Ruka 2010

Kujunes välja kuidagi niimoodi, et nagu eelnevatelgi aastatel, läksime ka seekord Rukale suusatama. Lapimaa suusakeskused on lihtsalt suurepärased, kogu oma radade rohkuse, kvaliteedi ja looduse iluga. Rahvast kogunes sel korral muljetavaldav hulk, mistõttu juba vanale heale Vuosselin kruunu nimelisele häärberile oli meil sel korral võetud veel üks mökki. Lisaks sellele tõotas seekordne suusapuhkus tulla tibake sportlikum, kuna juba enne minekut oli ridamisi inimesi, kes põhirõhu lubasid panna murdmaale, lisaks veel mõni äss, kes soovis teha koguni 100 kilomeetrilise suusatreeningu.

Peale öist autosõitu jõudsime kolmapäeva hommikuks Rukale kohale. Tegime pisemas mökkis hommikusöögiga aega parajaks, kui kella 11 paiku saime loa siseneda ka suuremasse chatasse. Alustuseks viskasime oma kohvri-, suusa-, toidu- ja õllehunnikud tubadesse ja tegime kerge soojenduse suuski määrides. Pea oli veel autosõidust paks, kui suundusime Erki, Sveni ja Tomiga (kes oli juba teist päeva suusatamas) tavapärasele 13,5 kilomeetrilisele suusaringile. Värskelt sadanud lume tõttu oli rada veidi pehme, aga põhi tundus enam-vähem, eriti kui võrrelda meie viimase Kõrvemaa sõiduga. Rada oli endiselt mõnusa profiiliga. Lisaks porode aedadele oli poole raja peale seekord tehtud ka muljetavaldav huskyde kasvandus, kus siis sai koerarakendiga soovi korral mõned kiiremad ringid teha. Suusaring tõmbas olemise mõnusalt värskeks ja peale pisikest saunapausi suundusime juba mäesuusasammu katsetama. Oli veel eelmisest aastast täitsa meeles. Võtsime 1,5 tunniga mõned nõlvad ning suundusime taas saunapausile.

Seekordne suusapuhkuse eripärana võibki välja tuua just vaheldusrikkuse. Murdmaa ja korra ka räätsatripid vaheldusid mäesuusa/lumelaua nõlvadel kihutamisega. Selline variant sobis minule äärmiselt suurepäraselt. Lisaks sai tehtud veel üks omamoodi rekor. Nimelt umbes nädala aja keskmine saunaskäikude arv päevas jäi sinna kuhugi 3-4 korra vahele, millest iga kord sisaldas minul vähemalt 2-3 korda lavalkäiku. Jälle minu jaoks igati sobiv variant. Esimese päeva õhtupoolikul, enne väljateenitud õhtusööki ja und, tegime veel Sveniga 11 kilomeetrise murdmaaotsa Ruka keskusse ja tagasi. Rada oli kaetud juba päris paksu lumega. Sellega seoses tegime ka kiireimal laskumisel ka korraliku õhulennu, mis lõppes raja kõrval paksus lumes. Nagu tivoli tuur. Pimedas suusatamine oli samuti väga lahe. Kuna kogu loodus oli valge, siis pealampi põhimõtteliselt vaja ei läinud. Ma ei tea, kuidas teistel, aga vähemalt minule tundub pimedas suusatades, et tempo on kiirem, kui valges.

Teise päeva hommikul peale suusamäärimist võtsime Sveni, Erki, Ummi, Marge ja Jaaguga ette juba vähe äkilisema, musta 1,5 kilomeetrise tõusu ja laskumisega Pyhävaara raja. Rada oli traktoriga hommikul üle sõidetud. Libisemine ei olnud kõige parem, aga nagu siin tavaks, korvas selle suurepäraste vaadetega suusarada. Tõus oli küll raske ja laskumisel tuli olla ettevaatlik, aga muidu oli ka see 17 kilomeetrine rada mõnus. Edasi taaskord saun ja mäesuusk vaheldumisi ning õhtul Ruka keskuse 11 kilomeetrine murdmaaots peale.

Reede hommikut alustasime Sveniga hoopis väikese räätsamatkaga. Valisime välja ühe lähedal asuva 700-meetrise tipu ja asusime selle poole teele. Tänu eelmisel õhtul ära tarbitud jäägrile ja tugevalt ööni kulgenud Aliase mängimisele, kulutasime rohkelt aega ka lumehanges istumisele. Aga alla me ei andnud ja pärast kõva ronimist ja sumpamist ja enne kaljuronimismarsruuti pöördusime enam-vähem tipust alla tagasi. Taaskord traditsioonilised sauna ja mäetiirud, ning õhtuseks murdmaaringiks valisime Tomiga vana hea 13,5 kilomeetrise ringi, aga seekord vastupidises suunas. Õhtusest metsast avanesid suurepärased vaated Ruka suusamäele. Tagasi jõudes oli mökkis ka Ummi, kes oli hommikul läinud oma 100-kilomeetrisele ringile, aga jälle 85 kilomeetriga piirdunud. Kuna reede õhtu on tavapäraselt ka ilta-ski päev, siis läksime õhtul 9 ajal veel mäele ja tegime kuni kella poole 11-ni veel mõned laskumised. Jalalihased hakkasid kiirematel laskumistel juba tuld välja lööma, mistõttu päris kella 11-ni ei viitsinud olla. Pärast seda sai jälle poole ööni Aliast mängitud ja sellega seoses kõikvõimalike seletuste peale hoolega kõhulihaseid treenitud.

Laupäeva hommikul tegime Sveniga jälle tavapärase 13,5 km Vuosseli ringi. Pärastlõunal otse-loomulikult mäele. Erki, Kristjan, Marko ja Erik läksid aga laupäeval 4-tunnist mootorsaanirallit tegema. Kuna meie Sveniga olime eelmisel aastal seda juba päev otsa teinud, siis ei hakanud seekord nendega ühinema. Laupäeva õhtuse suusaringi jätsime tegemata ja võtsime veidi kergemalt, et ikka Aliast ka mängida jõuaks. Võtsime hoopis ära-tahmanud-paja-värvi varvastega Maku omale autojuhiks ja käisime poes Lapin Kulta varusid täiendamas.

Viimaseks päevaks otsustasime jätta veidi pikema ja rahulikuma suusaringi. Kuna Erki tahtis hirmsasti üksi suusatada, siis määrisime Sveni ja Margega oma suusad ära ja tormasime rajale. Et alguses kohe ikka soojaks saada, siis pöörasime suuna Valtavaara raja peale. Tegemist on superilusa rajaga, ainult et esimesed 3,3 kilomeetrit on järjepidev tõus. Peale seda saab veidi niisama sõita ja natuke isegi laskuda. Seejärel läheb rada välja meie vana-hea Vuosseli raja peale. Sealt keerasime vastassuunda kulgesime rahulikult edasi.

Kuna tegemist oli nädalavahetusega, oli rajal hulgaliselt inimesi. Palju oli pensioniealisi memmi-taate, kes olid juba nii palju aastaid koos suusatanud, et nende klassikasamm oli 110% identne. Nii et vabalt oleks nad võinud 1 paari suuskade peale ka 2 paari klambreid panna. Huvitav, et Soomes ei ole absoluutselt seda suhtumist, mida Eestis väga palju kohata võib. Nimelt siis ei pea inimestel olema kõige uuemat ja läikivamat suusavarustust, selleks, et ennast suusarajal hästi tunda. Enamus (ka noori) inimesi kulgevad rajal rahulikult 85-aasta Karhu suuskadega ja tunnevad ennast suurepäraselt.

Ühel järsema kurviga laskumisel proovis Sven järele ka oma sukeldumisoskused ja hüppas pea ees kraavi kaldasse lumme, nii, et lumest jäid välja paistma ainult 3 nina - Sveni ja tema 2 suusa omad. Tegime kiire pidurduse ja kui hakkasime Sveni välja kaevama, soovitas ta meil ainult suusad jalast ära võtta, et ta saaks ise pinnale ujuda. Lumest puhtaks klopitud, sõitsime edasi. Järgmise teepeatuse tegime Huskykasvanduse juures. Tutvusime koerarakendisõidu hindadega, mis ei olnud just liiga soodsad ja kihutasime taas edasi.

Järgmisel ristmikul pööras Marge suusaninad kodu poole, meie aga suundusime 17-kilomeetrilisele musta tõusuga ringile. Enesetunne oli pühapäeval jube mõnus ja isegi see must 1,5 kilomeetrine tõus oli päris hea. Esimest korda tundsin, et kui heas rütmis rahulikult tiksuda, siis võib tõusu päris pikalt sõita. Ainult üks viiekümnemeetrine kõige järsel tõusunukk enne lõppu ajas korra rütmi segamini. Mäetipus tegime väikse söögi-joogipausi ja kihutasime alla. Kuna olime seda ringi juba sõitnud, läks ka laskumine lihtsamalt ja sai kurvid lõdvemalt võtta. 1,5 kilomeetrit enne lõppu jõudsime järele ka Kristelile, kelle suusad ma olin suhteliselt kinni määrinud ja Petsile. Ka nemad olid sellesama karmi 17 km-se ringi läbinud. Kuna meil jäi natuke 30 kilomeetrist puudu, tegime veel 200-300 meetrise jupi edasi tagasi, et see pisike iluviga ära parandada. Lõpetasime niisiis 30 kilomeetri ja 20 meetri peal.

Seejärel tegime sauna söögi ja läks asjade pakkimiseks. Ausalt öeldes elaks niimoodi veel rahulikult mõned nädalad, aga mis teha. Liiga palju head asja ka korraga ei saa. Õhtul kella 7 paiku hakkasime taas Helsingi poole kihutama. Meie suurepärased autojuhid Priit ja Pets tegid head tööd ja 40 minutit enne laeva väljumist, hommikul kell 8, olimegi pardal. Tallinn oma tumepruunide lumehangedega nägi Helsingi kõrval välja nagu Moskvitš Lexuse kõrval, aga vähemalt on ka Eestis lund piisavalt, et Kõrvemaale suusatama minna ja veenduda, et tegelikult seal ei olegi eriti tõuse.

Soome suusarajad on mõnusad!