Talv

Mitte just kõige suurema üllatusena, aga sellegi poolest, avastasin, et talv on ikka üks lahe aastaaeg (no kui need nõmedad jõulud muidugi välja arvata). Ja suusatamine on väga mõnus spordiala. Juba mõned korrad oleme heade sõpradega käinud õhtuti, pimedas pealampidega suusatamas. Kes seda spordiala proovinud ei ole, sellele soovitan soojalt. See on hoopis midagi muud, kui lihtsalt niisama suusatamine.

Möödunud nädalavahetusel, peale Erki ja Marge uue suusabaasi ehitustöid, panime ka suusad alla ja käisime Aegviidu rajal suusatamas. Rada oli, peale naabrimehe öösel kella neljani kestnud tööpäeva, suurepärases korras, ainult et tugeva tuule tõttu oli see rohkelt oksi ja muud sodi täis. Sellele vaatamata mõtlesin seal mõnusalt, tuul kõrvus, tuhisedes, et talv on ikka vist minu aastaaeg. Järgmisel päeval Keila suusaradadel suusatada oli ka mõnus, aga ei tekkinud nii head emotsiooni. Nädala keskel järjekordsel õhtusel pimesuusatamisel sain aga aru, et sellise eriti hea fiilingu tekitab hoopis pimedas pealambiga suusatamine. Kujutage ette - mõnus lumine suusarada, lükkad keppidega hoogu, mitte kedagi ei ole jalus segamas, head sõbrad ümberringi... Lihtsalt chillid seal ja naudid - mõnus!

Õnneliku juhuse ja Randy väikese kaasabiga õnnestus mul omale saada ka päris head klassikasuusad. Klassikasuuskade soetamise mõte tiksus kuklas juba pikemat aega. Nüüd avanes suurepärane võimalus. Olevat veel suhteliselt täpselt minu kehakaalu jaoks jne. Proovisin siis sel korral selle spordiala ära ka. Esmapilgul, tuleb tunnistada, et peale aastatepikkust "uisutamist" on tegu suhteliselt omapärase distsipliiniga. Lisaks ei julgenud ma pidamismäärdega esimesel korral liiga hoogu minna. Selle tulemusena tundus mulle, et see va pidamine on veidi hellavõitu. No ega mina ka ei tea, tõenäoliselt ei kannatanud suusatehnika ja tõuge ka mingisugustki kriitikat. Vaatamata sellele, et televiisorist olen ma Veerpalut ja Maed ju korduvalt klassikat sõitmas näinud. Aga mida aeg edasi, seda mõnusam asi tunduma hakkas, ehkki mingeid korralikke suusatamisliigutusi ma seal tõenäoliselt ei teinud.

Nüüd olles esimese päris suusatamise ära proovinud tuleb tunnistada, et esmapilgul tundub mulle, et suusatamine ja "uisutamine" erinevad teineteisest umbes nagu orienteerumine ja murdmaajooks. Noh, kui sa ikka kaarti lugeda ei oska / õiget tehnikat ei valda, siis ole sa kui tugev tahes, teised on sinust ikka paremad. Ja orienteerumine mulle ju ometigi meeldib... No loomulikult on võimalik ka variant, et teatud ilmastikuolude või hea hajutuse korral leiab ka pimekana tera, aga see, ma usun, ei ole väga jätkusuutlik projekt.

Üle pika aja on päris mõnus niisama trennis käia. Ilma et oleks mingeid erilisi sportlikke eesmärke. Lihtsalt lähed ja naudid protsessi. 2013. hooajal tuleb eelkõige keskenduda orienteerumisele. Oma selle aasta kaardilugemisega ei ole erilist põhjust väga rahul olla. No eks orienteerumispraktikat oli sel aastal vähevõitu ka. Ootan juba esimesi orienteerumisvõistlusi. Seniks aga naudime talve ja suusatamist! Ma juba kujutan ette, et 2013. aasta tuleb väga huvitav ja parem kui kõik eelmised, no juhul kui muidugi homme see maailmalõpp ära jääb :).

Ei tea kas peaks Tartu Maratonile ka nüüd minema?