Suplushooaeg kah avatud

Kui tavapäraselt on viies aastaaeg - suurvesi, ainult Soomaa kandis, siis sellel aastal on see põhimõtteliselt terve Eesti ulatuses. Seoses sellega, oli meil kolmapäeva õhtuks planeeritud väike kajakitrip mööda Keila jõge, noh niivõrd kuivõrd üldse oli aru saada, kus see jõgi täpselt voolab. Igal juhul kella 18:30 paiku olime Erki, Sveni ja Margega jõe (või täpsem oleks öelda vesise heinamaa) ääres valmis. Marge seekord küll supportcrewna autoga. Mind kamandati sujuvalt ühesesse Prijoni Kodiaki, Erki ja Sven võtsid Prijoni kahese kajaki.

Panime pedaalid paika ja vette. Esimesed meetrid ei tundunud väga kindlad. Jäime veel korra kalda ääres seisma, ja sättisime pedaalid veidi paremini. Ikkagi oli tunne kuidagi liiga ebakindel. Kunagi, kui Ardiga Prijoni kajakke proovimas käisime, siis meeldis mulle kõige rohkem Seayak. Pärast netist järgi vaadates sain muidugi aimu, milles asi oli. Nimelt on Kodiak mõeldud aerutajale kehakaaluga 80-110, Seayak aga 65-85. Samuti olid meie panipaigad ka täiesti tühjad. Sellepärast ka see mõningane ebastabiilsus.

Aga oli kuidas oli, lõpuks saime liikuma ja olles veidi maad ära aerutanud, tundus asi juba päris OK. Jõe leidsime ka enamasti üles. Mõned jõekäärud tõmbasime sirgeks kah, sõites sisuliselt läbi mõne külamehe hoovi. Kõige lahedam oli ühe mehe hoov, kus vett oli umbes meetri jagu ja saun oli koormarihmadega ümber puude tõmmatud, et see mööda jõge minema ei sõidaks.

Manööverdamisega saime päris ilusti hakkama. Kõige keerulisem oli manööverdada kiire vooluga kurvides. Ja vool oli tõepoolest sigakiire. Tahes tahtmata ei jõudnud nii kiiresti tõmmata, kui vaja oleks olnud ja niimoodi läksid osad kurvid külg ees ikka päris pikaks. Ja nii juhtuski, et ühes sellises kurvis oli sobilik puu täpselt ideaaltrajektooril. Ja nii ma siis selle aasta suplushooaja avasingi. Võiks öelda, et kogemus oli suhteliselt värskendav. Samas ei olnud vesi ka mitte just väga hull. Pärast seisin kalda pool üle põlve vees ja kühveldasin kajakki tühjaks ja jalad ei hakanudki väga jäässe minema, nagu näiteks tavaliselt juhtub esimestel orienteerumisvõistlustel, läbi soo joostes. Lisaks oli Kodiakiga vees üllatavalt mõnus majandada. Ümber keeramine õnnestub imelihtsalt ja juba ujudes saab suure osa veest suhteliselt lihtsa vaevaga kajakist välja.

Natuke siis kühveldasin seal, niikaua kui Sven ja Erki mu aeru ära tõid. Selleks ajaks oli mu kajakk juba veest tühi ja saime edasi kihutada. Siis oli sõita juba lihtsam, kuna teistkordne ümberminemine ei oleks olnud enam nii hull. Ainult et väga uimerdama ei saanud jääda, muidu võis märgade riietega suhteliselt külm hakata. Erki teadis rääkida, et enne Jõgisoo silda tuleb veel üks kahtlane vasakkurv, kus vool on suhteliselt kiire ja puu jälle päris "õige" koha peal. Kui sellesse kurvi sõitsime, siis sain kohe aru, et see on see sama koht, mida Erki mõtles, aga vool oli nii kiire, et kühvelda kui kiiresti tahad, ikka ei jõua piisavalt kiiresti kurvi läbida. Niisiis proovisin korra veel, kuidas suplemine tundub. Noh, nagu öeldakse, et kirjanikuks ei saa inimest kutsuda enne, kui ta vähemalt 2 raamatut on kirjutanud. Eks siis vist ei ole suplemishooaeg ka enne avatud, kui vähemalt 2 korda on suplemas käidud. Igal juhul, kui esimese korra ajal mul pea praktiliselt märjaks ei saanudki, siis nüüd veetsin vee all juba suhteliselt kaua aega.

Nüüd peale seda suplust hakkas juba üpris jahe. Õnneks aga Jõgisoo sild juba paistis. Manööverdasime ennast silla alla ja helistasime supportcrew järgi. Ootamine tundus päris jahe, eriti kui märjad riided vastu keha puutusid. Ja seda nad paratamatult ka tegid. Marge toodud kuum tee oli igal juhul suureks abiks ja veel suuremaks abiks oli valmisolev soe saun.

Head suplushooaja algust!