Võistluskeskuses oli näha, et mõned tiimid olid profülaktika mõttes ikkagi jalgrattad kaa
sa võtnud. Ja vähe sellest, osad proovisid nendega rajal isegi sõita. Kuidas see neil välja tuli, ma ei tea, aga eks see oli vist rohkem põhimõtte küsimus :). Enne starti oli kaartide vaatamiseks ning teekonna planeerimiseks aega 15 minutit, mis on enam kui küll. Olles teekonna planeerinud ja järjekorra kaardile pannud, jõudis juba enam-vähem külm hakata, enne kui anti luba rajale tormata. Planeerisime omale ilusa raja valmis ning seejärel muutsime algselt mõeldud läbimise suuna täpselt vastupidiseks. Niisiis suundusime kõigepealt kaardi lõunaossa ja seejärel põhja. Tundus, et niisuguse valiku olid teinud enamik esiotsa tiimidest. Esmapilgul tundus rada kergelt suusatajaid soosivat, aga oli ka selliseid kohti, kus jooksjad kõvasti lõigata said või siis liikusid lihtsalt kiiremini, kuna suuski ei pidanud kaasas vedama.
sa võtnud. Ja vähe sellest, osad proovisid nendega rajal isegi sõita. Kuidas see neil välja tuli, ma ei tea, aga eks see oli vist rohkem põhimõtte küsimus :). Enne starti oli kaartide vaatamiseks ning teekonna planeerimiseks aega 15 minutit, mis on enam kui küll. Olles teekonna planeerinud ja järjekorra kaardile pannud, jõudis juba enam-vähem külm hakata, enne kui anti luba rajale tormata. Planeerisime omale ilusa raja valmis ning seejärel muutsime algselt mõeldud läbimise suuna täpselt vastupidiseks. Niisiis suundusime kõigepealt kaardi lõunaossa ja seejärel põhja. Tundus, et niisuguse valiku olid teinud enamik esiotsa tiimidest. Esmapilgul tundus rada kergelt suusatajaid soosivat, aga oli ka selliseid kohti, kus jooksjad kõvasti lõigata said või siis liikusid lihtsalt kiiremini, kuna suuski ei pidanud kaasas vedama. Stardipaugu kõlades keerasime stardikaare alt läbi minnes kohe ümber nurga ja panime 49. punkti poole ajama. Alguses olime päris rivi eesotsas, siis aga hakati mööda pressima. Küll püssi põõsasse visanud laskesuusatajaid ja ka mõned kiiremad jooksjad. Kohe esimese punktiga tegime puisikese variandika, kui läksime punkti juurde läänepoolset suusarada mööda ja sellega kaotasime mõnedkümned sekundid. Järgmisse punkti minnes tuligi suunduda kohe rappa. Võrreldes suusatajatega oli see küll selge võidukas, aga jalad saime kohe niiskeks. 53-nda punkti juures möödusid meist ka enamus soosikuid (vähemalt minu arvates) - Pets, Lauri ja Kristo; Erkki, Andreas ja Alar ning Erik, Lauri ja Timmo. Tundus et tempo oli neil isegi täiesti talutav, ainult Timmo tundus tegevat kõvasti musta tööd. Meie aga jätkasime oma rahulikuma tempoga, möödudes siiski konkurent Kiilbergist, kes oli kõige kõvemal autoturu päeval tulnud hoopis metsa vahele müttama :).
Teel 57-sse möödusid meist taas varem kohatud suusatajad, eesotsas vaheaastat tegeva Eveliga. Peale seda punkti ei olnud midagi teha, tuli minna jälle sohu. Aga kuna väljas ei olnud liiga palju miinuseid, siis sel aastal ei olnud märjad jalad väga suureks probleemiks. Järgmine, 60. punkt asus vana tuntud Aegviidu suusaraja keskpunktis. Aegviidu suusaradadel käisime korra ka nädal tagasi olnud Twisteri ARWC tiimi ühistreeningul. Peale Aegviidu suusaradasid möödusid laisal sörgil vennad Eensaared, keda jälitamas vähe erksama pilguga Marek Nõmm. Kohe näha, et vanad sõbrad. 59-58-56 tulid rahulikult sörkides. Neist viimasesse mööda jahimeeste poolt tallatud rada, kus kellegi looma verise rümba jälg viis ilusti punkti poole. 55-54-52 jätkusid samuti, ainult 54-ndas tuli korra seitel sirgeks kammida, kuna meetrise objektiiviga poisid olid metsa vahel pildistamas ning videot tegemas.
Peale 52 punkti sai suunduda juba vanale heale tuttavale Kõrvemaa suusaringile. 51 punktis tiksusid vaikselt ka Heiti ja Tiit, kes tundus, et võtsid suusatamist mõnuga ja väga kihutama ei kippunud. 50-ndas punktis võtsime paar lonksu sooja spordijooki ja jätkasime. Esimest korda nägime ka Tomi-Kaitu-Taavit, aga ka Medisofti (või ole see nüüd Seiklusporr). Jätkasime mööda suusarada punktidega 48-46-44. Suusarajal joosta oli päris pehme ja võtsime rahulikult. Mann aga kihutas oma rahvusvahelise tiimiga meist mööda, nii et mu kõrvad tuule käes laperdasid. Paljud võistkonnad läksid üle soo, võtma 43. punkti. Meie otsustasime sellele läheneda pärast läänepoolt. Mööda suusarada jooksmine ajas Svenil hamba verele ja ta tahtis sõlmida kihlvedu, et suusatajad täna võidavad. Et mina olin seda meelt, et võidukad on hoopis jooksjad, läksin peale mõningat veenmist kihlveoga kaasa. Peale veenmist seetõttu, et mul oli kaasas ainult kaks õlut, kaotuse korral oleks alles jäänud ainult üks. Aga kuna ma olin oma võidus siiski suhteliselt kindel, siis otsustasin ikkagi kihlveos osaleda. Niisiis, minu kaotuse korral oleks Sven teeninud lisaks kuuele heale õllele ühe kalli ning Sveni kaotuse korral oleks mina teeninud lisaks kahele kallile õllele ühe hea.
Kuna ka järgmisse punkti oli natuke pikem minek, siis vaatamata Sääraste Mulkide kohtamisele arutlesime Sveniga erinevate teemade üle. Kõige pikem arutelu tekkis rahvusvahelise seiklusspordi ühe tähtsaima, võiks isegi öelda võtmeküsimuse üle. Nimelt üritasime välja pakkuda variante, kuidas võiks ingliskeelne kommentaator hääldada võistkonna nime Ige Paljaks. Peale 39-ndat punkti 35-nda poole minnes lähenes tagant Kaidu nägu, kes lasi kerget sörgisammu, lõug rinnal rippumas. Tom oli natuke tagapool ja tundus mitte liiga reibas. Andsin talle tuju tõstmiseks Kalevi kommi. Jätkasime umbes sarnases tempos, valdavalt mööda suusarada, punktidega 31-34-37. 31 ja 34 vahel oli mu peamiseks lõbustuseks jäässe läinud joogitoru lahti imemine. Punkti jõudes läks sellega ka õnneks. Edasi ootas ees juba punkt 36 ning seejärel raba ületamine. Meil Sveniga, kergemate poistena ei olnud kõige hullem, aga Erki kirus küll oma häid hambaid maapõhja. Peale raba ületust ümbritses jalanõusid mõnus jääkiht.
32-st 33-ndasse minnes tegime Tomist erineva valiku, põhimõtte pärast. Saime veidi eest ära, ehkki tempo oli meil mõnevõrra tagasihoidlikum. Aga lõpuni ei olnud enam palju jäänud. 38-40-41 olid jälle jalutamise küsimus. Lohad olid piisavalt sügavad. Lõpetuseks olid jäänud 45-42-43-47 ja lisaülesanne finišis. Muudega ei olnudki mingit küsimust, aga 43-ndasse minekuyl ootas ees veel üks tore oja ületus. Oja ületus ise ei olnudki teab mis niiske protseduur, kuna sattusime kohta, kus saime üle oja minna mööda puud ronides. Seevastu oja ümber olev soine ala oli korralikult lödi, nii et saime taas jalad ilusti märjaks. Sven otsustas isegi korraks tagumikku külmas vees jahutada. 43-ndast tagasi tulles liikusime läbi metsa, nii et seal mööda tuulemurdu oli üle oja saamine ainult tasakaalu hoidmise küsimus. Veel väike pingutus juba hämarduvas metsas ja olimegi täpselt meeste autasustamise ajal viimases lisaülesandes, milleks oli tõukekelgu sõit. Meeldiva lõpetusena selgus, et olin võitnud ka kihlveo, kuna esimese suusatiimina oli Heiti võistkond alles kümnes. Vahel kohe veab!
Tulemused.
Vaheajad.
Esimesed punktivõtjad.
GPS träkid.
Teel 57-sse möödusid meist taas varem kohatud suusatajad, eesotsas vaheaastat tegeva Eveliga. Peale seda punkti ei olnud midagi teha, tuli minna jälle sohu. Aga kuna väljas ei olnud liiga palju miinuseid, siis sel aastal ei olnud märjad jalad väga suureks probleemiks. Järgmine, 60. punkt asus vana tuntud Aegviidu suusaraja keskpunktis. Aegviidu suusaradadel käisime korra ka nädal tagasi olnud Twisteri ARWC tiimi ühistreeningul. Peale Aegviidu suusaradasid möödusid laisal sörgil vennad Eensaared, keda jälitamas vähe erksama pilguga Marek Nõmm. Kohe näha, et vanad sõbrad. 59-58-56 tulid rahulikult sörkides. Neist viimasesse mööda jahimeeste poolt tallatud rada, kus kellegi looma verise rümba jälg viis ilusti punkti poole. 55-54-52 jätkusid samuti, ainult 54-ndas tuli korra seitel sirgeks kammida, kuna meetrise objektiiviga poisid olid metsa vahel pildistamas ning videot tegemas.
Peale 52 punkti sai suunduda juba vanale heale tuttavale Kõrvemaa suusaringile. 51 punktis tiksusid vaikselt ka Heiti ja Tiit, kes tundus, et võtsid suusatamist mõnuga ja väga kihutama ei kippunud. 50-ndas punktis võtsime paar lonksu sooja spordijooki ja jätkasime. Esimest korda nägime ka Tomi-Kaitu-Taavit, aga ka Medisofti (või ole see nüüd Seiklusporr). Jätkasime mööda suusarada punktidega 48-46-44. Suusarajal joosta oli päris pehme ja võtsime rahulikult. Mann aga kihutas oma rahvusvahelise tiimiga meist mööda, nii et mu kõrvad tuule käes laperdasid. Paljud võistkonnad läksid üle soo, võtma 43. punkti. Meie otsustasime sellele läheneda pärast läänepoolt. Mööda suusarada jooksmine ajas Svenil hamba verele ja ta tahtis sõlmida kihlvedu, et suusatajad täna võidavad. Et mina olin seda meelt, et võidukad on hoopis jooksjad, läksin peale mõningat veenmist kihlveoga kaasa. Peale veenmist seetõttu, et mul oli kaasas ainult kaks õlut, kaotuse korral oleks alles jäänud ainult üks. Aga kuna ma olin oma võidus siiski suhteliselt kindel, siis otsustasin ikkagi kihlveos osaleda. Niisiis, minu kaotuse korral oleks Sven teeninud lisaks kuuele heale õllele ühe kalli ning Sveni kaotuse korral oleks mina teeninud lisaks kahele kallile õllele ühe hea.
Kuna ka järgmisse punkti oli natuke pikem minek, siis vaatamata Sääraste Mulkide kohtamisele arutlesime Sveniga erinevate teemade üle. Kõige pikem arutelu tekkis rahvusvahelise seiklusspordi ühe tähtsaima, võiks isegi öelda võtmeküsimuse üle. Nimelt üritasime välja pakkuda variante, kuidas võiks ingliskeelne kommentaator hääldada võistkonna nime Ige Paljaks. Peale 39-ndat punkti 35-nda poole minnes lähenes tagant Kaidu nägu, kes lasi kerget sörgisammu, lõug rinnal rippumas. Tom oli natuke tagapool ja tundus mitte liiga reibas. Andsin talle tuju tõstmiseks Kalevi kommi. Jätkasime umbes sarnases tempos, valdavalt mööda suusarada, punktidega 31-34-37. 31 ja 34 vahel oli mu peamiseks lõbustuseks jäässe läinud joogitoru lahti imemine. Punkti jõudes läks sellega ka õnneks. Edasi ootas ees juba punkt 36 ning seejärel raba ületamine. Meil Sveniga, kergemate poistena ei olnud kõige hullem, aga Erki kirus küll oma häid hambaid maapõhja. Peale raba ületust ümbritses jalanõusid mõnus jääkiht.
32-st 33-ndasse minnes tegime Tomist erineva valiku, põhimõtte pärast. Saime veidi eest ära, ehkki tempo oli meil mõnevõrra tagasihoidlikum. Aga lõpuni ei olnud enam palju jäänud. 38-40-41 olid jälle jalutamise küsimus. Lohad olid piisavalt sügavad. Lõpetuseks olid jäänud 45-42-43-47 ja lisaülesanne finišis. Muudega ei olnudki mingit küsimust, aga 43-ndasse minekuyl ootas ees veel üks tore oja ületus. Oja ületus ise ei olnudki teab mis niiske protseduur, kuna sattusime kohta, kus saime üle oja minna mööda puud ronides. Seevastu oja ümber olev soine ala oli korralikult lödi, nii et saime taas jalad ilusti märjaks. Sven otsustas isegi korraks tagumikku külmas vees jahutada. 43-ndast tagasi tulles liikusime läbi metsa, nii et seal mööda tuulemurdu oli üle oja saamine ainult tasakaalu hoidmise küsimus. Veel väike pingutus juba hämarduvas metsas ja olimegi täpselt meeste autasustamise ajal viimases lisaülesandes, milleks oli tõukekelgu sõit. Meeldiva lõpetusena selgus, et olin võitnud ka kihlveo, kuna esimese suusatiimina oli Heiti võistkond alles kümnes. Vahel kohe veab!
Tulemused.
Vaheajad.
Esimesed punktivõtjad.
GPS träkid.
