"MATKaSPORDI" talvematk 2009

Sel aastal toimus traditsiooniline "MATKaSPORDI" talvematk juba 7-ndat korda! Rongis arutasime, et esimene matk toimus 2003 aastal. Minul on õnnestunud osaleda kuuel korral. Üle-eelmisel aastal jäi Poolas Bergson Winter Challenge'il osalemise tõttu 1 kord vahele. Ja nagu kõik eelmisedki aastad (välja arvatud eelmine), toimus matk selgi korral õhtust vastu Eesti Vabariigi aastapäeva kuni aastapäeva enda õhtuni. Asja mõte oli ju selles, et kuna 24. veebruar on enamikel inimestel vaba päev, siis sobib see üldiselt kõigile osalemiseks.

Väike meenutus sellest, kus me seni käinud oleme:
2003 aasta - Aegviidu/Mustjärv/Aegviidu,
2004 - Aegviidu/Valgehobusemägi/Aegviidu,
2005 - Paldiski/Pakri poolsaar/Paldiski,
2006 - Aegviidu/Ännijärv/Jussi järved/Paukjärv/Kemba,
2007 - Paldiski/Pakri saared/Paldiski,
2008 - Keava/Keava raba/Paluküla/Lelle,
2009 - Mustjõe/Krani/Kakerdi raba/Mägede küla/Aegviidu.

Aegviidu on selles nimekirjas korduvalt, kuna traditsiooniliselt toimub matkale minek 23. veebruari õhtul RONGIGA. Aga muidugi ka selle pärast, et Aegviidu on lihtsalt nii suurepärane ja kena koht. Nagu ka kõik need teised kohad, kus me käinud oleme.

Nagu juba ülaltpoolt näha, läksime siis sellel aastal rongilt maha Mustjõe peatuses, et jõuda õhtuks RMK Krani lõkkekohani, kus olime mõelnud ööbida, et siis hommikul minna Kakerdi rappa ning õhtuks Aegviitu rongile.
Osalejate arvu poolest seekordset matka kahjuks väga kiita ei saa, kuna erinevalt matka hiigelaegadest, kui osalejaid oli 25 inimese jagu, osales seekord ainult 4 inimest: mina, Arvo, Raul ja Reigo. Haigused olid paraku teinud oma töö. Jääb üle vaid loota, et see suurepärane traditsioon välja ei sure ning järgmistel aastatel näitab osalejate arv taas tõusutrendi. Ja kui te mõtlete, et miks "MATKaSPORT" jutumärkidesse on kirjutatud, siis seda sellepärast, et algselt MATKaSPORDI kaupluse töötajatest välja kasvanud talvematkal on MATKaSPORDI töötajaid jäänud iga aastaga järjest vähemaks. Nii et sel aastal ei osalenud talvematkal ühtegi inimest, kes hetkel veel MATKaSPORDIS töötaks - oli 3 endist töötajat ja 1 lihtsalt sõber.

23. veebruari õhtul alustasime oma matka Balti jaamast (Raul Kitseküla peatusest) kell 18.31 rongiga Mustjõe poole startides. Tunniajane rongisõit möödus kiiresti. Peagi seisimegi Mustjõe raudteeperroonil ja vaatasime kaugeneva rongi tagatulesid. Samas peatuses väljunud ja Küla ainsas majas elanud noormees vaatas meid kahtlase pilguga ja kadus öhe. Ilmselt ei mahtunud talle pähe, miks peaks keegi õhtul pimedas väljuma rongis peatuses, kus ei ole ka päevasel ajal põhjust väljuda kellelgi teisel peale tema perekonna liikmete.

Niisiis tõstsime oma seljakotid selga ja alustasime õhtust 5 kilomeetri pikkust jalutuskäiku Krani lõkkekohani. Natuke üle tunni astumist ja olimegi jõudnud soovitud paika. Meie imestuseks oli lõkkekoha kõrval asunud laavu tüüpi katusealune (seda nimetust me enne kuulnud ei olnud) täiesti sobilik paik magamiseks. Nii et me ei pidanudki hakkama telke üles panema, vaid panime oma magamismatid ja -kotid kõik sinna katusealusesse ritta. Enne aga hakkasime lõket üles tegema, et vorsti grillida ja matkapliidil traditsioonilisi esimese õhtu makarone konserviga valmistama. Makaronid valmisid õige pea, aga lõkke tegemine osutus seekord natuke keerulisemaks. Nimelt oli keegi RMK poolt matkajatele ette nähtud küttepuude varjualuse küttepuudest täiesti tühjaks teinud. Lõkke kõrval oli ainult hunnik puid, mis hiljem selgus, ei olnud kõik just kõige kuivemat sorti. Alguse saime lõkkele ilusti tehtud, aga siis läks tükk aega selle peale, et neljakesi ümber lõkke puhuda. Aga lõpuks leidsime metsa alt siiski mõne kuivema puu ka ja kui lõke hoo sisse sai, siis hakkas isegi põlema. Seekord kujunes õhtune söömaaeg gurmaanide kokkutulekuks, kuna kõigil oli hulgaliselt head-paremat kaasa võetud. Olles kõhud täis söönud, otsustasime magama minna. Reigo arvas, et paneb kella 9ks kella helisema, mina aga pakkusin, et ei ole mõtet, kuna ärkame selleks ajaks nagunii iseenesest üles.

Magada oli päris mõnus. Kui silmad lahti tegime, siis oligi kell täpselt 9. Seejärel alustasime jällegi traditsioonilise hommikuse supi ja hommikukohvi keetmisega. Olles taas kord kõhu täis söönud, koristasime enda järelt varjualuse ära ning retk Kakerdi rappa võis alata. Paar tunnikest jalutamist, ühe jõekese ja asfalttee ületamine, ning jõudsimegi Kakerdi raba matkaraja algusesse. Seda suurepärast sündmust tähistasime väikse õlle joomisega ja õuna söömisega. Sellega taas ühele poole saanud hakkasime mööda matkarada raba suunas sammuma. Juba päris raba serval, noku talu juures, kus oli teine lõkkekoht ja autoparkla, oli päris mitu autot ning hulgaliselt inimesi. Paistab, et paljud olid vabal päeval tahtnud loodusesse piknikku pidama tulla. Käis tõsine siblimine erinevate sõpruskondade vahel, et saada endale ihaldatud piknikuplats grillimiseks. Meie sinna võitlema je jäänud, vaid suundusime mööda laudteed rappa, Kakerdaja järve poole, sooviga raba ületada, ning seejärel võtta suund Valgehobusemäe ja Aegviidu poole. Raba oli, nagu ikka, väga ilus ning kilomeetrise jalutuskäigu järel olimegi järve ääres. Järvejääle oli ehitatud suur lumememm ning jääl oli näha ka matkauiskude jälgi. Liikusime edasi üle järve ja jätkasime oma teekonda mööda laudteed teisele poole raba. Olles raba ületatud, leidsime puude alt ühe tallatud lumega koha, kus otsustasime teha lõunapeatuse. Panimegi teekannu vett täis ja keetsime omale mustikasuppi, mis küpsiste kõrvale väga suurepäraselt sobis.

Kõht oli jälle meeldivalt täis, kui hakkasime, nüüd juba läbi metsa, tee poole sammuma, et jõuda Valgehobusemäe poole, kust viib ilus metsatee aegviiduni. Enne metsateeni jõudmist tuli veel ületada jõgi, millel jääd peal ei olnud. Viskasin oma koti üle jõe ja sain esimesena üle. Teised üritasid üle jõe minna natukene vasakult poolt. Arvo hindas aga pisikest jääkirmet natukene üle ja astus ühe jalaga poole põlveni ulatuvasse vette. Õnneks kogenud matkamehe ja multisportlasena ta ennast sellest eriti häirida ei lasknud. Peagi said ka teised üle jõe. Olime jõudnud täpselt kohani, kus kunagi oli jahiselts Polümeer ulukite söötmiskoht. Sealt läks juba väike metsatee kuni asfaltini.

Mõni kilomeeter tuli minna mööda asfaltteed, kuni sai pöörata jälle metsa, Mägede küla poole. Hakkaski juba ära tüütama see mööda asfalti autode vahel kakerdamine, kui saime metsateele. Aga ennäe imet, metsateel vooris autosid veel mitu korda rohkem. Oli selline tunne, et sattusime Otepääle keset maailmakarika etappi suusatamises. sirge lõpus oli juba paista autosid parkimas, tükk maad enne Valgehobusemäe suusakeskuse parklat. Mõtlesime, et huvitav, kas tõesti on vastlapäeva liulaskmine nii palju inimesi siia mäele meelitanud. Lausa suurte bussidega oli kohale tuldud. Hiljem kodus selgus, et tegemist oli suusaüritusega teeme koos maakerale tiiru peale.

Mägede külas paistis, et sihime täpselt kell 17.56 väljuvat rongi. Reigo arvas, et peaksime väga rahulikult jalutama, et mitte liiga kaua rongijaamas passida. Mina olin jällegi täpselt vastupidisel arvamusel. Hakates metsateed mööda metsateed Aegviidu poole astuma sai järjest enam selgeks, et rongi peale jõudmiseks peame päris korraliku tempoga sammuma. Ning tempo kiireneski pidevat. Lõpuks Aegviidu rongijaama jõudes olime kõik ka korraliku treeningu kätte saanud, mille üle mul tegelikult väga hea meel on. Teel Valgehobusemäelt Aegviidu poole põikasime ka korduvalt üle Kõrvemaa 65 km suusaraja. Suusarada oli täiesti suurepärases korras. Isegi ilus klassikajälg oli sees. Eestis pole olnud ammu selliseid võimalusi suusatamiseks.

Rongijaama jõudsime umbes 10-15 minutit enne rongi väljumist. Rong oli juba ees, nii et saime kohe kohad sisse võtta. Istusime meeldivalt väsinute ja õnnelikena rongis, sõime šokolaadi ja arutasime, millal oli esimene talvematk, ning kus me siis 7 aasta jooksul kõik käinud oleme. Arvo avaldas lootust, et järgmine aasta vast on ikka rohkem rahvast kohal. Vähemalt meil oli taas seekord tore. Läbisime esimesel päeval 5 ning teisel 25 kilomeetrit, nägime ilusat loodust, hingasime värsket õhku, sõime suurepärast toitu ja ka trenni saime tehtud.

Ning juba jõudiski rong Tallinnasse. Kas pole kadestamist väärt?

SO EMV lühirada ja märketeade

Suusaorienteerumise Eesti meistrivõistluste lühirada ja märketeade olid seekord JOKA korraldada. Otsustasin, et ei hakka suusameestega seekord rinda pistma ja pakkusin Paul'ile välja, et võin tulla appi korraldama. Pealegi pole ma juba tükk aega aidanud klubil midagi korraldada. Viimastel kordadel olen kogu aeg olnud väljas võistlejana. Paul arvas, et võiksin seekord spiiker olla.

Ja laupäeva hommikul sõitsimegi Valgehobusemäe suusakeskusse, kus seekord võistluskeskus oli. Nojah, ega seal palju muid variante polegi, sest Järvamaal on orienteerumiseks-, ammugi siis suusaorienteerumiseks sobivate maastikega suhteliselt kitsas. Üks nendest vähestest võimalustest ongi Jäneda-Nelijärve-Valgehobusemäe kant, ning teine siis Mustla-Nõmme. Üle väga pika aja toimusid seekord suusaorienteerumise Eesti Meistrivõistlused väljakuulutatud ajal. Viimased aastad on alatise lume puuduse tõttu suusaorienteerumise võistlusi pidevalt edasi lükatud või sootuks tühistatud. Ka eelmise aasta eestikad olid alles detsembri viimastel päevadel. Nii võibki juhtuda, nagu Leho Haldna laupäeval mainis, et teed korra trenni ja saad kahe aasta suusaorienteerumise medalid paari kuu jooksul ära noppida :o).

Aga kuidas mul siis kommenteerimine välja tuli? Ei oskagi ise hinnangut anda. Vähemalt sai info edasi antud. Arvan, et alguses oli küll konarlik. Üritasin küll aeg ajalt midagi öelda, aga kui kaua neid stardiprotokolle ikka kommenteerida, hakkab ju ära tüütama. Õnneks läks suusarajale ka Kristjan, kelle kohta sai mõne mahlakama repliigi ka poetada, kuna talle olid suusad rajal ilmselgeks takistuseks. Kui võistlejad finišeerima hakkasid, läks minu jutt ka juba sujuvamaks. Vähemalt mulle endale tundub nii. Siis sai pidevalt arvutist jälgida, kes parajasti rajalt tuleb ja mis ajaga. Kahju on ainult, et arvuti ei suutnud näidata kohe võistleja finišeerimisel, mitmendale kohale ta oma võistlusklassis platseerus. Selleks tuli aeg ajalt tulemusi välja printida. Esimese päeva lühiraja tulemusi näeb siit.

Teisel päeval oli kavas märketeade. Seda oli kommenteerida ja ka kindlasti raja kõrvalt jälgida tunduvalt vaatemängulisem ja põnevam. Pidevalt saabusid võistlejad, kes olid saanud metsas punkte märkides erineva arvu trahviringe. Sellega seoses mängiti kohad pidevalt ringi. Võistluse käigus hakkasid võistlejad saabuma erinevatelt ringidelt, siis oli keeruline jälgida, kes parasjagu millise koha peal sõidab. Ka tulemuste toomine finišist osutus raskeks, kuna kogu aeg keegi saabus. Selle tõttu kannatas veidi kõikide võistlusklasside tulemuste kajastamine, aga arvan, et põnevust oli ikkagi kuhjaga. See on kindlasti selline alla, mis orienteerumisspordi vaatemängulisemaks ja selle jälgimise huvitavamaks muudab. Ootan juba huviga, mis suunas tehnika pidev areng orienteerumissporti mõjutab. Teise päeva tulemusi saab näha siit.

Twister Adventure Camp

Twister Adventure Team, ehk siis meie, korraldab multispordi laagri 13.-15. veebruaril Jäneda piirkonnas.

Sellest laagrist on võimalik osa võtta saates e-maili info@twister.ee või helistades 5215672. Kohtade arv on piiratud.

Laager ise näeb välja järgmine. Treeningkordi on 4. Reede õhtul, laupäeva hommikul ja õhtul ning pühapäeva hommikul. Maastikule on paigaldatud kontrollpunktid. Neid on võimalik läbida joostes, suusatades või rattal, vastavalt sellele, millist trenni keegi eelistab. Võib ka kõik liikumisviisid eri treeningkordadel ära proovida. Kaardid saab loomulikult ka :). Ühel õhtul saab ka sauna, ülejäänud ajal on soe dušš.

Senised arvutused näitavad, et maksumus koos ööbimise, sauna ja söökidega (reede õhtul, laupäeval 3 x ja pühapäeval hommikul ja lõunal) tuleb kuskil 1000 krooni kanti.

Detailsem info saab lähiajal ka meie kodukale www.twister.ee

5. Winter Xdream

Seekord käisime Ida-Virumaal, Pannjärve suusakeskuses XDreamil võistkonnaga ESTO Amatöörid, koosseisus Maku, Kristjan ja mina. Kuna lume paksus maastikul oli eelinfo põhjal 10-25 cm (tegelikult väga üle 5 ei venitanud) ja meie erilised rattapeded ka pole, siis välistasime kohe võimaluse, minna rada läbima rattaga. Sama aga ei teinud Erki, Sven ja Marge, kes just rattaga otsustasidki minna. Hiljem selgus, et see oli suur viga. Meie panustasime pigem jooksule, aga võtsime ka suusad kaasa, juhuks, kui tõepoolest nii palju lund on, kui korraldajad lubavad.

Kaks päeva enne võistlust oli mul hommikust saadik enesetunne jube jama. Arvasin juba, et tulebki endale asendaja leida. Samas ikka tahtsin ise minna. Nii ma siis ei teinudki esialgu midagi, peale selle, et kallasin päev otsa kuuma teed kõrist alla. Õhtul segasin seda juba universaalse ravimi Jägermeistriga. Ja ennäe imet, laupäevaks oligi enesetunne jälle täiesti normaalne. Kurk ainult natuke kipitas veel. Nii et hakkasin laupäeval tee joomisega jälle uuesti pihta. Lõuna paiku, kui ma Erki juures suuski määrimas käisin ja Marge pakkus teed või kohvi, siis oli mul igatahes teest juba nii kõrini, et otsustasin hoopis tassi kohvi juua. Arvasin, et mine tea, kui kaua ma nüüd jooksukunnide Maku ja Kristjaniga XDreamil vastu pean, kui nii värskelt alles haige olnud. Ei osanud nagu millegagi eriti võrrelda ka, kuna ma olen haige tavaliselt nii umbes korra 10 aasta jooksul. Minu õnneks selgus, et ei olnudki hullu midagi ja olin kuni lõpuni päris heas seisus.

Hommikul kohale jõudes paistis, et lund on siiski suhteliselt tagasihoidlikult, nii et arvasin, et suusatama me minema ei hakka. Kristjan ja Maku arvasid sedasama, aga sel põhjusel, et nad olid eelmisel õhtul 10 minutit proovinud ja jube külm oli hakanud. :) Niisiis olime stardis jällegi jooksuga. Esimesse punkti minnes olime oma otsusega juba väga rahul, kuna jääkonaruste peal suusatamine tundus suuskadele ikka väga valus olevat.

Valisime alustamiseks suurema lõunapoolse ringi. Aga ega seal vist suurt vahet polnud, pikkus tuli ikka enam-vähem sama neil, kes kõik punktid ära võtsid. Juba alguses hakkas tunduma, et suusad oleks olnud ikkagi kõige mõistlikum valik. Ja alguses oli veel kõige suusaradade vaesem osa. Mida aeg edasi, seda enam olin kindel, et suusaga oleks raja kiiremini läbinud. Kui arvestada asjaolu, et Jüri Pärniku ja Tõnu Tänava võistkond tegi meile lõpuks pikalt pähe, üldjuhul peaksid nad meist ikka veidi vaiksemalt liikuma, siis arvan, et kindlasti oli suusk võidukas. Jah, kõik esikolmiku tiimid olid jooksuga, aga nad olid ka 100% tipporienteerujad. Ja jooksukiirus oli neil ikka meeletu.

Meie liikusime aga rahulikult. Jalg ikka ilusti läbi mõnesentimeetrise lumekooriku vajudes. Enne 53 punkti tekkis mul ja Kristjanil väike vaidlus Makuga teemal, mis järjekorras järgnevad punktid võtta. Kuna meid oli aga 2, siis jäime seekord peale. Edasi saime jälle rahulikult sörkida, kuni hakkasime jõudma kanalini, mille kohta oli teada korraldajate eelinfo, et sellest on raske üle saada. Ja oligi, täiesti lahtine kanal, ja väga lai ka veel. Alguses vaatasin, et saab mingit palki mööda üle, aga olles paar varvast õrnalt märjaks teinud liikusime siiski mööda kraaviäärt edasi, kuni leidsime koha, kus saime köielkõndi harjutada. Pääsesime kõik ilusti üle ja noppisime 2 punkti, mis teisel pool kanalit oli. Ning taaskord tuli sama kanalit teise koha pealt ületada. seal oli olukord juba veel parem. Samal ajal tuli teiselt poolt üle oja ISC X-Hiking team, kellel olid käes metsast võetud toikad. Niisiis ootasime nad ilusti ära ja liikusime samade toigastega teisele poole tagasi.

Edasi oli jälle tavaline punktide noppimine, kuni kaardi edelanurgani. Sealt edasi kaardi kagunurga juurde liikudes oli meie hinnangul ainuke koht, kus ratturitel sel rajal eelis oli. Õnneks seal ühtegi ratturit meile vastu ei tulnud. 73 punktist alates hakkasid meile vastu tulema hoopis liidervõistkonnad. Üks karmima tempoga kui teine. Kõigepealt Olle, Andreas ja Marek. Siis Tammemäed ja Jürgen. Siis juba Eensaared ja Abram jne.

Peale joogipunkti ja SI-pulga mahalugemist tekkis jälle Makuga väike arutelu, mispidi järgmised punktid võtta, aga ka selle arutelu kallutasime enda kasuks, kuna Maku ei näinud kaardil 46 punkti, kus me ka veel käinud ei olnud. Lõpus mõtlesime liikuda 39-37-35-36 jne ja jätta kõige viimasteks 38-75/76-41. Kuna aga mitte keegi ei olnud liikunud trajektooril 39-37, siis ei hakanid me ka ise sinna võssa rada sisse lükkama ja valisime hoopis variandi 39-41-75/76- 38 37-jne. Ja ei läinud 6 tundigi, kui juba olimegi 5. XDreami finišis. Hiljem selgus, et 18 kohaga. Normaalne. Ja haigusehakatis ka läinud.

Ruka 2009

Juba suvel teatas Marge, et meie mökki on jälle kinni pandud ja jaanuari lõpul saab jälle Rukale suusatama minna. See oli suurepärane uudis, kuna see mökki oli tõeliselt tasemel.

Aga nii lihtsalt need asjad siiski lõpuni ei läinud. Vahepeal oli majandussurutis (mingi imelik haigus, mis levib eriti Eesti ettevõtete juhtkondades) ja muud edasilükkamatud kohustused teinud omad korrektiivid ning enamus reisiseltskonnast teatas, et nad ei saagi sel aastal tulla. Niisiis muutsime oma suurepärase mökki väiksema vastu. Et asi veel keerulisem oleks, teatas omanik, et elektriga on mingi jama, niisiis pidime ka selle onni teise vastu välja vahetama.

Vähemalt seekord läks õnneks. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui rahvas peale, paadiga üle lahe ja 836 kilomeetri pikkune autosõidumaraton võis alata. Seekord läksime kahe autoga: Ekipaaž nr. 1 - Killer 3, koosseisus Sven'i pemm, Sven, Pääsu, Pilleriin ja Robert ning Ekipaaž nr. 2 - Krõbe Ribi, koosseisus Passat, mina, Kristel, Andreas, Kuldar, Triin.

Ega seal sõidu ajal midagi huvitavat ei juhtunudki, väljas läks järjest valgemaks, tee läks järjest libedamaks (see selgus siis, kui oli vaja pidurdada või kiirendada) ja 10 tunni pärast, olles iga paari tunni tagant väikse peatuse teinud, jõudsimegi Rukale kohale. Viimane tund möödus muidugi Rukal õiget onni otsides.

Nagu ikka, ei viitsinud me seda järelejäänud tundi mäe avamiseni magamiseks kulutada, vaid käisime saunas, panime riidesse ja läksime kohe mäele. Seekord pidime olema 3 päeva mäel ja viimasel päeval teha midagi muud. Seekord sai selleks mootorsaaniralli.

Lund oli Rukal ka sel aastal mõnusalt. Kõige lahedam oli endiselt radade vahel erinevaid metsavahelisi lõike forsseerides.

Esimene päev mööduski põhiliselt mäel. Vahepeal käisime ainult majas lõunatamas. Tõelise mäehundi tiitlit on väärt muidugi Pilleriin ja Robert, kes olid kõik 4 kohal oldud päeva kogu aeg mäel. Hommikul esimese tõstukiga üles ja õhtul viimasega. Kusjuures ilma igasuguste lõunapausideta. Meie võtsime asja natuke rahulikumalt ja üritasime ikka murdmaarajale ka mõnel korral pääseda. Lisaks pidin ma Kristeliga ära jagama Andrease suusa ja kelgutunnid. Esimesel õhtul, nagu ka teistel, mängisime Eesti ja Aliase lauamänge. Ning võtsime muidugi vastu ka külalisi. Selgus, et Tom ja Nele olid ka samal ajal samasse kohta planeerinud oma suusareisi. Sellega seoses oli seltskond esimesel õhtul veidi suurem.

Äärepealt oleks mul õnnestunud Rukal ka oma firma asutada. Kuna meil oli sel aastal palju niisuguseid inimesi kaasas, kes mäesuuskadega just eriti sina peal ei olnud, siis õnnestus mul saada auväärne suusainstruktori ametikoht. Esimesel päeval õppis suusatamist Triin. Kristel ka, aga tal tuli juba hästi välja. Teisel päeval pidi mäele tulema Kuldar. Ta ei viitsinud aga hommikul ära oodata, kuni me Sven'iga murdmaad sõidame ja otsustas üksi mäele minna. Kui me pärast murdmaaringi saunas olime, tuligi mäelt parasjagu Kuldar ja teatas, et mäesuusatamine ei ole ikka tema ala ja ta ei kavatse sellega rohkem enam tegeleda. Õnneks saime ta ikka järgmisel päeval uuesti proovima ja peale mõnede nippide omandamist leidis ta, et tegelikult on suusatamine ikka päris lahe. Lisaks sellele arvas minu suusatundidest kasu olevat ka Nele. Meil ei õnnestunud oma mäel oldud aegu aga kuidagi klapitada ja lõpuks, kui ma ta'ga mäel kohtusin, tuli tal suusatamine juba päris hästi välja. Biznessplaan jäi küll millegi pärast seekord ellu viimata, kuigi mul oli kõik väga hästi läbi mõeldud. Kuna mäepilet maksis 88 EURi ja kohalik suusarent 66 EURi, siis otsustasin, et minu suusatund võiks maksta 44 EURi. Aga praeguseni on kõigil veel arve maksmata. Peaks vist inkassofirmaga läbi rääkima?

Viimasel päeval, nagu juba öeldud sõitsime seekord saani. Saime omale kohalikust laenutusest 550 kuubikulise relva. Päris pull aparaat. Kui ikka pöidlaga vajutasid, siis hüppas kohalt minema suhteliselt kiiresti. Pärast seda oli autoga päris imelik sõita, tundus, et ei ole mitte mingit kiirendust. Ka saaniradu on Ruka ümbruses piisavalt, nii et möllata sai omajagu. käisime kahekaupa sõitmas. Metsavahel sai rahulikumalt võtta ja järvede peal proovisime kiirendust. 120 km/h pigistasime välja, kui tükk aega kogus. Metsas sihi peal saime saani paar korda hüppesse ka. Laenutusest öeldi, et peaksime 8 tundi 20-30 liitri kütusega hakkama küll saama. Meie kallasime aga lõpuks 40 liitrit sisse. Läks vist vajutamiseks? Igal juhul kui saaniga sõita, siis ees roolis on päris mõnus olla, aga taga raputab hirmsasti ja on jube külm. Eks see oleneb ilmast ka. Aga Sven ja Kuldar ütlesid mõlemad järgmisel päeval, et selg on haige. Mina sain sama öelda käte kohta. Õhtul pimedas proovisin ka üksi sõita, siis tundus saam kuidagi liiga kerge. Eriti kui järvel kiiruskatseid teha. Kõige lahedam oleks teha mitme saaniga mingit matka. Nii et kõik oleks eraldi saaniga.

Pühapäeval alustasime siis hommikul 8st tagasisõitu. See kulges enam vähem plaanipäraselt, kui välja arvata see, et Sven'i auto sidur arvas Helsingisse jõudes, et selleks korraks on töötatud küll. Täpselt sadama väravast sisse sõites ei liikunud auto enam meetritki. Lükkasime siis auto praamile, kuna köie, mis Sven'il autos oli tõmbasime katki. Tallinnas jälle samamoodi laeva pealt maha ja saime uue köie abil auto Sven'i maja ette transporditud. Peale väikest alkomeetrisse puhumist Järvevana teel saigi seekord suusatamas käidud ja politsei ka sponsoreerimata jäetud.

Lõpetuseks väike kelgutamise stiilinäide Andreas'elt.

Esimesed 20 km suuska.

Kui vahepeal ei ole midagi olulist sündinud, kõik on kujunenud stiilis kodu - töö - kool - trenn - kodu, siis sel nädalavahetusel, ennäe imet, sadas lumi maha. Ja et täna on olnud äärmiselt suurepärane ilm, tegelikult siiski veel palju suurepärasem, siis saingi suusad välja otsitud ja Nõmme suusaradadel esimesed 20 kilomeetrit seljataha jäetud.

Esimesed laskumised võtsin küll natuke ettevaatlikult, kuna lisaks pikale pausile murdmaasuusatamises oli seoses kriisiolukorraga (või pigem siiski paradiisiolukorraga) mõni valgusti suusarajal töö lõpetanud ja see pani asja veidi rahulikumalt võtma. Samas, mida ring edasi seda paremaks tunne läks. Ei olnud isegi seda imelikku iga-aastast esimese suusatamise valu eespool säärekonti.

Rada oli mõnus ja suusad libisesid samuti suurepäraselt, ehkki pulss oleks ju võinud kokkuvõttes veidi madalam olla. Loodame, et lund jätkub veel kauaks (või siis et ta tuleb peale nädala lõpus ära sulamist ruttu tagasi) ja sel aastal saab erinevalt eelmisest rohkem kui kaks korda Eestis suusatada.

Seiklussport Läti moodi - Bike Adventure Raid 2008

Laupäeval kella 12-st kuni pühapäeval kella 12-ni olime üle pika aja jälle Lätis võistlemas. Võistkonnaks siis seekord Tris Punkti: Mina, Maku, Elo ja Leivo.

Taaskord üllatasid Lätlased eriti suure koefitsendiga aegade arvestamisel. Kui ükskõik millises teises riigis oleks taolise pikkusega raja läbimine võtnud nii umbes 8 tundi, siis Lätis kulus peaaegu kogu 24 tundi ära.

võistlus algas laupäeval kell 12 proloogiga, milleks oli politseiautode saatel võistluskeskuseks olevast koolimajast 3-4 kilomeetri kaugusel oleva linnakese keskväljakule sõitmine. Linna keskväljakult anti start esimesele jalgsietapile kell 12.30.

Stardisignaali kõlades tormas kogu võistlejate rivi parki, et leida seal kasvavate puude küljest oma võistkonna numbriga kaart. Kaardi peal tuli aerofoto abil leida punktide asukohad ning seejärel läbida umbes 5 kilomeetri pikkune jooksuetapp. See etapp läks meil suhteliselt hästi ning suundusime järgmisele rattaetapile esimeste hulgas.

Järgmine etapp koosnes kolmest punktist, millest esimeses tegime igaks juhuks jalad märjaks. Teised punktid tulid suhteliselt valutult kätte ja rattaetapi lõpus sõjaväeossa jõudes olime 2. kohal, tagapool ainult Team Vaude'st, kus seekord olid võistlemas Reigo, Siiri, Sven ja Erki.

Sõjaväeosas saime läbida väikse 2,5 kilomeetri pikkuse jooksuetapi. Jooksurada kulges mööda eriti suure mahajäätud sõjaväeosa territooriumit. See etapp läks samuti kiirelt ja uuesti rattaetapile minnes saime kaardid kätte ainult veidi peale Team Vaude'd.

Järgnev 50 kilomeetrine rattaetapp oli juba ehtne Läti multisport. Siin oli loomingulisest mõtlemisest väga palju kasu. Ja punkti poole sõites ei võinud kunagi kindel olla, et seal, kuhu me sõidame ka reaalselt punkt on. Nimelt anti kätte paber, kuhu olid kirjutatud järgmisse punkti mineku suund (näiteks 237 kraadi) ning kilometraaž (näiteks 5,43 km). Nende andmete põhjal tuli 1:75000 kaardi pealt leida oletatav punkti asukoht ja siis sinna sõita, lootes, et punkt tegelikult ka seal on. Esimene punkt oli kohe sealsamas sõjaväe territooriumil. Edasi tuli aga minna juba kaugemale. Kohe sõjaväeosast välja minnes saime paarsada meetrit käia põlvini vees, kus oli jääkiht peal, nii et ka kuivadest jalgadest võis edaspidi ainult unistada. Teel teise punkti sattusime kokku Team Vaudega ning oletatavas punkti asukohas "kammisimegi" tükk aega. Siis aga arvutasime veelkord meetreid ja sentimeetreid ringi ning jõudsime järeldusele, et punkt peaks siiski veel natuke maad edasi olema. Peale mõningat rattasõitu leidsimegi punkti üles. Ka järgmise punkti otsimisega läks meil tükk aega, kuna punkti asukohta, milleks oli vana raudtee tammi peal asuv puu, ei õnnestunud kuidagi kaardi pealt tuvastada. Punkti jõudes tulidki juba järgnevad võistkonnad, kelle eesotsas loomulikult Estonian Adventure Team (Randy, Tiit Pekk, Urmo ja Viivi). Edasi tegime rattaga natuke kiiremat tempot ning peagi olidki võistlejaterivi eesotsas kõik 3 Eesti võistkonda.

Asi hakkas juba päris hästi edenema ja vahe muudkui suurenes, kuni tuli esimene tagasilöök. Järgmine punkt pidi asuma mingis sahtis, mis omakorda asus sõjaväeosas. Sõjaväeossa jõudes hakkasimegi punkti otsima, kohtadest, mis meile vähegi sahti meenutasid. Nii lihtsalt see asi aga ei läinud ja juba hakkasidki Läti võistkonnad ükshaaval punktipiirkonda sisenema. Lõpuks oli juba päris paju võistkondi ühe koha peal koos ning käis suuremat sorti sebimine. Lõpuks, kui kellelgi ei olnud enam ühtegi ideed punkti asukoha suhtes leidis Randy kuskilt maeiteamitukorrust maa alt saja nurga tagant punkti. Natukese aja pärast olid taas Eesti võistkonnad juhtpositsioonil.

Seegi kord ei tulnud tagasilööki kaua oodata. Mõne punkti möödudes otsisime ühte Castle mound nimelise legendiga punkti 2 kilomeetrit valest kohast lõpuks üle tunni aja. Selle tulemusena oli võistlejaterivi täiesti segi paisatud. Paistis, et Lätlased ise teadsid väga täpselt, kus nimetatud punkt asuda võiks. Lõpuks kui punkti kätte saime ja järgnevasse jõudsime oli segi paisatud ka eestlaste võistkonnad, kuna korraga punktis asuval ronimisülesandel sai korraga tegutseda vaid 2 võistkonda ja erinevad võistkonnad said köiega erineva kiirusega hakkama.

Peale ronimist saime veel rattaga kohalikus mõisapargis mõned punktid võtta ja sõjaväe takistusriba läbida ning oligi juba järgmise 10 kilomeetri pikkuse trekkinguetapi aeg.

Trekkingusse jõudsime juba esikümne lõpuosas koos Team Vaudega. Trekkingul midagi eriti olulist ei sündinud ning mõningase võsas ja soos ragistamise järel olimegi jälle vahetusalas tagasi. Vahetusalas sõime igaüks taldrikutäie suppi ning jätkasime oma teekonda 36 kilomeetrise rattaetapiga võistluskeskusse.

Järgnev rattaetapp oli traditsiooniline rattaorienteerumine. Tehes mõned väiksemad vead jõudsime võistluskeskusse öösel kell 3, et mõningase kehakinnituse ja sokkide ning jalanõude vahetamise suunduda juba põhivõistlusele. Põhivõistluseks oli 60 kilomeetri pikkune rattast ja trekkingust koosnev rogain.

Alguses arvasime, et järelejäänud tundidega ei õnnestu meil kogu 60 kilomeetri pikkust rada läbida. Otsustasime võtta 3 alumist punkti kõigepealt ning seejärel vaadata, kas läheme trekkingusse, või jätkame ülemise rattaosaga, jättes kõige kaugema punkti vahele. Olles alumise osa rattast ära sõitnud otsustasime vaatamata pimedusele läbida järgmisena trekkinguetapi, et jääks võimalus piisava aja olemasolu korral siiski üritada kõikide punktide võtmist. Nagu selgus, osutus see otsus vägagi heaks taktikaliseks plaaniks. Lisaks sellele, et me trekkingul eriti viga ei teinud ja selle suhteliselt kiiresti läbisime, andis see võimaluse vahepeal ka rattasõidust puhata.

Trekkingu viimases punktis läks väljas ka uuesti valgeks ning edasine rattasõit läks puhanuna ja valges juba oluliselt kiiremas tempos kui enne trekkingut. Viimase rattaosa alguses kella vaadates selgus, et jõuame kindlasti läbida kõik punktid ning aega jääb üle umbes 30 minutit kuni 1 tund. Tee peal vastu tulnud Team Vaude aega ja väsimust hinnates arvasime, et oleme ka neist kindlasti kiiremad. Lõpuosas enam midagi üllatuslikku ei juhtunudki, ning olime finishis 58 minutit enne 24 tunni lõppemist.

Kokkuvõttes võib võistluse kindlasti kordaläinuks lugeda. Eriti, kui arvestada eriti õnnestunud taktikat võistluse rogainiosas. Viies koht on sellises konkurentsis väga hea tulemus. Eriti rõõmsaks teeb ka vähene kaotus näiteks Estonian Adventure Team'ile ja kindlasti ka E-Bike'ile.

Randy tiimil muidugi nii õnnelikult ei läinud, kuna korraldajad olid ilmselt ära tüdinenud eestlaste pidevast võitmisest läti multispordi võistlustel, ning otsustasid väikese trikiga eestlastele koha kätte näidata. Nimelt anti takistusriba kiirema läbimise eest kolmele võistkonnale 1 lisapunkt, mille tulemusena langes tunnise eduga lõpetanud Estonian AT kolmandale kohale. Niisiis 1 väike viieminutiline lisaülesanne, mida enne võistlust isegi teada ei olnud, otsustas kogu võistluse saatuse. Noh, vähemalt Lätlased said tunda ennast nüüd kodus võitjatena :).

Võistluse info ja tulemused on kätte saadavad siit.