Igal juhul tuli mingil hetkel (väikese kaasabiga) mõte osaleda KoKu jooksul, mis seekord toimus Otepää külje all. Tehtud-mõeldud, võiks öelda.
KoKu jooks
KoKu jooks on teadupärast orienteerumisklubi Põlva Kobras poolt korraldatav pikemat sorti orienteerumisüritus, mis on omapärane selle poolest, et toimub natuke vanemate kaartidega, kui tavaline orienteerumisjooks. Seekord oli üritus igati oma nime vääriline, kuna tegemist oli tõepoolest KoKu JOOKSUGA, sõna otseses mõttes. "Tänu" ilmataadi pisikesele vingerpussile oli maha sadanud hulk lund ja paljud inimesed ei saanud oma suverehvidega võistlusele kohalegi sõita. Need, kes olid märganud juba aga talverehvid alla kruvida, said põhiliselt joosta mööda lohasid, mis lumes joostes ikka tekivad, eriti, kui kasutatakse ilma hajutusteta rada. Meie aga kõige teravamas jooksuvormis seekord ei olnud, rohkem lootsime orienteerumise peale. Seekord seda aga väga palju ei saanud. Aga mis seal ikka, nagu alati võidavad ikkagi tugevamad :)
Alustuseks sõidutati meid bussiga starti Pühajärve lõunaserva ning finišisse pidime jõudma Pikajärvele, Cantervilla lossi juurde. Stardipaugu kõlades anti meile kätte kaardipakid, millest esimene kaart oli aastatest 95-96. Esimesse punkti tegime Makuga ainukesena ringijooksu variandi, kuna lumi oli ju maas. Lisaks veel ka Hobusemägi. Seekord meie valik ennast aga ei õigustanud ning punkti jõudes olime kuskil võistlejaterivi keskel. Esimesel kaardil üritasime paar korda ka eesjooksjate rajategemise teenustest loobuda, aga mõlemad korrad hävisime. Seega edasi tuli põhimõtteliselt ainult mööda loha joosta ning igaks juhuks kaarti kontrollida.
Teiseks kaardiks oli 2004.-2005. aasta Otepää-Vastsemõisa-Nüpli o-kaart. Suhteliselt uuemapoolne ja lisaks veel ka lohad (kuigi mõnevõrra vähem, kui enne) maastikul. Nii et mingeid erilisi probleeme ei olnud. Kolmandaks kaardiks oli kõige lahedam, 1978. aasta Lokomotiivi meistrivõistluste kaart. Aga seoses esimeses joogipunktis asunud b-raja stardiga oli loha maastikul tugevam, kui kunagi varem. Punktid olid ka küllaltki lihtsad. Eelviimase, 1999-2001. aasta kaarti alguses tekkisid maastikule suusajäljed. Mingil hetkel olid ka suusasaapa jäljed. Mõtlesime Makuga, et me oleme vist lolliks läinud. Veendudes, et tegu on siiski suusa jälgedega, arvasime, et ju siis on rajameister suuskadega käinud punkte panemas. Mõne aja pärast paistsid ees aga suusatajad ka. Ilmnes, et tegu oli suusalembese perekonnaga Rõõm, kes olid b-rada tulnud suuskadel läbima. Eriti kiire see liikumisviis seekord polnud, aga vähemalt nad nautisid olukorda. Eelviimasel kaardil tuli läbida ka mõningaid soisemaid lõike, kus liiga kiirelt alustanud noorte poiste duo meist pooljäätunud jalgadega maha oigama jäi. Ka meie liikumistempo polnud enam päris see, aga õige pea oligi jäänud veel vaid üks uuemapoolsem kaart, kust huvitavuse lisamiseks olid eemaldatud teed ja reljeef. Veel viimane pingutus ja peale nelja tundi ja kümmet minutit olinegi finišis. Vaid 50 minutit kaotust liidritele, ehkki võistluseelselt pakuti võitja ajaks kaks ja pool tundi.
Tulemused.
Pühapäeval, lõdvestuseks, lunastasin Ruusal välja enda ja Maku saunapiletid. Sauna kvaliteediga võrreldes olid piletid suhteliselt odavad.
JOKA laager
Vaid nädal peale KoKu jooksu, novembri esimesel nädalavahetusel, toimus klubi laager Vello juures, Kallisabal. Tegemist oli lihtsalt toreda üritusega klubikaaslaste seltsis, kus lisaks väikesele treeningule ja saunale arutasime veidi ka järgmise aasta plaane. Laagri highlight'ideks võib pidada iluuisutaja Fedorit, avastust, et ma olen enesele üllatuseks suhteliselt hirmuäratav indiviid ning viimase päeva maitsvat taimetoitlaste pilaffi :). Laagrile eelnes neljapäeval minu selle aasta esimene intervallVentti treening Spartas. Seetõttu lootsin reedeõhtust teatevõistluse treeningust, et lihaste seisund on eelneva aasta kogemusest laupäevaks tunduvalt meeldivam. Jalalihastega see niimoodi läkski, aga naermiselihased olid pühapäeva õhtuni päris kanged. Ja selle eest juba hoolitseti, et neid lihaseid pidevalt vaja läheks. Teatetreening oli ise aga lahe, ning kõrgetasemelises konkurentsis õnnestus meil Pauliga saavutada auhinnaline teine koht. Auhinnaks saime eriti ohtralt feimi.
Teise päeva hommikut alustas treener Pilvi soojenduseks jalgpalliga Valgehobusemäe keskuse platsil. Imelik on ikka Valgehobusemäel viibida, kui ühtegi hingelist seal ei viibi - täielik vaikus. Mõneks ajaks täitsime platsi aga oma kisaga ja algaja õnne alla liigitatava meisterlikkusega õnnestus paar väravatki lüüa. Soojendusjalkale järgnesid aga jooksuharjutuste seeriad, mis vaatamata algaja õnnele ei tahtnud kohe mitte kuidagi õigesti õnnestuda. Mõne harjutuse korralikku sooritust pärssis aga neljapäevane esimene ventti. Harjutuste seast jäi paremini meelde see, et vaatamata sellele, et kaarti on vaja lugeda, võik käed ka siiski jooksu ajal liikuda. Imekombel on õnnestunud seda hiljem jooksmas käies isegi aeg-ajalt meeles pidada, ehkki pean tunnistama, et see kätega vehkimine väsitab jubedalt õlad ära :) (ärge Pilvile öelge). Treeningu lõpetuseks oli väike teatejooks, kus võidutses seekord sport.
Õhtuse treeninguna oli kavas Mägede Küla kaardil püsiraja punktide külastamine, kes siis kui palju parasjagu soovis. Meie soovisime eriti palju just teeäärseid punkte. Nagu tavaliselt, oli pühapäevaks jäänud pikk ots. Kaardil oli ka kaks kujuteldavat punkti, millest üks asus kakerdaja raba laudtee ida- ja teine lääneotsas. Igaüks võttis punkte nii nagu ise tahtis. Pika otsa trenn oli, nagu ikka mõnus, ehkki Liisu arendas ees (eriti kohati põlvini veega kaetud laudteel) nii kõva tempot, et hing tahtis kinni jääda. Tegime ka väikese ennustusvõistluse, kui palju laudteel kamba peale kukkumisi tuleb, aga kõik kaotasid. Lõpuks võttis Johannes aga oma pikad jalad kõhu alt välja ja kihutas esimesena Kallisabale tagasi. Martinile jäi aga pikast otsast natuke väheks, nii et tema suundus Valgehobuse mäele lõike tegema. Laagri lõpetas aga juba eelpool mainitud taimetoitlaste pilaff. Oli tore!
JOKA Jukola Camp
Väike ühe nädalavahetuseline vahepaus ning taas tuli suunduda Lõuna-Eesti poole, Ruusale, et osa saada selle aasta Joka Jukola Camp'ist. Traditsioonilise JJC kulminatsiooniks on kahtlemata laupäevaõhtune seiklusspordivõistlus, mis aasta aastalt venib järjest pikemaks. Seekord oli tegemist naiste-eri variandiga, ning rajameistriteks Maret ja Pilvi. Kuna mul oli reedene päev sisustatud hommikust õhtuni kestva kaamerate ees toimuva koolitusega, siis saime Reigoga linnast minema alles kella poole kuue paiku õhtul. Seetõttu pääsesime ka reedeõhtusest jooksutrennist, ehkki mul isegi ei oleks väikese sörgi vastu midagi olnud. Seda on muidugi jube hea öelda, kui ei pidanud ise jooksmas käima :). Ebatraditsiooniliselt lõpetasin reedeõhtuse seiklussporditeemalise diskussiooni aga tunduvalt varem, kui nii mõnigi seiklusspordile lähedal seisev isik. Seetõttu oli minu esimene küsimus laupäeva hommikuks, kas Eesti seiklussport on nüüd palju parem? Vastust sellele küsimusele ei ole saanud siiamaani...
Laupäev on siis traditsiooniliselt seiklusspordi ürituse päralt, mille start anti peale väikest instruktaazi seekord Mareti koduõuelt, Kanepi külje alt. Naiste eri tähendas seekord siis seda, et naised said omale võistkonnakaaslase valida. Minul õnnestus seekord olla Elo idioodist kaaslane. Siit aga kohe ka seiklusspordi teemaline viktoriiniküsimus. Auhinnaks kustumatu au ja kuulsus. Milline liige järgnevatest võistkondade koosseisudest on emane? Silver vs. Rain, Maku vs. Reiks, Elektrik vs. Martti, Minn vs. Randy vs. Urmo :).
Peale stardikäsklust algas seekordne võistlus proloogi proloogiga, milleks oli köieülesanne. Köieülesanne tähendas siis julgestusvahendite valimist, milleks shumaaride ja grigride asemel olid seekord vardad ja nõelad ning kudumist ja heegeldamist. Iga 10 silmaline rida andis 1 punkti. Mina kes ma suurem asi näputöömees ei ole, sain ikka ühe reaga hakkama. Tänaseks on selgunud, et spordiala, millega ma seal tegelesin oli raudkindlalt heegeldamine, mitte aga tikkimine. Õnneks aga on elo suuremat sorti vardakeerutaja, nii et ajal mil mina oma ühte rida higistasin, oli Elol pool kampsunit juba valmis.
Köieülesandele järgnes proloog, mis osutus samuti eriti keeruliseks. Lollid orienteerujad, kes pidid kompassi kasutades leidma lõunasuunast järve, et sealt mõni tühi järvekarp tuua, panidki klaasistunud pilkudel oma udupeeneid kompasse jälgides tuhatnelja lõunapoole minema. Arvestamata jäi aga asjaolu, et lõuna võib mõnikord ka hoopis edelas asuda, eriti korralikul seiklusspordi võistlusel. Nii olidki ainukesena ülesande lahendanud Rain ja Silver ning Maku ja Reiks kasutanud hoopis oma PT-d.
Proloogi ebaõnnestumisest toibununa jagati kätte aga umbes 1940-st aastast pärit venekeelsed kaardid ja suunati võistlejad järgmisele ringile. Vaatamata kaardi mõningasele ebatäpsusele, oli järgmise punkti leidmine siiski täiesti teostatav ülesanne. Punktis ootas meid ees juba järgmine, hägune orienteerumiskaart, kust tuli leida viis punkti, kust omakorda võis igast leida ühe teise, õige punkti asukoha teepikkuse ja asimuudi näol, mida kaardil ei olnud. Niisiis, tuli kõik punktid läbi käia 2 korda ja igast omakorda asimuudi ja teepikkuse järgi leida õige punkt. Keeruliselt seletatud, aga päris lahe etapp. Ehkki aega läks selle peale tunduvalt rohkem, kui rajameistrid olid oodanud.
Peale seda etappi ootas ees juba joonorienteerumine tavalisel o-kaardil, kust tuli leida kaardil esinevad vead. Mõne vea võis juba sinna kohta jõudmatagi ära arvata, aga terve joon tuli siiski korralikult läbi käia. Joonele järgnes veel mõningatele küsimustele vastuste otsimine kooraste külast. Siit ka selle aasta seiklusspordiürituste kõikide küsimuste ema, kes või mis on peled? Ning sellele järgnes juba aga teine vahetusala koos sooja supi ja Maku sünnipäeva puhul ka külma viinaga. Sinna jõudsime eriti täpselt ajastatult, vahetult enne pimeduse saabumist.
Vahetusalas selgus, et järgneva rogaini tüüpi raja kontrollajaks on kell 20:00, mil kõik peavad finišis olema. Olles kõik kaardid punktidega täitnud hakkasime ühe kõige vanema kaardi abil järgmise punkti poole liikuma. Ühes järgnevas teeristis aga kergelt hämmingusse sattudes, laotasime Eloga oma edasise liikumistee sõiduteele laiali ja avastasime, et meil ei ole järgmisse punkti minnes mingisugustki võimalust sama kuupäeva sees finišisse jõuda. Seetõttu keerasime otsa ringi ja suundusime ostejoones finiši suunas, et noppida hoopis mõned teele jäävad punktid sealtpoolt. Ehkki esimene läbitav punkt tuli suhteliselt valutult vastu, selgus õige pea, et minu kaardilugemisoskus ei kannata sel päeval ikka mitte mingisugust kriitikat. Kui tavaliselt on sellised vanemad ja halvemad kaardid mulle sobinud, siis seekord ei saanud ma sellest asjast ikka kohe mitte midagi aru. Nii et esialgu mõistlikuna tundunud rajavalikut tuli kärpida ikka kohe mitmete punktide võrra lühemaks.
Boonusena leidsime aga otsejoones läbi metsa ja soo kõmpides ennast ühel hetkel täpselt Mareti koduhoovist. Ja seda päris mitmed minutid enne kontrollaja lõppu, nii et saime veel ühe lähedalasuva punktigi ära võtta. Tulemuste poolest olime sellise sooritusega loomulikult ühel viimasemal positsioonil, samas kui Maku koos Reiksiga võttis oma sünnipäeva puhul võidu, ning Priit ja Kersti said võidu segavõistkondade arvestuses. Kaardid jäävad seekord avaldamata, kuna kahe punkti lisamisel toimub samal rajal ülejärgmisel aastal XT 48h võistlus. Maretile ja Pilvile suured tänud väga huvitava raja eest!
Seiklusvõistlusele järgnes otse loomulikult saun ja muu sinna juurde kuuluv programm. Ainult et kogu seltskond osutus päevasest katsumusest nii väsinuks, et järjest täitusid voodid kustunud seiklussportlastega. Et aga seiklussportlaste mainet mingilgi tasemel hoida, arutasime Makuga hommikuvalguseni, milline tegelikult maailm olema peaks.
Pühapäeva hommikusöögiks välja reklaamitud viin jäi millegipärast ära. Ei tea, kas ma ärkasin liiga hilja? Samuti tuli suu puhtaks pühkida lõunaooteks lubatavast üldkasulikust tööst, kuna tööriided selga pannud ja tööpõllule jõudnuna selgus, et keegi on töö juba ammuilma ära teinud. Kuna kõigil hakkas kole kiire, saigi laager seekord väga äkilise lõpu. Aga oli jälle äärmiselt tore ja järgmisel korral jälle.
Sise-O Kristiine kaubanduskeskuses
Peale mõnenädalast pausi tuli jälle suurepärane mõte, osaleda esimest korda elus ka sise-orienteerumise etapil. Et järgmine etapp toimus Kristiine kaubanduskeskuses, saigi ennast võistlejate nimekirja lisatud. Tuleb tunnistada, et laupäeva õhtul kaubanduskeskuse poole sõit tundus suhteliselt ebaloogiline, eriti kui arvestada asjaolu, et seljas olid spordiriided ja kaubanduskeskuses pidi hakkama jooksma. Aga kohale jõudes ja spordiriietes tuttavaid nägusi nähes tundus mõte sellest asjast juba võrdlemisi talutav. Tuli välja, et sise-o koosneb kahest viieminutilisest jooksust ja nende vahel pikemast passimisest, millele siis tugevamatel järgneb ka umbes 15-minutiline A- või B-finaal.
Minu debüüt siseorienteerumises oli, ma ütleks, suhteliselt valutu. Minu õnneks on Kristiine keskuses sise-o harrastamine suhteliselt lihtsapoolne, kuna tegu on vaid kahekorruselise hoonega ja seetõttu jääb ära ajugümnastika, mille käigus tuleb teiselt korruselt kolmandale punkti minnes läbida alustuseks 0-korrus ja siis ka neljas. Kristiine eripäraks võib lugeda aga seda, et osad kohad olid läbitavad vaid ühte pidi, noh nagu ühesuunaline tänav autodele. Võtsin oma esimest jooksu suhteliselt rahulikult, aga kuna rada oli lihtne, sain siiski joosta alguses normaalse hooga. Kuni ma siis jooksingi ühesuunalisse väravasse valelt poolt kinni ja siis jooksis mõte korra kokku. Selle tulemusena tegin tagasihoidliku minutilise ringijooksu ja lõpetasin jooksu suure kaotusega parematele. Aga esimese jooksu kohta päris OK.Teist jooksu võtsin juba natuke mõnusamalt ja kohati suutsin kaarti isegi ette lugeda. Seetõttu kaotasin sprinteritele juba vähem kui minutiga ja ei ole kurta midagi. Huvitav on aga see, et Silverile kaotasin esimeses jooksus kaks sekundit ja teises ühe, nii et jäin esimese inimesena B-finaalist välja, kolme sekundiga. Aga kokkuvõttes oli see sise-o päris omapärane ja lahe asi, ehkki ootaksin nüüd juba mõnda päris orienteerumisvõistlust - Ilves-3 või midagi... Seniks aga naudime kõik lõbusasti suusatamist. Lumi on ju maas.
Pilt: Lauri Olli
Sise-o tulemused.
1. jooksu kaart.
2. jooksu kaart.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar