Esimene Tallinna teisipäevak

Millalgi aasta algusepoole sai antud Kaidole nõusolek olla esimese päevaku rajameister, 6. aprillil, Liival. Asi ei olnud küll veel päris kindel. Mitte selles mõttes, et ma oleksin endas kahelnud, vaid kuna selle aasta lumeolud olid nii head, nagu nad olid, siis oli kuni viimase hetkeni küsimus, kas kannatab päevaku ära korraldada, või tuleb lükata hoopis sügisesse. Küsimus ei olnudki niivõrd tavaorienteerujates, kui rattaorienteerujates. Eks jala saab ikka, ka lumes, enam-vähem hakkama, aga rattaorienteerumises võiks ikka ratta tassimise vahele mõne meetri sõita ka saada.

Nädal enne võistlust maastikul käimine ei sisendanud selles osas just erilist optimismi. Kui linnavahelt hakkas lumi juba ära kaduma, siis Liiva metsavahel oli seda veel päris piisavalt. Jalgsiosas valdavalt 10...30 cm ja rattaga olid sõidetavad vaid Viljandi maantee, Valdeku tänav ja Raku järve äärne kruusatee. Ülejäänud teed olid täiesti sõidetamatud. Samas olid ilmad aga pidevalt plusskraadidega ja sadas ka vihma, nii et suur osa lumest pidi tõenäoliselt nädalaga ära sulama. Lisaks oli veel probleem, et plats, mida eelmisel aastal kasutasime autode parkimiseks, oli täies ulatuses linnatänavatelt roogitud lund täis tassitud ja selle sulamine võtab ilmselt aega kuni juulikuuni. Otsustasime ürituse toimumise suhtes otsuse vastu võtta esmaspäevaks.

Lausvihmasel laupäeval veetsin Liiva metsas pool päeva. Pilt oli aga suures plaanis samasugune, kui teisipäeval. Tundus, et igalt poolt mujalt, peale Liiva on lumi kadunud. Arvestades päevakute osalejaskonda, kelle hulgas on palju algajaid ja inimesi, kes tahavad meeldivalt tööpäeva lõppu sisustada oli minul igal juhul suuri kahtlusi ürituse toimumise suhtes. Ilusast teisipäevaõhtusest orienteerumiselamusest oli asi selle pildi järgi igal juhul päris kaugel. Ja seda taaskord eriti rattaorienteerujate osas. Aga loomulikult said ka jooksjate jalad poole minutiga läbimärjaks. Oleks tegemist multispordivõistluse raja tegemisega, siis ei oleks üldse mingit küsimust. Aga kuna rattaorienteerumine on minu silmis ikkagi selline spordiala, kus suures osas peaks ikkagi rattaga SÕITES punkte läbima, siis ei tekkinud sellist head tunnet. Niisiis üritasin kasutada olemasolevaid nelja sõidetavat teed maksimaalselt raja planeerimiseks. Igal juhul peale naljatunnist lausvihmas rattaga sõitmist või pigem selle tassimist said rattarajad ja ka palju jalgsipunkte enam-vähem planeeritud. Küsimärgiga jäi ainult rattaga liikumine stardist esimesse punkti ja tagasi viimasesse punkti ja finišisse. Põhimõtteliselt oli seda teha võimalik ainult mööda kalmistu teed. No ja siis muidugi ka metsaradadel, ratas õlal. Ehkki see ei olnud eriti võimalik, üritasin tuua sisse natukenegi mingeid teevalikuvõimalusi, et rattarada väga nüri ei tunduks.

Pühapäeva pool päeva veetsin samuti metsas, seekord ilma rattata. Erinevast laupäevast vihma ei sadanud, aga ega midagi vahepeal vähemaks ka sulanud ei olnud. Metsa all oli ikkagi stabiilselt 10 cm lund, lageda põhjaosad olid lumest puhtad, seevastu lõunaservades oli lund ikka veel põlvini. Metskitsi jooksis Liiva metsavahel muljetavaldav kogus. Iga päev nägin viieseid punte enda nina eest minema jooksmas. Või pigem tegelikult seal seismas, sest mingit hirmu neil küll ei olnud. Paarikümne meetri pealt vaatasid mulle tuimalt otsa, isegi peale seda, kui üritasin neid ehmatada vähe kõvemat häält tehes.

Kuna tööd tehtud oli juba omajagu, otsustasime ürituse siiski ära korraldada. Teisipäeva ennelõunal punkte viies midagi muutunud ei olnud. Ainult üks kraav, mis veel nädalavahetusel oli kuiv olnud, ajas vett üle. Aga sellest ei olnud enam midagi, sest jalad saavad kõigil nagunii märjaks. Selle kirjutasin igaks juhuks sisse ka infosse.

Lõppkukkuvõttes sai päevak toimuma siiski suhteliselt kadudeta. Ühtegi punkti ära ei varastatud. Tundub, et rajad olid ka mitte väga hullud, kuna mind ei ole veel väga läbi sõimatud :o). Minu jaoks eriti meeldiva üllatusena oli osalejaid suhteliselt soliidne arv - 200. Ise ei oleks julgenud küll nii palju loota. Kuna Sven tahtis trenni korras tulla appi õhtul punkte maha võtma, siis läks ka see osa suhteliselt lõbusalt ning juba kell 22:30 jõudsin koju. Punktide toomise eredamatest hetkedet võiks välja tuua karjääriäärsete punktide võtmist, kus Silikatsiidi tõkkepuu juurest eskortis kohalik vadiitel Miša meid džiibiga kahe punktini ja tagasi.

Tänud kõikidele osalejatele ja järgmise korrani!

Tulemused.
Si ajad.