Töö, töö, töö!

Nagu juba eelnevalt mainitud, siis sel aastal on meil kaks suuremat projekti, mille eduka läbiviimise oleme endale eesmärgiks võtnud - Seiklusspordi MM Prantsusmaal ning igati suurejoonelise seiklusspordilaagri korraldamine 13.-15 aprill, Otepää külje all. Loomulikult koosneb kogu ARWC projekt paljudest natuke väiksematest eesmärkidest, mis eraldi võetuna oleksid ka ise üsnagi arvestatavad eesmärgid, aga kogu suur töö käib siiski selle suure eesmärgi nimel. Kogu selle esja juures ei ole me ära unustanud ka oma võistkonna/seiklusklubi tegelikke eesmärke, milleks on loodussõbralikkuse ja sportlike eluviiside propageerimine oma eeskuju toel. Seetõttu oleme ühinenud ka eestlaste poolt algatatud, äärmiselt toreda ja kogu maailma puhtusele kaasa aitava projekti - Let's Do It World Cleanup 2012 - meeskonnaga.

Selles projektis osalemine sobib äärmiselt hästi meie, aga usun, et ka teiste seiklussportlaste maailmavaatega, nii et kutsume loomulikult üles ka teisi projektis osalema!

Hea meel on tõdeda, et projektide ettevalmistusel hakkab vaikselt näha olema juba ka pisikesi edusamme. Nii on palju lõbusam asjadega tegeleda ja veel suurema hooga edasi minna. Nagu ülevalolevatelt linkidelt näha, on projektide kohta valminud kodulehele eraldi alamlehed. Samuti töötab suurepäraselt meie Facebook'i fännileht, kuhu ilmub regulaarselt kõiksugu asjakohast informatisooni meie tegemiste kohta. Seiklusspordilaagrisse on registreerimine avatud ning hea meel on teatada, et igal päeval on juba lisandunud ka kiiremaid huvilisi, kes ennast kirja on pannud. Kuna kohtade arv on piiratud, siis soovitame kõikidel huvilistel ennast aegsasti laagrisse kirja panna. Programm on igal juhul tihe ja esinejad äärmiselt huvitavad oma ala spetsialistid. Oma osa saavad nii kogenud seiklussportlased, kui ka alles esimesi samme sellel huvitaval alal tegevad indiviidid.

Regulaarselt on käima läinud ka tiimi ühised treeningud. Hetkel tähendavad need peamiselt pikemaid ja rahulikumaid matkamisi ja suusasõite nädalavahetustel. Aga loomulikult on endiselt kavas ka Intervall Ventti treeningud, meie suure sõbra Sparta tiiva all. Ka ARWC osas liigub pidevalt uut ja huvitavat informatsiooni. Korraldajad on informatsiooni jagamisel küll lõunaeuroopalikult tagasihoidlikud, aga tähtsamatele küsimustele oleme siiski saanud lubatud aegadel vastused. Järgmiseid põjalikumaid infokilde on hetkel lubatud veebruari lõpuks. Eks me hoiame siis kätt pulsil ja vaatame, mida huvitavat edasi teha.

Ühistreeningute koha pealt oleme viimastel nädalatel käinud Kõrvemaal suusatamas, Männiku rabas räätsamas ning Pakri saari vallutamas. Kõrvemaa suusatreeninguks valisime suure 65 km ringi, algusega Valgehobusemäelt. Hommikul käreda pakasega Jäneda poole startides, oli rajatraktor äsja läinud ja peale ühe klassikajälje polnud rajal rohkem kriipsugi. Niisiis saime uisurajalt süütust võtta. Jõudes teeristile, kus üks haru keerab Jänedale, teine aga Nelijärve poole, nägime, et traktor ei olnud Nelijärvele veel jõudnud. Aga niikuinii pidime alustuseks käima Jänedal, sest nii on 65 km ringil ette nähtud. Vahetult enne Jänedat tuli rajatraktor vastu, nii et oli lootust Nelijärve poole siiski mööda värsket rada sõita. Tegime Jäneda poolse tiiru ära, koos väikese auringiga lossi tagusel lagedal platsil ja keerasime suusaninad uuesti Nelijärve suunas.

Kui jõudsime uuesti Nelijärvele minevasse teeristi, selgus, et äsja sissesõidetud rada on veidi pehmem, kui teised lõigud. Jõudes aga päris Nelijärve radadele oli olukord juba päris pehme. Vajusime enam-vähem hüppeliigeseni sisse ja peagi jõudsime järele ka rajatraktorile. Nii et viimased 4-5 kilomeetrit Aegviidu poole tuli teha paaristõuketrenni. Vana TTÜ suusabaasi juurest, Aegviidus, hakkas aga lai suusarada jälle peale ja sai tegeleda taas suusatamise nautimisega. Jõudes juba Kõrvemaa keskuse lähedusse tuli välja, et seal toimuvad Harjumaa meistrivõistlused suusatamises. Nii et aeg ajalt tuhises mõni suusahunt meist mööda, nagu Lamborghini linnaliinibussist. Tegime kerge söögi/joogi peatuse ja jätkasime oma teekonda. Aegviidus saime ka tagasi minnes teha väikese paarikilomeetrise paaristõuketreeningu, aga üle tee minnes oli suusarada juba sees ja piisavalt kõvakski tahenenud, nii et sealt tagasi Valgehobusemäele oli sõita juba päris mõnus. Väike saun, õlu ja eine tegid olemise suurepäraseks ja võis treeningu lugeda igati kordaläinuks.

Järgmise nädala räätsatreening sai meil alguse Laagrist. Termomeeter näitas temperatuuri -28,5, aga kui tuli minna, siis tuli minna. Eesmärk oli külastada Pääsküla ja Männiku rabasi. Räätsa rihmad tõmbas see külm suhteliselt kiiresti jäigaks, aga kui olime need juba jalga saanud, siis oli liikuda päris mõnus. Ja ilm oli muidugi suurepäraselt päikesepaisteline. Pääsküla poole peal midagi erilist ei olnud, aga Männiku karjääri ületades oli paar kalurit loomulikult platsis. Mõtlesime, et peab ikka kõva kalaisu olema, et sellise külmaga on tahtmist augu ääres istuda. Pealegi läheb puuritud auk vist ju suhteliselt kiiresti jäässe. Aga no mis seal ikka, mõni mees on lihtsalt kõvem, kui mõni teine. Männiku rabas oli loodus mõnusam, ainult et keegi oli, ilmselt äraeksimise kartudes, sidunud puude külge regulaarselt kilekotte ja muud käepärast. Et mingi siht ka oleks, siis võtsime plaani külastada Rätsepa järve ja seejärel räätsaninad taas tagasiteele pöörata. Lõppkokkuvõttes oli päris mõnus, aga mingi teejoomispeatusega seoses õnnestus omale siiski mingi köha-nohu külge saada, nii et järgnevad päevad pidi rahulikumalt võtma.

Järgmiseks ühistreeninguks kavandasime algselt retke Osmussaarele. Samuti oli mingi kavatsus minna matkauiskudega sõitma. Aga kuna suure huvi tõttu ei õnnestunud meil siiski piisavas koguses uisupaare kokku saada, jäi saareavastamisplaan peale. Ainult et Osmussaare asemel valisime hoopis Pakri saared. Kurkse sadamast panime esmajoones ajama Väike-Pakri suunas (mis tegelikult on pindalalt hoopiski suurem). Peale kolme kilomeetri läbimist olimegi saarel kohal. Olles juba mõnda aega saarel jalutanud, selgus, et minu esialgne ettekujutus saare suurusest oli ikka kohutavalt alahinnatud. Tegelikult olid saared kõvasti suuremad, kui arvasin. Aga Eesti saared on sellegi poolest lahedad. Eriti meeldisid mulle saare need osad, mis ei ole militaarehitistega ära rikutud. Kõigepealt tegime peatuse Väike-Pakri kabeli juures. Seejärel jätkasime oma teed juba saare põhjapoolse tipu poole. Saare põhjapoolne osa oli valdavalt militaarhõnguline. Ühes vaatlustornis tegime ka väikese söögi-joogi peatuse ja silmitsesime ümbruskonda.

Väikese kaarekesega ja veidi veel militaarehitisi külastades suundusime Suur-Pakri poole. Peagi olime kaht Pakrit ühendaval lagunenud sillal. Sillast natuke eemal paistis justkui mingi roheline auto. Reigo ei julgenud alguses öelda, et ta seal autot näeb, kuna ei tundunud just kõige loogilisem koht olevat, kuhu autot parkida. Aga selle peale, kui mina ka autost juttu tegin, julges ta siiski oma silmi uskuda. Sellegi poolest ei andnud meile rahu, et kas see ikka tegelikult ka auto on ja miks ta seal on, siis et otsustasime minna ja järele kontrollida. Selgus, et oligi ilus roheline moskvitš. Väliste tundemärkide järgi tegime kindlaks, et see oli sinna sattunud eelmisel talvel jäärajal kihutades. Sealt võtsime suuna juba Suur-Pakrile, kus vaadates jääl mäesuuskadega sõitvaid lohetajaid tegime järgmise teejoomispeatuse.

Läbi Suur-Pakril oleva Suurküla minnes mööda vana külatänavat arutlesime selle üle, et miks majad nii ilusti ritta on ehitatud ja nad nii ühesugused on. Tundus sõjaväeosa sarnane, aga vanust hinnates ei tundunud see mõte algselt loogiline. Oletasime, et ehk siis rannarootslastele meeldis ikkagi niimoodi elada. Hiljem internetist järele kontrollides selgus, et oli siiski tegi olnud sõjaväeosaga. Viimase kohana külastasime Suur-Pakri kirikut, mida keegi hoogsalt taastama oli asunud. Minu seisukohast vaadates tundus taastamine olevat väga professionaalne. Olgugi, et ma ei ole eriline kirikute inimene, siis ma arvan, et sellest kirikust tuleb igal juhul väga ilus ehitis. Sellised väikesed ja niisugustes kohtades asuvad kirikud on minu arvates oluliselt lahedamad, kui suurejoonelised pühakojad suurlinnades. Tagasitee üle mere võttis seekord kõvasti rohkem aega, kuna vahemaa oli 2 korda suurem, aga mõne aja pärast olime siiski jälle Kurkses ja järjekordne ühistreening oli läbi saanud.

Rohkema pildimaterjaliga treeningute kohta saab tutvuda meie Facebook'i fännilehel.

Nüüd aga trükkige brauseri aknasse aadressid www.sleepmonsters.com ja www.patagonianexpeditionrace.com ning asuge jälgima tõenäoliselt maailma kõige raskemat seiklusspordivõistlust Patagonian Expedition Race, mis on juba paar päeva käinud. The Last Wild Race'i, nagu nad ise seda kutsuvad, on hetkel juhtimas eelmise aasta võitja Adidas Terrex UK-st, keda on jälitamas tugevad jaapanlased East Wind ning jänkid Gearjunkie-st. Kohe-kohe antakse start ka selle aasta esimestele AR World Series võistlustele Huairasinchi Ecuadoris ning Tierra Viva Argentinas. Huairasinchi on siis tõenäoliselt järgmise aasta MM võistluseks.

Nike Winter Xdream - Kõrvemaa

Treeningu mõttes otsustasime osaleda ka selle aasta esimesel seiklusspordivõistlusel, Nike Winter Xdreamil, Kõrvemaal. Twister Adventure Team koosseisus siis seekord Sven, Erki ja mina. Et talv tuli sel aastal natuke hilja (aga ta siiski tuli), nii et juba varem otsustasime peale minna jooksuga. Ehkki maastik oli suhteliselt viimase hetkeni lumevaba, ei tekkinud kordagi sellist mõtet, et võiks minna rattaga. Vahetult enne võistlust viskas aga maha korraldajate sõnul umbes 40 cm paksuse lumekihi, nii et paljud otsustasid minna suusaga. Meie, seoses väheste suusakilomeetritega ja eelnevaid kogemusi arvestades jäime siiski kindlaks jooksule.

Võistluskeskuses oli näha, et mõned tiimid olid profülaktika mõttes ikkagi jalgrattad kaasa võtnud. Ja vähe sellest, osad proovisid nendega rajal isegi sõita. Kuidas see neil välja tuli, ma ei tea, aga eks see oli vist rohkem põhimõtte küsimus :). Enne starti oli kaartide vaatamiseks ning teekonna planeerimiseks aega 15 minutit, mis on enam kui küll. Olles teekonna planeerinud ja järjekorra kaardile pannud, jõudis juba enam-vähem külm hakata, enne kui anti luba rajale tormata. Planeerisime omale ilusa raja valmis ning seejärel muutsime algselt mõeldud läbimise suuna täpselt vastupidiseks. Niisiis suundusime kõigepealt kaardi lõunaossa ja seejärel põhja. Tundus, et niisuguse valiku olid teinud enamik esiotsa tiimidest. Esmapilgul tundus rada kergelt suusatajaid soosivat, aga oli ka selliseid kohti, kus jooksjad kõvasti lõigata said või siis liikusid lihtsalt kiiremini, kuna suuski ei pidanud kaasas vedama.

Stardipaugu kõlades keerasime stardikaare alt läbi minnes kohe ümber nurga ja panime 49. punkti poole ajama. Alguses olime päris rivi eesotsas, siis aga hakati mööda pressima. Küll püssi põõsasse visanud laskesuusatajaid ja ka mõned kiiremad jooksjad. Kohe esimese punktiga tegime puisikese variandika, kui läksime punkti juurde läänepoolset suusarada mööda ja sellega kaotasime mõnedkümned sekundid. Järgmisse punkti minnes tuligi suunduda kohe rappa. Võrreldes suusatajatega oli see küll selge võidukas, aga jalad saime kohe niiskeks. 53-nda punkti juures möödusid meist ka enamus soosikuid (vähemalt minu arvates) - Pets, Lauri ja Kristo; Erkki, Andreas ja Alar ning Erik, Lauri ja Timmo. Tundus et tempo oli neil isegi täiesti talutav, ainult Timmo tundus tegevat kõvasti musta tööd. Meie aga jätkasime oma rahulikuma tempoga, möödudes siiski konkurent Kiilbergist, kes oli kõige kõvemal autoturu päeval tulnud hoopis metsa vahele müttama :).

Teel 57-sse möödusid meist taas varem kohatud suusatajad, eesotsas vaheaastat tegeva Eveliga. Peale seda punkti ei olnud midagi teha, tuli minna jälle sohu. Aga kuna väljas ei olnud liiga palju miinuseid, siis sel aastal ei olnud märjad jalad väga suureks probleemiks. Järgmine, 60. punkt asus vana tuntud Aegviidu suusaraja keskpunktis. Aegviidu suusaradadel käisime korra ka nädal tagasi olnud Twisteri ARWC tiimi ühistreeningul. Peale Aegviidu suusaradasid möödusid laisal sörgil vennad Eensaared, keda jälitamas vähe erksama pilguga Marek Nõmm. Kohe näha, et vanad sõbrad. 59-58-56 tulid rahulikult sörkides. Neist viimasesse mööda jahimeeste poolt tallatud rada, kus kellegi looma verise rümba jälg viis ilusti punkti poole. 55-54-52 jätkusid samuti, ainult 54-ndas tuli korra seitel sirgeks kammida, kuna meetrise objektiiviga poisid olid metsa vahel pildistamas ning videot tegemas.

Peale 52 punkti sai suunduda juba vanale heale tuttavale Kõrvemaa suusaringile. 51 punktis tiksusid vaikselt ka Heiti ja Tiit, kes tundus, et võtsid suusatamist mõnuga ja väga kihutama ei kippunud. 50-ndas punktis võtsime paar lonksu sooja spordijooki ja jätkasime. Esimest korda nägime ka Tomi-Kaitu-Taavit, aga ka Medisofti (või ole see nüüd Seiklusporr). Jätkasime mööda suusarada punktidega 48-46-44. Suusarajal joosta oli päris pehme ja võtsime rahulikult. Mann aga kihutas oma rahvusvahelise tiimiga meist mööda, nii et mu kõrvad tuule käes laperdasid. Paljud võistkonnad läksid üle soo, võtma 43. punkti. Meie otsustasime sellele läheneda pärast läänepoolt. Mööda suusarada jooksmine ajas Svenil hamba verele ja ta tahtis sõlmida kihlvedu, et suusatajad täna võidavad. Et mina olin seda meelt, et võidukad on hoopis jooksjad, läksin peale mõningat veenmist kihlveoga kaasa. Peale veenmist seetõttu, et mul oli kaasas ainult kaks õlut, kaotuse korral oleks alles jäänud ainult üks. Aga kuna ma olin oma võidus siiski suhteliselt kindel, siis otsustasin ikkagi kihlveos osaleda. Niisiis, minu kaotuse korral oleks Sven teeninud lisaks kuuele heale õllele ühe kalli ning Sveni kaotuse korral oleks mina teeninud lisaks kahele kallile õllele ühe hea.

Kuna ka järgmisse punkti oli natuke pikem minek, siis vaatamata Sääraste Mulkide kohtamisele arutlesime Sveniga erinevate teemade üle. Kõige pikem arutelu tekkis rahvusvahelise seiklusspordi ühe tähtsaima, võiks isegi öelda võtmeküsimuse üle. Nimelt üritasime välja pakkuda variante, kuidas võiks ingliskeelne kommentaator hääldada võistkonna nime Ige Paljaks. Peale 39-ndat punkti 35-nda poole minnes lähenes tagant Kaidu nägu, kes lasi kerget sörgisammu, lõug rinnal rippumas. Tom oli natuke tagapool ja tundus mitte liiga reibas. Andsin talle tuju tõstmiseks Kalevi kommi. Jätkasime umbes sarnases tempos, valdavalt mööda suusarada, punktidega 31-34-37. 31 ja 34 vahel oli mu peamiseks lõbustuseks jäässe läinud joogitoru lahti imemine. Punkti jõudes läks sellega ka õnneks. Edasi ootas ees juba punkt 36 ning seejärel raba ületamine. Meil Sveniga, kergemate poistena ei olnud kõige hullem, aga Erki kirus küll oma häid hambaid maapõhja. Peale raba ületust ümbritses jalanõusid mõnus jääkiht.

32-st 33-ndasse minnes tegime Tomist erineva valiku, põhimõtte pärast. Saime veidi eest ära, ehkki tempo oli meil mõnevõrra tagasihoidlikum. Aga lõpuni ei olnud enam palju jäänud. 38-40-41 olid jälle jalutamise küsimus. Lohad olid piisavalt sügavad. Lõpetuseks olid jäänud 45-42-43-47 ja lisaülesanne finišis. Muudega ei olnudki mingit küsimust, aga 43-ndasse minekuyl ootas ees veel üks tore oja ületus. Oja ületus ise ei olnudki teab mis niiske protseduur, kuna sattusime kohta, kus saime üle oja minna mööda puud ronides. Seevastu oja ümber olev soine ala oli korralikult lödi, nii et saime taas jalad ilusti märjaks. Sven otsustas isegi korraks tagumikku külmas vees jahutada. 43-ndast tagasi tulles liikusime läbi metsa, nii et seal mööda tuulemurdu oli üle oja saamine ainult tasakaalu hoidmise küsimus. Veel väike pingutus juba hämarduvas metsas ja olimegi täpselt meeste autasustamise ajal viimases lisaülesandes, milleks oli tõukekelgu sõit. Meeldiva lõpetusena selgus, et olin võitnud ka kihlveo, kuna esimese suusatiimina oli Heiti võistkond alles kümnes. Vahel kohe veab!

Tulemused.
Vaheajad.
Esimesed punktivõtjad.
GPS träkid.

2012

Käesoleva aasta plaanid on tegelikult paigas juba mõnda aega. Ja plaanid on suurejoonelised. Peaeesmärgiks on edukas osalemine seiklusspordi MM võistlustel, septembris, Prantsusmaal. Kuna see on koht, kuhu niisama naljategema ei ole mõtet minna või vähemalt on naljategemiseks oluliselt soodsamaid ja lihtsamaid võimalusi, keerlevad põhimõtteliselt kogu hooaja plaanid selle ürituse ümber. Ehk siis nii võistlused, laagrid, kui ka treeningud teeme eesmärgiga olla konkurentsivõimelisemad ARWC-l (Adventure Racing World Championships).

ARWC võistkonda kuuluvad Sven Liivand, Reigo Luurmees, Mariann Sulg ja Tiit Tähnas. Suuremad võistlused, millest ARWC-le mineku eel ühiselt osa võtame on järgmised:

EXTAR 48h võist­lus — 17. – 19. mai, Otepää
Adventure Race Slovenia — 22. – 24. juuni, Velenje Sloveenia
Endurance Quest — 23. – 29. juuli, Soome

Ja peaeesmärk:
ARWC — 15. – 22. september

Ülejäänud võistlused lisanduvad kavva vastavalt võimalustele, enesetundele, sobivusele treeningkavva, jne. ARWC tarbeks oleme koostanud ka projekti, esitluse ja mitmeid meie tegemisi tutvustavaid materjale. Uut materjali on lisandunud ka www.twister.ee lehele, mis ka edaspidi, kogu aasta jooksul täieneb pidevalt asjassepuutuva infoga. Lisaks tekitasime uue ja populaarse sotsiaalmeedia lehekülje http://www.facebook.com/Twister.Adventure.Team, kus ilmuvad jooksvalt pildid treeningutelt ja võistlustelt ning muud lühemad infokillud. Et eelarve nimetatud programmiks on mahukas ja ületab ilma isikliku varustuse uuendamist arvestsamata 20 000 euro piiri, ootame lahkesti ka kõigi nende inimeste küsimusi, kes sooviksid meiega koostööd teha. Selles asjus on meil, nagu juba öeldud valminud nii presentatsioon, kui ka põhjalikum projekt. Hea meel on tõdeda, et juba vanad head partnerid, kes meiega koostööd on teinud, jätkavad sellega ka sellel aastal. Niisiis täname juba ette Spetselektroodi AS, Sparta spordiklubi, Flip OÜ ja Tracklog!

Teise suure uudisena 2012. aasta kohta võib välja tuua ühe suurepärase ürituse, mida Twister Adventure Team kevadel korraldab. Nimelt toimub 13.-15. aprillil, Otepää lähistel suur seiklusspordi laager. Idee autoriks on aga hoopiski seiklusklubi Xdream, kelle ettepanekul võtsime antud ürituse organiseerimise enda peale. Laager saab olema tõeliselt huvitav ja arendav. Koosneb nii treeningutest ja huvitavatest loengutest aga ka meelelahutusest ning lihtsalt suhtlemisest huvitavate inimestega. Treenerite/esinejatena on üles astumas mitmeid spetsialiste ja seiklusspordi tegelasi. Laagri asukoht on välja valitud ja kokkulepped selles osas sõlmitud. Tegemist on väga mõnusa ja hubase kohaga Otepää vahetus läheduses. Laagris saab tegeleda kõigi seiklusspordi põhialadega - jooks, ratas ning kanuu. Kõik otse loomulikult integreeritult kaartidega. Isu tekitamiseks sellest infost vist esialgu piisab. Peagi avaldame www.twister.ee lehel selle kohta ka täiendavat informatsiooni ning siis anaveb juba võimalus ka registreerumiseks.

Saigi vist hooaja suuremate asjadega kõik. Edasi tegemistest ja arengutest juba jooksvalt. Sel pühapäeval siis juba selle aasta esimene võistlus Nike Winter Xdream.

Foto on Leivo tehtud eelmise nädalavahetuse ühistreeningul.

Aastalõpp

2011. aasta lõpp oli teistsugune, kui tavaliselt. Ei, ega muud eriti polnudki, lihtsalt loodus oli mänginud väikese vingerpussi, nii et sai tegeleda asjadega, millega muidu naljalt detsembri lõpus ei tegele. Ja loomulikult otsustasime niisuguse võimaluse ära kasutada.

Kolmekümnendal detsembril tegime Sveniga treeningul juba vana tuttava Harku ringi, aga seekord natuke teistmoodi. Nimelt kasutasime ära Xdreami poolt saadetud jõulukaardi võimaluse ja noppisime metsa viidud 6 punkti. Et me ei hakanud autoga kaugemale sõitma alustasime neljandast punktist ja läbisime punktid järjekorras 4-3-2-1-5-36. Ega enamike punktidega olnudki mingit küsimust, tuli lihtsalt korraks vanalt tuttavalt ringilt maha keerata ja punktis olev tähis ja lausejupp ära vaadata. Põhi küsimus oli punktiga nr 36, mis kaardi järgi oli koht metsas, keset veega täidetud raba. Kui muidu talvisel ajal ei tohiks selline asi muret tekitada, siis sel aastal oli detsembris teadaolevalt veetase nii kõrge, et Soomaal koguni viies aastaaeg algas. Ka Xdreami foorumis olevad kommentaarid stiilis "varrukad jäid kuivaks" ja "kanuupunktiga 36 oli väike probleem", ei sisaldanud just erilist optimismi. Samas on meie trennid ju nagunii niisugused, et harva õnnestub kuiva jalaga pääseda, niisiis ega me ennast sellest väikesest ujumisetapist heidutada lasknud.

Kui teised punktid võetud ja raba äärest eesootavat maastikku vaatasime oli selge, et kanuu oleks abiks olnud küll. Esimesest kraavi moodi asjast õnnestus siiski peaaegu et kuiva jalaga pääseda. Üritasime liikuda veidi kõrgemate mätaste peal, seal, kus kasvasid vähe toekamad puud. Midagi väga erakordset ei olnudki, nii et kui me kammimismeetodil veidi edasi tagasi olime jalutanud paistis juba punktitähis puude vahelt silma. Veel tagasihoidlik hüpe üle viimase kraavi ja saimegi teada suurejoonelise saladuse Xdreami järgmise hooaja kohta. Niisiis pääsesime vaid põlvini ulatuva veetasemega. Muidugi kui oleks varem korralikult eeltööd teinud, siis oleks punkti pääsenud sisuliselt kuiva jalaga, kuna raba ida-lääne suunalised saareribad ulatusid ühest rabaäärest kuni teiseni.

Nagu juba öeldud, siis vana aasta viimasel päeval tegelesime asjaga, millega muidu detsembri lõpul naljalt ei tegele - nimelt käisime kanuutamas. Alustasime kella 12 paiku Kiisalt ning liikusime mööda Keila jõge, väikese grillimispeatusega RMK lõkkekoha juures, umbes 15 kilomeetrit Keila suunas. Ehkki mulle isiklikult tundub kajakiga veel liikumine märksa huvitavam, oli mõnusa seltskonnaga vaikselt kanuumõla tõmmata ka päris OK, eriti aasta viimasel päeval. Mul muidugi selles mõttes vedas, et sain endale austava ülesande olla naiste paatkonna fotograaf, mitte osaleda spordiüritusel meeste paatkondade vahel.

Meie paadimatka esimene pool kulges minule mõnevõrra üllatuslikult enamasti küla vahel. Kahel pool jõge oli suuremaid ja väiksemaid majapidamisi, millest ühe hoovi peal oli näha isegi tuttavat nägu. RMK lõkkekohas maitsesime loomulikult suurepäraselt maitsevaid pirukaid, grillvorstikesi ja viinereid. Peale lõunapausi läks ülejäänud paatkodadel sooja uuesti sisse saamiseks kõvemaks sporditegemiseks. Meie aga jätkasime sama tempoga. Õige pea aga sellest tüdineti ja oodati ka meid järele. Vahetult enne pimedaks minekut tõstsime paadid uuesti jõest välja käru peale ning suundusime Erki-Marge häärberisse, kus ees ootasid kuum saun ning mitte veel nii kuum tünnisaun. Mõnevõrra soojemas vees ligunedes kulges õhtu vägagi meeldivalt ning Sveni 1200 paugutaja abiga algaski superedukas ja suurepärane 2012. aasta.

Väikese fotomeenutuse kanuumatka kohta leiab Heiti ja Maare fotoblogist.

Head seda aastat kõigile!

JOKA Jukola Camp - Arula, Ruusa

Nii, nagu peaaegu et igal eelneval aastal, toimus ka sel korral JOKA Jukola tiimi laager, 18.-20. novembril, Arulas. Vaatamata sellele, et JOKA Jukola tiimi liikmed, mis iganes põhjusel, olid sel aastal selges vähemuses, toimus ikkagi laagri tähtsündmuseks olev laupäevane seiklusspordivõistlus. Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud, oli selgi korral rajameiser Priit. Kuna paljude eelnevate aastatega on Arula ümbrus juba igast küljest läbi "kaevatud", siis väikese uuendusena oli sel korral start hoopis mujalt, Elva kandist, Oldi veski nimeliselt kaardilt. Finišiga siis endiselt Arulas, tiigi ääres. Hommikuse virgutusvõimlemisena ajasime Makuga kalipsod selga, võtsime kaasa mootorsae ja tegime kerge "ujumise" tiigis olevale saarele, et valmistada ette võistluse lõpus olev lisaülesanne. Nii et siis meil oli väike eelis kah teiste võistkondade ees. Seejärel pani laagriülema KT paika traditsiooniliselt kaheliikmeliste võistkondade koosseisud. Mina läksin rajale Ilmariga, Maku Reigoga, Randy Minniga, Pilvi Maretiga ning Liisu Sikuga. Ja ega palju aega polnudki, kui juba tuli minna stardi poole, kuna plaanis oli sel korral teha niimoodi, et pool rajast oleks valges ja pool pimedas. Enne starti toimus veel tihe arutelu, kas panna kontrollajaks 5 või 6 tundi, aga peale jäi õnneks 5.

Vahetult stardi eel tegi rajameister Priit kiire instruktaaži, mille käigus saime veelkord teada, et kavas on valikorienteerumine, kus punktides tähiseid ei ole, vaid selle asemel on küsimusteleht, millele tuleb punktist vastus saada. Loteriimeeste välistamiseks andis iga vale vastus ka miinuspunkte, et kellelgi ei tekiks tahtmist oma lotoõnne katsetada. Sel korral see süsteem ka toimis, ehkki tahtmine oli paaris kohas proovida, ja nii mõnigi katse oleks ka õnneks läinud. Aga see selleks. Vähemalt oli see küsimuste arvamine rajal igati lõbusaks vahepalaks.

Õige pea kõlaski "stardipauk", mida tähistas see, et Priit jagas kõikidele võistkondadele kätte üheksast vanast orienteerumiskaardist või aerofotost koosneva kaardipaki. Seejärel muutusid õige hinaliseks kohad juuresolevate autode kapottide ääres, kuna seal oli kõige mugavam kaarte järjekorda sättida. Esialgu tekitas pilt kõvasti segadust. Kaardid tundusid olevat väga valede paikade kohta ning ei tahtnud kuidagi omavahel kokku sobida. Kõige kiiremini, pakun, et umbes 10 minutiga, said minema Maku ja Reigo. Seejärel Maret ja Pilvi ning meie põhimõtteliselt koos nendega. Pikapeale saime kaardid enam vähem järjekorda ja nummerdatud, ehkki lõpupool oleva Mägestiku jätsime sobitamata, kuna eeldasime, et sinna ajapuudusel nagunii ei jõua. Hiljem finišis muidugi selgus, et kaardipakkides, mis Priit kätte jagas olid kaardid paigutatud ilusti järjekorda :o).

Esimesena ootasid ees punktid 31 ja 32. Miskis asjus tean, et hong on eesti keeles mänd ja eeldasin, et õhukese korbaga hong on siis õhukese koorega, aga vastuseks muidugi trahvi kartuses seda pakkuma ei hakanud. Ehkki saades aru sellest, et Priit on kohe alustuseks meid veidi tüssata otsustanud ja lasi kohe uuesti starti tagasi joosta, oli selleks kiusatus küll. Väikese ringikese järel saime siiski teada nii jõeoru max sügavuse kui ka selle, et õhukese korbaga hong on siiski suur põlismänd. Järgmisena ootas ees punkt 40, Tartu Maratoni rajal, millele Ilmar pakkus vastuseks kas kohvipunkti või siis Pauligi tõus. Taas pakkuda ei julgenud ja käisime kontrollimas. Tuligi välja, et on vana kohvipunkti tõus. Järgmise, maratoniraja äärse torni punktis, kus ka Xdreamil ronitud taheti teada maad Nõuni külla. Maret pakkus torni ronides 6,5 kilomeetrit, üleval selgus, et on hoopis 7. Selle peale arvas Maret, et see on ümardatud.

Nüüd saime joosta juba esimesest kaardist välja. Sain käes järjekorras olevat kaardipakki natuke õhemaks. Alustuseks võtsime ära ühe kolmanda kaardi äärel oleva punkti ja seejärel liikusime otse teisele kaardile. Teel 51. punkti teadis Ilmar olevat ühte koera, kes pidavat treenijaid kimbutama. Otsustasime siiski katsetada sealt möödumisega. Koer aga lebas liikumatult maja juures ja ei teinud meist väljagi. Arvasime siis, et ju talle maitsevad ainult treenijad, mitte aga "võistlejad". Järgmises punktis küsitavat postkasti tühjendamise kellaaega pakkusime 15:30 kanti. Kohale jõudes selgus aga, et hoopis 7:30. Eeldasime, et postiljon elab kõrvalolevas talus ja alustab oma ringi sealtsamast. 41. punkti vastusena käis peast läbi mõte, punane. Selgus, aga et hoopis valge. Tasus kontrollida.

Järgmisena ootasid ees meie kolmanda kaardi ülejäänud punktid. Esimene osutus vist küsimuse poolest kõige raskemaks, millele ka vaatamata kohalkäigule vale vastust pakuti. Meil õnnestus väikese ringivaatamise tulemusena siiski oletada, et tegu võib olla ilmakaartega. Järgmisse punkti minnes proovisime ära spetsiaalselt proovimiseks kaasa võetud järgmise aasta hittgeelid, ehk siis Squeezy tomatimaitselised, ekstrasoolased energiaallikad. Meenutas tomatipastat, oli oodatust natuke paksem ning usun, et pikal rajal magusa stuffi vahele võib olla päris meeldiv vahepala. Järgnevasse punkti jõudsime koos Pilvi ja Maretiga ning tee 43-e läbisime suures osas nendega koos. Väljas läks ka vaikselt hämaraks, mistõttu panime pealambid pähe.

Järgmise kaardi peal ootasid ees neli võtmist vajavat punkti. Et aega justkui natuke veel tundus olevat, siis otsustasime neist kõik ära võtta. Tagantjärele muidugi vale otsus. Igal juhul võsas me väga ragistada ei tahtnud. Ja kuna järgmine kaart asus käesolevast kagus, otsustasime võtta 55 punkti mööda teed joostes. 55 punktiga tegime ka väikese otsimispausi, kuna puud mille ümber teip oli, kohe silma ei hakanud. Umbes viie minutiga saime siiski hakkama. Kui aga 53 punkti juurde jõudsime, siis avastasime, et tegelikult on ajahäda juba täitsa suur. Niisiis loobusime seetõttu ka 44 punktist. Arvasime küll, et see võiks olla loomade kollane kaljatünnist tehtud joogianum, aga proovima ei hakanud. Ei oleks pihta ka saanud, kuna tegu oli olnud hoopis mesitaruga. Järgmise kaardi peal ootas meid alustuseks "kollase joone" peal asuv punkt, kus sooviti teada tee ääres, teiba otsas oleva valge joogipudeli tootjat. Ehkki arvasime juba enne ära, et tegu võiks olla Borni joogipudeliga, läks ainuke loogiline rada sealt ikkagi mööda, nii et kontrollisime järgi.

Nüüd hakkas aga juba päris kiireks kiskuma. Jõudsime võtta ainul vahetult tee äärde jäävad punktid. Põhiline küsimus ei olnud enam selles, kas jõuame aega või mitte, vaid et kui palju me hiljaks jääme. Tundus, et kuskil poole tunni kanti see aeg jääb. Kui jõudsime Otepää-Rõngu teele, siis vaatasime igaks juhuks üle ka käimata punktide küsimused. No mine tea, äkki on mõni selline küsimus, mida puhtjuhuslikult niisama peast teame. Kahjuks selliseid ei sattunud. Viimased 10 kilomeetrit tuli lihtsalt mööda kruusateed joosta. Põhiline lõbustus sel ajal oli kella ja distantsi jälgimine. Ilmar, kes oli oma sõnul kehva vormi tõttu loobunud samal nädalal Itaalias maratoni jooksmisest sai ikkagi maratoni lõpetatud. Nii et siis sai vähemalt teistega aegu võrrelda. Arulas ootas ees veel viimane lisaülesanne, mida me Makuga hommikul ette valmistasime. Tuli ujuda saarele, võtta üks palk kaasa ja ujuda tagasi ning viia palk kuuri juurde. Ilma kalipsota oli vesi küll veidi külmem, kui hommikul, aga mõte kuumast suitsusaunast pani ikkagi peakat hüppama. Ja nii jõudsimegi 28 minutit peale õiget aega kohale.

Kuna laagriülema KT range käsu tõttu ei ole lubatud tulemusi avalikustada, siis siinkohal lugu lõppebki.

Libahundi jälg - Kuusalu

Kaart

Peale Bike Xdreami hakkas pihta järgmise aasta treeninghooaeg. Kõiksugu IntervallVenttid Spartas ja muu tavaline niikuinii. Trennis käimine on juba päris mõnus, võiks öelda. Ühel jooksuotsal tuligi Svenil mõte, et võiks minna äkki Libahundile. Et mul selle mõtte vastu otseselt midagi ei olnud, ja väike sügisene jooksuots kulus nagunii ära, siis niimoodi tegimegi. 22. oktoobril olime Kuusalus stardijoonel. Aega oli kuus tundi ja Kuusalu ümbruse punktid ootasid võtmist. Lisaks palju erinevaid lisaülesandeid, mis teevad Libahundist selle, mis ta on. Mingeid sihte omale seekord seadma ei hakanud, kuna tegu oli meie jaoks lihtsalt sellise keskmiselt huvitavama treeninguga. Oli vähemalt võimalus ära proovida rattalaadalt Martinilt ostetud SIS geelid.

Stardijoonel kostitati kohe alustuseks lisaülesandega. Nii et tavapärase stardipaugu järgse suurema sagimise asemel jäi rahvas vaikselt seisma, et siis ühel hetkel vaikselt ükshaaval liikuma hakata. Lisaülesandeks oli vastata küsimustele stiilis, mitu maakonda on Eestis, et saada kokku vajalik summa, milline klapiks mõnel SI-jaamal olevaga. Meie vastasime oma arvates küll loomulikult kõik küsimused õigesti, aga sellist SI-jaama paraku polnud. Niisiis panime SI-pulga kõige lähima numbriga auku ja sörkisime rajale. Esimene rajapunkt oli samuti lisaülesanne. Seal oli veel niisugune lisaklausel, et kui võtta see punkt esimesel või viimasel tunnil, annab see 4 punkti, kui aga vahepeal, siis 9. Et ühtegi niisugust loogilist ringi ei moodustunud, mille korral vahepeal võistluskeskusest läbi tulla, võtsime selle punkti kohe alustuseks ära. Lisaülesanne ise oli läbida takistusrada. Nüüd sai vahelduseks läbida mõned punktid niimoodi, et lisaülesandeid ei olnud.

Meie läbisime alustuseks punktid 28-30-22-66. Rahvast metsa all juba vaikselt sagis. Lasime nende vahel kerget sörki. Ilm oli pilvine, aga muidu mõistlik, palav ei hakanud, külm ka mitte. Järgmine lisaülesanne ootas meid punktis 81. Juba kaugelt paistsid tähised karjääris olevate liivaküngaste (või täpsem oleks vast öelda mägede) otsas. Kohale jõudes ütles Siim Valgeväli, et tuleb "suusatada" ühte mäe otsas olevatest punktidest. Suuskadeks olid laudadest tehtud Fiššerid, millel olid paelad küljes ja kust ei tohtinud siis kumbki meeskonnaliige üles minnes maha astuda. Kuna tundus olevat kliistriilm, valisime omale ühed vastavad eksemplarid saadaolevate seast välja. Tundub, et valik õigustas ennast, lisaks muidugi eelnevate aastate suusatreeningud, nii et enne kergel sammul mööda libisenud noored jooksumehed jäid suusaetapiga pikalt maha.

Edasi ootasid punktid 41 ja 84. Nendest teises oli järgmine lisaülesanne, kus tuli laukast täidetud veeämber nööri abil ümber tähistatud ala vedada, ilma et vett väga palju maha loksuks. Sveni juhtimisel läbisime ülesande filigraanselt, ajamata maha ainsatki tilka vett ning sealjuures arendades kiiret tempot. Edasi juba 42-64-44. 64-nda juures saime jalad korralikult märjaks, kuna punkt isa asuski soos. Elguses tundus, et vesi ei olegi päris külm, aga mida edasi, seda külmemaks läks. Järgmine lisaülesanne ootas ees 83-ndas punktis. Seal tuli aiakäruga transportida täispuhutud palli betoonist "saarekeste" peal. Ehkki mõne aasta tagusest ehitusbuumist meil Sveniga käru lükkamise kogemust ette näidata pole, tulime sellega siiski enam-vähem hästi toime ja lisapunktid saime kätte. 63-27-39-92 kulgesid mõnusat Soodla veehoidla äärset teerada pidi. Enne 39-ndat punkti sõitis meile vastu rajameister/peakorraldaja Mairolt, kes ergutas ja ütles, et oleme siin, kaardi lõunaosas esimesed.

92. punkti, mis oli ettearvatult kanuupunkt jõudsime aga siiski teisena. Kuna kanuupunktid olid võrdlemisi lähedal, otsustasime ka need siiski läbida. Kohtunikud soovitasid tungivalt "avamerele" mitte mõlama minna, aga sinna ei olnud nagu väga vajagi asja teha. Tegime kiire tiiru ära ja tagasitulles oli kanuualas juba kerge järjekord. Vastavalt varem teada olnud korraldajate poolsele ajalisele infole kanuuetapi läbimise osas, sõudsime oma hinnangul suhteliselt kiirelt. Kui siia kaardi tagumisse otsa tulekul oli üks lisaülesanne teise järgi, siis tagasi minnes lisaülesandeid praktiliselt polnudki. Mõneti oli see meie teadlik valik, sest kuna lisaülesanded annavad palju punkte, on mõistlik need alguses ära teha, et hiljem mitte ajahätta jääda. Vähemalt nii liikus meie loogika. Edasi ootasid meid punktid 46-52-38-43. Vahelduseks natuke ka kompassi kasutamist. Kui mitte arvestada tagasihoidlikku mõnekümnemeetrist kõrvalekaldumist 52 punktist läbisime selle rajaosa kadudeta.

Nüüd ootas ees ainuke tõsisem rabaetapp, mille otsustasime läbida järjekorras 37-62-51-48. Selles osas tuli ka raja kõige suurem viga, kui vaatamata kaardil ja looduses olnud metsatuka piirile kaldusin 62-st 51-te minekul liialt põhjapoole ning selle tulemusena kaotasime, ma usun, 10 minuti kandis väärtuslikku aega. 48 selle eest saime täpselt pähe joostes ideaalselt kätte. 61-53 olid täielikud jooksuetapid teid mööda. Et ajaga hakkas juba kriitiliseks minema, siis algselt sisse planeeritud 36 ja 35 jätsime välja. Hakkasime liikuma 60 poole. Kuna aga aeg liikus halastamatu kiirusega, ning kaardilt vaadates oli 60 ja 54 vaheline ala lehtmets koos mingite lagendikega ja see kõik tähendab suure tõenäosusega parajat võsa, siis otsustasime raske südamega loobuda ka 60 punktist loobuda. Seda enam, et ees ootas veel üks lisaülesanne, milleks tuli ka igaks-juhuks veidi aega varuda. Niisiis liikusime otse 54-ndasse punkti.

Edasine plaan nägi ette 56-45-65-55-85. Kui välja arvata lõik 56 ja 45 vahel oli tegemist lihtsa teejooksuga. Natuke pani imestama ka 65-nda punkti suur väärtus, kui arvestada selle lihtsust ja lähedust võistluskeskusele, aga eks niisuguseid punkte on ka vaja. Veidi akrobaatikaharjutusi sai teha 55-ndas punktis, kus märkimiseks tuli mööda angaari seina konstruktsiooni ronida veidi kõrgemale. 85-ndas punktis ootaski ees viimane lisaülesanne, kus tuli kokku saada paljude teedega ristmikult iga tee peal olevate numbrite summa. Tegime ilusti tiiru ära, nii et mina lugesin teid ja Sven liitis numbreid, aga sellist numbrit, nagu meie saime jälle punktis polnud. Kuna arvasime, et ega me lihtsalt liitmisega ikka pange ei pannud vaid ilmselt jäi mõni kümneline koht kahe silma vahele, otsustasime vastava loogika järgi, nagu hiljem välja tuli, õige jaama kasuks. Ja nagu hiljem veel selgus oleks võinud ju lihtsalt seista ja vaadata, kus suurem osa kaasvõistlejaid märgib. Aga vähemalt saame öelda, et me ei läinud kergema vastupanu teed :).

Et lisaülesanne läks oodatult veidi kiiremini, jäi meil veel piisavalt aega, et läbida ka punktid 24 ja 23. Küla vahel 26-nda punktini joostes lasime rahulikku sörki ja mõtlesime, et peaks vist ilusti aega jõudma küll. Veel viimane, 31 punkt ja saimegi mööda asfalti finišisse kihutada. 6 tundi ja 50 kilomeetrit andis kokkuvõttes isegi auhinnalise kolmanda koha. Esimeseks ja kolmandaks ju ikkagi tullekse, teiseks ja neljandaks jäädakse, nii et igati korralik treening.

Tulemused.
Etapiajad.

Vaude Bike Xdream - Keila-Joa

Bike Xdreami ajaks hakkas rajale mineku isu juba enam-vähem tagasi tulema. Eriti kuna tegemist oli rattavõistlusega, mis sel aastal on mulle kuidagi päris hästi istunud. Pealegi on see ka ainuke Xdream, kus saab mõnusalt rattakingaga sõita. Niisiis panime kokku korraliku rattatiimi, koos Erki ja Heitiga. Ehkki suuremat sorti treeninghooaeg ei olnud veel alanud, lootsime Bike Xdreami enam vähem talutavalt läbi veereda. Kuna stardis oli ka muljetavaldav kogus tipprattureid, kellel enamasti kõigil tiimis ka üks korralik kaardilugeja, siis väga kõrgetele kohtadele plaanis kandideerida ei olnud. Aga sinna kuhugi teise kümnesse võis hea õnne korral tulla küll.

Stardialasse sai sisse päris varakult ja ka kaartide kätteandmine toimus nii aegsasti, et raja planeerimiseks oli aega enam kui küll. Kõvemad vennad said rada mitmeid kordi ümber planeerida, enne kui rajale sai tuisata. Meie planeerisime alustuseks võistluskeskuse vahetus läheduses olevad Keila-Joa pargi punktid, kuna need olid üksteisele nii lähedal, et kui lõpus aega puudu jääks, siis oleks punktikadu väga suur. Seejärel plaanisime suunduda lõuna poole suurele ringile. Minu nõudmisel planeerisime esialgu sisse kõik punktid, kuigi oli suhteliselt kindel, et kõiki me ei läbi. Nüüd oli vähemalt pilt ees, millised teravnurgad on kõige targem tegemata jätta. Niisiis jätsimegi 48 ja 49 punktid kohe välja. Aja puuduse korral jätsime endale võimaluse rajal otsustada, millised punktid lõpus võtmata jätta.

Üsna pea kõlaski stardipauk ja kogu see jalgratturite armee kihutas hooga minema. Heiti soovitas alguses rahulikult võtta, aga kihutas ise suure hooga grupi pea suunas. Peale esimest punkti läks olemine siiski rahulikumaks, ehkki kogu Keila-Joa pargivahelise osa oli rahvas suhteliselt koos. Esimeste punktidega mingeid erilisi kadusid ei olnud, kuigi märja laudadest silla peal pidurdades tahtis esiratas korra alt minema sõita. Seekord läks valutult. Peale parki tekkis mingisugune grupp rattureid, kuhu me ka ennast ära üritasime mahutada. Esialgu küll saime vedada, aga peale mõnda sekundit arvasid kõvemad pedaalimehed, et selliste tsainikute tuules küll mõtet kükitada pole. Nii et edaspidi saime mõneks ajaks nautida tuules veeremist. Läbinud peale parki punkti 58, saime 59-nda punkti juures esimest korda rattalt maha astuda ja läbi hüppeliigeseni vee punkti poole kihutada. Seejärel, peale 60. punkti läksid meie teed kõvematest meestest lahku. Ässad, kes ilmselgelt plaanisid kõik punktid võtta, liikusid alla, 49-nda punkti poole, meie aga 47-sse.

Poole asfaldi peal Vääna külla ei andnud meile Heitiga kordamööda aga rahu punkt 48, nii et lõpuks otsustasime Väänast edasi-tagasi seal ikkagi ära käia. Normaalne otsus, ma arvan, sest turbarabasse viis mingi asfalti meenutav tee, kus sai normaalselt sõita. Edasine rajavalik nägi meil ette punkte 47-57-43. Nendel ettappidel vedas meil minu hinnangul päris hästi teevalikutega. Sattusime riskile minnes alati hästi sõidetavatele radadele ning ka punktid tulid ilusti kätte. Edasised punktid 44-46-45 viisid meid kokku võistluse favoriitidega, kelleks olid Soome rattaorienteerumise koondise mehed, Rain Londi tiim ning ka SIS, kus sõitsid Lauri, Tiit ja Erik. Poisid sõitsid kiiresti küll. Aga kuna nad tegid ka mõne tagasihoidliku vea, kohtasime neid nendel etappidel üsna mitu korda. 45-st välja, suurema tee peale minnes kaotasime ka ise väiksema jalgraja silmist. Seetõttu saime mõned sajad meetrid ratast läbi metsa vedada. Peale 42 punkti, kui lähenesime põhjapoolt punktile 41, oli keegi metsavahele lossi ehitanud. Selline suur paekivist ehtne loss. Iseenesest päris äge, aga seal ei oleks küll osanud sellist asja oodata.

Peale 41 punkti oli joogipunkt, kus meie suureks üllatuseks oli ka burksiputka. Ainult et burgeri asemel pakkus Martin seal kõiksugu sorte SIS geele ja batoone. Erki läkski reklaami ohvriks ja haaras paar batooni kaasa. Peale väiksema prügimäe ületamist jõudsime 40. punkti. Nüüd aga hakkas juba vaikselt ajaga kriitiliseks minema ning otsustasime nr 33 punkti vahele jätta, kuna arvasime, et targem on mitte minna sinna pisikeste radade peale aega raiskama. Niisiis läksime otse 32 punkti. Mõtlesime, kuidas kõige targem oleks lõppu lahendada. Otsustasime teedelt kõrval oleva 36 ära jätta. Niisiis järgnev trajektoor nägi ette 31-34-35-37. Taas möödusid meist suurel kiirusel eeldatavad favoriidid. Meil läks kõik ilusti plaanide kohaselt. Isegi rannas oli liiv piisavalt kõva normaalseks sõitmiseks. Ka 38 tuli välja jätta. 39-st välja keerates tahtsime veel 56 poole keerata, aga otsustasime viimasel hetkel ikkagi ümber ja panime otse 54 suunas. Õigesti tegime.

Ei lugenud ka kaardilt hoo pealt välja, et Naagel on üks koht läbimatu. Leidsime eest paarimeetrise rauast värava. Õnneks oli suht lähedal pisike jalgrada, kust kunagi Xdreami ajalgi sai alla tuldud. Kaotasime vast paar minutit. Aga väga roosiline olukord ikkagi polnud. 54-ndasse jõudes oli aega õige napilt. 55-ndasse enam kuidagi ei jõudnud. Oleks hea, kui jõuaks aja sees finišisse. Andsime minna, nii nagu jalad lubasid. Kui SI-pulgad finišijaama vajutasime oli kommentaatori jutu põhjal otsustades väga nibin-nabin olukord. Selgus, et Heiti vajutas sekund enne, mina täpselt ajas ja Erki sekund hiljem. Omavahel tegime nalja, et keskmine oli ju täpselt ajas, aga saime ikkagi ühe punkti trahvi.

Aga sellegi poolest tuli välja, et vaatamata trahvile platseerusime päris normaalsel, 9-ndal kohal. Ümberringi igavene hunnik kõvasid ja veel kõvemaid rattamehi. Nii et siis tegime enda kohta vägagi normaalse soorituse.

Tulemused.
Etapiajad.