Räätsadega Laukasoos

Laupäeva hommikul ärgates oli postkastis e-mail Leivolt, kes tegi ettepaneku minna pühapäeva hommikul räätsadega Laukasoosse radu tallama. Peale laupäevaõhtust jaanuari kultuuriprogrammi avamist, NO99 teatrietendusega "Kes kardab Virginia Woolfi?", on ju ikka vaja ennast natuke tuulutada. Niisiis, kõik olid loomulikult kahe käega poolt.

Laupäeva hommikul kell 9 jõudsimegi retke alguspunkti, Peterburi maantee ääres, Loobu küla kandis. Sõitsime poolkogemata ühe kohaliku talumehe hoovi, kes lubas lahkesti meie 2 autot oma hoovi juurde parkida. Seekord olid pundis Leivo, Kaja, Erki, Marge, Kristel ja mina. Bahhillid peale, buffid pähe ja minema. Peale 50 meetrit käimist saime kohe ka räätsasid proovida. Plaan oli jalutada Laukasoo tagumise otsani ja tagasi. Erki võttis alustuseks tempotegemise enda kanda. Kuna ilmataadi juures oli meil eelmisest korrast väike ettemaks ees, õnnistati meid taaskord suurepärase ilmaga. Kogu päeva oli päike taevas ja külma nii umbes 10 kraadi ringis. Tempo oli mõnus, pildistamispeatustega liikusime nii umbes 18-23 minutit kilomeetrile.

Keskpäevaks jõudsime esimesse soovitud punkti - kõige suurema rabajärveni. Seal oli lausa ideaalne koht lõunasöögi jaoks. Leivo soojendas üles esimese osa kaasavõetud hõõgveinist. Jõime teed, hõõgveini ja sõime võikusid ja muud head-paremat. Kogu kaasavõetud kraam maitses, nagu ikka värskes õhus, suurepäraselt.

Peale lõunasööki aga alles läks huvitavaks. Mööda raba edasi marssides hakkasid vastu tulema esimesed laukad, mille vahelised ühenduskraavid olid kaetud mitte just väga tugeva jääga. Niisiis saime tehtud ka kerge kaugushüppetreeningu. Kuna sama rada mööda tagasi minna tundus meile liiga lihtsana, otsustasime liikuda raba äärde ja minna tagasi mööda jäätunud Loobu jõge. Erki oli taaskord põhiline tempomeister. Kui aga metsa all hakkas lumi kohati üle põlve ulatuma, aitasin ta hädast välja ja surusin ka veidike rada.

Loobu jõgi tundus täiesti mõnusalt jalutatav, nii et hakkasimegi mööda seda astuma. Igaks juhuks hoidsime teineteisega väikest vahet, juhuks kui peaks mõni koht vähe õhema jääga olema. Juba esimese 50 meetri järel selgus, et Erki jõulusöömingud olid täielikult kontrolli alt väljunud ning ta parem jalg vajus koos räätsaga läbi jää. Reaktsioon oli õnneks hea ja pääsesime ainult ühe märja jalaga. Mis seal siis ikka, olime natuke ettevaatlikumad ja marssisime edasi. Järgmised 100 meetrit ja seltskonna kogukaim liige :o) oli taaskord jões. Sedakorda juba külili. Väänasime Erki välja ja otsustasime, et märksa mõistlikum on liikuda edasi jõe ääres, mööda metsa. Läksimegi ettevaatlikult üle jõe, aga veel enne kõrget kallast kostis uus ragin. Ei Erki ei kukkunud sisse, hoopis Leivo seisis rinnuni mingis augus, mida Marge pärast kirjeldas nagu välipeldikut. Olles sealt 10 sekundit välja vaadanud, avastas ta, et augu põhjas on ikka vist vesi. Nii et tõmbasime ta sealt välja.

Ülejäänud tagasitee läbisime mööda lumme mattunud metsateed astudes. Vahepeal tegime ka väikese peatuse ülejäänud hõõgveini, tee ja toiduga. Viimased poolteist kilomeetrit saime kerget sörki lasta ilma räätsadeta. Leivo GPS arvutas meie läbitud distantsiks 17 kilomeetrit. Jällegi äärmiselt mõnusalt veedetud aeg veel mõnusamate inimestega.

Leivo kommentaarid ja pildid.
Kaja kommentaarid.

Ja talv on endiselt lahe!

TALV!

Talv on ikka üks äraütlemata mõnus aastaaeg! Eriti, kui me ka siin Eestis seda kõva häälega niimoodi kutsuda saame.

Ühel tavalisel argipäeva õhtul, enne jõule, pidime Sveniga jooksma minema. Siis aga sadas ööpäev otsa taevast lund alla ja helistasin Svenile, et asendaks jooksutrenni hoopis suusatamisega. K...t seda teab, kaua seda lund meile sel aastal antakse. Olgugi, et suusad olid mõlemal täiesti ettevalmistamata, tundus see siiski suurepärase mõttena. Ja tõepoolest, mitte ainult mõte ei olnud suurepärane. Veendusime, et suusatamine on tõepoolest äärmiselt mõnus spordiala. Mõned tõusud olid Nõmme rajal natuke pehmed ja rada pooleli, aga Harku ring oli väga suurepärane. Rahvast oli sõitmas ka ainult mõni.

Peale jõule mõned päevad suusatamas käies oli olukord juba veidi teistsugune. Rajad olid jäiseks ja vaoliseks sõidetud. Libises küll hästi, aga sõita oli halb. Rahvast oli rajal murdu. Ja seda mitte ainult Nõmme radadel. Ka Harku ring oli paksult rahvast täis. Ka ennast Björn Dääliks suusatanud rahvasportlastest möödumine ei läinud kuigi libedalt. Mööda saamiseks tuli eessõitja õlale koputada, kuna iPod oli kõrvas maksimumini keeratud ja ega ise ju keegi selle peale ei tulnud, et keegi temast, kui suurepärasest suusahundist kiiremini võiks sõita. Aga kõigest sellest hoolimata on suusatamine jätkuvalt mõnus.

Lund tuli aga iga päevaga 10 sentimeetri jagu juurde. 31. detsembri võistluse saime pidada vähemalt poolemeetrises lumes. Selle käigus saime üle põlve ulatuvas puuderlumes korralikult ära testida ka oma paar aastat tagasi soetatud räätsad. Nüüd on vähemalt pilt selge, millal, kus ja kuidas nendega tegutseda. Kui üksinda kõndida, siis võib sellises lumes räätsadest pigem kahjugi, kui kasu olla. Räätsaga ei vaju küll päris nii sügavale sisse ja jalgealune pind on mõnevõrra stabiilsem, kuid tõstmisel koguneb räätsale paratamatult lund ja pikapeale väsitab selline jala tõstmine päris ära. Lood on aga hoopis teised, kui kõndida kas siis oma jälgedes teist korda, või kellegi järgi teisena. Sellisel juhul on tõepoolest tunne nagu kõnniksid asfaldil. Kahekesi on siiski natuke vähe puudris käia, kuna sel ajal, kui teise järel käies puhata saab, ei taastu päris uueks eesrühkimiseks ära. Seevastu juba vähemalt kolmekesi olles on räätsadega äärmiselt mõnus. Esimest inimest saab pidevalt vahetada ja seejärel 2 vahetust teiste taga puhata. Kui aga on tegemist märjema lumega, on ka üksi räätsadega liikumine hõlpsam, kuna ei vaju enam nii sügavale.

Uue aasta esimestel päevadel käisime Kõrvemaal suusatamas. Päevad olid sarnased. Kõrvemaal suusaring, saun, üks õlu ja Nelijärve puhkekeskuses õhtusöök. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et suurepärane. Ideaalsemaid suusatingimusi on Eestis harva leida. 19 kilomeetrine ring kulgeb mõnusas metsas ja rahvas hajub seal meeldivalt laiali. Rada on hea, isegi klassikarada on olemas. Ma ei tea, kuidas küll pärast seda kogemust veel leida motivatsiooni Harku ringile võitlema minna, aga eks näis.

Eile viisin oma suusad Lihvimisse. Kuna see võtab aega ja teised suusad tulevad homme, pidin tänaseks välja mõtlema mingi muu programmi. Niisiis käisin hoopis jooksmas. Lumi oli jällegi kohati üle põlve. Ja jooksmine selles oli mitte just kõige kergem, aga siiski lahe. Leidsin Nõmme nõlvalt ühe uue, pika kelguraja. Otsisin välja oma minisuusad ja sinna lähme ülehomme Andreasega kelgutama ja suusatama.

Lund tuleb aga aina juurde. Juba on mitmelt poolt kuulda nurinat, et lund on liiga palju ja ei saa autoga sõita, kõndida või mida iganes teha. Mina neid seisukohti kaugeltki ei jaga. Minu arvates võiks täiesti rahulikult lund veel meeter juurde tulla. Isegi kui ma peaksin rinnuni lumes sumbates poodi leiva järele minema. Peaks lähipäeval matkasuuskadele ka klambrid peale panema, oleks veelgi huvitavam.

Elagu Talv!!!

Head Aega 2009 Adventure Race

Ühel detsembrikuu laupäevaõhtul vedelesime Erki juures tünnisaunas ja mõtlesime välja, et 2009. aasta tuleb ära saata ikka multispordiselt. Mõeldud, tehtud. Põhilised ideed said paika juba selsamal õhtul, ülejäänu järgnevate päevade jooksul. Algselt oli rajale planeeritud ka kanuuetapp, aga nädalane -20 ringis temperatuur tõmbas sellele plaanile kiirelt kriipsu peale. Sellest ei olnud aga midagi, kuna läbirääkimised ilmataadiga kulgesid vastavalt ootustele ja saime selle etapi asendada suusatamisega. Lumekraanid keeratigi täiesti lahti ja kui 27-ndal detsembril punkte maha panemas käisime, siis oli maastikul juba kohati lumi põlvini. Erki sõiduvahend on õnneks küll neljarattaveoline, aga sellest hoolimata oli mitmel pool tegemist, et mitte kinni jääda. Arutlesime omavahel, et kes sel puhul appi paluda. Multisportlasi ei saa, kuna nemad näevad, kus rada kulgeb, aga teised ei oska jälle sellisesse kohta järele tulla. Õnneks läks kõi siiski suurepäraselt ja kinni meil jääda ei õnnestunud. Korra käisime ainult teelt väljas lumehanges, kust üks abivalmis Eesti näitleja meid oma Land Cruiseriga välja tiris.

Aasta viimase päeva hommikul kell 4.15, kui minu telefoni äratuskell helisema hakkas, olid ukse taga esimesed võistlejad. Järjest hakkas neid juurde tulema ja Enne kella 5-ks planeeritud starti oli seltskond koos. Kuna tegemist oli tõeliselt esindusliku seltskonnaga, käisime Erkiga eelmisel õhtul uuesti koos konjakipudeliga ilmataadi jutul ja palusime lumekraane veel natuke lahti keerata, et kõik ässad ikka väikese koormuse kätte saaksid. Ka seekord olid läbirääkimised viljakad ja saime kokkuleppele. Ainuke, kellega meil head kontakti ei tekkinud oli kohalik traktorimees, kes minut enne starti võistluskeskuse esise tee lahti lükkas. Seetõttu oli esimesed 500 meetrit võimalik rattaga koguni sõita.

Paarkümmend minutit peale viite kõlaski stardipauk ja kolm tiimi tuiskasid kummide krudinal rajale. Meie järelkasvukoolitustiim jäi veel natukeseks jalgrataste kallal kohmitsema, aga viie minuti möödudes saime meiegi rajale minna. Enne esimest punkti oli metsaserval näha 9 jalgratast. Olles teadlikud esimese punkti asukohast jalutasime meie veel teed mööda edasi, et siis juba mööda põlvini ulatuva lumega kaetud metsarada punktini kahlata. Punkti ei olnud aga keegi veel leidnud, isegi punkti läheduses ei paistnud ühtegi tulukest olevat. Seisime natuke ja otsustasime siis edasi järgmisse pukti suunduda. Poolel teel ratasteni hakkasid metsavahel juba tuled välkuma. Niisiis olid teised võistkonnad siiski enam-vähem õigesse kohta teel. Edasi läks rada Saue linna vahele, kus tuli läbida mõned kontrollpunktid. Saue linna vahel võis kohata mitmeid hämmingus inimesi. Loodan, et keegi neist infarkti ei saanud. No hakkaks vist isegi oma vaimses tervises kahtlema, kui 31. detsembri hommikul kell 6 sõidab meetrise lumega linnas sulle 4 ratturit vastu. Mõni kühvli või luuaga pensionäriproua oli aga väga sõbralik ja kippus juttu ajama. Peale Sauet järgmises punktis jõudis meile järgi ka ülejäänud võistlejaterivi, kes kõik sõbralikult koos veeresid. Veel 1 punkt ja olimegi kõik koos võistluskeskuses vahetusalas.

Edasi järgnes väike lisaülesanne Üksnurme mõisas, kus käidi kahe ratta ja kelgu asemel kolme ratta ja kelguga ja siis juba suusaetapp Saku suusaradadel. Kuna lumi oli katnud ka kõik asfaltteed, sai ka suusaradadeni rahulikult uisku lasta. Meie järelkasv sai selleks korraks koolitatud ja jätkasime Erkiga kahekesi. Ikka madalat profiili hoides, võistlejaterivi lõpus, väikese vahega. Saku suusaradadel tuli võistlejatel läbida seitsmekilomeetrine ring ja leida 3 kontrollpunkti. Õnneks läksid ka suusaradade komandöriga läbirääkimised hästi ja saime suusatada 10cm paksuses lumes, mitte mingil nõmedal lahtilükatud rajal. Paremate piltide saamise eesmärgi nimel läbisime Erkiga 3 km lühema suusaringi, kui teised ja sõitsime teistele vastu. Vastupidiselt ootustele oli tempot tegemas Kristjan, aga sellegi poolest oli suusaetapil märgata esimesi ärakukkujaid.

Peale suusaetappi vahetusalasse jõudes hakkasid saabuma esimesed kõned multisportlastelt, kes seekord rajal ei olnud. Noh eks kell oli ka juba hommikul 9...10 kandis. Oldi imestunud, et start leidiski aset hommikul viie paiku ja avaldati arvamust, et enamus osalejaist uut aastat ei näe. Kuid enamike helistanute häälest oli siiski aru saada, et parema meelega oldaks samuti rajal, kui et kontoris või kodus kamina ees õlut libistamas.

Järgmise rattaetapi esimesse punkti minnes lasime jälle teistele väikese edu ette. Ise liikusime vaikselt järele. Seekord tehti juba erinevaid rajavalikuid. Kes liikus ratastega ringi sõites, kes jalgsi üle põllu liikudes. Meie tegime nende kahe variandi segu. Punkti liikusime ratastega sõites ja minema üle põllu, ratas õlal. Järgmise rattapunkti jätsime vahele, et taas liikuda paremate fotode nimel otse Tammemäe karjääri saarele. Seekord saabusidki võistlejad erinevatel aegadel ning anti lootust, et võib-olla siiski ei lõpetatagi rada kõik koos. Tammemäe karjääri eriauhind, lonks Jäägermeistrit läks võistkonnale Elo, Heiti, Silver, kes ainsana käisid punktis kõik koos, isegi jalgrattad olid kaasas. Edasi jätsime taas ühe punkti vahele, et kihutada Erki õe hoovi vahetusalasse, kus võistlejaid ootas ees lisaülesanne. Enne veel aga saime teeäärest lumevallist välja lükata ühe auto, mille omanik tahtis väidetavalt otseteedpidi koju sõita. Ma ei oska öelda, kus ta seda otseteed nägi, aga hang, kust me ta välja lükkasime oli vähemalt poole meetri kõrgune ja otsetee oli seal viimati ilmselt juulikuus.

Lisaülesande juurde, milleks oli kaasavõetud priimusega hõõgveini soojaks ajamine, jõudsid võistkonnad küll väikeste vahedega, aga vahetusalast trekkingusse liiguti juba kõik koos. Meie läksime taaskord veidi hiljem. Panime jalga ka 2 aastat tagasi soetatud räätsad, et neid lõpuks ometi tõsistes lumistes tingimustes testida. Liikusime veidi enne punkti paremale hoides, et jällegi võistlejaid pildistada. Edasi läbisime enamus trekkingut koos võistlejateriviga. Meeleolu oli suurepärane ja mööda kraavi äärt minna oli lõbus. Ainsa negatiivse seigana peab mainima vana kõri, Kristjanit, kes Jäägermeistri pudeli tühjaks kummutas :o). Vaatamata lõbusale meeleolule ja Urmo poolt tehtud kõvale tempole võttis trekkinguetapi läbimine tänu piisava lumikatte olemasolule päris palju aega. Seetõttu jäi viimaseks rattarogainiks vaid 1 tund.

Üksmeelselt otsustasid kõik võistlejad ilma ühtegi rattapunkti läbimata finišisse suunduda. Meie Heiti ja Erkiga valisime pikema tee mööda asfalti, teised läksid mööda kruusateed Sausti mõisa juurest. Hoolimata sellest, et punkte viimasel etapil ei võetud, jõudsid võistkonnad siiski finišisse mõned minutid peale kontrollaja läbimist. Viimast Exceli tabeli ülesannet ei suutnud aga ükski võistkond õigesti lahendada ja seetõttu tuli autasustamisel paremusjärjestus välja selgitada loosimise teel. Järjestus oli järgmine:

1. koht
Sven
Randy
Urmo A

2. koht
Leivo
Kristjan
Urmo L

3. koht
Elo
Heiti
Silver

Ja et kõikide kahtlejate arvamused ümber lükata, siis ei vajunud keegi ära 19.00, 21.00 ega ka 23.00. Viimne kui üks osaleja nägi uue aasta saabumist ja veel palju muudki. Ja kui ei oleks südaöösel pidanud rakette laskma, siis istuksin ma ilmselt praeguse hetkeni tünnisaunas.

Kokkuvõtteks oli äärmiselt meeldiv aastalõpp. Tänan kõiki osalejaid. Kogu selles seltskonnas ei olnud ainsatki inimest, kellega luurele ei läheks.

Osalejate arvamused:
Silver
Leivo
Heiti
Elo
Kaja

Ja muidugi head uut multispordiaastat!

ARWC 2009 lõpuüritus Peraküla rannas

Enamik Eesti multispordiparemikust kogunes sellel nädalavahetusel Peraküla rannas, et tähistada multispordi maailmameistrivõistluste edukat lõppemist. Umbes 2 nädalat varem hakkasid Minni algatusel meilboxi ilmuma kirjad, seoses selle üritusega. Aga lõplikult aru ei saanudki, mis siis toimuma hakkab. Viimasel hetkel kirjutas Randy, et kohustusliku varustusena tuleb kaasa võtta pealamp ja plätad. Loomulikult ei ole ilus Eesti kõige paremale multisportlasele vastu vaielda, niisiis läksid nimetatud esemed kotti esimesena. Igaks juhuks krabasin kaasa ka spordiriided ja muu eeldatavasti vajaliku tavaari.

Laupäeva hommikul seisin täisvarustuses kodus valvel, kui helistas meie ekipaazi autojuht Heiti ja teatas, et 40 liitri tee ja hõõgveini soojaksajamine võttis oodatust kauem aega ja meie start hilineb umbes pool tundi. Mõne aja möödudes saigi joogipoolis soojaks ning Heiti ja Maare oma foodmobile'iga saabusid. Mahutasin ennast toitude vahele ära ja pisikese kruviostmispeatusega Keilas, jõudsime lõuna paiku Perakülla kohale. 200 meetri kaugusel rannast seisid juba uhkelt 2 sõjaväetelki, ja mis kõige olulisem, üks koormakatetest ehitatud saun, mille jaoks oli suur keriski kaasa tassitud. Saime igaüks omale ülesandeks sületäis puid telki tassida ja Randy lasi kruvidega veel viimased lavalauad kinni.

Kõigepealt, peale hõõgveiniga keha soojendamist otsustasime teha natuke sporti. Kuna ma suusasaapaid ei taibanud kaasa võtta, ei saanud ma uisutamisest osa võtta, niisiis tegime hoopis jooksuringi koos sportlastega, kelleks olid Tanel, Alari, Karli, Alar ja mina. Algus kulges kõik rahulikult, siis aga pääses ette tempot tegema Kannelde duo ja nõrgematest otsustati mahlad välja pigistada. Pidasime siiski üsna vapralt vastu, aga 2 ja pool tundi ja 25 kilomeetrit hiljem, viimasel kahel kilomeetril pääsesid tugevamad ikka eest. Igal juhul saun ja õlu olid pärast seda äärmiselt suurepärased. Mitte et nad tavaliselt ei oleks, aga see kilest saun, keset 20 kraadist külma oli ikka täielik tase.

Kuna merevesi ei olnud jääs, siis ei saanud ju muudmoodi, kui lihtsalt pidime vees ka ära käima. Peale paarisaja meetrist sörki saunast oli kehatemperatuur normaliseerunud, aga kui oli juba tuldud, siis hüppasime ikka sisse ka. Juba enne vees käinud Heiti, Venna ja Helina teatasid, et kõige hullem on veest tagasi sauna minek, kuna varbad hakkavad külmetama. Minu arvates oli aga tagasi minek täiesti normaalne. Jäine õhk tekitas naha peale nagu kaitsekooriku ja juuste asemel oli peas nüüd kiiver. Sellest saunast võiksin ma veel tunde rääkida, kuna see oli tõesti nii tasemel, aga las ta praegu jääb.

Peale sauna oli söögitegemisdivisjoni direktriss Maare valmistanud umbes pool tonni hapukapsasuppi, mis maitses äärmiselt hästi. Peale seda kamandas leitnant Ummi kõik rivvi ja meie ARWC ässad pidid lugema valju häälega ette multispordi vande, mille ka hiljem allkirjastasid. Seejärel tõmmati Urmo generaatorile eluvaim sisse ja saime nautida ARWC pilte koos asjaosaliste suurepäraste kommentaaridega. Koos vaheajaga, mille käigus oli peakokal valmis veel 2 tonni pajarooga, kestis see piltide vaatamine päris pikka aega. Kogu selle ürituse näol oli tegemist suurepäraselt veedetud ajaga, väga mõnusate inimeste seltsis.

Igal juhul tänud kõigile, kes selle koosviibimise korraldasid!

Siit veel Leivo pildid, Kaja jutt ja Elo jutt.

Tehnika ei salli ...

... külma!

Täna õhtul panin pulsivöö ümber, maski pähe ja trenniriided selga, ning suundusin Nõmme terviseradadele jooksma. Ilm oli selleks äärmiselt mõnus. Ma ei tea, miks, aga mulle hullult meeldib külma ilmaga treenida. No OK, -30ga ei ole mul küll palju kogemusi, aga -2st kuni -20 kraadini on minu arvates treenimiseks täiesti ideaalne ilm. Jah, tõepoolest oleks veel suurepärasem, kui oleks ka meetrike lund maas, aga täna ajas ka pool sentimeetrit asja ära.

Igal juhul jooksin siis mõnusa tempoga, pulss võis olla nii kuskil 130-140 kandis. Rada oli meeldiv, rahvast oli meeldivalt vähe. Niisama möödaminnes heitsin pildi kellale, kuid pidin imestusest pikali kukkuma. See väitis, et pulss on 186! Kohendasin siis natuke pulsivööd ja võtsin igaks juhuks tempot veidi alla. Pulss hakkaski allapoole minema, aga jäi siiski 165 kanti. Suundusin Harku radadele, kui pulss tõusis jälle endise 180 löögi kanti tagasi. Nüüd hakkas juba natuke häirima. Mõtlesin, et hea küll, proovin siis, mitusada lööki välja pigistan. Vajutasin 100 meetrit täiega. No päris Bolti aega ei küündinud, aga kuhugi sinna Donovan Beili kanti. Oleks mõni kohalik sportlane seda näinud, oleks sportimise päeva pealt lõpetanud. Aga pulss, selle asemel, et tõusta, hoopis langes 186lt 184 peale. No egas midagi, lõin käega ja tiksusin oma 180se pulsiga rahulikult lõpuni.

Loo moraal siis, et ei maksa liiga palju tehnikat usaldada, pigem ikka enda tunnet. Aga samas kilomeetreid luges GPS POD õigesti ...

Nädalavahetus Tallinnas

Tavaliselt läheme me igal võimalusel nädalavahetuseks Tallinnast minema. Vahetevahel see aga erinevatel põhjustel ei õnnestu. Täpselt nii oli ka sel nädalavahetusel. Niisiis tuli välja mõelda, mida huvitavat ette võtta.

Treeninghooaeg on kestnud juba üle nädala, aga mu kell ei tea sellest veel mitte midagi, arvab endiselt, et ma ei ole lillegi liigutanud. Tal on lihtsalt patarei piisavalt tühi, nii et mälu ei õnnestu arvutisse tühjaks laadida. Laupäeva hommikul vahetasin esimese asjana kellal patarei. Samuti ka teistel sinna juurde kuuluvatel vidinatel, nagu näiteks GPS POD. Kui juba tehnikaga tegelema hakkasin, siis otsustasin mõni aeg tagasi soetatud matkakella funktsionaalsuses ka veenduda. Niisiis, esimesed pool tundi sai edukalt sisustatud.

Edasi olin ämmale lubanud, et parandan ära ta katki läinud puukuuri ukse. Samuti oli plaanis trenni minna. Otsustasin lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja minna Kalamajja ämma puukuuri ukse mõõtusid võtma rattaga, tehes sealjuures ringi ka Kopli poolsaarel. Kuna minu ratas on viimasest Läti võistlusest saadik Erki juures garaažis, siis pidin võtma teise ratta. Üksinda Koplisse rallima minna tundus aga suhteliselt igav ja rattal tolknes pakiraam nagunii niisama küljes. Niisiis otsustasin seda sihtotstarbeliselt kasutada ja võtsin Andrease pakiraamil kaasa.

Kõigepealt otsustasime üle vaadata uue (või mitte enam nii uue) rannapromenaadi, mis kulgeb vabaõhumuuseumi juurest Stroomi randa. Oli täitsa lahe. Ainult et üks osa oli tehtud puust, mis tähendab, et seal väga hea rulluiskudega liigelda ei ole. Ma lootsin, et saab ühe jupi juurde, kus on võimalik rullikatega kimada. Aga olgu pealegi, mulle meeldibki Saku-Kiisa rada rohkem.

Edasi jõudsime juba Kopli poolsaare erinevate sadamate traataedade taha. Enam-vähem suutsime ikka mingid mõistlikud läbipääsud leida. Korra pidime ikka rattalt maha ka tulema, et mööda pisikest jalgrada üles asfaldile minna. Huvitav elu seal Kopli poolsaarel. Selline vaikne ja rahulik, nagu ei olekski Tallinnas. Ent ühtäkki seisis mingi maja ukse taga meeletu rahvahulk. Peale väikest fokusseerimist lugesin majalt silti, mis väitis, et tegemist on kodututele mõeldud supiköögiga. Hea küll, siis on loogiline. Aga et neid kodutuid tõesti nii palju on? Või mine sa tea, maja ees olevas parklas oli ka päris mitu korralikku leksust. Äkki ei viitsinud nende omanikud lihtsalt kodus süüa teha ja otsustasid "välja sööma minna".

Meie jätkasime oma teekonda. Mõnda aega olid igal pool jälle kinnised territooriumid, enamasti kuulusid need BLRT-le. Siis hakkasime poolsaare teist serva pidi tagasi tulema. Jõudsime piirkonda, mis kohati meenutas mõnd vana kaluriküla, kohati aga mahajäätud linnakest, majadega, kuhu olid kinnitatud sildid "Ettevaatust tuleohtlik hoone" vms. Igal juhul varsti jõudsime jälle kohta, kus oli puntras suur inimhulk. Seekord oli kohale toodud 2 suure reisibussi täit inimesi ja veel midagi rekkaga. Otsustasime lähemalt järele uurida. Kõigepealt pidas rekka kastist mingi kohalikku kuningat meenutav tüüp lühikese venekeelse kõne. Seejärel anti sõna püha isale, kes rääkis midagi jumalast, isast, pojast ja pühast vaimust. Kuna jumalat ega püha vaimu ei olnud näha, aga isasid, poegasid ja pahasid vaime tundus jaguvat otsustasime edasi sõita. Igal juhul kontingendi järgi otsustades oli hea, kui pühal isal kaelas olnud hõbedane rist talle alles jäi. Kaks tundi oli juba täis saanud, niisiis otsustasime minna ja kuuri ukse üle mõõta, ning tagasi koju sõitsime läbi lumesaju juba otsemat teed pidi.

Otsustasin õhtul veel Nõmmel väikese jooksutiiru teha ja siis niisama teleka ees passida, kuni äkki helistas Erki ja teatas, et tal juba tünnisaun köeb, oleks vaja sisse hüpata. See plaan sobis mulle suurepäraselt. Umbes samal ajal saabus ka MMS Svenilt, kuskilt Portugali sadamakõrtsist, kus Sven saatis pilti, kuidas ta t-särgis õlut joob ja teatas, et talv on mõnus. Kuna tünnisaun oli aga kohe valmis saamas, siis avanes meil suurepärane võimalus talle tagasi teha. Niisiis ronisime lumesajus tünni ja lasime Erikul pilti teha. Igaks juhuks ei hakanud lisama, et tegelikult olid tünnis ka Liis Lass (vaese mehe Carmen Kass) ja Tõehetke Lilit, aga neil hakkasid just enne pildi tegemist kõrvad külmetama, nii et nad pidid pea vee alla sooja panema :o). Igal juhul vedelesime kokku tünnis vist mingi 3-4 tundi ja püüdsime suuga lumehelbeid. Ühesõnaga päris meeldiv viis laupäeva õhtut veeta.

Pühapäeva hommikul kohe tegime lahti ka jõulupidude hooaja, kui käisime Andrease esimesel jõulupeol. Et aga oma trenn ka ikka ilusti ära teha, otsustasin jällegi ühendada meeldiva kasulikuga ning suunduda Järve Matkasporti vajalikku kaardilehte ostma jooksuga. See variant tuli kõne alla seetõttu, et minu maja juurest järvele pääseb sisuliselt kordagi autoteed puudutamata.

Igal juhul oli täiesti OK nädalavahetus.

Hurraa! Treeninghooaeg avatud!

Jah, täna, peale väga pikka puhkust sai esimest korda jooksmas käidud. Põhimõtteliselt lõpetasin sel aastal treenimise 2 nädalat enne BAR-i Lätis. Mis tähendab siis seda, et olen puhanud alates oktoobri keskpaigast. Noh, jah, paar korda olen selle aja jooksul sörkinud ka, aga trennist on asi ikka väga kaugel olnud.

Vahepeal olen põdenud grippi, õnneks või kahjuks siiski mitte kurikuulsat seagrippi. Avastasin, et jube õudne on ikka gripis olla. Ei ole juba väga kaua aastaid omale mingit viirushaigust külge saanud. Nüüd siis olin 3 päeva palavikus. Tunne oli selline, nagu oleks keegi autoga üle sõitnud. Lisaks haige olemisele, on igasuguste muude tegemistega nii palju sebimist olnud, et ilma trennis käimata võis päris rahulikult päevi mööda saata.

Tasapisi hakkasid sõprade-tuttavate ja muude lahedate inimeste blogidesse ilmuma sissekanded puhkamise lõpetamisest ja treenimise alustamisest. Nüüd vist ei ole enam ühtegi tõsiseltvõetavat blogijat, kes ei oleks sarnast sissekannet teinud :o). Mina aga otsustasin puhkamise lõpetamise asemel hoopis veel rohkem puhata, ehk siis voodis pikali olles. Niisiis jäingi hoopis haigeks. Siis võtsin veel natuke hoogu ja täna see juhtuski. Käisime Sveniga Nõmmel jooksmas. Sven muidugi pidi ka seal ära mainima, et saan nüüd ka plogisse midagi kirjutada :o).

Aga, nagu ikka esimeses trennis, oli ka seekord joosta päris mõnus. Eks teine, kolmas ja neljas trenn tulevad juba raskemalt kätte, enne kui asjaga jälle ära hakkan harjuma. Alustuseks tegime täna ka kerge tunnise otsa. Aga muidu oli kõik ikka endine. Rahvasportlasi oli nii keppidega, kui ka ilma, lademetes. Üks ähkis kõvemini kui teine. Benefit'i silt säras ikka endiselt õhtupimeduses. Ju siis pole masu, täpe, pupu, ega ka tüpa mõjunud. Isegi Jürgen jooksis nagu alati vastu. Ikka enam-vähem sama koha peal, kui kaks kuud tagasi. Ainult Nõmme Kalju staadionil ei olnud millegi pärast trenni...??? Aga tuled põlesid, ju siis oli lihtsalt vahetus. Nii et muretsemiseks pole põhjust.

Igal juhul oli väga lahe jälle treeninghooajaga pihta hakata. Motivatsioon on kõrge. Kohtumiseni spordiradadel!