi ronimisvarustus, siis kui on soovi ka ronimispunkte külastada.

Võistlusnädala alguses aga juhtus niisugune jama lugu, et Sven otsustas põskkoopa põletikku haigestuda ja seetõttu ei saanud osaleda. Kiired hädaabi otsingud paraku aga tulemusi ei andnud. Tegelikult ei olnud sellel selles mõttes vahet, et võistlusel sai, nagu rogainiski, osaleda kahe kuni viieliikmeliste võistkondadena, lihtsalt kui ei ole neljaliikmeline, siis ei lähe AR Euroseries arvestusse. Kuna me sellel aastal aga niikuinii kolme euroseeria võistlust kokku ei saa, et üldarvestuses konkureerida, siis ei olnudki olukord tegelikult nii hull. Õnneks läksid muud asjad nii, nagu vaja oli ja juba reede hommikul saime Twisteri minibussiga Viking XPRSi pardale vurada.

Algus ei tundunud just eriti roosiline. Kuidagi suures kuumuses ja niisama jutuajamise vahel suutis Erki kuidagi oma GPSi vales kohas asuva samanimelise koha panna. Et aga distants oli sama ja mina ei viitsinud kah enne kaarti vaadata, et mis kaudu me minema peaksime, siis tegime vaatamata Sveni kommentaarile, et tema arust peaksime veits teist teed minema, teha kerge 200 kilometrise ringi. Kui see tagasihoidlik eksimus ilmsiks tuli, siis arutlesime pikalt teema üle, et kas üldse tasub võistlema minna, kui alustuseks jääb Sven haigeks, siis paneme paarsada kilti viga ja mine tea, mis siis veel edasi juhtuma hakkab. Õnneks aga õnnestus meil liikuma hakata juba hommikul, nii et midagi erilist see 2 tundi meile ei tähendanud. Pärast tunde kolmekümnekraadises palavuses autos sulamist jõudsime lõpuks piirile. Ehkki meil selle riigi piiri ületamise koha pealt kellelgi värskemaid kogemusi ette näidata polnud, saime enda arvates küll päris kiiresti vajalikud paberid täidetud ja ilma viperusteta piiri ületatud.

Esimesed kilomeetrid suurel ja laial Venemaal olid pehmelt öeldes imestamapanevad. Ehkki olen igasuguseid jutte kuulnud ja nõuka ajast on omalgi kerge kujutluspilt olemas, siis nii sõna otseses mõttes sitta (ei hakka ilustamagi) elu, nagu seal oli, ei osanud küll ette kujutada. Teed olid nii auklikud, et hambad tahtsid suust ära kukkuda. Majad (ja ka kõik muud asjad) olid lagunenud, vanad Vene autod kõrvuti uute miljoniliste džiipidega, harimata põllud, jne. Kui naisterahvad nägid üldiselt välja enam-vähem viisakad, käisid normaalselt riides ja puha, siis viimne kui üks mees nägi välja kui äsja vangist vabanenud kriminaal. Õnneks teisel pool Sortavalat oli olukord natuke parem. Vähemalt tee oli veidi sõidetavam ja osadel isegi põld küntud. Võimalik muidugi, et me lihtsalt suutsime lõpuks olukorraga mingil määral kohaneda.

Kohaliku aja järgi kesköö paiku jõudsime võistluskeskuseks oleva poollagunenud taluhoone juurde. Tegime kiire registreerisime ja saime Laadoga äärse karjamaa peale omale telgikoha valida. Kohalikud keetsid omale priimustel süüa, laadisid UAZikutest välja tuhande viiesaja euroseid jalgrattaid, jõid ..... tõenäoliselt viina ja ajasid niisama juttu. Panime ka oma konkurentsitult laagri suurima telgi püsti ja üritasime midagi järgmise hommiku võistluseks ära teha. Suurt midagi, peale ratta pedaalide vahetamise nagu teha ei jõudnudki. Natuke vaatasime ka kaarti ja oligi aeg magama kobida.

Ehkki hommikul ärkasime endi arvates aegsasti, läks aeg ikkagi kuidagi nii kiiresti, et stardihetke saabudes olid osad plaanitud tegevused veel tegemata. Oma osa selles oli muidugi asjaolul, et väljakuulutatud kaptenite miiting ja võistluste ametlik avamine jäi sujuvalt hiljaks ja lisaks võttis hirmus palju aega. Miitingult jäi kõlama 3 peamist tähelepanekut. Esiteks, jalgrattaga sõites tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ja sõita hästi tee ääres, sest alles eile olla kellegagi midagi juhtunud, kuna kohalikud kaskadöörid vajutavad oma zigulli parempoolset pedaali üsna sügavale. Teiseks, kajakiga sõites tuleks olla väga ettevaatlik, kuna Raketa tüüpi laeva juhtidel on täiesti ükskõik, kas keegi on neil ees, millega ta neil ees on või kas midagi juhtub. Ainuüksi punkte maha pannes oli rajameister näinud nende poolt aasta jagu igasugu eeskirjade rikkumisi. Ja kolmandaks 20-ndast punktist 37-ndasse tuleb minna mööda aiaäärt, kuna aja taga on presidendi suvila, ja uskuge mind, te ei taha sealt aiast üle minna.

Stardis olime me ühed vähesed, kes läksid rajale ilma jalgrattata. Põhiliselt just minu ettepanekul tegime esimese ringi trekkinguna. 51, mis oli võistluskeskusele kõige lähem, aga ronimispunkt, kuhu tuli ainsana vedada oma köis, jätsime hilisemaks, kuna eeldasime, et paljud lähevad alguses kohe sinna. Otsustasime võtta trekkinguna 11-14-21-43-42 ja kui maastik on normaalne, siis ka mõned kaugemad punktid, kui pole, siis võtame rattad ja liigume nendega punktipiirkondadesse. Alguse tempo valisime rahuliku. Ajasime juttu ja imestasime kohaliku "arhitektuuri" ja muu üle. Esimene punkt, 11 oli juba päris ilusa koha peal. See oli ka ainuke punkt, kuhu teed mööda ligi sai. Kaart tundus olevat natuke nihkes. Reljeef ja teed ei läinud omavahel päris nii kokku, kui kaardipilt näitas. Natuke hiljem selgus, et reljeefiga ei olnud üleüldse suurt midagi peale hakata, kuna 10m kõrgusjooni oli pandud pehmelt öeldes väga tagasihoidlikult ja kaootiliselt. Asjad, mille järgi ainsana liikuda sai, olid järved ja kompass. Üleüldse sain selle 36 tunni jooksul suurepärase kompassi koolituse, kuna see oli ainus vidin, millele kindel sai olla.

Teise punkti minnes selgus ka see, et mitte ühtegi pisikest teed, mis kaardil oli, ei olnud reaalselt olemas. Vähe sellest, neid ei olnud isegi kunagi olemas olnud. Maastik oli äärmiselt raske ja ühest punktist teise minek võttis meeletult aega. Venelastel tundus olevat mingi imelik komme, minna saega sügavale metsa, langetada hunnik suvalisi puid risti-rästi maha ja siis koju tagasi minna, jättes puud aastakümneteks sinna niisama maha vedelema. Ehkki maastik oli raske ja risune, siis punktikohad olid valitud sellised, et iga kord jäi punkti jõudes suu ammuli. Tõeliselt ilusad kohad. Ka ilm ei teinud asja lihtsamaks. Päike säras ja kuuma oli ilmselt üle 30 kraadi. Seetõttu oli teine punkt, mis asus väikesel saarel, Laadoga ühes lahesopis, 30 meetrit kaldast, lausa hingeõnnistuseks. Ehkki vesi, mis eelmisel õhtul meie laagriplatsi juures oli olnud soe, nagu supp, oli selles lahesopis jäiselt külm, mõjus suplus äärmiselt karastavalt ja ergutavalt. Kolmas punkt pidi asuma mingi ausamba juures. Jõudes punkti läheduses oleva lahesopini, ei hakanud ausammast aga kusagilt silma. Arutasime Erkiga, et ju siis on mingi pisike ausammas, ega keegi ei hakka ju ometi mingit kolakat sinna metsa püstitama. Jõudes aga poolsaare nurga tagant välja, kõrgus meie ees suursugune ausammas, nagu impotendi unistus, Laadoga järve kohal.

punkti 21 minek oli puhas kompassi teema. 42 punkti minekul saime kasutada ära järvi, ehkki osad kaldad olid kaljused ja kohati raskesti läbitavad. Punkti ise oli tunduvalt kõrgemal kui kaardil näidatud, aga koht oli jällegi suurepärane. Kaljumurru kohal, kõrge mäe peal, vaatega Laadogale, super. Tagasi kulgesime suunaga järvesopini ja mööda teed võistluskeskusse ratasteni. Metsateel selgus, tegelikult juba minnes, veel üks kohalike imelik harjumus. Nimelt tuleb kalale minnes sõita autoga nii veepiiri lähedale, kui vähegi võimalik, parem, kui rattad oleksid vees. Vahet ei ole, et pärast võib-olla ei saa autoga enam sellest 45 kraadisest tõusust üles. Esimesel ringil kohtasime ka päris palju igasugu madusid, kõik rästikud, nastikud ja vastikud nägime kamba peale ära. Suvila külakesest läbi minnes tuuldus ühe hüti verandal ka tagasihoidlik karu nahk, mis minu hinnangul oli suurem mistahes ksrust, keda ma kunagi näinud olen.

Võistluskeskuses võtsime oma köie ja ronimisasjad ja tegime kiire edasi-tagasi tiiru 51 punkti. Kuna trekkimisest oli juba parasjagu siiber, tegime järgmise tiiru ratastega põhjapoole. 27 punkt asus taas jube suure kaljuse künka otsas. Lepime kohe kokku, et kui edaspidi tuleb juttu mäest, siis on tegemist ikka Vällamäest (kordades) suurema jurakaga, lihtsalt selle vahega, et need kõik on seal kaljused ja üles-alla minekul tuleb hoolega jälgida, et ennast sodiks ei kukuks. Nii siis oli ka 27 punktis. Järgmisse punkti minnes tulid välja järgnevad kaardi "eripärad". Nimelt asfaltteid, mida kaardile oli märgitud napilt 1 oli tegelikkuses maastikul tunduvalt rohkem. Seetõttu tegime ka kerge minuti-paar viga. Samas, aga see tee, mis punktini pidi viima, oli kaardilt sootuks puudu. 18 punkt oli kohaliku küla, Haapalampi veepuhastusjaamas. Üleüldse olid külad siin Soome nimedega, lihtsalt kirjutatud kirillitsas. Ei ole vist viitsitud oma nimesi välja mõelda. Edasi kimasime läbi linna veel põhja poole. Õnneks läbi linna, sest ilm oli suvine ja vedelikku läks meeletult. Hotellis, kus me viisa järgi ööbima pidime, vahetasime eurosid rutsideks ja saime endale soetada külma pepsit ja õlut. Oi kui head need peale leiget vett maitsesid.

31. punktiga tegin kaardi tõlgendamisel taas väikese vea. Õnneks tundis Erki end kohalikega suhtlemisel nagu kala vees ja pääsesime kergelt. Järgmisse minek oli mööda asfalti ots. 28. punktis oli meie üllatuseks vahetusala. Korraldajad pakkusid teed ja väitsid, et mitmed võistkonnad on nende juures lausa 3 korda käinud. Arvasid, et meie käime ka. Õigesti arvasid. Jätsime rattad alasse ja käisime edasi-tagasi 49 punktis. Viga ei teinud, aga punkt tundus kõvasti kaugemal, kui kaardilt näha. Järgmisena otsustasime käia edasi-tagasi ka 61 punktis, kuna see on väärtuslik ja jätta vahele 44, kuna sinna ei saa hästi ligi. 61 punkti juurde minek on mööda asfalti sõit, aga asfaltilt punktini minek päris naljakas. Nimelt, jõudes punktimäeni lükkame rattad võssa ja ronime Vällaka suuruse künka otsa. Olles üleval, selgub aga, et seda mäge ei ole üldse kaardilgi. Õige mägi on selle taga ja veel 2 korda suurem. No mis seal siis ikka, ronime aga edasi. Aga jõudes järgmise mäe otsa pole ka seal punkti. Õnneks aga loeb Erki legendist välja, et punkt asub mäe sees. Ja ennäe imet, leiamegi mingi augu, mis kukub sügavusse, aga kuidas sinna sisse saaks? selgub, et kümmekond meetrit allpool on koopa sissekäik. Õnneks on meil lambid kaasas ja koopa tagaseina juurest leiamegi punkti. Aga jällegi, nii koobas, kui ka mägi, kust avaneb imekaunis vaade õhtusele Laadogale, kogu tema ilus, on lagastatud mingite viinapudelite ja eitea millega. Kusjuures, siia üles ei too ühtegi mõistlikku rada, tuleb turnida läbi risu. Kes viitsib oma laga siia tassida.

Nüüd suundumegi tagasi 3ndat korda 28 punktis olevasse vahetusalasse. edasi otsustame võtta 46 punkti ja siis suunduda trekkingule 54-53-52-45 punktide juurde. 46ga aga nii lihtsalt ei lähe. Selgub, et see 6 joonega künkake on umbes 6 Munamäe kõrgune ja järsk nagu Viru Hotell. marsime sinna üles, või õigem oleks öelda ronime, päris tükk aega. Alla tulek on veel hullem, päris surnuks ei taha nagu lennata. Lisaks sattus sellele ajale öö ainuke pime hetk. Ega seal seda väga palju üle tunni ju pole. Tagasitulles rataste juurde teen veel väikese triki kompassiga ja teeme kerge viieminutilise lisakaare. Peale punkti tuleb jube uni peale. Tõmban ühe Sleha sisse, aga imelikul kombes see seekord ei toimi. Imelik, alati on töötanud. Trekkingule minnes leiame ühe tee, mis viib 54 punkti poole, poolel teel saab siiski otsa. Paneme rattad metsa ja trekkima. Seekord on meie valitud selline taktika, et Marge teeb tempot. Rõuge Xdreamil saatsime Liisu luurama ja selgus, et Marge on üüratult tugev. Niisiis sündiski plaan, et tema peab tempot tegema. Vahelduva eduga on see plaan seekord ka väga hästi töötanud. Aga nüüd trekkingul hakkab Marge kuhugi tahapoole vajuma.

Ühe puutüve peal istudes teeme kerge, paariminutilise unepausi. Seal juhtub üks naljakamaid asju, mida ma seiklusspordis näinud olen. Marge jääb paari sekundiga nii sügavalt magama, et lase kasvõi kahurit, üles ei ärka. Peale 8ndat raputamist teeb siiski silma lahti, ise nii rahul, nagu oleks öö otsa maganud. Jalutame edasi, siis aga juhtub midagi, mis meid Erkiga ehmatusest võpatama paneb. Marge viskab käigu pealt pildi tasku. Tormame ligi ja üritame aru saada mis juhtus. Väga palju targemaks ei saa. Sunnime puhkama. Mässime termokile ümber, aga Marge väriseb nagu haavaleht, omal nägu täiesti valge. Jama lugu on see, et see koht on sügaval metsas ja sinna ei ole võimalik isegi arsti kutsuda. Marge ise on muidugi kõva iseloomuga ja tahab edasi minna. Sunnime ta siiski puhkama. Peale umbes poolt tundi otsustame tasapisi liikuda 53 punkti suunas. Marge ei näe sugugi hea välja aga hambad ristis pingutab. Punktis teeme uue peatuse. Ehkki Marge tahab minna järgmisse punkti ja vastab küsimustele jõudmise kohta, et ta peab jõudma, ma riskida ei taha ja liigume tagasi rataste suunas. Tagasi ratasteni liigume võrdlemisi vaikselt ja kerge roosakas jume hakkab näkku tagasi tulema. Normaalsest jumest on asi veel kaugel, aga kerge progress siiski. Arutame, milles võib põhjus olla. Marge ise arvab, et geelide ja sääsetõrjevagendi koosmõju, mida mõlemat on ohtrasti kasutatud. Soovitan geeli asemel süüa pigem tavalisi müslibatoone, võikusid jms.

Rataste juurde jõudes on asi juba veidi parem ja esimestel paaril kilomeetril vändates tundub, et kõige hullem on möödas. Järgmises teeristis on otsustamise koht. Pakun välja 3 varianti: 1. helistada keegi järgi. 2. Keerata nina võistluskeskuse poole ja lõpetada. 3. Minna järgmise ronimispunktini ja vaadata edasi, mis saab. Esimene variant langeb kohe ära. Kamba peale teeme otsuse, et kuna ronimispunkt on lähemal ja seal on samuti korraldajad kohal, siis keerame parem sinnapoole. Kruiisime vaikselt, ilma liiga tegemata ja teeäärsed punktid jätame vahele, kuni hakkab tunduma, et tervis on nii hea, et võib mõnes punktis ära käia. Ja kui ronimine on tehtud, siis otsustame, mida edasi teeme. Vaikselt kruiisides tekib mul aga see probleem, et läheb hirmus igavaks ja uni tuleb vägisi peale. Erkil on täpselt sama probleem ja ta teebki ühe viieminutilise unepeatuse. Teeme Margega sellest pilti, vähemalt on hetkeks huvitav. Edasi teen endal elu huvitavamaks sellega, et üritan iga teekonarust ära kasutada rattaga hüppamiseks. Aga konarusi, tundub, on piisavalt vähe ja uni kipub ikkagi peale. Ühel ristmikul, kui pea korra lenksule toetan, otsustame, et teeme väikese magamispausi. Kuna maa on veidi niiske, laotame termokile maha ja vedeleme seal peal nagu kilud karbis. Kui keegi juhtuks mööda sõitma oleks see päris naljakas vaatepilt.

Umbes 10 minutilise unepausi järel on tunne natuke värskem. Kuna nr 59 punkt tundub teele piisavalt lähedal, otsustame seal jalutades ära käia. Nagu legendi järgi juba arvasime, siis tuleb punkti võtmiseks teha kerge hommikune suplus üle umbes viiemeetrise oja. Siin tuleb välja kui tugev Marge tegelikult on. Olles alles veidi aega tagasi näost nii valge, et rannas võiks luige pähe maha lasta, võtab Marge ilma ühegi küsimuseta krooli asendi sisse ja laksab mõne tõmbega üle oja. Aga suplus ise oli päris mõnus. Ehkki uneseisukohast ei oleks seda enam vaja olnud, sest teel järgmisse punkti läks taevas päris mustaks ja saime kaela tõsise äikese tormi ja tugeva vihmasaju. Kruusateedest oli suu liiva täis ja kuna kaasas oli ainult 1 tagasihoidlik dressikas, siis olime ülekere märjad, nagu kassipojad. 58 punkt asus päris tee ääres, nii et tegime ka sinna kiire reisi. Edasi juba ootaski ees kauaoodatud ronimispunkt maksimaalse 10-punkrilise väärtusega. Punktikoht asus vanas marmorikaevanduses, mis oli täiesti super koht. Helesinise veega järveke kuskil sügavas orus, kus sai koobastesse paadiga sõita. Ulmeliselt sügavad koopad matkaradade ja viitadega. Mida aga ei leidnud, kuna kaart oli pehmelt öeldes puudulik, oli punkt. Selle eest saime korralikult kaevanduses kolada ja selle ilu imetleda, kuigi läbimärjana ei olnud see vast kõige meeldivam kogemus. Lõpuks õnnestus ka punkt üles leida ja ronima asuda.

Ronimisülesandeks oli kahel liikmel mööda võrku laskuda alla koopasse, mis oli jääga kaetud ning mööda köit jääl joostes punktini minna. Ronimine just eriti keeruline ei olnud, aga läbimärjana jääga kaetud koopas jooksmine oli nii külm, et võttis hambad hetkega plagisema. Õnneks pakkus korraldaja pärast ronimist teed, nii et peaaegu oleks lausa soe hakanud. Peale ronimist otsustasime, et kuna kõigil on sigakülm ja Margel tervis niikuinii pehmelt öeldes nukravõitu, siis paneme otse mööda asfalti võistluskeskusse ja jätame tee äärest ära 3 punkti. Vähemalt siis ei katkesta. Jama lugu on muidugi see, et võistluskeskusesse on sealt ronimispunktist umbes 50 kilomeetrit. Maanteel sõita on kerge, aga riided ei taha kohe kuidagi ära kuivada, ehkki vihm on juba üle jäänud. Enne võistluskeskust otsustame, et läheme vahetame telgis riided ja teeme vaikselt kerides siiski kerge tiiru ka edelapoolsetes punktides. Täiesti kirjeldamatult mõnus tunne oli rattaga sõita kuivade riietega. Panin isegi rattapüksid jalga, mida ma seiklusspordi võistlustel tavaliselt peaaegu kunagi ei tee.

Olemine läks kõigil paremaks ja tempo oli kohati juba päris kiire. Jõudsime võtta 3 punkti, sealhulgas õnneks ka viimase ronimispunkti, mis osutus senistest ronimispunktidest kõige tehnilisemaks. Peale peaaegu tunnist järjekorras ootamist saime šumaariga tõusta, ennast üleval rippudes ümber haakida ja uuesti kaheksaga alla laskuda. Selgus, et mõningane paus ronimistreeningutes on veidi mõjunud ja asjad kipuvad juba veidi ununema. selle peale ütlesid korraldajad aga, et osa vendi kes neil seal ronimas käis, nägi šumaari üldse esimest korda :o). Tagasi minnes arendasime asfaldi peal täiesti arvestatavat kiirust ja finišisse jõudsime umbes tund aega enne kontrollaja 36h lõppemist. Ja võisimegi minna Laadogasse pesema ja poodi süüa ostma. Õnneks saime poest viimase grillkana ja superhead soolakurki.

Kokkuvõtteks võib öelda, et võistlus oli täitsa huvitava formaadiga ja lahedal, aga sigaraskel maastikul. Kaart oli ka päris huvitav, kus enamus info oli üleliigne ja nihkes, aga kindel sai olla näiteks järvede peale. Selle eest sain tugeva kompassi koolituse, millest edaspidi kindlasti kõvasti kasu on. Kui Red Foxile peale minna korraliku ettevalmistusega, paatide ja muu vajalikuga, siis on võitjate tulemus kindlasti täiest jõukohane. Eks vaatab, võib-olla järgmisel aastal jälle.

Tulemused.
Twisteri pildikogu.

XDreami II etapp - Rõuge

Xdreami II etapp oli sel korral viidud Eesti ühte kaugemasse otsa - Rõugesse. Nagu ikka, olime stardijoonel koos Maku ja Tomiga. Ilm oli tõeliselt palav, nii et enne starti oli suhteliselt keeruline leida kohta, kus sai niimoodi vedeleda, et higi kuskile poole ei pritsiks. Asjad olid aga varakult valmis ja õnneks valas Anniki enne starti värskendava koguse külma vett krae vahele, nii et tunne läks juba päris mõnusaks. Kohustuslik tiimipilt enne starti, selle etapi fotograafi, Maare poolt ja võiski stardialasse Elo kallal nokkima minna.

Start oli seekord kanuudega. Esmapilgul tundus see kahtlane, kuna kanuu peaks olema meie kõige nõrgem ala. Kui alguses kohe kohti kaotada, on Xdreamil suhteliselt keeruline neid tagasi võita, kuna tempo on piisavalt kiire. Stardist pandi minema niisuguse hooga, et pead olid kuklas ja igemed paljad. Ma pidin naerukrambid saama. Üritasin siiski ise ka mingit tempot hoida, et mitte päris viimaseks jääda. Kanuusse istusime suhteliselt mõistlikul positsioonil. Kuskil väga eesotsas ei olnud, aga ka ei midagi hullu. Õnneks ei olnud keegi ka pikalt eest ära. Esimesed punktid tulid rahulikult ja hoidsime positsiooni. Kolmandasse punkti tegime lõpus hea valiku ja vedasime kanuud viimase jõekääru otseks. Võitsime sellega hunniku kohti ja saime päris hea koha peale. Tom väitis, et 5/6 punktis on linnulaulu lisaülesanne. Ütlesin, et mina tean ainult varest. Otsisime silmadega Otti. Oli päris lähedal. Kanuu lõpust jooksime Ööbikuorgu linnupunkti, siis polnud aga Otti kuskil. Kahju. Aga esimese linnu arvasime ära hoobilt - ronk. Ka teine, vares, tuli valutult. Edasi aga oleks minu pärast kasvõi jaanalind seal laulda, mina aru ei saa, mismoodi neil vahet on võimalik teha. Igaks juhuks panime ikka ööbiku ka ja veel mõned loogilisemad linnud. Loomulikult mööda. Ja siis väike suts vahetusalasse, suht varakult, ei oodanud isegi kõigi lindude laulu ära. Minu arvates oleks võinud veel varem minema panna.

Rattaetappi alustasime koos ISC-ga, kuskilt lisandusid veel mõned tiimid. Kaheksandasse punkti tegime valiku mööda pisikest metsarada. Erkki, Marek ja Alar mõtisklesid imelikult kaua kaardi üle. Minu jaoks oli pilt natuke selgem, lugesin vajalikud kohad kaardilt välja. Ees liikus härti ka ISC tiim, Alari juhtimisel. Kuna metsarada oli aeglane, arvasime, et see valik oli kaotus. Hiljem selgus, et hoopis tõusime selle etapiga liidrite sekka. Teel järgmisesse punkti tegime tööd koos ISC ja Salomoniga. Tempo oli hea, etapid lihtsad. Munamäkke minekul jäime Salomonist ja ka ISCist natuke maha. Tipus kuulsimegi, et oleme neljandad. Päris hea. Tee peal tunduski, et oleme kuidagi kahtlaselt üksi, mis Xdreamil on võrdlemisi haruldane. Munakalt alla minnes jäi 90-kraadises kurvis umbes 2 millimeetrit puudu, et oleksin suurema kägara pannud. Ees oli juba kellegi loha. Maku ütles, et Tõnu. Vällaka vahetusalasse oli tuttav tee.

Järgnev jooks oli raske, kaks korda Vällakale, aga meile eeldatavasti sobilik. Kohe etapi alguses tulid ratastega suurel kiirusel Soomlased. Neile natuke järgi Aadli-Nõmm-Abram. Viimased tundusid suhteliselt väsinud. Ju siis ei ole see rattasõit neil veel nii kodune. Veidi ees liikusid
Elo ja Co. Vällaka otsa esimest korda minnes keegi ragistas. Maku pakkus, et saime Elost mööda, mina arvasin, et pigem tulid tagant sommid. Järgmises punktis olidki sommid meil järgi. Huvitaval kombel nad mööda ei läinud, vaid panid kuni etapi lõpuni meile konksu. Konkreetselt, nina p....s. See oli minu jaoks veidi üllatav. Selline korüfee ja paneb nii naglalt konksu, liikumiskiirus oli neil ju meist tunduvalt suurem. Teist korda Vällakale minnes tulid vastu liidrid, kahekesi. Elo tiim oli imelikul kombel kuhugi ära kadunud. Vahe ei olnud suur. Kui me alla tulime tuli samas kohas vastu muljetavaldav jälitajate seltskond, Nõmme punt, Eensaared ja Kannelid.

Järgmist ratast alustasime jälle koos soomlastega. Endiselt olid tüübid konksus. No mida on, rattas kah veel. Vedasin nad järgmise punktini. Siis Nad õnneks möödusid. Nike aga alles läks samuti, olime veel lähemale võtnud. Järgmise etapivaliku tegin aegsasti vasakult ringi. Õnneks sommid panid ees paremale. See oli hea etapp. Makul läks veidi raskeks, aga liidritele tõmbasime veel lähemale. Vahe võis olla minuti ringis. Haanja suusastaadionil oli lisaülesanne - suusatamine kolme mehe suuskadega. Maare oli väidetavalt meie suusad ära määrinud. Aga ei olnud ikka vist kliistri ilm. Samas, kõigil oli sama s..t lipe. Inglite pidulauast ei julgenud osa saada, siis oleks sinna jäänudki vist. Järgmises punktis saime kätte oma lindude eest treenitud trahvipunktid. Pidime korjama jalgsi kolm o-punkti. Ei võtnud just väga kaua aega, aga arusaadavalt läksid Porgandid, aga ka Eensaared meist mööda. Viimastel etappidel tegime tööd koos Elo, Alari ja Reinuga. Kiirus oli hea. Elot aidati pidevalt. Rein ja Alar on ikka tugevad, Elol oli pidevalt suu kõrvuni ja muudkui lasi tirri. Varsti olime Heiti tiimil uuesti järgi. Vahetusalasse tegime erineva valiku, aga kasu polnud, kahju ka mitte. Vahetusalas ikka koos.

Nii suundusime ka järgnevale jooksule. 5-6-7-ndana. Kommentaator märkas ainult ISC-i ja Kadarbikku, meie olime nagu tühjad kohad. Kohe libisesid need kaks tiimi ka eest. Meie tempo oli ikka veidi aeglasem. Esimeses punktis möödusid ka Kiirrong ja STR. STR-ist möödusime aga ise korduvalt. Tegime neist pidevalt paremaid valikuid, aga nemad olid jälle kiiremad. Hoidsime oma 8-9-ndat kohta. Jalutasime, aga viga eriti ei teinud. Jõejooksu alguseks olime STRiga jälle paariminutilise vahe sisse teinud. Tom pakkus, et jõejooksu etapp võiks olla Kanjoneering. Mina arvasin, et pigem siis juba rivereering. Selle peale pakkus Tom aga, et hoopis ojaneering võiks õige olla. No tuleb tunnistada, et see on tõepoolest kõige mõistlikum variant. Järgmises punktis oli see välja reklaamitud sajandi suurim köieülesanne. Sain trossi peal 2 korda üle järve laskuda. Oli päris lõbus.

Nüüd tuli uuesti kanuusse istuda. Kanuu üle tassimine oli tõeliselt rõve. Ja kanuuga sõitmine üldse. Pidi mingit iks asendit hoidma, et jalgu krampi ei tõmbaks. Aeg oli meil kanuuetapil hea, aga jalad tõmbas jumala läbi. Järgmise trekkingu esimesse punkti minnes olid jalad ikka jube krampis. Kõige haigem oli mäest alla minna, üles kannatas ära. Peale 39-ndat üles minnes tõmbas õnneks jala pehmemaks tagasi, hakkas mõnusam. STR hoidis meie sappa. 41 punktiga tegime selle võistluse siis ära. Rikkusime ühe laksuga kogu võistluse ja kaotasime liidritega võrreldes 20 minutit ja 4 kohta. Nõme, aga ise loll. Tegime seda, mis me tegelikult kunagi ei tee. Selle asemel, et kompassi vaadata läksime tuimalt mööda loha. Kuradi jobu. Ja siis tiirutasime seal metsas nagu idioodid. Peale 20 minutit, kui punkti jõudsime, olid seal juba igasugu tiimid. Ühest vist õnnestus lisaülesandel mööduda. Lisaülesande ojast üles minek oli kõige raskem osa. Pärast kodus vaatasin, et jalanõude sees on sentimeetrise läbimõõduga kivid ja kilo liiva. Vähemalt sai juua. Lisaülesanne ise oli lihtne. Viimasesse torni joostes oli jälle raske. Lisaülesanne tõmbas jala uuesti makaroniks. 12 koht oli välja teenitud.

Nüüd tuleb spetsiaalne lõik Maare jaoks. Maare, suur, suur tänu sulle selle suurepärase KÜLMA ÕLLE eest finišikaare all. Me oleme sulle nüüd kõvasti võlgu. See oli ikka äraütlemata meeldiv.

Mida lõpetuseks öelda võib? Etapiaegu ja alade vaheaegu vaadates võib öelda, et meie selgelt tugevamaks küljeks on saanud rattasõit. Lisaks sellele, et võitsime seal palju valikutega, arendasime ka pidevalt 5-ndaid/6-ndaid etapiaegu. See on mõnevõrra üllatus, sest siiani oleme enda trumbiks ikka pigem jooksu pidanud. Seekord siis niipidi.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-etapiajad.

EXTAR 48h

Paistab, et seekord olid meie tiimi sünnitusvalud vägagi õigel ajal ära. Nii et enne võistlust oli meil võistkond koos ja muret selles osas ei olnud. Sama ei saa öelda aga paljude teiste võistkondade kohta. Nädal enne 48h võistlust vahetusid ja muutusid võistkondade liikmed niisuguse hooga, et kui oleks sama hooga võistlusele peale läinud, siis oleks esimese kahe tunni jooksul surnud. Küll aga on kuidagi juhtunud sedamoodi, et enne pikemaid võistlusi on alati see jama, et muude asjadega läheb nii kohutavalt kiireks, et võistlusele minnes ei ole eelnevad ööd olnud just kõige unerohkemad ja tööd on tehtud nii et silmist pisaraid lendab. Nii läks otse loomulikult ka seekord. Õnneks aga leppisime Erki ja Margega kokku, et teeme endale sobiliku kiirusega ja tõmbama ei hakka. Varustusega mingeid komplikatsioone ei tekkinud. Õnneks tuli Erkil viimasel hetkel pähe, et võiks tossude asemel siiski rattakingadega ratast sõita. See oli küll väga väärt idee, nii et viimasel hetkel surusin ka rattakingad ja klipid kotti.

Ma ei tea, kas see on kuidagi seotud sellega, et Randy tegeleb ehituseks ja remondiks vajalike tööriistade müügiga, aga võistluskeskuses anti igale võistkonnale kätte nelja ruutmeetri ulatuses spetsiaalse seiklusspordi disainiga tapeeti (loe ruutmeetrised võistluskaardid). Lisaks pidime alla kirjutama paberile, et oleme oma surmas täielikult ise süüdi. Veel mõned rutiinsed stardieelsed ettevalmistused ja juba tuligi suunduda stardikaare alla, et saaks metsa suunduda.

Stardipaugu kõlades oli esimeseks ülesandeks leida tunniajase proloogi kaardid. See ei osutunud eriti kaelamurdvaks ja peagi oli kogu võistlejate rivi juba, kaardid käes, rajale suundumas. Valisime omale meelepärase ringi ja lasime tagasihoidlikku sörki. Üllataval kombel olid ka teised tiimid proloogis rahulikud ja keegi ennast kohe pooleks tõmbama ei kukkunud. Et veidi huvitavam oleks, siis võtsin enda kohustuseks juhtida kaasvõistlejate tähelepanu võistluse lõpuni jäänud ajale. Aga ikka ei hakanud keegi ennast kiiremini liigutama. Ühtses rongis liikusime punktidesse 32-35-36-34-33-31. Kui alguses tundus, et 33 võib jääda võtmata, siis tegelikkuses tulid punktid kiirelt vastu ja võtsime ka 33 rahulikult ära.

Ka vahetusalas jätkus sama tagasihoidlik toimetamine, nagu proloogiski. Ka kaardijoonistamise laua juurde õnnestus kuidagi üsna valusalt imbuda ja peagi polnudki enam muud peale hakata, kui tuli rajale kihutada. Esimeseks lisaülesandeks, mis kujunes igas ratta vahetusalas ka võistluse raskeimaks, oli kaardi mahutamine mu suurepärasele poolimproviseeritud kaardialusele. Kui välja arvata asjaolu, et see sealt treppis kruusatee korral paar korda täiskiiruse pealt üle õla lendas, siis sain sellega üldiselt üsna talutavalt hakkama. Esimesed kilomeetrid ratast tulid millegipärast üsna vaevaliselt - ülesmäge, noh. Esimene rattapunkt (40) oli üsna kaugel, aga kuidagi ta lõpuks vastu tuli. Edasised vahemaad olid juba tunduvalt mõistlikumad. Teise punkti minekul tekkis väike dilemma selles osas, et kas punktini viib mingi teerada, või mitte. Kaardi pealt, eriti ratast sõites, seda välja ei olnud võimalik lugeda. Tee pealt läks aga metsa täiesti talutav metsarada. Sama ei saa aga öelda minu sõiduoskuse kohta. Kuidagi suutsin oma keti hammakate taha kinni sõita ja selle väljakoukimise protseduuri ajal ajada ka käiguvahetaja trossi hammakate vahele. Edasine võistlus ratta seljas oli minu jaoks neljakäigulise rattaga, kui hästi meelitada, õnnestus kasutada ka kuut käiku. Hiljem tõmbas Erki kaasasolnud elektrikuteibiga trossi rohkem pingule, nii et sain kasutada lausa kuut käiku ja meelitades kohati isegi kaheksat. Mis nii viga! Paar punkti hiljem oli selle võistluse kõige romantilisem hetk. Nimelt sattus kuidagi niimoodi, et täpselt kella 12 ajal öösel olime Eesti kõige kõrgemas punktis. Kas pole romantiline. Munamäel hakkas aga tunduma, et ajaga läheb natukene kitsaks, nii et kõiki punkte me enam võtta ei jõua. Niisiis jätsime 42 punkti välja ja kimasime mööda asfalti lõuna poole. Järgmiste punktide võtmine oli vormistamise küsimus. Ainult üks liblikas arvas mäest täiel kiirusel alla sõites, et ta ei viitsi enam ise lennata, ning et minu suus istudes on palju mõnusam liigelda. Ma aga ei olnud paraku samal arvamusel, nii et sülitasin ta sama kiiresti jälle välja.

Nopri talu juures olevas vahetusalas ootas Sixten meid juba trekingu kaartidega. Kui alguses tundus, et kõikide punktide võtmine ei ole väga keeruline, siis tegelikult, mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et mõni jääb ikka võtmata. No ega me muidugi väga ei jooksnud kah. Tee äärde paigaldatud vanast õlikanistrist ehitatud postkasti peale hakkas Marge diskuteerima teemal, kui lahe oleks kui televiisorist loetakse, et perekond Õli on võitnud selle ja selle asja. Mina aga arvasin selle peale, et perekond õli ei ole küll kellegi perekond, härra Õli on ilmselgelt poissmees. Mõned punktid edasi hakkas juba väljas vaikselt valgenema. Meie aga pidime minema järve äärde, et kaldal ootava paadiga käia ära saare punktis. Järve ääres oli aga juba mitu võistkonda paadi järjekorras ootamas. Mis seal ikka, võtsime ennast ka sappa. Et ootamine lõbusamalt läheks otsustasin ära juua kotis kaasas olnud õlle. Peale seda, kui selle suurepärase plaani Minniga kahepeale realiseerisime, läks olemine kohe väga heaks. Ja seda enesetunnet jätkus mõnusalt kuni võistluse lõpuni. Millegipärast kuni sinnamaani oli olemine selline imelik. Mitte otseselt halb, aga just imelik. Peale õlle joomist aga andis organism ilmselt selle magusa söömise andeks ja edasi oli lust ja lillepidu. Peale õlle joomist saime oma tiiru selle suurepärase disainiga paadiga tehtud, pärast mida selgus, et kahjuks rohkem punkte enam sellel etapil võtta ei jõua. Jalutasime rahulikult Nopri talu juurde tagasi. Suureks rõõmuks oli võistlejatel enne järgmise etapi avamist võimalus tarbida Nopri talu kohukest, mis oli tõeliselt mõnus.

Järgmine etapp algas lisaülesandega, mis tähendas 10 sekundilise aja jooksul lehmade ära lugemist. Loomulikult saatsime sellele lisaülesandele oma võistkonna raamatupidaja, kes luges kiirelt jalad kokku, jagas neljaga ja andis piisavalt täpse vastuse. Naksti ja punkt käes. Kuna kell oli hommikul 5 paiku, siis selle etapi kahte ujumispunkti otsustasime seekord mitte minna. Kuidagi niisamagi tundus jahedavõitu. Ehkki järve äärde jooksmisega saime juba enam-vähem soojaks, otsustasime oma otsusele kindlaks jääda ja ujuma mitte minna. Tagantjärele vaadates võib muidugi öelda, et see võttis meilt võimaluse võidelda üldarvestuse esikoha eest, aga kuna hetkel me ennast erilisteks favoriitideks ei pidanud, siis läks seekord niimoodi. Uuesti kerge sörk Nopri talu juurde tagasi ja edasi jätkasime juba jalgratastega.

Rattaetapp oli tehniliselt suhteliselt lihtne, aga oma suurepärase neljakäigulise rattaga, oleks äärepealt lühtrikujulise puuni sõites, haamri saanud. Altpoolt lugedes teise hammakaga tahtis mäkke pressimine ikka ühel hetkel saatuslikuks hakata saama. Probleemi tunnetades kihutasin kiiresti sisse geeli, võiku ja hunniku glükoosi, nii et pilt tuli ette õnneks kiiremini, kui ta päris ära jõudis vajuda. Rattaetapi lõpp viis meid aga juba kunagisest 36-tunni võistlusest tuttavasse kohta - Kirikumäele.

Kirikumäelt edasi tuli, samuti rattaga, minna mööda orienteerumiskaardile kantud joonorienteerumisrada. Alguses oli joonorienteerumise rada vägagi mõnus. Mööda pisikesi singleid oli tõeliselt mõnus kerida ja tahtsin juba teisi teavitama hakata kuidas mulle selline asi meeldib, kui asi läks pisut keerulisemaks. Peale esimest punkti, kus hunnik rahvast koos oli ja igaüks mingit oma taktikat üritas välja mõelda, läksime meie ikka mööda joonorienteerumise rada edasi. Nüüd aga ei olnud rattaga sõitmine enam eriti lihtne, pigem tuli vaadata, et selle üldse rägast läbi saaks surutud. Olles mõnda aega juba seda võsa forsseerinud, hakkasime mõtlema alternatiivsete võimaluste peale, sellel rajaosal rohkem kontrollpunkte saada. Niisiis üritasin rajameistrit üle kavaldada, arvates ära, kuhu ta oma laiskuse juures ja autoga ringi sõites, punktid võis paigutada. Selline taktika tasus aga hoopis kiiremini ära ja mõned edasi-tagasi otsad eeldatavatesse punkti asukohtadesse andsid õige pea ka soovitud tulemusi. Meie kuuest punktist saadud viis oli ilmselgelt suurepärane tulemus, ning olles teada saanud ka saamata jäänud punkti asukoha, tuleb tunnistada, et ka selle oleks ma peaaegu kätte saanud, kui vaid oleks aega olnud natuke kaugemale seda teed mööda sisse sõita.

Järgmiseks ja lausa eraldi etapiks oli Vastseliina külje all ette nähtud laskmine. Laskmine oli siis laskesuusatamise relvade ja märkidega. Mina ei olnudki ausalt öeldes enne niisuguse asjaga tulistanud. Iga tiimiliige sai kasutada kolme padrunit ja nendega pidi alla saama 5 laskesuuusatamise märki. Alustuseks saime niisama vedeleda ja vaadata eelmise vahetuse tulistamist, kuna koos sai lasta vist umbes 6 võistkonda. Peale instruktaaži saime aga ka ise püssi palgele suruda ja kõmmutama asuda. Ütleme nii et sihik oli natuke harjumatu, aga esimene märk tuli alla suhteliselt valutult. Teise märgi juures tundsin juba ise, et hingasin veits vale koha peal, nii et selle kõmmutasin tühja. Kolmas tabas aga jällegi märki. Erki aga oli juba nagu vana laskesuusataja ja kõmmutas suurema vaevata maha kõik 3 allesjäänud märki. Marge sai juba pingevabalt tulistada uuesti üles tõmmatud märke, millese ta samuti kõigist kolmest jagu sai. Nii et vaadetes laskesuusatajate esinemist olümpiamängudel, ei ole sugugi ime, et meie 9-st 8 tulemuse korral instruktor soovitas laskesuusatamisega tegelema hakata. Eriti muidugi Margel, sest Eveli aastase pausi ajal on ju suurepärane võimalus ise koht üle võtta :o). Peale laskmist oli aga paljude jaoks selle võistluse saatuslikem moment, kui suures tuhinas ei pööratud piisavalt tähelepanu roadbookile ja jäeti võtmata laskmisetapi lõpupunkt. Oleksime ka ise äärepealt sellega hakkama saanud, aga viimasel hetkel karjusin Erkile, et ta roadbookist selle järele vaataks ja pöörasime otsa ringi, ning läksime tagasi punkti võtma.

Järgneva rattaetapi alustuseks külastasime Vastseliinas tanklat ja tegime burgeri ja kokakoola peatuse. Burgerid olid jube suured ja kuumad, nii et alustuseks kõrvetasime Erkiga mõlemad suulae ära. Suure pingutamise peale saime aga burksi sisse aetud. Margel õnnestus küll hakkama saada vaid kahe kolmandikuga oma burksist. Silmini kokakoolat ja burksi täis, aga selle eest ülimalt meeldiva enesetundega veeresime vaikselt järgmiste punktide poole. Üks meeldivamaid kohti oli Kütioru suusakeskus, kust siis alguses tuli ühele poole üles minna. Olles juba peaaegu üleval, tuli välja, et sinna ei pidanud rattaid tegelikult viima, aga selle eest saime terve nõlva alla kihutada. Ja siis muidugi teiselt poolt jälle üles. Uue-Saalusel oli aga ette nähtud Red Bulli köiehüppamise ülesanne. Et seda pidi sooritama ainult 1 liige, kes alustuseks tuli köiega puu otsa vinnata, valisime selleks Marge, kuna tema jättis kolmandiku burksi söömata ja oli seetõttu ilmselgelt kõige kergem. Kuigi jubedalt oleksin tahtnud tegelikult ise ka seda ülesannet teha. Margel aga tuli see väga hästi välja ja saime kihutada edasi, võistluskeskuse suunas. Viimane punkt enne seda oli veel Eesti suurima mäe, ehk siis Vällamäe otsas. Kuna me tugevad ei ole, siis sõitsime asfalti pidi ilusti teisele poole mäge ja käisime jalgsi punktis ära, selle asemel, et ratast üle mäe vedada. Ilmselgelt võitsime selle lükkega, hoolimata sellest, et osad pärast uhkustasid, et nad said rattaga downhilli teha.

Nüüd tundus, et enne järgmisele, trekkingu/rulluisu etapile minekut on aega väga palju käes. Ajasime võistluskeskuses lõbusalt kaasvõistlejatega juttu, sõime ja jõime, aga ikka tundus, et aega jääb üle. Mingil hetkel hakkasime siiski liikuma ka. Olles esimesse punkti jõudnud, hakkas aga tunduma, et oleme selle etapi pikkust tõsiselt alahinnanud. Nii et siis läks äkitselt väga kiireks. Rulluiskude juures olevad kohtunikud imestasid, et me nii kiiresti uiske vahetasime, kuna aga oli nii kiire, siis eriti muud võimalust ei olnud. Uisuetapp läks aga meil selle eest päris kiiresti, arvan, et tõmbasime seal ühe parematest aegadest. Ainult 78. punkt jäi meil ajapuudusel võtmata. Käisime küll punkti juures kohal ja tükk maad kaugemalgi, aga kuna ma ei pannud rollerirada korralikult kaardile, ja aega kippus nappima, siis ei jäänud meil enam aega seda rada otsima hakata, nii et pöörasime otsa ringi ja kihutasime tagasi vahetusalasse. Viimane punkt jäi õnneks võistluskeskusesse minnes tee peale, nii et tänu Margele saime veel selle punktigi kätte ja jõudisme vahetusalasse 15 minutilise varuga.

Enne järgmist, pikka trekkinguetappi oli jälle aega palju. Sõime makarone, ajasime juttu, jõime õlut. Küll oli meeldiv. Trekkingul otsustasime mitte mitte liiga suurt tükki taga ajama minna. Tahtsime jätta omale varuks ühe tunnikese aega, et enne öist rattaetappi tunnike magada. Kuna ei viitsinud kohe etapi alguses põlvini kloaaki ronida jätsime 85 punkti etapi lõppu ja suundusime väikesele Vällakale. Üritasime 85 punktist tulnud kaasvõistlejatega jutujärjele saada, aga isegi Tiit oli kuidagi kurnatud väljanägemisega ja ei tahtnud minu mölaga kuidagi kaasa tulla. Selle eest aga saime Kaido ja Eleriga jutu peale ja järgmine punktivahe möödus meeldivalt ühtlase möla saatel. Järgmised kaks tee-etappi olid lihtsalt liikumise vaev, aga peale Munakat metsavahet panin sujuvalt suunaga punktist mööda. Õnneks aga tulid teiselt poolt jälle Medisofti omad ja Eleri viis kogu seltskonna sujuvalt punktini. Jäänud olid veel üks punkt Haanja suusaradade ääres ja vesine rabapunkt, mille olime meelega lõppu jätnud. Nüüd oli veel vaid jalutamise vaev ja juba saimegi tunnikese magada.

Pikka sissejuhatust vahetusalas ei teinud. Valisime uue garderoobi välja ja suundusime magamiskottidega majja magama. Erki ülesandeks sai olla kellapoiss, aga igaksjuhuks panin ka omale kella helisema. Erinevalt eelmisest aastast sain ma sel korral terve kolmveerand tundi ka magada, mis meil muudest toimetustest üle jäi. Seejärel tuli juba riided, õnneks kuivad ja puhtad, uuesti selga ajada, ja rattaga öhe kihutada. Kuna me olime veidi kallist etapi läbimise aega juba veidi puhkamiseks kulutanud, ei hakanud seekord väga pikka ringi planeerima. Sai sõita mõnusalt mööda kiireid asfalti ja kruusateid. Esimene punkt, Rõugest põhjapool oli kergeks soojenduseks. Järgmine oli juba pikk asfaldietapp. Tundus, et magamine on meie tiimile eriti värskendavalt mõjunud. Andsin asfaldil minna niisuguse hooga, et silmist tahtis juba sädemeid pritsima hakata, kogu aeg kontrollides, kas kõik on järgi. Kõik oli korras ja hoog aina kasvas. Punkti juurde jõudes pidi Erki aga äärepealt kopsu välja hingeldama. Selgus, et ta oli terve tee Marget tagant lükanud. Olles sihti mööda, edasi-tagasi, punkti juures ära käinud, seisis tee ääres muidu täiesti töökorras pulpulaator, aga kaardi lugemise mehhanism oli mingi pisikese rikke külge saanud. Aitasime rikke kiirelt likvideerida, nii et pulpulaator hakkas uuesti sihtimööda punkti poole liikuma. Veel mõned punktid väntamist ja hommikuhämaruses jõudsime vahetusalasse Varstu külas.

Enne kanuusse saamist ootas ees veel lühike etapp jalgsi liikudes. Lasime koos Mountain Loghome võistkonnaga kerget kõndi ja arutasime kohaliku tiigi ääres magavaid läikivaid kogusid nähes, et kas kuldsed kiled võiksid kuuluda isastele isenditele ja hõbedane emastele või vastupidi. Hiljem, peale võistlust tuli välja, et hõbedane oli Riho ja kuldsed Sven ja Ummi. Kuna meil hetkel kasutada olnud kaart oli 50 000-ne ja võistluskell ei käinud Tartu aja järgi (ehk siis minut ei olnud 90 sekundit), siis hakkas ühel hetkel tunduma, et veidi läheb äkki kiireks. Seetõttu tegime kanuusillani jõudes ka mõningased sörgisammud.

Eelmise aasta kurbade kogemuste tõttu olid meil seekord Tartust kaasa ostetud ka istumisalused, mis me kanuusse kaasa võtsime, nii et päris mõnus oli alustuseks tõmmata. Ehk isegi liigagi mõnus, sest vaatamata sellele, et Erki on parim tüürimees, kellega ma kanuus koos sõitnud olen, kippus meil kiirust nappima. Pea hakkas kolks ja kolks rinnale vajuma. Profülaktika mõttes pani Erki sisse ühe Sleha ja kolmekesi lasime ka kaasa võetud kokakoolal heamaitsta. Seniks aga, kui kõik kofeiinid ja muud vajalikud ained, mida see keemia sisaldab, toimima hakkasid, möödusid meist alustuseks Maku, Tom ja Leivo ning veidi aja pärast ka juba Koomaklubi. Õnneks aga hakkas keemialaks varsti tööle ja siis oli paadil hoopis teine minek. Alustuseks möödusime omakorda kahest eelnevalt nimetatud võistkonnast ning siis juba mitmest teisest ees olnud paatkonnast, nii et paadi vöörist vett pritsis. Üleval olles tuleb sõudmine ikka hoopis paremini välja. Mõne aja pärast Ergutas Sixten meid sillalt ning möödusime ka kummipaadiga spinningut loopivast Eesti sõudmiskoondise mehest (vist oli Allar Raja). Kerge peataolek oli ärakeeramiskohas, kui nägemisulatusse tekkinud Maret sellest tuima näoga mööda sõitis. Olles kerges hämmingus niisugusest lihtsast veast, nii suure orienteerumisspetsialisti poolt, pidin ikka peaaegu minuti kaarti vaatama, enne kui otsustasin, et meie keerame ikkagi õigest kohast ära. Nüüd polnud aga asi enam nii roosiline, kuna järgmine jõgi tuli läbida vastuvoolu sõudes. Üritasime nägemisulatuses olevatest tiimidest kõige kauem vooluga rinda pista, aga lõpuks tõmbasime ikka paati heinamaa peal järel.

Kohe peale keeramiskohta ootas ees lühem jooksuetapp. Meile oli ta veel eriti lühike, kuna otsustasime koos Minni, Pilvi ja Reigoga, et ei hakka üle ühe punkti võtma, sest sellise vastuvooluga kilomeetrite kaupa jõge läbides, läheb meil järgmisse vahetusalasse jõudmine ikka eriti keeruliseks. Raske südamega loobusime tegelikult ajaliselt väga lihtsatest kolmest punktist ja suundusime tagasi paati tassima.

Esialgu saimegi seda teha, kuna jõeäärseid karjamaid mööda oli see vägagi mõistlik. Hiljem, kui karjamaade asemel laiutas mets, me seda enam teha ei saanud. Alguses panime naisliikmed jõeääres võimalikke ettejäävaid punkte otsima, aga hiljem loobusime ka sellest plaanist, kuna see võttis päris palju kallist aega. Üritasime veel jõega rinda pista, aga ühel hetkel tegime otsuse, et tuleb paratamatult veest välja minna ja kanuusid tassida, et mingigi variant oleks kohale jõuda. Ega meile see variant alustuseks kellelegi ei meeldinud, kuna kanuuga on parem siiski vett mööda liikuda. Ja kui arvestada asjaolu, et me olime jõe peal esimesed tiimid ja aega jõudmine oleks olnud väga napp, hakkasime juba kahtlema etapi loogilisuses. Mööda sõitnud ja hetkeks peatunud Sixten ütles aga, et ta teab kindlalt ühte tiimi, kes aega jõuab ning meilgi olevat see suhteliselt tõenäoline. Niisiis, tuli kanuu kaasa võtta ja reipal sammul vahetusala poole marssima hakata. Peale kilomeetreid tassimist hakkaski juba õige koht taamal paistma ja jõudsime aega koguni 15 minutilise varuga. Enne meid olid kohal juba Tiit, Tanel ja Riivo. Kõige parema soorituse tegid sellel etapil aga Maku, Tom ja Leivo, kes lisaks kõikide punktide võtmisele jooksuetapil, jõudsid ka mõne sekundiga aega.

Järgmine lühem etapp sisaldas aga Vastse-Roosa Metsavenna talu ümbrusest legendi järgi punktide otsimist. Raskemateks punktideks osutusid alustuseks peidetud punkt Lehola talu aidas, mida koos vähemalt kolme võistkonnaga otsisime ja mille leidmise järel mulle suure häälega lubati liitrite kaupa õlut :). Veel keerulisem oli aga olukord punktiga "silla all", mida tänu paljude sildade olemasolule ja hiljem ka aja vähesusele vist ükski tiim üles ei leidnudki. Vahetusalas, enne järgmisele trekkinguetapile minekut, tegime Buduaari neiudele teatavaks, ka nime, mille me neile järgmiseks aastaks vahepeal välja olime mõelnud, kuna nad nii kiirelt rajal liiguvad. Ise olime selle nimega küll ülimalt rahul, aga millegi pärast ei tundunud "Ige paljaks" neile endile just eriti õnnestunud nimevariandina.

Järgmiseks trekkinguetapiks valisin esialgu jälle liialt palju punkte. Viiekümnetuhandene kaart ei olnud mulle sel hetkel trekkinguks ikka piisavalt hinnatav ja noh tempo oli ka rahulik jalutamine. Asfalti mööda jalutades ja tortilla maisikrõpse näost sisse ajades, arutasime, kui imelik niisugune "sporditegemine" ikka kõrvaltvaatajale paista võib. Jalatallad ei olnud ka enam kõige värskemad ja väikese puhkepausi ajal kotist une ajamiseks otsitud Sleha, mida ma peale viiekordset koti läbivaatamist ei leidnudki, oli esimene asi, mis mulle peale võistlust kodus kotti avades vastu vaatas. Osadele inimestele me siiski mingi külje pealt meenutasime vist sportlasi, sest kui me kohalikust memmest, kes põllul tööd tegi, juba mööduma hakkasime, siis ilmselt koti küljes olevaid numbreid nähes teatas: "te olete ikka pika jooksuringi valinud". Ehkki jooksuga ei olnud siin ammu enam midagi pistmist. Kuna ajaga hakkas taas asi hapuks kiskuma, tuli ka päris tee äärde jäänud 60. punkt valikust välja jätta. Selle asemel käisime aga hoopis Mõnistes poes, jäätist ja kokakoolat ostmas. Oli see vast mõnus ja värskendav elamus. Peale pikemat asfalti mööda marssimist jõudsime lõpuks tagasi Varstu vahetusalasse, kus millegipärast hunnik tiime lihtsalt päikest võttis ja niisama jutustas.

Vahetasime ka Heigoga ja läheduses olevate ilusaimate neidudega paar sõna, täitsime joogipudelid veega ja vahetasime tossud rattakingade vastu. Viimane osutus taas äärmiselt meeldivaks kogemuseks, mida ei saa jällegi öelda selle tunde kohta, mis tekkis peale rattaga sõitmist jalgu maha pannes ja kõndida üritades. Vahepeal trekinguetapil olime ajaviiteks ära õppinud ka selle, kuidas käib konstruktiivne kriitika Eesti moodi ja demonstreerisime seda lahkelt vahetusalas olnud kohtunikele. Põhimõtteliselt kõlab see siis umbes nii: "K...di j..u, mida p....t sa r...k vahid seal, hakkame juba liikuma", või midagi seesugust. Eesootav pikem rattaetapp andis võimaluse külastada ka Lätimaad, aga just piiripunktis ja Lätis asuvad 2 punkti jäid seekord meie trajektooriga mittesobivateks, nii et ei hakanud seekord riigipiiri ületama. Ratas ise oli aga vahelduseks päris mõnus. Punktid asusid kõik kenasti looduskaunites kohtades, kuhu nii mõnessegi kohta võiks veel tagasi minna. Luhasoo RMK majakeses käimine mööda pikka laudteed osutus aga jälle ilusaks, aga ka meeletult aeganõudvaks, nii et kohati tekkis päevakorda uuesti mõte aja nappusest. Kuna ma aga punktidest ka loobuda ei tahtnud, siis suundusin salaja järgmise punkti poole, lootes, et äkki Erki ei küsi, kui palju meil järgmisse punkti minna on ja siis punktis ei ole meil enam võimalust midagi vahele jätta. Erki aga loomulikult küsis, aga õnneks jätkasime selle peale ikkagi teed punkti poole :o). Viitinas tahtis üks suuremat sorti noor neiu, kes ennast läbi Audi 80 katuseluugi välja oli pressinud, meid oma läbilõikava kriiskamisega poolsurnuks ehmatada. Aga üldjoontes läks rattaetapi lõpp sujuvalt ja peagi laiutas meie ees suur karjäär, kus ootas ees eelviimane etapp - fotoorienteerumine.

Kohtunike käest saadud pildikeste abil pidime leidma karjääri ümbrusest 5 punkti. Üldiselt sujus meil see värk vägagi sujuvalt, kui välja arvata kaskede vahel asuv punkt, mille sarnaseid kohti asus selles piirkonnas sadu ja nad kõik tundusid olevat ainuõiged. Minu kasepunkti otsimise rituaalide vahel jälgis Marge aga hoolega ringi liikuvat rahvast ja selle tulemusena saime kätte 75-nda punkti. Ülejäänud olid juba vormistamise küsimus ja rõõmsal meelel saine suunduda paari kilomeeetri kaugusel asuvasse võistluskeskusse, kust algas ja lõppes viimane tunniajane orienteerumisetapp.

Viimase etapi kaardiks oli kasutada 96-nda aasta põhikaart, mis sellel maastikul ja sellise väsimusastme juures osutus minu jaoks liiga detailidevaeseks. Mitte et mulle meeldiks ülidetailne kaart, aga selle peal ei olnud justkui midagi vajalikku kirjas. Kõik need kubemeni mülkad mida me läbisime, neid ei olnud tegelikult olemas. Õnneks oli tegu viimase etapiga ja mingi vesi ja muda enam eriti ei huvitanud. Esimese kloaagi peale tekkis Erkil korra nutuvõru ümber suu, kui ta äsja võistluskeskuses pandud kuivade ja puhaste jalatsitega sooserval vaatas, et ma kavatsen sealt läbi astuda, aga peale esimest kahte sammu ei olnud enam mitte mingisugust vahet. Ehkki viimase kaardiga ma väga hästi hakkama ei saanud, töötas kompass jällegi viimasel etapil suurepäraselt ja seetõttu erilisi vigu me tegelikult ei teinud. Lihtsalt olles juba mõnda aega jalutanud, vaatasime, et 48 tundi on kuidagi märkamatult hakanud mööduma ja aeg oleks suunduda finiši poole. Mõeldud tehtud.

Õlu maitses peale sellist võistlust loomulikult suurepäraselt, samamoodi loomulikult ka saun. Hiljem selgus, et olime saanud oma kategoorias auhinnalise teise ja üldkokkuvõttes neljanda koha, kaotades üldliidrile vaid 2 punktiga. Igal juhul oli tegemist äärmiselt suurepärase võistlusega. Afterparty kestis minul vähemalt hommikuvalguseni. Ning peale kosutavat uinakut hommikul kella 10 paiku Marge äratamise peale ärgates, tahtsin esialgu kohe rajale kihutada, arvates, et oleme sisse maganud ja küsides, kui palju järgmise cut-offini aega on. Mõne sekundiga saabus aga selgus, et ei olegi vaja kuhugi minna. Tunne oli igal juhul äärmiselt meeldiv ja autoga Tallinna poole sõites istusime suud kõrvuni, nagu äsja doosi kätte saanud narkomaanid ja arutasime omavahel, kui mõnus on ikka olla.

Muidugi suurimad tänusõnad korraldajatele ja muudele asjassepuutuvatele inimestele.

Tulemused.

EMV lühirada ja teade Piigandis

Jüriööl selgus, et orienteeruda ma ei oska. Seda viga saab parandada ainult ühte moodi - tuleb kaardiga metsas käia. Erinevatel põhjustel on see viimasel ajal mõnevõrra unarusse jäänud, aga vaikselt üritan seda viga parandada. Ehkki lühirada ei ole konkureerimise mõttes kunagi minu tugevam külg olnud, sobib see treeninguks suurepäraselt, eriti kui arvestada asjaolu, et lühiraja maastikud on valdavalt mõnusalt tehnilised. Niisiis loomulikult panin ka ennast kirja. Eesmärk oli teha rahulik sooritus, eriti alguses ja joosta ilma suuremate vigadeta nö oma jooks.

Esimene pilk autoaknast maastikule ei olnudki väga hull. Võrreldes nädal varasemalt, kostüümiproovi järgselt läbitud, ilma punktideta orienteerumisrajaga Mägestiku kaardil, oli metsaalune meeldivalt lage. Ettevalmistused stardiks olid varasemast veel täiesti meeles. Tegin kerget soojendusjooksu, venitusi ja lõpuks võiski juba suunduda stardialasse. Metsa minna oli päris mõnus. Alguses võtsin rahulikult. Punktid tulid hästi vastu - esimene, teine, kolmas. Mulle tundus juba, et olen vahepeal jälle orienteerumise ära õppinud. Ka neljandas kõik klappis, olin juba punkti kohas, aga tähist ei näinud. Hetkeks juba ehmatasin, aga veel üks samm ja tähis paistis täpselt puu taga. Enesekindlus aina kasvas. Kasvas aga paraku nii kiiresti, et järgmist punktivahet läbides jooksin ennast Gueorgiou'ks ja kihutasin sujuvalt mättasse. Järgmisel hetkel leidsin ennast juba tee pealt, kus õnnestus paika saada. Hetkeks tõi see laks maa peale tagasi, aga mitte kauaks. Seitsmenda punktiga vajusin samuti natuke punktist mööda, aga see oli juba selline normaalne viga.

Teel kaheksandasse punkti sai tee peal kokku üsna mitmepealine seltskond. Tagant järgi jõudnud Tanel ja Pets, aga ka 2 minutit eespool startinud Karli. Tee peal selgus, et jooksu tempol mul väga viga ei olegi. Pets libises küll vaikselt eest, aga Tanel ja karli liikusid talutava kiirusega. Kaheksandaga midagi keerulist ei olnud, aga üheksandaga tõmbasin jälle viga. Uskumatu kui idiootselt enesekindel võib üks inimene ikka olla. Üle ühe punkti teed viga ja ikka veel mõtled, et oled lõpp suurepärane orienteeruja. Tegelikult peaks sellist sõna olema samas lauses keelatud kasutada. Aga las ta jääb. Järgnevad punktid, kuni 14-ndani läbisime põhimõtteliselt sama trajektoori pidi Karli ja Taneliga. Mõningad väikesed variatsioonid, aga muidu enam-vähem koos. 14-ndas jõudis järele Olle. Huvitaval kombel läks ta kuhugi orbiidile. Aga tähelepanu sellele pöörama ei hakanud. 15-ndasse minnes valisime erinevad teevalikud. Meie taneliga läksime põhja poolt ümber soo, Karli müttas Ollega otse. Vaatasin, et Tanel kaldub liiga vasakule ära ja hoidsin ise paremale. Punkti piirkonda jõudes tuli otse ragistanud Karli, aga Olle ja Tanel olid kadunud. Lõpuga jäi Karli veel vaatama ühte hajutuspunkti ja sain natuke eest ära. Mõne aja pärast laekusid finišisse ka Olle ja Tanel. Peale muidu täiesti ebakindlat jooksu on natukenegi hea mõelda sellele, et olid mingis lõigus kiirem, kui Eesti parim orienteeruja :o)

Tulemused.
Etapiajad.

Laupäeva õhtul käis tõsine konkureerimine JOKA teise tiimi. Makul seekord loosiõnne ei olnud ja ta pidi jooksma esindusvõistkonnas. Meie Tiidu ja Tomiga saime esindada siis II tiimi. Peale sooja tünni ja mitmeid Alexandreid ei olnud enesetunne hommikul pehmelt öeldes just kõige teravam. Õnneks aga olin esimeses vahetuses, nii et neljandaks punktiks oli lootust organism käima saada. Tempo ei olnudki alguses kõige hullem, aga esimese hajutuspunktiga vajus kogu grupp kuidagi sujuvalt laiali. Teise punkti minnes, tee peal paistsid esimeste meeste seljad juba aukartust äratavas kauguses. Aga sellisest pisiasjast ei lasnud ma ennast loomulikult häirida. Tekkis mingisugune tagasihoidlikum grupp, kuhu kuulusid lisaks mulle veel Mati Korrol, Ott Rakkaselg, noor JOKAkas Martin Sulg.

Oodatult ei olnud mu jalg just kõige teravam ja valdavalt tiksusin rahulikult grupis. Õnneks ei tulnud sisse suuremaid vigu. Väiksemaid kaldumisi siiski oli, nii et Mati pääses meil mõnevõrra eest minema. Pikemal etapil, 8-9, lõpu eel saime ta siiski uuesti kätte ja eestki minema. Punkti eel hakkasid inimesed kuidagi edasi-tagasi tõmblema. Õnneks ei lasnud ma ennast sellest suuremat häirida ja pääsesin suht väikeste kadudeta. Pressis olime koos Oti ja kah meie gruppi vajunud Peep Otstaveliga. Sama teema jätkus põhimõtteliselt kuni 15-nda punktini. Tee peal kippus Ott ja üks noorem Võru poiss eest ära vajuma, üllatuslikult jäi aga Peep jällegi maha. Metsas vajus grupp rohkem kokku. Peale 15. punkti hakkas aga Ott kuhugi imelikku kohta minema ja ka teised vajusid kuhugi laiali. Ainult Võru kuti selg paistis veel selle etapi lõpuni. Järgmiste lühikeste etappidega kuni lõpuni jäin kuidagi liiga ukerdama ja vajusin läbi võsa vist liiga valest kohast, nii et olin seal nagu natuke kinni.

Võrreldes päev varasema lühirajaga võib öelda, et tehniliselt oli jooks veidi parem ja suutsin ikkagi enam-vähem oma sooritust kontrollida. Füüsiline pool aga ei kannatanud paraku mingit kriitikat. Aga oli tore sellegi poolest.

Tulemused.
Etapiajad.

Xdreami I etapp - TALLINN

No lõpuks hakkab juba tulema. Xdreamil oleme siis sel aastal Maku ja Tomiga. Kolm orienteerujat - päris OK. Esimene etapp oli planeeritud Tallinnasse, alguse ja lõpuga Vabaduse väljakult. Palju oli diskussioone raja kulgemise teemal. Mis seal salata, isegi sai seda mõeldud. Tuleb tunnistada, et ei pannudki väga puusse. Kõige kahtlasem tundus võitja aeg 3:40, kui arvestada, et nii uisud, kui rattad tuli viia Piritale. Aga vahet ei olnud. Eks kõigil on sama rada.

Kell 11 kõlaski stardipauk. Alustuseks midagi keerulist ei olnud. Esimene punkt raekoja platsil ja järgmine Mere puiesteel Kalev Spa lähedal. Siis juba mööda joont Kadrioru poole, kus kunagi asus lõbustuspark. Rahvas kulges ühes pikas joas. Hoidsime sellist mõistlikku tempot, väga ei kihutanud. Kadriorus panime uisud alla ja mööda kergliiklusteed Pirita silla alla. Tomile jäi ülesandeks legend läbi töötada, aga uisu alguseks olin selle ise ka juba läbi vaadanud. Midagi eriliselt üllatavat ei paistnud. Uisus hakkas tunduma, et öösel oli Jüriöö olnud. Alguses sõitsid mööda Sven, Ets ja Rene, siis Elo, Alar ja Rein. Seda kõike arvestades asjaolu, et ma tõmbasin enda arvates täiesti mõistliku tempsiga. Ja tavaliselt on uisk olnud ikkagi minu tugevamaks küljeks. Samas ega midagi kurta ka pole, me olime ikkagi kiired, lihtsalt mõned olid veel kiiremad.

Pirita silla alt algas ratas. Rattas ka seekord mingeid erilisi üllatusi ei pakutud. Samas tegime seal oma selle etapi kõige suuremad vead. Vead siis mitte selles mõttes, et ei leidnud punkte, vaid selles mõttes, et teevaliku vead. Mõned etapid sõitsime otse, kuigi oleks pidanud ringi minema. Näiteks 12-13 ja 13-14. Kusjuures ütlesin veel Makule ja Tomile enne, et järgmise paneme ringi, aga kui teeotsa jõudsime läksid kõik sealt otse ja rada tundus vägagi sõidetav. Tegelikkuses aga oli küll sõidetav, aga keegi sõitis ees liiga aeglaselt ja mööda väga ei saanud. 16-17 etapiga oli aga täpselt vastupidi. Seitsmenda punkti juures nõlvast alla minnes lendas keegi mul kõrval. Ehmatusega vaatasin, et see on Maku. Tegi mingi salto laadse asja ja maandus pea ees maha. Nägu oli veits lõhki, reis sai ka obaduse. Õnneks nutma ei hakanud ja tõmbasime edasi. Viimase otsa enne 17 punkti panime nagu juba öeldud ringi. Ainus, mida ei oleks tohtind ringi sõita. See oli sellepärast, et ma ei lugenud hoo pealt välja surnuaia põhjaküljel jooksnud teed. Vaatasin, et keeluala ja kuna olime juba enne otse minekuga tünga saanud, ei hakanud pikalt mõtlema ka. Nii et teletorni vahetusalasse jõudes olid Reigo,Leivo, Mann ja Alar, Rein, Elo jälle vahetult meie ees.

Teletorni juures tuli ronida 13. korrusele. Mis seal ikka. Tempo oli ronides rahulik, kuna keegi tegi ees tempot, sain sel ajal süüa. Alla tulles hakkas jooksuetapp. Algus viis läbi botaanikaaia. Keegi meie ees tegi viga, ei hakanud järele tegema. Elo tiim püsis järgi. Enne järgmist vahetusala oli vaja veel maa alustesse katakombidesse kaht punkti otsima minna. Loterii. Minul ju lotoõnne pole. Esialgu panimegi valesse otsa, aga seal eriti palju ruume polnud nii et tulime peagi tagasi. Mingit rahvast uitas ringi päris palju. Siis võtsime kasutusele alternatiivse taktika. Kuna keegi ei tahtnud kaasvõistlejatele öelda, kui ta punkti leidis, siis hakkas ta hoopis oma võistkonnakaaslast niisama kutsuma. Näiteks, kui kuskilt kostis: "Peeter, Peeter", või "Mihkel, Mihkel", siis häälele koos Peetri või Mihkliga järgnedes olime peagi ka punktis. Ja nii kaks korda järjest. Nii et loterii läks seekord isegi valutult. Edasi kanuu alguse vahetusalasse.

Enne kanuusse saamist aga tuli palk õlal üks ring joosta. Maku ja eriti Tom on minust palju pikemad, mistõttu lootsin juba, et saan sisse võtta keskmise koha ja niisama moraalseks toeks olla. Tegelikult aga sain hoopis viimase koha ja Tom pidi keskmisena poolküürakil käima. No igal juhul õnnestus see palk kuidagi ümber lumehunniku tassida. Kanuupunktides käisime kogu aeg kanuuga, jooksma ei hakanud, ehkki natuke arutasime seda varianti. Silla alust, 31. punkti kanuust võttes tahtis vägisi jalad krampi tõmmata. Kanuus kipub üldse see nii olema, kui jalad väga kõverasse panna. Igaks juhuks sain Tomilt jahisadama juures ühe magneesiumi pulbri. 34. punkti juures vedasime kanuud natuke maad punkti ja tagasi. Pirita silla alt aga algas jällegi 4,3 kilomeetrine rulluisuetapp tagasi Kadriorgu.

Uisuetapil jõudsid meile jällegi järgi seljataga olnud ISC tiim. Seda suures osas muidugi ka tänu kiiremale uiskude vahetamisele. Joonorienteerumisele, tagasi vanalinna, mis kulges veidike erinevalt, kui Kadriorgu tulles läksime juba Koos nendega. Joone peal tegin küll väikese peteka ;) minnes ühes kohas valelt poolt maja, aga vahet sisse ei tõmmanud. Merekeskusest kostis valju Soome popmuusika ja põhjanaabrid trimpasid välikohvikus ohtrasti õlut. Vägisi oleks tahtnud mõne venna klaasi tühjaks kummutada, aga millegi pärast oli kiire. Vanalinnas oli enne Vabaduse väljakule minekut seekord ka paar punkti. Esimene lihtsalt mingi tänava ääres, aga teise punkti minnes tuli Schnelli tiigi juurest ikka Toompeale ronida. Alla, Vabaduse väljakule sörkides soovitas Maku lisaülesande punktid ära jagada. Kuna A oli kaugemal ja B ning C platsi peal, võtsin omale A. Sain tõukeratta. Tom tahtis ronida, nii et Makule jäi seekord kõrgushüpe. Kuidagi õnnestus meil lisaülesandel Elo tiimist mööda ka saada, nii et lõpetasime veidi enne neid. Pealegi hakkas neile lisaülesannete tegemine meeldima, nii et nad panid teise ringi veel.

Ilusa võistluse eest tasuks kümnes koht oli sel päeval maksimum, mis meil saavutada õnnestus. Ilma Jüriöö jooksuta, eelmisel ööl, oleksime ehk võinud rünnata kaheksandat positsiooni, aga üldiselt oleme rahul. Vähemalt on, kuhu edasi minna.

Tulemused.
Alade vaheajad.
Etapiajad.

52. Jüriöö Jooks Keilas

Njah, mis ma oskan öelda, paistab, et füüsiline vorm on hetkeseisuga tunduvalt parem, kui kaardilugemisoskus. Jalad jooksevad pidevalt ajult eest ära. Eks see tuleb kindlasti sellest, et jooksu, ratta, uisu, suusa vms treeninguid on piisaval hulgal läbitud (no alati võiks muidugi parem olla), aga kaarditreeninguid pole teinud põhimõtteliselt üldse. Ja kui mõtlema hakkasin, millal viimane kord nö päris orienteerumas sai käia, siis ...... no ega ei tulegi meelde. Mis kaardilugemisest me siin siis rääkida saame? Ja ühtegi vabandust mul ausalt öeldes varnast võtta ei ole. Ikka ise loll. Halb lugu on selle juures see et nii orienteerumises, kui ka seiklusspordis läheb füüsilist tugevust vaja täpselt sama palju, kui kaardilugemisoskust. Nii et kui üks täiesti ära unustada, siis on tulemus käes. Lisaks ei ole mul ka absoluutselt mitte mingisugust "lotoõnne". Aga ma ei saa aru mis halamiseks siin nüüd siis läks. Olen otsustanud hoopis oma kaarditreeningute osakaalu tunduvalt parandada. Ja "lotoõnne" kohapealt pidavat ka see õnn ikkagi tugevamaid soosima, nii et tuleb tugevamaks (loe targemaks) saada.

Nagu eelnevast sissejuhatusest järeldada võib, siis Jüriöö jooks läks mul p****e! Kui eelneval aastal tegime Jüriööl kõik suures plaanis õnnestunud jooksu, siis see aasta näitas, et päris mitmel on arenguruumi siiski piisavalt. Õnneks aga on Siku meil ikkagi orienteeruja ja tänu temale ka kaheksas resultaat tuli.

Jüriöö jooks on igatahes lahe ja ootasin seda võistlust juba ammu. Tasapisi lootsin joosta ikkagi JOKA esindustiimis. Enne võistlust aga hakkasid liikuma jutud, et esindustiimis jooksevad hoopis Jaan, Kristjan ja Kaarel. Alguses see mulle eriti ei meeldinud, kuna ei toimunud isegi mitte katsevõistlust, aga pikapeale hakkas see mõte mulle järjest rohkem meeldima, kuna Maku, Tomi, Liisu ja Hellega oleks olnud suurepärased võimalused esindustiimile ära panna. Paar päeva enne võistlust selgus aga ootamatult, et tekkinud kuulujutud ei vastanud siiski tõele, kuna olin ikkagi algusest peale planeeritud jooksma esimesse tiimi. :o) No mida iganes, igal juhul esimese tiimi kolmanda liikmena ma rajale sain.

Jaan Esimeses vahetuses oli teinud enam-vähem normaalse soorituse, nagu ka Evely teises. Olime JOKA teisest tiimist vist mõne minuti ees, kui ma rajale sain. Otsustasin võtta rahulikult ja joosta kindla peale. Esimene punkt oli kohe haigla sisehoovis, muret polnud. Teise punktiga läks juba pall korra natuke käest ära, aga tõmmasin kohe tagasi ja otsustasin jätkata rahulikumalt. Selja taha tekkis aga vist Rakvere dressis noormees, kes mind veidi häirima hakkas. Kolmas tuli ilusti, aga neljandaga rammisin läbi võsase metsa natuke liiga lõuna suunas. Viienda otsustasin joosta ringi, kuna mets oli risune. Rakvere mees hingas kuklasse. Kuuenda poole minnes see jätkus. Läksin vea peale välja, nagu rajameister lootis. Tüüp tuli kaasa. Ikka mulle ei meeldinud. Kui punktis olin, möödusid must Lauri Lahtmäe ja üks Võru tüüp. Kuna jooksin neist kiiremini, sain nad peagi kätte. Õnneks jäi Rakvere mees maha. Seitsmenda võtsin juba veidi enne Lahtmäed ja Võrukat.

Kaheksanda poole panin ees minema, teised jälitasid. Otsustasin püsida piisavalt kaua lagedal ja läbida punkti kindla peale, kuna tundus veidi kahtlane punkt. Nurka maha lõigates otsustasin leida kaduva raja, aga leidsin neid neli tükki. valisin oma arvates kõige suurema, aga ilmselgelt olin tulnud juba liiga kaugele. Teised olid kuhugi kadunud. Muidugi olid, nad läksid ju punkti! Järgmisega võtsin tempsi veidi alla. Töötas. Punti juures oli punt inimesi viga tegemas. Ma ei jäänud sinna sama tegema. Lugesin asjad välja ja läksin punkti. kümnes oli lihtne. Mööda teed ja nurk maha, otse punkti. 11 oli tõeline loterii, mida juba enne Tomi käest kuulsin. Otsustasin minna väga kindla peale. No nii kindla peale kui üldse võimalik tundus. Tee käänakust punkti peale minnes oli kaks varianti, kas jõuan punkti või panen mööda. Mets oli tihe. Nagu juba öeldud, "lotoõnne" mul pole, niisiis panin mööda, ehkki vahtisin pidevalt vasakule-paremale. Keerasin tagasi ja punkti jõudsin jälle koos Võru kutiga.

Järgmisse, TV-punkti ragistades jooksin tal jälle veidi eest ära. Kolmeteistkümnes oli jälle veidi kobina peale. Seekord panin otse täppi. See-eest punktist välja oleksin võinud veidi paremini minna. No see on muidugi juba väike iluviga. Nüüd läks lihtsaks. Üks punkt tänavate vahel ja järgmine pressikas. Üritasin tempot hoida, enam polnud väga võimalik viga teha. Olin enda omad juba ära teinud kah. Pressi minnes tundus, et Võrukas jääb maha. Peale pressi aga pressis ikkagi kannule. Lõpp oli jooksmise küsimus. Võrukas järgi ei saanud. Andsin Sikule teate üle. Ajal kui meie võistkonna tõeline normaalne orienteeruja rajal oli, olin mina pesemas. Kahju. Kristjan vormistas lõpu. Tulemuseks kaheksas koht.

Kokkuvõtteks oli minu poolt halb jooks. Lisaks sellele, et kaarti lugeda ei mõista, läksin ilmselt liialt rabistama. Lasin ennast liigselt häirida ka kaasvõistlajatest. Üldiselt tuleb rohkem orienteerumas käia. Ja seda ma teha kavatsengi. Aga mulle meeldis sellegi poolest. Jüriöö on ikka lahe. Kella kolme ajal istusime Makuga minu köögis laua taga, jõime õlut ja sõime kana- ja vutimune. Ikkagi munadepühad. Hommikul ootas ees Xdream.

Tulemused.
Vaheajad.

Maratonsport XT-Kevadseiklus Vilustes

Suvise hooaja esimene seiklusspordi start sai tehtud Maratonsport XT-kevadseiklusel. Algselt pidi võistlus toimuma Saarjärvel, aga kuna ilmastikuolud ei olnud jätkuvalt eriti suvised, siis koliti võistluskeskus Vilustesse ümber. XT sarjas osaleme, nagu ikka, Makuga kahekesi. Logistikaülesanded lahendasime võidukalt ning olles rattad Vinso teeristi läheduses olevasse, mudasesse rattaalasse viinud, jõudsime piisava varuga võistluskeskusesse kohale. Enne starti sai veel kaasvõistlejatega diskuteeritud ja Värskat kaanitud, kui avanes võimalus stardialasse koguneda. Erinevalt eelmisel ja järgneval päeval olnud +15 kreedisest päikeselisest kevadilmast oli laupäevane võistlusilm pilvine, vihmane ja tuuline.

Nagu eelneval suvehooajal tavaks saanud, oli kohe stardis lisaülesanne. 1x1 cm suurustelt kaarditükikestelt tuli päriskaardile lisapunktid peale kanda. Selle ülesande lahendasime vist enam-vähem kõige kiiremini ja suundusime oma arvates loogilisele ringile, jättes kohe eos välja võistluskeskusest põhjas olevad punktid. Kusjuures arvan siiani, et see oli õige otsus. Muus osas arvan, et tegime enda kohta seekord pigem halva rajavaliku. Nagu Maku pärast mainis, selliseid vigu me teha ei tohi. Siiamaani on rajavalik olnud meie selgeks plussiks, ka siis, kui füüsilise vormi kohta seda öelda ei saa. Muus osas ei olegi väga palju kobiseda, aga just 34 (mis oli lisaülesandega koos väärt 6 punkti) ja 27 oleks pidanud peale 53-ndat punkti läbi käima.

Kohe esimese 37. punkti poole joostes sain aru, et pingi peale valmis pandud kindad olid võistluskeskusesse maha jäänud. Esialgu eriti hull ei tundunud, aga kartsin natuke rattasõidu pärast. 37-45-20-39 läksid ilusti. Enne 20. saime küll jalad juba märjaks ja pool küntud põldu tahtis kosside küljes meiega kaasa tulla, aga see käib asja juurde. Peale 39-ndat saime juba natuke metsas ka mütata. Vesi tundus päris külm. Kaua ei tahtnud järjest vees olla. 53 tuli ilusti vastu, aga 25 poole minnes kadus rada ära. Sellest ei olnud aga eriti midagi, võtsime suuna ja läksime järgmise ülesküntud lageda nurka. 25-49-26 olid piisavalt lihtsad. 40 plaanisime algselt võtta teiselt poolt, asfaldilt, aga kuna ojad tundusid pehmelt öeldes jõgedena, tegime plaani ümber ja võtsime 40 järgmisena.

41-57-33-24 olid jooksmise vaev. Joosta selle eest oli aga mõnus. 41 juures nõlval, kus sambla all oli jää, pidin peaaegu alla lendama, aga pääsesin lihtsalt persekaga. Kell alguses pidevalt piiksus, kuna enne starti unustasin maha võtta eelmise intervalltreeningu märguanded. Et asi väga igavaks ei läheks siis tegime 48 punktiga väikese vea. Juba teist korda selle võistluse jooksul ei viitsinud legendi vaadata ja eeldades, et punkt on tee peal, panime sellest alustuseks mööda. Kuna aga suund läks juba väga valeks pöörasime otsa ringi ja tagasi minnes paistis ka punkt kivi taga tee ääres. Üks vastu tulnud tüüp tahtis kohe sama vea teha, aga päästsime ta ära. 23-ga probleeme ei olnud, küll aga tegime jällegi vea 42-ga, mille lähedusest leidsime ka suuremat sorti lumekoguse, kus oli piisavalt tülikas sumbata. Kusjuures põhimõtteliselt ei olnud sinna lumme ju vaja minnagi. Aga kes ütles, et lihtne peab olema? 31 ja 32 olid ainult vormistamise küsimus, enne vahetusala, ehkki vahetult enne 31 punkti tahtsid jalad põlvini külmas vees olles otsast ära kukkuda.

Alguses tahtsin pigem rohkem joosta, kui ratast sõita, kuna rattateed tundusid porised ja aeglased, aga läks nii, et jõudsime vahetusalasse umbes 2.10-2.15 peale starti. Vahetusalas oli ka 1 punkti väärtuses lisaülesanne, mille sujuvalt mööda panime. Kauguse hindamise asemel kasutasime punkti asukoha tuvastamist kaardi järgi ja mõõtsime kauguseks 240 meetrit, mis oli ilmselgelt liiga palju. No 1 punkt, vahet pole. Kuna plaanisime sõita ka ümber Meenikunno raba, otsustasime alustada punktidega 34-39-25-49-57 jne. Kohe esimeses 34-s oli ka lisaülesanne, kust saime veel 3 punkti lisaks. Seda oleks meil vaja olnud ka jalgsietapil. 39-sse viiv tee oli aga liimiga kaetud, nagu tsiteerib Täpi oma blogis Elo sõnu. Vajuta kuidas tahad, edasi ei liigu. Seetõttu otsustasimegi 25 punkti minekuks kasutada asfalti. Metsavahel olevad pinnasteed olid aga kohati päris mõnusad sõita. Mida ei saa aga öelda 33-29 vahelise lõigu kohta. 49-57 etapil läbisime ka ühe kohaliku Eraomaniku maad, kes oli viitsinud isegi metsa sisse viivale teele eravalduse sildid välja panna. Maja juures hoidsime igaks juhuks hinge kinni, et me kogemata härra isiklikku õhku oma kopsudesse ei hingaks.

48 ja 24 punktides oli juba kindel, et liimised kruusateed on röövinud palju aega ja ümber raba me enam sõita ei jõua. Maku tahtis ka loobuda 51 punktist ja minna kohe üles, aga veensin teda 51 siiski külastama, kuna 5 punkti on ikkagi 5 punkti ja seda pole kuskilt rohkem tagasi võtta. Niisiis käisimegi edasi-tagasi 51-s ära ja kihutasime mööda asfalti põhja, võistluskeskuse lähedusse. Ilmselgelt ei olnud meie rattaring mõeldud niisuguse valiku jaoks, aga enam polnud teha midagi. Pigem oleks tagantjärele analüüsides pidanud tegema valiku 29-48-51-24-33-57-49-25-39-34-22-44-35-46-47-55-36. Aga nüüd polnud enam teha midagi. Otsustasime kõigepealt võtta ringi 36-55-47 ja aja ülejäädes ka 46. Maanteeotsal hakkas vesi vaikselt läbi riietuse kehani jõudma ja tunda andis ka see, et kindad võistluskeskusse olid jäänud. Viimastes punktides olid näpud nii kanged, et pöidlaga enam käiku vahetada ei jõudnud. Õnneks oli lõpuni jäänud suhteliselt lühike maa. 46-t kahjuks enam läbida ei jõudnud ja kihutasime otse finišisse.

8-s koht ei ole kindlasti see, mida me sellel võistlusel saavutada lootsime. Ilmselgelt läksime seekord alt rajavalikuga, mis tavaliselt just meie trump on. Ja seda mitu korda. Kui arvestada veel seda, et ei viitsinud korralikult legendi lugeda, siis tuleb XDreamiks siit tõsiseid järeldusi teha. Üllatas aga nii suur alla jäämine parematele. Parima võimaliku valiku realiseerimisega oleksime minu arvutuste kohaselt saanud maksimaalselt 2. koha. Aga oleks p****l küüned, istuks laes...

Kiire sauna moodi asi ja supp sisse ning kihutasime edasi Puurmani suunas, kus tegime Makuga vähe pikema sauna. Minule jätkus õhtu juba vanaema 90.-nda juubeli tähistamisega.

Tulemused.