Xdreami I etapp - TALLINN

No lõpuks hakkab juba tulema. Xdreamil oleme siis sel aastal Maku ja Tomiga. Kolm orienteerujat - päris OK. Esimene etapp oli planeeritud Tallinnasse, alguse ja lõpuga Vabaduse väljakult. Palju oli diskussioone raja kulgemise teemal. Mis seal salata, isegi sai seda mõeldud. Tuleb tunnistada, et ei pannudki väga puusse. Kõige kahtlasem tundus võitja aeg 3:40, kui arvestada, et nii uisud, kui rattad tuli viia Piritale. Aga vahet ei olnud. Eks kõigil on sama rada.

Kell 11 kõlaski stardipauk. Alustuseks midagi keerulist ei olnud. Esimene punkt raekoja platsil ja järgmine Mere puiesteel Kalev Spa lähedal. Siis juba mööda joont Kadrioru poole, kus kunagi asus lõbustuspark. Rahvas kulges ühes pikas joas. Hoidsime sellist mõistlikku tempot, väga ei kihutanud. Kadriorus panime uisud alla ja mööda kergliiklusteed Pirita silla alla. Tomile jäi ülesandeks legend läbi töötada, aga uisu alguseks olin selle ise ka juba läbi vaadanud. Midagi eriliselt üllatavat ei paistnud. Uisus hakkas tunduma, et öösel oli Jüriöö olnud. Alguses sõitsid mööda Sven, Ets ja Rene, siis Elo, Alar ja Rein. Seda kõike arvestades asjaolu, et ma tõmbasin enda arvates täiesti mõistliku tempsiga. Ja tavaliselt on uisk olnud ikkagi minu tugevamaks küljeks. Samas ega midagi kurta ka pole, me olime ikkagi kiired, lihtsalt mõned olid veel kiiremad.

Pirita silla alt algas ratas. Rattas ka seekord mingeid erilisi üllatusi ei pakutud. Samas tegime seal oma selle etapi kõige suuremad vead. Vead siis mitte selles mõttes, et ei leidnud punkte, vaid selles mõttes, et teevaliku vead. Mõned etapid sõitsime otse, kuigi oleks pidanud ringi minema. Näiteks 12-13 ja 13-14. Kusjuures ütlesin veel Makule ja Tomile enne, et järgmise paneme ringi, aga kui teeotsa jõudsime läksid kõik sealt otse ja rada tundus vägagi sõidetav. Tegelikkuses aga oli küll sõidetav, aga keegi sõitis ees liiga aeglaselt ja mööda väga ei saanud. 16-17 etapiga oli aga täpselt vastupidi. Seitsmenda punkti juures nõlvast alla minnes lendas keegi mul kõrval. Ehmatusega vaatasin, et see on Maku. Tegi mingi salto laadse asja ja maandus pea ees maha. Nägu oli veits lõhki, reis sai ka obaduse. Õnneks nutma ei hakanud ja tõmbasime edasi. Viimase otsa enne 17 punkti panime nagu juba öeldud ringi. Ainus, mida ei oleks tohtind ringi sõita. See oli sellepärast, et ma ei lugenud hoo pealt välja surnuaia põhjaküljel jooksnud teed. Vaatasin, et keeluala ja kuna olime juba enne otse minekuga tünga saanud, ei hakanud pikalt mõtlema ka. Nii et teletorni vahetusalasse jõudes olid Reigo,Leivo, Mann ja Alar, Rein, Elo jälle vahetult meie ees.

Teletorni juures tuli ronida 13. korrusele. Mis seal ikka. Tempo oli ronides rahulik, kuna keegi tegi ees tempot, sain sel ajal süüa. Alla tulles hakkas jooksuetapp. Algus viis läbi botaanikaaia. Keegi meie ees tegi viga, ei hakanud järele tegema. Elo tiim püsis järgi. Enne järgmist vahetusala oli vaja veel maa alustesse katakombidesse kaht punkti otsima minna. Loterii. Minul ju lotoõnne pole. Esialgu panimegi valesse otsa, aga seal eriti palju ruume polnud nii et tulime peagi tagasi. Mingit rahvast uitas ringi päris palju. Siis võtsime kasutusele alternatiivse taktika. Kuna keegi ei tahtnud kaasvõistlejatele öelda, kui ta punkti leidis, siis hakkas ta hoopis oma võistkonnakaaslast niisama kutsuma. Näiteks, kui kuskilt kostis: "Peeter, Peeter", või "Mihkel, Mihkel", siis häälele koos Peetri või Mihkliga järgnedes olime peagi ka punktis. Ja nii kaks korda järjest. Nii et loterii läks seekord isegi valutult. Edasi kanuu alguse vahetusalasse.

Enne kanuusse saamist aga tuli palk õlal üks ring joosta. Maku ja eriti Tom on minust palju pikemad, mistõttu lootsin juba, et saan sisse võtta keskmise koha ja niisama moraalseks toeks olla. Tegelikult aga sain hoopis viimase koha ja Tom pidi keskmisena poolküürakil käima. No igal juhul õnnestus see palk kuidagi ümber lumehunniku tassida. Kanuupunktides käisime kogu aeg kanuuga, jooksma ei hakanud, ehkki natuke arutasime seda varianti. Silla alust, 31. punkti kanuust võttes tahtis vägisi jalad krampi tõmmata. Kanuus kipub üldse see nii olema, kui jalad väga kõverasse panna. Igaks juhuks sain Tomilt jahisadama juures ühe magneesiumi pulbri. 34. punkti juures vedasime kanuud natuke maad punkti ja tagasi. Pirita silla alt aga algas jällegi 4,3 kilomeetrine rulluisuetapp tagasi Kadriorgu.

Uisuetapil jõudsid meile jällegi järgi seljataga olnud ISC tiim. Seda suures osas muidugi ka tänu kiiremale uiskude vahetamisele. Joonorienteerumisele, tagasi vanalinna, mis kulges veidike erinevalt, kui Kadriorgu tulles läksime juba Koos nendega. Joone peal tegin küll väikese peteka ;) minnes ühes kohas valelt poolt maja, aga vahet sisse ei tõmmanud. Merekeskusest kostis valju Soome popmuusika ja põhjanaabrid trimpasid välikohvikus ohtrasti õlut. Vägisi oleks tahtnud mõne venna klaasi tühjaks kummutada, aga millegi pärast oli kiire. Vanalinnas oli enne Vabaduse väljakule minekut seekord ka paar punkti. Esimene lihtsalt mingi tänava ääres, aga teise punkti minnes tuli Schnelli tiigi juurest ikka Toompeale ronida. Alla, Vabaduse väljakule sörkides soovitas Maku lisaülesande punktid ära jagada. Kuna A oli kaugemal ja B ning C platsi peal, võtsin omale A. Sain tõukeratta. Tom tahtis ronida, nii et Makule jäi seekord kõrgushüpe. Kuidagi õnnestus meil lisaülesandel Elo tiimist mööda ka saada, nii et lõpetasime veidi enne neid. Pealegi hakkas neile lisaülesannete tegemine meeldima, nii et nad panid teise ringi veel.

Ilusa võistluse eest tasuks kümnes koht oli sel päeval maksimum, mis meil saavutada õnnestus. Ilma Jüriöö jooksuta, eelmisel ööl, oleksime ehk võinud rünnata kaheksandat positsiooni, aga üldiselt oleme rahul. Vähemalt on, kuhu edasi minna.

Tulemused.
Alade vaheajad.
Etapiajad.

52. Jüriöö Jooks Keilas

Njah, mis ma oskan öelda, paistab, et füüsiline vorm on hetkeseisuga tunduvalt parem, kui kaardilugemisoskus. Jalad jooksevad pidevalt ajult eest ära. Eks see tuleb kindlasti sellest, et jooksu, ratta, uisu, suusa vms treeninguid on piisaval hulgal läbitud (no alati võiks muidugi parem olla), aga kaarditreeninguid pole teinud põhimõtteliselt üldse. Ja kui mõtlema hakkasin, millal viimane kord nö päris orienteerumas sai käia, siis ...... no ega ei tulegi meelde. Mis kaardilugemisest me siin siis rääkida saame? Ja ühtegi vabandust mul ausalt öeldes varnast võtta ei ole. Ikka ise loll. Halb lugu on selle juures see et nii orienteerumises, kui ka seiklusspordis läheb füüsilist tugevust vaja täpselt sama palju, kui kaardilugemisoskust. Nii et kui üks täiesti ära unustada, siis on tulemus käes. Lisaks ei ole mul ka absoluutselt mitte mingisugust "lotoõnne". Aga ma ei saa aru mis halamiseks siin nüüd siis läks. Olen otsustanud hoopis oma kaarditreeningute osakaalu tunduvalt parandada. Ja "lotoõnne" kohapealt pidavat ka see õnn ikkagi tugevamaid soosima, nii et tuleb tugevamaks (loe targemaks) saada.

Nagu eelnevast sissejuhatusest järeldada võib, siis Jüriöö jooks läks mul p****e! Kui eelneval aastal tegime Jüriööl kõik suures plaanis õnnestunud jooksu, siis see aasta näitas, et päris mitmel on arenguruumi siiski piisavalt. Õnneks aga on Siku meil ikkagi orienteeruja ja tänu temale ka kaheksas resultaat tuli.

Jüriöö jooks on igatahes lahe ja ootasin seda võistlust juba ammu. Tasapisi lootsin joosta ikkagi JOKA esindustiimis. Enne võistlust aga hakkasid liikuma jutud, et esindustiimis jooksevad hoopis Jaan, Kristjan ja Kaarel. Alguses see mulle eriti ei meeldinud, kuna ei toimunud isegi mitte katsevõistlust, aga pikapeale hakkas see mõte mulle järjest rohkem meeldima, kuna Maku, Tomi, Liisu ja Hellega oleks olnud suurepärased võimalused esindustiimile ära panna. Paar päeva enne võistlust selgus aga ootamatult, et tekkinud kuulujutud ei vastanud siiski tõele, kuna olin ikkagi algusest peale planeeritud jooksma esimesse tiimi. :o) No mida iganes, igal juhul esimese tiimi kolmanda liikmena ma rajale sain.

Jaan Esimeses vahetuses oli teinud enam-vähem normaalse soorituse, nagu ka Evely teises. Olime JOKA teisest tiimist vist mõne minuti ees, kui ma rajale sain. Otsustasin võtta rahulikult ja joosta kindla peale. Esimene punkt oli kohe haigla sisehoovis, muret polnud. Teise punktiga läks juba pall korra natuke käest ära, aga tõmmasin kohe tagasi ja otsustasin jätkata rahulikumalt. Selja taha tekkis aga vist Rakvere dressis noormees, kes mind veidi häirima hakkas. Kolmas tuli ilusti, aga neljandaga rammisin läbi võsase metsa natuke liiga lõuna suunas. Viienda otsustasin joosta ringi, kuna mets oli risune. Rakvere mees hingas kuklasse. Kuuenda poole minnes see jätkus. Läksin vea peale välja, nagu rajameister lootis. Tüüp tuli kaasa. Ikka mulle ei meeldinud. Kui punktis olin, möödusid must Lauri Lahtmäe ja üks Võru tüüp. Kuna jooksin neist kiiremini, sain nad peagi kätte. Õnneks jäi Rakvere mees maha. Seitsmenda võtsin juba veidi enne Lahtmäed ja Võrukat.

Kaheksanda poole panin ees minema, teised jälitasid. Otsustasin püsida piisavalt kaua lagedal ja läbida punkti kindla peale, kuna tundus veidi kahtlane punkt. Nurka maha lõigates otsustasin leida kaduva raja, aga leidsin neid neli tükki. valisin oma arvates kõige suurema, aga ilmselgelt olin tulnud juba liiga kaugele. Teised olid kuhugi kadunud. Muidugi olid, nad läksid ju punkti! Järgmisega võtsin tempsi veidi alla. Töötas. Punti juures oli punt inimesi viga tegemas. Ma ei jäänud sinna sama tegema. Lugesin asjad välja ja läksin punkti. kümnes oli lihtne. Mööda teed ja nurk maha, otse punkti. 11 oli tõeline loterii, mida juba enne Tomi käest kuulsin. Otsustasin minna väga kindla peale. No nii kindla peale kui üldse võimalik tundus. Tee käänakust punkti peale minnes oli kaks varianti, kas jõuan punkti või panen mööda. Mets oli tihe. Nagu juba öeldud, "lotoõnne" mul pole, niisiis panin mööda, ehkki vahtisin pidevalt vasakule-paremale. Keerasin tagasi ja punkti jõudsin jälle koos Võru kutiga.

Järgmisse, TV-punkti ragistades jooksin tal jälle veidi eest ära. Kolmeteistkümnes oli jälle veidi kobina peale. Seekord panin otse täppi. See-eest punktist välja oleksin võinud veidi paremini minna. No see on muidugi juba väike iluviga. Nüüd läks lihtsaks. Üks punkt tänavate vahel ja järgmine pressikas. Üritasin tempot hoida, enam polnud väga võimalik viga teha. Olin enda omad juba ära teinud kah. Pressi minnes tundus, et Võrukas jääb maha. Peale pressi aga pressis ikkagi kannule. Lõpp oli jooksmise küsimus. Võrukas järgi ei saanud. Andsin Sikule teate üle. Ajal kui meie võistkonna tõeline normaalne orienteeruja rajal oli, olin mina pesemas. Kahju. Kristjan vormistas lõpu. Tulemuseks kaheksas koht.

Kokkuvõtteks oli minu poolt halb jooks. Lisaks sellele, et kaarti lugeda ei mõista, läksin ilmselt liialt rabistama. Lasin ennast liigselt häirida ka kaasvõistlajatest. Üldiselt tuleb rohkem orienteerumas käia. Ja seda ma teha kavatsengi. Aga mulle meeldis sellegi poolest. Jüriöö on ikka lahe. Kella kolme ajal istusime Makuga minu köögis laua taga, jõime õlut ja sõime kana- ja vutimune. Ikkagi munadepühad. Hommikul ootas ees Xdream.

Tulemused.
Vaheajad.

Maratonsport XT-Kevadseiklus Vilustes

Suvise hooaja esimene seiklusspordi start sai tehtud Maratonsport XT-kevadseiklusel. Algselt pidi võistlus toimuma Saarjärvel, aga kuna ilmastikuolud ei olnud jätkuvalt eriti suvised, siis koliti võistluskeskus Vilustesse ümber. XT sarjas osaleme, nagu ikka, Makuga kahekesi. Logistikaülesanded lahendasime võidukalt ning olles rattad Vinso teeristi läheduses olevasse, mudasesse rattaalasse viinud, jõudsime piisava varuga võistluskeskusesse kohale. Enne starti sai veel kaasvõistlejatega diskuteeritud ja Värskat kaanitud, kui avanes võimalus stardialasse koguneda. Erinevalt eelmisel ja järgneval päeval olnud +15 kreedisest päikeselisest kevadilmast oli laupäevane võistlusilm pilvine, vihmane ja tuuline.

Nagu eelneval suvehooajal tavaks saanud, oli kohe stardis lisaülesanne. 1x1 cm suurustelt kaarditükikestelt tuli päriskaardile lisapunktid peale kanda. Selle ülesande lahendasime vist enam-vähem kõige kiiremini ja suundusime oma arvates loogilisele ringile, jättes kohe eos välja võistluskeskusest põhjas olevad punktid. Kusjuures arvan siiani, et see oli õige otsus. Muus osas arvan, et tegime enda kohta seekord pigem halva rajavaliku. Nagu Maku pärast mainis, selliseid vigu me teha ei tohi. Siiamaani on rajavalik olnud meie selgeks plussiks, ka siis, kui füüsilise vormi kohta seda öelda ei saa. Muus osas ei olegi väga palju kobiseda, aga just 34 (mis oli lisaülesandega koos väärt 6 punkti) ja 27 oleks pidanud peale 53-ndat punkti läbi käima.

Kohe esimese 37. punkti poole joostes sain aru, et pingi peale valmis pandud kindad olid võistluskeskusesse maha jäänud. Esialgu eriti hull ei tundunud, aga kartsin natuke rattasõidu pärast. 37-45-20-39 läksid ilusti. Enne 20. saime küll jalad juba märjaks ja pool küntud põldu tahtis kosside küljes meiega kaasa tulla, aga see käib asja juurde. Peale 39-ndat saime juba natuke metsas ka mütata. Vesi tundus päris külm. Kaua ei tahtnud järjest vees olla. 53 tuli ilusti vastu, aga 25 poole minnes kadus rada ära. Sellest ei olnud aga eriti midagi, võtsime suuna ja läksime järgmise ülesküntud lageda nurka. 25-49-26 olid piisavalt lihtsad. 40 plaanisime algselt võtta teiselt poolt, asfaldilt, aga kuna ojad tundusid pehmelt öeldes jõgedena, tegime plaani ümber ja võtsime 40 järgmisena.

41-57-33-24 olid jooksmise vaev. Joosta selle eest oli aga mõnus. 41 juures nõlval, kus sambla all oli jää, pidin peaaegu alla lendama, aga pääsesin lihtsalt persekaga. Kell alguses pidevalt piiksus, kuna enne starti unustasin maha võtta eelmise intervalltreeningu märguanded. Et asi väga igavaks ei läheks siis tegime 48 punktiga väikese vea. Juba teist korda selle võistluse jooksul ei viitsinud legendi vaadata ja eeldades, et punkt on tee peal, panime sellest alustuseks mööda. Kuna aga suund läks juba väga valeks pöörasime otsa ringi ja tagasi minnes paistis ka punkt kivi taga tee ääres. Üks vastu tulnud tüüp tahtis kohe sama vea teha, aga päästsime ta ära. 23-ga probleeme ei olnud, küll aga tegime jällegi vea 42-ga, mille lähedusest leidsime ka suuremat sorti lumekoguse, kus oli piisavalt tülikas sumbata. Kusjuures põhimõtteliselt ei olnud sinna lumme ju vaja minnagi. Aga kes ütles, et lihtne peab olema? 31 ja 32 olid ainult vormistamise küsimus, enne vahetusala, ehkki vahetult enne 31 punkti tahtsid jalad põlvini külmas vees olles otsast ära kukkuda.

Alguses tahtsin pigem rohkem joosta, kui ratast sõita, kuna rattateed tundusid porised ja aeglased, aga läks nii, et jõudsime vahetusalasse umbes 2.10-2.15 peale starti. Vahetusalas oli ka 1 punkti väärtuses lisaülesanne, mille sujuvalt mööda panime. Kauguse hindamise asemel kasutasime punkti asukoha tuvastamist kaardi järgi ja mõõtsime kauguseks 240 meetrit, mis oli ilmselgelt liiga palju. No 1 punkt, vahet pole. Kuna plaanisime sõita ka ümber Meenikunno raba, otsustasime alustada punktidega 34-39-25-49-57 jne. Kohe esimeses 34-s oli ka lisaülesanne, kust saime veel 3 punkti lisaks. Seda oleks meil vaja olnud ka jalgsietapil. 39-sse viiv tee oli aga liimiga kaetud, nagu tsiteerib Täpi oma blogis Elo sõnu. Vajuta kuidas tahad, edasi ei liigu. Seetõttu otsustasimegi 25 punkti minekuks kasutada asfalti. Metsavahel olevad pinnasteed olid aga kohati päris mõnusad sõita. Mida ei saa aga öelda 33-29 vahelise lõigu kohta. 49-57 etapil läbisime ka ühe kohaliku Eraomaniku maad, kes oli viitsinud isegi metsa sisse viivale teele eravalduse sildid välja panna. Maja juures hoidsime igaks juhuks hinge kinni, et me kogemata härra isiklikku õhku oma kopsudesse ei hingaks.

48 ja 24 punktides oli juba kindel, et liimised kruusateed on röövinud palju aega ja ümber raba me enam sõita ei jõua. Maku tahtis ka loobuda 51 punktist ja minna kohe üles, aga veensin teda 51 siiski külastama, kuna 5 punkti on ikkagi 5 punkti ja seda pole kuskilt rohkem tagasi võtta. Niisiis käisimegi edasi-tagasi 51-s ära ja kihutasime mööda asfalti põhja, võistluskeskuse lähedusse. Ilmselgelt ei olnud meie rattaring mõeldud niisuguse valiku jaoks, aga enam polnud teha midagi. Pigem oleks tagantjärele analüüsides pidanud tegema valiku 29-48-51-24-33-57-49-25-39-34-22-44-35-46-47-55-36. Aga nüüd polnud enam teha midagi. Otsustasime kõigepealt võtta ringi 36-55-47 ja aja ülejäädes ka 46. Maanteeotsal hakkas vesi vaikselt läbi riietuse kehani jõudma ja tunda andis ka see, et kindad võistluskeskusse olid jäänud. Viimastes punktides olid näpud nii kanged, et pöidlaga enam käiku vahetada ei jõudnud. Õnneks oli lõpuni jäänud suhteliselt lühike maa. 46-t kahjuks enam läbida ei jõudnud ja kihutasime otse finišisse.

8-s koht ei ole kindlasti see, mida me sellel võistlusel saavutada lootsime. Ilmselgelt läksime seekord alt rajavalikuga, mis tavaliselt just meie trump on. Ja seda mitu korda. Kui arvestada veel seda, et ei viitsinud korralikult legendi lugeda, siis tuleb XDreamiks siit tõsiseid järeldusi teha. Üllatas aga nii suur alla jäämine parematele. Parima võimaliku valiku realiseerimisega oleksime minu arvutuste kohaselt saanud maksimaalselt 2. koha. Aga oleks p****l küüned, istuks laes...

Kiire sauna moodi asi ja supp sisse ning kihutasime edasi Puurmani suunas, kus tegime Makuga vähe pikema sauna. Minule jätkus õhtu juba vanaema 90.-nda juubeli tähistamisega.

Tulemused.

Andrus Veerpalu

Njah, ei lähe meil (eestlastel) viimasel ajal hästi. Kõigepealt viidi Eesti rattamatkajad, kellest minagi ühte tunnen, Liibanonis teadmata asukohta. Ja nende kohta ei ole siiani meil mingit adekvaatset infot. Igal hommikul raadiot lahti keerates lootsin (ja loodan ikka veel), et on leitud mingigi info, mis on viinud nende inimeste koju saamisele lähemale. Nüüd siis on Eesti kõigi aegade suurima sportlase ümber tekkinud olukord, millest hullemat on ühele sportlasele suhteliselt raske ette kujutada.

Kuulsin (õigemini küll nägin) sellest teemast kõigepealt juhuslikult möödunud laupäeval Postimeest sirvides. Esimese reaktsioonina tekkis küsimus, et mis jama see ajakirjanik nüüd ajab. Kas tõesti ei ole millestki muust kirjutada, kui Eesti kõige edukamat sportlast pasaga üle valada? Aga teema tekitas ikkagi huvi ja õhtuseid uudiseid ootasin huviga, et teada saada, kuidas asjaosalised ise asja kommenteerivad. Treeneri ja Suusaliidu kommentaarid olid aga vastupidiselt minu ootustele veel rohkem küsimusi tekitavad. Selle asemel, et konkreetselt öelda, et ajakirjanikud on idioodid ja ajavad täielikku jama, öeldi, et ei ole sellist asja, MINU ARUST, meieni küll infot pole jõudnud jne... väga segadusse ajav. Kõik justkui eitasid, aga mitte keegi piisavalt veenvalt.

Tegelikult on see lugu üleüldse suhteliselt segadusseajav. Ei oskagi, ma arvan, et ei ole absoluutselt vajagi kedagi süüdistada. Vastupidi, arvan, et seda vägagi emotsionaalset keissi tuleks nüüd edasi käsitleda absoluutselt ilma igasuguste emotsioonideta, väga kaine mõistuse ja korralike argumentidega. Eks meil siin Eesti tavainimeste hulgas on ikka see probleem olnud, et süütuse presumptsioon ei kipu eriti kehtima. Esimese infokillukese peale, mis keegi, kasvõi anonüümne allikas avaldab, kiputakse kohe süüdi mõistma ja mättasse tampima. Sellest on vahel tõesti kahju. Ma arvan, et isegi süüdimõismise korral, antud juhul siis A ja B proovi positiivsete tuemuste korral, tuleks inimesele ikkagi võimalus anda, süütõendid ümber lükata.

Aga kuidas siis hinnata erinevate osapoolte käitumist antud kaasuses?

Veerpalu - Kindel on see, et vaatamata sellele, milliseks lõppotsus kujuneb, on tema suurepärasel karjääril nüüd plekk küljes. Ja sellest on tõeliselt kahju. Õnneks ei kahanda see kuidagi tema medalite väärtust. Isiklikult ma ilmaski ei usu, et ta on mingeid keelatud aineid meelega tarvitanud. Ja ma ei usu ka et ta on neid teadmatult tarvitanud, kuna nii professionaalsete sportlaste, treenerite ja tiimide korral peaks olema absoluutselt välistatud, et niisuguseid asju läbi lastakse. Aga eks see tippsport on muutunud juba selliseks piiri peal mängimiseks. Taastumiseks vajalike aineid ja preparaate kasutavad kõik, pidevalt peab olema valvel, et kuidagi piire ei ületaks. Võtame kasvõi väidetava astmahaigete probleemi. Igal juhul olen ma Andruse poolt ja loodan, et see lugu laheneb tema jaoks kõige paremal võimalikul viisil ning nimi õnnestub pesta nii puhtaks, kui see võimalik on.

Alaver ja Suusaliit - Njah, eks nad tegid oma otsused vastavalt võimalustele parimal võimalikul viisil. Siiski ma arvan, et siia kapsaaeda võiks visata kõige suurema kivi. Kas varjata või kohe avalikuks tuua, ma ei tea, kumb oleks olnud parem variant. Ma loodan, et pika kaalumise tulemusena tehti tõesti õigem otsus. Ehk ei olnud tõesti mõtet kohe avalikkuse ette tuua. Aga varjamine on ainult üks asi, kui konkreetselt valetada, siis see on nagu natuke teine asi. Ehk siis kuna asjast oli keelatud enne mingit aega rääkida, siis oleks minu arvates olnud mõistlik öelda pigem ei kommenteeri, kui valetada. Mulle tundus, et iga mõtlev inimene sai nagunii nendest kommentaaridest aru, et kõik nüüd 100% korras ei ole. Samas on siin kindlasti hulk keerulisi nüansse, miks nii tehti, nii et süüdistada ei ole küll kedagi mõtet, eks tegutseti nii, nagu võimalik oli.

Meedia - Ka meediale ei ole nagu midagi ette heita. Ehkki esimesed reaktsioonid olid negatiivsed, siis meedia on tegelikult teinud oma tööd hästi. Eks nende ülesanne ongi avalikkust teavitada. Paratamatult on "paremad" lood niisugused, kus tulevad ilmsiks uskumatud asjad. Ja antud juhul, tuleb välja, oli tehtud head tööd ja probleem oli tõepoolest olemas. Mis ajakirjanik see olekski, kes niisuguse info saamise korral sellest ei kirjutaks, kuna tegu on rahva lemmikuga nr. 1. Ma arvan, et ta võiks siis kohe mingi muu elukutse peale minna.

WADA - WADA kompetentsis ei ole põhjust kahelda. Tegemist on niisuguse organisatsiooniga, mille puhul peaks igasugune eksimine olema välistatud. Nende töömeetodid, nagu ka pressikonverentsil kinnitati, on igati õiged. Ma usun, et ka info, mis proovidest tuleb on piisavalt usaldusväärne ja eelnevalt miljoneid korda läbi katsetatud, et ei peaks olema mingeid kahtlusi ebaõigsuses.

Endised rahvusvahelised konkurendid - Igalt poolt on nüüd hakanud tulema kriitikat. Küll oli see ammu teada, mõistetakse hukka, kritiseeritakse, öeldakse, et on ennegi dopingut pannud ... Ka see on suhteliselt mõistetav käitumine. Eks me isegi oleme dopinguga vahele jäänud sportlaste suhtes kriitilisemad. Ja kui tahetakse olla justkui õiglane ja dopinguga seostumine hukka mõista, siis tulebki ajakirjanikele öelda, mis asjast arvatakse, see üheselt hukka mõista ja taunimisväärseks tunnistada. Mida see peakski kahtlemata olema.

Lekitaja - Ei ole vist veel teada, kes selle info ajakirjanikele lekitas, aga see on nüüd jällegi see koht, mis küsimusi tekitab. Keegi, kes koos nende valitud inimestega otsustas, mida selle infoga teha ja teadis, et otsus on asja teadmatuses hoida, kuni vastava ajani, ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida ja informeeris sellest kedagi. Ma arvan, et mina küll endale otsa vaadata ei tahaks, teades, et selline info on minu kaudu ilmsiks tulnud. Ei tundu just eriti usaldusväärne inimene.

Kokkuvõttes loodan, et see lugu laheneb absoluutselt parimal võimalikul viisil ja Andrus Veerpalu jääb meie kõigi mällu, kui kõigi aegade üks suurimaid sportlasi. Edu kõigile asjaosalistele selles raskes töös!

Aga miks ma sellest kõigest üldse kirjutan? Kahtlemata on mulle kui eestlasele see teema äärmiselt valus. Ilmselt annab see jutt mulle võimaluse enda jaoks see asi natuke selgemaks saada. Pidades ka ennast mingil määral spordiga seotuks, tekivad paratamatult sellised küsimused mõtteid. Õnneks ei ole minu tasemel ja minu spordialade juures dopingust kuigi palju kasu. Need ained vist ajutegevust eriti ei võimenda? Aga eks selline asi on ikkagi piisavalt karm teema, kuna paljud harrastussportlased ei kujuta ettegi, et paljudes palavikurohtudes jms on dopinguained ilusti olemas. Üldiselt, vaatamata sellele, et ma olen arsti poeg, mulle igasugused tabletid ja asjad eriti ei meeldi. Niiet puhtaid ja ehedaid spordielamusi meile kõigile!