Kajakihooaeg avatud!

Nädala alguses hakkas Maare eestvedamisel liikuma kiri veehooaja avamise teemal. Alguses oli variante 2, kas Pirita jõgi või siis Soomaa. Kuna osad ei olnud Soomaa viiendat aastaaega näinud ja seal tõotas olla ka rohkem kajakitatavat vett, hakkas ilmet võtmaa Soomaa plaan. Neljapäevaks oligi selge, et võtame reede hommikul 360-st kajakid ja liigume kella 12-ks Soomaale, Riisa silla juurde.

Kerge hilinemisega, nii umbes poole ühe paiku oligi kogu seltskond koos. Minn ja Pilvi, kes olid tulnud oma kajakkidega, olid juba vetteminekuks valmis, teised aga asusid oma kajakke valmis seadma. Asi hakkas juba ilmet võtma, kui Minn, kes oli veidi varem vette läinud, kukkus jääpankadega rinda pistma ja hetkega oli käes eskimopöörde see esimene, lihtsam osa. Veel mõni hetk ja juba oli Minni peanupp jäätükkide vahel paista. Seejärel väike hüpe esimesele jääpangale ja algas päästeoperatsioon. Kuna Minni kajakk oli ääreni vett täis ja iseseisvalt seda tühjaks kallata ei saanud, tormasid Heiti ja Erki esimesse valmisolevasse kajakki. Palju ei puudunud, kui ka päästeekipaaž oleks suure rahmeldamise käigus sealsamas vees maandunud. Õnneks läks aga kõik hästi ja ka Minn sai õige pea kaldale.

Esimene ehmatus oli üle elatud. Nüüd veel natuke ettevalmistusaega ja paatkonnad hakkasid ükshaaval vette jõudma. Peagi olid kõik veel ja hakkasime mööda Halliste jõge vastuvoolu Karuskose poole aerutama. Ei saanudki palju üle viie minuti aerutada, kui selgus, et jõgi on ühtäkki jääd täis ja edasi minna ei ole võimalik. Viivi pidas kiirelt nõu kohaliku ATV-sõitjaga ja selgus, et kilomeeter oleks vaja minna ja edasi on vaba vesi. Pidasime väikese koosoleku ja otsustasime, et sõidame kiirelt Riisa sillale tagasi ja sõidame autodega selle kilomeetri edasi. Mõeldud tehtud.

Kilomeetri pärast, natuke enne Raudna jõe silda oli teeääres muljetavaldav kogus autosi. Inimesed olid tulnud, kes lähemalt, kes kaugemalt, Raudna jõe üleujutust vaatama. Jah, tõepoolest. Seda teed mööda enam edasi minna ei olnud võimalik. Vaid vähe ärevamate džiipide omanikud nautisid oma autode mootorimürinat ja kihutasid kajaki-, kanuu- ja muidu paadisõitjatega võidu läbi vee. Tõstsime meiegi oma kajakid uuesti vette ja asusime esialgu mööda karjamaad Karuskose poole kihutama. Mööda karjamaad kihutada oli päris mõnus. Peagi jõudsime Raudna jõe äärde, piknikuplatsile, kus küttepuude riit oli poolenisti vee sees. Sama lugu oli kõigi teiste piknikuplatsil olevate asjadega, kaasa arvatud WC.

Üritasime uuesti minna mööda jõge, aga jällegi oli kohe jääsein ees. Niisiis valisime jõeäärse vabama veega piirkonna. Peagi tulid vastu Kanuutajad, kes teatasid, et siiski on võimalik läbi metsa minnes läbi pääseda. Päris paksu metsa kajakkima me siiski ei läinud. Sõitsime mööda väikest teerada. Sama rada mööda olin kunagi jooksnud Raudna ja Tõramaa jõgede ristumiskohas olevale piknikuplatsile. Nüüd siis Kajakiga. Samas piknikukohas oli seltskond kanuutajaid pidamas supisöömis pausi. Väidetavalt olid nemad tulnud Tõramaalt. Meie aga üritasime siiski jõuda Karuskoseni, kuhu sealt oli linnulennult veel umbes kilomeetri jagu minna. Kitsamatest kohtadest läbi minek võttis meie kajakihunnikul üksjagu aega, aga oli samas päris lahe. Veel mõned sajad meetrid edasi minnes, selgus, et siiski Karuskoseni meil välja jõuda ei õnnestu. Võtsime siis suuna uuesti piknikuplatsi poole ja sealse piirdeaia ääres tegime meiegi oma lõunapausi.

Peale lõunat olime paatidega metsavahel liiklemises juba päris osavad ja tagasisõit raudna jõe silla juurde möödus päris kiiresti. Uuesti autode juurde jõudes pakkisid ka teised veesõidukitega kohale tulnud oma paate juba autodesse. Džiibiomanikud hullasid oma masinatega veetakistust ületades, kes autokastis, kes autos sees. Ning paar õnnetut linnamaasturi omanikku üritasid teiste autode abiga oma "püssile" eluvaimu sisse puhuda, aga mida ei ole, seda ei ole.

Pakkisime meiegi oma kajakid uuesti käru peale ja hakkasime minekule sättima. Veespordihooaeg on nüüd ametlikult avatud!