Kolmapäev, 29. aprill 2009

Xdream I etapp 2009 - Ardus

Peale 1,5 pikkust uinakut Jüriöö jooksult tulles, oli aeg taas üles tõusta ja kahe kiire võileiva söömise järel hakata Ardu poole sõitma. Veel autossegi tegin omale kaasa tassi kohvi ja mõned võileivad, et neid siis sõidu ajal nosida.

Umbes tund enne starti jõudsin võistluskeskusse kohale. Õnneks olid seekordsed võistkonnaliikmed Sirli ja Paavo hoidnud mulle parkimiskohta stardi- ja finišikaare vahetus läheduses. Edasi ei olnudki muud, kui et ajasin vaikselt riided selga ja kella 10ks suundusime ratastega stardialasse.

Seekord startisime peaaegu viimasest reast, nii et stardipaugu kõlades tuli kõigepealt pingutada, et üldse mingi arvestatava positsiooni peale jõuda. Kuna rahvast oli palju, sõitsime ratta esimese punkti poole, mis ühtlasi oli ka esimene vahetusala, ühes pikas rongis. Vahetusalasse jõudes algas jalgsietapp, kus iga võistkonnaliige pidi võtma 2 kontrollpunkti. Kuna olin meie võistkonnas ainuke orienteeruja, üritasin omale krabada kõige raskema variandi, Paavo sai keskmise ja Sirli kõige teeäärsemad punktid. Nagu selgus, osutusid ka mitteorienteerujatest kaaslased tegelikult suurepärasteks navigaatoriteks ja tagasi vahetusalas olime enam-vähem üheaegselt.

Seejärel järgnes jalgsietapp kolmekesi koos. Nüüd tuli 7-st kaardil olevast punktist ära võtta 5. Tegime kiirelt meie arust mõistlikuma valiku ja asusume sörkides teele. Kohtasime mitmeid tuttavaid metsas vastu tulemas, ergutasime neid ning õige pea need punktid võetud saidki.

Edasi jätkasime juba jalgrattaga. Järgmisse punkti läksime otse mööda metsasihti, ja ülejärgmisse samuti. Osad tiimid sõitsid otse punkti ja käisid siis jala edasi-tagasi eelmises punktis. 12. punktis oli lisaülesanne, kus kaks metallosa tuli teineteisest ilma jõudu kasutamata eraldada. mudisin neid natuke ja mingil hetkel oligi kaks juppi käes. Sirli küsis, et kuidas sa lahti said, aga mul ei olnud õrna aimugi, lihtsalt tulid lahti. Algaja õnn. Peale seda pedaalisime edasi järgmise punkti suunas. Vahepeal möödus meist paar võistkonda väga tugevaid rattamehi, nagu näiteks EVLI ja Meelis Aasmäe tiim. Ei hakanud neile järgi minema, vaid tegime oma tempot. Järgmises ristis aga panid poisid kohe otse, tegelikult aga oleks pidanud vasakule keerama. No mis seal siis ikka. Võtsime ise punkti ära ja suundusime järgmise punkti poole. Ja siis see juhtuski, selle etapi ainuke, aga selle eest suur viga. Ma ei tea, kas see oli tingitud unepuudusest, liiga kiirest tempost, või millestki kolmandast, igal juhul vaatasin, et punktist välja minnes on vaja hoida paremale, midagi eriti lugeda pole, kuna ainult 1 tee lähebki. Aga ei läinud, teine, natuke väiksem tee läks ka. Seda ma aga ei märganud enne, kui olime juba 3 kilomeetrit ära sõitnud. Ja suunda millegi pärast ka ei vaadanud, kuna olin endas nii kindel. Täielik idiootsus. Igal juhul oli asi nii lahe, et ka otse ei saanud kuskilt lõigata, tuli see 3 km uuesti tagasi sõita. Ja sinna see pool tundi kaduski. Edasi oli juba lihtne. Kaardile oli tehtud järgmise punkti juurde valge ristkülik, mis tähendas, et punkt tuli võtta legendi järgi. See aga erilist raskust ei valmistanud ja saime punkti kohe kätte. Peale seda suundusime juba järgmise vahetusala suunas.

Vahetusala oli tekitatud karjääri, kus oli ka hunnik kaitseväelasi. Siin selgus ka miks on vahetusala ühel küljel keeluala. Nimelt oli kaitseväelastel seal mingi laskeharjutus. Meie aga läbisime pisikese takistusriba ja suundusime järgmisele jalgsietapile Voose kaardile. See oli päris lahe etapp. Kogu aeg üles alla ja pool rajast ka parajas risus. Mõtlesime, et kui see etapp oleks suvel olnud, siis oleks vist puulehtede tõttu nähtavus päris nullilähedane olnud. Aga maastik oli igal juhul lahe ja viga me ei teinud. Samas eriti suurt kiirust me just ka ei näidanud. Ega seal ei näidanud seda vist keegi.

Järgmine etapp oli jalgratta tulip. Kuna ka kaart oli olemas, ei hakanud enne vahetusalast üldse liikuma, kui vaatasin, kus punktid asuvad. Kaardi pealt esimese punkti üles leidmine läks päris lihtsalt ning teises punktis olime juba korra käinud. Niisiis ei hakanud tulipi kaari üldse sõitma, vaid läksime otse punkti. Samas ISC naised sõitsid juba enne meie saabumist karjääris edasi-tagasi ja meist ka sinna sõitma jäid. Esimesest punktist teise minnes, olid nad lõpus asjale pihta saanud ja tulid meile vastu. See etapp oli ka meie edu võti. Enamus võistkondadest olid mingi tulipi kaare ikka ära teinud, enne kui punkti asukoha kindlaks tegid. Peale tulippi tuli rattaga läbida veel 2 punkti neljast kaardile kantust. Ka selle valiku tegemine läks lihtsalt. Läbisime punktid 53 ja 55, ning suundusime juba kanuu vahetusala poole.

Enne kanuud aga tuli sooritada veel üks lisaülesanne. Niisiis, sain omale selga millegipärast 2 ronimisvööd ja pidin ronima mingi torni otsa, kus tuli ennast püsti ajada ja hüpata kätega kinni ühe kangi külge, nagu Tarzan. Muidu oli kõik ok, aga kui seal üleval püsti tõusin, siis hakkas post värisema ja nii ma siis seal värisesingi. Aga lõpuks sain siiski hüppe tehtud ja trahvi ei saanudki. Minu värisemise videot on võimalik vaadata siit.

Peale seda väikest vahepala oli aeg kanuusse minna. Kanuu on minu jaoks ikka raske, kuna ülakehas on jõudu vähem, kui jalgades. Aga hullu ei olnud midagi. Punktid oli paigutatud paunküla veehoidla saarekestele ja need tuli ära võtta valikorienteerudes. Asja tegi huvitavamaks asjaolu, et tuul oli tugev ja sellest tulenevalt kohati laine päris kõrge. Arvestades tuule suunda, arvan, et tegime täiesti OK rajavaliku. Ka kanuukaardile oli kantud mõned valged ristkülikud, kus punktid tuli legendi järgi üles leida, aga ka seal ei olnud midagi keerulist. Konkureerisime kanuus vanade sõprade Priidu ja Tomiga Hekoteki tiimist. Nad küll liikusid meist natuke kiiremini, aga aeg ajalt jõudsime neile siiski järele, kuna Tom tahtis liiga palju joosta :o). Enne Lõppu oli kõige suurema saare peal veel üks ronimine, mida meil sooritas ilma probleemideta Paavo, ning 1,5 km pikkune mäluorienteerumine, mis ei olnud just eriti keeruline. Nagu Minn (kes seal saare punktis 45 minutit niisama vedeles, kuni Preitof punkti käis toomas) ütles, et 2 sekundit oli juba liiga palju seda mäluorienteerumise kaarti vaadata. Eriti lahe oli muidugi Priidul. Kui Tom ta'lt küsis, et kas punktid jäid meelde, vaatas priit talle korra otsa ja ütles: "ma joonistasin selle kaardi." :o)

Edasi oli ainult vaja kanuu üle saare vedada ja sõuda viimase punkti poole, kus vahetult enne finišit oli vaja vibuga kolm noolt märki tabada. Kuna Paavo oli meist ainuke, kes oli enne mõned korrad vibu harjutanud, panime tema tanki. Paar korda harjutamist ja oligi korras. Lõpetasime täpselt Hekoteki ees.

Lõppkokkuvõttes siis seekord, arvestades minu pooletunnist idiootset viga suurepärane 14. koht. Ja segavõistkondade arvestuses otse loomulikult neljandad. Kui keegi minuga mingil põhjusel koos võistelda peaks tahtma, siis peaks juba ette teadma, et neljas koht on minu jaoks nagu broneeritud. :o)

Tulemused on siin. Mina siis seekord tiimis LeTour Saku Suusaklubi.

Kommentaare ei ole: