"Elionimeestega" Bike XDreamil

"Elionimeesteks", kellega mul sel korral Võsul, Bike Xdreamil õnnestus käia olid Leivo ja Erki. Nagu tüüpiline Eesti tippsportlane läksin minagi seekord Xdreamile kaotama. Noh, lihtsalt selle pisikese vahega, et mul ei olnud absoluutselt mitte millegi alusel sinna ka võitu taga ajama minna. 2011 aasta ettevalmistav treeningtsükkel oli alanud loetud päevad enne Bike Xdreami, nii et ei olnud mitte mingisugust põhjust arvata, et ma Xdreamil just ülemäära konkurentsivõimeline olen. Minu eesmärgiks oli lihtsalt Leivo ja Erki tuules võimalikult kaua aega teadvuse juures püsida.

Kaardid anti seekord kätte tunduvalt varem, kui tavaliselt, nii et selleks ajaks, kui stardipauk kõlas, olime raja juba normaalselt paika saanud. Esimese punkti nr 43 poole liikudes olime meiega sama variandi valinud võistkondade hulgas üsna võistlejaterivi eesotsas. Kõige hullem esialgu ei tundunudki. Aga juba teise 45. punkti minnes möödusid meist paar võistkonda päris elionimehi. Lihtsalt sõitsid mööda, nagu me oleks mingid poodi õlle järele minevad külamehed. Erki ego sai selle peale korraliku maksahaagi, mistõttu ka meie tempo tõusis kuhugi sinna tagasihoidlikuma mootoriga Opeli tippkiiruse juurde. Kuna ma oleksin sellise tempo juures vastu pidanud nii umbes neli ja pool minutit, tegin punktis kiire ettepaneku tempo poole vaiksemaks lasta ja võita elionimehi lihtsalt orienteerumisega. Õnneks suutsin oma ettepaneku suhteliselt valutult läbi suruda ja seekord veel koomasse ei langenud.

Edasi valisime ülejäänud võistkondadest erineva teevaliku ja saime asja rahulikumalt võtta. See mulle juba täitsa meeldis. Punktid 46 ja 51 tulid ilusti vastu. 49-ga tegime aga lühema valiku jõeäärset rada pidi, mis päris ära kippus kaduma. Punktis aga tundus Kristjani-Tiidu-Intsu võistkonnaga võrreldes aga, et see oli siiski parem valik, kui ringi sõita. 50-52-57 punktid mingeid erilisi raskusi ei valmistanud. 60-ndasse minnes tahtsin korra liiga vara ära keerata, aga sain peale paarikümmet meetrit kohe aru ja pääsesime seekord kadudeta. Peale 59-ndat punkti asfaldile jõudes tõmmasin ühe Snickersi rindu. Siin hakkas esimest korda tunda andma, et varsti läheb mul ilmselt väga raskeks. Järgnevate etappide jooksul 56-58-55 tõmmatigi korralik tempo peale ja tuules püsimine muutus juba keerulisemaks. Joogipunktis mul puhata ja mängida ei lubatud, nii et tuli enda joogipudelist lonks spordijooki luristada ja edasi pedaale pressida. Jah, üle maeiteakuipika aja tegin joogipudelisse traditsioonilise värska asemel segu spordijoogi pulbrist. Eeldades, et see aitab mul pikemalt vajalikku tempot säilitada. Tõenäoliselt see nii ka oli, sest oma arvates püsisin isegi pikalt normaalse mõistuse juures.

48-54-47-40 tõmbasid Erki ja Leivo minu jaoks ilmselgelt liiga kiire tempo peale. Kohati rippusin juba päris mitmekümne meetri kaugusel sabas ja tundus, et ratas ei taha mul eriti suurt kiirust saavutada. Õnneks olin siiski peamine kaardilugeja ja sain paari teeristi seisaku abil tempot mõnevõrra reguleerida. Kuid palusin enne starti Leivol profülaktika mõttes omale ka kaardilugeja peale kruvida, nii et eriti see mind ei päästnud. 38-ndast edasi 33-ndasse minnes tegime rannaäärse valiku mööda pisikest metsateed. See oli aga kohati väga halvasti sõidetav, nii et kaotasime seal kõvasti minuteid. Samas sobis mulle sealne aeglane liikumistempo paremini, nii et sain vähemalt kergelt hinge tõmmata.

Järgnevalt tegime selle võistluse kõige suurema vea. Selle asemel, et minna normaalse teevaliku peale 35-33-31-34 valisime meie variandi 33-31-35-34, nii et sõitsime 31-st uuesti tuldud teed tagasi. Aga ausalt öeldes ma eriti enam ei tegelenud erinevate variantide vahel valimisega, rohkem oli tegemist rattasõiduga. 32-st saime sõita pika asfaldietapi Käsmust Võsu poole, põigates vahepeal sisse ka 39 punkti juurde. Siin tekkis meil väike möödarääkivus terminitest arusaamisel. Nimelt arvas Erki, et kui ta küsib minu käest, et kas tempo ok OK, ja mina vastan selle peale, jah, siis võib järelikult kiirust lisada. Mina aga seevastu arvasin, et kui ma ütlen OK, siis see tähendab seda, et võib sama kiirusega jätkata. Seetõttu tekkis korraks jälle kergelt raskem moment. Kuna aga lõpp oli õnneks lähedal, siis püüdsin enam-vähemgi mõistlikku sõidutempot säilitada. Peale 44 ja 42 võtmist vaatasime, et aeg on juba nii kaugel, et rohkem punkte me enam võtta ei jõua. Niisiis võtsime suuna otse finišisse.

Esialgsete vaatluste tulemusena peale finišit suutsin kindlaks teha, et eluvaim on siiski sisse jäänud. Peale suppi ja õlut oli olemine juba täiesti talutav. Tagantjärele tuleb mainida, et pidasin isegi oodatust veidi paremini vastu. Päris koomasse ei langenud. Suutsin isegi kogu aeg kaardis püsida, kuigi distantsi teisel poolel enam teevaliku teemadel liiga palju sõna ei võtnud. Tulemus peegeldab loomulikult minu hetkelist taset, aga no vähemalt neljandad seekord ei olnud.

Tulemused.
Etapiajad.

Xdreami IV etapp - Roosta

Xdreami finaaletapp oli seekord viidud mere äärde, Roostasse. Erinevalt tulikuuma ilmaga suvisest pikast etapist, kus ujuda kordagi ei saanud tõotas tulla vägagi niiske etapp. Väikese vimka oli korraldajatele seekord visanud aga hoopis ilmataat, kes ajas mere peale eelmiseks päevaks korraliku laine, nii et kanuuetapi punktid oli toodud kaldale lähemale. Vastavasisulise teate saime võistluspaika saabudes kätte paberkujul koos muude võistlusmaterjalidega. Riided selga ajatud ja sõprade tuttavate kallal nokitud, suundusimegi stardi ootuses juba rannaliivale, kuhu seekord oli startimiseks eriti vähe ruumi jäetud. Siiski mahtusid kõik ilusti ära ja stardipaugu kõlades tuli kõigepealt kihutada eraldi rattaetapile.

Jagasime ringid ära niimoodi, et mina sain kõige pikema, Sirli kõige lühema ja Paavo keskmise variandi. Kuna aga esimene punkt oli kõigil üks ja sama, liikusime sinna ikkagi kõik koos. Enne maanteele jõudmist aga õnnestus Paavol ja Pilvil korraldada väike rattakokkupõrge. Õnneks paistis, et kõik olid siiski ühes tükis ja saime teekonda jätkata. Esimeses punktis läksid meie teed aga lahku, iga liige kihutas edasi oma punkti. Paistis, et mu rattasõidu tempo oli isegi täitsa normaalne. Väga palju rahvast koos ei olnud, aga punkti sain kadudeta kätte ja kimasin viimasesse punkti Paavot ja Sirlit ootama. Üllatuslikult eriti palju inimesi veel kohal ei olnud. Varsti saabus Sirli, aga tuli välja, et ta ei olnud oma punkti kätte saanud. Õnneks asus see viimasest punktist ainult 430 meetri kaugusel, nii et läks suhteliselt valutult. Tagasi tulles ootas Paavo meid juba ees, nii et saime suunduda ratastega Kanuu algusesse.

Nagu tavapäraselt, pole kanuu meie kõige tugevam ala. Eriti siis veel meres lainega. Veidi lohutas see, et kuna tegu on sprindietapiga, siis on ka kanuuetapp tavapärasest lühem. Algus kulges enam-vähem valutult, aga õige pea õnnestus mul paadist vette, punkti järele hüpates see veidi tasakaalust välja viia, nii et hetk hiljem oli see koos Sirli ja Paavoga juba tagurpidi. Kuna vesi oli seal piisavalt sügav, ei saanud me paati täiesti tilgatumaks kallata, mistõttu oli edsasine aerutamine oluliselt ebastabiilsem. Pikapeale jõudsime siiski niikaugele, et paadietapp sai selleks korraks läbi.

Edasine jalgsietapp oli rannaäärses männikus suhteliselt lihtne, aga mul õnnestus siiski paar pisemat haaki sisse teha. Enam-vähem sai jooksuga peale paadietappi jälle sooja ka sisse, et jälle rattaga minema kihutada. Järgnev rattaetapp oli meie jaoks õuduste tipp. Alustuseks läks Paavol ratta käiguvahetaja veidi kõveraks, nii et pidime mitu korda ketti lahti kangutama. Seejärel tegin ratta viimase punktiga eriti idiootse vea, nii et rattaetapi lõpuks olime sujuvalt langenud T-särgi liiga keskossa. Eks vist selle hooaja orienteerumisstartide arv ei kannata ka erilist kriitikat. Seetõttu on ka idiootsete vigade arv kasvanud konkurentsitu tasemeni.

Järgnev valikorienteerumisrada, kus 11-st punktist tuli läbida omal valikul 8, õnnestus juba märksa normaalsemalt. Nii et mõnusal sörgisammul saabusime kohalike seenekohtade vahelt etapi lõppu juba tunduvalt mõistlikumal positsioonil. Vähemalt niimoodi tundus. Seejärel ootas ees kiire sõit võistluskeskusse, kus tuli sooritada 2 lisaülesannet, seiklusrada ja minigolf. Tõsi küll, enne tuli pool tundi rahulikult järjekorras oodata, et üldse rajale pääseda. Ülesanded ise eriti palju aega ei võtnud, ainult et Paavole sattus õnnetul kombel niisugune rada, kus ta pidi minutite kaupa lihtsalt ootama, kui kaasvõistleja oma sõlme keeratud köie lahti harutab. Viimane 1,3 kilomeetrine orienteeromisrada oli juba lihtsalt vormistamise küsimus. Juba vana surfarina :o) sain ka paadi peal olevas punktis viie ruutmeetrise surfilauaga kiirelt käidud. Nii et ikstriimihooaja viimane neljas koht oli auga välja teenitud.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

Hooaja kokkuvõttes saavutasime 26. koha ning segadest on see otse loomulikult neljas resultaat.
Hooaja koondtabel.

Salomon Ekstreem (Pool)Maraton

21. augustil oli Valgehobusemäel teine Salomon Ekstreem Maraton. Kuna Randy ja Heigo üritused on alati lahedad ja midagi erilist nagunii plaanis ei olnud, siis otsustasin ka osa võtta. Ainult et vastavalt treenituse astmele ei julgenud päris maratoni seekord valida. Poolmaratonist justkui aitas küll. Meie pere otsa tegi lahti aga hoopis Andreas, kes kihutas alustuseks lastejooksu ringi.

Järgmisena antigi start põhijooksu distantsile, kellega koos siis ka meie, poolmaratoonarid, natuke teist värvi numbritega rajale tohtisime minna. Eeldasin, et maratonimehed võtavad mingi loogilisema tempo (noh välja arvatud muidugi see eiteamitmekordne maailmameister Jonathan Wyatt) ja valisin koha sinna kuhugi esimese grupi lõppu. Algus tundus üsna mõistlik. Jonathan ja veel paar minu distantsi raketti läksid õige pea oma teed. Minu ette jäid veel mõned vennad, kes eeldasin et jooksid ka poolmaratoni. Õige pea vajusid ülejäänud vennad laiali, minu ette jäi ainult üks tüüp. Õigemini mitte tema ei jäänud minu ette, vaid mina jäin tema taha, sest ma ei ole juba hunnik aastaid lihtsalt niisama jooksuvõistlustel käinud ja ei oleks osanud kuidagi teist moodi tempot valida.

Igal juhul kusagil esimese ringi poole peal, või natuke ehk varemgi, hakkas ka see vend tasapisi nagu eest ära vajuma. Ent kui saabusid raja osad, kus tuli joosta mööda rajesmikku või metsavahel või oli muidu halvem pinnas siis võtsin talle kohe jälle järgi. Ei tea, mis nende jooksjatega on, nii kui natuke halvem pinnas on, kohe enam joostud ei saa. Nii me seal siis jooksime, metsateedel oli "jänes" natuke eest ära, halvematel lõikudel saime jälle kokku. Esimese ringi lõpus tuli võtta paar korda Valgehobusemäe nõlva. Väga hull ei tundunudki ja sain ka slaalominõlvast joostes üles. Sellega saime kätte ka ühe tüübi, kes nõlval kõndima oli jäänud. Kui temast mööda jooksime, siis tuli välja, et ei olnudki minu distantsi mees, vaid hoopis maratonirajalt.

Teisel ringil hakkas juba tasapisi raskeks minema. Mida aeg edasi, seda rohkem. Laiematel metsateedel vajus tempomeister vägisi päris kaugele eest ära, nii et raiesmikule jõudes ei jõudnudki talle enam päris järele. Aga tundus et ka temal oli juba veidikene raskem, sest mingi silmside meie vahel siiski säilis. Teisel ringil oli kogu ülejäänud piinade kõrval vähemalt see hea asi, et hakkasime vaikselt mööduma kepikõndijatest ja lõpupoole isegi 10,5 km jooksjatest ja nendega sai aeg ajalt vähemalt paar sõna vahetatud.

Veidi enne sooetappi hakkas tagant poolt mingi vend lähenema. Tuli päris jõudsalt lähemale ja peale sood lasin ta aupaklikult mööda. Tegemist oli maratonimehega. Päris kiire tempoga lasi. Kurtsin talle, et maastikul on ok, aga teede peal on jube raske. Tüüp väitis, et tal on täpselt vastupidi. Täpselt Vello maja juures jõudsin järele ka Kristelile, kes samuti seekord 10,5 km distantsi jooksis. Jõudu tuli kohe juurde, aga kui olin temast juba mööda saanud, hakkas teise, ehk siis viimase ringi raskem osa, ehk siis paar korda tuli veel Valgehobusemäge võtta.

Esimene kord oli lauge nõlv, nii et selle kannatasin ära. Jänes lülitas nüüd lõpuspurdiks järgmise käigu sisse. Mul polnud niisugust asja kuskilt võtta. Tuli tegeleda ellu jäämisega. Viimase tõusu slaalominõlva pidi seekord kõndisin. Mitte mingi valemiga ei oleks seal enam joosta suutnud. Aga vaatamata sellele olin oma arust teinud üsna hea jooksu. Nüüd sai rahulikult võtta ja hakata maratonijooksjate kallal nokkima. See Jonathan on ikka hull mees. Lõpetas nii nagu oleks kilomeetri jooksnud. Teised kaotasid talle kalendriga. Liiga kõva häälega mölisemise eest sain Riholt kerge klaasitäie vett krae vahele. Aga muidu läks päris hästi.

Ahjaa, mis koha ma sain. No mis te ise arvate, eks ikka neljanda. Huvitav, kas ma saaksin allveekabes ka neljanda koha? Tundub küll, et ükskõik mis alal ja kellega konkureerida, koht on ikka sama.

Tulemused.

Järva-, Raplamaa ja Tallinna MV

Kuna ma ei pannud ennast Järva MV tavarajale kirja, helistas Paul mulle nädal varem ja küsis, kas ma ei saaks aidata Kaarlit 15. augustil Mustla-Nõmmel punktide maha panemise ja ära korjamise osas. Oma klubi olen ma võimalusel alati nõus abistama, nii siis ka seekord. Hommikul enne starti saime Kaarliga finišipaigas kokku ja jagasime punktid enam-vähem pooleks. Uskumatu, kuidas saab niisuguses kohas, Eesti suurima maante kõrval, olla nii hea maastik. Tegelikult on Tallinn-Tartu maantee ääres mõnusaid maastikke lausa mitu. Sel aastal korraldasin nimelt JOKA päevaku Rõõsa kaardil, mis mulle samuti väga meeldib.

Kaarel oli varem punktikohtadesse lipikud paigutanud, mistõttu oli punktide viimine natuke lihtsam. Vähemalt esmapilgul nii tundus. Metsa minnes selgus muidugi, et niisama lihtne see asi ei olegi. Osades kohtades läks ikka päris kaua aega, et õige punkti asukoht tuvastada. Ja ühe ujuva orvandipunkti juures mul see ei õnnestunudki. Läksime pärast Kaarliga uuesti proovima. Kui juba rajameistrid metsas viga teevad, mis siis veel võistlejad tegema peavad. Igal juhul on sellisel maastikul maakonna meistriks suur au tulla. Ja nagu hilisemad ajad näitasid, ei saanud mitmed inimesed maastikul sugugi suurepäraselt hakkama.

Punktide maha panemise ja ära korjamise vahepeal mängisin juba kunagisest suusaO EMV-st tuttavat spiikri rolli. Noh, päris Lembitu Kuuse tasemele veel ei küündi, aga mõne lausega sain ikka hakkama. Põhirajal võttis ülekaaluka võidu Silver, kes vaatamata rohkem multispordile keskendumisele on navigeerimisel ikka väga kõva tegija.

Tulemused.

XT-seiklus Läsnas

Kus nüüd läks võistlusgraafik tihedaks. Juba nädal peale öist Xdreami oli XT-seikluse finaaletapp Läsnas. Võistluskeskusesse kohale jõudes saime Makuga konkurentidelt juba õnnesoove sarja üldvõidu puhul, kuigi võistlus polnud veel pealegi hakanud. Me ise veel nii enesekindlad ei olnud. Hoidsime vähe madalamat profiili ja üritasime mitte enne starti kuumarabandust saada. Temperatuur oli kuumim, mis ma kunagi üldse mingil võistlusel taluma olen pidanud. Peale võistlusi kellade pealt andmeid võrreldes olid keskmised temperatuurid kõigil sinna kuhugi 35 soojakraadi kanti. Keegi sai rajal miinimumiks 32, aga see oli väidetavalt ujumisetapil.

Stardipaugu kõlades oli seekord lisaülesanne tähelepanu peale. Mille me sujuvalt loomulikult mättasse panime, nagu õnneks ka enamus teisi võistlejaid. Seejärel tuiskas kogu armee rajale. Planeerisime omale võimetekohase ringi, nii et ujumispunkt järve ääres, kus nii jalgsi kui ka rattaetapil kaks korda käia võis, ikka iga kord meil külastatud saaks. Iga kord oli seal ka erinev lisaülesanne, mille eest meil suht normaalne arv punkte õnnestus noppida. Lisaks sai seal veel iga kord ennast ülepeakaela vette kasta, mis tegi temperatuuri talumise, vähemalt järgnevaks kolmeks sekundiks, tunduvalt talutavamaks.

Ise pidasin sellist temperatuuri millegi pärast enda eeliseks. Ei teagi miks. Noh, füüsiline vorm selleks eeliseks seekord ilmselgelt ei olnud. Aga jooksuring läks meil üllatavalt hästi. Üllatavalt sellepärast, et jõudsin vabalt Makuga sammu pidada. Ühe kaugema algselt planeeritud kaare jätsime tegemata, aga see oli ka mõistlik otsus, kuna saime selle võrra varem rattasse, kus seekord oli võimalik rohkem tegusi teha. Enne rattasse minekut puhusime ja loopisime nooltega veel õhupalle, aga see ei olnud samuti eriti meie ala.

Rattaringi valiku tegime minu hinnangul päris hea. Ring oli jõukohane, ja kõik oleks pidanud minema hästi, aga 54 punkt mis pidi asetsema punktiiriga tähistatud teel, jäi meil millegi pärast märkamata. Hiljem vestluses selgus, et see oli sattunud kogemata kuhugi põõsa taha. No mida iganes. Igal juhul läks meil ühel hetkel jube kiireks. Lisaks sellele ei olnud ratas pooltki nii tore ala kui jooks, kuna siin tuli minu alatreenitus võrreldes Makuga selgemini välja ja lõpuosa sõitsin ikka jumala kooma piiril. Lisaks jäi meil seoses ajalise kriisiga võtmata päris mitmeid täpselt tee ääres olevaid punkte ning kõige tipuks jäime ka hunniku minuteid hiljaks. Kogu selle jama tulemusena saavutasime sellel etapil alles kuuenda tulemuse. Sellest aga piisas, et kokkuvõttes ikkagi oma üldvõitu kaitsta.

Kui rajalt õnnestus kuidagi imelikku moodi poolenisti eluga pääseda, siis autasustamise ootamine oli veel eraldi katsumus. Lihtsalt istumine oli nii kurnav tegevus, et higi pritsis. Kuidagi leige õlle abil saime sellega siiski ühele poole ja peale tseremooniat suundusime juba Kaja juurde mitteametlikule aftekale. Kaja oli söögiga kõvasti vaeva näinud. Kõik maitses äärmiselt suurepäraselt. Oma osa heast fiilingust oli ka seltskonnal, aga minu jaoks oli see koht ise, supermõnus, kuna see oli eraldi teistest majadest ja igasugustest autoteedest, nii et selline mõnusalt rahulik talu.

Päeva lõpetuseks oli tellitud vihmashow koos eriti efektse valguse mänguga.

Tulemused.
Koondtulemused.

Öine Xdream - Karula

Peale järjekordset nelja nädalat mitte midagi tegemist oli aeg Xdreamile minna. Sedakorda öisele, pikale etapile, Karulasse. No ok eks ma natuke liialdasin ka, tegelikult käisin Xdreamieelsel nädalal ühe korra tund aega Kristeliga sörkimas ja ühe korra Sveniga 1,5 tundi, ka sörkimas. Oleks tunni teinud, aga jäime võssa kinni. Igal juhul autoga Karula poole keerates ei olnud küll sellist tunnet, et mingi võistlus algab. Aga juba seisimegi hunniku kaasvõistlejatega stardikaare taga. Jube nüri oli, kellegi kallal nokkida ei olnud ka väga mõtet, kuna enda füüsiline vorm ei kannatanud mingit kriitikat.

Ühel hetkel anti aga luba kaardid haarata ja minuti pärast kõlaski stardipauk. Esimeseks etapiks oli rattatulip, aga mitte tavaline, vaid kaardifragmentidega. Stardipaugu kõlades ei saanud mina aga veel mitte midagi aru, mis üldse teha tuleb. Millegi pärast lugesin välja, et kõik kaardifragmendid, mida oli kokku 51 tuleb läbi käia. Tegelikult tuli käia läbi ainult kõik 3 KP-d. Siis üritasin kaardifragmente legendiga sobitada, aga ei midagi. Kui me ükskord teiste sabas liikuma hakkasime, oli stardis veel õige vähe inimesi. Esimeses suuremas ristis oli juba suuremat sorti seisak. Kuna selleks ajaks olin enam-vähem aru saanud, kuhu minna tuleb, ütlesin Sirlile ja Paavole, et meie läheme edasi. Aga olles ka järgmisest ristist metsa vahele keeranud, jõudsin oma lugemisega sinnamaani, et sain aru, et teeme rajameistri poolt planeeritud ringi kaasa ja varsti oleme jälle samas ristis. Ringi oli veel jäänud veidi üle poole, aga kuna see oli metsateedel, siis pöörasime tagasi ja läksime kruusateedpidi samasse kohta. Tundus, et enne esimest punkti rohkem tünga ei tehta, niisiis otsustasime kuni punktini sõita nii nagu tulipis ette nähtud. Valdavalt see meil ka õnnestus, kuigi mõningaid probleeme esines sellega, et kaardifragmentidele võisime läheneda mistahes ilmakaarest. Kui selle ka läbi hammustasime, oli olukord juba täitsa talutav.

Esimeses punktis palusin Sirlil ja Paavol seisma jääda ja oodata. Üritasin seista ja välja lugeda, kas kuskile veel rajameister mõne ringi sisse planeerinud on. Vaatasin, mis ma vaatasin, ei leidnud ühtegi. Alles siis leidsin, kui juba järgmist ringi kilomeetri sõitnud olime. Seejärel pöörasime aga jälle otsa ringi ja sõitsime õigesse kohta. Õnneks olime vist suhtliselt esimeste hulgas, kes selle läbi hammustas, kuna punkti juures tulid vastu mitmed esiotsatiimid. Peale teist punkti üritasin taas meeleheitlikult leida meie asukohta kaardil, et sõita otse viimasesse punkti, kus oli vahetusala. Millegi pärast see mul ei õnnestunud, niisiis leidsin ühe mitte kõige hullema variandi, aga ka kaugeltki mitte kõige parema. Igal juhul vahetusala lähedusse jõudes selgus, et võistlejaterivi oli täiesti segi paisatud, nagu kurikuulsal Kärstna etapil. Liikusime koos võistlusnumbritega mis olid segamini umbes niisuguses järjekorras: 2; 87; 5; 62; ... Ühesõnaga olime kuskil võistlejaterivi keskel, võib öelda, et puuvillase T-särgi liigas.

Järgnev jalgsietapp oli mõnus. punktidega midagi keerulist ei olnud. Keskmises, nr 34 punktis algas järsku aga hull möll. Õigemini see oli seal juba enne. Mida lähemale me jõudsime seda valjemaks läks. Selgus, et seal lohus oli vähemalt 300 b-raja võistlejat, kes kõik arutasid omavahel, kes oli pool ja kes 2 tundi selle punktiga viga teinud. Napilt õnnestus punkt ära "komposteerida" ja kadusime taas öhe. Järgmises punktis, või õigemini juba palju varem sai selgeks, mis on normaalsete (eesti keeles heade :o) patareide ja halbade vahe. Ostsin mingi suure paki odavapoolseid patareisid ja vahe on kümnetes kordades. Sõna otseses mõttes. Niisiis paar tundi pärast lambi põlema panemist vahetasin patareid ära, kuna ei näinud enam eriti midagi.

Järgmiseks etapiks anti ette kanuu. Tehakse ikka spordialasid. Vaatamata väikesele edasi-tagasi sõidule esimese punkti otsimiseks, läks meil kanuuga siiski üllatavalt valutult. Otseselt hästi ei läinud, aga kalendriga ka maha ei jäänud.

Kuna olime ühe kaardi sujuvalt ära kaotanud, läksime järgmisele rattaetapile niimoodi, et Paavo võttis üksinda ühe punkti ja meie Sirliga 2 punkti. Taas kord oli rajal näha hunnikute viisi B-raja võistlejaid. Sellel Xdreamil oli see kuni lõpuni niimoodi. Vahetusalasse jõudes oli Paavo juba ootamas, nii et saime minna laevade pommitamise lisaülesandesse. Kuna paistab, et me oleme suuremat sorti sudokukunnid, siis läks ülesanne väga sujuvalt ja peagi pääsesime ilma trahvita koridororienteerumise rajale.

Koridoris just tõusumeetritega ei hellitatud. Kogusime omale raja edenedes kokku paraja pundi kaasvõistlejaid. Keegi kommenteeris, et kus riigis me huvitav oleme, kuna Eestis selliseid mägesid ei ole. Igal juhul viga me tegema ei hakanud ja koridori lõpuks möödusime ka enam-vähem viimastest puuvillase T-särgi liiga võistkondadest. Üks väike vahejuhtum oli koridoris ka, kui üle oja minnes hakkas selja taga kostma järsku Sirli kiljumist. Selgus, et olime eelneva riviga tabanud herilasepesa ja nii Sirli kui ka samuti rivi lõpus olnud Minn said kumbki vähemalt kümme herilasetorget.

Järgnevale rattaetapile minnes üritasime teha teistest erineva etapivaliku, et saaks rahulikult omas tempos kulgeda. Varsti aga selgus, et selja tagant läheneb punt jalgrattureid, kes olid ikkagi enamuses tulnud samale variandile. Raja teises pooles õnnestus siiski üks erinev teevalik teha ja sellega seoses väike edumaa saavutada. Edumaa aga kahanes minimaalseks ja muutus taaskord kaotusekski, järgneva etapi käigus, milleks oli kanuutamine uttu mattunud järvel. Õnneks ei olnud kaotus taas kolossaalne, nii et varahommikuse "siil udus" etapi lõpetasime ainult natuke peale konkurente.

Järgmine rattaetapp viis juba võistluskeskusse. Mingeid erilisi orienteerumistehnilisi võimeid sellel etapil kasutada ei tulnud ja väikeste puhkepausidega jõudsimegi sujuvalt peagi Lüllemäele.

Nüüd jäi lõpuni veel vaid lisaülesanne, Tõukeratas ja trekkinguetapp. Puulehtede arvamise lisaülesanne tuli meil oluliselt paremini välja, kui eelmise etapi puuklotside oma, kuna Paavo ja Sirli osutusid väga kõrgetasemelisteks dendroloogideks. Ainult jalaka lehega panime puusse, nagu enamik kaasvõistlejaid. Ka tõukerattasõidus pole me päris s.ta pealt riisutud, nii et ka see spordiala läks suhteliselt sujuvalt.

Viimane trekkinguetapp oli taas kord vägagi mägederohke. Ainult kaardipildi järgi loodetud ohtrad ujumised kohalikes kloaakides kujunesid hoopis meeldivateks jalutuskäikudeks laudteedel. Nii et ujuda seekordsel palaval suvisel etapil ei saanudki. Selle eest oli aga etapi kõige kõrgema mäe otsa ehitatud torn, kus otse loomulikult ootas Holms koos kaaslastega ning kuhu kaks liiget pidid üles ronima. Juba teist etappi järjest on sees vägagi suurepärane ronimis-/köieülesanne. Minn kommenteeris seda ülesannet, et lapsepõlv tuli meelde. Tuli küll. Ja külg külje kõrval Minni, Tomi ja Sveniga me selle võistluse pisikese kaotusega neile lõpetasimegi. Otse loomulikult neljandana, segavõistkondade arvestuses. Aga vahel teeb excel imet. Täpselt sama moodi, nagu olime võtmata jäänud lisaülesande punkti tõttu kaotanud kolmanda koha eelmisel etapil, võitsime me kolmanda koha sellel etapil. Ja kusjuures konkureerides ka täpselt sama tiimiga, ehk siis Riho ja Reigoga.

Tulemused.
Alade vaheajad.
SI-ajad.

XT-seiklus II etapp Mammastes

Peale Jukolat tõmbasin juhtme seinast välja. Trenni ei teinud. No ok, kolisime oma tavaari ühest korterist teise, mis oli ka parajalt füüsiline tegevus, aga siiski mitte sport. Uskumatu kui mõnus on mitte Tallinnas elada. Kuldar pakkus välja, et peaksime oma ettevõtte ka Sauele registreerima, nii saaks veel müügimaksu probleemist ka lahti ;o). Aga see selleks.

Pärast kahte nädalat mitte treenimist oli XT-seikluse teine etapp. Seekord asukohaga Mammastes. SI-pulga jätsin kohe heaga Maku kätte, kuna ta oli eeldatavasti minust seekord kõvasti tugevam. No ja eks ta loomulikult oli ka. Stardipaugu kõlamise järel oli seekord väga rahulik. Seda seetõttu, et keegi ei pidanud kuhugi tormama hakkama, vaid kõigepealt tuli lahendada spetsiaalselt võistkonna Twister Beauties jaoks välja töötatud lisaülesanne, mis nõudis algklasside matemaatika tundmist. Meie saime matemaatika eksami valmis ühena kõige kiirematest, koos Minni ja Preitofiga. Aga nagu hiljem selgus siis mitte just kõige edukamalt. Igal juhul jooksurajale suundusime veidi teistest varem.

Kõigepealt tegime väikese tiiru Elo Talveseiklusest juba tuttavatel Mammaste suusaradadel. Õige pea jõudsid meile järele ka kiiremad raketid Heiti ja Tiit. Kuna ilm oli palav otsustasime peale mõne punkti läbimist kasutada võimalust ja teha üks kiire ots läbi jõe. Selle peale järgnesid meile ka Minni ja Heiti tiimid. Jõele lähenedes läks minu selja taga ühel hetkel elu väga aktiivseks. Selgus, et ma olin vist mingile herilasepesale pihta saanud ja nii Maku kui ka Minn said ergutuseks paar teravamat torget. Vesi ise oli meeldiv jahutus.

Randy oli raja planeerinud niimoodi, et kui tahta jooksu osa tagumisi punkte võtta, tuli ujuda üle saesaare veehoidla. Meie tegime algselt plaani võtta vähem jooksupunkte ja keskenduda rohkem jalgrattale. Kuna aga meie planeeritud vahetusala poole pööramise punktis oli aega möödunud ilmselgelt liiga vähe, siis tegime oma plaani ümber ja suundusime ikkagi tagumisele ringile. Tagantjärele mõeldes oli see äärmiselt suurepärane otsus, kuna ujumine oli sellise palavusega konkurentsitult kõige mõnusam etapp. Punktidega üldiselt mingeid probleeme ei tekkinud ja saime kõik kätte ilma suuremate kadudeta. Vaid tempo tundus, meil olevat tagasihoidlikum, kuna Reigo-Riho ja Heiti-Tiit liikusid meist ikka kordades kiiremini. Enne vahetusala oli meil kasutada olnud põhikaart veidi rohkem paigast ära ja paari viimase punktiga tegime ka väikesed vead.

Vahetusalasse jõudes arvas Randy, et me oleme võtnud jooksus kõige rohkem punkte, kuna teised tiimid olid juba ammu rattasse läinud. Ise arvasin, et me pigem liikusime kõvasti aeglasemalt. Kuna ma olin jooksuetapil kuidagi moodi oma rattakaardi suutnud ära kaotada, siis pidin rattaetapil navigeerimiseks kasutama jooksukaarti. Maku kasutas rattakaarti. Tegelikkuses oli see aga päris hea, kuna punktid väga suures osas kattusid ja täpsema jooksukaardi järgi oli päris mõnus sõita.

Rattasõit oli minu jaoks raskem kui jooksmine, aga alguses ei olnud väga vigagi. Midagi eriti keerulist alguses ei olnud ja punktid saime taas suhteliselt valutult kätte. Mingi hetk sattusid meiega koos sõitma ka Tom ja Kait. Koos läbisime päris mitmeid punkte ja järjekordse herilasepesa, kust mul õnnestus rivi esimese sõitjana taas kord puhtalt välja tulla. Peale Saesaare küla oli üks tee kaardil vähe teistmoodi ja saime Kaidust ja Tomist lahti ning jätkasime oma plaaniga. Varsti hakkas ajaga juba veidi kitsaks minema ja pidime ühest soovitud punktist loobuma. Enesetunne ei olnud ka enam kõige parem ja jalad hakkasid krampi kiskuma. Mammaste suusarajad olid mul talvest aga veel meeles ja sealsed paar punkti võtsime edukalt, ning ühe võistluskeskuse lähedal oleva nr 30 punkti veel lisakski. Jõudsime üsna ilusasti aega, aga mingit erilist kohta ei julgenud küll loota. Hiljem Tuli välja, et üllatuslikult olime peale Karlit-Tõnu ja Silverit-Raini saavutanud kolmanda koha, mis minu tavapärase neljanda koha kõrval oli suhteliselt meeldiv vaheldus.

Tulemused.

PS! Ja muidugi Minni suurepärane suitsusaun koos sama suurepärase järve ja veel suurepärasema seltskonnaga sobis siia lõppu äärmiselt suurepäraselt.