Kellel on rohkem õigus?

Eestlastega on ikka see jama, et igaühel on kogu aeg õigus. Näiteks, sõites mööda kitsast tänavat, saavad kaks autot omavahel kokku, nii, et teineteisest mööda ei pääse. Mõlema auto juhid arvavad, et neil on rohkem õigus ja tagurdama ei hakka. Selle asemel signaalitatakse, vehitakse näppudega ja sõimatakse. Mis siis sellest, et ilma selle jamata oleks mõlemad juba ammu soovitud kohas. Tuleb tuttav ette?

Sarnane situatsioon valitseb loomulikult ka Tallinna tervisespordiradadel. Kui muudel aastaaegadel vaidlevad omavahel jooksjad, ratturid, kepikõndijad, rulluisutajad, jne, et kellel on rohkem õigust radadel liikuda, siis praegu on omavahel vastakuti erineva kategooria suusatajad.

Suures plaanis on Tallinna suusaradadel olemas kaht tüüpi "suusatajaid". Ühte gruppi kuuluvad sportlased ja inimesed, keda võib suusatamise alal liigitada edasijõudnute hulka. Teise aga algajad, või inimesed, kes üle mitmete aastate jälle esimest korda suusad alla on saanud. Otse loomulikult arvavad ühe grupi tegelased, et teise grupi vennad on jobud ja just nendel on rohkem õigus suusaradadel manööverdada. Aga millega siis kummatki gruppi iseloomustada?

Sportlaste gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et spordirajad on mõeldud sportlastele. Antud juhul siis suusatajatele. Ja et igasugused ülejäänud tropid võiksid minna ja metsavahel enne suusatamise selgeks õppida, kui raja peale kakerdama tullakse. Nende nägemuses on algajad ühed igavesed nuhtlused, kes alati, kui nendest mööda sõidetakse, oskavad oma laenatud, või ostetud kõige kallima profivarustuse niimoodi raja peale laiali laotada, et möödumiseks ei jää ainsatki sentimeetrit. Ja üleüldse võiks kõik, kes nendest aeglasemini sõidavad parem koju jääda ja lasta proffidel trenni teha.

Algajate gruppi kuuluvad inimesed arvavad, et tervisespordirajad on mõeldud tervisesportlastele, ehk neile. Päris sportlased võivad minna nende jaoks sobivatesse kohtadesse, näiteks Otepääle, või veel parem, Ramsausse. Ei tea, kus nemad siis peaksid suusatama õppima, kui mitte terviseradadel. Pealegi peaksid sportlased ju oskama nii hästi suusatada, et nendest iga kell mööda sõita, ilma et nad peaksid kellelegi teed andma. Need algajad, kes aga juba vähemalt 3 korda suusatamas on käinud, arvavad, et nad on juba üsna staažikad tegijad. No kui mitte nii head, kui Andrus Veerpalu või Björn Dääli, siis vähemalt Kaspar Koka mõõdu annavad kindlasti välja. Ja seetõttu ei suuda nad kuidagi ette kujutada, et keegi neist veel kiirem on. Ja kui lähebki mööda, siis nad ei tahtnudki nii kiiresti tegelikult sõita. Vähemalt nii kaua, kui neist mööda hakatakse minema.

Noh, ega see asi nüüd muidugi nii must-valge ei ole ja eks ma panin muidugi omajagu juurde, aga suures plaanis ma arvan, et ma väga palju ei liialdanud. Ennast ma eriti suureks suusahundiks just ei pea. Ma toetan kahe käega inimesi, kes koni nurka viskavad, et hoopis suusakepp kätte võtta. Hüüan hurra nendele, kes viitsivad oma aegade jooksul 150 kilogrammini paisunud ahtrit või õllekõhtu Nõmme mägedest üles tõugata. Ma olen isegi valmis mõnele neist mõne hea julgustava lause kaasa ütlema. Eelpool toodud gruppide koha pealt aga olen pigem ühte meelt sportlaste seltskonnaga.

Miks? Vastus on lihtne. Ela ise ja lase teistel ka elada! Kui rajal on sinust kiiremaid inimesi, siis ole nii kena ja lase neil endast mööduda. Kedagi ei häiri, et rajal on ka aeglasemaid, vastupidi, kõik on kahe käega selle poolt. Aga kui pleier on kõrvas nii valjuks keeratud, et mööda saamiseks peab eesolijale õlale koputama, siis tuleks volüümi vähe maha keerata. Tõsi, Tallinna ümbruses on ainult mõned üksikud suusarajad. Aga ega ei ole vahendeid neid juurde ka teha. Ja kui me kõik natuke vähem individualistid oleksime, mahuksime ka nendele vähestele radadele kõrvuti ilusti ära.

Lõpetuseks sobib kõige paremini kunagisest multifilmist, oli vist Prostokvashino vms, võetud lause: "Deti, davaite budem zit druzna"



Ja muidugi elagu talv!