Rogaini EM Ylläsel

Rogaini EMile läksime nagu ikka Makuga. Kuna Ylläs asub Helsingist piisavalt kaugel, ei olnud mõtet sinna kahekesi sõitma hakata. Seetõttu võtsime kampa ka Arvo ja Siimu ning kihutasime kolmekesi. Võistlus algas laupäeval kell 12, meie pressisime ennast Maku Focusesse neljapäeva varahommikul ja kihutasime sadamasse. Paar tundi Tallinki Stari pardal ja olimegi Helsingis. Keerasime autonina põhja ja hakkasime kihutama. Ilm oli ilus. Mida rohkem kilomeetreid põhja poole, seda ilusamaks läks ka maastik. Ma ei tea, miks, aga iga korraga, mil ma Lapimaal käin, hakkab seal mulle järjest rohkem meeldima.

Kui sõitmine hakkas juba vaikselt ära tüütama, nägime järsku maantee ääres orienteerumise tähist. Selge, päevak. Keerasime kohe autonina sinnapoole ja mõne kilomeetri pärast jõudsimegi mingi koolimaja juurde, kus olid päevaku start ja finiš. Vaatasime natuke kaarti, aga kuna suurepäraste maastikute vahel oli päevaku korraldamiseks valitud mingi kooli äärne soine kahe kõrgusjoonega maastik, siis otsustasime, et pigem võib selle nelja euro eest paar õlut osta. Kihutasime siis edasi ja ennäe imet. Ei läinudki palju mööda, kui jälle rasti teeääres. Katsetasime siis teist korda õnne. Seekord läks palju paremini. Võistluskeskus oli keset metsa. Rada ise lühike, aga selle eest ilusal Soome maastikul ja väga mõnus. Küsisime korraldaja käest, et mitu eurot vaja on. Onu aga saatis meid kohe pikalt. Surus kaardi ühte ja emiti teise kätte ja saatis metsa. Sörkisimegi siis paraja 4,6 km pikkuse raja läbi. Arvo ja Siim võitsid meie rogainitiimi mitmete minutitega, aga oli päris mõnus. Pärast tegime veel ühes suurepärases järves, sama o-kaardi peal supluse. Vesi oli üllatavat soe, arvestades seda, et olime juba päris palju põhja poole sõitnud. Veel saime natuke sõita, enne kui vaikselt hämarduma hakkas. Siis valisime endale sobiva jõeäärse telkimiskoha. Tiimi kokk, Arvo valmistas ette suurepärase pastaroa. Nautisime siis õhtust pastat ja õlut ning õige pea tuli ka magus uni.

Hommik algas taas päikesepaisteliselt. Tegin jões väikse supluse ja juba oli kokal maitsev roog auramas. Kõht täis, telgid koos, ning viimased kolm tundi võistluskeskusse oli veel sõita. Paaris kohas kohtasime ka maailma kõige loogilisemaid loomi, põhjapõtru. Minu arvates, on põhjapõdrad lisaks sellele, et nad kahtlemata jube loogilised on, ka enneolematult kavalad ja laisad. Absoluutselt ei huvita neid mingisugune rekka ega kes iganes, miks nad peaksid kõndima metsas kõrge sambla sees, kui on võimalik kõndida rahulikult mööda asfaltteed. Sama tendentsi oli märgata ka metsas, kus nad harrastasid kõndimist laudteedel. Ja otse loomulikult oli siis ju vaja ka oma väljaheited täpselt laudteele jätta.

Igal juhul varasel pealelõunal jõudsime Ylläsele kohale. Võtsime välja materjalid, sõime ja leppisime kokku õhtuse sauna Team Vaude suursuguses mökkis. Väike lõunasöök ja niisama logelemine ning tegime pisikese tiiru ka model eventi pisikesel kaardil. Lihtsalt, et natuke vaadata, kuidas metsa all on. Oli päris tore. Ilus maastik, palju mustikaid ja puust põder, kellel oli vänt p....s, millest sai kerida sisse 43 meetrise tuletõrjevooliku, mis sümboliseeris mingisugust sama pikka põdra soolestikku vms. Õhtul külastasime rõvedat homoajalehte lugevat mökkieestlaste seltskonda Team Vaudest ja tegime väikese grilli ka Minni külalislahkes häärberis.

Järgmisel hommikul sai kaardid kätte juba kella 9 ajal, mis tähendas, et planeerimiseks oli harjumatult palju aega - 3 tundi. Esimesed pilgud kaardile ei loonud mingit loogilist pilti. Aga kuna ida ja kagukülg pidid võistlusinfo kohaselt olema märjad, jätsime kagunurga välja ja idaserva viimaseks. Seekord planeerisime esineda kindlasti paremini, kui eelmisel aastal Eestis MM-il. Ise lootsin vaikselt kohta esikümne piirimail. Ja rääkisin Makule kogu tee, et olgu mis on, kogu aeg liigume-liigume-liigume. Kuna kaardi järgi oli selge, et kõiki punkte ei võta keegi, tegime enda arvates normaalse plaani. Tagantjärele analüüsides arvan, et plaan oli täitsa OK. Kui oleksime selle täies mahus ellu viinud, mis meie normaalse tempo juures oleks ilmselt olnud ka võimalik, oleksime kogunud 308 punkti ja platseerunud sellega 5-ndale kohale. Aga need on muidugi oleksid. Tegelikult meil väga hullusti ei läinudki. Ainult tempo oli suures osas liiga aeglane.

Igal juhul tegime plaanid valmis, tankisime ennast kurguauguni pastat täis ja veeresime kella 12ks stardialasse. Kohalik jahilaskja pani püssi palgele ja täpselt kell 12 tuiskasime rajale. Esimesed punktid 79-81-32-84-77 lasime rahulikku sörki. Kohe alguses sai selgeks, et kaart oli kõike muud kui teada tuntud hea Soome tasemega. Eelinfo kohaselt pidi kaart olema 50000-se kaardi suurendus mõõtkavas 1:40000, aga pigem oli tegemist hoopis halva 20000-se kaardi vähendusega. Isegi teed olid täiesti üle käimata. Tundus, et mingi kohaliku matkakaardi pealt oli kaardimeister peale tõmmanud ka saanirajad ja oligi kogu lugu. Aga vahet pole, kõigil oli sama kaart. Tavaliselt mulle sellised jamad kaardid istuvad, eriti Lätis. Kuna olime ennast stardis täiesti täis õginud, jätsime esimese tunni söögikorra vahele. Järgmistel tundidel üritasime ikka kogu aeg kohustuslikest söögiaegadest kinni pidada. Arvan, et see oli ka väga õige.

33-ndasse punkti minnes kaotasimegi ühe sellise kunagi teerada olnud asja silmist. Aga hullu eriti polnud ja suunaga jõudisme ikkagi õigesse kohta välja. 54 punkt oli vingete kämpingukohtadega ääristatud järve ääres. Sealt edasi 70-41-92-89-62-94 läks meil juba tempo käest ära. Mida punkt edasi, seda aeglasemalt liikuma hakkasime. Lisaks 66-nda punktiga tegime võistluse ainsa korraliku pooletunnise vea. Ei saanud maastikku ja kaarti kuidagi klappima. Liikusime küll alguses õige suunaga, aga mäkke minnes loomulikult samme ka ei lugenud ja hakkasime punkti sõna otseses mõttes otsima tunduvalt varem, kui vaja oleks olnud. Sama punktiga olid kuuldavasti hädas ka mitmed teised samast suunast lähenenud võistkonnad.

87-45-76 liikusime kindlalt, aga endiselt aeglaselt. 76-ndas punktis olime õhtul kella 8 ajal. Nüüd pidime selga panema ka kilejoped, kuna 20-st 21-ni sadas korralikku vihma. 74-52-47 liikusime ka kindlaid variante mööda. 60-ndasse liikusime otse, suuna järgi. Vahetult enne punkti kohtasime hilisemaid hõbemedalivõitjaid Silverit ja Raini, kellega koos tegime ka kaheminutilise vea. 85-ndas punktis läks hämaraks, ning poole tee peal 51 punkti panime lambid pähe. Pimedas 51-83-75-91 tegime taas väga kindlaid valikuid. Arvan, et see osa läks meil hästi, kui taas välja arvata väga madal kiirus. Peale 91 punkti tegime mingis teeäärses kämpingukohas väikese peatuse, kus panime selga soojema särgi ning kindad. Edasi kulges teekond 63 punkti poole minu arvates eriti aeglaselt. Peale 63 punkti läks ka väljas valgeks. 53-82 jalutasime. Enne 40 punkti otsustasime, et 97-64-43-65 jäävad vahele. 40 punkti minnes hakkas tempo tõusma. Saime normaalselt hoo üles ja kuni lõpuni jooksime päris palju.

93 punktis tegime taas plaani ümber. Selle asemel et minna 61-88-80-99 võtsime hoopis 71-46-95-73-42-30-21-96-F. Tegin umbkaudse ajaplaani 93-st kuni lõpuni. Tundus, et sobib täpselt. Viimasesse mäepunkti (96) minnes pidi eelmisest punktist (21) umbes tunni jagu aega jääma. Graafik osutus enam-vähem täpseks. Vahepeal jäime küll umbes 15 minutit maha, aga siis võtsime jälle järele, nii et 21 punkti jõudes oli aega 55 minutit. Mägi osutus aga kardetust kergemaks ja lõppu jõudsime 18 minutit enne 24 tunni täitumist.

Kogusime 252 punkti ja läbisime 115 kilomeetrit, mis tagas EM-i 328 kirja pandud tiimi hulgas 26-nda koha. Ei midagi eriliselt rõõmustama panevat, samas ka ei midagi eriti hullu. Selline keskmine tulemus.

Tulemused.
Vaheajad.
Meie tulemused ja kaart.

Peale võistlust tegime kiire pesu kohaliku külma dušši all. Kuna Jägermeistrit ei olnud, mis sellise külma tuulega oleks olnud üle kõige, jõime väikse õlle. Seejärel õgisime põhjapõdralihast kõhud punni ja läksime Minni juurde sauna. Oi saun oli mõnus. Minni juures selgus, et Liisu ja Siku olid tulnud Euroopa Meistriteks. Palju Õnne! Kella kuuest kobisime telki magama ja väikese pausiga umbes kella kümnest, magasime rahulikult hommikuni välja.

Hommikul oli olemine juba päris hea, aga väljas oli endiselt külm põhjamaa tuul. Niisiis sõitsime autoga sealt lageda välja pealt metsa alla varju ja tegime hommikusöögi seal. Siis auto nina lõuna poole ja rallima, et järgmiseks lõunaks Helsingisse laevale jõuda. Pellos tegime kiire põike üle jõe Rootsi poolele. See oli minule eriti tähtis hetk, kuna millegi pärast ei ole ma kunagi oma senise elu jooksul Rootsi sattunud. Imelik, aga nii see on. Niisiis panime jala Rootsi pinnal maha, viskasime oma hommikuse prügi prügikasti ja sõitsime Soome tagasi. Õhtul enne pimedat hakkasime jälle ööbimiskohta otsima, aga kuna lõunapool on nendega kitsam, leidsime koha, kui väljas oli juba pime. Aga sellest ei olnud midagi, tundus, et oli lahe koht. Hommikul võisime selles ka veenduda. Leivo auks oli koha nimi Leivonmäki. Koht oli suurepärase järve ääres, mämminetsa ja liivarannaga. Super!

Kerge söök, kerge suplus ja lõunaks Helsingisse. Teel kuulasime veel Soome Rock raadiot, kus saime nii mõnegi eluks vajaliku killu kõrva taha panna. Näiteks: "Jennilla on ihan hyvät tissit!". Teine hea kild kõlas umbes nii, et kas teate, mis on vahet Britney Spears'i videol ja pornofilmil? Pornofilmis on parem muusika! Soome keeles kõlas see muidugi kordades paremini :o) Tagasi Tallinna saime katseteda Tallinki Superstari. Ma ütleks, et see on küll üks äraütlemata lahe laev. Igal juhul seni parim, millega olen seda vahet sõitnud.

Väljasõit Klooga randa

Eelmisel nädalal, peale LAR-i hakkas asi vägisi jälle paduspordiks kujunema. Teisipäeval tegime 13,5 km jooksu, kolmapäeval 17 km. Neljapäeval oli niisiis viimane aeg aeg maha võtta. Kuna Andreas rääkis juba pikemat aega matkamisest, siis otsustasimegi Kristeli ja Andreasega teha väikese väljasõidu seljakottide ja telgiga. Kuna rongiliiklus on sel puhul alati kõige mugavam, jäid sõelale Kõrvemaa ja Klooga. Kõrvemaa kaart on mul aga ikka Kristjani käes, niisiis tundus Klooga kant kõige mõistlikum. Pealegi olid ilmad ilusad, ja matka sai sujuvalt ühendada ka rannamõnudega. Eriti pikka käimist planeerida ei saanud, kuna Andreas oma kuue eluaastaga ei ole veel hardcore matkamees. Niisiis väljusime Klooga aedlinna peatuses ja liikusime sealt jalutades Klooga randa.

Action hakkas juba rongis peale, kui paar toredat Paldiski kutti otsustasid tülli minna ja äärepealt oleks löömiseks läinud. Õnneks paar eesti keelt kõnelevat tüüpi ütlesid 2 karmimat sõna ja kõigil jäid silmaalused ikkagi siniseks löömata. Klooga aedlinnas maha minnes hakkasime vaikselt jalutama. Juba mõnede sammude pärast jõudsime mälestusmärkideni. Genotsiidi ohvritele oli üles pandud lausa 3 mälestusmärki väikeste vahemaade järel. Veel veidi jalutamist ja varsti olimegi mere ääres väljas. Kristel leidis veel hea metsmaasikakoha, nii et hommikuste pannkookide tarbeks oli ka moosimaterjal olemas. Mõninga valimise järel leidsime telgi jaoks ka mõnusa laagriplatsi. Panime Andreasega telgi üles ja hakkasime suppi tegema. Õhtusöök oli väga maitsev, nagu ikka looduses. Pärast vaibus ka tuul täielikult, nii et vedelesime mere ääres, vaatasime päikeseloojangut ja sain ka Orienteeruja ajakirja läbi loetud.

Hommik algas mõnusalt. Kell 9 sain silmad lahti. Jalutasin 10-15 meetri kaugusele randa ja tegin väikse hommikuse supluse. Eesti merevesi on praegu mõnusalt soe. Peale suplust sai valmistatud hummik pannkooke ja neid siis värske metsmaasikamoosiga nauditud. Even better. Jalutasime Kloogaranna rongipeatusele lähemale. Tegime veel väikese päevitamise ja ujumispausi ja lõunase rongiga linna tagasi. Päris mõnus.

Latvia Adventure Raid 2009

Üle pika aja sai jälle Lätis 36h võistlusel käidud. Algus oli raske, kuna seekord pidi 3-liikmelisele segavõistkonnale lisaks kaasa võtma ka "assistendi", kes siis vahepeal pidi liigutama võistkonna asju ja lahendama ka mingeid ülesandeid. Võistkonnas olime seekord Marge, Sven ja mina, aga raskeks tegi alguse see, et assistenti ei olnud sugugi lihtne leida. Eriti kuna assistent pidi oskama kaarti lugeda ning parem ka, kui omaks mõningat ettekujutust multispordist. Orienteerujatel oli sel nädalavahetusel eestikate sprint ja öine, niisiis sealt seltskonnast oli kedagi võimatu saada. Kuna suvi on ka puhkuste aeg, siis kelle käest iganes me ka ei küsinud, olid kõigil plaanid juba tehtud. Õnneks tuli Margel viimasel hetkel pähe helistada Priidule, kes ka lahkesti kohe nõus tulema oli. Samuti ei lubanud selleks nädalavahetuseks Eestis erilist surfituult, nii et Priit ei pidanud ka väga pisarsilmil surfilauast lahkuma. Igal juhul oli meie assistent täiesti tasemel. Kõik asjad said õigel ajal valmis, lisaks alati käepärast söögid-joogid või muu, millest iganes oskasime puudust tunda, isegi hapukurgid. Nii et suur tänu Priidule selle eest!

Seekordne võistlus oli Daugavpils'is, Läti ühes kaugeimas linnas, kui siitpoolt läheneda. Leedu piirist kõigest 25 ja Valgevene piirist 33 kilomeetri kaugusel. Daugavpils osutus väga omapäraseks linnaks. Tegu on Läti suuruselt teise linnaga ja ma ütleks, et kõige rohkem ta mulle meie suuruselt teist linna, Tartut, meenutaski. Selline omamoodi linn. Kodulehe andmetel elab linnas 117 000 elanikku, kusjuures neist venelasi on 59% ja lätlasi vaid 14%. Kohapeal sellest igal juhul aru ei saanud. Linnas on ka suur ülikool, kus õpib 3300 üliõpilast. Kesklinn nägi välja suurepärane. Eriti keskne Riia tänav. Sinna sattudes oli tunne, nagu oleksin sattunud mõnda lääne linna. Väga kaunis tänav, palju tänavakohvikuid, ilus ümbrus, jne. Samas suhteliselt kesklinna lähedal oli hunnikute viisi kruusateid. Kui Eesti majanduse mure on see, et raudteeveod on kokku kuivanud, siis Daugavpilsis toimuva põhjal lätlased selle üle küll kurta ei saa. Daugavpils on ühendatud paljude suurlinnadega (Moskva, Varssavi, jne), raudtee ümber käib kogu aeg elu. Vahet ei olnud, kas sattusime raudtee lähedusse öösel kell 4, või päeval kell 12, kogu aeg käisid rongid edasi-tagasi, ja cief karjus läbi kõlarite töökäsklusi.

Võistlusest siis ka. Ütleme nii, et kui Urmo teeks siin XDreamil midagi sarnast, siis tal kas võetakse elusalt peast munad maha, või siis mitte elusast peast. Kui selline võistlus oleks kusagil mujal riigis, siis seal tõenäoliselt ei osaleks järgmisel korral enam kedagi. Aga kuna see võistlus oli Lätis, siis oli kõik täiesti viimase peal. Absoluutselt kordagi ei hakanud 36 tunni jooksul igav. On jälle tükk aega mida meenutada. Meie tulemuse poole pealt läks asi seekord muidugi natuke halvasti. Sellise rogaini tüüpi võistluse puhul käib planeerimine veidi teistmoodi, eriti Lätis, niisiis panime paari asjaga veidi puusse. Lätlased muidugi kardavad mistahes multispordivõistluse korraldamisel eestlaste võitu, nagu tavaks on saanud. Ja nagu viimastel võistlustel kombeks, tehti ka seekord eestlastele ära. Et asi ikka kindel oleks, siis ei olnud seekord midagi "Exceli tabeli" hooleks jäetud ja lätlasi soosivad lisaülesanded hakkasid kohe alguses peale. Kõige "toredam" oli ülesanne, kus tuli lätikeelseid sõnu mööda linna "ristsõnadesse" otsida ja saadud tähtedest kokku panna lätikeelne lause, kusjuures tähed olid vales järjekorras :o).

Aga oli kuidas oli, "võistlus" mulle väga meeldis. Nüüd siis kõigest natuke lähemalt.

Esimeseks etapiks oli proloog ja 40-50 km ratast. Kui kell sai täpselt 00:00, pandi põlema militaarmuuseumi tuled ja võistkonnad tormasid tankide, soomukite jms vahele, et otsida sealt 10 kaardifragmenti, mille abil tuli punktid kanda väljas olevale 1:100 000 kaardile. Loomulikult olid kaardifragmendid mingite teistsuguste kaartide küljest võetud ja asetatud peamiselt soomukite alla ja muudesse kitsamatesse kohtadesse. Esialgu läks päris tükk aega, enne kui üldse mingi kaardijupi leidsin. Siis aga hakkas kuidagi paremini minema ja mingi 36-37 minutiga olimegi oma punktid kaardile kandnud. Nüüd jäi üle vaid loota, et punktid ka õigesti kaardile said ja koos legendiga enam-vähem leitavad on. Loomulikult olid punktid topitud ka sellistesse kohtadesse, et neid ka objektil olles võimalikult raske leida oleks. Näiteks palgivirna taha, puu otsa jne. Valisime omale mingi loogilise ringi ja hakkasime liikuma. Esimesse punkti minnes olid teed natuke kahtlaselt kaardil kajastatud ja otsisime mingite paarisajameetriste palgivirnade ümbrusest punkti veidi valest kohast. Siis aga saime veast aru ja liikusime õigesse kohta. Leidsime ka palgivirna tagant punkti, aga tänu meile nägid seda ka ühed lätlased, nii et suur tänu meile nende aitamise eest. Teise punktiga aga oli olukord juba hoopis teine. Kaevasime punkti ümbruses põhimõtteliselt kogu ümbruskonna üles, aga punkti ei olnud. Olles seal juba üle tunni mütanud, otsustasime käega lüüa ja minna teisi punkte otsima. Just nimelt otsima, sest Läti multispordis otsitakse punkte, mitte ei läbita, nagu orienteerumisrajal. Edasi läks natuke kergemalt, kuigi Daugava jõe kohal raudteesilla konstruktsioonil ja kuivanud okstega kuuemeetrisel puul turnides oleks suhteliselt lihtne olnud kael murda või surnuks kukkuda. Vähemalt olid mõned punktid nüüd normaalselt leitavad. Aga päris lõpuni see nii ei jäänud. Olime kätte saanud 6 punkti ja plaanisime veel viimast 7ndat, aga otse loomulikult oli see jälle selline tore loteriipunkt. Mis siis tähendas, et seda me üles ei leidnudki. Lisaks sellele pidime ratastega mööda raudteed kolistama, nii et hambad tahtsid suust ära kukkuda ja ületasime tänu sellele ka esimese etapi aja, mistõttu saime veel lisaks ka punkti trahvi. Ei tea, kas peaks hakkama harjutama rattaga raudteerööbast pidi sõitmist?

Teiseks etapiks oli rulluisutamine. Selline tore ja meile alati sobiv ala. Priit oli vahepeal sudoku lahendamise eest meile kaardi lunastanud ja sinna punkti peale kandnud. Orienteerumise poole pealt midagi keerulist ei olnud. Tuli lihtsalt sõita Svente külast umbes 12 km kaugusel asuvasse Kalkuni külla (Päris lahe nimi). Kruisisime rahulikult mööda maanteed kohale. Vahepeal muidugi avanes taas võimalus surma saada, kui kohalik rullnokk oma BMW-ga meile vastassuunavööndist vastu lendas ja signaali unnates siiski meetri kauguselt möödus. Mis tore algus võistlusele. :o)

Vahetusalast pidime taas jätkama ratastel. Kõigepealt aga ootasime minutikese Priitu, kes pidi üksi rattad bussi katusele saama. Aga enne kui saime ratta selga istuda, pidime veel läbima mingi ronimisülesande, kus mööda kohalikke tööstuskonstruktsioone tuli veidi turnida. Natuke arusaamatu värk, sest Daugava raudteesilla läbisime ilma julgestuseta. Nüüd aga, kui kukkumise korral oleksime hea õnne puhul murdnud ainult kaela, pidime liikuma köies. No vahet pole, passisime mingite uimerdiste sabas paarkümmend minutit järjekorras ja saimegi üleval käidud ja uuesti ratta selga. Rattaetapp oli iseenesest selline lihtne vaheetapp, kus tuli lihtsalt sõita järgmise orienteerumisetapi algusse, mis asus ühe mäesuusakeskuse juures. Omapärase diskomuusika saatel, mis suusakeskuse kõlaritest üürgas, pidime enne rajale minekut vee veidi atraktsioone läbima.

Priit oli juba alustanud pusle kokkupanemist. Orienteerumiskaart oli lõigatud pisikesteks juppideks, mis tuli teibiga kokku kleepida ja meie pidime siis sinna punktid peale kandma ja sellega matsa tormama. Väheke peenemat näputööd ja suurepärane kaart oligi valmis. Nüüd pidime veel torni ronima ja mina sain ka köie otsas laskuda, taas peale natukest järjekorras seismist. Poole laskumise peal oligi siis näidiskaart, mille abil sain ka punktid puslekaardile panna. Rada oli iseenesest ok, aga kaart oli 24 aastat vana. Iseenesest ei olnud hullu midagi. Ainult et kohati oli metsa asemes raiesmik ja raiesmiku asemel mets. Aga kõik oli hästi arusaadav. See etapp oleks teoreetiliselt pidanud mulle ülihästi sobima, aga ma ei tea, mis juhtus, iga punktiga oli mingi jama. Kui tavaliselt kipun ma orienteerumisel vigu tegema punktist väljumisel, siis nüüd tulid vead punkti sisenemisel. Täiesti arusaamatu, absoluutselt iga punktiga oli väike jama. Kogu aeg olin paigas ja enne punkti suutsin ikka kuidagi veidi ära kalduda. Lisaks hakkas etapi lõpuosas pigistama ka aeg. Nii et viimase punkti võtsimegi minuti peale ajalimiiti, lisaks saime veel hilinemise eest punkti trahvi.

See aga ei olnud veel midagi, järgnevad etapid olid veel hullemad. Nüüd algas pikem 12 km pikkune aerutamisetapp. Kuna ajahädas olime endiselt, siis arvasime, et kõige tagumisse punkti me ilmselt minema ei hakka. Istusime oma suurepärasesse kahekohalisse sit-on-top kajakki kolmekesi ja hakkasime aerutama. Tuul tahtis meid küll pidevalt kursilt kõrvale vedada, aga Sven oli siiski tugevam ja jõudsime punktipiirkonda. Seal aga oli juba hunnik võistkondi ees otsimas. Punkti legendiks oli pandud coast, aga punkti ennast ei paistnud kusagilt. Läksime siis ka paadist maha ja kammisime kallast. Tehes paar väikest rinnuni suplust mätaste vahel kloaagis, meil punkti siiski leida ei õnnestunud. Kammisime tükk aega, aga leidsime ainult ühe punavalge lindi. Ja juba jälle olime täielikus ajahädas. Lõpuks me punkti ei leidnudki ja suundusime teise punkti. Kuna aga aeg oli jälle kohe otsas, siis jõudsime ka järgmisse punkti ja lõppu hilinemisega. Niisiis täiesti mõttetu etapp.

Eelmisest etapist tulenevalt oli meil juba kiire ka järgmise etapi lõppu. See oli taas kord selline ühe punktiga vaheetapp. Olles kilomeetri ära sõitnud vaatasime, et punkti taas võtta ei jõua ja läksime kohe etapi lõppu. Täielikud tühikargajad. Etapi lõpus tegi Priit meile väikese hommikukohvi ja nautisime seda täiel rinnal koos võileibade, vahvlite ja muu hea-paremaga, enne, kui hakkasime järgnevale, "Võit Lätti" etapile suunduma.

Nüüd oli siis käes see nö. ristsõnaetapp, kus tuli leida lätikeelsed sõnad mööda Daugavpilsi ringi sõites, millest lõpuks pidi kokku tulema järgmise vahetusala asukoht, mis koosnes kolmest lätikeelsest sõnast. Esimesed kaks sõna olid asukoht ja viimane kirjeldus. Lisaks oli teada, et see koht on 500 meetrine. Kuna Läti keelt me keegi ei osanud ja seetõttu oli kolmest tähtede grupist suvaliste lätikeelsete sõnade kokkupanemine enam kui kahtlane, üritasime lätlasi muul moel üle kavaldada. Lisatõuke selleks andis muidugi ka fakt, et Läti tiimid lahendasid antud ülesande juba parklas, nagu ristsõna. Niisiis võttis Sven kaardi ja üritas sealt leida selliste tähtede arvuga kohanime. Ja ennäe imet, ainuke, mis sobis oli kohalik lennuväli. See sobis väga hästi ka selle vihjega, et tegu peaks olema 500 meetrise "asjaga". Suundusimegi kohe sinna. Lennuväljal aga punkti ei olnud. Vestlesin natuke kohaliku onuga, kes meid siiski lennuväljale ei lasnud. Ajas aga niisama head juttu ja küsis, et mis me siin teeme. Ta ise oli ka suuremat sorti sportlane. Ükskord olla sõitnud 5 kilomeetrit suvilasse, siis päev otsa puhanud ja õhtul koju tagasi kimanud. Aga ega ta hästi aru ei saanud küll, mis sporti me siin teeme. Siis vaatasime veel tükk aega kuidas taevast sadas hunnikute viisi langevarjureid ja neid vedanud lennuk Daugava kohal pikeeris. Üritasime ristsõna lahendamist veel paarile kohalikule üle anda, aga see osutus siiski piisavalt keeruliseks ristsõnaks, mistõttu olime ikka enam-vähem sama kaugel. Lõpuks otsustasime minna ja kruiisida Daugavpilsi järvede ääras ja leida mingit vihjet, kuna järgmine etapp pidi sisaldama ka ujumist. Rallisime oma mudaste riiete ja higihaisuga läbi mõnda lääne linna meenutava peatänava. Lõpuks hakkasime kohtama ka "b-raja" võistlejaid. Väikese arupärimise järel otsustasime ühele neist järgneda ja ennäe imet, jõudsimegi vahetusalasse. Jama oli muidugi see, et täpselt 2 minutit liiga hilja, mis tähendas, et pidime ka selle paljude punktidega orienteerumisetapi vahele jätma. Hea oli aga see, et saime tund aega vedeleda ja mustikaid süüa, enne kui järgmine rattaetapp algas. Ning lisaks olime sellega ka pääsenud edasisest ajahädast.

Tagantjärele tarkusena oleksime juba ammu pidanud mõne punkti lihtsalt vahele jätma ja sellega oleksime ajahädast ka eelnevatel etappidel pääsenud, aga see selleks. Kui järgmine etapp avati, suundusime taaskord lühikesele 1 vahepunktiga etapile. Siin midagi keerulist ei olnud. Võtsime punkti ära ja ronisime üle paarimeetrise aia koos ratastega mahajäätud militaaralale, kus pidi algama järgmine jooksuetapp. Priit aga oli veel mööda territooriumi ringi rallimas, et meile punktide asukohad kaardile leida. Niisiis alustuseks lihtsalt natuke ootasime, kuni kõik punktid olid leitud.

See etapp oli päris vinge. Kõigepealt andis Priit meile mingi imeliku nurgelise asjaga paberilehe. Selgus, et tegemist on aerofotoga. Mingisugune mahajäetud ja segipekstud hoonetega päris suur ala seisis tühjana. Sinna saaks põhimõtteliselt ehitada terve ülikoolilinnaku. Ronisime aerofoto järgi üle aedade, läbi hoonete, keldrites, kaevikutes, jms. Piirkonda oli paigutatud 7 punkti, mille pidime üles leidma. Ei läinudki kaua aega, kui saime kõik punktid ilusti kätte. Kui etapi lõpetasime, siis tulid lipuväljakule veel mingid pulmalised. Ei tea, mis asja nad sealt mahajäätud alalt otsisid. Äkki oli tegemist mingi sõjaväelasega, kes tahtis oma pulmas ka ikka korra riviplatsil valvel seista.

Igal juhul meil oli järgnevaks lühike kolme linnavahel paikneva punktiga kiire rattaetapp, mis lõppes võistluskeskuses. Midagi keerulist ei olnud. Linnas asfalteedel sai kiiresti sõita. Üks lätlaste Speed raja võistkond, kes meist paaril korral mööda kihutas, iga kord kommenteeris midagi kõva lätikeelse mölaga ja vaatas naerdes meile otsa. Tekkis juba tahtmine tüübile mingi kaigas kodaratesse lüüa, et see jama ära lõppeks. Üldiselt on multisportlased sõbralik rahvas, aga eks igal pool on ikka mõni jobu ka seas. Igal juhul saime sellel etapil parima aja.

Järgnes samuti rattaetapp, mis viis järgmise, ujumise- / trekkinguetapi algusse. Tegime kiire peatuse ja jätkasime, et jõuda ilusti valges ujuma. Läbida tuli ka kaks punkti. Esimene asus mingi puu otsas, kus ootasime ka veidi järjekorras. Teise punktiga läks natuke rohkem aega. 100 000 kaardil ei olnud asukohta eriti täpselt võimalik tuvastada, mistõttu otsisime päris tükk aega. Natukese aja pärast jõudsid ka Minn, Randy ja Pilvi ning otsisime koos nendega vee veidi aega. Olles Erki käest telefonitsi täpsustanud ka legendi ingliskeelset tõlget, õnnestus peale väikest otsimist punkt siiski üles leida. Sealt edasi vahetusalasse oli juba puhas sõitmise vaev.

Järgmine etapp oli võistluse üks lahedamaid. ööpäev hakkas ka juba vaikselt täis saama ja olime juba enam vähem soojaks saanud. Sealt alates hakkas meil ka juba enam-vähem normaalselt minema. Vähemalt meile endale tundus nii. Etapp algas 200 meetrise ujumisega üle Daugava jõe. Panime vestid selga ja asusime teele. Vesi oli üllatavalt soe ja ujuda ka päris normaalne, ainult vool oli nii tugev, et tahtis vägisi Riia poole minema viia. Saime siiski kõik ilusti üle, panime riided selga, vestid metsa puu alla ja läksime jalgsietapile. Selle etapi punktidega tehti palju viga, aga meil läks täiesti talutavalt. Kuuest punktist neli saime kätte veel valges, siis tuli lambid appi võtta. Ühe järve ääres käis kõvemat sorti punktiotsimine, aga kuna olin näidiskaardilt omale olukorra meelde jätnud, otsisime meie punkti natuke loogilisema koha pealt. Natukese aja pärast kellegi WC kõrvalt saimegi punkti kätte. Ka tagasi tulles tuli üle jõe ujuda, et ratasteni jõuda. Pimedas oli muidugi see ujumine veel lahedam. Jalutasime veidi ülesvoolu, et siis enam-vähem õige koha peale välja jõuda. Vesi auras, nii et ka pealambiga oli suhteliselt võimatu aru saada, kui kaua veel vaja ujuda on. Lisaks paistsid teisel kaldal oleva auto tuled niimoodi silma, et ka see segas omajagu. Samuti oli vool jões muutunud. Ühel hetkel tundsin siiski mingite taimede puudutust vastu jalgu. Olin enam-vähem normaalse koha peal üle jõudnud. Priit oli meile selleks ajaks ka kohe sooja vee valmistanud nii et saime riider kuivade vastu vahetada ja kohe ka kuume kohvi peale juua. Panin esimest korda selga pikkade varrukatega riideesemed. Hiljem selgus, et see etapp meil tulemuste arvestuses kirja ei läinud, kuna väidetavalt oli etapi alguspunkt võtmata. Raske uskuda, kuna punkt asus kohe jõe ääras, aga las ta jääb, ega see suurt muutnud ei oleks, ühe koha võrra oleks tulemus paranenud.

Soojendasime ennast veel natuke kohaliku lõkke ääres ja suundusime järgmisele rattaetapile. Seekord oli siis ette nähtud tulip. Valisime rahuliku tempo. Marge kontrollis odomeetrit ja mina karjusin talle distantse. Ühtede kraavide ja purrete juures panime ka veidike mööda, ja seiklesime veidi ühe külamehe hoovis. Saime siiski peagi õigele teele tagasi ja lõpuks olid isegi lubatud 2 punkti ilusti olemas. Tulip lõppes raudteeäärses kohas, kus pidi väidetavalt 100 meetri raadiuses olema äratuntav koht, mille järgi tuli liikuda vahetusalasse, mis asus taas võistluskeskuses. Ei hakanud seda kohta otsima, vaid võtsime mingile Läti Speedi tiimile tuulde, kes viis meid linnavahele. Sealt edasi kuni vahetusalla olid juba tuttavad kohad.

Järgmiseks oli teine rulluisuetapp. Priit oli vahepeal kuskilt haisvast mahajäetud kombinaadist meile etapi kaardi organiseerinud. Linnavahelt pidime võtma kaks punkti ja siis suunduma mööda mingit väikeste üllatustega jalgrattateed äärelinna. Lambid ei tahtnud küll eriti hästi näidata, aga jäime siiski kõik püsti ja jõudsime vahetusalla, kus Priit meile jälle rattad andis.

Tegemist oli jälle sellise 1 punktiga vaheetapiga, mis viis aerutamisetapi algusesse. Vahepealne punkt oli paigutatud raudtee ääres asuva elektriposti alla. Raudteel käis hommikul kella viie ajal loomulikult kõva töö. Rongid sebisid edasi-tagasi ja füürer karjus läbi hiigelkõlarite arusaamatuid käsklusi, nii et pool linna kajas. Võtsime punkti ja läksime vahetusalla. Priit ei olnud veel jõudnud, kuna oli parasjagu välja kaevamas Medisofti assistenti, kes järgides GPS-i soovitusi oli kuskil metsasihil kinni jäänud. Aga mõne minutiga olid nad mõlemad siiski õnnelikult kohal.

Surusime oma päästevestid selga ja aerutamine võis alata. Sain seekord ise tüürimehe kohta proovida. Kohaliku kalamehe venekeelse sõimu saatel suundusime esimese punkti poole. Õnneks vana kellelegi siiski järgi ujuma ei hakanud ja punktid saime kätte suhteliselt lihtsalt ja kiirelt. Igas punktis ninaga kaldasse sõites kaldus vesi muidugi mulle tagumiku alla, aga muidu oli aerutamine üllatavalt tore. Isegi nii tore, et näitasime päris head kiirust ja lõpetasime etapi teise ajaga, paariminutilise vahega Mountain Loghome / ISC järel.

Järgmiseks, eelviimaseks etapiks oli pikk, 50 kilomeetrine rattaetapp. Ka sellel etapil, nagu ka teistel 2. ööpäeva etappidel näitasime päris head kiirust. Ka punktid tulid hästi vastu. Ühe etapi läbisime ka läbi metsa lõigates, et jalad väga ära ei kuivaks. Nagu viimastel Läti võistlustel tavaks, tekkis meile kusagilt poole raja pealt jälle üks kohalik koer kaasa. Ristisime ta loomulikult jälle Poobek'uks. Ma ei tea, mis kiindumus tal meie vastu tekkis, aga maha enam jääda ei tahtnud. Osad tiimid tulid küll vastu ja silitasid teda, aga Poobek oli ikka meie sabas. Äärepealt oleks üks läti memm ta alla ajanud, aga ei saanud ikka pihta. Kiirematel lõikudel kippus Poobek maha jääma, aga kui hoog oli madalam jõudis ta jälle järgi. Punktis oli tüüp nii väsinud, et viskas külili ja ainult hingeldas, aga kui liikuma hakkasime, oli ikkagi kohe sabas. Eelviimases rattapunktis oli ronimisülesanne ja varustuse kontroll. Kohtunik ütles, et järjekorra pikkus on 25 minutit. Tegime varustuse kontrolli ära. Peale viieminutilist ootamist ja veendumist, et memmed vist eriti kiiresti ennast üles ei vinna, otsustasime sellest punktist siiski loobuda ja liikuda edasi vahetusalla, et võtta pigem rohkem punkte viimasel orienteerumisetapil. Ilmselt õige otsus.

Viimasele etapile suundusime võistluskeskusest poolteist tundi enne kontrollaja, 36 tunni, lõppu. Arvestasime, st selle ajaga peaks jõudma võtta 4 punkti kuuest. Punktid olid ülilihtsad ja midagi eriti mõelda vaja ei olnud. Liikusime mööda sihte. Vähemalt kõik punktid olid ilusti augu põhjadesse peidetud :o). Ajalimiit lähenes aga siiski hirmuäratava kiirusega ning otsustasime hakata ennast kiiremini liigutama. Lõpuspurt oli meil võimas ja lõpetasimegi võistluse 3 minutit enne kontrollaja lõppu.

Tulemused.
Priidu tehtud pildid.

Xdream III etapp Elvas

Elvasse, Xdreami selle aasta kolmandale etapile suundusime jälle Saku Suusaklubi segavõistkonnaga. Võistkonnas Sirli, Paavo ja mina. Elva etapp oli juba algselt kavas läbi teha, kuna sealne maastik on selliseks võistluseks igati sobilik. Kohale jõudsime varakult, umbes poolteist tundi enne starti. Tegime vajalikud ettevalmistused ja jäime ootama rajale pääsu.

Algus oli seekord jalgratastega, kusjuures igal võistkonna liikmel oli erinev esimene punkt. Sirli saatsime kõige lühemale ja lihtsamale 1B etapile. Omale üritasin võtta kõige keerulisema, ehk siis 1C etapi ning Paavo läks 1A-le. Teises punktis pidime kõik jälle kokku saama. Ühtlane ratturite armee sõitis stardist kuni teise punktini. Punktis käis aga hirmus sagimine. Kõik otsisid oma võistkonnakaaslasi taga. Õnneks olid Paavo ja Sirli juba seal. Niisiis võtsime punkti ja likusime edasi 3. punkti ehk esimese vahetusala suunas. Valisime vasakpoolse Tartu Maratoni rada mööda mineva etapi. Aga kuna seal oli natuke pehmevõitu, siis arvan, et võisime sellega mõne koha kaotada. No hullu polnud midagi, positsioon oli normaalne.

Vahetusala juures oli näha juba Holmsi auto ja vaatetorn, mistõttu eeldasime, et saame natuke ronida. Enne seda aga tuli läbida jalgsi valikorienteerumisetapp. Tegime kiirelt valiku ja asusime teele. Rahvast oli jäänud meie ümber õnneks vähemaks ning mingi aeg saime joosta täiesti üksi. Siiski oli punktide ümbruses üldiselt rahvast palju ja lohadki juba sees, nii et midagi ülemäära keerulist ei olnud. Läbisime raja kergel sörgil ja suundusimegi vaatetorni. Torni tippu pidi minema 1 võistkonna liige, kaardil oleva foto abil kindlaks tegema järgneva rattapunkti asukoha ning seejärel köiega alla laskuma.

Kandsin punkti asukoha enam-vähem kaardile, eelkõige vaatasin aga punkti suunda, kuna eeldasin, et õiges suunas minnes peaks suur hoone looduses hästi nähtav olema. Täpselt nii oligi. Märkisin punkti küll natuke valesti, aga mööda kruusateed sõites oli hoone katus üle metsa hästi näha. Edasine rattaetapp oli lihtne mööda laiu kruusateid ja asfaltteid sõites tuli võtta veel üks punkt silla alt ja siis juba suunduda vahetusalasse, kust algas järgmine lühike jalgsietapp.

See jalgsietapp oli ka o-tehniliselt lihtne. Tuli võtta 1 punkt ja seejärel ujuda üle jõe, Tõravere observatooriumini, kus oli loomulikult planeetidega seotud lisaülesanne. Alates kõige kaugemast tuli reastada päikesesüsteemi planeedid. Kusjuures lisaks oli nimekirjas veel hunnik nimesid, mis ei olnud üleüldse planeedid. Kõige meeldejäävam oli kõigi jaoks Snickers'i nimeline "taevakeha". Minul aga on millegi pärast kooli ajast planeetide järjekord hästi meeles ja nii ma neid siis kohe järjestama kukkusingi. Olles kõik ritta saanud lugesime veel igaks juhuks ülesande kirjeldust ja selgus, et olin pannud planeedid ritta tagurpidi, ehk siis alustades lähimast. No mis seal ikka, muutsime kiirelt numbrid vastupidiseks ja läksime kontrolli. Üllatus oli aga see, kui kontrollija hakkas järjest kriipse tõmbama. Selgus, et Pluuto ei olegi enam planeet. Nüüd olidki seetõttu kõik vastused 1 numbri võrra nihkes. Õnneks loeti see aga ainult üheks veaks ning pidime 25 kilost jõusaalist toodud ketast vedama ainult ühe ca 100 meetrise ringi. See tehtud, jooksime tagasi rattaalasse.

Edasi jätkus jälle lihtne rattaetapp kuni võistluskeskuses asuvasse rattaalasse, kust pidi algama kanuu. Sel etapil liikusime rahuliku tempoga. Meie üllatuseks ei liikunud Vaude segatiim meil sugugi suure kiirusega eest ära nagu me arvasime. Aeg ajalt sirgete olid nende seljad näha. Ning enne punkti olimegi nendega jälle koos. Vahepeal küll läksime jälle korraks lahku, aga etapi lõpetasime ikkagi koos nendega.

Seejärel panime rattad vahetusalasse ja jooksime jõe äärde kanuude juurde. Sobiva kanuu valimise käigus suutsin mina aga loomulikult kanuu kaardi ära kaotada, nii et seda mitu minutit järjest otsides jõudsid kanuu alasse Maku, Kristjan ja Taavi. Lõpuks leidis Paavo kaardi siiski kanuude vahelt maast üles ja saime suunduda kanuuetapile. Segatiimidest olime sel ajal kolmandal positsioonil. Kanuukaardil seekord punkte ei olnud. Tegu oli hoopis märkeorienteerumisega, kus jõe ääres paiknevad punktid tuli ise kaardile kanda. Kuna kanuu ei ole kaugeltki mitte meie tugevam ala, siis sobis selline lahendus mulle igal juhul palju paremini. Mööda jõge liikusimegi suhteliselt aeglaselt ja peagi möödusid meist mõned võistkonnad, kaasa arvatud ka konkurendid Mahe Team'ist. Paistis, et nemad olid kanuus väga tugevad. Kogu aeg lootsin, et tuleb ka mõni raskes asukohas paiknev kanuupunkt, et siis oleks võimalik trahvi ka saada. Aga kõik kanuupunktid olid nii lihtsate kohtade peal, et minu arvates ei olnud üldse võimalik neid valesse kohta märkida. Seetõttu oli ka jama, kui kanuu lõpuosas möödusid meist ka 2 korda kolmanda koha saanud Maratonspordi kokurendid. Siinkohal muidugi suur tänu neile selle eest, et kui kaldasse natuke oma kanuuga ukerdama jäime, siis nad lahkesti meid lahti lükkasid. Ka Maratonspordil on kanuu tugev ala. Esimesel alal kaotasime oma kolmanda koha neile just kanuuetapil. Igal juhul kanuu lõppu jõudes olin kindel, et kuna kanuupunktid olid nii lihtsad, siis keegi neid valesti ei märkinud ja ainuke võimalus taas poodiumikohale tõusta on konkurentidele viimase jooksu ja ujumisetapiga ära teha.

Jooksus ei olnud ka midagi eriliselt keerulist. Olles vapramäel 2 punkti kätte saanud tuli läbida pikk tee-etapp, kus Maratonsport juba ees paistis. Siiski tundus, et eriti lähemale me neile ei saagi. Enne eelviimast ujumispunkti hakkasid ees paistma ka Mahe Team'i rohelised särgid. Siiski paistis, et jooksuga me neile järele ei jõua. Niisiis lootsime ainult ujumise peale. Ujumine oli tõeliselt mõnus. Vesi oli supersoe. Esimeses punktis oli hirmus sagimine, kuna samal ajal ujusid ka mitmed B-raja tiimid, aga üldjoontes tuli meil ujumine hästi välja. Ujumise lõppedes oli täpselt meie ees Mahe Team, kes hakkas kohe viimase lisaülesande poole jooksma. Võtsime neile sappa, aga mööda siiski minna ei jaksanud. Viimaseks lisaülesandeks oli kriket. Mul oli küll võimalus, aga Mahe kriketimees oli siiski tasemel ja lõpetasimegi võistluse kohe peale Mahe Team'i finišeerides.

Suur oli aga üllatus, kui Maratonsport tuli alles pärast seda viimasesse punkti, kui meie juba lõpetasime. Olime nendest ujumisetapil mööda saanud. Samas tähendas see muidugi seda, et olime jälle neljandal positsioonil, mis teadaolevalt on mulle alati nagu broneeritud. Nii lihtsalt see seekord aga ei läinud. Minni võistkond, kes meiega enam-vähem koos kanuuetapi lõpetas, sai läbimata kanuu punkti eest trahvi. Lisaks sellele, peale võistlust teiste tiimidega suheldes selgus, et ka kõvemad orienteerumisgurud olid kanuuetapil trahviminuteid korjanud. Mina olin millegipärast täiesti kindel, et ei saanud ühtegi trahvi. Hakkasime vaikselt lootma kohta esikolmikus. Istudes ja tulemusi oodates ütles aga keegi, et trahviminutid on juba välja pandud. Niisiis suundusime tabloo juurde ja ennäe imet... Meie olimegi pääsenud trahvideta, nagu olin eeldanud ja meie ees lõpetanud Mahe oli saanud tervelt 30 minutit trahvi. Aga vähe sellest, 15 minutit trahvi oli saanud ka Vaude segavõistkond. Elo väitel oli nende lõpuaeg 5.36, meil aga oli oma arvates 5.48, nii et suure tõenäosusega võisime tõusta ka teisele positsioonile. Õige pea olid arvuti ja muud gurud välja arvutanud ka tulemused ja üllatus-üllatus, olimegi teised. Vahel ikka tasub kaarti vaadata.

kokkuvõttes võib öelda, et mulle seekord rada täitsa meeldis. Hea oli, et alad olid ära tükeldatud ja seetõttu rada vaheldusrikas. Meeldis ka valikorienteerumisetapp. Vast oleks võinud rohkem metsa olla viimasel jalgsietapil ja samuti ka väheke karmimaid kloaake rattaetapil. Muidugi oli kanuud ka meie jaoks natuke palju, aga hea, et see oli seekord märkeorienteerumisena. Ja ülimõnus oli muidugi see viimane ujumisetapp.

Tulemused.
Etapiajad.
Vaheajad.

Twisteri "surfilaager" 17-19.07

Kuna erinevad saarekülastused jäid seekord teatud põhjustel ära, aga nädalavahetusel lubas suhteliselt mõistlikku ilma, mõtlesime Erkiga, et peaks mulle jälle Surfilaua peal seismise harjutusi tegema. Eelmisel aastal kahepäevase proovimise järel sain juba enam-vähem hästi lauapeal püsitud, ainult puri käis kogu aeg vette. Reede õhtul pakkisime oma telgid ja matkapliidid kokku ja suundusime juba vanasse tuttavasse randa Perakülas.

Juba kohale jõudes paistis, et tuul on täitsa olemas ja esimesed proovimised saabki kohe samal õhtul ära teha. Natukese aja pärast tuligi ka Indrek oma suuremat sorti lauaga, mis siis minusuguse algaja jaoks enam-vähem proovimiseks sobilik peaks olema. Tundus, et eelmise aasta harjutustest tuli üht teist veel meelde ja peale mõningat proovimist sain juba laua peal seistud. Mis aga loomulikult oli valgusaastate kaugusel surfamisest. Purjega jään ikka veel hätta, põhiline aeg kulub sellele, et üldse laua peal püsti püsida. Peraküla rand oma kiiresti sügavaks mineva vee ja suurte lainetega ei ole muidugi algajale eriti sobilik ka, aga abiks seegi. Hiljem uime alt ära võttes tegin veel kuiva trenni kaldal, et paremini asja tööpõhimõttest aru saada. Nüüd kui jalge all oli kindel pinnas, tundus asi täitsa loogiline. Aga kell oli juba palju ja enam sel õhtul vette minema ei hakanud.

Järmisel hommikul selgus muidugi kohe, et tuulest ei ole haisugi. Meri oli täiesti plekksile. Nii et sellega meie "surfilaager" lõppeski. Peale hommikust ujumist ja hommikusööki otsustasime Erkiga hoopis jooksuotsa teha. Ilm oli küll hirmus palav, aga maastik ja ilus mämmimets olid lahedad. Ning väikeste mustikasöömise pausidega saime ikka tunnise treeningu kätte. Ujumine oli peale seda muidugi täiesti super. Eriti kuna vesi oli suurepäraselt soe. Pärast loopisime niisama lendavat taldrikut ja palli. Avastasime, et palli on vees tunduvalt põnevam taguda, kui kuival maal. Õhtul mängisime lihtsalt kaarte ja veeretasime täringuid.

Kuna Erki on oma borrelioosiravimite tõttu päikese suhtes tundlikum, kui tavaliselt, siis eriti pikalt päikese käes olla ei saanud. Ka teised olid juba parasjagu ära kõrbenud. Niisiis pühapäeval tegime lihtsalt mõned ujumisotsad, kuni Kristel ja Marge tegelesid mustikakorjamisega. Mina selle alaga eriti sina peal ei ole, juba esimese peotäie järel tekib tüdimus. Seetõttu läksimegi hoopis ujuma. Aga ka naistel sai peagi korilusest villand ja suundusime pealelõunal kodu poole. Vähemalt rannas on ka see suvi ära vedeletud.

PTK Itaalias - auto katki, närvid läbi, raha otsas.

Kevadel Helsingis Spenceri esindajaga kohtumas käies leppisime kokku, et läheme juuni lõpus / juuli alguses Itaaliasse, nende kontorisse, et tutvuda tehasega, kohtuda tähtsamate tegelastega ja arutada lihtsalt koostöös vajalikke detaile. Kuna Priidul oli väikese lapse kõrvalt keeruline nii mitmeks päevaks ära tulla, pidime minema Kuldariga kahekesi. Vaatasin lennupiletite variante, kui äkki lõi pähe, et kui läheks hoopis autoga. Saaks kellegi veel kaasa võtta ja sama raha eest väikese puhkusegi sisse planeerida. Mõeldud tehtud. Arvutasin, et kütusekulu Tallinnast Parmasse ja tagasi on kuskil 6000 krooni ringis. Lisaks plaanisime külastada veel tee peale jäävaid Austriat, Tšehhit, Saksamaad ja võib-olla veel mingit huvitavat riiki. Kaasa saime võtta veel Kristeli ja Terje, kellel avanes ka võimalus mõnda välisriiki näha. Kuna kohal pidime olema teisipäeva hommikuks, aga mina osalesin nädalavahetusel Ilvesteatel, siis Parmasse kohale sõites tuli minna suhteliselt väheste vahepeatustega ja üks öö sõites.

Tallinnast saime minema pühapäeval kella nelja paiku. Pimeda saabudes olime jõudnud Kaunase kanti. Poola oli, nagu ikka, suur. Seda läbisime ikka kohe tükk aega. Varssavisse jõudsime umbes 12 tunniga ehk siis öösel kella neljaks. Pärast seda hakkas juba vaikselt valgeks minema. Varssavist võtsime suuna Katovice peale ja seejärel juba Brno'sse. Brno's tegime kerge supermarketi peatuse ja jätkasime Viini suunal. Viinist alates läks asi huvitavaks. Kõigepealt algasid vähemalt viierealised kiirteed, kus autod sebisid edasi-tagasi, nii et vaevalt aru sai, kus keegi minna tahab. Asja võimendas muidugi ka see, et olime juba terve öö sõitnud. Aga vähemalt hakkasid sihtpunktid kiiremini vastu tulema, kuna kiirus oli pidevalt 150 km/h. Mis iseenesest oli päris huvitav, kuna see kiirtee Viinist Graz'i läks üle ja läbi mägede ja kogu aeg oli kurv. Ja loomulikult ei hakanud keegi mingi tühise kurvi pärast kiirust maha võtma. Graz'is ei viitsinud keegi millegipärast ühtegi viita Itaalia poole välja panna ning kuna meie GPS-is lõppes peale Tšehhit kaart otsa, siis seiklesime ümber ja läbi Graz'i vaadates Saksamaale ja Sloveeniasse näitavaid viitasid ning püüdes leida midagigi, mis Itaalia poole näitaks. Olles üle tunni seal seiklenud, saime lõpuks ühest tanklast teada, mis suunas me minema peame ning saime teekonda jätkata.

Itaalia piirile jõudes hakkasid seiklused peale. Juba piiripunktis ei saanud aru, misasja need itaallased tahavad. Piirivalvurid seisid suvaliselt puntras koos ja ajasid juttu. Meie pidime sellest loomulikult järeldama, et nad tahavad, et me seisma jääks. Loomulikult me seda ei teinud ja karjuma hakkas üks neist siis, kui vaatas, et ma vist ei viitsi pidurit vajutada. Siis oli vaja muidugi pakiruum ka üle vaadata ja teada, mida me üldse Itaaliast tahame. Võtsime suuna Veneetsia peale ja järgmine jama oli kiirtee pileti saamise punktis. Ühtegi inimest seal ei olnud ja ühtegi instruktsiooni ka mitte. Läks ikka päris tükk aega, kui me pärast kõikide nuppude vajutamist kiirteepileti saime. Kiirteel läks õnneks vähemalt kiiresti ja peagi möödusime Veneetsiast Milano suunal, et juba õige pea kiirteelt maha Parma poole suunduda. Jõudsime juba õigesse kohta välja ja veel edasigi, aga mitte kuskilt ei saanud kiirteelt maha õigesse suunda minna. Viidad olid paigutatud ka nii, et mingit loogikat jumala eest ei oleks. Lõpuks otsustasime minna mööda väikeseid teid, kuna muidu oleksime juba varsti Milanos väljas. Kiirteelt maha sõites saabus järgmine üllatus. Kui Austrias maksab 10-päevane kiirteepilet 8 EURi ja Tšehhis veel vähem, siis Itaalias maksis üks väike jupp 18 EURi. Päris tore. Noh mis seal ikka, olime juba enam-vähem kohal. Vähemalt nii me arvasime. Ja ka kell oli veel meeldivalt vähe. Peale politsei poolt organiseeritud teesulgu leidsime õnneks isegi viida, mis näitas õige asula peale, mis pidi olema viimane sihtpunkt enne Parmat. Nüüd hakkas jälle nalja saama. Asulasse näitas silt 25 km. Olles paar-kolm kilomeetrit ära sõitnud, näitas jälle silt. Ja ennäe imet, jälle 25 kilomeetrit. Siis muidugi hakkasid kilomeetrid hirmuäratava kiirusega kahanema. Nii et peale 2-3 kilomeetrist sõitu oli terve kilomeeter jälle vähem sõita. Kui ühtäkki, nagu naksti, olimegi selles asulas kohal. Siit hakkasid viidad juba Parma poole näitama. Aga asi läks loomulikult veel huvitavamaks. Asula keskelt näitas silt Parmasse 43 kilomeetrit. Saime jälle 2-3 km sõita kui oli järgmine viit, mis näitas Parmasse 50 km. Ja siis veel paari kilomeetri pärast, noh, arvake ära... Loomulikult 51 km. Siis aga hakkasid numbrid taas sama kiirusega kahanema, nagu eelmiselgi teel. Vahepeal tuli mõni üksik juurde ka, aga sellele me ei viitsinud enam tähelepanu pöörata. Ilmselt oli siin lihtsalt töömeestele märgid kätte jagatud, aga kuna siesta hakkas lähenema, ei viitsinud nad väga vaadata, mis märgil kirjas on, vaid panid kõik rõõmsalt suvalises järjekorras tee äärde püsti. Läks aega, mis ta läks, lõpuks olime ikkagi Parmas. Sealne liiklus oli muidugi ka huvitav. Mingeid jooni maas ei olnud, märke samuti mitte. Samamoodi ei näidanud ükski autojuht suunatuld. Kõik sagisid ja keerasid kuhugi. Ja selle kõige vahel hunnik neegreid motorolleritega. Lisaks pidev signaalitamine, kohati minu suunas, kohati niisama. Ühesõnaga lõpuks sai meil sellest jamast täiesti kõrini. Võtsime mingi mõttetult kalli ja nõmeda hotelli, et ennast järgmise päeva kohtumiseks välja puhata.

Peale suurepärast hotelli hommikusööki, milleks olid peamiselt moosisaiad, õnneks ainukese soolase asjana ka sulatatud juust ja sõrmkübaratäis kohvi, võtsime suuna Collecchio'sse. Seekord läks enam-vähem õnneks ja peale Laura'le helistamist ja ühe kohaliku käest küsimist jõudsime viisaka, 15 minutilise hilinemisega Spencer'i kontorisse. Kohtumine läks ise hästi. Tehas oli viisakas ja eriti hea nägi välja näidiste saal. Olles vajalikes asjades kokku leppinud, kõigi oluliste inimestega kätt surunud ja tooted läbi katsunud, saime pealelõunal alustada plaanitud puhkusega. Sõitsime seekord mööda väiksemaid teid Garda järve äärde, kus mõnes kämpingus plaanisime veeta esimese õhtupooliku. Plaanisime külastada ka Sirmione linna, aga kuna sooja oli umbes 34-35 kraadi, ja pealegi olin ma Sirmiones juba mõned aastad tagasi käinud, siis otsustasime, et kämpingus õlut juua on natuke mõistlikum mõte. Peale 10-15 kilomeetrist sõitu leidsimegi täiesti suurepärase kämpingu Lago di Garda, ehk siis Garda järve ääres. Olemas oli kõik puhkuseks vajalik - Järv, telgiplatsid, WC-d, elekter, sooja veega duššid, basseinid ja mida iganes veel oskad tahta. Ja seda kõike isegi Itaalia kohta väga meeldiva hinnaga. Leidsime omale oliivipuude alla meeldiva paiga ja ainuke üdini positiivne õhtu sellel Itaalia-reisil jätkus basseini ääres vedelemisega. Õhtul valmistasime endale veel Itaaliale kohaselt potitäie pastat. Basseinis vedeledes tegime Kuldariga kiire plaani ka järgnevate päevade tegevuse osas. Järgmise õhtu plaanisime veeta Austrias, Bodensee ääres. Ülejärgmise õhtu plaaniks oli mõni soodsa ja külma õllega kämping Tšehhis. Seejärel viimase õhtu planeerisime veeta Palangal ja Laupäeva õhtuks pidime jõudma koju. Aga päris niimoodi seekord kahjuks ei läinud.

Järgmisel hommikul tegime hommikusöögi ja veetsime veel veidi aega basseinis vedeledes. Siis võtsime suuna Austria poole. Nagu eelmiselgi päeval, nii ka seekord vältisime kiirteid. Algus oli väga hea. Salo ja Riva linnad Garda järve ääres olid eriti ilusad. Ühel pool vaade Garda järvele ning teiselt poolt mägedele. Arutasime, et seal linnades ei ole ilmselt võimalik leida ainsatki korterit, kust ei avaneks miljonivaadet. Edasi võtsime suuna Trento peale, seejärel Bolzano'sse ning sealt Merano'sse. Meranost pidime minema mööda kitsast mägiteed, üle mägede, Vipiteno linna, mis oli juba praktiliselt Austria piiri ääres. Aga seiklused siin alles algasid. Meranos eksisime loomulikult ära, kuna viidamajandus oli Itaalia teedel jätkuvalt allapoole igasugu taset. Ja otse loomulikult ei osanud ükski kohalik mingit arusaadavat keelt ka rääkida. Lõpuks leidsime õige tee täiesti juhuslikult. Mägitee oli iseenesest väga lahe. Vaated, mis avanesid, olid väga kenad. Oli jäänud sõita veel umbes 1/5 ülesmäkke, siis pidi hakkama laskumine Vipiteno linna. Aga nii lihtsalt see ei läinud. Järsku kadus autol igasugune jõud. Jäime mingi maja juures seisma ja lasime autol natuke puhata, aga endiselt, ei midagi. Kuidagi esimese käiguga saime ka selle viimase jupi mäkke sõidetud, aga selle autoga me ilmselt edasi ei saa. Vähemalt mitte enne, kui vea selgeks teeme ja likvideerime. Konsulteerisime mitmete mehaanikutega Eestist, kes arvasid, et ilmselt on turbo omadega läbi. Edasi mõtlesime veereda järgmisse linna, et leida mingisugunegi töökoda. Vaba hooga mäest alla lastes hakkas auto järsku hirmsat valget tossu välja ajama. Kuidagi veeresime ikka järgmise linnani, kus saime teada oletatava töökoja asukoha. Loomulikult saime me selle asukohast valesti aru ja leidsime hoopis mingi töökoja, kus tegeleti keretöödega. Aga kuna autoga ei olnud tossu tõttu enam võimalik sõita, ei jäänud muud üle, kui helistada kindlustusse ja tellida järele puksiir. Loomulikult oli vahepeal ka tööpäev läbi saanud ja Itaallased ei ole just liiga kiired inimesed. Niisiis saime ikka päris kaua oodata. Kõigepealt helistas inimene Itaalia pukseerimisettevõttest, kes osates küll inglise keelt, ei olnud aga eriti tugev oma kodukandi geograafias ja nii ma siis seletasin talle päris tükk aega, kui ta lõpuks aru sai, mis külas meie auto nüüd katki on läinud. Edasi ootasime juba puksiiri, kes ka lõpuks tuli ja auto kuhugi garaaži vedas. Enne järgmist hommikut ei pidanud ennast keegi liigutama. Onu juhatas meid mingisse hotelli ja soovitas auto lasta minema vedada, kuna remont maksab väga palju.

Õhtul hakkasid kooruma esimesed võimalused, kuidas kõige targem oleks edasi toimida. Kristjan ütles, et rekkaga Eestisse vedu läheks maksma 17 000 krooni kanti. Kui Eestist treiler järele tellida, siis võib tulla odavam, aga ei pruugi. Lisaks tuleb veel meil neljakesi ka Eestisse jõuda, mis ei ole ka eriti soodne variant. Kõige mõistlikum variant, mis me esialgu välja suutsime mõelda oli variant, et keegi paneb sõiduautole treileri järele, ja tuleb sellega meile järele. Selleks oli aga vaja inimest E-kategooria lubadega, kes oleks nõus üksi selle maa ära sõitma. Samuti oleks vaja piisavalt võimast autot ja treilerit.

Neljapäeva hommikul kella kaheksaks pidime liikuma garaaži, kuhu meil auto veeti. Pidi tehtama diagnostika, mis mingil imelikul kombel olevat isegi tasuta. Hommikul siis selgus miks see tasuta oli. Kui kohalik Tsipolliino pool tundi peale lubatud kellaaega lõpuks kohale loivas, tehtigi kiirelt diagnostika, mis nägi välja niimoodi: härra vaatas 5 meetri kaugusel seisvat autot ja teatas: "Turbo kaput!" No nüüd oli kohe kindlam tunne, diagnostika tehtud ja asi kindel. Niisiis suundusime omale autojuhti ja treilerit otsima. Juba peaaegu leidsime endale juhi koos treileriga. Nüüd oli puudu veel auto. Otsisime autot, kui tekkis vahepeal veel üks mõistlik variant. Nimelt suheldes erinevate autospetsialistidega Eestist, saime teada, et turbo on võimalik niimoodi vahelt ära ühendada, et auto õlitaset jälgides saaksime sellega siiski kuidagi koju välja jõuda. Seda me siis neljapäeva hommikul veel tegema läksimegi. Suundusime uuesti garaaži, ja arvasime, et vana viskab meid maja teises tiivas asuvasse teenindusse, kus saame turbo vahelt ära ühendada. Kohapeal auto remont ei tulnud kõne allagi, kuna selle hind oli miimaalselt 2000 EUR-i. Ja aega läheks sellega ka 2-3 päeva, mis kohalike keeles tähendaks ilmselt nädalat. Kasutatud turbo paigaldamisest ei tahtnud keegi kuuldagi. Selgus aga, et meid ei viidud mitte maja teise tiiba, vaid hoopis mingisse 25 km kaugusel olevasse remonditöökotta. Tõsteti auto täpselt keset hoovi ja kästi umbes 2 tundi oodata, sest seal oli otse loomulikult parajasti siesta. Vedelesime siis see paar tundi 34 kraadises kuumuses, kuni tundus, et siesta hakkabki vaikselt läbi saama. Ja ennäe imet, juba tuligi mingi remondimees, kes üritas meile saksa keeles midagi selgeks teha. Osad sõbrad Eestis, kes olid juba mitmeid kordi meile tõlki mänginud aitasid taas hädast välja. Mitmeid kordi lasime mehaanikule seletada, et me ei taha uut turbot, vaid lihtsalt turbot vahelt välja ühendada, aga seda lihtsalt ei tehtud. Öeldi hoopis, et minnakse uue turbo hinda küsima, kuigi me ammu teadsime, et see maksab 1300 EURi. Noh vähemalt oli mehaanikul põhjust nüüd tund aega kuskil niisama ringi jalutada. Sest kui ta tunni aja pärast tagasi saabus, ei olnud tal hinnast endiselt aimugi. Meie istusime sel ajal keset hoovi, kus erinevad töömehed käisid paremalt, vasakult ja keskelt ümber ja üle auto, aga kedagi ei huvitanud, mis me seal teeme. Tundus, et tehti lihtsalt suitsu ja aeti juttu. Igal juhul kui mehaanik tagasi tuli, üritasime talle teise tõlgi vahendusel selgeks teha, mida me soovime. Aga endiselt tulemusteta ja mindi jälle hinda vaatama. Jälle pea tunnike möödas, ei pidanud meil närv enam vastu ja läksime sisse ja kaevasime selle mehaaniku kuskilt nurga tagant välja. Siis üritas kolmas tõlk, kelleks oli Maku, jälle sama juttu selgeks teha, aga peale pikka seletamist öeldi ainult 3 korda nicht ja oligi kogu lugu. Ühesõnaga ei mingit muud juttu, kui ainult täiesti uue jupi paigaldamine. Kusjuures jupp oleks ilmselt saabunud alles esmaspäeval ja selle vahetamine oleks läinud 2-3 päeva, ehk siis tegelikult ilmselt vähemalt 5. Kuna nüüd taheti jälle minda seda mõttetut hinda otsima, läks Kuldas sinjoore'dega kaasa ja hind, mida me ammu teadsime saadi peale 10 sekundilist telefonikõne. Kuna me sellega nõus ei olnud, palusime ennast garaaži tagasi toimetada. Selle eest aga nõuti loomulikult 120 EURi, kusjuures autot ei tohtinud ka nende hoovile jätta, isegi 1-ks ööks mitte. Olles natuke omavahel aru pidanud, ei jäänudki muud üle, kui maksta see 120 EURi ja lasta ennast tagasi viia. Nüüd aga said härrad loomulikult meist valesti aru ja nõudsid juba 240 EURi. Kui meil nüüd juba lõplikult kõrini sai ja natuke kõvemat häält tegime, saadi siiski õigesti aru ja piirduti ikka 120 EURiga. Niisiis 20 minutit treileri peal loksumist ja jõudsime tagasi Vipitenosse. Täpselt sama targad, kui enne, aga närvid läbi ja kõvasti vaesemad, kui enne. Vähemalt vahepeal tellisime endale Sven'i Eestist autoga järgi. Vahepeal langes siiski sõiduauto treileri variant ära ning tekkis variant hilisemaks auto saatmiseks eestisse enam-vähem talutava hina eest.

Hommikul üles ärgates oli Sven juba päris kaugele jõudnud. Reedene päev kulus peamiselt auto tühjaks tegemisele, garaaži lükkamisele ja siis niisama vahtimisele ja linna peal kolamisele. Mingil imelikul kombel lubas kohalik härra meil isegi kasutada nelja ruutmeetrit oma 1000 ruudusest garaažist, et auto nii kauaks sinna jätta, kui sellele umbes 2 nädala möödudes järele tullakse. Kui Sven juba päris lähedale oli jõudnud, käisime veel poest läbi, et talle süüa ja veini osta ning valmistusime lahkumiseks. Õhtul saabuski Sven 24 tunnise järjest sõitmise järel. Surusime talle kohe veini ja salati pihku ning võtsime selle suurepärase saavutuse peale autojuhtimise üle. Kuna meil oli veel paar münti eurosid, otsustasime, et sõidame viimased 15 kilomeetrit Austriani mööda kiirteed. Palju see jupp ikka maksta saab. Selgus et täpselt 1 minuti jagu (või oli see 45 sekundit), mis seda kiirteed veel jäänud oli, maksis kõigest mõnedkümned sendid üle 1 EURi. Kas pole mitte soodne pakkumine?

Edasine kulges vahepeal üsna rahilikult, kuni olles jõudnud Saksamaale, kust GPS meid kiirema marsruudi valikul suunas, plaanisime minna tanklasse. Kompuutri järgi oli jäänud sõita veel veidi alla 60 kilomeetri. Nagu loodud oli järgmine tankla 16 kilomeetri pärast. Aga peale 1 kilomeetrit läks autol järsku põlema eelsüüteküünla lamp. Kui küsisin Sven'ilt, mis see tähendab, tegi ta suured silmad ja juba kaduski jõud, mootor suri välja ja enam käima ei läinud. No ei ole lihtsalt võimalik!! Edasi jälle kõned Eesti mehaanikutele. Vaatasime läbi kaitsmed, aga ei midagi. Kuna täpselt kilomeetri pärast näitas parklat, otsustasime auto sinnani lükata, et äkki on abi loota. Parkla kõrval kiirtee ääres oligi mingisugune hoonetekompleks. Läksime Sven'iga sinna ja rebisime ühe mehe oma kaubikust välja. Ja erinevalt Itaaliast hakkas minu üllatuseks kohe tegevus. Täiesti teine maailm! Onu oskas isegi kuigi palju inglise keelt. Tegi kohe mitmeid telefonikõnesid ja uuris elu. Samas jooksis majas töötanud neiu oma autosse ja tõi sealt BMW service'i kaardi, kus kirjas vajalikud telefoninumbrid. Onu veel muretses, et see võib raha maksta, aga kuuldes, et mis meil üle jääb, tellis kohale džiibi, kus pidavat olema mingid service'i seadmed. Pidavat saabuma umbes tunni pärast. Läksime uuesti auto juurde ja umbes 5 minuti pärast oligi kõne servicest, kus alguses samuti oldi veidi mures, kuna 1 pooltund on tasuta, aga edasi on teenus tasuline. Mehaanik lubas jõuda poole tunni kuni tunni möödudes. Läks mööda kõigest 10 minutit, kui saabus X5 koos poolt autot täitva diagnostikakeskusega. Muhe sell tuli välja, ajas asjalikku juttu ja viskas väikse naljagi sekka. Võeti välja juhtmed, pandi auto kompuuter keskusega ühendusse ja natukese aja pärast saigi selgeks, et kütus on otsa lõppenud. Loomulikult oli vanal kütus kohe kaasas, ning ilma sentigi küsimata, vaid kütuse eest normaalset hinda makstes, andis sell meile veel näpunäited auto käivitamiseks. Ajas sõbralikku juttu elust olust jne. Kusjuures härral oli tööpäev juba läbi. Ta tuli meile appi lihtsalt vabast tahtest ja ei küsinud selle eest ainsatki senti. Vot selline vahe oli siis kahe lähedalasuva riigi inimeste suhtumisel.

Edasi külastasime tanklat ja siis läks kõik juba palju ladusamalt. Saksamaa möödus enamjaolt pimedas kihutades. Proovisin ikka 200ga kihutada, aga kuna pimedas oli see ikka suhteliselt harjumatu, võtsin kiiruse umbes 180 peale. Mõni muidugi sõitis mööda nagu postist, aga üldiselt oli selline kiirus palju mõistlikum. Ainult et pimedas nii kiiresti sõitmisel hakkavad vahemaad ikka hirmsasti petma ja tuleb väga tähelepanelik olla, et mitte rea vahetust liiga hilja peale jätta. Valgeks olime juba päris Poola piiri ääres. Poola tuli seekord läbida valges, mis tegi selle paljude külade tõttu muidugi palju aeganõudvamaks. Aga juba südaöö paiku olimegi Eestis tagasi. Tahaks loota, et kunagi jõuab siia ka minu auto.

Igal juhul ei soovita ma ühelgi inimesel katsetada auto katki minemist Itaalias. Vähemalt 1 huvitav asi selgus kogu selle jama juures. Nimelt siis see, kui palju meil tegelikult häid sõpru on, kes on valmis aitama. Siinkohal suured tänud kõigile kaasaelajatele, kes vähegi olid nõus abi pakkuma. Ja kõige suuremad tänud muidugi Sven'ile, kes ilma etteteatamata oli nõus üksi 24 tundi järjest autoga sõitma, et meile appi tulla. Ma ei tea millal ja kuidas, aga ma luban, et kunagi teen ma talle selle vähemalt 10 kordselt tagasi.

Ilvesteade 3. päev - mitme aasta halvim sooritus.

Ilvesteate viimasel päeval jooksin seekord esimest vahetust. Kuna pidin võimalikult vara võistluskeskusest lahkuma, et juba samal päeval Itaalia poole startida, oli esimese vahetuse jooksmine ainus variant. Noh, mis vahet seal ikka on, ennegi ju esimest vahetust. Kasvõi sama võistluse esimesel päeval, kui kõik esimest vahetust jooksid.

Enne võistlust mõtlesin taas, et ei hakka kiireid leedukaid jälgima, vaid teen oma kindla ja kontrollitud soorituse, omas tempos, mis viimasel ajal ei olegi kõige nõrgem olnud. Ma ei tea, mis juhtus, kas olin mõtetes juba Itaalia poole sõitmas, ei keskendunud piisavalt oma jooksule või mõlemad kokku, aga midagi head sellest sooritusest küll meenutada pole.

Esimesse punkti minnes üritasin Kiilbergi hoida nägemiskauguses. Tempo tundus ok, aga mingil hetkel läks pätside lugemine sassi. Siis lugesin ennast oma arvates paika tagasi. kõik klappis, "pätsid" olid õige suunaga, nii põhja-lõuna suuna, kui ka üksteise suhtes. Olin endaga rahul ja hakkasin punkti võtma, üle soo ja pidigi tulema minu punkt. Nii lollilt enesekindel olin, et mind absoluutselt ei häirinud see, et mitte ükski inimene ei tulnud samasse kohta, kus mina läksin. Peale soo ületamist ka kõik justkui klappis, aga mida ei olnud, oli punkt. Siis sain aru, et ma olen ikka väga mööda pannud ja jooksin enam-vähem tuldud teed tagasi. Uimerdasin hulk aega, kuni naiste punkti järgi teada sain, kus ma olen. Esimeses punktis oli kaotust liidrile juba 6 minutit. Teise punkti läksin rahulikult, aga ikka kaldusin millegipärast paremale ära. Jälle kaotus liidrile üle minuti. Kolmandasse punkti ei hakanud enam riskima. Läksin kindlat varianti, teed mööda ringi. Neljandasse minnes sain justkui tunde jälle kätte ja jooksin isegi paarist veteranist mööda. Viiendasse minnes olin hästi paigas veel enne punkti nõlvalt alla minnes, aga suutsin siiski punktist vasakult mööduda. Jälle kammisin tükk aega sihitult ringi, kui tulin umbes samasse kohta tagasi ja uuesti peale minnes kaldusin seekord paremale, aga siiski nii vähe, et punkt paistis. Sel etapil kaotus liidrile 5 minutit. Järgmised punktid kuni pressini olid lihtsad. Tuli mööda sihte joosta. Sihid olid küll kohati tihedad, aga vähemalt ei saanud ma kuhugi ära kalduda. Samuti oli lihtne peale pressi, üheksas punkt. Ka kümnendaga kõik klappis, kuni enne punkti suutsin ikka mingit moodi paremale ära kalduda. Õnneks seekord mitte 5 minutit, aga 2 ikka. Edasi kuni lõpuni läksin juba väga rahulikult, kogu aeg kompassi jälgides. Kogu aeg tahtis kuhugi poole ära vedada, aga kuidagi sain ikka punktid kätte. Tulemuseks oma vahetuse 34.!!! aeg, tagapool, mitte enam lihtsalt veteranidest vaid juba ka pensionäridest. Masendav. Aga nagu Maku ütles, siis tõigi äkki maa peale tagasi.

Igal juhul Jaan ja Kristjan olid seekord oma ülesannete kõrgusel ja suutsid minu jama kõvasti parandada. Kristjan tõstis 2. vahetuses meid 34. kohalt 14.-le ja Jaan 8.-le. Kokkuvõttes Saime seekord Ilvesteatel auhinnalise 6-nda koha. See on küll mitte päris töövõit, kuna Tammedel väänas Andre teisel päeval jalga nii, et ta kolmandal päeval võistelda ei saanud. Ja kuna neil oli juba 4 liiget täis, siis Arti, kes neil sel päeval jooksis, ei läinud enam arvesse ja meie saime ette. Jube, kui jama on kedagi niimoodi võita, eriti, kui veel ise oled teinud sajandi kõige halvema jooksu. Aga mis teha. Tehnikasport, nagu klassikud ütlevad. Ka meist 2 päeva järel mõnikümmend sekundit ees olnud Leedukaid ei oleks meil isegi minu hea jooksu korral võimalik edestada olnud, kuna Leedukad jooksid viimasel päeval superjooksu ja teenisid igati ausalt välja oma viienda positsiooni.

Igal juhul tuleb orienteeruma õppida ja peagi uuesti proovida.

3. päeva tulemused.
Vaheajad.
Koondtulemused.