Mikkeli-Jukola 2009

Möödunud nädalavahetusel toimus selleaastane maailma suurim orienteerumise teatevõistlus Jukola. Sedakorda oli võistluskeskuseks valitud Helsingist umbes 250 km kaugusel asuv Mikkeli hipodroom. Hobused kolisid nädalaks välja ja orienteerujad sisse.

Nagu ikka oli laupäeva pärastlõunal, algusega kell 15.00, naiste 4-vahetuseline Venla teatejooks. Seekord oli seal osalemas natuke alla 1100 naiskonna, kelle hulgas ka Joka esindus, koosseisus Kadi-Liis, Helle, Evely ja Sigrid. Esikoha saavutas Ulricehamns OK, kellele järgnesid Hellas ja Tampereen Pyrintö. Esimene naiskond, kus osales ka Eesti võistleja, Liis Johanson, oli 27. kohale platseerunud Hiisirasti esindus. Esimene ainult eestlastest koosnev võistkond oli seekord Kobrase ja Kape klubi esindajatest koosnev OK Kape, kes sai 55.-nda koha. Esimene Eesti naiskond, mis koosnes ainult oma klubi võistlejatest oli aga Saue Tammed, kes sai 115 koha. Meie võistkond saavutas 215. koha. Ilmselt oleks tulnud esimese 10 sekka, aga kuna andsime Sikule ülesande tõsta viimases vahetuses 300 kohta, aga ta sai metsa 232. kohal, siis sattus ta sellest natuke segadusse ega saanud sekkuda esikohavõitlusse. 215. koht on aga parem, kui eelneval aastal ja kui arvestada asjaolu, et Helle jooksis esialgsete tulemuse põhjal oma raja läbi tugevalt kiiremini, kui kõik teised (umbes 2 minutit kilomeetrile :o), siis võime järgmisel aastal oodata juba kohta esikuuikus.

Naiste tulemused on siin.
Meie naiskonna omad aga siin.

Meeste start oli nagu ikka kell 23.00. vahetuste pikkused olid sel aastal veidi pikemad, kui tavaliselt. See ja naiste võistluselt kuuldu lubas eeldada, et rajad on kiired ja palju on tee-etappe. Radade pikkused olid sel aastal niisiis järgmised: 12,5 - 12,7 - 14,7 - 9,5 - 9,6 - 11,3 - 16,6. Nendest esimene vahetus oli hämar/pime, teine pime, kolmas pime/hämar ja ülejäänud siis hommikuvalguses. Mina sain seekord joosta pikka öist etappi, ehk siis kolmandat vahetust. Järjestus oli meil siis vastavalt: Kristjan - Jaan - mina - Tom - Minn - Tiit - Erki.

Esimene vahetus algas hästi. Kuna esimesse punkti oli 4,1 kilomeetrit kõva andmist, olid meie lootused kõrgel. Eeldasime, et Kristjan joosta jõuab. Oligi suhteliselt OK ja sinna jõudsime 74. kohal, liidrist maas veidi üle minuti. Ka edasi jätkas Kristjan normaalselt, olles 6,8 km peal 83. Vahetuse lõpuks oli Kristjan tõusnud 59. positsioonile, kaotus esimesele 4:24. Võistlus oli alanud meile igati positiivselt. Arvasime, et Edasi langeme umbes 200-nda koha kanti, kus meie tase peaks enam-vähem võimaldama joosta. Koht lõpuks 200 kandis oleks meile igati normaalne saavutus. Peamiseks eesmärgiks aga kindlasti olla parim Eesti klubivõistkondade seas. Esimese vahetuse järel olimegi Eesti võistkondade hulgas 2. positsioonil. Meist eespool oli ainult SKM!, mis koosnes aga mitmetest erinevate klubide orienteerujatest. Eesti klubivõistkondadest olime selgelt esimesed. Parim eestlane peale 1 vahetust oli 7. kohal lõpetanud Sander, kes jooksis oma Soome koduklubi Rajamäen Rykmentti eest.

Meie pimeda etapi kunn, Jaan oli esimeses vaheaja punktis, nagu loogiliselt eeldasime, veidi langenud, olles 112 kohal. Jätkates samal positsioonil ka 3 järgmist vaheajapunkti. Kuna olin juba stardialasse sisenenud, ei näinud ma Jaani viimase vaheajapunkti läbimist, aga eeldasin, et ta oli endiselt umbes sama koha peal. Tegelikult oli ta natuke veel kukkunud, olles lõpuks 142. kohal. Stardialas olid veel välisklubide eest jooksvad Jürgen ja Markus. Jürgen siis kuskil 100 koha kandis. Eeldasin, et neid mul metsas kohata ei õnnestu. Niisiis peale 2. vahetust olime ikka väga heal positsioonil ja Eesti klubivõistkondadest ikka esimesed, kaotades vaid SKM!-ile.

Enne starti vaatasin ära K-punkti asukoha ja suuna. Arvasin, et kuna Jaan tuleb umbes 115-120 kohal, siis oleks talutav, kui jääksin 200 hulka. Aga lootsin siiski, et püsin esimese 150 hulgas. Teadsin, et nagu ikka on Jukolal vaja joosta pigem ilma vigadeta ja natuke aeglasemalt, kui natuke kiiremini, riskides teha vigu. Samas eeldasin, et 100-nda koha kandis on kiireid mehi veel väga palju ning ei tahtnud nagu väga paljudest maha ka jääda. Olin endale sisendanud, et olgu mis on, jälgin kogu aeg suunda, oma kaarti ja olen kaardis, teiste meeste liikumist jälgima ei hakka. Ehk siis teen oma soorituse, nii kiiresti, kui see võimalik on. Esimesse punkti läksin üksi. Suunaga punkti juurde, tagant paistis lage, paarkümmend meetrit vasakule punkti. Punktis oli juba ka paar konkurenti. Edasi oli kolm H12 klassi tasemel tee-etappi. Liikusin nüüd paari-kolme mehelises pundis. Tempo oli täiesti vastuvõetav. Neljandast viiendasse punkti mõtlesin minna mööda teed ringi. Aga kuna mõned tüübid, kes mu ees läksid, läksid otse ja loha oli sees, järgnesin neile. Poole tee peal teeni olin enda peale natuke vihane. Olin tahtnud teha oma jooksu, nüüd aga jooksin mingitele jobudele järele. No hea küll, jälgisin kogu aeg suunda ja viga ei teinud, aga ikkagi. Mõtlesin, et enam seda ei tee. Edasi liigun oma variante mööda, mingu teised kuhu tahavad. Peale viiendat punkti tuli alguses jälle tee etapp, hiljem üle raiesmiku kraavini, natuke mööda kraavi, suunaga nõlvani ja üles punkti. Lugesin kõik kraavid ära ja jälgisin suunda. Kui nõlvani jõudsime, panid teised otse üles, mina aga vaatasin, et punkt peab olema natuke paremal, niisiis hoidsin veidi paremale. Paar venda tuli järgi. Punkt käes, hästi. Nüüd olin endaga rohkem rahul. Paar järgmist punkti ka peamiselt suunda hoides ja raiesmiku nurki jälgides. Olin leidnud normaalse rütmi. Enne üheksandat punkti ajas kaart natuke segadusse. Heleroheline ala oli täpselt samasugune, kui kõrvalolev kollane raiesmik. Vaatasin, et asi on imeliku kujuga, aga jätkasin ikka suuna järgi edasi liikumist. Tüübid kadusid ka kõrvalt kuhugi ära, ilmselt hajutus, eeldasin. Arvasin, et peaksin juba olema punkti läheduses, kui kohe hakkaski paistma joogipunkt. Olingi juba 100 meetrit mööda pannud. Kiirelt mööda raiesmikku tagasi ja punkti. Umbes minut viga, jobu. Edasi 10-11-12 läksin jälle suunda ja maastikku jälgides. Kõik klappis ja punktid tulid normaalselt vastu. Kusagilt oli moodustunud jälle mingi grupp. Ilmselt joogipunktist. 13. punkti minnes mäest alla jooksime hajutuspunkti. Lugesin selle ilusti välja. Minu punkt on 30 meetrit vasakule. Teised jäid kaarti vaatama. Punkt käes ja minema. Olin jäänud täiesti üksi. 14.-15. punktide vahel joogikas tekkis jälle paar inimest, kes võtsid koos minuga 15. punkti ja kadusid kuhugi paremale, jälle üksi. Tegin oma tempot. 16. punktis sain kokku mingi suure grupiga. Ei saanudki aru kust nad tulid, aga nägin, et seal grupis oli ka Jürgen. Arvasin, et ta on viga teinud, kuna ta läks vist umbes 15 kohta enne mind metsa ning üldiselt peaks ta natuke kiiremini liikuma ka. Lisaks hoidsin mina tempot tagasi ja tegin ka minutise vea. Aga see selleks. Edasi 17-18-19-20 liikusime koos grupiga. 20-ndas vajus grupi esimene ots eest ära. Ei hakanud järgi pushima, vaid tegin oma tempot. 21-ndasse läksin tee pealt ära veidi liiga vasakule, mööda loha. Sealt läks aga loha otse meie punkti. Mingid sekundid oleks võib-olla otse kiiremini saanud. Edasi tuli puhas tee-etapp. Ainult jookse. Olin jäänud enam-vähem üksi. Mingi vend jooksis vahepeal jalus. 23. punkti tuli minna suunaga mööda lagedat. kaldusin veidi paremale mööda loha. Kui lageda äärde välja jõudsin, siis avastasin, et olen ~100 meetrit punktist paremal. Jälle umbes minut viga. Järgmised paar etappi olid teed mööda jooksmised. Midagi eriti lugeda ei olnud. Jälle jooksin need täiesti üksi. Aeg-ajalt vilksatasid ainult mõned 2. vahetuse jooksjad. Eelviimasesse läksin otse läbi võsa. Suuna järgi, mööda loha. Vaatasin küll, et loha läheb veidi liiga vasakule, aga ei tahtnud oma loha ka sisse jooksma hakata. Teele jõudes teadsin et minu punkti jääb veidi paremale, aga ikka oli vaja mööda loha üles joosta. ja siis alles paremale hoida. Jälle läks selle jama peale umbes mitut. Ja siis sai lõpuni tükk aega lihtsalt joosta. Vaatasin, et tulin välja 145 kohal. No enam-vähem, ei olnudki seal 100 kandis nii kõvad mehed. 3 minutit oleks saanud vigade arvelt tagasi hoida. Ilmselt oleksin suutnud ka mitu minutit kiiremini joosta, aga arvan, et tegin õige otsuse, hoides pigem mõistlikku tempot. Aeg 1:43,59 Sain oma vahetuse 190. aja. Eestlaste hulgas 4.-nda. Võib rahule jääda. Huvitav on see, et minu vahetust jooksid ka 2 Soome ja põhimõtteliselt kogu maailma parimat multispordi navigaatorit, Sorjonen ja Forsman. Mõlemast jooksin natuke kiiremini. Sorjonen 1:44,02 ja Forsman 1:45,28. Pärast tulemusi vaadates selgus, et olin langenud ainult 3 kohta, 142-lt 145-le. Niisiis oli meie positsioon jätkuvalt hea.

Tom jooksis ka täiesti mõistlikult. Kaotas mõnes vaheajapunktis umbes 10 kohta juurde, mõnes aga hoidis kohta. Peale 4. vahetust olime 174. kohal. Eestlastest endiselt samal kohal, kaotades vaid SKM!-ile.

Ka Minn oli igati tasemel. Suutis meie võistkonna kõige vanema osalejana ilusti kogu raja jooksul positsiooni hoida. Näed, kui hästi mõjub õige kogus õlut võistlustele eelneval päeval. Positsioon peale 5. vahetust 179.

Tiit jooksis Jukolal esimest korda. Samuti nägi ta esmakordselt EMIT-it. Aga sellest ei olnud midagi. Jätkasime endiselt enam-vähem samal kohal. teises vaheajapunktis kaotas Tiit mõned kohad, aga siis hoidis ilusti positssiooni kuni lõpuni. Enne viimast vahetust oli koht 187.

Erkile jäi ülesanne vormistada koht esimese 200 hulgas, aga mis veelgi tähtsam, kindlustada esimene koht Eesti klubide hulgas. SKM! ei lähe arvesse, kuna seal on osalejad mitmetest klubidest. Meie arvestus käis ikka nende klubide vahel, kes kasutavad ainult oma klubi liikmeid. Esineses vaheajapunktis oligi Erki positsiooni hoidnud. Kõik tundus OK. Aga teise vaheajapunkti Erki vaheaega ei ilmunud. Asi tundus kahtlane. Maku, kes istus kodus arvuti taga, jälgides vaheaegu online's ja informeerides meid kogu öö jooksul iga 10 minuti tagant, ütles, et päris palju inimesi on juba läbi, aga Erkit ikka kuskil. Järsku tekkis Erki vaheaeg järgmisesse vaheajapunkti. Ja siis oli positsioon juba 135. Nüüd oli 2 varianti, kas Erki jättis midagi vahele, või jooksis ülihästi, aga 2. vaheajapunktis lihtsalt tekkis mingi tõrge. Kahjuks oligi esimene variant õige. Kogu meie suurepärane koht oli täiesti mõttetu, kuna Erki ei märganud ühte nelja KP-st ringi ja jättis need 4 punkti võtmata. Selline külm dušš peale suurepäraselt kulgenud võistlust. Nagu arvatagi võib, olid kõik võistkonna liikmed pehmelt öeldes nördinud. Põhimõtteliselt käisime Jukolal ilma asjata. Vähemalt Jaan sai nädalavahetusel korralikult magada. Nagu Tom asja kokku võttis, siis Jaan magas 26-st kohal oldud tunnist umbes 30.

Vähemalt Jukola lõpplahendus oli sel aastal väga huvitav. Umbes 4 minutit enne teisi sai viimasesse vahetusse metsa Halden SK-st Emil Wingstedt. Seejärel läksid koos 2 ässa Gueorgiou, Kalevan Rasti'st ja Hubmann Kristiansand OK-st. Arvasime, et kuna vahe on suur, siis nii kõva meest, kui Wingstedt keegi kätte ei saa. Aga võta näpust. Paar vaheajapunkti ja juba oli vahe 1 minut. Veel natuke ja juba oldigi koos, Gueorgiou ja Hubmann isegi eespool. Siis sai ette Gueorgiou, aga enne lõppu tegi veel väikese vea ja Hubmann pääses juhtima. Vahe oli küll väike, kohati oldi isegi nägemisulatuses, aga Hubmann hoidis oma edu ja võttis võidu. Teisena saabus ülipettunud Gueorgiou ja kolmandana juba minut hiljem Wingstedt. Eestlastest oli siis esimene 66. kohaga lõpetanud SKM!, koosseisus Nõmm, R. Eensaar, S. Eensaar, Aibast, Tiit, Hiie, Avaste. Eesti klubivõistkondadest oli parim Rakvere OK, kes sai 302 koha.

Jukola tulemused 2009.
Meie tulemused on siin.

Keen 36h matkasport 2009 - Saaremaal

Kuidas meil nii igav hakkas, et peale 23-ndat tundi otsustasime "36h seikluse" lõpetada?

Otsustasime seekord 36h võistlusele välja minna Twister'i meestevõistkonnaga. Kella 12.30 ajal lõpetasin EBS-is oma inglise keele taset näitava TOEIC testi tegemise ja kihutasin hooga kohe Erki juurde, kust peaaegu et lendstardist suundusime Virtsu poole, et jõuda 15:00 praamile. Kõik läks õnneks ja jõudsime sadamasse täpselt parajaks ajaks. Saaremaale jõudes võtsime kõigepealt suuna Nasva sadamasse, kuhu pidime viima oma jalgrattad. Meeleolu oli hea, sest kui välja arvata 1 pisike orienteerumisvõistlus, siis ei olnud ma kunagi varem Saaremaal võistelnud. Ja ega sealkandis ühtegi seiklusspordivõistlust polegi olnud. Rada tõotas tulla huvitav, rohke kadakavõsa, märgade metsaaluste ja kajakisõiduga merel. Rattad viidud ja poes käidud jõudsime veidi enne kella kuut õhtul Kihelkonna koolimajja, kus oli võistluskeskus. Aega oli palju, kuna starti, mis pidi toimuma kell 23:00 Kuressaare lennujaamas pidid bussid meid viima kell 22:15. Niisiis jalutasime niisama ringi, ajasime juttu, sõime ja pakkisime asju.

Sirvisime Sveniga ka Eesti kaarti ja üritasime välja mõelda, kust kaudu rada kulgeda võiks. Arvasime, et Kuressaare lennuväljalt saame teha väikse rulluisuetapi Kuressaare linna ääres, siis trekkinguga kanuu algusesse. Eeldasime, et kanuu toimub suures osas Mullutu suurlahel, kust tuleb sõuda lõpuks mööda Nasva jõge rataste juurde Nasva sadamasse. Seejärel arvasime, et tuleb rattaga minna Karujärve kanti, kus ilmselt saame läbida orienteerumiskaardil olevat trekingut. Siis jätkub rattaetapp, mis lõppeb kihelkonna kandis, kust algab kajakietapp, mis kulgeb Vilsandi laidude vahel, võib-olla ka väike trekking Vilsandil. Hiljem siis tuleme uuesti Kihelkonda, kust algab viimane rogainietapp. Noh, praegu võib öelda, et mingis osas oli meil õigus, aga päris nii siiski ei läinud.

Kell 11 õhtul algaski esimene, rulluisu etapp, Kuressaare lennujaamast. See oli ka raja konkurentsitult kõige lahedam etapp. Noh, ega ausalt öeldes ei olnud millegiga konkureerida ka. Aga see etapp oli tõesti lahe. Kõik tiimid lasti rulluiskudega lennuväljale laiali ja kuna oli kolm erinevat ringi, mis tuli läbida, liikus kogu rahvas kaootiliselt edasi-tagasi, risti-rästi jne. Ja seda täistempol rulluiskudel kihutades. Asja tegi huvitavaks veel see, et väljas oli hämar, ning osad tiimid kasutasid pealampe, osad veel mitte. Saabusime sellelt etapilt esimestena koos Salomoni ja ISC-ga. Edasi pidime minema uiskudega edasi kuni Kuressaare linnuseni.

Lossi juurest algas jooksuetapp. Alguses 7 punkti mööda linnuse hoovi ja seda ümbritsevaid saarekesi. Seejärel tuli suunduda juba linnast välja, mere äärde ning siis Mullutu suurlahe äärde, kust algas kanuuetapp. Ka esimene jooksuetapp oli täiesti OK. Eriti meeldisid punktid 22 ja 23, kus sai ka jalad märjaks ja kadakavõssa kinni jääda.

Kanuuetapiga hakkas aga jama peale. Põhimõtteliselt kujunes kanuuetapp selliselt: "Kühveldasime" tükk aega kanuuga üle järve roostikusse, kust poolde reide ulatuvas vees hüppasime välja, võtsime metsa ääres olnud punkti, sumasime kanuusse tagasi ja "kühveldasime" jälle tuimalt teisele poole üle järve. Ja nii mitu korda järjest. Üllatas, et nii suurtes järvedes oli veetase ülimadal. Keset järve aerutades käis aer vahepeal vastu põhjamuda. Esimesest järvest läbi kanali teise minnes selgus, et seal on veetase veel madalam ja kanuu põhi lohises vahepeal päris põhjas. Oli selline tunne, et sõudsime tati sees. 27-nda punkti juures ei leidnud me kohta, kus maale pääseda. Kohati oli dzungel nii tihe, et läbi ei pääsenud samas oli muda nii sügav, et paadist välja astudes olid kohe täiesti kinni. Minn hiljem kommenteeris, et mudast paistsid ainult silmamunad. Olles mööda kallast väga kaua edasi-tagasi aerutanud, mõtlesime, et kui juba siin järve peal on nii madal, siis järgmine järv on kindlasti veel hullem. Niisiis tegime plaani, et viime oma kanuu Nasva maanteesilla alla ja võtame kolm viimast kanuupunkti jalgsi. Natuke halb oli see variant seepärast, et punkti nr. 30 jätsime võtmata. Kuna võitja aeg oli planeeritud 32 tundi ja lõpus rogain, siis oli selge, et võitjad võtavad kõik punktid. Meie aga jätsime juba punkti vahele. Hiljem muidugi selgus, et võitjad ei saanud ligilähedalegi kõikide punktide võtmisele ja oleks rahumeeli võinud vahele jätta kõik 3 tagumist kanuupunkti. Aga mis seal ikka. Olime oma plaani teinud ja võtsimegi 3 kanuupunkti ära maismaad mööda. Kaotasime sellega ohtralt aega, aga mis seal ikka. Paljud, kes meile ratastega vastu sõitsid, olidki jätnud võtmata mitmu punkti. Punktid käes, läksime ratta algusesse, Nasva sadamasse.

Rattaalas anti meile 2 uut 1:60 000 kaarti. Nagu eelnevatest aastatest teada oli, sai järgmise punkti asukoha teada eelnevas punktis. Rada ise oli igav. Ei mingeid teevaliku võimalusi, ega muud huvitavat lihtsalt sõitsime mööda kitsaid kruusateid 85 kilomeetrit ja võtsime punkte. 95-ndas punktis oli ka vahepeal torn, kus tuli täita nn ronimisülesanne. Sain selga panna ronimisvöö ja ronida mööda redelit torni tippu ja alla kinnitades ja vabastades vahepeal kogu aeg karabiine, sest ronida oli ju "ohtlik" :o). Veel mõned punktid ja liikudes nr. 70 punkti poole paistis, et keegi meile punktist vastu ei tule, järelikult algab 70-ndast punktist kajakietapp Vilsandi laidude vahel. Noh oli ka aeg, sest sellest tuimast väntamisest hakkas ahter juba sadula kuju võtma ja 85 km oli täis saamas.

Jõudsimegi 70-ndasse punkti ja meil oli peaaegu õigus. Tõepoolest saime minna Vilsandile, aga mitte kajakkidega. Vähemalt tõotas minna huvitavamaks, kui seni. Kõigepealt pidime minema linnuvaatlustorni tippu, et saada teada, mida me tegema peame. Torni tipus oli kaart, millel olid Vilsandil paiknevad punktid ja need tuli kõik meelde jätta. Kuna etapi pikkus oli üle 20 kilomeetri, siis tundus asi suhteliselt võimatu. Ka fotokat ei lubatud võtta, et kaardist pilti teha. Õnneks saime siiski kaardi ka, kuhu tuli siis meelde jäetud punktid kohe peale joonistada. Niisiis joonistasime punktid kaardile ja hakkasime Vilsandi poole minema. Jalgsi, mööda laide, aeg ajalt poolde reide ja kohati ka nabani ulatuvast merest läbi sumades. Aga ei olnud vigagi. Ka saar ise oli väga lahe. Tunduvalt suurem, kui ma arvasin. Päris palju oli ka maju, mis suures osas suvekodud. Aga kõik olid ilusti korda tehtud. Ei näinudki ühtegi mahajäätud talukohta. Aga rada mis saarel oli, jälle üliigav. Ainult teine, mustakivi künka otsas asunud punkt oli äge. Seal trampisid mitmed tiimid sihitult tihedas kadakavõsas ringi. Ka meie ise trampisime seal päris kaua. Käies väga mitmeid korda mööda samu radu, minnes punktile peale suuna, sammude ja mille iganes järgi, ei olnud punkti ikka kuskil. Lõpuks komistasin kogemata punktile otsa. Nüüd sai jälle seiklus otsa. Järgmised punktid võis läbida põhimõtteliselt kaart taskus. Lihtsalt kõmpisime oksendamiseni mööda saart ringi. Hea, et vähemalt saar oli lahe. Üks huvitav olukord juhtus veel. Mööda Vesiloo säärt punkti poole minnes tuli meile vastu Soomlaste tiim. Soomlastel tihedalt kannul jooksid 2 põtra. Suured, üks isane, teine emane. Naersime veel soomlaste üle, et Nice pets. Kui põdrad aga avastasid, et mingid lollid neile vastu jooksevad, ehmatasid nad ära ja panid jooksuga merre. Kui jalad enam põhja ei ulatunud, hakkasid ujuma ja ujusid Vilsandi rannale välja. Sellist pilti ei olnudki kunagi näinud. Eriti veel nii lähedalt. Nende elamustega see Vilsandi tuur lõppeski, ülejäänud oli lihtsalt kõmpimine.

Kui Saaremaale tagasi jõudsime, küsis Anneli, kuidas oli. Kui ütlesime, et üliigav ütles ta, et nüüd läheb edasi kõvasti huvitavamaks. Kuna selleks hetkeks oli aga tunne juba nii nüri, siis ei osanud endale enam midagi eriti huvitavat ette kujutada. Ka järgnev rattaetapp, mille arvasime eelnevalt läbitud distantsi põhjal olevat mingi paarikümne kilomeetri pikkune kujunes veel pikemaks, kui esimene rattaetapp. Niisiis otsustasime, et kuna motivatsioon on pehmelt öeldes null, siis läheme parem võistluskeskusse. Vähemalt siis äkki ei lähe multispordi isu lõplikult ära. Mõeldud, tehtud. Mõni minut enne kella 10-t õhtul lõpetasimegi umbes 23 tunni järel oma selleaastase võistluse.

Hiljem selgus, et sama probleemiga võitlesid ka mitmed teised tiimid. Kaasa arvatud ISC ja Team Vaude, kes ka mitu tundi enne lõppu võistluskeskusse tulid. Igal juhul au ja kuulsus neile võistkondadele, kes lõpuni vastu pidasid. Eriti hea meel on, et Medisoft esikoha võitis. Kutid on selle ära teeninud. Ausalt öeldes olin nende poolt juba talvisel 25h Icebug võistlusel, aga eks suusatamisega tuleb vist veel natuke vaeva näha.

Tulemused hakkavad ilmselt olema siin.

XT-Seiklus Pannjärvel

Laupäeval oli esimene etapp Randy poolt korraldatavast uuest seiklusvõistlusest XT-Seiklus. Kuna võistkonna liikmete arv oli vabalt valitav, osalesime vanas, järgiproovitud koosseisus, ehk siis mina ja Maku. Lubas tulla lootustandev start, kuna meie kahe jõujuurika "trumpala", kanuud kavas ei olnud, vaid jalgsi ja rattaetapid. Võistlus oli siis rogaini tüüpi - kontrollaja, 5 tunni jooksul tuli koguda maksimaalne punktisumma, kusjuures huvitavaks tegi asja see, et vahepeal (2. ja 3. tunni vahel) oli kohustuslik jooksuetapilt rattaetapile minna. Ühesõnaga kaval taktikamäng, kes kui palju ratast ja kui palju jooksu teha tahab. Meie plaanisime alguses teha umbes pooleks, nii et 2,5h jooksu ja 2,5 ratast. Aga kujunes välja nii, et tegime umbes 2h 50 min jooksu ja 2 h 10 min ratast.

Kohale jõudsime väikse valearvestuse tõttu alles 30 min enne starti, nii et start kujunes lendstardiks. Sellest ei olnud aga midagi, selline uimerdamine enne starti mulle nagunii ei meeldi. Jooksukaart oli 1:25 000 Eesti Põhikaart. Esimene punkt ja lisaülesanne oli kohe keskuse lähedal asuval snowtube'i rajal. Mattidest tehtud rada on täiesti vabalt ka suvel sõidetav. Niisiis tegingi kohe punktivõtmiseks ühe liu ja vedasin rõnga üles tagasi. Edasi valisime oma jooksutempo. Alguses nägime paar punktivahet konkurente Medisofti tiimist ja ka Soosambla raudmehi. Seejärel liikusime neil eest ära ja saime oma tempot teha. Kuna olime selle ringi peal ilmselt esimesed läbijad, siis saime oma SI-pulgaga pidevalt jaamu "üles äratada". 32 ja 53 punkti vahel tuli esimest korda jooksuliigutuste asemel kasutada kroolimistehnikat. Randy oli punktid pannud niimoodi, et ringi ümber kanali ei olnud mõtet minna. Alguses ei tahtnid küll kohe peakat hüpata, aga kui juba vesi rinnuni ulatas, oli päris mõnus. Ja eriti mõnus oli veel välja tulles, kuna väljas oli jube palav ja jahutus kulus ära. Maastik on Pannjärvel igal juhul suurepärane ning vaikselt sörkides ja aeg ajalt puude otsa ronides, et punkte kätte saada, liikusime vahetusala poole. Õige pea sai selgeks, et 2h 30-ga me vahetusalasse ei jõua. Lõpus jätsime ka paar "odavamat" punkti võtmata, et mitte ratturitele liiga suurt eelist anda.

Rattaetapi kaart oli 1:50 000 Eesti Kaardikeskuse kaardi paljundus. Kuna minu ratta kaardialus oli eelmisel nädalal välja laenatud, siis pidi rattakaarti lugema Maku üksinda. Tagantjärele oleks pidanud ikka mulle ka kaardihoidja panema, kuna Maku jalad hakkasid tunda andma ja kaardilugemisega läks üksinda päris kaua aega. Kahekesi kaarti lugedes oleme alati üksteis korrigeerinud ja suuremaid vigu sellega alati vältida suutnud. Jah, suuremaid vigu vältisime seegi kord, aga aega kulus liiga palju. Olles paar rattapunkti kätte saanud, tegin Makule ettepaneku mitte läbida punkte, kus vähegi võib juhtuda, et rattaga sõita ei saa või veel enam, peab ratast tassida. Sellega kaotame kohutavalt palju aega ega pruugi õigeks ajaks finišisse jõuda. Arvasin, et targem on võtta kiired sõiduetapid, kus esiteks saab liikuda 25-30 km/h ja teiseks on kaart kruusateede osas täpsem, kui metsateede osas ja jääb ära kaardi vaatamisele kuluv aeg. See taktika osutuski õigeks, aga oleks muidugi pidanud kasutama seda kohe esimesest punktist alates. Lõpuks aga hakkas meil aeg ikkagi natuke pigistama. Saime oma plaanitud ringi küll tehtud, aga ühe 5-se punkti oleksime ikkagi tahtnud veel ära võtta. Võistluskeskuse lähedalt võtsime veel ühe 2-se punkti, aga kuna hilinesime 1 min 42 sek, siis arvati 2 punkti meie ajast maha.

Pärast sauna nägime, et olime saanud 2. koha, eespool oli ainult Salomon, seekord koosseisus Tanel, Karli ja Tõnu. Kusjuures esimene kuni kolmas koht olid trahvid maha arvutades kogunud kõik 107 punkti, nii et küsimus oli ainult ajas.

Tulemused.

Tallinna MV teade

Kui juba orienteerumiseks läks, siis ikka täie hooga edasi. Kolmapäeva õhtul oli siis Tallinna MV teade, kus otsustasime Kristjani ja Jaaniga oma eestikate tulemust parandada. Kristjan õppis nohu kõrvalt kodus numbreid ja meie jooksime Jaaniga Järva sprindil jalad lahti. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tuli välja küll.

Küll mõningase kahtlusega, aga siiski, otsustasime esimesse vahetusse Kristjani metsa saata. Tal vaja ju ikkagi Ilvesteateks harjutada. Nii numbrite lugemist hoo pealt, kui ka üldse ässadega koos kangutamist. Esimese vahetuse koosseis oligi üsna aukartustäratav. Ikka palju tegijaid oli koos - Aadli, Pets, Silver, Timmo, jne. Kõik rääkisid küll midagi rahulikult võtmisest, aga kilomeetriaegade põhjal joosti ikka kiiresti. Pressi jõudis kõige kiiremini Pets, kelle kannul oli kohe Aadli. Kristjanit ei kusagil. Poolteist minutit hiljem jõudsid pressi Silver ja Timmo. Kristjanit ikka ei kusagil. Ja siis veel pooleteise minuti pärast tuli ka Kristjan. No hea küll. Mõtlesime, et läheb raskeks. Siiski teise poole jooksis Kristjan normaalselt, ning lõpetas kolmandana, paar minutit peale Aadlit ja Petsi ning pool minutit enne Silverit. Võimalused olid veel päris head.

Teise vahetuse pressi tuli oodatult kõige esimesena Sander. Vahe Jürgeniga oli kasvanud juba viie minuti kanti. Kolmandana neljandana tulid koos Jaan ja Arti. Jürgenist omakorda veel mingi 3 minuti jagu maas. Ka lõpus oli esimene Sander, vaatamata eelviimase punktiga tehtud suurele veale. Ka vahe Jürgeniga oli endiselt viie minuti ringis. Nüüd jäi õhku küsimus, kas Kiilberg, kes jooksis Petsi ja Jürgeni tiimi kolmandat vahetust suudab väikese Aadli vastu, kes jooksis Aadli seeniori ja Sandriga, 5 minutit tagasi joosta. Ise lootsin vaikselt, et Jaan suudab lõpus Jürgenile lähemale võtta ning on võimalus Kiilbergi positsiooni ohustada. Aga ka jaan ja Arti olid lõpus viga teinud ja Jaan saabus pool minutit peale Artit ja juba üle 5 minuti peale Kiilbergi. Niisiis jäi mulle võimalus hea jooksu korral ohustada Ottessoni (Silveri ja Arti 3. vahetus) kolmandat positsiooni.

Esimene punkti oli täpselt risti üle järve. Viimase hetkeni mõtlesin, kas jooksen vasakult või paremalt. Valisin siiski vasaku variandi ja üritasin tempot hoida mõistlikul tasemel. Tundub, et liiga rahulik, kuna Sanderile, kes oli minu hajutuse kiireim kaotasin peaaegu minuti. Teise punkti tegin umbes minutise vea. Jooksin muidu väga hästi, aga vahetult enne punkti vajusin millegipärast veidi vasakule ja siis kaardil kajastamata metsaveosihil mõtlesin veidi liiga kaua. Järgmise nelja punktiga oli tempo suhteliselt tagasihoidlik. Üritasin võtta rahulikult ja kindlapeale. Enam-vähem tuli välja ka. Arvasin, et Ott on kõvasti kaugemale ette jooksnud. Pikk etapp enne pressi oli võimalus joosta otse läbi soo, või ringi mööda teed. Valisin otse variandi. Tundub et oli OK. Pressis öeldi, et Ott on ainult minut ees ja Kiilberg vist 2, kui õigesti mäletan. Ei hakanud selle peale mingeid ajuvabadusi tegema, vaid jooksin edasi ikka oma jooksu. Pressist ülejärgmisse punkti minnes hakkas soo peal paistma Oti selg. Paistis, et Ott vähemalt soos eriti kiiresti ei liikunud, nii et oli võimalus püüda kolmandat kohta. Punktis olimegi koos. Järgmisse punkti üritasin minna teiselt poolt väikest sood, aga jäin oksade vahele kinni ja tõmbasin särgi lõhki. Nii et punktis olime jälle koos. 12-ndasse punkti oli variant minna otse või mitut varianti mööda teed. Valisin kõige parempoolsema. See osutus väikeseks veaks ja Ott sai jälle mingi 15 sekundit edu. Nägin jälle ta selga soos eelviimase punkti poole minnes. Vahe tundus olevat liiga suur. Soost välja tulles vaatasin, et Ott kaldub liialt vasakule. Niisiis üritasin tihnikus ise rohkem paremale hoida. Tihnikust väljusungi väga õige koha pealt, aga hajutuspunkti asukohta hindasin alguses veidi valesti ja jäin hetkeks mõtlema. Kui ennast paika sain ja punkti poole jooksin, paistis juba ka Ott. Viimasesse punkti ja sealt finišisse algas hirmus sprint. Rahvas oli tulnud metsa äärde karjuma. Õnneks suutsin siiski niipalju kiireid liigutusi teha, et Otil jäi mõni sekund puudu. Finišis selgus, et väike Aadli oli alles metsas, nii et saime hoopis teise koha ja vahe Kiilbergiga jäi vaid poolteist minutit.

Tulemused.

Järva MV O-sprindis

Kuna Kristjan ja Jaan läksid teisipäeva õhtul Paidesse Järva MV sprinti jooksma, mõtlesin, et lähen siis ka kaasa. Vaatamata sellele, et pea 3 tundi oli autosõitu ja vaid veerand tunni jagu jooksu. Aga muidu oli täiesti OK. Veendusin, et peale peamiselt 1:50 000 kaardiga kümnete kilomeetrite haaval jooksmist on 1:5 000 (või oli see 1:4 000, nagu infos kirjas) kaardiga sadade meetrite haaval jooksmine ikka täiesti teistsugune spordiala.

Alustuseks lükati starti 15 minutit edasi, kuna rajameister oli paar vaia koju unustanud. Noh, shit happens. Peale seda said kõik ilusti ikkagi rajale.

Mina sain esimese paugu kohe esimese punktiga. Kaardi mõõtkava oli ikka nii harjumatu, et paugutasin kohe hirmsa hooga kaugele eemale. Tulemuseks sprindi esimene punkt ja juba üle minuti viga. Edasi kulges asi enam-vähem normaalselt. Aeg ajalt jäin tihnikusse veidi kinni, aga muidu oli kõik OK. Kaheksandas punktis möödus minust hirmsal kiirusel Kristjan. Ega muidu polekski aru saanud, kes see on, aga ta pidi vahepeal hoo maha võtma, et punkt võtta. Masinaklass oli ikka täiesti erinev. Edasine jooks kulges enamjaolt mööda linnatänavaid. Tuli lihtsalt jõuda joosta.

Kiire on see sprint ikka küll. Isegi legendi ei jõudnud vaadata. Ei teagi sellist võistlust, kui ma kordagi legendi ei ole vaadanud. Tavaliselt vaatan iga punkti kohta legendi, ükskõik, kui ilmselge see punkti asukoht kaardil tundub. Ei tea, mis aja ma siis veel saanud oleks, kui legendi ka oleks vaadanud :o) Igal juhul jooksin 2,6 km pikkuse raja 17:08-ga, mis oli teistega võrreldes ikka eriti mõttetu aeg. Aga noh, veidi lõigutrenni ja äkki saab veel asja.

Tulemused.

EMV lühirada ja HD21 teade.

Selleaastased Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksu lühirajal toimusid hoopis Läti Vabariigis, Riia külje all asuvates Kalngale ja Jaunciems külade lähedasel luitemaastikul. Nagu ikka, laupäeval olid kavas individuaaldistantsid ja pühapäeval teade. Natuke üllatas, et lühiraja maastikuks oli valitud niisugune hõreda männimetsaga kaetud luitemaastik. Tavaliselt otsitakse lühirajaks välja ikka kõige tihedamad võpsikud, kus punktini jõudmiseks vaata et kirvest vaja läheb. Nüüd tagantjärele mõeldes tuleb tõdeda, et olgugi, et kilomeetriajad jäid liidritel alla 5 minuti kilomeetrile, oli tegemist siiski lühirajaks väga sobiliku maastikuga. Luitemaastikul ei olnudki nii konkreetsed vormid, nagu olin alguses eeldanud ning selles objektide rägastikus andis piisava kiiruse juures täiesti korralikult „ära kaduda“. Ja seda ma otse loomulikult mõned korrad proovisin ka. Antud kaart oli väidetavalt joonistatud uue ja hirmkalli tehnoloogia abil, kus lennukiga üle sõites skänneeritakse kogu reljeef eriti täpselt ja niisugused vead, mis võivad tekkida inimestel kaarti joonistades, on sel puhul täiesti välistatud. Eriline spetsialist ma selles osas muidugi pole, aga kuidagi niimoodi see asi teoorias välja nägema peaks. Igal juhul minule tundus see kaart olevat liiga täpne. Kaardipilt oli liiga risune ning isegi osad punktikohad olid pandud objektidele, mida inimsilm looduses ka väga hea kujutlusvõime juures vaevalt eristada suudab. Aga see on lihtsalt minu arvamus, mida võib täiesti vabalt võimendada ka fakt, et lühirada oli peale Jüriöö jooksu alles minu teine selleaastane orienteerumisjooksu start. Olles harjunud madalate kiirustega multispordiradadel, ei ole lihtsalt sel aastal piisavalt palju kogemust, et suurtel kiirustel korralikult O-kaarti lugeda. Aga selle vea parandame muidugi ära.

H21E lühirada oli seekord 6,96 km pikkune ja 21 punktiga. Kuna Dag Ainsoo starti ei tulnud, olin oma klassi kõige esimene startija. Algus sujus väga hästi. Esimesed punktid tulid normaalselt vastu ja kiirus oli väga hea. Isegi liiga hea, kuna viiendas punktis oli esimene tulemus käes. Kompassiga ei olnud mul sel korral kuidagi head klappi. Pidevalt kaldusin vasakule ära. Muidugi oleks ju lihtne ajada kõik selle süüks, et tegemist oli tuttuue kompassiga, kuna eelmise täpselt sama marki kompassi kaotasin ma nädal varem, Mona-X võistlusel ära. Nõme, juba 2 aastat järjest kaotan samal võistlusel kompassi. Aga noh, mis teha, tegelikult oli selle vasakule kaldumise probleem vist sama, mis enamasti ikka – ise loll. Ja nii ma siis jooksingi viiendast punktist mööda ja sebisin seal nii kaua edasi-tagasi, kui lõpuks punkti jõudes oli kohe seal ka 2 minutit hiljem startinud Ott Rakkaselg. Siis oli muidugi kohe jälle kole kiire ja olles 2 punkti normaalselt kätte saanud kaldusin seal minu jaoks liiga detailiderohkel kaardil jälle kuhugi ära, nii et Ott sai minust mööda. Edasi oli jälle üks punktivahe olukord kontrolli all, kuni saabus kurikuulus kümnes punkt, millega päris paljud kaasvõistlesid hädas olid ning vasakule ära kaldusid. Samuti loomulikult ka mina. Nii, et kui ma selle punkti lõpuks kätte sain ja õnneks Otile uuesti järgi jõudsin, tuli punkti juba ei tea mitu minutit hiljem startinud Orvandi võõrleegionär Johannes Pohjala. Tema liikumiskiirus oli muidugi täiesti teisest puust. Paar punktivahet nägin teda siiski taamal liikumas. Tegi temagi väikesi kaarekesi paremale ja vasakule. Selleks ajaks olin õnneks kaardi lugemisega juba sina peale saanud, või oli siis kiirus langenud või rada lihtsamaks läinud. Igal juhul sealt edasi enam erilisi vigu sisse ei lasnud tekkida ning lõpetasin ajaga 45 minutit ja 53 sekundit positsioonil 24. Ainuke positiivne moment oli see, et suutsin alistada Jaani 15 sekundiga ja Kaarli natuke rohkem.

Kella 5-st 7-ni oli meil ööbimiskohas Korandes kinni pandud suurepärane basseiniga saun. Niisiis kihutasime sinna. Peale sauna ja õhtusööki tundsime ennast väga hästi mõne õlle, mõne aluse (Läti õlle) ja kaardimängu seltsis. Ning lõpetuseks jälgisime ka Lätikeelset eurovisiooni.

Teatevõistluse stardis lugesime oma avavahetuse mehele, Kristjanile sõnad peale, et teise kohaga ei ole mõtet metsast välja tulla, ainus normaalne koht on esimene. Ja nii need avavahetuse jooksjad metsa sööstsid. Kuna raadiopunkti rajal ei olnud valitses mõnda aega võistluskeskuses vaikus. Kui 35 minutit sai joostud jõudis vaatepunkti esimene mees, loomulikult Olle Kärner. Ja jälle vaikus. Peale olle möödumist 7,1 kilomeetri peal asuvast pressipunktist jõudsid järgmised mehed sinna alles paari minuti möödudes. Õnneks oli Kristjan kohe eesotsas. Nii et meie manitsustest hoolimata oli tegu hea positsiooniga. Veel umbes 15 minutit ja Kristjan jõudis finišisse, ikka 2..3 minutit Ollest hiljem ja teisena, napilt eespool põhilist konkurenti Heinmanni ja ka Mitti. Normaalne. Vähemalt alguses paistis nii. Jaan kihutas rajale meie teise vahetusse, ja siis see saabus. Pommuudis. Kristjan võttis rajal vale punkti. Ja oligi kogu meie teatevõistlus lõppenud. Mind ei lubatud enne starti, kui ühisstardist, mis pidi toimuma pool tundi peale võitjate finišeerimist. Njah, mis seal ikka. Elasin siis hoolega teistele kaasa. Vähemalt nägi kogu võistluse käigu ära. Ka Jaan tuli välja suurepärase ajaga, nii et kõik võimalused head kohta püüda oleks olnud olemas. Aga midagi pole teha, seekord niimoodi. Peale liidrite finišeerimist hakkasingi vaikselt riide panema, sest päris niisama ei tahtnud ka passida. Sai ju ikkagi Lätti orienteeruma tuldud ja ka O-jooksu starte on hädasti vaja. „Ühisstart“ oli vinge, rahvas aplodeeris ja karjus ja nii ma siis metsa sööstsin. Üksinda. Pool tundi pärast viimaseid minejaid. Aga rada oli lahe. Sain rahulikult joosta. Täiesti üksi kaarti lugeda. Mis sa veel oskad tahta. Nagu ikka, kui kedagi segamas ei ole, viga eriti ei teinud. No hea küll, kolmanda punktiga mingi minutikese tegin ka, aga ülejäänud rada, kuni vaate KP-ni oli väga hea. Jooksin rahuliku tempoga oma jooksu. Ja enne vaatekat, ennäe imet, jõudsin ühele tüübile veel järele ka. Peale vaatekat oli siis vaja kohe rapsima hakata, nii et tegin veel ühe paarikümne sekundilise vea. Siis aga kulgesin jälle rahulikult edasi ja täpselt tunni ning 59 sekundiga olingi 10,87 kilomeetrise raja finishis.

Njah, tulemused olid nagu nad olid, aga multispordile vahelduseks oli orienteerumine ülimõnus. Nii mõnus, et teisipäeval lähme juba Paide, Järva meistrikate sprinti jooksma ja kolmapäeval jookseme Jaani ja Kristjaniga Aegviidus Tallinna MV teadet. Lühiraja M21E tulemused on siin ja teate omad siin.

Mona-X 2009 - eestlaste triumf.

Kuna erinevalt teistest Eesti võistkondadest otsustasime startida Riia külje all paiknevasse Daugmale külla stardipäeva (laupäev, 9. mai) hommikul, jäi kohale jõudes ettevalmistusaega suhteliselt napiks. Start oli kella 11-st hommikul. Meie aga saabusime umbes 10 minutit peale kümmet. Sellest ei olnud aga midagi, kuna jõudsime ennast ilusti valmis panna. Selles suhtes oligi parem, et ei olnud seda igakordset pikka ja igavat stardi ootamist.

Stardis anti seekord 2 ühesugust aerofotot 4 punktiga. Enne starti teatati, et ühes punktis, neist neljast tuleb tiimil lahendada ülesanne. Iga võistkond otsustas ise, mis järjekorras, mitmekesi ja mis punkti minna. Kuna arvasime, et ülesanne punktis tuleb teha kogu võistkonnaga, liikusime kõik neljakesi koos. Esimeses punktis, mis ei olnud muide meie punkt, saime aga teada, et mingit ülesannet ei olegi, lihtsalt iga võistkonna järgmise etapi kaart antakse ühes punktis. Niisiis jagunesime ikkagi Sven'iga kaheks. Ja loomulikult sai Sven meie kaardi kõige tagumisest punktist. Seetõttu saime järgmisele etapile suhteliselt võistlejaterivi lõpuosas.

Järgmiseks etapiks oli ratta tulip. Ka see tulip oli seekord hajutusega, nii et eriti lahe oli vaadata, kus igast ristist keegi jälle ära keeras. Paistab, et meie saime suhteliselt normaalse hajutusvariandi, kuna vaatamata rahulikule tempole olime järgmiseks vahetusalaks juba enam-vähem mõistlikul positsioonil.

Vahetusalas anti kätte järgmine aerofoto, millel oli 7 punkti. Jagasime need punktid Sven'iga ära, nii et Sven sai 3 lähemat punkti, mina aga 4 natuke kaugemat. Iseenesest oli see aerofoto lõik suhteliselt lihtne, aga kuna legendi ei olnud, siis punkti objekti teada saamiseks oli vaja punkt üles leida. Õnneks olid kõik punktid enam-vähem arusaadavatel objektidel ja mingeid erilisi probleeme meil ei tekkinud. Selle etapi lõpuks olime juba tõusnud 4...5 positsioonile.

Edasi tuli veel jätkata paar kilomeetrit tulippi rattaga ja seejärel anti 1:100 ooo mõõtkavas rattakaart. Esimesse kaardil olevasse rattapunkti, mis oli jälle vahetusala, liikusime enam-vähem koos meie heade Läti sõpradega Elita võistkonnast. Tegime pisikese teevalikuvea, kui sattusime liivasele teele ning sellega sai Medisoft meist veidi mööda, aga see minut ei tähendanud küll mitte midagi.

Vahetusalas tegutsesid meist kõige kiiremini Elita omad, suundudes kohe kiirelt jooksurajale. Meie pääsesime metsa kohe peale Medisofti. Nii me siis läbisimegi esimese osa rajast neid aeg ajalt kohates. See jooksuetapp oli minu arvates üks huvitavamaid ning oleks võinud vabalt pimedas olla, et ikka rohkem nalja saaks. Raja lõpuosas kohtasime pidevalt lisaks Medisoftile ka mingeid mulle arusaamatuid teevalikuid tegevat Salomoni tiimi ning samuti tagant poolt järele tulnud Peraküla Kruppi. Nii et eestlased olid pidevalt koos. Ainuke Lätlaste võistkond, kes veel kuskil läheduses võis olla oli Elita, aga neid meil kohata ei õnnestunud. Selle etapi 10-11 punkti vahel tuli ületada ka üks 100-150 meetrine roostik, milles peidus ka kaks toredat kraavi. Toredat sellepärast, et tegemist oli päris laiade kraavidega, ning sealt tuli siis lihtsalt läbi ujuda. Sattusime sinna niimoodi, et 4 Eesti võistkonda olid täpselt koos. Niisiis tegigi Heiti otsad lahti ja ülejäänud kroolisid rõõmsalt järele. Kuna teiste eestlaste tempo oli kõrgem, kui meil, jäime viimaste selle etapi punktidega neist jälle natuke maha. Vahetusalase jõudes selgus, et ka Elita rattad olid alles seal, mis tähendas, et kõik 5 eesti võistkonda asusid hetkel juhtpositsioonil.

Vahetasime jooksutossud taas rattakingade vastu ning jätkasime rattakaardiga. Esimeses punktis läksime taas mööda Medisoftist, kes oli teinud väikese variandika, vedades rattaid natuke liiga pikalt mööda kraavi äärt. Teise punkti minnes tuli aga ühest toredast kohast teha vasakpööre. Nii et kui me punkti juures mäe otsas punkti otsisime, jõudis meile järgi koos Medisoftiga ka uuesti Salomon, kes seda pööret märganud ei olnud. Järgmisse punkti minnes tuli kõigepealt läbida kohustuslik lõik, mis kulges umbes 4 kilomeetri ulatuses mööda kõrgepingeliini. Liikusime seal siis vaikselt (kiiresti ei saanud, sest vahepeal oli maharaiutud võsa, vahepeal soo, kraavid jne) 3 võistkonda enam-vähem koos. Ees paistis liikumas ka Peraküla. Järgmisse punkti tegime otse, aga aeglase teevaliku. Punktis olime aga jälle natuke peale Medisofti ja Perakülat. Veel üks punkt ja kulgesime järgmisse vahetusalasse, mis asus Baldone külas/linnas.

Kõigepealt tuli vahetusalas teha väike akrobaatikaharjutus köiel ning seejärel suunduda külla orienteerumisrajale. See oli selline lihtne rada, mille käigus nägime, et küla oli kunagi olnud väga populaarne turismipiirkond. Nüüd aga olid suured pea kümnekordsed hooned tühjad ja lagunenud, jalutusrajad täiskasvanud ning pargid võsastunud. Orienteerumisrajal liikusime ülirahulikult kõndides, mistõttu teised Eesti võistkonnad liikusid meil eest ära ning kätte meil neid enam saada ei õnnestunudki. Uuesti rajalt tulles nägime aga, et ühtegi Läti võistkonda sinna veel üldse jõudnud ei olnud. Aga just hetkel, kui me rattakingi jalga panime, jõudsid 4 Läti tiimi järjest vahetusalasse.

Järgmine paaripunktine rattaosa, enne võistluskeskuse külastamist oli meile veidi keeruline. Meie rattakaart oli eelnevalt märjaks saanud ning just need järgmised rattapunktid olid kaardilt maha kulunud. Asja tegi veel keerulisemaks see, et kaart ei olnud niisamagi hästi loetav, olime jäänud täiesti üksi ning väljas hakkas hämaraks minema. Õnneks saime vahetusalas Rumakss'i rattakaardist pilti teha, ning selle kaudu vähemalt kuidagimoodi punktid kätte. Aga jah, keeruline oli. Kaardilt ei olnud midagi aru saada. Mistõttu tuli pidevalt fotoka pilti sisse-välja suumida ja sealt kuidagi moodi aru saada. Lisaks oli ekraan suhteliselt väike, mis tähendas seda, et mitut varianti korraga eriti näha ei õnnestunud. Aega läks, aga lõpuks, juba täiesti pimedas, 10 minutit peale ühtteist jõudsime võistluskeskuses olevasse vahetusalasse.

Vahetasime kiireltsokid/jalatsid, võtsime süüa/juua ning jooksime järve äärde, kust algas kanuuetapp. Kanuuetapiks anti meile kätte 6 punktiga aerofoto ja hästi liikuv 4 inimese kanuu. Kui meie kanuud vette lükkasime saabus Peraküla just parasjagu kanuuetapilt, mis tähendas, et nende edu meie ees oli umbes tund aega. Kanuuetapi punktide võtmisega mingeid erilisi raskusi ei olnud. Tunni ajaga oligi saarekestel ring peal. Kui viimasest kanuupunktist tagasi maa peale sõudsime, minna oli veel umbes 200 meetrit, kui Marge ütles: "Näe, kobras ujub kõrval." Keerasime, siis kõik oma pealambid selles suunas, aga nägime, et hoopis koer ujus keset järve meiega samas suunas. Kui kanuu kaldale vedasime ja viimase jalgsietapi kaarti veekindlasse kotti ajasin, jõudis ja koer õnnelikult kaldale. Kogu viimase etapi kuni finišini liikus koer meiega kaasas. Nagu ikka külakoertega, panime ka temale nimeks Bobek.

Viimase etapi algus tundus lahe. Kuna tempos olime teistest selgelt aeglasemad, siis lootsime sellele, et etapp on eriline porno, ning tänu õigetele teevalikutele ja ilma vigadeta liikumisele õnnestub meil keegi eestpoolt kätte saada. Kahjuks aga läks etapi lõpuosa ikkagi liiga lihtsaks ja kegadi kinni püüda ei õnnestunud. Esimeses punktis oli SI jaam pandud jämeda puu otsa. Üritasime alguses küll ühte ja teist pidi sealt üles minna, aga kuidagi ei õnnestunud. Järsku tuli Margel mõte panna SI-pulk mõne teiba otsa. Mõeldud, tehtud, natuke peenemat näputööd ja juba kõlaski puu otsast kaks rõõmsat piiksu. Edasi forsseerisime paar kraavi, mille Bobek elegantselt kõrge hüppega ületas ning noppisime veel paar punkti. 42-43 punktide vahel mööda mäeahelikku liikudes tuli läbida ka kohustuslik trass ning märkida trassil asunud punktid. Leppisin Bobek'uga kokku, et ta läheb ees lõhna järgi ja kui punkti leiab, siis haugub. Aga Bobek ei teinud oma tööd sugugi hästi ja pidime mõlemad punktid siiski ise üles leidma. Eelviimase punktiga tegime veel pisikese 5-10 minutilise otsimispeatuse. Hiljem selgus et Medisoft oli seal otsimisele kulutanud umbes tund aega. Veel viimane punkt ja lõpp juba paistis. Enne finišit tahtis Elita meile veel järele jõuda, aga seda me teha ei lubanud ning kindlustasimegi eestlastele viisikvõidu.

Võistluste kaarte saab vaadata siit. Tulemused on siin. Ning meie rajalt tehtud pilte saab vaadata siit.

Kaido kirjutab oma muljetest siin. Täiesti juhuslikult sama pealkirjaga :o)
Mareti jutt on siin.
Ja ilmselt tulevad Heiti muljed siia.