52. Jüriöö Jooks Keilas

Njah, mis ma oskan öelda, paistab, et füüsiline vorm on hetkeseisuga tunduvalt parem, kui kaardilugemisoskus. Jalad jooksevad pidevalt ajult eest ära. Eks see tuleb kindlasti sellest, et jooksu, ratta, uisu, suusa vms treeninguid on piisaval hulgal läbitud (no alati võiks muidugi parem olla), aga kaarditreeninguid pole teinud põhimõtteliselt üldse. Ja kui mõtlema hakkasin, millal viimane kord nö päris orienteerumas sai käia, siis ...... no ega ei tulegi meelde. Mis kaardilugemisest me siin siis rääkida saame? Ja ühtegi vabandust mul ausalt öeldes varnast võtta ei ole. Ikka ise loll. Halb lugu on selle juures see et nii orienteerumises, kui ka seiklusspordis läheb füüsilist tugevust vaja täpselt sama palju, kui kaardilugemisoskust. Nii et kui üks täiesti ära unustada, siis on tulemus käes. Lisaks ei ole mul ka absoluutselt mitte mingisugust "lotoõnne". Aga ma ei saa aru mis halamiseks siin nüüd siis läks. Olen otsustanud hoopis oma kaarditreeningute osakaalu tunduvalt parandada. Ja "lotoõnne" kohapealt pidavat ka see õnn ikkagi tugevamaid soosima, nii et tuleb tugevamaks (loe targemaks) saada.

Nagu eelnevast sissejuhatusest järeldada võib, siis Jüriöö jooks läks mul p****e! Kui eelneval aastal tegime Jüriööl kõik suures plaanis õnnestunud jooksu, siis see aasta näitas, et päris mitmel on arenguruumi siiski piisavalt. Õnneks aga on Siku meil ikkagi orienteeruja ja tänu temale ka kaheksas resultaat tuli.

Jüriöö jooks on igatahes lahe ja ootasin seda võistlust juba ammu. Tasapisi lootsin joosta ikkagi JOKA esindustiimis. Enne võistlust aga hakkasid liikuma jutud, et esindustiimis jooksevad hoopis Jaan, Kristjan ja Kaarel. Alguses see mulle eriti ei meeldinud, kuna ei toimunud isegi mitte katsevõistlust, aga pikapeale hakkas see mõte mulle järjest rohkem meeldima, kuna Maku, Tomi, Liisu ja Hellega oleks olnud suurepärased võimalused esindustiimile ära panna. Paar päeva enne võistlust selgus aga ootamatult, et tekkinud kuulujutud ei vastanud siiski tõele, kuna olin ikkagi algusest peale planeeritud jooksma esimesse tiimi. :o) No mida iganes, igal juhul esimese tiimi kolmanda liikmena ma rajale sain.

Jaan Esimeses vahetuses oli teinud enam-vähem normaalse soorituse, nagu ka Evely teises. Olime JOKA teisest tiimist vist mõne minuti ees, kui ma rajale sain. Otsustasin võtta rahulikult ja joosta kindla peale. Esimene punkt oli kohe haigla sisehoovis, muret polnud. Teise punktiga läks juba pall korra natuke käest ära, aga tõmmasin kohe tagasi ja otsustasin jätkata rahulikumalt. Selja taha tekkis aga vist Rakvere dressis noormees, kes mind veidi häirima hakkas. Kolmas tuli ilusti, aga neljandaga rammisin läbi võsase metsa natuke liiga lõuna suunas. Viienda otsustasin joosta ringi, kuna mets oli risune. Rakvere mees hingas kuklasse. Kuuenda poole minnes see jätkus. Läksin vea peale välja, nagu rajameister lootis. Tüüp tuli kaasa. Ikka mulle ei meeldinud. Kui punktis olin, möödusid must Lauri Lahtmäe ja üks Võru tüüp. Kuna jooksin neist kiiremini, sain nad peagi kätte. Õnneks jäi Rakvere mees maha. Seitsmenda võtsin juba veidi enne Lahtmäed ja Võrukat.

Kaheksanda poole panin ees minema, teised jälitasid. Otsustasin püsida piisavalt kaua lagedal ja läbida punkti kindla peale, kuna tundus veidi kahtlane punkt. Nurka maha lõigates otsustasin leida kaduva raja, aga leidsin neid neli tükki. valisin oma arvates kõige suurema, aga ilmselgelt olin tulnud juba liiga kaugele. Teised olid kuhugi kadunud. Muidugi olid, nad läksid ju punkti! Järgmisega võtsin tempsi veidi alla. Töötas. Punti juures oli punt inimesi viga tegemas. Ma ei jäänud sinna sama tegema. Lugesin asjad välja ja läksin punkti. kümnes oli lihtne. Mööda teed ja nurk maha, otse punkti. 11 oli tõeline loterii, mida juba enne Tomi käest kuulsin. Otsustasin minna väga kindla peale. No nii kindla peale kui üldse võimalik tundus. Tee käänakust punkti peale minnes oli kaks varianti, kas jõuan punkti või panen mööda. Mets oli tihe. Nagu juba öeldud, "lotoõnne" mul pole, niisiis panin mööda, ehkki vahtisin pidevalt vasakule-paremale. Keerasin tagasi ja punkti jõudsin jälle koos Võru kutiga.

Järgmisse, TV-punkti ragistades jooksin tal jälle veidi eest ära. Kolmeteistkümnes oli jälle veidi kobina peale. Seekord panin otse täppi. See-eest punktist välja oleksin võinud veidi paremini minna. No see on muidugi juba väike iluviga. Nüüd läks lihtsaks. Üks punkt tänavate vahel ja järgmine pressikas. Üritasin tempot hoida, enam polnud väga võimalik viga teha. Olin enda omad juba ära teinud kah. Pressi minnes tundus, et Võrukas jääb maha. Peale pressi aga pressis ikkagi kannule. Lõpp oli jooksmise küsimus. Võrukas järgi ei saanud. Andsin Sikule teate üle. Ajal kui meie võistkonna tõeline normaalne orienteeruja rajal oli, olin mina pesemas. Kahju. Kristjan vormistas lõpu. Tulemuseks kaheksas koht.

Kokkuvõtteks oli minu poolt halb jooks. Lisaks sellele, et kaarti lugeda ei mõista, läksin ilmselt liialt rabistama. Lasin ennast liigselt häirida ka kaasvõistlajatest. Üldiselt tuleb rohkem orienteerumas käia. Ja seda ma teha kavatsengi. Aga mulle meeldis sellegi poolest. Jüriöö on ikka lahe. Kella kolme ajal istusime Makuga minu köögis laua taga, jõime õlut ja sõime kana- ja vutimune. Ikkagi munadepühad. Hommikul ootas ees Xdream.

Tulemused.
Vaheajad.