Jüri Öö

17. aprilli õhtul oli Eesti orienteerujate selle aasta üks tähtsamaid teatevõistlusi - Jüriööjooks. Mõned nädalad varem, kui Paul saatis meili võistkondade komplekteerimiseks, sai loomulikult kinnitatud oma soovi osaleda. Seda enam, et mul oli ikkagi väike lootus osaleda nö klubi esindustiimis. Viimase esindustiimi koha pärast valiti seekord minu ja Tiit Poopuu vahel. Seekord õnnestus mul veel peale jääda, ehkki kolmapäevase Tallinna öiste MV-de tulemuste, eriti aga enda tunde põhjal, peale seda jooksu, ei oleks ma isegi JOKA kolmandasse tiimi pidanud pääsema. Aga no, eks Paul tegi vist enne otsuse ära. Igal juhul laupäeval starti sõites mul mingit liiga optimistlikku tunnet ei olnud.

Enne Jüriööd selgus, et meie soojendusbaasiks saab Minni residents Arulas, kus laupäeval ja pühapäeval toimumas puude tegemise talgud. Niisiis, laupäeva hommikul kimasimegi Makuga sinnapoole. Minn ja Randy olid juba tööriietega õue peal, ning saag mürises. Mis seal siis ikka, tõmbasime ka tööriided üll. Õhtuseks tähtsaks stardiks tuli ju sooja tegema hakata. Muidugi juba Minni õue keerates oli tunne, et mingit orienteerumist küll ei tahaks õhtul tegema minna. Mõtlesime isegi, et lülitame telefonid välja ja kogu lugu.

Kuna ammu jutuks olnud traktorit endiselt ei olnud, siis terve päev mööduski metsast puid välja vedades. Mida aeg edasi, seda vähem, oli soovi veel õhtul jooksma minna. Kui õhtu kätte jõudis, siis saabusid võhandu maratonilt ka Heiti ja Maare. Heitil oli samuti plaanis veel Jüriööd joosta. Noh tal oli ülakeha muidugi veel 8 korda kangem, kui meil. Aga ikkagi ei suutnud ta meie mölisemist taluda ja pidi kirvega mõned puud pilbasteks peksma. Õhtul, poole üheksa paiku, kui meie Maku, Liisu ja Heitiga hakkasime võistluskeskusse sõitma olid Randy ja Minn juunior juba tünnis ja ei viitsinud isegi puude lisamiseks välja tulla. Niisiis aitasin nad hädast välja.

Võistluskeskusse jõudes jalutas rahvas just rongkäigult tagasi. Meie esimese vahetuse mees, Jaan, tegi juba sooja. Orienteerujate vahel ringi jalutades läks tunne juba päris mõnusaks. Tekkis järjest suurem soov metsa minna.

Kell 21.30 antigi esimese vahetuse start. Selgus, et seekord ei olegi k-punkti, aga selle asemel on kaks vaheajapunkti metsas, kust ajad jooksevad võistluskeskuse seinale. Iseenesest oli selline lahendus päris hea. Jaani ootasime vaheajapunktides ja ka lõpus grupiga koos. Esimesse vaheajapunkti saabus aga Joka omadest esimesena hoopis Tiit Poopuu. Jaan oli küll kohe järgmine, aga vahe oli sees. Teiseks vaheajapunktiks ja ka lõpuks aga oli Jaan näidanud paremat minekut ja oli koos grupiga. Esimestega oli vahe küll sees, aga midagi väga hullu ka ei olnud. Niisiis Evely sai metsa 18-ndana. Jaan kommenteeris oma jooksu, et füüsiline pool oleks võinud parem olla ja et talle olid sattunud kõik pikemad hajutused. Uurisin ta'lt raja kohta. Olevat äärmiselt tihe mets, ja võimalusel tuleb palju ringi joosta. Samas aga on ringijooksu variante palju. Tegingi oma jaoks plaani, et kui vähegi võimalik, siis oma vahetuses jooksen peamiselt teevariante.

Evely oli meie võistkonna kõige suurem küsimärk. Teadsime, et ta on võimeline tegema väga head jooksu, samas aga on tal kõige vähem kogemusi. Niisiis hoidsime pöidlad pihus, millal Evely vaheajapunkti jõuab. Kaks võistkonda - Tammed ja Kobras olid teistelt pikalt eest ära. Tross oli millegi pärast kindel, et Evely jõuab vaheajapunkti kolmandana. Ma ei tea, mismoodi, aga nii see täpselt läkski. Evely oli meid tõstnud 18-ndalt kohalt kolmandaks. Lõpuga vahe järgmistega ainult kasvas. Super töö!

Mina sain seekord metsa kolmandas vahetuses. Mitmed aastad olen olnud ankrumees, seekord siis kolmas. Esimese punkti sain kätte kadudeta. Kuna kiirusliku poole pealt ma kõige teravam ei ole, hakkasin kohe ootama, millal tagant raketid selga lendavad. Eriti kuna esimene pool rajast tundus olevat suhteliselt lihtne, tee-etappidega. Kohe teise punkti minnes oligi taga juba mitu lampi tulemas. Tundus, et mulle läheneti päris kiiresti. Tegin teoks oma planeeritud taktikat, joosta nii palju kui saab teevariante. Ühel hetkel, poolel teel teise punkti olid aga lambid selja tagant kadunud. See mulle täitsa meeldis. Ja kuni viienda punktini, mis oli esimene vaheajapunkt said joosta täiesti üksi. Täitsa mõnus oli. Kohe kuues punkt oli aga sajameetrine tihnikuetapp. Seal läksin suunaga puhta puusse ja tõmbasin korraliku, hiljem vaadates 3...4 minutilise vea. Kui lõpuks punktini jõudsin, oli seal veel üks lamp - Mati Tiit Ilvesest. Rohkem kedagi näha ei olnud. Arvasin, et teised on ette saanud. Õnneks kui suudaksin Matiga enam-vähem samas kandis lõpetada, siis ei oleks seis veel väga hull. Jooksin endiselt võimalikult palju ringi. Mati läks rohkem otse. Üheksandas punktis aga jooksis ta minu hajutusse, mistõttu sain jälle eest ära. Leppisin endaga kokku, et kõik võsaetapid võtan väga rahulikult ja viga ei tee. Kõik tuli täitsa normaalselt välja ja suutsin vahet hoida. Mõningatel etappidel oli teda ja paari lampi veel selja tagant näha, aga täitsa selga keegi paistis et ei jõua tulla. Viimane lõpp, teisest vaheajast finišisse oli jooksmise küsimus. Üritasin enam-vähem tempot hoida. Viimases punktis karjus Tross, et olen teine. Seda ma ei uskunud, nii et küsisin finišikohtuniku käest üle. Ja oligi õigus, olin teine, kuna Kobras oli maha võetud vale punkti võtmise pärast.

Njah, bääd lakk. Ka mina ei saa eriti aru, kuidas saab, eriti teatevõistlusel, võtta vale punkti??? Seal tuleb ju alati kontrollida. Ütlesin isegi Jaanile, enne kui ta starti läks, et viimasena võib välja tulla, aga vale punkti ei tohi võtta. Kui Tennost võib veel aru saada, et viimase punkti märge oli puudu, siis võtta vale punkt? No ma ei tea. Samas ka mul viimases punktis läks aega enne, kui piiksu ära tegi. Nii et tuleks ikka piiksu ka oodata. Aga äkki ma ei suuda ennast siis nii rihmaks joosta. Samas see ju ongi orienteerumise võlu, et peab nagu mõtlema ka, mitte pildituks jooksma. Sellepärast see vähemalt mulle meeldibki.

Igal juhul meie neljas vahetus oli Siku. Siku oli minu jaoks meie võistkonna kõige tugevam lüli. Olin täiesti kindel, et ta teeb hea jooksu. Tegi ka, aga Elo ja Võru lätlane tegid veel kõvema. Siku oli ühe punktiga vea sisse lasnud. Ise ta oma jooksuga absoluutselt rahul ei olnud. Aga olime ikkagi veel konkurentsis, täpsemalt neljandal kohal. Minut meist ees oli Võru ja kolm minutit Ilves. Kuna kõikidel olid viimases vahetuses parajad raketid, tundus olukord lõhnavat jällegi minu tavalise, neljanda koha järele. Samas Kristjan, kes meil seekord viimases vahetuses oli, näitas Peko Kevade esimesel päeval head minekut, nii et ikkagi oli kõik lahtine. Lisaks oli rada minu hinnangul Kristjani jaoks väga sobiv.

Esimeses punktis oli Kristjan Lauri Sillale järele võtnud, aga Kennyle jällegi juurde kaotanud. Kahe vaheajapunkti vahel oli aga raja kõige keerulisem osa. Sellest sõltus kõik. Ootasime pöidlad peos. Ja siis tuli teine vaheajapunkt. Kristjan oli koos Lauriga 2...3 kohal, Kenny oli pikalt maas. Vägev! Jooksin bussi lipu järele. Olin tegelikult kindel, et Kristjan suudab lõpuga Lauriga olukorra enda kasuks lahendada. Samuti tegi ta ju eelmisel aastal esimeses vahetuses. Ja juba läheneski kaks lampi hirmsa kiirusega finišile. Aga seekord oli Lauri paarkümmend meetrit ees. Kenny oli metsas SI-pulga ära kaotanud ja jäi sellega teistest maha. Aga ei olnudki neljas koht. JOKA oli ajaloos esimest korda Jüriööl poodiumil. See oli küll üks äraütlemata hea tunne, nagu ütleks tagasihoidlik eestlane.

P...sse see eestlane, see oli SUPERÄGE! Õnnitlejaid oli palju. Suured tänud kõigile! Ja muidugi Palju Õnne Saue Tammedele, kes võitsid kõiki teisi ikka väga pika puuga! Palju õnne ka Võru võistkonnale! Aga mis meile siis edu tagas? Ühtlaselt hea sooritus kõiki poolt ja vigade vältimine. Suhtumine, et ei mingeid valesid KP-sid ja muud jama. Eks teatevõistlused on ju alati olnud emotsiooniderohked. Kahju kui kellelgi midagi valesti läheb, aga mis teha. Nagu ikka, soosib õnn alati tugevamaid.

Kui natuke peale kella kahte öösel tagasi Minni juurde jõudsime, olid kõik juba ammu magamas. Aga me ei lasnud ennast sellest häirida ja läksime sauna ja tünni. Istusime Makuga tünnis niikaua kui valgeks läks. Und jäi tiba väheks, aga selle eest oli mõnus.

Aga nüüd ma proovin jälle rohkem orienteerumas käia. See on ikka üks mõnus spordiala.

Tulemused.
Etapiajad.
ETV spordiuudis.