Andrus Veerpalu

Njah, ei lähe meil (eestlastel) viimasel ajal hästi. Kõigepealt viidi Eesti rattamatkajad, kellest minagi ühte tunnen, Liibanonis teadmata asukohta. Ja nende kohta ei ole siiani meil mingit adekvaatset infot. Igal hommikul raadiot lahti keerates lootsin (ja loodan ikka veel), et on leitud mingigi info, mis on viinud nende inimeste koju saamisele lähemale. Nüüd siis on Eesti kõigi aegade suurima sportlase ümber tekkinud olukord, millest hullemat on ühele sportlasele suhteliselt raske ette kujutada.

Kuulsin (õigemini küll nägin) sellest teemast kõigepealt juhuslikult möödunud laupäeval Postimeest sirvides. Esimese reaktsioonina tekkis küsimus, et mis jama see ajakirjanik nüüd ajab. Kas tõesti ei ole millestki muust kirjutada, kui Eesti kõige edukamat sportlast pasaga üle valada? Aga teema tekitas ikkagi huvi ja õhtuseid uudiseid ootasin huviga, et teada saada, kuidas asjaosalised ise asja kommenteerivad. Treeneri ja Suusaliidu kommentaarid olid aga vastupidiselt minu ootustele veel rohkem küsimusi tekitavad. Selle asemel, et konkreetselt öelda, et ajakirjanikud on idioodid ja ajavad täielikku jama, öeldi, et ei ole sellist asja, MINU ARUST, meieni küll infot pole jõudnud jne... väga segadusse ajav. Kõik justkui eitasid, aga mitte keegi piisavalt veenvalt.

Tegelikult on see lugu üleüldse suhteliselt segadusseajav. Ei oskagi, ma arvan, et ei ole absoluutselt vajagi kedagi süüdistada. Vastupidi, arvan, et seda vägagi emotsionaalset keissi tuleks nüüd edasi käsitleda absoluutselt ilma igasuguste emotsioonideta, väga kaine mõistuse ja korralike argumentidega. Eks meil siin Eesti tavainimeste hulgas on ikka see probleem olnud, et süütuse presumptsioon ei kipu eriti kehtima. Esimese infokillukese peale, mis keegi, kasvõi anonüümne allikas avaldab, kiputakse kohe süüdi mõistma ja mättasse tampima. Sellest on vahel tõesti kahju. Ma arvan, et isegi süüdimõismise korral, antud juhul siis A ja B proovi positiivsete tuemuste korral, tuleks inimesele ikkagi võimalus anda, süütõendid ümber lükata.

Aga kuidas siis hinnata erinevate osapoolte käitumist antud kaasuses?

Veerpalu - Kindel on see, et vaatamata sellele, milliseks lõppotsus kujuneb, on tema suurepärasel karjääril nüüd plekk küljes. Ja sellest on tõeliselt kahju. Õnneks ei kahanda see kuidagi tema medalite väärtust. Isiklikult ma ilmaski ei usu, et ta on mingeid keelatud aineid meelega tarvitanud. Ja ma ei usu ka et ta on neid teadmatult tarvitanud, kuna nii professionaalsete sportlaste, treenerite ja tiimide korral peaks olema absoluutselt välistatud, et niisuguseid asju läbi lastakse. Aga eks see tippsport on muutunud juba selliseks piiri peal mängimiseks. Taastumiseks vajalike aineid ja preparaate kasutavad kõik, pidevalt peab olema valvel, et kuidagi piire ei ületaks. Võtame kasvõi väidetava astmahaigete probleemi. Igal juhul olen ma Andruse poolt ja loodan, et see lugu laheneb tema jaoks kõige paremal võimalikul viisil ning nimi õnnestub pesta nii puhtaks, kui see võimalik on.

Alaver ja Suusaliit - Njah, eks nad tegid oma otsused vastavalt võimalustele parimal võimalikul viisil. Siiski ma arvan, et siia kapsaaeda võiks visata kõige suurema kivi. Kas varjata või kohe avalikuks tuua, ma ei tea, kumb oleks olnud parem variant. Ma loodan, et pika kaalumise tulemusena tehti tõesti õigem otsus. Ehk ei olnud tõesti mõtet kohe avalikkuse ette tuua. Aga varjamine on ainult üks asi, kui konkreetselt valetada, siis see on nagu natuke teine asi. Ehk siis kuna asjast oli keelatud enne mingit aega rääkida, siis oleks minu arvates olnud mõistlik öelda pigem ei kommenteeri, kui valetada. Mulle tundus, et iga mõtlev inimene sai nagunii nendest kommentaaridest aru, et kõik nüüd 100% korras ei ole. Samas on siin kindlasti hulk keerulisi nüansse, miks nii tehti, nii et süüdistada ei ole küll kedagi mõtet, eks tegutseti nii, nagu võimalik oli.

Meedia - Ka meediale ei ole nagu midagi ette heita. Ehkki esimesed reaktsioonid olid negatiivsed, siis meedia on tegelikult teinud oma tööd hästi. Eks nende ülesanne ongi avalikkust teavitada. Paratamatult on "paremad" lood niisugused, kus tulevad ilmsiks uskumatud asjad. Ja antud juhul, tuleb välja, oli tehtud head tööd ja probleem oli tõepoolest olemas. Mis ajakirjanik see olekski, kes niisuguse info saamise korral sellest ei kirjutaks, kuna tegu on rahva lemmikuga nr. 1. Ma arvan, et ta võiks siis kohe mingi muu elukutse peale minna.

WADA - WADA kompetentsis ei ole põhjust kahelda. Tegemist on niisuguse organisatsiooniga, mille puhul peaks igasugune eksimine olema välistatud. Nende töömeetodid, nagu ka pressikonverentsil kinnitati, on igati õiged. Ma usun, et ka info, mis proovidest tuleb on piisavalt usaldusväärne ja eelnevalt miljoneid korda läbi katsetatud, et ei peaks olema mingeid kahtlusi ebaõigsuses.

Endised rahvusvahelised konkurendid - Igalt poolt on nüüd hakanud tulema kriitikat. Küll oli see ammu teada, mõistetakse hukka, kritiseeritakse, öeldakse, et on ennegi dopingut pannud ... Ka see on suhteliselt mõistetav käitumine. Eks me isegi oleme dopinguga vahele jäänud sportlaste suhtes kriitilisemad. Ja kui tahetakse olla justkui õiglane ja dopinguga seostumine hukka mõista, siis tulebki ajakirjanikele öelda, mis asjast arvatakse, see üheselt hukka mõista ja taunimisväärseks tunnistada. Mida see peakski kahtlemata olema.

Lekitaja - Ei ole vist veel teada, kes selle info ajakirjanikele lekitas, aga see on nüüd jällegi see koht, mis küsimusi tekitab. Keegi, kes koos nende valitud inimestega otsustas, mida selle infoga teha ja teadis, et otsus on asja teadmatuses hoida, kuni vastava ajani, ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida ja informeeris sellest kedagi. Ma arvan, et mina küll endale otsa vaadata ei tahaks, teades, et selline info on minu kaudu ilmsiks tulnud. Ei tundu just eriti usaldusväärne inimene.

Kokkuvõttes loodan, et see lugu laheneb absoluutselt parimal võimalikul viisil ja Andrus Veerpalu jääb meie kõigi mällu, kui kõigi aegade üks suurimaid sportlasi. Edu kõigile asjaosalistele selles raskes töös!

Aga miks ma sellest kõigest üldse kirjutan? Kahtlemata on mulle kui eestlasele see teema äärmiselt valus. Ilmselt annab see jutt mulle võimaluse enda jaoks see asi natuke selgemaks saada. Pidades ka ennast mingil määral spordiga seotuks, tekivad paratamatult sellised küsimused mõtteid. Õnneks ei ole minu tasemel ja minu spordialade juures dopingust kuigi palju kasu. Need ained vist ajutegevust eriti ei võimenda? Aga eks selline asi on ikkagi piisavalt karm teema, kuna paljud harrastussportlased ei kujuta ettegi, et paljudes palavikurohtudes jms on dopinguained ilusti olemas. Üldiselt, vaatamata sellele, et ma olen arsti poeg, mulle igasugused tabletid ja asjad eriti ei meeldi. Niiet puhtaid ja ehedaid spordielamusi meile kõigile!