Ja veel kevade puhul

Kui enamik eelnevatest postitustest on olnud seoses mingi järjekordse hooaja avamisega seoses, siis ei saa samast teemast seegi kord mööda minna. Imelik, terve talv otsa ei saanud põhimõtteliselt muud teha, kui suusatada ja vahel ka räätsatada, aga ometi ei saanud suusatamisest kõrini. Nüüd, kevadel, on aga iga päev juba erineva spordialaga tegemist. Ei, mitte et mul millestki juba kõrini oleks, kaugel sellest, väga huvitav on.

Igal juhul, kuna nädalavahetusel õnnistati meid suurepäraste päikesepaisteliste ilmadega, siis ei saanud neid ju niisama lihtsalt mööda lasta, tuli ikka trenni minna. No ok, tegelikult oleksin tahtnud hoopis Peko Kevadele minna, aga kuna siitkandirahval olid teised plaanid, siis ei hakanud eriti võimlema ja tegime hoopis trenni. Laupäeval mõtlesime teha nii ratta kui ka jooksuotsa. Algselt plaanisime kummatki umbes ühe tunni jagu. Esimesel kolmel kilomeetril saime Erki juurest läbi metsa (mööda kruusateed ikka, mitte päris võsas), Kiisa poole sõites näod juba Pipi Pikksuka moodi. Veel paar kilomeetrit edasi ja keset külatänavat laiutas meie ees mitmesajameetrine veeväli ja siis veel teinegi selline. Noh mis siis ikka, kimasime läbi. Tundus, et väga üle põlve ei läinud. Peale seda veerallit märgade jalgadega edasi sõkkudes küsis Erki, et huvitav, kas meil kunagi põhimõtteliselt normaalselt ka trenni teha õnnestub. Noh, et midagi ei juhtu, jalad jäävad kuivaks ja puha. Huvitav tõesti, äkki kunagi õnnestub kah. Edasine rattarada kulges Kiisalt Maidla mõisa juurde, sealt Hagerisse, uuesti Kiisale ja mööda kergliiklusteed uuesti Sakku, või siis täpsemalt Üksnurme tagasi. Ühetunnisest rattatrennist oli sujuvalt kaks saanud. Aga ei olnud hullu midagi, ilm oli ilus ja kruusateed olid supersiledad ja hästisõidetavad.

Kuna rattaga läks vähe pikemalt, mõtlesime, et ei hakka jooksu päris tund aega tegema, vaid tegime ühe neljakümne minutilise ringi. Alguses tundus jooksusamm päris imelik, kuna märjad jalad olid veel rattasõidust kanged, aga peagi sulasid need üles ja olek muutus päris normaalseks.
Niisiis laupäevaga sai avatud ka selleaastane rattatrennihooaeg. No hea küll, olin küll teisipäevaku rada ka rattaga tegemas käinud, aga see pole ikka päris see, eriti kuna enamus ajast ratast õlal kanda tuli.

Kuna laupäeval nägime, et Saku-Kiisa-Kurtna kergliiklustee on meeldivalt puhtaks lükatud, siis võtsime pühapäevaks plaani kohe ka rulluisutreeningu. Väga üle ei hakanud pingutama, esimene kord ikkagi, nii et sõitsime Sakust Kurtna ja tagasi ja väikese ringi ka Saku vahel. Kokku 21 kilomeetrit. Eelmisest aastast oli veel meeles küll, nii et oli päris mõnus. Pärast tegin rattaga veel 17 kilomeetrit kojusõitu peale. Nii et sai ka rulluisuhooaeg avatud.

Homme õhtul saab lõpuks avatud ka orienteerumishooaeg ja seda Tallinna öiste meistrivõistlustega. Näis kuidas läheb, lamp igal juhul laeb juba.