WAR 2010

Lätis, WAR-il käisime seekord Twister - Ekstreem Adventure Team'i nime all, koosseisus Elo, Leivo ja mina. Kuna kõik on ennegi multispordiga tegelenud, siis kulgesid võistluseelsed ettevalmistused suuremate viperusteta. Põhilisteks küsimusteks olid, suuskade ja jalgratta rehvide valik. Ehk siis täpsemalt öeldes, kas valida "kivisuusad" või head suusad ning naelteta või naeltega rehvid. Eelneva aasta kogemuse põhjal ning samuti vaadates oma kivisuuskade vagulisi põhju julgesin teha ettepaneku valida siiski head suusad. Ilmaprognoos ennustas üle kahe kuu esimest korda plusskraade, mistõttu rehvivaliku osas jätsime endal tee lahti, visates koos all olevate tavaliste rattarehvidega autosse ka naastrehvid. Kokku oli meil neid kolme ratta kohta 4.

Kohalesõit koos suurepärase pastapeatusega Elo residentsis, Tartus kulges viperusteta. Nägime isegi mitut tartlast kõnniteedel pikutamas :o). Veidi enne südaööd olime Gulbene spordihallis, mis oligi seekordseks võistluskeskuseks. Vahetasime mõned sõnad teiste Eesti tiimidega ja sättisime oma magamisvarustuse puhkamiseks valmis.

Hommikul hakkasid kohale saabuma ka teised võistkonnad. Valmistasime ette oma suusad. Vahetasime minu ja Leivo ratta esimesed ja Elo ratta mõlemad rehvid ikkagi naeltega kummide vastu, kuna õues oli siiski suhteliselt soe. Enne starti viis Normunds läbi instruktaaži ning kella 12 ajaks kogunesid võistkonnad, kelle hulgas Expert rajal siis 4 Eesti ja 5 Läti tiimi, starti.

Esimene etapp oli tunniajane Score-O, kus 200-st võimalikust väärtuspunktist tuli kokku korjata vähemalt 150, et teenida maksimaalsed 5 punkti. Korjates väärtuspunkte vähem, sai ka vähem üldarvestusse minevaid punkte. Esimest etappi võis läbida nii jalgsi, kui ka suuskadega. Kuna Normundsi sõnul oli sellest etapist 95% tegemist suusaradadega, siis pikalt mõtlema ei hakanud ja läksime starti suuskadega. Starti oodates paistis, et suusarada tähendas liivatatud kõnniteed. Hiljem selgus, et see oli selle etapi kõige paremini suusatatav tee. Ülejäänud 90% selle etapi suusaradadest olid kitsukesed jalgrajad, kus parimal juhul käepidemeni lumes suusakeppidega paaristõukeid kühveldada sai. Igal juhul Stardipaugu kõlades tegime kiire otsuse 2 tagumist punkti ära jätta ja võtta täpselt 150 väärtuspunkti. Selle plaani ka edukalt realiseerisime, kuigi tagantjärele mõeldes arvan, et joostes oleks veidi kiiremini saanud. Lisaks oleks siis saanud suusad järgnevale etapile mõeldes varem saanud jalgrattale installeerida ja nii aega kokku hoidnud, aga mis teha. Väga hullu siiski ei olnud ja saime ilusti õigel ajal tagasi. Esimesel etapil erilisi vahesi ei tekkinud ja tiimid liikusid suhteliselt lähestikku.

Enne teist etappi paigaldasime suusad ja kepid ekspanderkummidega omale ratta külge ja voltisin ka kaardi (õigemini tulipi legendi) kokku, et see kaardialusele ilusti ära mahuks. Siis ei olnudki muud, kui ratta selga ja pisikese kaardijupi järgi tulipi algusse. Saime mõne minuti sõita, kui selgus, et oleme sattunud vale koha peale. Sõitsime veidi tagasi, aga ikkagi midagi ei klappinud. No mis jama see siis nüüd on. Elo vaatas ka korra kaarti ja ütles, et peaksime minema vastupidises suunas. Ei ole ju võimalik, suund ei klapi. Läti kaardid võivad olla küll aastast 1911 ja sisaldada, või mitte sisaldada mistahes infot, aga suund on üks asi, mille järgi ikkagi alati peaks õigesse kohta jõudma. Niisiis vaidlesin Elole vastu, ega olnud nõus 180 kraadi teise suunda minema. Olgugi, et Elo väitis, et eelmine õhtu, kui kohale saabusime, siis tulime sealt raudtee poolt. Vahtisin uuesti kaarti ja kompassi, kui Elo veel korra kaardile pilgu heitis ja sekund hiljem ütles, et kaardil on ju kõik kirjad tagurpidi. No täitsa p....s! Kaart oli peegelpildis, loomulikult tuli minna 180 kraadi teises suunas, nagu Elo algusest peale väitis. Nüüd edasi oli juba lihtne. Ja õneks pani enamus tiime samuti samamoodi valesti, nagu meiegi. Tulip ise oli imelihtne. Enamikest ristmikest tuli sõita lihtsalt otse. Vahetusalasse mis oli umbes 15 kilomeetri pärast jõudsime neljandana.

Järgmine etapp oli taaskord valik, kas suusaga või jalgsi. Kuna suusaradu ei olnud, vaid kohalikud pisikruusateed, mis rattasõidul paistsid kohati juba kruusased olevat, ning 65% oli üldse offroadi, otsustasime seekord jalgsi liikuda. Eks oma töö tegi ka esimene valikuetapp, kus suusaga ei saanud väga kiiresti liikuda. Arvan, et see valik oli normaalne. Suusatajatega tegime enam-vähem sama aja. Esimesed 2 punkti läbisime normaalselt. Klomandaks punktiks oli niiöelda underground etapp, kus siis vene sõjaväe aegadest pärit militaarobjektilt maa alt tuli leida 3 peidetud punkti. Käikude rägastik oli taaskord muljetavaldav ja punktide leidmine ei osutunud just kõige lihtsamaks katsumuseks. Selle lõigu näol oli põhimõtteliselt tegemist ka selle võistluse ainukese tõelise Lätiga. Võib-olla võiks veidi veel esile tuua sedasama eelmise etapi peegelpildis kaarti. Ülejäänud osas põhimõtteliselt viga teha ei olnud väga võimalik. Samuti ei kasutatud tavapäraseid Läti stiilis vanu 1900-ndate algusepoole kaarte. Igal juhul seal maa all saime nii roomata, ronida, joosta ja niisama ekselda. Sinna oli kunagi rajatud ikka super ehitis, koos vajalike elu- ja olmeruumidega. Nüüd oli see kõik muidugi lagunenud. Aga meil läks kõigi nende punktide leidmisega siiski suhteliselt hästi. Viimasest punktis suutsime muidugi 10 cm kauguselt mööda roomata ilma seda nägemata. Persetunde järgi saime selle siiski kätte paar minutit hiljem. Viimase punkti läbisime liikudes mööda Mürakarude poolt tekitatud suusarada ja vahetusalas olime teised, vahe Mürakarudega 20 minutit.

Neljandaks etapiks oli taas rattatulip. Midagi erilist ei olnud. Liikusime rahulikult omas tempos. Mõtlesime, et see on hea, et Heiti tiim meil ees läheb ja rada ajab, nii on lihtsam neile järele jõuda. Kohe meie järel mõne minuti kaugusel oli ka ISC, kellega järgmises vahetusalas juba koos olime. Sinna vahetusalasse saime ka jätta oma suusad, öise suusaetapi tarbeks. Aga enne järgmisele etapile minekut oli veel varustuse kontroll. See oli nüüd asi, mis jättis võistlusest väikese sitamaitse suhu. Kõik varustus, mis pidi rajal kaasas olema oli meil kaasas. Iseenesest mõistetav. Aga, ..... kuna suusad olid ratta külge installitud ja põrutasid ilmselt vastu minu ratta tagatuld, siis oli see lahti tulnud, st loksus, ja põlema ei läinud. Niisiis saime lõpptulemusena 1 punkti trahvi, kuna tuli ei süttinud. Mida veel. Järgmine kord panen äkki käna, nii et kiiver läheb pooleks, kas saan siis selle eest miinuspunkti, et mul ei ole korralikku kiivrit. No mis iganes, igal juhul saime ju meeletu konkurentsieelise teiste tiimide ees, kui ühel rattal tagatuli ei põlenud.

Järgmine oli juba pikem, 35 kilomeetrine rattaetapp. Midagi keerulist endiselt ei olnud, tuli lihtsalt sõita ja suhteliselt lihtsaid punkte läbida. Mõnel pool saime ka rattaid käekõrval lükata. Tegime endal elu sellega natuke huvitavamaks, et ei võtnud eelmisel korral võistluskeskusest lahkudes legendi kaasa ja punktirõnga juures oletasime, kus punkt asuda võiks. Aga kuna jäljed olid ees, siis eriti keeruline see just ei olnud. Etapp lõppes võistluskeskuses, kus olime kolmandana. Nüüd olid juba 3 Eesti võistkonda: Myrakaruds, ISC ja meie pikalt teistest ees. Neljandal kohal asus neljas Eesti võistkond, Medisoft. Kuna järgmisele etapile pääs avati umbes 15 minuti pärast, siis saime veel rahulikult süüa ja sokke vahetada, enne trekkingule suundumist.

Kuuendale etapile said ISC ja Mürakarud mingi 5-10 minutit enne meid minema. Ega meil ei olnudki mingit soovi kellegiga koos minna, liikusime omas mõnusas tempos. Esimesse punkti liikusime läbi linna ja etapi lõpu mööda teiste jälgi. Nagu ka järgmise etapi alguse mööda vana raudteed. Seejärel valisime oma variandi läbi mingi tööstuspiirkonna ja üle aia, raudteest lõunapool. Järveäärsesse punkti läksime omaarust ainukest võimalikku varianti pidi, aga meie üllatuseks ei olnud keegi sealt veel läinud. No mis seal ikka. Sumpasime läbi puusadeni lume järveni ja sealt punkti. Järvejää oli kaetud hüppeliigeseni ulatuva vedela ollusega, mistõttu jalad said mõnusalt märjaks. Punktis olimegi esimesed. Järgmise punkti poole liikusime oma jälgi pidi tagasi raudteetammini, kui teiselt poolt järve hakkasid paistma kahe teise Eesti tiimi tuled. Üritasime välja mõelda, kus kohas nad käisid, aga ühtegi loogilist seletust sellele küll ei tundunud. Mööda raudteetammi hakkasime järgmise punktini minema, kui mina järsku peast täiesti lolliks läksin. Ma ei tea miks, aga kuigi mööda raudteetammi tuli punktini minna umbes 2,5 kilomeetrit hakkasin mina punktile peale minema 500 meetri pärast. No ikka täielik idioot. Igal juhul lõpuks, kui mul mõistus taas koju saabus olid teised tiimid meist juba mööda läinud. Järgmisse punkti liikusime mööda teed nende tehtud jälgi mööda ning punkti juures olime neil juba praktiliselt järgi. Etapi eelviimasesse punkti minnes jõudsime täiesti järele. Siis algas hirmus nutt ja hala, kuidas meie, igavesed tänamatud, liikusime nende tehtud jälgedes, et kiiremini järele jõuda. See oli pisut nagu hämmastav, kuna tegemist oli eesti multispordi absoluutse tipuga. Kuna igasuhune hädaldamine ajab mul s... keema, siis läksin ilma pikema jututa ise ette rada lükkama. Niisiis suusavahetusalasse jõudsime 3 Eesti võistkonda koos.

Vahetusalas läks meil taas paar minutit kauem kui teistel, aga kuna paksus lumes suuskadega raja lükkamine ei ole just kõige kiirem liikumisviis, siis jõudsime neile peagi uuesti järele. Seekord oli Tiit (Pekk, mitte mina), vana suusakunn, nagu rajatraktor ja kellelgi teisel ei õnnestunudki vist tempot tegema minna. Metsast välja, surnuajale jõudes saime haudadevahelisel teel uisusammugi lasta. Eelviimasesse ja viimasesse punkti minnes oli poole kilomeetri jagu kasutada isegi Eesti mõistes suusarada! Viimase lõpu lasime linna vahel kõnniteedel vaheldumisi suuska ja jooksu. Kella kahe paiku öösel jõudsime taas võistluskeskusse, kus oli ette nähtud kohustuslik paus kuni kella kuueni hommikul. Laenasin Heiti käest järgmise hommikuni ühe suurepärase purgi Eesti parimat õlut, õgisime kõhud täis ja saime mõned tunnid magadagi. Enne kahte viimast etappi olid esimesed Mürakarud, neist 22 minutit taga ISC ja 27 minutit meie. Kõik olime ära võtnud maksimaalsed võimalikud punktid. Teised võistkonnad olid pikalt maas.

Hommikul kell 6 algas trekkinguetapp linnas. Selleks oli siis fotoorienteerumine. Kaardil olid märgitud 2 cm läbimõõduga rõngad, mille seest tuli siis üles leida üks üheksast kaasas olnud fotost. Lisaks oli seal fotol asuval objektil ka punkt. Taas tegime teistest võistkondadest erineva valiku. Sel ajal kui nemad omavahel konkureerisid, liikusime meie omas tempos ja oma trajektoori mööda. Ei olnud viga.

Viimasele 60-kilomeetrisele rattaetapile läksime mõned minutid peale teisi. Eesmärgiks oli läbida kõik kontrollpunktid. Aega selleks oli veidi üle 5 tunni. Tegin rajavaliku valmis ja hakkasime liikuma. Kuna väljas oli veidi lund sadanud, siis olid eessõitjate jäljed meile näha. Lootsin, et nad on valinud meist erineva variandi, kuna see oli meie ainuke võimalus neist mööduda. Tempo poolest olime ju ikkagi neist veidi aeglasemad. Samuti ei olnud seekord oodatud etappi mõne vana kaardiga. Algus tundus halb, kuna kõik tundusid minevat samale variandile. Siiski peale mõne punkti läbimist selgus, et olime kõik 3 valinud erinevad valikud. Mina valisin 2 variandi vahel, selle mille me ise ellu viisime ja vist enam-vähem selle, mille läbisid Heiti-Tiit-Viivi. Kuna erilist viga teha ei saanud tegelesin rajal pidevalt arvutamisega. Ja järjest rohkem tundus, et õnnestub kõik punktid ära võtta. Minu rajavaliku võtmeetapp oli 73-74, mille võimalusel soovisin läbida otse, kui aga on väga hull siis jõuab ka ringi. Seejärel pidid lõppu jääma 74-75-79 ja finiš. Halva üllatusena oli aga 73 punkti minev tee täiesti sõidetamatu ja see võttis väga palju väärtuslikku aega, kuna läbisime etapi jalgsi edasi-tagasi. Et mitte kaotada kindlasti rohkem punkte, kui ühe, tegin sellel etapil plaanid ringi ja otsustasin läbida viimased punktid järjekorras 79-75-(72)-74. 72 punkti pidime minema võtma ainult sel juhul ,kui enne punkti olevas ristis on aega üle 45 minuti, parem, kui veel 5-10 minutit rohkemgi. Kuna aga ristis oli aega täpselt 44 minutit, siis üritama ei läinud, vaid panime finiši poole. Lõpus tõmbas
Leivo veel niisuguse tempo peale, et mul oli raskusi järele jõudmisega. Profülaktika mõttes tõmbasin pool tundi enne lõppu veel geeli ka rindu. Finišisse jõudsime 12 minutit enne kontrollaja lõppu, aga siis alles läks huvitavaks. ISC oli võitja. Mürakarud läksid kõikide punktide peale, aga kippusid hiljaks jääma. Ootasime aja ära, aga Neid veel ei olnud. Nüüd oli meil punkte võrdselt. Luges ainult aeg. Kui pesemast tulime, olid nad tagasi, aga alles jõudnud. Tundus, et meil on lootust. Tulemuste selgudes oli siiski vahe 4 minutit. Ei vedanud. Selgus, et punkt, mille me võtmata jätsime oli olnud kõige raskem, kuna sinna ei läinud ühtegi korralikku teed. Aga ikkagi ei olnud me piisavalt kiired, et kahte konkurenti edestada. Ja siis muidugi halva üllatusena veel trahvipunkt katkise tagatule eest, see ajas juba natuke vihale.

Aga mida siis kokkuvõtteks öelda. Multisport oli, nagu ikka, lahe. Läti kohta oli ainult tõelist lätit liiga vähe. Rada oli natuke liiga lihtne. Aga selle eest oli meil konkurentsitult kõige mõnusam võistkond - mõnus fiiling, targad, tugevad ja osavad inimesed ja mis peamine, ei mingit hädaldamist. Super!

Seekord sain vähe paremad kaardid ka üles pandud :o)

Tulemused.

Teiste jutud:
Leivo
Elo
Kaido