Tallinna MV öine

Orienteerumise, kui spordialaga sain sel aastal esimest tutvust teha Tallinna öistel. Niisiis kohe öösel ja kohe Kodasool. Juba enne kodust ära minekut oli tunne harjumatu. Ei teadnud, mida kaasa võtta, mida koju jätta jne. Enne starti võistluskeskuses ringi jalutades tekkis küsimus, et mida k....t ma siin teen. See tunne läks siiski üle kohe esimeste meetritega peale starti.

Küll aga ei saanud ma kuni lõpuni aru, mis spordialaga tegemist on. Orienteerumine, nii nagu mina seda mäletasin, see igal juhul ei olnud. Ei ärge saage nüüd valesti aru, rajal ei olnud midagi viga. See oli isegi väga hea. Lihtsalt mina ennast orienteerujana kohe mingit pidi ei tundnud. Kui enne starti oli küsimus, et kuidas joosta kiiremini, kui kõik treeningud on olnud väga rahulikud, ei ainsatki lõiku vms. Siis see oli tegelikult hoopis teisejärgulisem probleem. Sama hästi oleks võinud jalutada ja oleks ka tunniga metsast välja saanud. Aga see orienteerumise pool ...... No ikka kohe mitte midagi ei saanud aru. Nagu esimest korda oleks kaardiga metsas.

Pärast kodus kaarti uurides leidsin endalegi üllatuseks kaardilt ka paar kolm punkti, millega ma ei teinudki viga. Nii et siis elagu orienteerumine!

Tulemused kah, kuigi neid pole mõtet vaadata.
Etapiajad.