Kõrvemaal

Sven pakkus nädalavahetuseks välja mõtte, et võiks Kõrvemaale suusatama minna. Kuna Nõmme suusarada nägi neljapäeval välja täpselt nii nagu ta nägi, siis sobis see variant loomulikult imehästi.

Laupäeva hommikul telefonitsi Margega vesteldes selgus, et Kõrvemaal on Harju MV suusatamises. Sven ei olnud seda infot küll veebist leidnud, aga otsustasime, et sõidame sealt nagunii mööda, kui Kõrvemaal suusatada ei saa, siis sõidame edasi ja läheme hoopis Valgehobusemäele või Aegviitu. Kõrvemaale jõudes selgus, et ongi Harju MV, aga rahvast ei olnudki eriti palju ja otsustasime ikkagi sinna jääda. Rajale minnes kohtasime Sirlit, kes oli Harju MV-l võistelnud, aga oma kohta ega aega ta ei teadnud. Tegi kolmekilomeetrise ringi ja sõitis koju ära. Pärast Sveniga rajal arutasime, et kas ikka on õige öelda, et käisin suusatamas, kui autoga sõita kaks ja pool tundi ning suuska kümme minutit. Kuna aga autoga sõitmine oli lume tõttu ka paras suusatamine, siis läks äkki ikka arvesse :o).

Igal juhul hoiatas Sirli meid, et rada on pehmevõitu. Ja eks ta nii muidugi oli ka. Eriti 24 km ringi Aegviidu viiekilomiitrine lõik. Sven harjus oma tuttuute Salomoni profisuuskadega ja oli esialgu jännis tempo leidmisega, aga laskumistel selgus, et libisemine on tal päris hea. panime 24-se ringi pealt vist kusagilt veidi valesti, kuna distants tuli kokku peaaegu 25 kilomeetrit. Ringi lõppedes hõikas mikrofoniga mees, et Sirli oli saanud Harjumaa meistriks. Nii et palju õnne! Muidu aga oli suusatada, nagu ikka, mõnus. Väike saun, õlu ja suur supp maitsesid pärast väga hästi.

Pühapäeval olid plaanid samasugused. seekord tulid kaasa ka Kristel ja Andreas. Öösel oli kõvasti lund sadanud, aga otsustasime valida ikkagi 24-se ringi. Sven oli netist vaadanud, et rajatraktor olla kõik rajad üle käinud. Juba esimesel kilomeetril selgus, et see rajatraktori jutt on küll täielik jama ja kui eile oli midagi juttu pehmest rajast, siis tänase kõrval oli eile ikka kivikõva rada. Lisaks sellele oli Sven oma supersuusad nüüd niimoodi ära määrinud, et peale iga laskumist olin temast 50 meetri kaugusel. Igal juhul oli mul kõvasti tegemist, et Sveni tempos püsida. Nii et kui Eesti suusakoondis, kes kõik oma paremad määrdemehed Poola on saatnud, uusi tegijaid vajab, siis mõistliku tasu eest on Sven valmis seda kaaluma.

Poole raja peal möödus meist ka "rajatraktor". Saime mõned kilomeetrid värskes saanijäljes rajalt süütust võtta. Kuna aga Kõrvemaa rajatraktori puhul on tegemist mootorsaani järelhaagisega, ei muutunud rada pärast seda absoluutselt kõvemaks. Lihtsalt pehmemad kohad olid nüüd paremini varjatud. Läbi vajusime ikka kogu aeg. Kuna lund sadas kogu aeg juurde, siis saime ühtäkki ka ühe väikese tormitreeningu osaliseks. Tuule tõttu hakkas puude otsast lumekamakaid lendama ja koos peenema ja värskema lumega oli nähtavus kadunud. Paaril kamakal õnnestus tabada ka küünarnukki, aga päris lagipähe siiski lumehange ei saanud. Sellele vaatamata olime korralikult lumised.

Mõnevõrra aeglasemalt, kui eile, kuid siiski, õnnestus meil suusaring lõpetada. Taaskord väike saun, õlu ja supp. Peale seda tegime tee ääres peatuse ka Jägala joa juures, kus millegipärast oli päris palju rahvast. Veendusime, et kajakiga praegu eriti sõita ei saa. Juga oli täielikult jääs, ainult ühest pisikesest august oli veel voolavat vett näha.

Järgmisel nädalal aga suundume teisipäeval selleaastasse Ruka suusalaagrisse. Seal saame siis juba suurepärases seisukorras ja veel suurepärasemas looduses kulgevatel suusaradadel mitusada kilomeetrit suusatada. Lisaks veel laskuda mäesuuskadel või lumelaual ja ilmselt ka räätsadega väikese tripi teha.