Treening ülakehale

Kui tavaliselt koosnevad minu treeningud eelkõige jooksmisest, suusatamisest, rattasõidust, rulluisutamisest, või vahel ka ujumisest, siis sel nädalavahetusel oli teisiti. Puht juhuslikult kujunes välja niimoodi, et kogu nädalavahetus möödus peamiselt ülakeha treenides. Aga lahe, sest eks need lihased peavadki tugevamaks saama.

Laupäeva hommikul läksin oma onule külla. Juba kaugelt paistis, et suure palgivirna tagant ei ole maja õieti nähagi. Kuna aga onu seda eelnevalt maininud ei olnud, ei olnud minul ka tööriideid kaasas. Sellest aga ei lasnud keegi ennast häirida. Peale mõningast hommikusööki ja niisama lobisemist otsiti mulle puhvaika välja ja läks mölluks. Soojendustreening koosnes palkide juppideks saagimisest ja siis nende juppide kuhjamisest ühte suurde hunnikusse. Väljas oli nii külm, et kui sae hingetõmbamise eesmärgil viieks minutiks seisma jätsime, oli esimene tähik juba kinni jäätunud. Natuke sooja vett ja see probleem sai lahendatud.

Kui puudevirn oli juba piisavalt kõrge, lõpetasime selleks korraks saagimise ära ja otsisime välja kirved. Sellise ilmaga oli puudelõhkumine jube lahe. Piisas ainult sellest, et kirves korra puupaku vastu toetasa, kui see juba tükkideks lendas. Noh mõned keerdus puud tegid meile omakorda tagasi, aga üldjoontes oli asi siiski lihtne. Ma ei tea, kas meesterahvastel on mingi sissekodeeritud vajadus vahetevahel laamendada, aga kuna ma eriline baarikakleja ei ole, siis mulle küll aeg-ajalt meeldib puid lõhkuda. Kõigest sellest hoolimata aga tõmbas puulõhkumine ikkagi otsaesise higiseks.

Aga ega sellega veel puudega ühelpool ei olnud. Kui lõhutud saime, siis tuli puud ka kuuri vedada, ja riita laduda. Sellega olid mõned inimesed juba meie lõhkumise ajal algust teinud, aga jätkasin siis ise seda va vedamise asja. Kui lõpetasime, siis hakkaski lumetuisk juba päris tugevaks minema.

Laupäevaõhtune viimane käelihasteharjutus oli kaseviha viibutamine, mida sai ka ikka kohe mitu korda tehtud. Vähemalt oli väljas lund nii palju et saunast hange hüpates ei tulnud seda ise endale peale kühveldama hakata.

Pühapäevahommik algas taas harjutustega ülakehale. Niisiis esimesed paar tundi möödusid, tänu öisele lumetuisule, lumme mattunud hoovi puhastades. Hanged said ikka nii kõrged, et mõnda aeda ei olnud enam üleüldse näha. Edasi läks natuke rahulikumalt ja vaatasime hoopis vahelduseks, kuidas teised ülakeha treenivad. Ehk siis paaristõugetega kulgevat Tartu maratoni teleülekannet.

Peale seda suundusin juba ema juurde, kus ootas pühapäeva viimane, aga mitte ka kõige kergem treeningharjutus. Nimelt tuli garaaži katusel olev lumi sealt alla lükata. Esimene ülesanne oli kuidagi sinna katusele saada. Kuna ma olen ikkagi ahvi aastal sündinud, siis sellega erilisi probleeme ei tekkinud. Lund oli katusel aga meeletu kogus. Ikka korralikult üle põlve. Vehkisin seal, mis ma vehkisin, aga ühel hetkel sai katus lumest tühjaks. Ei teagi kui kaua see aega võttis, aga eks mingi tund-poolteist läks vist rahulikult ära. Igal juhul katuselt alla lükatud lumekuhi ulatus garaaži taga täpselt katuse ääreni.

Aga täna on juba jälle päev otsa lund sadanud. Poolas kestab Poland Winter Challenge. Ja sel nädalavahetusel saab ka ise Lätti seiklema minna. Öelge teie mis tahate, aga ma olen endiselt talvega väga rahul.